Hallo hallo siin Tallinn Tartu ja kangilöögil sai kell 11 õhtul. Nii kutsuti kuulajad meie ringhäälingu algusaastail esimestel kümnetel aparaadile juurde neisse aegadesse. Tänase õhtujutud lähevadki. Tähelepanu juhtivaks ja abimeheks oli kuulaja, kelle abil leidsime mehe, kes on jäänud meie ringhäälingu ajaloo nõndanimetatud valgeks laiguks ja kes on praegu 76 aastane. Mees oli ringhäälingu esimesi teadvustajaid ja reportereid Felix Mori kõrval ja esimene raadio muusikajuht. See on saade hallo mehest, Vardoholmist. Lähme tuttavasse stuudiosse. Neljas stuudio meil. Jaak. Põlema ja. Kuhu te soovite istuda, võib-olla kõige auväärsem koht. Palun selles praegu vanas raadiomajas, siin te olete tutvumas käinud nende ruumidega kunagi ja ühe korra käisin palju aega tagasi. Kas midagi tuttavlikku on, kui mikrofon on eestika, mikrofoni hõng, mikrofoni atmosfäär? Päris kindlasti, aga kuna nüüd nii kaua sellest on möödas üle 50 aasta, kui ma viimati mikrofonis olin, siis muidugi see tekitab mikrofoni palaviku. No see on niivõrd loomulik Krist, kuigi paljud ütlevad, kui palju esineb, siis seda justkui ei oleks, aga siiski on. Väike palavik on vajalik igal alal, igal esinejal on vajalik, see annab värskust juurde küll, kui ta ületab teatud piiri, siis enam ei ole kasuks. Loodan, et seda närvi on just praegu parasjagu. Nii et ainult kasuks tuleb. Nüüd siis hallo mees, Vardo Holm. Teie tulek ringhäälingusse oli küll väga ammu ja ja oli ringhäälingu algusaastail minu mäletuste naljatuse järele. Ma tulin raadiosse 1929. aasta sügisel oktoobrikuus, seal vajati raamatupidajat, ma ei tea, miks eelmin ära läks, igatahes vaheti raamat, mida mina sain kuulda ja läksin sinna ennast pakkuma, muuseas sel ajal oli osaühisus Raadio ringhäälingu juhatuse esimeheks kal Reinvan kes oli ühtlasi ETK Velli raamatupidamise kursuste juhataja. Ja kui ma keskkooli lõpetasin 1928, siis järgmine talvema käisin sellel raamatupidamise kursustel, lõpetasin selle ja selle kaudu siis julgesin minna ja selle raamatupidamise koha vastu võtta. Tahtsite raamatupidamise tööd teha siis või juba mõttes midagi mu ei olnud. Tähendab, noor inimene otsib elukutset, ma kogu aeg õppisin paralleelselt konservatooriumis klaveri erialal, Helmi Viitoli klaveriklassis. Et oli tarvis elada ja teenida midagi, siis lihtsalt vahe õpinguna, siis käisin raamatukursustel ja siis saingi selle tõttu selle koha. Aga seal selgus, et Felix Moor oli tol ajal üksinda Ringhäälingu teadustaja ja kõik seda tööd tegemas, mis sellega seoses on ja tal oli tarvis abiliste asetäitjat. Mina muidugi selle mõttega ei teadnud, sinna saanud või tahaks minna, aga siis pakuti mulle võimalus, et võib-olla ehk proovime, et kas te saaks teda abistada? No see oli vist juba pool aastat siis mööda järgmise aasta alul midagi telliks, mur kutsus mind siin stuudios, siis tegime mikrofoni proovi, aga muidugi kohe saatesse, mitte mitte kuskil, proovi, aga lindi peale ka midagi niisugust asja ei olnud üldse. Ega esialgu vist ei oskagi vist karta mikrofoni ei, siiski, ikka oli närv sees. Ma nüüd jutustan teile sellest. Kõigepealt ta kutsus mind stuudios ja edasi siis heliplaate konfereeriva tähendab seal iga hälli plaadi juures, siis tuli teadvustada enne seda, mis palaja, kes mängib ja laulab minu kätte sattus teadvustan esimeseks teadvustamiseks esimeseks heliks mikrofoni ja ühtlase ringhäälingusse. Üks plaat, mille palama ei mäleta, aga mille esitaja oli tol ajal Itaalia kuulus bariton Vardostratšiaari. Nüüd ma siiamaani ei tea, ega ei ole mul meeled, on Feliks moori käest küsida, kas ta meelega andis mulle sellise pähkli teadvustada või oli see juhuslik. Igatahes kui ma hakkasin teadvustama, siis ütlesin. Järgmiseks laulab Ricardo strats jäi pooleli, sõna- Din uuesti, ütleme Ricardo tratsiaari. Nüüd ma mõistan, miks te eelnevalt ka ütlesite, et et seesama itaalia laulja, et kui see ka tänases saates kõlab, et saan, teile väga meeldib. Ja ta oli sel ajal tõesti tore. Paremaid lauljaid. Ja väga-väga hästi esitas eriti itaalia laule ja itaalia ooperiaariaid. Neil kaugetel aegadel vist ju foonikatega stuudiot sellisel kujul ei tuntud, nii nagu praegu. Kuidas siis esimene stuudio välja nägi? Tol ajal oli nii nagu teie raamatus siin ringhääling eile ja täna, Ivar Trikkelraamatust, jah, sellest raamatust on seda vaadanud praegu lehitsenud ja seal on üks pilt isegi, kus esimene stuudio on siis sees, kus minagi esimest korda oma esimese esimesed sõnad, ütlesin raadiosse väike ruumikene, vaheriidega pooleks tehtud, sumbutaks heli, põrandavaibaga kaetud. Ja siis Ühe seina ääres on katk, grammofon, neljanurgeline marmor, karp, söemikrofon nimetati, sellel metallrõngas ripub seal, see on seal grammofoni kapi ees ja siis teadustaja pidi kõigepealt sinna mikrofoni, ütleme, selle pala ja siis lülitama mehhaanilise grammofoni käima, siis käega panema nõela sinna peale. Ja kui vedru maha käis, siis pidin vahepeal muidugi üles, keerame jälle õue, vedrud. See oli siis alguses ja neid plaate tuli ise käia, istu muusikast toomas plaadikogu ega midagi niisugust tõlk mingit graafikut ei olnud seal muidugi kui temal tarvis oli, siis ma hakkasin Pääbudseid lugem ja harjusin nagu mikrofoniga, rohkem saime nagu sinasõbraks mikrofoniga. Lugesin päevauudiseid ja tegin siis saateid, kõike, mis tarvis oli. Kui Felix Mori Roy tarvis kuskil ära olla või ära minna, siis mina asetasin teda. Ja nii minu mäletamist mööda Me töötasime kahekesi koos kuni 34. aastani, kui ringhääling riigistati, tekkis riigi ringhääling. Mina olin ameti poolest raamatupidaja, aga siis kõrvaltööna. Ja mingit tasu ei olnud, tegin ja aitasin teda. Aga raamatupidamise töö ikka oli ja seda ma tegin särava, tegin kogu aeg ära, ega see tegemata jäänud. Sest saated olid siis enamasti õhtuti ja nii, et ma sain siis õhtuti seal teha ja oma töö muidugi. Raamatupidamise töö tegin alati korralikult ära. Aga mis ei tõmba siis tegema pärastama raamatupidaja tööd veel? Veel seda ringhäälingutööd, mis küll algaastatel oli üsna kohmakas, aga siiski pole mehel? No vot täpselt ütlete, põnev, see oligi huvitav, sihuke erisugune ära erisugune ala erisugune asi, tähendab, said laia kuulajaskonnaga nähtamatut kontakti luua, see oli huvitamise kindlasti, igat noort inimest oleks huvitanud. Muuseas ma olin siis kaheksateistaastane ainult. Ja ainult võib-olla ma ei tea, kuidas praegu on ja sel ajal oli nagu arvamine, et ma olevat üle maailma kõige noorem diktor või kõige noorem teadustaja tuleb meelde ikka seen. Kui käis üks insener Villem Vaher käis esperantokeelset uudiseid jagamas seal 10 minutit saade siis teadustaja pidi esperanto keeles teadvustama Radio tallinkaid, Tartu Barrolos, Sinjoro, Villem Vaher. See oli alguses ja lõpus, siis Barrolys, minevikus pidite keeli oskama, siis. Meil oli tol ajal raamat eesti keeles välja antud 20 võõrkeelde 20 võõrkeele hääldamine ja seal olid põhilised reeglid sees. Ja sealt ta siis uuris, uurisime, rääkisime itaalia keel mulle teinud raskusi, kuna ma olin talle ka natukene õppinud konstooriumist, aga teistegi prantsuse keelt õppisin keskkoolis, et nendega raskusi ei olnud. Ja ma tahaksin rääkida Felix Morris temale minust kaheksa aastat vanem, aga me saime väga headeks sõpradeks. Ja kui ma temale tagasi mõtlen, siis ma pean tunnistama, et ta oli väga erudeeritud, vitaalne, emotsionaalne, energiline, tööjõudlusega inimene, aga selle juures väga avara südamega ja ta arendas ennast kogu aeg edasi. Ma mäletan, kui tollal käis meil eesti keele lektoriks eesti keele loenguid pidamas mikrofonis tolleaegne keeleda Richartress. Et huvitav, mõned nimed on veel meeles selle viie 10 aasta järel. Siis iga kord pärast tema loengut, siis moor temaga vestles ja tungis siis eesti keele, ütleme, grammatikalistesse ja kõigisse saladustesse ja arendas sellega oma eesti keelt, niiet. Ma võin kindlasti öelda, et ta valdas eesti keelt väga perfektselt, väga korralikult ja väga täpselt. Aga Felix Moor oli oma olemuselt näitleja. Ta oli saanud ju näitleja Kooja, ta lõpetas draamastuudio. Teile seda ei olnud, ei olnud. Kuidas te selle kõne kultuuri saite, sest tuleb tõele au anda. Ja päris kadedaks teeb kõne. Kõnekultuur on väga hea kuni siiamaani, et astume kohe tööle ja mikrofoni, et ma pean ütlema, see oli siis looduse poolt antud, mulle mul mingisugust ettevalmistust ei olnud. Mingisugust ei näitlejaga kõne tehnilist ettevalmistust. Al, püüdsin ise kontrollida, et see, mis ma ütlen, oleks selgesti hääldatud ja et lauselõpud kaduma ei läheks. Seda ma tundsin, olime profonist tähele pannud, et mõned mikrofoni eeskõnelejad lasid häälel liiga intonatsiooni liiga alla ja lause lõpp kadus pea kaela. Tol ajal sündis palju põnevaid asju ringhäälingus, kõik, mida teie seal tegite? Kõik oli ju esimene, oli küll esimesed muusikapalad, esimesed orkestrit, Riiood, esimesed mehed, teadvustajad, esimesed reportaažid, esimesed kuuldemängud tähendab teadustajat, põit pidid kõik ise tegema. Isegi alguses käidi eetast, Tõnismäel asus siis eetalist uni, aegasus, Niitki veel teadnud. Toodi telegrammid ära siis teadus teise lugesin ära, eriti kui hommikul vastandlikku vara minna sinna Telegrami del, aga hiljem siis juba ringhäälingu käskelt telefonid kohal, näguri õhukese paber on nagu ikka nüüd telegrammid ja siis käärid kätte, lõigati need ära ja vaadati, teadustaja seadis nad ise järjekorda ja esitas siis hommikupäevas osades kui vara. Ringhääling võis saada hommikul uudiseid edast, mis kellaajal see oli esimesed uudised, mis kella alleksid, tähendab, minu meelest seal hakkas, algas hommikune saate ka hiljem, kas kell kuus või kell seitse, minu arvates kell kuus tähendab ikkagi vara vara vara ja siis pidi selle already uudised kohal olemisest, algus hakkas seal plaadimuusika ja siis seal vahepeal tuli siis ta vuntse lugemine ette. Ja siis tulid väikesed ansamblid, kes hakkasid seal mängima, siis sai nendega juba tehtud. Tol ajal oli siis üks ainukene stuudio Sonia teatrimaja kolmandal korrusel keskmises kontserdi- ja teatrimaja vahel. Tähendab selles samas stuudios esinesid ka kõik ansamblid ja niinimetatud ringhäälinguorkester, mis algus oli kolm, viis, kuus inimest, seitse, kaheksa, 10 12 kuni 20 tahtis veel sinna ära. Ja mikrofoniga oli ikkagi ainult see üks neljakandiline söemikrofon või siis muuseas, seal oli üks väikene aken, kus siis tehnilise talitusega sai ka silmsidet pidada. Tehnilised ametnikud olid seal, kes siis reguleeris tugevust ja lülitis mikrofoni, siis ühtlasi lülitasid nemad tulega sisse, kui punane tulijad, siis mikrofon avatud ja roheline suletud? Muidugi, kui ma nüüd eile teiega käisin siin ringi praeguses stuudios ja niinimetatud foonikates, siis on öö ja päev on ka veel vähe öelda selle vahekorral. Aga sel ajal oli kõik primitiivne põlve otsas, kõike tehti nagu öeldakse. Ja siis see oli silmside siis, kui oli vajadus. Kui solistid seal esinesid, mõni laulis, või siis kui tarvis mikrofoni kas lähemale või kaugemale viia, siis töötaja läbi akna, siis näitas käega, siis teadlaste riistale lähemale või kaugemale ja nii ainult mikrofoni asetusega, kõik toimus, kui orkester mängis 10 või 12 meest ja rohkem siis jällegi ainult mikrofoni asetusega. Püüti leida siis ideaalne koht, kus siis heli kuidagi orkester ühtlaselt kõlaks. Järgmine samm oli siis juba läks riigi ringhäälingu kätte, siis jäi see ruum ainult siis muusika saadeteks ees vahelt ära ja kõneleja diktoristuudio tehti üle koridori vastu aknad vastu Estonia puiesteed, selle ruumi aknad olid vastu tol ajal vastu turgu või siis vastukullamaja, nagu nimetati siis seal oli juba kaks laudeks, oli teadustaja laud ja siis oli kaks heliplaadi mängimise ketast, need olid juba elektrilised ja mikrofoni siis keskel. Ja siis seal juba teadustaja sai ise lülita sisse mikrofoni ja välja ja teises seinas oli laud, kus olis jälle uus mikrofon. Ja seal siis esinesid lektorid, kõnelejad, kes seal olid näitajad luges oma palasid ja nii, et see oli siis järgmine samm edasi väikestuudia. Sel ajal juba hakkas ringhäälingule kogunema oma plaate, esimene heliplaadikapp oli sealsamas nurgas, teadustaja laua kõrval, harilik ühe uksega riidega. Need, mis plaadid osteti, pandi sinna püsti siis, kui oli vajadus, mõni saade jäi ära, siis teadvusta, käis ja otsis sealt plaadi, mängis selle maha ja ja et jälle saada saatekava järele graafikusse sellega veel järgmine samm siis eraldati tollest suurest stuudiost ruum, see koosnes siis kolmest osast üks väike esik, siis läheb katseteadustaja stuudiosse, aga esikust, vasakut kätt, Läks ühte väiksesse kõneboksi, niinimetatud no see oli imepisikene, ma mõtlen just kaks korda kaks ruutmeetrit, nii et laud oli seal mikrofoni, mikrofon laual, tool, Kuslektoristust, aga mis huvitav asi oli seal elektriline tabloo või kuidas seda ütelda, niukene sektor oli ja see reguleeriti siis nii ära, harilikult lõhud olid siis tol ajal kolmekümneminutilised. Et siis sektor diaksest lektorid armastasid üle minna ja siis rikkusid terve saatekava plaani ja ära see oli nii nagu kell oleks siis olnud, eks kell ja, ja aga ta ei olnud nähtav, kel kunagi oli kell ka seal, aga see ei aidanud, sellepärast et ta ei vaadanud seda kellaaega, siis see hakkas helendama ringis punane sektor hakkas põlema ja siis kogu aeg vähenes. Ja siis, kui lõpu järel siis tuli veel üks kiri sinna peale aega on veel üks minut. Prooviti kõiksuguvõtetega, et inimesed ei räägiks üle, aga isegi kui ausalt üteldes ei aidanud, mõni lasi siis ka veel üle. Diktoristuudio oli siis hoopis juba teistsugune laud, meie ees, aga laudoli vinklikujuline, otse ees oli mikrofoni laud, seal oli, siis kulus kong kongi lööbilon kella, kel nii palju, nagu öeldi vanasti. Ja siin vasakul pool olid siis kaks toredate elektrit grammofoniplaatide mängimise ketast juba, need olid väga toredad, aga kõik see asi sündis ikka teadustaja tegevuses, tema pidin need plaadid peale vahetama panema. Aga nii palju oli seal siiski juba edasijõudnud, et enamjaolt arriski käega nõela plaadile panna, vaid oli juba kangisüsteemi, ainult panid selle õigele kohale õige soone pea kohale. Ja siis sai kangiga selle nõela lasta sinna peale. Aga teadustaja pidi kogu aeg oli pingsalt tööl, praegu on teadustajad. Kuidas ütelda, vaba vabahärrad ainult ainult pruugivad suud ja, ja kõik tehakse tehnistalitluse poolt valmis. Te ütlesite, et te tegite Felix mooriga koos hästi kaua aastaid. Kus me kahekesi ainult ainult kahekesi olime, teadmised, kuni 34. aastani. Kustkohalt reportaaže tegid väletust mööda algusülekanded, väljaspool stuudiot tehti kõik telefoniliinide kaudu. Hiljem olid mõned statsionaarsed ökofoneliid juba sees. Olid näiteks kirikutes ja restoranides, aga see oli huvitav jääd hommikul siis anti kiriku jumalateenistused edasi ja õhtul siis anti restoranist vokalist tantsumuusikat Estonia valges saalis ükskord alla pool, see oli tol ajal kõige kõrgema klassiga restoran siis järgmine oli glooria, praeguse vene teatri keldris oli see Estonia valges saalis mängis Kurtz troobele oma orkestriga ja tolles kloorias, mis oli minu John pori orkestriga, need olid need tuntud orkestrid, kui oli õhtul tarvis tantsumuusikat lülitati sinna mikrofoni, jäi sinna ette, midagi vahele ei räägitud, mängiti seal niipalju, kui oli aeg ette nähtud, isegi üks liin oli veel kohvik, kursus, praeguses kohvik Moskvas. Ka sealt anti ajaviitemuusikat edasi, kuigi need triot kvintetti käisid ka stuudios mängimas. Aga siis teatud ajal anti ka otsekohe sealt kohvikumuusikat edasi. Kõige selle kohvikus Romiinaga. Võib-olla kuulame pisut oma aja popmuusikuid, esineb kurt stroobeli, orkester Estonia valgest saalist. Tuleme nüüd reportaaži juurde. Neid hakati juba varakult tegema, aga ikkagi ainult liinide kaudu. Üks huvitav reportaaž, mis mulle ka eluks ajaks meelde jääb, oli Oleviste kiriku tornist. Välk lõi sinna sisse põlema ja siis oli tarvis üleval. Muna all olev puuosa oli tarvis taastada, kuna muidu oleks puna võinud alla kukkuda. Kogu see ülemine raske osa. Sinna oli ehitatud siis tellingud, no ja siis Felix Moor, kuidas seal 105 läbi igatahes läks sinna tegema reportaaži. Mina läksin tema assistendiks ja mikrofoni hoidjakseni, olin temaga kaasas ja niisugune tehniline, mis oli ka veel, kes sinna üles ronisid. Muidugi see üles ronimine oli väga vaevaline. See vist, et trepiastmed lõppesid varsti ära, läks ainult redelit mööda ja üleval oli päris kitsas, vaevalt üks inimene saab läbinu, siis katsu seal mikrofoni pilada. Muidugi mikrofon kogu aeg pikk juhe tagamise ulatas maani välja mindi kõige üles tippu, jõuti selle muna juurde, sülitati seda muna. Ja kui mina seda muna silitasin, kas ma võisin siis aimata, et 20 aastat hiljem ma selles samas kirikus kõrgetel ööbide all olin ametis organistina ja koorijuhina juhatasin segakoor meeskoor ja pasunakoorile, kui ma nüüd oma muljed ütlen, see oli tõesti mis aastal, muide, see oli 1931, minu mäletus väädab. No see oli tõesti niisugune elamusrikas kui hiljem ka mina ja kes on lennanud lennukiga üle Tallinnas julgeks midagi muud, aga särvilt kindlalt positsioonilt vaadata, alla linna peale vaadata Toompeale ülevalt alla, nii et täitsa alguses on. Noh, kuidas mulje niisugune mulje, et ei, ei oska tõesti sõnadesse panna, aga moor oskas seda siiski oma improvisatsiooniandega oskas seda nii toredasti väljendada ja esile tuua kõik seda ülevat tunnet seal üleval, nii et sellest sai üks päris tore ja huvitav reportaaž minu arvates. Aga teie oma reportaaž või ülekanne kusagilt. Esimene reportaaž, tähendab, ma olin nii noor, võib-olla rumal, siis läksin kõigega kaasa, mis oli tarvis teha 18 üheksateistaastane või 20 oli üks spordivõistluse ülekanne Kadrioru staadionilt. Ma tegin ära, kui ma olin näinud ja kuulnud, kuidas tema seda tegi. Püüdsin siis seal ka umbes seal teha. Muidugi improviseerimisannet mul nii palju ei olnud kui temal, aga midagi ma pidin rääkima. Ja siis oli üks reportaaž, mis mul ka kauaks ajaks meelde jääb, see oli muidugi suvel seal ikka, kui Felix Moor oli puhkusel ja kõik see koormus oli minu peal ja ma püüdsin siis teha nii palju, kui ma võisin. See oli veel suvel jälje. Kui Tallinnas käis külas Rootsi kuningas tema ärasõidu puhul, siis pidin mina sadamast andma reportaaži ja kirjeldama seda tema ärasõitu. Olin siis õigel ajal mikrofoniga kohal, seal oli sõjaväeline hauale, oli helistatud nende vahel seal otsekohe laevavastase mäletamise pildil selgelt. Ja ootasime, tuleb mikrofon lülitati sisse, siis otse ühendust mikrofoni kõrval, seal tehnikul nagu ei olnud stuudio, et midagi oleks saanud ütelda, või vahepeal, et pange nüüd stuudiost heliplaat peale ja lülitati sisse, aga hilines kõik see asi. Muidugi ma ei mäleta, kui palju see hilines, aga mina pidin siis oma napid improviseerimisvõimet ka kokku võtma. Pidin rääkida maast ja ilmast ja merest ja taevast ja päikesest ja tuulest ja kõigest ja pidin siis. Suunasin pilgu linna peale, siis kuidas päike, linnak katuseid valguses ja kuidas seal tekkis valguse ja varjude mäng ja kuidas päike, kulda siis Toompeal vene kiriku kuldseid kukleid seal. Seda ma siis rääkisin ja kõik seal, kuidas see välja tuli, ma muidugi ei tea, midagi jäädvustatud, ei olnud selle organisatsiooni üks raskem raskem. Reportaaž val hiljem veel riigi ringhäälinguajal oli, halb, on rääkida mooril oli teatud keeluaeg jälle ja siis oli kavas välja kuulutatud niisugune reportaaž üks päev ringhäälingus hommikust õhtuni, kuidas algab saade ja kuidas siis käskelt toob, päevaunesid ja kõik kõik selle päeva jooksul, mis seal sünnib kõik majas ja kummaline, et just ka nüüd, seitsmendal mail, see tähendab homne on analoogilisi pealkirjaga saadega. Hea meelega kuulan seda ja siis kuni õhtuni välja, kuni lõpusaarteni välja see päev ära teha, seekord oli juba siis jäädvustamine. Tähendab, olid sellised metallist plaadid, mis olid kaetud mustamassiga nõelaga teemantnõelaga lõigati sooned sinna peale ja nii siis terve reportaaž läks nende plaatide kaudu. Ja siis muidugi tuli märkida ära seal siis punase pliiatsiga, kus, kuskohast millal peale panna ja et siis keegi teine ei saa, täpselt ei teadnud, siis ma pidin istuma siis esimest ja viimast korda reisi niinimetatud režiipuldis Risi pulti, midagi paar kange ainult oli, läks üks grammofoni ketas peale ja teine ketas peale istuma seal ja siis oma ise teadsin, mis ma, mis ma, kui ma temaga rääkisin ja siis see, et see siis läheks tervikuna. E ta läks siis õhtul saatesse ka. Ma pidasin laste tunde ja lugesin muinasjutte lastele Gibydiniska reportaaže tegema. Ja samal ajal kui te ringhäälingus kõike seda tegite, milliste praegu kõnelete õppisite ja õppisin konstooriumis, nagu jõudsin klaverit, õppisin klaveri erialal. Nii palju veel, tähendab, ma olin nimeliselt raamatupidaja kuni 1900 34. aastani, kuigi ma olin teadustaja ja kõik saatega asjaga tegelenud, seal aga 34.-st aastast, siis ma sain raamatupidamises tabaks ja asusin siis alul teadustajana ringhäälingu tõesti ja hiljem ka siis muusikatoimetajana. Muusikatoimetaja on siis, kui ma lõpetasin konservatooriumi, lõpetasin konservatooriumi Helmi Viitoli juures klaveri erialal 1936. aastal. Klaveriga ei olnud mul head vahekorda selles suhtes, et mul ei olnud esinemisi, närvi, interpreedi närvi. Ma ei saanud klaveril esineda publiku ees. Tänagi oli raskusi siin sellega siiasamasse sobibki praegu üks vahepala. Kui te lubate, siis võtame suppeni, valts hobust 69 Nuberiks. Kuna ma siis märkasin, et minu arust ei ole klaveril esinejat, siis ma hakkasin õppima koorijuhtimist ja koorijuhtimise eriala, ma lõpetasin aastal 1937 Tallinna riiklikus konservatooriumis. Siis sellest ajast alates hakkas siis muusikaline töö Anton Kasemets, pidasite loengute sarja Eesti muusikast ja siis leppisime kokku, mina siis kutsusin konservatooriumist oma kaasõpilased laulma ja moodustasime ühe väikse koori. Seda võiks nimetada ringhäälingu esimeseks segakooriks. Ligemale 20 inimest. Millal see eelnõu oli, see oli minu meelest swap 1938, sest sel ajal Anton Kasemets pidas seda loengute sarja, see väikekoor ja te tegite, see on siis praeguse ringhäälingu segakoori alustaja, mina arvan küll. Nii, ma sain muusikamuuseumis selle pildi, vaat siin on see pilt, manitses raadio praeguse segakoor dirigent Ants Ülea'la. Ta vaatas huviga seda, siin on näiteks ma kõiki nimesid ei mäleta, aga siin on näiteks Paul Mägi Estonia teatrilavastaja ott, Raukas laulja, Voldemar Rumessen, Voldemar valge trammilaulja, no siis on veel mõned mehed ja, ja naishääled siin. Aga kahjuks netti meist enam ei mäleta, nii. Koor oli siis esimene tasuline koor, iga koori liige sai ühe esimese korra eest üks rubla, üks kroon, vabandust sel ajal ja proovi Est muidugi midagi ei maksnud, umbes selsamal ajal. Kuidagi kerkis see küsimus raadio kaudu, laulude õpetamine tehti mulle, see ettepanekuna valin koorijuhtimist õppinud seal, et kas ma seda ei teeks, et nagu oma inimene ja mikrofoni juures nagu kodus ja siis võtsin selle ülesande vastu. Neid tahtjaid oli ikka üsna palju. Isamaalised laulud, põhiliselt autorite lood, mõni mõni oli päris värske laul, ma tean, üks oli Villem Reimanni loodud uus laul ekstra selle jaoks lauluõpetamise, seal oli väike rühm seal võib-olla kaheksa või 10 inimest, seal oli eestlauljaks kindlasti. Ott Raukas laulis sisesteks ühe fraasi ette, siis laulsid teised järele ja mängisin klaveril ja jälle laulis edasi järgmise fraasi ja nonii, see käib. No hiljem on kraanudel, lõpetan, aga jälle esimene. Mul oli kerge formeerida, minu hea sõber oli konsistooriumi päevilt oli Estonia kõrval teised reaalkoolis, ma ise lõpetasin ka muuseas selle reaalkooli 1928. aastal oli seal lauluõpetaja ja siis leppisime kokku, ta andis mulle siis häid lauljaid oma oma õpilaste hulgast ja need tulid sinna siis ma tegin nendega proovi ja siis mitmed saated, laulsime, seal oli siis jälle esimene ringhäälingu või raadiolastekoor. Ja nüüd mul tuleb meelde isegi olen ringhäälingu suurt orkestrit juhatanud, kontserdi maha. Ei 100, viite kontsert oli, sest ma kavatsesin minna ka orkestridirigeerimist, kartul veel õppima ja vahepeal olin õppinud orelit, iva professor Hugo Lepnurme juures. Et too oli ka vajadus, sisemine vajadus mitmekülgselt ennast muusikaliselt arendada. Et üldse tol ajal pidi see inimene, kes ringhäälingus töötas, pidi olema väga mitmekülgsete huvide täpselt tahtma, kõike tehti just tahtma teha ja, ja, ja pidi siis arendama ennast pidi suutis ka kõike teha. Aga kuidas tuli ringhäälingusse? 40. aasta? Kuidas 21. Nonii sündmusi kajastasid? Kuigi ma olin muusikatoimetaja, olin mina sellelt tulnud millegipärast mikrofoni ees ja siis toodi ühe saate ajal. Paul Uusman tuli stuudios, ütles, et nüüd on niisugune asi, see tekst on, siinse tuleb ette lugeda ja mina siis lugesin selle kõige esimese teksti ette, mis, mille, kus oli öeldud siis sellest tulevastest muudatustest ja hiljem muidugi siis päeva lõpul siis juba oli uus valitsus koosealist varesevalik ja, ja tema vist isekas, esines vibrofoni. Võib-olla ma eksin ka siin, aga aga jah, see, see teade tuli mul siis ette lugeda küll tuli sinna ühe mehega ja ta ütles, nii et nüüd on teised huvid, juhendid, teised juhid, sellised juhised, teised juhendid. Ja siis niiviisi minu mäletamist mööda läks ja lootis need teated, ütle, mis ta seal andis ja. No ja need olid niisugused ajad. Kiiresti möödusid ja kiiresti vaheldusid ja muutusid ja ametnikud, töö läks vanaviisi edasi, kõik tegid oma tööd seal. Nii tehniliselt kui saatekava töötajad, suund läks teiseks. Muusikasaated kannaksid oma viisi edasi tunud siis juba Ringhäälingu muusikaosakonna juhataja raadiokomitee oli Paul Uusman oli selle juhataja või direktor seal ja tema määras mind siis selles uues koosseisus ka muusikalise osa juhatajaks muselist satego juhatajaks. Ja kuna ta oli kuulnud, et ma õpetasin laule, siis ta palus, et pagaapetaksin kohe sügisel neid vastavaid laule ja ma ikka seesama väike rühmakan jälle oli, vist oli ka Ott Raukas siis jälle eeslauljaks. Teamiselt õpetasin siis revolutsioonilisi laule, üks laul on Meelis, mis sul hästi meelde jäi, väga ilus oli gruusia rahvalaul suliku. Nii see töö läks edasi, siis olin saatejuhina siis ametis palves, kes saadet kontrullist kordamööda seal teiste osakonnajuhatajatega toimetajatega. No siis saatekava maht oli juba. Siis tuli sõda, mis lõi kogu elu segamini. Osa ringhäälingu inimesi sõitis Nõukogude tagalasse, osa jäi kohale. Estoniasse. Ringhäälinguruumidesse asus tööle Landesse Reval loomulikult Landesse, Reval korraldas kõik asjad ju omamoodi ümber. Seal siis tulid saksa rahvusest inimesed tulid kõikide osakondade juhatajaks, senised juhatajad jäid siis asetäitjateks. Mina olin siis ka osakonna juhataja asetäitja, need vahetasid ka ühtelugu tulid ka uued peajuhid, tulid uued ja muusikaosakonnajuhatajad, tulid uued. Aga siis ma ei mäleta, kui ka sest möödas oli, siis äkki deklareeriti mind alati lihtsalt muusikatoimetajaks, midagi ei öelnud mulle põhjustaga, siis teiste kaudu sain seda teada, et pandi süüks, et ma olin nõukoguderinghäälinguajal muusikaosakonna juhataja ja õpetasin neid revolutsioonilisi laule. Mõtlesin, et kui ükskord ükskord nõukogude võim tagasi tuleb, et siis taastatakse minu koht jälle seal ja ma saan oma ülesannet asuda, aga kahjuks juhtus veel hullem asi. Kui Tallinn vabastati, siis järgmisel päeval oli Vasalemmas, siis sõitsin rongiga linna ja rongis kohtasin Paul härmi, tema tuli kuskilt kaugemalt, sõitsime Tallinna, siis läksime Estonia alla keldrisse, kus seal oli. Ja siis me hakkasime mõlemad siis muusikaosakonnas tööle ja kaks kuud saime töötada. Siis ühel detsembrikuuööl, teisel detsembril südaöösel kell 12 tuldi minule koju järele ja paluti kaasa tulla. Viidi esialul pagaarisse, kõik teavad, pagarisõna tähendab, ja sealt hiljem edasi patareisse, seal lasti rahulikult olla, üle poole aasta keegi ei puudutanud. Siis kutsuti ükskord välja ja esitati süüdistus mikspärast. Mind on sinna toodud, süüdistus oli selline. Mina olevat saksa okupatsiooniaja algpäevadel ühe endise raadiokomitee töötaja arreteerinud ja viinud Kawe keldrisse. Sel ajal oli seal niisugune koht, kus viidi inimesi. See seik oli küll olemas. Ma olen kuulnud, seda ma ise ei näinud, aga ei tea. Aga oli rääkimist, et üks tehnilise talituse noor praktikant oli tõesti ühe mehe võtnud kätte, ma ei tea, kas siis püssiga või ilma ja viinud sinna selle meiega midagi halba juhtunud, järgmisel päeval oli ta tagasi, sealt siis rootjad. See olevat minu süü, et mina olevat arreteerinud sellele. Ehitasin seda siis nagu ikka kombeks oli seal ja kõik kõik võimalikud ja võimatud asjad toodi ette ja püüti veenda, et võiks tunnistada osavõtuks nendest. Siis läks jälle hulk aega mööda, kutsuti uuesti uurija juurde, siis oli seal üks mees. See oli ringhäälingu orkestrantide Karl Kukk avalikustamise ajal toetasid nii vesine ja siis öeldi, et vaat see mees tunnistas tee peale seda, et te olete seal niisuguse mehe arreteerinud, mõtlesin, see ei vasta tõele. Ütlesin sellele mehele näkku, et kallis mees, kas sul häbi ei ole. Me oleme koosnigavi aastat ringhääling töötanud, sa lähed minu peale valetama. Sellega siis jutt seekord lõppes. Saadeti mind kambrisse tagasi ja mõne aja pärast siis vabastati mind. Kui ma tulin koju, helge mälestus, tulin uksest sisse. Siis ma tütar järgmisel päeval Isamaa kolme aastaseks, kuna siis tagasi tulin sealt ja ta oli rõõmsalt õhtu hilja voodis. Meie isa tuli koju. Siis sama aasta oli siis 1900 tähendab teine detsember 1944 kuni 19. oktoober 1945 samal õhtul siis abikaasa rääkis mulle kõik selle loo ära, kuidas see oli tulnud, kuidas ma üldse välja sain sealt? Üks hea inimene oli olnud ringhäälingus võima nimetan ringhäälingu raadio või teist, kes oli tulnud tema juurde ja ütelnud, et raadiokomitee esimees on fabritseerinud selle Karl Kuke kaudu niisuguse valekaebuse minu peale. See oli tõesti kuldaväärt inimene, kes seda minu abikaasa tuli rääkima ja abikaasa siis võttis vastavad meetmed tarvitusele, kirjutas venekeelse kirja tegi seleta selle kohta, et see ei ole usaldusväärne isik üldse ta olevat, mina ei tea, nii oli tema kirjutanud, sinna olevat ka palju piinavõtmisega tegelenud ja sageli oma kohuseid mitte täites ja see oli siis komitee esimees kes siis selle fabritseerisid improviseerida. Ja mina ei uskunud teda, kuidas ta on nii hästi, suhtuks minusse. 41. aastal määras mind seal juhatajaks, õpetasin laule ja nii hästi saime läbi, tema võis, kuidas tema võis teha, et kas see oli eksitus. Järgmisel päeval ma läksin siis tema jutule sinna. Ütlesin, et ma olen nüüd puhas poiss. Mind visati sealt välja, ega sel ajal ei olnud ju mõeldav, et keegi oleks sealt välja tulnud ka kõige väiksemgi juuksekarvasuurune süü oleks leitud. Nii et nad oli nalja, et, et kas ma võin nüüd oma ülesannete üle aastate jälle muusikaosakonnas siis ta vastas, mitte meil vaid vastasmull ei ole võimalik teid võtta tööle siis oli jutul muidugi lõpp, mis mõtted mul oli edasi rääkida. Ja siis oli mul samasugune hetk. Toimus minu elus nagu Kalev raha veel, kes oli ka represseeritud, kes valesüüdistuse alusel vangistati ja kes välja tulles leidis kogu oma elule uue mõtte ja lahenduse jumala juures. Mina samuti. Ema oli mu lustlik, Ma teadsin usust palju ja astusin jumala inimestega kontakti ja nagu hostiga keeles öeldakse, võtsin usus vastu Jeesuse Kristuse lunastustöö Kolgatal. Ja tänu sellele sain selle usu kaudu nii suurt jõudu, armastuse jõudu, et mul ei olnud mingisugust viha rahasu selle mehe vastu ja ma võisin talle andeks anda kõik, mis seal oli ja isegi tänulik olla, kuna tema, selle no mitte sõbraliku, mitte hea teene eest, ma pidin sealt ringiga ära käima, aga selle teene kaudu ma leidsin oma elulise tee jumala juurde. Ei aita oma tegevuse juurde, ikkagi tähendab muusika juurde. Ei, mul ei olnud kuskil, oleksin siis konservatooriumi direktor, juurem, Vladimir Alumäe oli minu kaasõpilane kostormis, vabal ajal õppisime, noh, kõik olid seal Eugen ja, ja Leppnurm ja minuealised muusikategelased, need olid kõik meie üheaegselt õppinud. Läksin tema juurde, tema võttis mind kohe jutule, kohe pani ametisse poole aasta pärast ülendas mind vanemaks, õpetajaks isegi veel ja nii, ma töötasin seal kolm aastat, nii et elatis oli olemas. Kes need õpilased olid siis teie all, mina olin kontsertmeistrina seal olin siis lauluklassis ja ühtlasi vetiku koorijuhtimise kooridirigeerimise klassis ja kui me seal vetikuga siis juttu ajasime, siis mulle eluaeg oli ikka huvi diktsiooni vastu, mingisuguse alateadvuses temaga rääkisime, tema oli konstormis diktsiooni. Õpetaja ütles, et kuule, võta, hakkasin asja traditsiooni tegema. Ja siis ma tegin mitu aastat, seal oli kaheaastane kursus, esimene aasta oli teoreetiline kõigile koorid juhtidele, tulevastele koorijuhtidele ja lauljatele. Ja teine aasta oli ainult lauljatele. Ja kui ma nüüd seal mõned nimed mäletan, siis ma tean diktsiooni rühmasorid. Koorijuhid Arvo Ratassepp, Arnold Kallikorm, Uno Järvela, Ants kiilaspea, Laine Karindi ja neid oli veel. Aga see aeg ei olnud ka, kuigi pilk ainult kolm aastat ja siis oli niisugune aeg, et kunstide valitsuse juhatajaks. Konservatooriumi allus kunstide valitsuse oli tol ajal üks mees, keda terve eesti rahvas tunneb vana hirmsa nime all. Ja tema siis tegi puhastustööd tema käsul, siis vallandati konservatooriumist usulistel põhjustel. Hugo Lepnurm, Rudolf Palm, kes oli Ringhäälingu orkestri kauaaegne kontsertmeister siis Johannes Kappel ja mina oli enne ootus. Igapäevase leivateenimine kadus jälle. Ja jäänudki muud üle, kutsuti mind usulisse kogudusse palgaliseks teenistajaks, koorijuhiks ja organistiks õigusaid väiksed kogudused seal ei olnud, orelit ei olnud, oli ainult klaver ja väike harmoonium. Aga hiljem, kui nüüd ajalugu jälgida, siis 1950. aastal ühendati seitse usulist kogudust üheks Oleviste kogudusega ja seal ma siis töötasin organisti, nagu ma eelpool nimetasin ja, ja mitmete kooride juhtidena. Ja niikuinii oli siis minu elu läinud nüüd seda rada, et ma leidsin selle tee, mida ma julgeksin ka teile kõigile soovitada. Ainuke õige tee, kuidas inimene saab olla ühiskonnale ja kõigile oma ligimestele kasulik, kui ta soovib ainult head teha ja aidata inimesi hädas sellel teel. Mina olen pagan ja samal ajal olen ma tuhandekordselt veendunud, et maailmas on palju palju muid võimalusi inimeste aidata talle head soovida, talle rahu tuua ja õnne tahta. Ja seda tõesti suudab ikkagi vist ainult inimene, kuigi minul niisuguseid läbielamusi pole olnud, nii nagu teil kahtlemata olen teiega täiesti nõus, aga inimlik jõud ja on nagu piiratud selles osas, aga kui jumala jõud seal taga on, siis on see heategev jõud palju tugevam ja suuremad. Nii võis olla mina veendunud selles, et see on üks filosoofiline suund, sest usk ei ole mitte ainult jumalausku ja skan laiem mõiste usk, kas tohib, üteldakse, kommunism, unus on, mina usun inimese võimetesse, tema mõistusesse tunnetesse tema heatahtlikkus ehk lihtsalt inimese paremasse maailma maa peal see on idee ja idees peab seisma, siis antakse ka võimalus. Ja siis on inimesel võimalus ka teistele inimestele head teha. Pöördume siinkohal jälle muusika juurde. Klaver valmis, palun? Nii nüüd me oleme jõudnud vist siis tänapäeva, aga täna, mida te teete? Ma olen pensionil, nüüd. Tähendab, vahepeal olin ma veel sigalal mitmel alal tegutsenud. Panin 20 esimeses keskkoolis muusikaõpetaja ühtlasi klaveriõpetaja, seal pidin koori juhatama lastekoor ja segakoor ja poistekoori. Ja mäletan, kui esimene poistekoorilaulupäev oli Viljandis, siis Tallinnas läks kolm poistekoori sinna laulupäevale muusikakeskkooli poistekoor, siis Tombi inimese, skulptuuri, palee poistekoor ja 21. keskkooli poiste koju, kus mina olin, nii et see oli ka mingisugune saavutused teisigi. Teised koorid ei olnud sel korral sellisel tasemel. Viga maa kutsekoolis juhatasin noorte meestekoori naisansamblit isegi estraadiansambliga pidin tegelema siis vahepeal eluviis võinud Virumaale. Seal juhatasin Viru-Nigula kultuurimajas naisansamblit ja kooliõpilaste ansamblit koolitust. Ansambel esines seal maakondlikul ülevaatusel ka päris edukalt. Ja nüüd praegu minu eas tegutsen, töötan Oleviste kirikus, olen juhatanud edaspidi vajadusel juhatanud segakoori, meeskoori, mandoliinikoori, pasunakoori. Nii, see on praegu minu töö ja see rahuldab mind täiesti. Sobib minu aastatele hästi ja ma tunnen, et paga selle kaudu saan olla inimestele ja ühiskonnale kasulik. Aga nüüd. Ma nimetaksin tehnika halloomees, Vardo Holm. Nii kunagi astus ju meie reporter, kuid diktor, teadustaja hea kuulaja ette ja missugune suhe on teil praegu ringhäälingusse vahekorda, on ikkagi niisugune tunne, et südamega olete meie keskel, sellest ei eksi, ma olen jälginud kõiki eri praeguse ringhäälingu arengut, tehnilisi asju ja ülekandeid ja kõiki kogu aeg olen, olen nii südamega sellega sellele kaasa elanud, aga muidugi ma siia ei ole. Majja ei ole üldse sattunud, nüüd teie kutsel on praegu siin. Et seal on teil täidehaigus kogu südamega kaasa elanud Avo Hirvesoo ka meil on hea kontakt oma muusikast huvitatuid, oleme mitmeid kordi vestelnud selle üle, nüüd selle kaudu natukene jälle nagu tungisin siia lähemale. Missugust muusikat olete teie eluaeg armastanud? Tõsine muusik on mulle meeldinud. Sümfooniat, Bach. Beethoven. Sibeliuse on mul väga armas helilooja Sibeliuse südamelaulu näiteks, ma olen Oleviste meeskooriga mitmeid kordi esitanud. Minu abikaasa Vilve on nüüd juba üle 20 aasta surnud ja võiks öelda nii väga ilusasti. Lahkus siit elust, see oli üks jõuluõhtu koori õhtukoor oli koos ja ta esitas seal maks Reigeri hällilaulu ja selle hällilaulu laulmise ajal. Ta varises kokku ja nüüd oli siis 25 aasta surma pääl ta mälestust. Ja ma otsisin nüüd inimest, kes võiks seda laulu laulda mälestuseks. Viimaks mu tütar ütleb, et prooviragnega Ragne tütreni jamad roosid ja toredasti tuli välja. Mis need lapsed on läinud? Tütar on ka muusikaga tegelev, ta ei tahtnud küll hästi klaverit õppida, ma hakkasin endale kuueaastaselt juba õpetavad järjest perekonna saladusi välja rääkida, siin. Ja aga ma sundisin teda päästa, peab tegema, et enne muidu välja ei saa teiste laste tüks tundega kord harjutama, iga päev harjutama ikka tegija. Ja pärast oli tal väga hea meel poolaastast muusikakooli lõpetas sel aastal konservatooriumi, lõpetas koorijuhina, töötab ka muusikal ei saa. Ja siis väga tore on veel see, et tema lapsed, kaksik, on juba suured, kolmas on pisikene veel. On ka muusikaga seotud, poeg mängib klarnetit ja tütar õpib juba orelit ja klaverit ka ja laulab ja teeb tegevus. Puht perekondlik asi, kas, kas see nüüd siia saab täna ametisse sobiv. Aga eks perekondlikud asjad kuuluga, ühiskonna asjade hulka, elu hulka üldse selleta ju ei ole ka muud sellest lähtub muidugi kõik oleneb sellest miljööst, mis perekonna seal selle võrra on võimeline inimene ka ühiskonnas tegutsema ja kasulik olema, kui nii võiks öelda. Tahaks teile suur-suur, aitäh sulle öelda, et te leidsite uuesti tee siia meie keskele ringhäälingumajja. Kuigi võib-olla seesama pere mitte otseses mõttes, on Teie suhtes ülekohtune olnud? Jah, aga ma sugugi ei ole pahane selle peale, aga ei mingit viha ega vimma ei ole mul selle selle vastu ja José minu saatus niisugune pidi ole. Kas te lubate siis, et ma lõpetan selle saate niisuguse kutsungi ka nagu vanasti mikrofoni ees olin? Lugupeetud raadiokuulajad teid kõiki südamest tänada osutatud tähelepanu eest.