Tere hommikust, Toompea lossiaiast, Pika Hermanni jalamilt. Olime ootamas siin päikesetõusu. See on olnud meie rahvale tik, kannatlik, alandlik ootamine. Täna koidab päev, mis eeldatavasti aitab taastada rahva eneseväärikust. 1989. aasta 24. veebruaril on kuulutatud Eesti iseseisvuspäevaks. Vastav ametlik pöördumine Eestimaa kõigi elanike poole teatab ja tunnistab. 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud sõltumatu demokraatlik Eesti vabariik oli Eesti rahva esimene riiklik pühendus. See kehastas tema igipõlist soovi olla ise oma asjade otsustaja omal maal. Nendest sõnadest juhendades olgu tänase päeva esimene tervitus määratud Eesti vabadussõja veel elavatele sõduritele. Kui 70 aasta eest peeti sõjaolukorras Eesti vabariigi esimest aastapäeva oli neid 85000 meest kaitsmas relvaga Eesti riiki. Kui vähe neid ka järele ei oleks. Nad väärivad meie lugupidamist, tähelepanu ja tänu. Ei saa täna kuidagi unustada ka neid noorukeid, keda aasta-paari või paarikümne eest rahvuslippu üles tõmbamisel tabatuna huligaanideks kurjategijateks tembeldati ning karistust kandma saadeti. Kas ei tuleks heastada ka neile tehtud ülekohus, taastada nende õigused ja au? Mälestaksime kui kurje unenägu möödunud aegu kus juhtideks seatuillia panduil ei tulnud sõna eestlane ja eesti kuidagi üle huulte kes leiutasid vaid võidu. Udusid ümber nurga ütlemisi. Olles rahvuslipu heiskamise ootel tunnistagem Eesti muinsuskaitseliikumise otsustavust rahvusvärvide väljatoojana avalikkuse ette läinud kevadel Tartus. Meenutame samuti noorust kes tuli mullu suvistele öölaulupidudele vanalinna päevade aegu. Kaasas omad lipud, lipud, mille kandmiseks lehvitamiseks heiskamiseks puudus luba. Ent mis siiski tõusid vardasse. Ja hinnakem, nüüd praegu ka meie kõrgeima riigivõimuesinduse toonast poliitilist tarkust riigimehe tarkust, kes samas tagas rahvusvärvide seaduslikku kaitse esimesena Baltimail. Nii oleme me sammhaaval lähenenud tänasele. Täpselt nädal tagasi võttis ülemnõukogu presiidium vastu seadluse Eesti iseseisvuspäeva kuulutamise kohta. Heisata 24. veebruaril Eesti sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni tornis. Kellele on täna usaldatud lipu heiskamise püha ja pidulik toiming? Pika Hermanni torni. Tõusevad täna Eesti rahva esindajatena helilooja Veljo Tormis, kunstnik Enn Põldroos. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel Rahvarinde eestseisuse liige, jurist Lembit Koik. Kunstiteadlane Villem raam. Tuntud TÖÖ veteran Hans Liblik. Ja Eerika Sakk kool kelle 12 last võivad tulevikus öelda minu ema oli sellel päeval seal. Kõik nimetatud on peagi saabuva piduliku sündmuse tunnistajad. Lipu heiskamine on täna kaks poissi ja kaks tüdrukut. Helen Lepalaan. Sille priks, Madis Laansalu, Rauno Tagel. Poisid on riikliku akadeemilise meeskooripoistekoorist. Tüdrukud Ellerheina koorist. Usun, te nõustute, et see on ilus? Õige ja mitmeti sümboolne valik. Eesti rahvusvärvid olgu rahva tulevikku heisata. Õige on ka see, et sinimustvalged taasilmumine sündis laulva revolutsiooni käigus. Ja lõpuks kas leiduks väärilisemaid laulupoistest laulu tüdrukust just laulurahvas. Laulupeod ei ole ka surm surve aegade umbsetel aastatel aastakümnetel lasknud langeda rahva eneseteadvusel kaduda ühistundel ja üksmeelel, ununeda ilusatel isamaa lauludel. Meie kallid ja pühad laulud kaunistavad ka täna Eesti rahvuslipu taasheiskamise moonialt Toompeal. Lossi aeda kogunes juba aegsasti lauljaid. Siin seisavad kõrvu riikliku akadeemilise meeskoorimehed Nende juures. Poistekoor. Siis on näha Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemilise meeskoori lipu. On Teaduste Akadeemia meeskoor. On tulnud ka Eesti raadio ja televisiooni segakoor. Samas kõrval lehvib Eke meeskoori lipp. Ja sündmuse ootel on Eesti Õpetajate meeskoor. Kui palju on seal ühendkooril täna kuulajaid ei oska parima tahtmise juures öelda. Juba enne kaheksat. Poole kaheksa paiku vooris inimesi. Toompeale toovatel teedel ja tänavatel. Praegu paistab inimmüür valistavat lossiaia, esist teed ja Hirvepargi servi. Lossi platsil lehvivad lipud. Meie sinimustvalge kõrval on näha Kolla-rohelist punast, leedu rahvuslippu ja puna-valge-punast. Läti rahvuslipp. Meie pidulikule sündmusele on külalistena tulnud Leedu sajudise ja Latvijas Tautas Fronte, Läti rahvarinde esindajad. Peagi algava sündmuse jälgijaid ja kuulajaid võib-olla aga kaugemalgi, sest Toompea läheme, ümbrus on Bradiofitseeritud võidu väljakust kuni balti jaamani. Siin on tuhandeid ja tuhandeid inimesi seismas ja ootamas. Inimmüürina. Teame, et sinimustvalge tõuseb täna Pika Hermanni tippu rahvuslipuna. See on sümboolne akt. Ei, rohkem realiteedid, sellest ei muutu. Kuid selle tähendus ei ole ka väiksem. Sinimustvalgete aastad on talle olnud ajaprooviks. Ka selle pika aja on ta ikka tõsinud rahva mõtteis ja rahva meeles. Tema värvides on kõigi eestlaste nii elavate kui manalasse varisenud elu, võitlus, kannatused, rõõmud ja au. Kuuleme usutavasti õige pea rahvuslipule pühendatud mõtteid sest kõnetool lossi aias ootab kõnemehi. Ootame hommiku algust. Ootame päikesetõusu ja piduliku tseremoonia avatakti. Juba valgeneb. Sõnad Eesti Tallinn. Sinimustvalge rahvuslipp kõlavad täna eetris ka teistes keeltes ja teistel lainepikkustel. Eesti iseseisvuspäeva puhul on saabunud raadio- ja telemehi Kanadast. Siin on briti ringhäälingukorporatsiooni BBC esindajad. Itaalia televisiooni mehed. Soome televisioon, Rootsi televisioon, Šveitsi raadio. Kõnetooli astub Ministrite nõu. Lugupeetud külalised. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee, Eesti NSV ülemnõukogu presiidium ja vabariigi valitsus tervitavad ja õnnitlevad. Tei. Eesti iseseisvus. Nii palju kui on suuri ja väikseid riike ning nende rahvaid meie koduplaneedil. Niisama suur on riigilippude hulk ning kirev nende värvigamma. Rahvaste sajanditepikkune ajalugu on leidnud kajastuse lippudel lipuvärvides. Nende mustri joonistes pole midagi juhuslik. Igat värvi, igat sümbolit lipul saadab oma tähendus, temaga seonduv riigi ja rahva ajalugu. Tänapäev ning tulevikupüüdlused. Lippude lehvides on sooritatud inimkonna suurimad kangelasteod. Lippude varjus on toime pannud ka kõige põlastusväärsemad kuriteod. Vaprad meresõitjad ja maadeavastajad. Minnes vastu tundmatusele, ammutasid hingejõudu pea kohal heljuvast lipust. Kuid niinimetatud pühade lippude all külvati riikidele ja rahvastele kaos ning hävinenud revolutsioonitules põlesid monarhide plagu. Nende asemele tõusid vabaduse, võrdsuse ja vendluse lipud. Paljud rahvad on pidanud läbi käima pikka, täis raskeid katsumusi tee enne, kui võitsid kätte õiguse omanikule. Jaga tänaseks pole need võitlused lõppenud ning lippude sünd, jätk lipp pühendab, annab jõudu, kui ta innustab rahvast võitlusele vabaduse suveräänsuse inimväärikuse eest. Eestimaa ajaloos on sinimustvalgel värvikombinatsioonile lipuna olnud tähendus esindada ja sümboliseerida eesti rahvast juba kaua enne omariikluse tekkimist. See kolmikvärv on tekkinud rahvuse eneseteadvuse ühtekuuluvuse aatelist püüdluste ühistoimel. Sest eks kummu Eestimaa üle tänagi sinine lootuste taevas koos seisame nii usalduslikul mustal maa mullal kandes kaasas rasket minevikku. Loodame 11 toetavalt minna õiglasse ja paremasse Tulevikku. Kommunistliku partei poolt alustatud ühiskonna põhjalik ümberkorraldamine äratas Eestimaal tundmused ja usu oma võimesse lahti öelda eelarvamustes ja dogmadest. Andis eesmärgi vaimujõu ning teotahte rakendamiseks kõigi rahvaste vabaks väärikaks iseolemiseks iseolemiseks liidu piires. Sajandeid on eestlased siin paepealsel Läänemere kaldal elanud ja olelusvõitlust pidades jõudu saanud lootusest omariiklusele. Ajaloo keerdkäikudes täitus see põlvest põlve kantud unistust astuda võrdväärsena ja teiste poolt tunnustatuna maailma rahvaste hulka. 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja iseseisev Eesti riik. Hiljutised aastakümned tegid küll kõik, et kustutada meie mälust see päev kuid rahvas kandis seda teadvuses kui ajalugu, mida tagasi pöörata, olematuks muuta pole võimalik. Ajaloo osaks saab ka tänane päev. Ta muutub väikeseks killuks lõpmatus ajaloomosaiigis, kus igal selle osal on nii fragmendis kui tervikus vaid üks ja vääramatult kindel koht. 24. veebruar 1989 mil Pika Hermanni torni tõuseb meie rahvuslik jääb tähtsündmusena. Eestimaa ajal sümboliseerib karges talvetuules heitlejev trikoloor kalevi kalmul. Et tema rahvale on saabumas aeg, mil kõik pirru kahel otsal lausa löövad lõkendama. Sinine ja must ja valge. Ühendagu meid kõiki sellel väikesel maalapil, mis ajatuulte ja saatuse tujude taktel on määratud meie kodud, ühendagem, siis kõik käed, südamed ja mõistus, et muutada meie kõigi unistuste vääriliseks. Me kuulsime peaminister Indrek Toomet kõnelemas rahvuslipust läbi aegade. Lossi aias lippude all seisis Ühendkoori, ette astub Olev Oja. Laulud nüüd lähevad Mihkel Lüdigi Koit. Kõigi pilgud on pööratud Pika Hermanni tippu. Püha ja pidulik hetk läheneb. Eesti rahvas seisab paljastatud päi. Jäädvustagem käesolev hetk järelpõlvede mällu 24. veebruar 1009. Maa kell kaheksa, 33. Hoidkem sinimustvalget lippu, meie kellele Isamaa? On minu rõõm ja minu õnn. Kell kaheksa 30 kolonel. Arnold Rüütel, Enn Põldroos, Lembit Koik. Vanas lilli, Villem raam Eerika, Sakala, Veljo Tormis ele, Lepala sillo Priks, Madis Laansalu, Rauno Tagel kõnelejad, eesti rahvakirjanik, Jaan Kross. Mida sinimustvalge lipp aegade jooksul eestlastele tähendanud ja mida tähendab sinimustvalge lipp seal bülal meile praegu? Asi algas nagu teada vististi juhuslikest sinimustvalgetest ja rohemustvalgetes lintidel. Esimese 1869. aasta ülemaalise laulupeovanikute ja lillekimpude ümber. 1881 said sinimustvalged värvid sinise tulevikulootuse, musta maa, mulla ja valge puhtuse ideaali värid Esimese eesti Harritlas, koondise Eesti üliõpilaste seltsivärvideks. See selts oli omal ajal rahvuslike kultuuripürgimuste kõige olulisem keskus. Sealt avalikusse tagasi peegeldudes omandas sinimustvalge värvikolmik peagi eesti rahvusvärvide tähenduse. Ta muutus eesti rahva ühtekuuluvustunnetuse sümboliks ja siis vart tee tänava demonstratsioonide lipuks Tartus, Tallinnas Petrogradis. Ja siis vaata Eesti vabariigi riigilipuks kõrgeimaks, milleks üks leib võib saada. Minu põlvkond on näinud sinimustvalget lippu üpris mitmetel taustadel. Sellest ajast peale, kui õppisin nägema asju enese ümber, nägin laevu ja linna sinimustvalgete lippudega avalikke hooneid ja paraade, üliõpilaste tõrviku rongikäike mõistagi sinimustvalgete lippudega. Ja siis selle lipu ajutisi kõrvuti lehvimisi punalipuga, mille nurgal oli sirp ja vasar ja punase lipuga, mille keskel oli valges ööl ja must haakrist. Ja siis sinimustvalge lipu taasilmumist sinna Pika Hermanni torni, Berendust, vaimustuse ja mure pisarais silmadele üheks päevaks vaadata septembris 1944. Ja siis selle lipu kuritegelikuks kuulutamist tema ära pühkimist avalikkuse silmist enam kui neljaks aastakümneks ja tema ära pühkimist. Avalikkuse silmist aga ilmneb, et mitte rahva südames sest üksnes tänu sellele ta meie südameis nii tuhmumatult säilis kui meie mineviku ja tuleviku kõige üldistavam, kõige puhtam, kõige kõrgem sümbol. Üksnes tänu sellele oli võimalik kogu sinimustvalge sümboolika tõrjumatu taaspuhkemine viimase aasta jooksul. Tunnistagem. Me oleksime läbini ebasiirad, kui ütleksime, et sõltumatu, täis suveräänne omariiklus üksnes rahvusvahelisele õigusele toetuma pidava Põhiseadusega. Riik ei ole ühe rahva kõrgeimaks poliitiliseks ideaaliks sest see on ju selleks ideaaliks otse loodus seaduslikul moel. Kui 120 aasta eest rahvaks saanud rahvas ajuti selle ideaali taotlemise mõningaid vormides hoidu siis ainuüksi poliitiliste realiteetide survel Olgu, see leib seal ülal kõiki siit maa positiivseid jõude, eestlasi ja hea traditsiooni järgi lojaalseid eesti muulasi ühendavaks teeviidaks ühisel liikumisel homme tänasest suurema sõltumatuse ja täna eilses sügavama demokraatia poole. Noored radikaalid, kes loomuldasa tahavad teha midagi radikaalset, ei tarvitse olla ühisliikumisega päri. Ka interrinde, need osad, keda õigemini peaks imper rindeks nimetama, ei tarvitse olla ühisliikumisega päri. Aga igavesi, harmooniaid pole ühiskonnas olemas, isegi igavesi tasakaalu täis mitte ka tasakaaluseisud muutuvad ja kujunevad jõudude liitumine ja diferentseerumine ongi aren. Vanad mehed liiga kaua oodanud, vanad mehed ja naised ütlevad võib-olla täna läbi pisarate sinna üles vaadates apostel looka ja Vargamäe Andrese sõnadega, issand, nüüd laseb Sauma suladel rahus minna, sest ta silmad on sinu õnnistust näinud. Aga nooremad, noore need, kelle kutsumus ja kohus on rutata kraavikaevajad hulka, teadku sood, mis ootab nende riigi põllu ümber sündida. Sood otseses ja ülekantud mõttes on ümberringi alles päratuid, lahmakaid kasutagem, ühiskondliku hetkeseisu, maksimaalselt Demokraatia õppimiseks, demokraatia süvendamiseks meie ümber ja meis endis rahulikuks vääramatuks, tasakaalukaks, aga ka järelejätmata tööks vana, kalli ja tänaseks juba üsna kõrgele heisatud lipu alt. Eesti rahvarinde esindajat tervitab tugev aplaus. 1918. aasta demokraatlikust revolutsioonist ja vabariigi loomisest Eestimaal saab täna 71 aastat sel ajal, kui enamus väikerahvaid meie naabruses nägi oma turvalist tulevikku ikka veel monarhia tiival. Sel ajal tegi Eesti rahvas julge otsuse ning kuulutas välja vabariigi suveräänse ja vabariigi. Selles vabariigis kehtestati demokraatlikud seadused, mis olid eeskujuks paljudele teistelegi. Anti inimestele maad. Toimis parteide paljusus, mis muutis rahva kiiresti poliitiliselt kirja oskajaks. Ja kui naabrid nii idas kui ka läänes kõhklesid meie iseseisvuse tunnustamisel või olid sellele otseselt vastu siis suutsid meie vanaisad oma aateid oma iseseisvust ja vastloodud vabariiki kaitsta. Põhimõtteliselt ei saa ka täna Eesti riiklust sümboliseerivad lipuks olla miski muu kui sinimustvalge. Aga veel ei vasta praegune Eesti riiklus oma sisult sinimustvalge mõttele. Sest riikluse üheks tunnusjooneks on suveräänsus ehk lõpliku iseotsustamise õigus. Ja seda mitte deklaratsioonina, vaid tegelikult ja sisuliselt. Tunnistagem, et ka viimastel kuudel on vastu võetud poolikuid ning sisult vastuolulisi otsuseid. Tunnistagem, et tegelikult muutused on ikka veel aeglased tulema. Tähendab see seda, et hoolimata Eesti NSV ülemnõukogu 16. novembril deklaratsioonist ei seisa meie suveräänsus veel kuigi kindlatel jalgadel. Kui on saavutatud reaalne suveräniteeti, siis ei kahtle enam keegi, et Eesti riikluse sümboliks ei saa olla miski muu kui sinimustvalge lipp. Rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni tippu on aga samuti üks samm suveräänsuse teel. See näitab, et oleme oma maa peremehed ja teeme siin, mida ise tahan. Näitab, et oleme oma ajaloo peremehed. Oleme üks oma ajalooga, teame, kust me tuleme ja kus me oleme. Läinud aastakümnetel taheti meid panna unustama isendid, teha eestlasi ajaloota rahvaks. Lipu tõstmine on meile kui jänese leidmine. Me oleme moraalselt võitnud. Ja kui me möödunud sügisel ütlesime, et Eestimaa on meie kätes ja kui me nüüd pikkamööda hakkame uskuma, et ka valitsus võib-olla meie kätes siis täna heiskasime selle lipu kui võitluslippu ning ütleme, et selle lipu all saame eeloleval sügisel ka Eestimaa Parlamendi tõeliselt rahva poolt valitud ja volitatud meeste kätesse. Rahvarinne. Rahvarinne kinnitab oma joone määramatust selles küsimuses. Me ehitame uut Eestit. See Eesti ei saa olla pööratud näoga minevikku, vaid ikka ja ainult tulevikku selle lipuga. Me näitame täna, et me oleme eestlased. Kuid samavõrd tähtis on juba 1905. aastal Noor-Eesti poolt välja öeldud mõte. Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Täna on aeg üks edasi minna Euroopa kaudu maailmakodanikuks sinna. Me tahame oma lipu viia. Aastakümneid oli eesti lipp ametlike võimude poolt põlu all. Sinimustvalge avaliku kasutamise ja väljapaneku eest on algatatud kümneid, kui mitte sadu kohtuasju ja otsused ka täide viidud. Ja seda on tehtud nii seitsmekümnendail kui ka kaheksakümnendail aastail. Inimesi on lipu pärast mõnitatud. Paljud noored elud on purustatud. Kui me tahame täna olla ausad oma südametunnistuse ees sellel pidupäeval siis peame me nõudma kõigi taoliste kohtuasjade kiiret läbivaatamist ja karistatud rehabiliteerimist. Eile langetati Pika Hermanni tornist üks teine lipp, millel ei olnud austust põlisrahva hulgas. Peame ütlema siiralt, et need eesmärgid, mis selle lipuheiskamise ajal seati ja millest rahvale tookord ka kuulutati need eesmärgid ei ole paljuski teostunud ning me peame kogu läbikäidud tee uuesti vaatluse alla võtma. Et tema värvide hulgas puudub üks puudub vere ja kättemaksuvärv, mis ometigi on olemas enamiku rahvaste lippudega. Ka see näitab, et me teeme kõik rahulikult ja tasakaalukalt, et me ei kavatse oma rahvuslikke eesmärke saavutada vägivalla ja verega, vaid sugupõlvede pikaajalise rahumeelse vahetumise käigus. Meie lipuvärvid on sinine, must ja valge. Nad seovad ajalugu tulevikuga ja ühendavad meie rahvast. Võrreldes 1918. aastaga on täna nende värvide tähendus paljuski muutunud ja täienenud. Must värv sümboliseerib nüüd mitte ainult meid toitvat maakamarat vaika, leina, leina kõigi nende pärast, kes kodumaa nimel on kannatanud. Kes on jäänud Siberisse, kes on hukatud Stalini või Hitleri laagrites või kelle hauad on kodumaast kaugel, teisel pool ookeani, kuigi ka nemad oleksid tahtnud Eestimaa maamullas puhata. Sinine värv, maa ja taeva värv näitab nüüd ka meie vabadust. Püüate kestvust, näitab meie meelekindlust astuda hoopis avaramusse maailma. Ja ainult valge puhtuse värv on jäänud samaks ning see nõuab, et me puhtaks saaksime kõigest viimaste aastakümnete saastast ilma hirmuta, ilma silmi kinni panemata, samm-sammult, aga kindlalt ja tagasi pööramata. Me teame, kui raske koorem on meie õlgadel. Me teame, kui pikk on see tee, mis käia tuleb. Ja öelgem, seepärast nagu Esizadki. Jumal kaitseb maarjamaad.