Lugupeetud seltsimehed, lubage öelda teile tere tulemast õhtule, mis on pühendatud Juhan Smuuli 50.-le sünnipäevale. See õhtu on saanud teoks Eesti raadio, kirjandussaadete toimetuse ja meie kolhoosi ühise ettevõtmisena. Ja nüüd lubage mul anda sõna õhtu edaspidiseks läbi viimseni, seltsimees Peeter heinale palun. Mul on hea meel kirjandussaadete toimetuse nimel teid tervitada sel õhtul ja esitleda teile meie tänaseid ja teie tänaseid külalisi, kes hakkavad rääkima Juhan Smuuli, st need on Nõukogude Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks. See neeti meenutusõhtu tänastele külalistele, esimene küsimus. Mis hetkel oma elus keegi teist puutus, kokku nimega Juhan Smuul. Mina kuulsin esimest korda õieti mitte kuulnud, vaid lugesin seda nime 1000 943. aastal. Sõjasarvest. Sõjasarv oli kirjanduslik ajakiri, mis ilmus Nõukogude tagalas. Mina teenisin sel ajal Nõukogude armees ja ka meieni jõudsid sõjasarvenumbrid ja 1943. aasta ühest numbrist lugesin luuletust minu nooremale õele. See luuletus äratas tähelepanu selle poolest, et see oli väga niisugune inimlik. Hiljem, kui Smuuli loomingut rohkem tundma õppisime, siis temale hästi omaselt inimlik soe. Seal ei olnud niisugusi deklaratiivsed üleskutseid, kuigi olgu tähendatud, need olid sel ajal sagedasti hingest tulevad ja arvestades tolle rasket olukorda täiesti põhjendatud. Ja niiviisi kirjutati ka head luulet. Inimesena nägin teda aasta hiljem, 1944. aasta sügisel septembri viimastel päevadel või oktoobri esimestel täpselt ei mäleta. Lahingud käisid sel ajal Saaremaal. Just äsja oli Muhu saar vabastatud ja luuletaja Ralf Parve. Ta töötas teises diviisis. Teatavasti tegutses Eesti korpuses 200 viisi, seitsmesaja-kahesaja 49. Ta tõi ühel õhtul Meie toimetusse, mina töötasin sel ajal diviisi ajalehe tasuja toimetajana tõi tema ühe noore kõhna poisi püüda sinna ja ütles, see on Juhan Smuul ja ta tõi selle eesmärgiga, et mina kandsin siis majori paguneid, et mina aitaks pääseda Smuuli praamile. Järgmisel päeval ta tahtis oma koju tagasi sõita ja ajasime toredat juttu, siis oli tal juba rohkem luuletusi ilmunud. Tutvuda oli päris meeldiv temaga ja järgmisel päeval õnnestus mul teda tõesti praamile panna. Ja nõnda siis toimisime isiklik kokkupuutumine ja tema läks ta, ühesõnaga kogu tema kiskus teda oma koju Muhu saarele. Mina ei mäleta, milles mina temast esimest korda kuulsin, isegi seda ka mitte, mida me tuttavaks saime. Isegi seda, kui mul esimene laul oli tema tekstil kirjutatud maituli, kas me siis olime tuttavad isiklikult või ei olnud. Aga see tutvus tuli nii, ta oli korraga olemas, millal, ei tea. Ja ühtlasi ka koostöö läks lahti, sest temal olid niisugused toredad luuletused, lihtsalt luuletused merehõnguga, nii, eks väga väga kaasakiskuvad. Ja terve rida Randlased rand, õhtu rannal, kutse ja terve kalurite süüt. Tormide rand, need on kõik, kõik merega seoses tekstid ja need paelused ja koostöö oli väga südamlik, kui seda koostööd üldse tööks võis nimetada. Mul ikka tagantjärele paistab, et see oli rohkem üks väga lõbus vaba aja veetmine, kui, kui tõsine töö. Kõik läks toreda lustakusega vastastikku, võis kõik ütelda teineteisele, mida sa kusagilt teiselt poolt võib-olla välja ei kannataks ja kõik toimis väga kiirelt, kui oli vaja teksti saada. No näiteks kuidas kalamehed elavad, seda Me kavandasime alguses koos. Tekstid tulid väga kiirelt. Ma ei ole kunagi nii ruttu saanud tekste, kuigi ta on võib-olla sedasorti mees. Võib-olla ehk mingisugust tellimust nagu ei ei oska talle juurde panna kunagi, aga tulid täpselt nii nagu tarvis oli. Ja ta ei olnud sugugi mitte nii hirmus range, kui poleks pidanud mõni rea uuesti tegema. Ooper Tormide randa tuli meil kaks varianti teha. Nõustus sellega ja kõik laabus niisuguse sõda südamlikkusega. No muidugi, me puutusime kokku ka veel selle tõttu, et meie elasime vaevalt 200 meetri kaugusel üksteisest. Siis pühapäeva hommikuti, kui ta ikka poest suitsu läks, tooma saastast väravast sisse ja laskis kabepulgad üles seada. Mina kabet hästi, mängin rohkem malemees, aga poisid mängisid siis ta nii-ütelda mingis kõige kolmega oma partii läbi. Muidugi võitis. Aga ega tal kata kaudata ka ei tahtnud, andis ainult võib-olla niisugust kaotas hetkel ma olen teda kõige tõsisemal näinud, kui ta kabes kaob, muidu ta ikka lõbus väga suure huumoriga. Siis juhtus veel ühe. Luba, ma ütlen, vahele, selle kabe kohta läheb hiljem ära. Kirjanike Liidust armastas ka, kui ta oli teatavasti esimees. Ja kirjanduslik liidus oli kaua aega sekretäriks juhatuse sekretär Lembit Remmelgas. Nad tegid matsi 150 partii, kes võidab. Ja ega ma ei teagi, kes võidab, kuna kogu aeg mõlemad rääkisid, et nemad võitsid. Kes võitis, jäigi saladuseks. Palun tänan. Siis pühapäeva hommikul võttis ta kolm poissi kaasa ja tuli siia lähedale meriväljale, seal läks vist lumesõjaks ja kui siis ta vist ühe vopsu oli lumepalliga saanud, siis ta ähvardas ühte poissi, mul kõige vanemad aga sinust nüüd laulutee. Ja siis üks laul ongi kalurite süüdis, temal tekst on nii et ott, miks sa nii vaikne oled, ta kirjutaski selle laulu nii ähvardas ja tekiga. Kas mõnes Smuuli laulu tekstis alga mõni teie rida? Võib-olla selles kaluri süüdis, laine tõuseb, võib-olla seal mõni rida natukene teisiti teisiti pandud. Aga muidu ma olen nii, võrdleme siin pühakirja tekste võtnud välja arvatud võib-olla ka Tormide rand, kolmas variant seal tuli kiirelt teha ja alati olnud juhendus käepärast. Aga ta ei olnud sugugi pahane selle üle. Aga muide ta heliloojate kohtiga ütles ka, et ühel koosolekul ütles, et ei loe, ta on ikka niisugused. Võtavad ikka neid tekste, kus mõtet sees ei ole. No Macitses ütles, võtsin ka seda, ütlesin, et võib-olla see on küll tõsi, aga mina omad luuletekstid võtan küll Juhan Smuuli talle siis oli, siis oli sõpru selle taastatud. Minu jaoks on Juhan Smuul ja Eesti kirjandus olnud kogu eluaeg nagu nii-öelda lahutamatud mõisted. Kui ilmus jäine raamat, ma käisin siis koolis siis ma lugesin seda jäist raamatut nii suure vaimustusega, et ma oleksin tahtnud autorile kas või vaimustatud tänukirja kirjutada, aga ma lõin kõhklema, sest niisugusel mehel on ju ilma minu kirjategi tegemist küllalt. Ja ma ei osanud siis veel aimata, et see suurepärane kirjanik hakkab minu ja nagu paljude teistegi näitlejate elus nii suurt osa mängima. Et ma võin teda praegu kohe nagu oma loominguliseks ristiisaks pidada. Sest juba teatrikoolidiplomilavastustes tuli Mul muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol mitut rolli mängida ja olla nagu ka selle etenduse teise poole instseneeringu autoriks ja lavastaja assistendiks. Ja kui Kihnu Jõnn veel valmis ei olnud kirjutatud, siis unistasin mõttes kogu aeg sellest rollist ja kujutasin ette, et see on üks noor priske vembumees sest ma olin ta vempude kohta juba varem nii üht-teist välja uurinud. Aga see oli hoopis küpsetes aastates merekaru. Siiski läks õnneks, et mängisin jännis noort soomlast Laurit. Lauri, ma panin nimeks oma esimesele pojale, sest ta sündis just sel hommikul, kui oli Kihnu Jenny etendus. Ja siis ma kohtasin järgmisel päeval tänaval Smuuli ja palusin teda kohe poisile ristiisaks, nii nagu tema enda isa omal ajal, kui väike Juhan sündis oli õnnes säravana mööda Muhu saart kõndinud ja kõiki vastutulevaid mehi ristiisadeks kutsunud. Smulil oli küll kole kiire, aga ta jõudis sellest hoolimata kohe nurga peal selle asja meie vahel seaduslikuks vormistada. Hoiatas ainult, et värskel ristipojal need lauri kombed juurde tuleks, sest Kihnu Jenny Lauri ei pidanud näidendi lõpus Santose sadamas ennast sugugi mitte mungana üleval, nii et sai tütrelt koguniver kollase palavik. Ja sündis laure. Just sel ajal, kui polkovniku lesk tähistas oma sajandat etendust mängisin polkovnik lases autori osa. Seega siis Juhan Smuuli ennast. Ja ma avaldasin kord imestust, et kuidas Riia draamateatris niisugune suurekasvuline ja tüse, Karlis Seebris saar, armsas luiskajas, Bernhard sood mängida, sest show oli ju väga kõhn mees. Smulates kohe südamest naerma, sest ega ju meid ka välimuselt eriti sarnasteks ei saa pidada. Sellesse aega jäävad ka veel ärni monoloogid ja film kirjad skelette külast, et ma seal Ervin Räime mängisin, siis me elasime hulk aega Muhu saarel Koguva külas ja seal ma sain tuttavaks ka päris ehtsa Nuka Ärniga. Me saagisime temaga kahekesi Smuuli aias suuri saarepuid maha. Ja kui siis Jännu, kes on muhulaste imelikud suhtumistes selle hiiglasuure jõumehe nimega 12 prototüübiks selle Jäneda saare tüve õlale tõstis, olin mina selle kergel advaga istukile maas. Aga see suur unistus Jenny mängida sai teoks nii ootamatult, et mul ei tulnud läbi und. Kirjanike majas oli üks kirjandusõhtu ja korraga tuli Smuul lava taga minu juurde ja ütles nii lihtsalt rahulikult. Mööda minnes on kõiki hiigla tähtsaid asju, öeldakse, et kas ma ei tahaks hakata ka Jenny õppima. Mul jäi hing kinni lihtsalt. Aga ta lubas sellest asjast, teadis rääkida ja korraga muutusse. Nii muuseas sai see suur unistus teoks. Siiski vahest armastas ka oma teosed, on nii, et nende valmimise järgus mõned osad juba ette lugeda ja vahel isegi nii oli mitu aastat ette teada mõne töö valmimisest kas Kihnu või Lea ja siis oli vist seal veel ei leita, rääkisin kämmanidest ja armastusega nendest rääkida ka. Kui ta hakkas mõnda teemat nagu öelda hinges kandma, siis ta oma lähedastele sõpradele ja tuttavatele niux heas meeleolus kõnedes küll ja üsna palju ja raske nüüd meenutada, mis asju, aga peaaegu kõiki põhilisi asju on ta enne ikka natukese rääkinud. Ma võin rääkida Loomingu toimetajana, ta oli, oli autor, sest kui sa leppisid kokku või et ta selleks ajaks saab mingi pala valmis, siis ta pidas sõna. Ja kui ta ei tulnud valmis, siis ta ütles ka ära, et selle läheb nüüd edasi. Aga mul jääb arusaamatuks, ainult, miks nad kolm varianti pidid tegema. Kõva luuletaja ja tugev muusikamees, aga ega sa ei pruugi märgata? Ei tundnud ooperis spetsiifikaga, mõeldakse. Kumbki ei tulnudki. Juhan Smuul oli niisugune mees, kes kirjandusteadlastele ja kriitikutele ka jalad toimetajatele tekitas, alati küsimusest, kunagi sa ei teadnud ju lõppude lõpuks mis žanris ta kirjutab. No võtaksime niisugused asjad minu meelest suurepäraselt, mis kauaks eesti kirjandusse püsima jäävad, nagu kirjad, sõgedad külast üheksa kirja, viimase alusel tehti film siis mis need on, küll on vaieldud, kas nad on olukirjeldused, kas nad on novellid. Kas nad on, kui läks moodi niisugune sõna nagu essee, kas nad on kirjanduslikud portreed? Seal võib igaüks ütelda, mida tahab, mida, mida kuidagiviisi tahetakse, aga aitab sellest, kui ma ütlen, et need olid head asjad. Aga ka Muhu monoloogid omamoodi viimasel ajal, mis ta siis on? Kujutle, kuidas tahad miniatüürid, me võime öelda monoloogid. Monoloog tuleb ka kuskile sahteldada, eriti siis, kui kirjandusteadlased asjal juure laevalkovnismises laagrist on polkovnik, olles ühe tegelase monoloog lõppude lõpuks, mis tants, näidend ja nii ta pani kogu aeg niisuguseid pähkleid ja ka tema esimene näidend ja kõik tema näidend on kirjutatud klassikalistest draamareeglitest kuidagi natuke eraldi. Panime remargid rääkima ja kõiksugused asjad tegema ja, ja see oligi tema üks niisugune tore külg, et ta oli nagu omamoodi sanride, lõhkuja või nende liik ja ta valis niisuguse vormi, mis kõige paremini sobis sellele, mis ta ütelda tahtis, ütles ta väga isikupäraselt. Ja noh, me võiksime ütelda, lõi reas vormidesse Smuuli liku vormid. Ja sealjuures küllalt palju ka klassikalistes vormides. Ja tema luulele tema luule on ta niisugust kindlates värsivormides tegi, kuid hiljem akestaga rabavärssi kasutama ja. Jah, ta läks, no me tegime nalja, niisugust juttu, et ka hästi saime läbi ja mõnikord ka lubasime üksteise kohta rõõmsalt lõõpida, tema armastas naljatada ja siis eks proosamehed, kes olid kogu aeg proosat teinud, eks proosa ja luule, et vahetevahel on ikka omad väikesed armastas avaldust ütlemised, siis, nii ma hakkasin ka temaga norima, et kuule, sul paistab, et hakkab juba mõistus pähe tulema, kui ärkad juba proosat kirjutama. No ja, ja ega see polnud ka minu välja mõeldud, nõnda on mõned teisedki mehed öelnud, et ikka see algus hakkab ikka inimene luulega pihta, aga ta hakkas järjest rohkem proosat mulle neid, mispärast ta otsis nagu vormi, kus kõiki ära öelda saaks, kus mingeid Khanonit mingid asjad teda nagu ei piiraks, aga tal oli luuletus hinge taga ja teatavasti need neli tema viimast luuletust, mis me loomingus samal kuul avaldasime. Millal ta suri, need on tal kõik varem kirjutatud. Ja ta ütles mulle niisugused sõnad, tead, või lugeda, mis arvad, muidugi seal ei olnud arvata midagi väga, tund ehtsat, kuigi tugev, traagiline kõla juba nende luuletuste juures. See oli pisut enne tema surma, kui mida need tõi. Ja ta ütles, et tal on veel mõned. Aga nüüd ma olen rääkinud inimestega, kes praegult kogu tema niisugust kirjanduslikku pärandit nagu arvele võtavad, aga siiamaani ei ole. Valmis luuletust ei ole minuni jõudnud. Paistis, et tal südamel, ta ei tahtnud luulega mitte igavesti luulel truudust murda, nagu paistab, tal hingel oli, sest on ju kirjandusega ikka nii, et mõneks asjaks ja eriti kui on niisuguse sügava tunde elamusega tehtud, siis on luule kõige parem vorm sel avaldamiseks sagedasti. Tehkem nüüd väike vahe jutus ja andkem mikrofon üle kolhoosi laulumeestele. 100 käega ta kaane, ära sa kuraasi joosta. Hoopis. Riba pered. EMSL. Ta on Ta. Aga sa ei. Oska? Kaasa. Ja nüüd on siis välistada ei saa see laeni. Seal ta sõitma. Suur tänu laulumeestele jätkakem juttu Juhan Smuul ist teemal, mida Smuul andis eesti kirjandusele. Vastata sellele ei ole hoopiski mitte kerge. Ta andis kui tahta öelda väga palju. Mulle paistab, et meie kirjandusteadus peab siin veel üsna palju süvenema tema teostesse, mõtlema selle üle ja, ja välja toona. Kui tahta nii kõige jämedamates joontest, siis midagi öelda. See on küll natuke sõnamäng. Aga ma tahaks alustada umbes nii, Juhan Smuul andis eesti kirjandusele. Juhan Smuuli. Tähendab, inimene, looja andis kirjandusele niisuguse nähtuse, mida nagu ei oskagi teisiti nimetada kui Juhan Smuul. Meenutame, millal ta kirjandusse tuli. Siin alles oli juttu sellest, et tema esimene luuletus ilmus, nägi trükivalgust 1943. aastal. 44. 45. ja kuuendal aastal ta kirjutas palju luuletusi ja veel hilisemate aastate jooksul. Proosale läks ta vahepeal tegi romaani endal Kangur, see on unustuse hõlma vajunud, see oli niisugune proosakatsetus ja ta ise tõenäoliselt see, see oli nagu öeldakse, proosavormis suleproov, aga proosa juured hakkas pidevalt üle minema 1951. aastal, millal ilmusid tema esimesed kirjatseja kedrati külas? Ta hakkas luuletama ja siis, kui ta oli 21 aastane. Hästi noor poiss, 21 aastane, kes oli kutsealusena mobiliseeritud 1940. aasta suvel. Ja kuna temal tuli öelda noore, kõigub meel, kui ta jõuab oma kõige paremates aegadesse sõdurisinel selga panna tervise osutustan nõrgaks ja teatavasti tema rindele jõudnud ta sai tervisepuhkust ja hiljem teda vabastati armeest. Siis ta vihka, 43, läks, tema ei hakka seda kolmandal-neljandal aastal, ma võin siin isegi eksida. Selle aastaarvuga hakkas tema tegema nõukogude tagalas ilmuvate ajalehtedele kaastööd, läks toimetustesse ja töötas ajakirjanikuna ka veel 44. 45. aastal, kui juba olime tagasi jõudnud, ei vabastatud Eestisse. Ja mis ta tõi, tema esimesed luuletused väljendasid mida temaealiste noorte inimeste tundeid, mõtteid, võitlusi, nii-öelda selle ajastu noori, kes kai olid kaitsnud Nõukogude võimu ja kes asusid sõja järgi kohe, kes täielises innuga sõjajärgsel ülesehitustööle. Ja, ja tolleaegne komsomol pidas teda õigusega enda laulik. Sest ta väljendas paremini kui ükski teine, meie tolleaegne poeet, kes selle noore põlvkonna mõtteid ja tundeid, kes aktiivselt hakkasid uut elu ehitame, kes enne seda oli relvaga käes nõukogude võimu kaitstud. See tuli tal nii spontaanselt, loomulikult ilma igasuguse poosita ilma igasuguse niisuguse konjunktuur suseta vaid need luuletused, kui need uuesti üle lugeda, need olid tema hinge ja südame hääleks. Ja sedamööda, mida aastad edasi läksid, avardus ka tema probleemide ring. Ja kõigepealt, tuues selle põlvkonna, tõi ta veel õieti üheks suureks teeneks on minu arvates temal, et tema, tema nagu avastas veel kord või, või, või näitas täitsa uutest vaatepunktides meie rannarahva elu, meie kalurid, et elu, meie meremeeste elu teda võis nimetada ja ta võib nimetada mere laulikuks. Meil ei ole vist teist poeet eesti kirjanduses, kes oleks nõnda hästi kujutanud luules Meie rannarahvatööd, meie meremehi, meie kalurite elu. Minu arvates küll ei ole meil ühtki ühteteist ja ta tõi nagu selle osa ja näitas väga paljudest uutest külgedest ja tema ehtne niisugune meremehe ja rannalapse süda kiskus, ega ta ei tahtnud leppida ka sellega, et mida tema nägi nagu oma kodu rändades, nagu nägi ta Ing, mulle paistab, et eks Vister Randlast hulgas oligi nii ega, ega tõsiseks meremeheks n naise enne sa ikka ei saa, kui sa ei käi ookeanidel ära, üle ekvaatori ei lähe ja nii edasi. Mulle näib, et see oli üks tõukejõud, mis teda nagu kiskus merele ja see koos meie heeringalaevastikuga käimine Atlandi ookeanilt. See on ju ka meie aineala laiendamine meie kirjanduses täitsa uue elulõikude toomine sinna sisse ja ka uue tunde toomine uue lähenemise aimnele. Sest see on huvitav vaadata, et missugust Alara Smuul käsitlusele. No ega tema ei teinud seda nagu turist välispoolt kuskil, meil juhtub ka teinekord nii, kiiruga käiakse kusagilt tehasest läbi mõnest kolhoosist ja on omal ajal kirjutatud ka siis vastav aineline lugu. Ei tema sai kirjutada neist inimestest nendest probleemidest, mida tema nii-öelda rahvakeeles öeldud läbi ja lõhki tundis. Ja sellepärast võttis ta etega pikki merereise, elas neid samu üle nagu ta käis ka Antarktikas Jas, mis avardas kahtlemata tema maailma mõistmist, tema elu mõistmist uutes keskkondades ja tõi temasse niisus avara vaate üldse meie kirjandusse. Ja niimoodi aine alada, laiendas õige tugevasti, tõi oma põlvkonna tunded kõige vahetumate siiramalt meie kirjandus peale selle ta tegi ühe suure asja, ta elustas huumorit, huumorit, elustasime, kirjandusse jääb tema väga suureks teeneks. Teatavasti meie kirjandus oma tekkimisest peale olnud väga tõsine kirja. Ega meil naljamehi nii-ütelda heas kõige paremas mõttes on vähe, Oskar Luts on meil, eks meil ole teisigi, aga vahepeal ütleksime 50.-te aastate alguses, kui ta tuli siledate kirjadega, mis hakkasid siukseid toredaid humoristliku nootisi tulema. Aga inimesel oli ta nii, kui tal oli võrdlemisi raske olla, teinekord küsimused igatepidi vaevasid, siis ta hakkas kirjutama lõbusaid asju. Ta Atlandi ookeani peal nii-öelda, kui ümber merre üksindus tuli ja mis ta seal kõik oli ta isenesest toredalt rääkinud, muidu kirjutasid oma muhulaste imelikud seiklused Tallinna üldlaulupeol. See on ju kõige luistakam raamat. Ja sealtpeale avanes nagu täiesti suurepärane minister rahva head rahvalikku muidugi ennekõike rannarahvaliku liidese merre, meest, huumorit, aga üldse meie rahvale omas toredat elurõõmu tõi tema meie kirjandusse ja sealtpeale see on jäänud temale väga omaseks ja tema viimased väga väljapaistvad töö, Muhu monoloogid, need on ju pärlid. Meie humoristliku öeldakse niisuguses kirjanduses. Ja see oli tema niisugune määratu suur teene ja pärast monolooge mõned teisedki kasutanud ja ta tõi niisuguse toreda naeruhimulise lustliku inimese. Me ütleme mõnikord nii, et eks inimene muutub siis täisküpseks maailma asjade üle, kui ta võib puhtast südamest ja hästi naerdaga nende asjadele üle, mis on talle väga lähedased ja kallid. Aga ta tõi ka nagu öelda, intellektuaalselt mõtiskleda, sest jäise raamatu väga-väga väärtuslikud osad on need, kui ta mõtleb üldse inimeste üle ühiskondliku küsimuste üle kunstiküsimust üle. Ja ma võin öelda, et 50. aastate lõpul ja 60.-te aastatel võis sageli seda näha, et Üleliidulise Kirjanike Liidu suurtel üleliidulistel nõupidamistel Jableenumitel, mis kokku tulid neil aastail, see oli pärast jäise raamatu ilmumist kasu tati sagedasti Juhan Smuuli mõtteid selleks et paremini valgustada või mõista mõningaid väga olulisi kunstiküsimusi, näiteks temalt on pärit see mõiste, mis läks väga laiali kogu nõukogude kirjanduskäsitluste valulävi. Kirjanikul ei tohi olla kõrge valulävi, mis tähendab, ta peab olema madal valulävi et rahva tunded ja mõtted ja mured ja probleemid temani jõuaksid. Et tema ei kapselduks kuidagi mingisugusesse niisuguste oma probleemide hulka ja rahvaeludele korda ei läheks. See oli äärmiselt toredasti targalt suure inimlikkusega tehtud. Ja ma tahaks öelda, et Juhan Smuuli oli see hea omadus, et ega tema seda nabanööri oma kodukohaga selle alaga selle Muhuga iialgi ei katkestanud ja ammutas sealt kogu aeg lõpmatult palju, palju, palju jõudu, aga nüüd ma liiga pikalt juba rääkinud ja sealt tuleb minu kriitik välja ja ma võin lõpmatult, ma arvan, et võib-olla siia lisada. Mul oli just võimalus tema juures Muhus olla ja just seal näha, et ilma muhutada ei olekski sees. Ta on selle väikese saare suures kirjutanud ja kuidas seal liikus, kuidas Al kalal käis, kui seenel käisime, kõik tan nagu üks, üks võrse, sealt nende kivide vahelt tõusnud Need toredat lõkkeõhtut, mis seal nende muhulastega õhtuti kuuvalgel seal seal kadakatel karjamaadel oli? No ainult seal huvita kasvada. Ja sealt tulid need monoloogid ja talle kuidagimoodi ei saa sellest saarest kuidagi lahti kiskuda, seal on kogu tema loominguline saladused, on nii, juured on niivõrd tugevasti selles muustki. See on ka täiesti eesti. Ja kui ta tahtis midagi kirjutama hakata, siis ta läks ikkagi seda jõudu ammutama, muhule tagasi. Ehitas ja tahtis seda teha ja viimasena veel üks niisugune asi, tema oli üldse eesti kirjanduse niisugune omamoodi uuendajaga vormilises mõtessaanilises, sellest oli juttu ja paljude skeemide vastu astus ta oma praktilise loominguga välja, tooks paar näidet. Üks tema tegedate kirgedest. Tal ei olnud niisugust asja, ütleksime sagedasti, on ju nii, et meil igalühel igal autoril oma arusaamine elus muutub teinekord isegi omamoodi skeemiks ta tahab nagu elu paigutada selle skeemi alla. Aga tema oli niisuguse eluga väga heas kontaktis ja ta vaatas neid karakteri, neid inimesi inimestevahelisi vahekordi. Ja, ja näiteks niisugune tema novell, mina nimetan Segedate kirju ikka novellideks, mõni teine võib neid teisiti nimetada ahastus, või küsiti kohe, mis probleem seab siin olla, kuna elus on ju meil see probleem lahendatud, meile kõigile on vanadel inimestel nende vanadus kindlustatud. Aga kas inimene on kindlustatu, mingisugused seadused saavad killustada inimest ahnuse vastu? Kas me saame seaduslikul teil võtta suurt egoismi küünte omaval ööl hoolimatus teisesse inimesesse? Me teame küll, mis pikka rubla tagaajamine võib tuua, missuguseid probleeme tähendab ta ei võtnud seda skeemi, mis oli vanadus kõigil kindlustatud, mis meie probleemi siit vaadata ja väga terava probleemi. Või teine probleem, mis ta tõi, tõi neid, on tal õige palju toodud, kasvõi ütleme, seesama tuntud polkovniku less. Meil oli ju läinud umbes nii kirjanduses kohatu, ma lähen lihtsustatud arusaamisi, kui sa mõne elukutsest näitad seda negatiivses valguses, kui keegi kuulub, tol puhul on tegemist polkovniku lesega. Ja kuidas saab polkovniku lesk olla niisugune kitsarinnaline, mitte mõistev inimene ja polkovniku lesed? Kuidas siis ikka nii saab olla, olla selle üle ja seda polkovniku leskede muuseas palju enne rääkis ja toredaid lugusid ja Smuul pidi avaliku kirjaga vastama. Ta vastas Izvestija veergudel avaliku kirjaga selle üle ja, ja väga ilusti seletas, ega see ei tähenda ju sugugi niisugune primitiivne arusaamine, kui me ükspuha mis elualatöötajast näitame teda negatiivses valguses, et me sellega tahame kogu selle eluala hukka mõista. Ja nõnda on olnud tema tema reaalteistel juhtudel, et tema niisugusi skemaatilis arusaamisi murda, aidanud ja loonud, eluda nõnda kirjandusse, nagu see elu on kõiki tema tahkudega, tema vastuoludega ja Tauno saanud seal suurepäraselt orienteeruda ja võiks, ütleksime ta selles mõttes täielik elu, tõe kirjanikkonnad. Kuulame nüüd Juhan Smuuli luuletusi kalurikolhoosi isetegevuslaste esituses. Luuletuse kutse loeb Arvo Ritz. Miks Verini rahutult tuikad? Ukse sadamast laev Kumeda vilega hõikas mind tuuliste väinade last. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetanud veele sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin. Ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast, kuid võimsam on minusse kutse. Ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna sinine silmapiir, sinna sind viin. Kui visalt ma kuulamast tõrgu mu üleda isandaks sai. Mommiku rahu läks põrgu ja vile jäi samuti vait. Palume lavale Tarmo Lillevälja Selles laiuses päike loojub. Ööd me enam ei tunne, ei näe ahtri taha, suvine soojus, siin on jahe ja lõputu pääl. Siis kui silla piruududes selgib idast tulevad tuulehood, vägev palakas arvaselt helgib nagu maa midagi esimene koos pole pea kohal, latvade kohin, tuuled mühavad teisiti, maal pole jalge ees armurohi. See on Atlandi ookean, raudne kodu, kaub ülesse alla. Ahtris miile loe blogiliin. Minu armastus, sina, mu kallas oled kaugel, kuid ometi siin ning mu kohal latvade kohin jäine palakas tilaselt hall särab ümber kui härmale rohi. Mul on soe selle päikese all. Smuuli luuletuse paju esitab Tõnu Kallas. Ammugi pajukaota Survad. Suvi kadus sügislehed viis nagu paju ise kajab kurvalt raagus ladvalt leevikese viis. Vihmad leotavat ja tormid taovad hallahas külmal seista talv siis, kui hallid pilved üle Vaavad halli tusatseva taeva all. Siis kui rahe peksab, nagu mure siis kui paljaid oksi närib tuul. Kui on ära läinud piinsed kured. Külmon Pajul külmal sügiskuul sõber, päikele vara looja, kalgilt kuult vaid kaiki valgus saab. Aga juured. Nüüd on Pajul soojas toitvas emalikus heldes maas. Tulid meelde ookeanil paju ümber mühisevad külmad vee. Kaua aega udusin, ei haju. Uduleidis mõtetesse, tee. Rõõmsad mõtted kadusid kurvad laulud, nagu lehed langesid. Need, mis jäid, on tõsised ja kurvad nagu paju keset hangesid. Aga äkki, millal juhust ei märganud? Tuli tuul ja laineid pildudes ringutas end ookean ning ärkas udutuna päiksekildudest. Ja mu mure mere põhja vajus, uppus leetu suure laine käes. Siis meenutasin oma paju. Kevad tuleb. Gustav, pagan, jäär. Ja nüüd üks humoristliku luuletus hang nagu härg magas akna taga esitab selle Aino voog. Hamm nagu härg magas akna taga. Talv oli täie võimu, siis ilm oli külm ja ilm oli vaga. Siis tuli meile võõras mees, SÕNA, temal soost oli välja kisku kolm nagu õige toidud all. See oli kasvul kihukepisku habemes ja hülile hall. Äi temalt küsis, kust ta pärit ämm temalt küsis, mis ta teeb, kas saab kaladega äri või on mõni muidu mees? Vastas aga mees, eks kuulge, nähke, olen mina Iiulaiult ja pole mina mani kohvile ker ega ole vaadanud raiuja. Ämm küsis, mis tema meile toonum. Laiumis ütles tee ja külm, et põle jumal kiiret Loonu baasiagan aega küll. Siis minu naine talle süüa pakkus. Hülgall ütles, ootaks veel, mul kukkus naine mereprakku väikses väinas taliteel ämbani ühima, oh sina joo ja selle hullu jaoks ise tema istub kambris soojas, aga naine hulbib praos. Ämm võttis köie, mina võtsin latil, ohjad kaenlas, jooksis äi HP ja allis vatis. Võõras kõige järel käis. Kas oli vahel ka nii, et mõni luuletus ei tulnud välja, nõudis vaeva ja kahtlemist? Ei alati otsangid lahti ja seisakud alati laes, isegi niisugune juhus oli. Ükskord oli Laul enne valmis, siis ta pidi teksti pärast tegema, see oli meil kolhoosist pulm kukutada. Kui ta kirjutas midagi, siis ta õpetas umbes niiviisi, ütles endale ja ütles ka mõnele oma oma kolleegile. Kui sa kirjutad, siis aja endast kahtluse, kurat, võimalikult kaugele kirjutades pead ikka tundma, sa kirjutad oma elu nisust, paremat asja, aja kahtlused, kus paga ja siis tuleb asi välja ka ja see on muidugi õigus. Ja tal vaheta, vaheta, ütles nii naljakas, tead, ma kirjutasin parem asjad, mis ma olen teinud. Muuseas kuri juhtida ja tal oli väga hea nõuanne. Nimelt ma olen saanud päris mitukümmend korda elus kasutada seda sõna. Kui saad, ära laula. Ka tema lause. Aga ega iga nooti persest märkillellitud? Aga minuga rääkis ju sedasi, et ma ei lähe sellepärast Ernesaksa koorida kutsunud mind külla, ma laulan, pole õieti. Üks soome laulda tuli Anjuka laitmatult laitmatult. Siis oli tore tekst, oli tal veel seal Tormide randveres oli enne, kes Laitse liigub. See sai nii palju, valmistu loodud. Võtsid hiljem voogudesse sisse. Niisuguseid nurkade piliseks, koomilisi tohutu palju. Aga siinsamas jälle seda kutset praegult. Seda ma kasutasin ka. Seal on tal niisugune kaudne kutse sees midagi nagu. Inimesena oli ju ta tõesti rahuti räägitakse, ma ei ole tulnud, et tema käitumises on midagi sarnast olnud Juhan Sütiste. Ja ei või sellepärast tööd, aga ega tema nii rahulikult nagu meie, Gustav Ernesaks, avar ja siin paigal ei püsi tema mitte iialgi. Ja kuigi ta oli Kirjanike Liidu esimees, siis ta kõige raskemad päevad liiguda pidi presiidiumilaua taga seda asja asja vaatama ja suunama ja juhtima ja püsimatu ja rahutus ajastada omamoodi omamoodi ka merele igast poole rändama. Ta oli ju tohutult uudishimulik. Ka nii kui olime koos. Kogu aeg oli niisugune ilus, elan meeleolu jätkudele, sellesse läks pauguga meeleolus. Mitte et seal midagi juhtunud, lihtsalt. Läks läks kirjutama ja kus, mida ta tegi minu meelest kõige suurema tasakaaluga ja ma pean ütlema veel ühe loo, kui võiks vaata, kui ta läks kalale Tarlastasi, selle kala põhjaõnged, aga ma ei tea, kas puit õlgedega püüdmine keelatud või lubatud, aga aga sinna väiksesse väinale võttis ja ma arvan, et see kuritegu on nüüd aegunud, sest tükk aega tagasi 10 aastat vähemalt ma olin paadis kaasas ja ta lasi siis ilusti tõlget. Ma läksin ootamatult Muhus ja kus ma nägin, ta oli nii õnnelik, ma, ma kujutan ette, et ta, mis ta tegi ta sööti sündi või ajas neid vihmauss põhjaõnged otsa ja järgmine hommik kruvida, ta nüüdse varajane armastas hommikuti vara tööd teha, kui sai ja läksin kaasa, mul unesegased silmad ja, ja sa taevane arm, mis ma ütelda võin. Ta sai iga, ta sai kohe-kohe neetult palju, ma tahaks öelda, sest pärast seda olime nii uhke mees, sest minu silmis tõusis tema Kalamees järsku, noh, Kalamees võid ju kirjutada ja no mis seal ikka on, eks me igaüks kirjutab kaugetest meestest. Aga ta oli ise kalamees ja kui ta siis paadist ära tuli, kohe tõesõna ja kui tal tuju halb, siis ma rääkisin talle selle looja, kui keegi kuulas, ta läks tuju heaks, sest ta kõik, mis oli põhiliselt, olid angerjad, neid oli kohe lõpmata palju. Minul andis autoga Tallinna vedada, see tähendab, et auto peal oli laugu paljus kolm tükki. Ja, ja kui ma siis näide kellelegi teisele rääkis käevarre jämeduse Ja olin ikka ikka suure, aga Tauli kohe Ta oli seljas ja kuidas mererannast läks, kott oli seljas kohe suurest, siis olin nagu ikka märjaks läinud tuuli ja ta oli nii uhke ja kui külamehed tulid vastu või teised kalurid, no ma ei ole teda nii mõnusas tujus läinud ja ütleme, kui, kui oli mingi parem asi, meenutasin seda ja ta oli jälle õnnelik. Ma kardan, et ma ei pea, jäi niisugune mulje, ega tal vist alati nii hea loomuse päev ei olnud, aga aga mulle ütles, see oli üks väiksemaid isegi oli siis oli teinekord. Mina nägin esimest korda elus ka õieti kala suitsetades. Suurmeister, ma olin siis tema käe all, käskis tunnid seda ja seda ja nii, et nägin esimest korda. Ja mul oli ka, kui mitte neli angerjat. No mina olen tagasihoidlik. Ma ei teinud ta laulan televiisoriga. Aga minul ta vahetevahel kala suitsetamisel ütles, kuule ära ümber. Kas kuulame nüüd vahelduseks laulu vee, jälle see käin veelkord, et kui saada Laul. Kas Juhan Smuuli viimasteks töödeks jäidki aasta tagasi Loomingus ilmunud luuletused? Siiamaani trükis ilmunud küll kõige kõige viimased asjad, kuigi nagu jutt oli, nad olid pisut varem kirjutatud kõige viimane vist neist 168 või üheksa. Tema viimased töödest võiks nimetada, kui saabuvad rebased ehk pingviinide elu, mida noorsooteater mängis näidend siis väga toreda, lõbusa võiks öelda ehtsa kelmiromaani algus. Mõrv Rannu teemajas, mis nooruses ilmus poolteist aastat tagasi. Ja tema kõige viimaseks tööks mis jäi pooleli, mille kavandid ta juba haigena dikteerib, mainis siin praegu seltsimees haavale lugeda, see oleks kandnud pealkirja inimene ja ööl see teos oleks ilmselt tulnud juba, võiks ütelda niisuguse elutarga elus palju näinud, elus palju läbi mõelnud, elus ka küllaltki kannatanud, mitmesuguseid vastuolusi ületanud ja see oleks paistnud ka väga avara plaaniga, mis oleks käsitanud. Võiks öelda interpersonaalseid küsimusi, sised üks joon, mis olid jällegi orgaaniliselt omane Juhan Smuuli, oli tema niisugune rahvaste sõpruse tõepoolest niisugune hingega mõistmine, vaatamine, probleemid, väga tõsised, mis oleks kogu inimkonna probleeme arutanud ja inimese kohta pealkiri küllaltki sünge, kui mõtlev inimene ja ö ja seltsimees A ei ole enne enne seda teksti näinud, praegult ma talle andsin. Need on tõepoolest tema kõige viimased paberile pandud read, mis trükis ilmuvad alles Loomingu veebruaril. Numbris ma hakkasin selle raamatut kirjutama 1968. aastal Varssavis Varssavi tol ajal väga rahutu ja Kirjanike liit, kelle külaline maa vormiliselt olin, ei eksisteerinud üldse maid taibanud sündmuste mõtet, mis minu ümber toimusid. Jäin nii üksi kui inimene üldse üksi jääda. Inimesed, kes mõtlevad, et humoristide puudub üldse sündmuse taju eksivad kõige rängemini. Humoristid on tegelikult kõige süngemad inimesed ja huumor kui Žanna kirjanduses kõige raskem. Kogu aeg suudab naerda vaid idioot. Aga kõigil meil on omad mured. Valguse ja varjude proportsioonid ei ole meist välja lõigatud. Ja me tajume seda võib-olla teravamalt kui need, kes käivad maailmas ringi kutseliste pessimistega nägudega. Paratamatult inimlikult me ei topi tunnetel laadale oma mõtteid. Me vaikime maha isegi oma minevikku, millel on teinekord hirmsad kaugeleulatuvad tagajärjed. On olemas tund, mida nimetatakse enesetapjate tungiks seal kella neljast viieni. Seal võib-olla kõige kriitilisem tund meie elus, kus silm silma vastu seisavad kaks inimene. Ja sel tunnil ei suudame mitte midagi varjata enda eest. Meie ei suuda olla paremad, kui me oleme. Öö muutub adekvaatseks kõige jõhkramalt õega. Jah, ma mõtlesin palju inimesest ja veest. Ma meenutasin Dixoni või kuhu ma läksin proovima seda, kuidas polaaröö mõjub psüühikale. Ma tuletasin meelde muhu öid valgeid polaarpäeva Teravmägedel Gröönimaa lähedal. Ja tuletasin meelde veel üht ööd. Meistlesime minu telk ja ma ei oska öelda, kas must või pruun. Minu arust tinahall neeger, tohutu pikk, sünge aukraadid, kindral, praeguse kinea, väga kõrge administratiivametnik. Kui ma ei eksi, siis kuberner ja rääkisime, oli öö säärane, nagu Eestis üldse ei kujuta. Niivõrd must nagu ranniku neeger. Olen kindel, kui ma oleksin olnud tema vaenlane, oleks ta mu kõri maha lõiganud. Kuid siis kandis ta valget rüüd, mida kannavad muhameedlased õhtuti ja toidust pila või kuidas seda nimetatakse, ulatas ta mulle lamba, rina tüki. Ja äkki keset diplomaatilisi viisakusavaldusi. Pikk raske ohe. Jah. Mina kaitsesin loomumba residentsi, meil oli küllalt kuulipildujaid. Me oleksime suutnud lummumba arreteerijad tagasi lüüa. Mumbai lubanud ja nii ta läks. Sul on 100000 padrunit, sul on hea relvastus ja inimene nagu loomumba läheb mitte öösse, vaid kindlasse surma. Lumumba ei elanud end surematuks, maid suri surematuks. See, mida, mida, mida loeti, oli Juhan Smuuli, need nii-öelda viimased leheküljed siis tema kirjutas. Juhan Smuul luges mõnikord oma töid ise ette ja väga isikupäraselt. Sellest ajast on jäänud isegi niisugune mulje, kui ma loen näiteks tuues tema tekste, siis Mul ei olnud ka tema hääl. See oli omapärane, tähendab võrdlemisi aeglaselt, luges. Määrale sealjuures täiesti omapära ja maikakuulide talle kui 60.-te aastate keskel korraga läks liikvele niisugune kumu, et Juhan Smuul kirjutab mingisuguseid kummalisi monolooge, siis raadiost esitati nad kõigepealt need monoloogid tekste kätte sain, siis ma kukkusin päris eras. Ma teadsin küll, et need on kirjutatud konkreetselt praegu Muhu saare peal elava ärni jutustuse põhjal muidugi Smuuli poolt ümber töötatud ja täiendatud ja oma mõtte antud nendele. Aga siis ma ehmatasin päris ära, sest need olid nii nagu muhu murrakus niukses omapärases keeles, mida meie mandriinimesed ei oska. Muhu, Muhu, kellel on kohutavalt ilus keel, see on niisugune omamoodi laulev kõnemeloodia on tal. Ja mul ei jäänud muud üle, kui ma helistasin Smuuli tee, palusin, kas ta ei õpetaks mulle seda asja, tema oli rõõmuga nõus. Siis Mul ongi see augusti esimesena kuulda, et kõige esimest esiettekannet sellest ärni monoloogid suvitajate luges ette just selle koha, kus need saarlased tulid, lõõts rinna peal lahti. Ja tõepoolest, ta loeb suurepäraselt. Ma küsisin, et kuidasmoodi ärni räägib, ta oskas seda täpselt järgi teha. Smuuli ärni jaht ütledasi kämblaga vaev. See oli väga suurepärane elamus, kuulata teda ennast lugemas oma monoloogi. Mõnikord inimesed vaatavad otsa, mõtlevad, mõni andis tera. Ja see ajakirjanikele pärast meid on nii palju pahandus nulli. See kirjutas selle armi kohtlejad, karm elu ja taline unnapüük mu näos oma jäljed jätnud. Et põhjatuule vinguv piid Su lõhestunud muule ja aastad äkki libises otsakondi. Ega pagana kanged mehed unaneid äkki tule teiste näolasegma. Muidu ma pidi oma häälestatud näoga ja Mokla armiga jäägitult merele andunud olema jäägitult merele andunud ja mul pidi olema suure lapse naeratused, Eskolmad moodi. Läbitungivad silmad. Ja siis, kui ma talvel merele lähe, koe Reese, unna kellegi järel, siis ma pidin kaldalt paist moodus majakas. Diagunerkesse ja viirelaiu majaka, sedamoodi ühest unna Auguste ese ole kolaksid kelk järel. Küll laevu läheks ikka. Ja naene köiv sissetsoon läbitungivad silmad eksa, otsi mu nõel üles. Et kuidas põhjatuul oma piitsaga moka lõhki lõi. Vahel enne magama minemist küsib, et kas ta peab nüüd mu naljaka põlema panema. Naised, oio, igavesed mattakad ja nende kaheharuline keel muudkui turgibudurgib. Ada, pea pahandus, aga selles osas ajakirjanik kangesti näha tahtis, mismoodi, mõrd meres. Oo Ma võtan küünlapäeval 20 kraadi külma ja näitamismoodi mõrd meres. Inimesega diis, Mathises kuurist kõige väiksema jäärem rebane tal lume peal välja. Ta ise aitas, kaasjuhatasin vesi ette, vaia torkas lume sisse, Taadakseeristada värkilast toast pildiaparaati tooma mälestuspildi heades kolmandat moodi. Ma mõtlen, las ta teeb, et lastel kena pärast vaadata ja pani kaks külmunud siiga ja ühe kohaga mõrra otseselt siis rohkem tõe moodi. Ta tegi pildi maa sees veel mõrra otsa juures lume peal. Alla oli kirjutatud meelde tulla, mehed valmistuvad juba veebruaris kevadepüügiks. Juba nüüd olema mõrrad lume peal hakkamas. Pole seal kedagi loomingule meedia täitevkomitee esimees suurans Willisega külas ja tegi valjuhääldi, et me ei oska merepüssid hoida, et pidid nad veel küünlapäeval varju alla panemata. Ma seletasin, suur on selle asja, see lehe pilt, lehe pildi, lõikeinimesed ja asjad natuke teistmoodi. Et inimesed seal jah ritta seatud nägu kanadorre peal ja mõni naerab, aga suuremale lu näotult piprakaunad. Aga siis ma tundsin, küll me see tähendab, kui ägeli ole ingel aastas, tähendab osa mahlad ei kannata, aga olemine oli just suhkru tuleksin pikapanni peale sinule veetud kosmoselaev üle valatud ja mõni ujub kahvliga kõhu kallale. Mulle sihuke tundmus, kui tuleks silk suhkru sisse soola, patud, teiste kohtade kena lugeda, aga kui sa ise oled suure lapse naeratusega ja merele andunud ja häälestatud otsa kondiga lehe sees suudab küll selja külmaks. Et. Pisarad tulid silma kõik. Need on meistritööd, midagi ei ole öelda. Ma ei tea praegusel puhul, kes niisuguse tõepoolest kõige paremas mõttes värvikad, rahvaliku kujusi ja, ja niisugust head huumorit. Ja kahju ainult seda, et tee rahulikult, tal oleks neid monolooge jätkunud. Aga kirjutaja enda aeg sai täis, nagu öeldakse. Kas hakkame meie krõbeda? Täname kõigepealt kõiki teid, kes te võtsite? Meie saates täna osa ülisuur tänu tänastele külalistele Gustav Ernesaksale folkuusbergile ja Tõnu haavale.