Kõneleb Eestimaa Parin kellasse vööndiaja eest võitleja Andres Tarand. Kallid kaasmaalased nagu märkasite on juba vahepeal läinud valgeks. Elasime äsja siin kõik koos üle suure erutuse sinimustvalge liputõusmise, kõrge torni tippu. Selle torni, mille nimi on Pikk Hermann. Tunnistan üles, et mul on selleks erutuseks veel üks isiklik põhjus. Siinsamas selja taga Toompea lossis. Mööda näen seal Pika Hermanni astmeid on väga palju kordi astunud. Vanaisa see oli aastatel 1925 kuni 1940. Ta oli Toompea lossikojamees, kelle asi muuhulgas oli ka ära koristada siit tornist meie tuulise taeva all narmendama löönud lipud. Ma ei räägi seda juttu sugugi kogemata. Alles eile nimelt ühes Tallinna rohelises asutuses endises kloostrimetsa talus jutustas Matti Päts meile oma vanaisast Konstantin Päts-ist, kelle sünnist sai mööda 115 aastat. Sel juhul oli tegemist mehega, kelleta võib-olla tänast päeva meid lühikeseks oli tegemist juhiga. Kui ma räägin oma vanaisast, siis räägin ma rahvast, keda juhiti sel ajal ja juhitakse ka nüüd hiljem. Ja kuna jutt on sel viisil rahvast, siis jutustan ma lühidalt tema loo või õigemini mõned punktid oma vanaisa elust. See oli aastal 1905, kui ta vallandati streigist osavõtu pärast Lutheri vabrikus. Ta oli siis mees töölisklassist ehti maalt olnud. Ta tegi Puusepatööd Kadrioru pargis kuni saigi siia korda pidamas ja Toompea lossi. 1941 pidi ta nägema, kuidas üks poega ühele, teine teisele poolele sõtta läks ja nägi, kuidas üks neist kohe surma sai. See teine vahetas oma kirjamehe kutse 1945. ja mitte vabatahtlikult söekaevurikutse vastu võrgutas. Ja tänu temale sai vanaisa veel 75 aastaselt teha pikka reisi Siberisse. Ning et seal ära elada, tegi ta tööd Krasnojarski krai kullakaevanduses. Tõsi, seal küll jälle puusepana. Ta tuli siiski tagasi aastaid üle 80 ja magab Eestimaa mullas. See on tavaline lugu, ühe rahva lugu. Ja see lugu tuleb meelde, kui ta vaadata Pika Hermanni tippu lastetud sinimustvalget lippu. Täna on meie rahvapäev, me oleme kiiresti üllatavalt kiiresti taastanud päris pildi oma minevikust. 1988 oli meie sügav hingetõmme ja me tegime silmad lahti. Nüüd on need lahti. Mis me siis näeme? Täna näeme sinimustvalget lippu Pika Hermanni tornis. Ja me juba usume oma silmi, milles on ta tähendus meile täna? Ma usun, et me ei pea temas nägema niivõrd mineviku meenutust, kuigi seda tingimata ka seda. Aga siin tornis, olgu ta ennemini, see lib, mida kantakse Rafuajees see sümbol ja innustaja, mis peab paremaks tegema meid kõiki targemaks tegema, poliitikas, aga meenutama meile ka meie rappa püsiväärtusi. Ja ennekõike on täna mõtet rõhutada üht, ma tuletan meelde, et on legend, mille järgi siin Tallinnas sündis üks lipp ja see oli ehk esimene riigilipp üleüldse. See oli Taani lipp ja ta sündis siis, kui meie esiisad olid taanlasi siit linnusest välja tõrjumas. Kui aga taevast langes Taani lipp, said taanlased uut jõudu ja võit jäi neile ka siis juba nii ammu. Käis lipp võidu eel. Aga veel tähtsam on see, et meid vallutati tol ajal, mitte küll hõlpsasti, aga vallutati siiski ja peale muu tänu sellele, et virul ja harjul, saarel ja Sakallal oli omavahel kana kitkuda. Siiski, siiski meil on jätkunud ka mõistus soodsa võimaluse korral võimalusi ära kasutada. Muidu ei seisaks me täna siin olgugi siis täna siia heisatud lipp lehvimas siin pekas Hermanis kõikide meie eriarvamuste juures. Need on ja jäävad need eriarvamused, sest maailm on liiga rikas, et teda ainult ühtviisi mõista. Jäägu ta lõppema eriarvamuste juures, aga ka eriarvamuste kohal, see tähendab üle nende meie üksmeele nimel suurtes asjades. Kõnelejad Eesti Evangeelse Luteri usu kiriku peapiiskop Kuno Pajula Kallid kaasmaalased sellest pidulikust talitusest osavõtjad on midagi väga sümboolset selles et me täna hommikul oleme kogunenud siia Toompea mäele. Sellel silmapilgul, kus ühele poole jääb pimedus, teisele poole jääb valgus. Meil on pime öö seljataga ja see tuletab meelde, et igal rahval on oma raskused, on oma võitlused, katsumused. Ja me tohime öelda, et me oleme oma katsumustes valgusele välja jõudnud. Meie rahvas küsib ja me tahame loota, et see sünnib ka edaspidi. Midagi sümboolset ka selles, et me just täna siin, kus möödub 71 aastat Eesti vabariigi väljakuulutamisest oleme siia kokku tullu. Ja kui siin üle meie linna Pika Hermanni tornis kõrgub meie sinimustvalge lipp siis ta kutsub meid oma eestlaseks olemist pühaks pidama. Ta kutsub meid üles vaatama sinna Nende sihtide poole üles vaatama taeva poole. 10 aastat, kui oli möödunud Eesti vabariigi väljakuulutamisest pöördus riigikogu rahva poole läkitusega. Ja seal oli öeldud, vaba on mõtelenud Eestis. Vabad on aated ja püüded, vabad ja üheväelised on kõik usutunnistused. Vaba ja heatahtlik on riigi ja kiriku vahekord eesti rahva tahtel. Sinimustvalge lipu all on nõnda siis ruumi erinevate vaadetega inimestele. Me tahame soovida, et see vaba mõttelend oleks ka meie ajal selle lipu all, mis me täna heiskasime. Pika Hermanni torni. Meil on ees palju teha ja vahel tundub, et meie elu on käest ära läinud. Me oleme oma ümbruse saastanud ja me tahaksime otsekui otsida uut Noa laeva, et põgeneda oma saasta eest. Muidugi, õigem on mitte põgeneda, vaid ühendada oma jõud, teha kõik, et meie elu muutuks paremaks. Meie inimühiskond inimsõbralikumaks ja Me võiksime olla paremad inimesed. Ühes laulus, mis oli ärkamise ajal, on need sõnad eestlaseks surmani ennast Marhüüan eestlaste heaks maa elada, püüan eestlase õnnetust, tahan maitsta eestlaste õnne ja õnnistus kaitsta seda, kallid kaasmaalased. Soovin tänasel päeval teile. Jumala arr, olgu meiega kaitsku Eestit. Kõneles peapiiskop Kuno Pajula. Ja korraks tagasi 1918.-sse aastasse. Manifest Eestimaa rahvastele. Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne, Toomas. Nüüd on see aeg käes. Ennekuulmata rahvaste heitlus on vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle sarmaatseja lagendiku laiutab Enn hävitav korralagedus ähvardades oma Allamata kõiki rahvaid, kes endise vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda. Ja kõigepealt just balti mere ranna May oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti maapäev kui maa ja rahva seaduslik esindaja ühemeelsele otsusele, jõudes rahvavolituse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega toetades rahvaste enesemääramise õiguse pääle tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda. Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest pääle iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa Läänemaa, Järvamaa, Virumaa, ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa, ühes Läänemere saartega Saare-Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas. Wabariigi piiride lõpulik ja üksikasjalik kindlaksmääramine Lätimaa ja vene riigipiiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud. Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks korraldavaks võimuks Eesti maapäeva poolt loodud rahva võim Eestimaa päästmise komitee näo kõigi vabariikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt nii samaga täieliku erapooletuse ka vastatakse. Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti asutava kogu, kes üleüldise otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduse andmise võim Eesti maapäeva ja selle poolt loodud Eesti ajutise valitsuse kätte, kes omas tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima. Esiteks kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate pääle vaatamata leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Teiseks vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvust tuurilised, autonoomia õigused. Kolmandaks kõik kodanikuvabadused, sõna-trükiusukoosolekute, ühisuste liitude ja streikide vabadused. Niisama isiku ja kodukolde puutumatus kogu Eesti riigi piirides määramata maksma seaduse, seal, mida valitsus viibimata peab välja töötama. Neljandaks ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada. Kodanikud ei, julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada. Viiendaks. Linna maakonna ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata vägivaldselt katkestatud tööd jätkama. Kuuendaks omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda. Niisama ka kodanikud, enesekaitseorganisatsioonid linnades jama. Seitsmendaks. Ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata seaduse eelnõud välja töötada maaküsimuse tööliste küsimuse toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks. Laialistel demokraatlikel alustel. Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida või asu ehitama oma kodu, kus kord õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres. Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinege, kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös. Meie esivanemate veri ja higi, mis selle maa eest valatud, nõuab seda. Meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks Su üle jumal valvaku. Ja võtku rohkest õnnista mis iial ette võtad, sa mu kallis isamaa. Elagu iseseisev demokraatlik Eesti vabariik, elagu rahvaste rahu. Eesti maapäeva vanemate nõukogu Tallinnas 21. veebruaril 1908 täidis. Elagu selle lipu all oleviku töökus minevikku austus, tulevikulootus. Kus kõnelejad, Eestimaa kommunistliku partei esimene sekretär Vaino väljas? Austatud eesti rahvas. Täna oleme tagasi saanud olulise teetähise oma ajaloos. Iseseisvuspäev. Oleme astunud veel ühe tõsise sammu põlistada õiguste ja rahvusliku eneseteadvuse taastamisel. Täna lehvib Pika Hermanni tipus Eesti rahvuslik. See päev on üks neist paljudest olulistest tähistest, mida me oleme viimase aasta jooksul maha märkinud päev mis annab meile juurde enesekindlust, eneseväärikust ja tulevikulootusi. Kõike seda, mida üks rahvas pöördele sel ajal nii väga vaja. Ajalugu on olnud meie vastu karm toonud kaasa mitte ainult kannatusi vaid püstitanud meie vahel ka mõistmatuse säi Eestimaa kommunistlik parteitaju ja tunnistab seda ning käib iseenda omavastutus möödaniku ees. Just seepärast lasub EKP-l eriline vastutus Eesti rahva ees vastutas kindlustamaks rahvale turvalist ja lootusrikast tulevikku. Tänane ja tulevane Eestimaa kommunistlik partei peab olema Rahvapartei ja omama tegutsemiseks mandaadi rahvalt. Olulised muudatused SKP ja rahva suhetes algasid aasta tagasi mille NLKP poolt alustatud uutmispoliitika meie rahva initsiatiivi ja kodanikujulguse vallandas. Alates oma keskkomitee 11 10.-st pleenumist. Oleme deklareerinud, et SKP on Eestimaal uue kursi sihi kinnidel ellu viia. Uutmine on tänaseks võitnud miljonite inimeste heakskiidu nii nõukogude maal uraja taga. Sellega seovad maailma rahvad uusi lootusi kindlale rahule ja ühistest hädadest jagusaamisele. Olgem siis selle poliitika täisõiguslikud ja vastutusrikkad ellu viia. Turvalisse tulevikku viiv poliitika peab välja kasvama Eesti ühiskonna ajaloolistest traditsioonidest. Ta peab rajanema kõigi nii üksiku kodaniku, pere, kohaliku kogukonna, linna kui ühiskondlike rühmade huvide ja omaalgatusliku aktiivsuse terviklikul ning konstruktiivsel koosmõju. Oleme ju üsna erinevad. Näeme erinevalt ka Eestimaa tuleviku konkreetseid sihte nendeni viivaid. Tei. Täie vastutustundega peame tajuma, et Eestimaa saatus on meie endi kätes ja meie endi teha ning mitte ükski ühiskondlik jõud üksinda teise eirates ei suuda ega oma õigust tuua ühiskonda põhjalikke muutusi. Ühiselt tuleb tegutseda nende vastu, kes seab erakondlikku huvi tulevikku ühises kujundamisest kõrgemale. Selleks et hakata liikuma uute sihtide poole peame looma üksteisemõistmise ja arvestamise õhkkonna rajama omavahelised poliitilised suhted avalikule ausale ja tolerants sele alusele. Tõeline pluralismi ühiskonnas pole mitte ainult erimeelsuste olemasolu deklareerimine vaid ka nende arvestamine, vaatamata sellele, kas tegemist on enamuse või vähemuse arvamuste ning huvidega. Ainult vaimsusele ja kõlblusele rajatud poliitika suudab ühendada tsivilisatsiooni käigus kujunenud üldinimlikud püsiväärtused. Kõlblusel ja vaimsusel rajanev poliitika peab kaitsma kõigi erinevate Teie rahvaste ja sotsiaalsete rühmade huve. Ainult sellise poliitikaga leiame ühtsuse mitte ainult tööliste, talupoegade ja haritlaskonna, erinevate Töökollektiivide, ühiskondlike liikumiste ja organisatsioonide, vaid meie kõigi vahel inimest vahel. Just selline poliitika peab ühendama ja suunama kõiki Eestimaa edumeelsete ja demokraatlike eesmärkide taotlejaid. Täna, olles endale tagasi võtnud osa oma ajaloost ja rahva ajaloolisest mälust kujundame ühiskonda, kus elu keskmes on inimene. Buss, majandus teenib inimesi, kus sotsiaalne kindlustatus tagab turvatunde. Me ei tohi unustada ka tõsiasja, et kõik see on reaalne samm majanduslikult kindla, elujõulise ja inimsõbraliku Eestimaa poole. Ime teostamine annab võimaluse majanduse tugevdamiseks meie argielu ja olmemurede kergendamiseks. Sellega avarduvad võimalused algatuse rakendamiseks elu kõikides valdkondades. Meie poliitika jääb sõnademänguks seni, kuni valdaval enamusel inimestel pole usku poliitikad tegususse. Kuni töö tulemused ei leia väärilist hinnangut ühiskonna poolt. Ja inimene ei tunne ta, et tema oskusi ning võimeid on kõigile meile tõepoolest vaja. Meie ülesandeks on inimestele sius anda armooniliste inimsuhete poole. Püüdlev ühiskond peab kõige muu kõrval oma turvalisuse ja perspektiivitunde nõrkadele ja vanuritele iseseisva elu hakul seisvatele noortele enne kõige noortele perekondadele, noortele emadele. Me püüdleme sellise ühiskonna poole, kus kõik selle väikese ees tema nime kandva maakoha inimesed tunnevad ja teostavad end peremeestena kes on oma saatuse võtnud täielikult enda kätte. Demokraatlik ühiskond, mis rajaneb üldiste inimõiguste austamisel ja pluralismi peab inimest tema huve ja veendumusi tunnistama oma põhiväärtusteks. Tee niisuguse ühiskonna poole on käänuline. Raske on öelda, mis seisab meil veel ees milliseid rõõmu või pettumised keeemme üheskoos üle pea. Mäela. Olen kindel, et Eesti rahvas leiab endas piisavalt kainet meelt ja tasakaalukust, et austada kõiki teisi enda karva. Suveräänse Eestimaa inimtüvi kerkib ajaloost läbi tänase Tulevi. Tänased põlvkonnad tunnetavad vastutust nii möödunud aegade kui ka inimkeskse ühiskonna poole suundumise eest. Olgem siis kõik selle vastu tuse väärilised. Meie igipõlise kodumaa oma Eestimaa ees. Kõneles Vaino väljas. Ja nüüd astub kooriate Gustav Ernesaks juhatama oma laulumis rahvuslaulukeelu aasta teel asendas hümni.