Klassikaraadio. Suvetuur. Suvised kohtumised ja muusika. Tere, head katsekehade kuulajad, neljas august, kell on 11 ja viis minutit. Algab tänane suvetuur, meil on ta väga palju külalisi. Ma loen neid kõik teile ette. Jaan Ots, Pärt Uusberg, Arvo Volmer, Sten Heinoja, Sten Lassmann ja mina olen täna saatejuht Johan Randvere. Kuulame kõigepealt ikka klaverit, muusikat ja kuulame ühte Šobeni valssi, mida mängib tiinul lipati. Selliseid valss, mida mängis tiinulit Patti. Meie alustame nüüd oma saatega ja meil on stuudios Jaan Ots ja Pärt Uusberg. Ma pean kohe publikule ütlema, et me oleme omavahel väga head sõbrad, nii et seetõttu meiega otse-eetris sinatame teineteist. Tere, sõbrad, tere alustamises Jaaniga. Jaan Ots. Me teame, et sa oled pärit muusikute perekonnast, sul on palju õdesid-vendi, kes kõik on suurepärased pillimängijad, ema, isa, mõlemad ka samuti muusikud. Aga ikkagi tahaks natuke mingisugust tausta sinu käest küsida, kus sa oled õppinud, mida sa oled õppinud ja mida sa praegu teed? Tere, mina pärit Eestist ja. No ma olen. Jah, alustasin oma teed muusikakeskkooli, siis nagu päris paljud, mis pilli kõigepealt? Muusikat ilmselt nagu sinagi, joon. Kõigepealt esimene, esimene pill oli mul viiul. VII. Seda sa ei tea. Isegi sina tead, et ma valisin selle ise välja. Tundus kõige ägedam, nägi kõige parem välja ja, ja hakkasin seda õppima. Ivika Iluõde vist õppis ka viiulit, eks õppis, mängib siiamaani minu samamoodi Õdel viiuli väiksest peale tundus riiulikaste kogu see lõhn ja kogu see pilli olemasolu tundus väga kutsuv. Ja Ta kuidagi kuidagi kohe ma mäletan, Me läksime valima, Pille, siis tutvustati ja siis oli seal tšello ja, ja viiuldaja, siis minu vend, valist tšello. Mina ise võtsin piiri. Aga see väga pikalt ei kuidagi ei jäänud mõne külge, et ma õppisin seda kaks aastat. Ja Aivi Tilk üles ja kõik oli, mulle väga meeldis. Aga ma õppisin paralleelselt klaverit ja trompetit, et rongid, need koormus oli päris suur. Ja lisaks muuseas suvine jutt, et miks ma ühe nendest pidin loovutama, oli tegelikult. Sest ma tahtsin veeta rohkem aega õues, mängida palli ja tunda ennast kuidagi noorena. Nii sai, selles mõttes olid ikkagi terve laps ka, et kui tavalised lapsed ei õpi väiksena kolme pilli korraga, siis äkki tahtsid väljas ringi joosta ja sellist elu elada? Nojah, trompet oli kuidagi nagu selline kodune harrastus, pigem alguses mõisari trumbetist. Ja siis ma näppisin seda pilli kodus ja kõik teised vennad, mängisite trompetit, kõik teised vennad mängisid ka. Aga siis suviti testi mängisin väga palju, käisin õues, mängisin palli isegi praegu, mulle meeldib siiani väga palju veeta aega õues ja korvpalli mängimas. Aga kuidas nende siis ma saan aru, et viiul jäis katki klaveri trombetega, lõpetasite mõlemaga, nendega muusikakeskkooli ja ja mõlemad olid siis ka erialad jah, täiesti võrdsed. Eksamid tegi, kui ta tegin ja sain hinded ja mäletan Jaani kohta sellist asja, et aastal 2008 kui meil toimus Eestis Eesti puhkpillimängijate vabariiklik konkurss ja pianistide vabariiklik konkurss, siis klaveri olid sa finalist. Ja puht plissased ju esimese koha nende konkursite vahel oli kaks kuud. Ei olnud palju, vähemalt kaks nädalat, kaks näd, no vot. Aga sinuga me olime seal finaalis, on seal klaverikonkursi finaalis? Mäletan hästi, olid huvitavad ajad. Nüüd tuleb ikkagi seda mainida, et sul on tegelikult uus eriala veel, sul ikkagi ei ole küllalt veel? Klaverit mängin nagu siiamaani edasi, päris palju kammermuusikat. Ja trompeti ka ma enam ei tegele, aga siis ma läksin, õpime dirigeerimist. Jah, tõepoolest. Oled sa õppinud tegelikult juba mõnda aega tegutsenud, räägi sellest ka meil, kus kohas alustasid dirigeerimise õpinguid ja kelle juures ma. Paul Mägi juurde. Ja siis pool tundi andis mulle teose üles, mis sa oled mäleta Jupiteri sümfoonia. Kas tegid kõik, et õppida seda ära? Ja see oli päris huvitav muuta nagu klaverit, kui ma olin uurinud nagu väikselt partituur, aga, aga muuta nagu klaverinoot partituuriks oli. See oli väga huvitav, isasin viis, ühesõnaga sinna isa nagu ütles, et võiks küsida, aga suisa pakkusele võimalust ka puhkpilliorkestrit juhatada, kasvõi niimoodi nii-öelda ilma ilma oskusteta. Jah, tegelikult küll. Et, et pärast seda, et sul ikkagi mainima tunde saanud, siis ma hakkasin, aga enne ma olen lugenud, et ma sain küll jah, isa kõrvalt nagu proovid orkestri eeskätt, et see oli päris. See oli väga hea kogemus, ma arvan ja siis läksid Paul mäe juurde õppima ja siis muusikaakadeemias Eestisse, ma saan aru. Ma õppisin muusikaakadeemias klaverit tagasi pulma, Aivar siis ma võtsin, hoidsid kõrvad nagu hakutatiivseid tunde. Siis pärast muusikaga teemat maastasin sisse Sibeliuse akadeemiasse, siis juba dirigeerimist dirigeerimise magistrisse. Selle juba eelmisel aastal lõpetasin, nii et õpingutega ühel pool ja ikkagi tuleb öelda ka, sa õppisid ka aasta aega Pariisis ja vahetusõpilasena, ütlesin talle. Räägi kiirelt soome dirigeerimis kooli kohta, mis on ju väga tuntud ja väga tasemel igatpidi ja Pariis, millest no samamoodi maailmalinn sajandeid traditsioon, kõige vanema konservatoorium. Kuidas sa võrdled, neid kahte kohta saab üldse võrrelda niimoodi vä? Kindlasti saab, ma arvan, et kumb sulle rohkem meeldib? Dirigeerimine on nagu ikka, alt üles ja Aftact ja selles mõttes kõik tehniliselt on. Sarnane ju igal pool maailmas. Aga võib-olla töömeetod oli teistsugune, et Pariisis oli, tehti rohkem tööd kuivalt, ilma orkestrit laua taga nagu nii-öelda ettevalmistusperioodil, palju tõsisem. Ja Helsingis on, meil oli, oli, tal on, ma enam ei õpi, seal oli hästi palju võimalust jaotiste käest patseerinud, kõige suurem, suure pärale laseme Pärdiga vahepeal rääkida veel kord teile selle sinu taustast ka võib-olla meeldetuletuseks natukene. Et sina oled õppinud Raplas ja mina olen pärit Raplast, et just kuulasingisin huviga jaanivastuseid ja siis meenus enda noorusaeg jaga kaudne kokkupuude Jaaniga nimelt, mina ka tegelikult õppisin trompetit laste muusikakoolis ja minu jaoks tol ajal oli Jaan Ots ja kogu otsade perekond suurteks iidolite, eks, kuna käisin ka Jaani isa poolt korraldatud trompetipäevadel isegi konkursil osalemas suurene suure närviga, mängisin seal midagi mitte just kõige paremini, aga muuhulgas sai kuulata Otsa poiste kõrget taset ja et selles mõttes on jaaninimi mulle tegelikult juba lapsepõlvest teada ja siis ei osanud veel aimatagi, et meist võiksid sõbrad saada hilisemas elus ja ja ka see ühisosa on tegelikult Jaaniga, et nii nagu on Jaanil isa, dirigent lisaks oma trompetiõpetaja rollile, siis minul on ka ema, dirigent küll koorijuht, aga et et ilmselt seetõttu olen ka mina nagu noh, üldse jõudnud muusikasse ja samas ka ütleme praegu siis tegelen peamise alana küll heliloominguga, aga siiski ka dirigeerimisega. Et see on mul just tulnud, nii nagu Jaan siis alustas isa juures puh pilliorkestri vaatamist, siis mina alustasin ema kõrval lastekoori juhatamist intele. Mõlemad vanemad on loonud head võimalused põhjal arenemis. Küll, ma arvan, jah. Nagu ma segan vahele Sul on ka ju isa dirigent. Jah, ja oled ka sina dirigeerinud. Erinevaid kollektiive. Põhimõtteliselt võib olla küll jah, et meil on nagu see ühisosa on siin päris selge? Jah, pluss meil on vist üks ühisosa veel, kui ma ei eksi, meil on kõigil natukene Võrumaa juured, olles siin praegu istudes siin Tallinna ja et kesklinnas ja rääkides omavahel, siis tegelikult ju ma saan aru, et et kõigil on, minul on ema poolt Võrumaa juured ja Johan on ju lausa Võrus sündinud. Jaan, sinul on vist minu mõlemad vanemad on võrust nüüd nõlete lõunal oma meeli väga hea. Jätkame siis Pärdiga veel, Pärt on lõpetanud muusikaakadeemia Eestis ja olete lõpetanud ka otsa kooli ja, ja otsa koolis koorijuhtimise erialal ja akadeemia heliloomingu erialal ja tegelikult oled sa mõlemaga aktiivselt tegelenud, et me võime siin kohe justkui edasi rutata, et sa oled küll aktiivne helilooja kogu aeg, aga sul oli ju autorikontsert, kus sa juhatasid Eesti rahvusmeeskoor? Jah, oli selline tõesti võimalusi professionaalse kollektiivi ette ju ei saa keegi, kes ei oska juhatada, kujutan ma ette, et sa pead, oled iga aktiivne dirigent selles osas. Olen küll jah. Mina mäletan, ma segan vahele plaanitud. Eelmisel laulupeol mitte selle, mis nüüd sel suvel toimus, vaid mitu aastat tagasi oli 2014 14 20 14 oli ikka suur enamus. Ma olen, ma olin oma laulsin laval ja kui Pärt juhatas enda lugu muusika mis oli muidugi suurepärane, Kaspar Mänd juhatas ka juhatuse nagu loo are sina tegid, tõid selle kordamisele ja see oli ikkagi meeletu selline kiirg, mis Pärdil dirigeerides välja tuleb. Mul on see siiamaani väga selgelt meeles. Introvert avas oma südamekõne kõigepealt Jaan inspireerib lapsena Pärti, nüüd Pärt, suurena siis siiani vastu. Aga räägime praegu tegemistest ka, et minu ikkagi põhiküsimus alati selles saates on mul muidugi suveaeg, Eestis on väga tähtis, seda on väga vähe ja seda ühesõnaga tuleb puhata ja tuleb puhata osata. Kuidas muusikut veedate teie oma suve, kuidas veedad helilooja oma suve? Tunnistama? Praegu on selline natukene nagu mingi ülemineku aeg, et meenutaksin siinkohal oma varasemaid suvesid ala 10 aastat tagasi või niimoodi siis minu jaoks olid suved hästi sisustatud, nii käisin sisuliselt laagrist laagrisse, kassolitses need mingisugused koorimuusikalaagrid või olid need rahvusvahelised festivalid või koori või puhkpilliorkestrireisid või hoopis kooliteatrilaagrid ja siis ma natuke ühesõnaga siia siiani teatava nostalgiaga mõtlen nende suvede peale, et nüüd mul on tekkinud viimastel aastatel võib-olla väikene probleem, et vabakutselisena ütleme sellist kellast kellani töölkäimist ju mul ei ole ja kusagil veres elab edasi ikkagi see lapsepõlve suvetunnetus, ehk siis et kui suvi algab, siis algabki nagu suvevaheaeg, nii et ma suvel tegelikult üpris vähe kirjutan. Ja aga siis, kui tekib päris palju ka selliseid päevi, mida ei oska võib-olla nii hästi mõtestada. Ja just küsis, päev jookseb natuke tühja, aga noh, ma üritan siin analüüsida olnud kogu aeg ja siis luua mingisugust võib-olla paremat süsteemi, et suvel oleks ka natukenegi süsteemse melu, aga muidu positiivse külje pealt või kui ma mõtlen oma praegusele suvele, siis ma olen saanud olla väga palju oma lähedastega ja ma arvan, see ongi võib-olla oluline. Et ennast nagu enda mingisugust vaimset akut nagu laadida. Et ühest küljest ju pealtnäha see muusikat kogu elu tundub väga pigem roosiline, ma ütleks, aga samas mulle tundub, et see, selline hooajaline muusiku elu on ka väga pingeline ja ja ka inimlikult pingeline, et kaugeltki mitte kõik muusikud ei pruugi omavahel olla hingesugulased ja parimad sõbrad, vaid seal on ka väga palju sellist minu meelest sellist enda vaimset kokkuvõtmist, et üldse selles üsna konkureerivas ja, ja võib-olla ka kohati selliste suurte egode maailmas nagu ellu jääda, et siis minu jaoks huvi võib-olla ongi see aeg, kus ma nagu noh, üldiselt nii palju kui võimalik, hoian Tallinnast nii kaugele kui võimalik ja olen koos oma lähiringiga ja see mul ning kuidagi nagu puhastab niimoodi ära, et mul ma kuidagi taastub selline siiras lapselik armastus jälle muusikat kavas, nii et järgmine hooaja alguses on oodata särasilmselt Pärt Uusbergi. Ma pean jälle ütlema seda, et inimesed võib-olla, kes on varem kuulanud ka saadet, siis teavad, et ma ikkagi meenutan seda. Kuidas Lilian Semper olla teinud, et pärast lõpuaktust oli tema sõitnud Tallinnast ära oma maakodu ja siis ta oli seal kuni aktuseni välja tuli, puhanuna tagasi särasilmne valmis tööks. Nii et see on tähtis, tähtis esise puhkamine. Ma veel küsin seda, et, et sul on ju ometi praegu ka tellimusi, heliloominguga on ikka jah ja nii Eestis kui ka kui ka välja pooleks. Pigem ikka Eestis, aga natukene on ka tulnud jah, välismaalt tellimise väga uhke suure pärale. Jaan, kuidas sina Sul on selles mõttes täiesti teine elu praegu kui, kui Pärdile, et huvitav küll, kuidas sina, mis Moridada nii teistsugune on, siis sul on ilmselt tihedam graafik. Ei tea? Ma olen harjunud suviti lapsepõlves hästi palju käima laagrites ja sisestama oma puhkus nagu puhkeli laagritega või spordilaagritega seda, kui ma olin nagu noorem, et sellised nagu verstapostid suves on olnud hästi-hästi tavalised ja, ja kuidagi ma ilma nendeta ma nagu ei oska ka midagi suurt ette võtta, kui midagi teha ei ole, et ma olen sellest Altpuhkaja tegelikult. Sa minu puhkus on nagu tegelikult võib-olla suvi võib-olla hästi töökas samal ajal kui näiteks sügis on puhkus, et nagu vabakutselisena samamoodi nagu Pärt ütles, võib olla täiesti. See on täiesti selline ootamatu, mis, mis perioodist ette tuleb parajasti, et sõltub sellest, et palju on pakkumisi, palju on tööd ja palju on tegemisi. Ma tean, et sa oled ju näiteks eelmine suvi, ma mäletan lihtsalt kuna ma tunnen sind hästi, et sul oli palju salvestamisi kus ta Hispaanias oli palju salvestamise trompetimuusikasalvestus. Klaveriga ehk tõsi, siis oli seal, minust sai tund-paar päeva olla, Eestis võtsid dirigeerimise kursusest osa. Pärnus jah, jah. Sellel suvel ma olen Eestis suhteliselt vähe, et ma olen olnud nädal aega siiani. Nüüd veel nädal aega ja siis 10 päeva. Ja siis augusti lõpus ka siis mul on kontsert, siin viimased päevad olen siin. No räägi meile täpselt nüüd meelde, meeldetuletuseks ära, et kus kohas, kellega, mis kell sul kontsert on, seda ma plaanisin kindlasti teha. 25. augustil Tallinna raekojas mängin oma trioga Soomest. Viiuldaja Kreeta-Julia Heikile ja tšellist jaanielander. Mängime. Jah, ilusa kammermuusikaõhtul kell seitse õhtul. Suurepärane, vaat nüüd hüppasime sinna, et hakkame rääkima loomingulistest tegemistest, et meil olid inimestest rääkinud küll, et kui hääli tuleb kontsert raekojas trio liikmed on tegelikult ju võib-olla tutvustaksid põgusalt ka neid. Ja nad on ikka väga-väga aktiivsed ja suurepärased muusikud ja väga tegevad Soomes. Et Greta Julia on. Jah, ta oli nüüd hiljuti töötas Oslo ooperis kontsertmeistrina ja tal on hästi palju just kontsertmeistrina tegemist Iani eranderani Helsingi Monikut, et sellist et mõlemad on selliseid tipptasemel mängijad ja meil on selline väga hea klapp. Oleme teinud, olen mänginud juba koos ja tuleb kindlasti hea kontsert mängiva novellitriot, Brahmsi kolmandat triot ja ühte Pärdi teost, mitte Pärt Uusbergi, vaid Märt Aro Pärnu Verdi teost kirjutama, aga teose nimi on Mozarti ja tahtsime, jääks midagi? Jah, tean seda teost. Suurepärane, mõtlesin korra selle peale veel ei trompeti ka, tõesti, see oli vist praegu ilmselt ei ole juhtunud nii palju asju olema, aga sa oled väga aktiivne kammermuusik ja seda juba mitmeid aastaid ju. Räägime, mis on Saksamaal üks kvartett, kellega sa oled salvestanud, palju kontserte teinud? Amar illus, kvartett, Amerilis, varillis kvartett, et sealt jah, kui ma olin kuueteistaastane, juba algas mingisugune kammermuusika selline elu minu jaoks, et ma pean kohe vahelisega, kuidas sa jõudsid 16 aastasena Saksamaa kvarteti juurde. Vot jah, ma võitsin konkursi Venemaal, seda ma keskharidus juba rääkinud kaks aastat tagasi, kes enam ei mäleta. Et ma võitsin klaverikonkursi Venemaal ja siis nemad võitsid ühe konkursi Šveitsis kvartetile ja siis üks organisatsioon pani meid kokku, et me teeksime tuuri Saksamaal ja tegime tuuri. Ja pärast seda nad siis hakkasid mind kutsuma sinna siis ma olen käinud iga aasta ikka niimoodi paar-kolm korda see aasta käin ka järgmine aasta ka. Ja mängima, et nüüd mul on tuua kontserdid tulemas ja järgmise aasta alguses on kvartetiga klaverikvarteti, siis erinevad kooslused erinev, kavalat ja väga huvitav lugu, sa seda räägid siis ikkagi tegelikult jätavad mulje, et seal väga aktiivne venist. Et see ei ole midagi, sa mängid natuke kammermuusikat, kui sul on ikkagi järgmise hooaega pandud juba kirja kontserdid ja minu arust on ka kuidagi kangelastegu, on üks asi, aga järjepidevus on siin elus kõige raskem. Et kui sa oled ikkagi praktiliselt, ütleme, üle 10 aasta suutnud selle kvartetiga koostöös hoida. Ja ma viimasel ajal on, on just katatiivsele esimese Tiiuliga, meil on tihedam kostja duo duo nael ja tal on oma ansambel nimega feeling House ansambel. Tema nimi on, kus ta feeling ja temaga olema hästi palju teinud koostööd ja on küll, jah, see on päris äge, et mul jaanuaris-veebruaris on 15 kontserti, näiteks kirjas Saksamaal Sveitsis. Et, et see on hästi inspireeriv minu jaoks hoida, nagu seda ei olnud ka hästi aktiivselt. Ja räägi siis meile ka oma dirigendi, sa siin oled jutus olev meilid, et sa oled olnud aasta aega ka Soomes tööl. Ja ma olin Soomeraadiorkest juures assistent üle-eelmisel aastal juba, et aeg läheb päris kiiresti. See on juba möödanik, et nüüd ma olen aasta olnud vabakutseline, olengi teinud teatud. Olen teinud tööd nagu vabakutselise dirigendina, et sa oled Jasutasitega orkestri, nagu ma olen meediast lugenud ja ma olen sulle rääkinud ka muidugi. Et, et me tegime sõbraga kreeka dirigent Cornelius Michaliidis, mõtlesime välja ühe projekti, mis iseenesest ei ole mitte midagi uut, sellepärast et tegemist on Beethoveni muusikal põhineva projektiga nimega Beethoven, näo näitame nüüd. Ja oleme teinud juba mitmeid kontserte. Ma korraldan meistrikursus ja asi kuidagi areneb väga hästi, et läheme jõulude ajal Hiina siis areneb ikkagi vägagi hästi ja ma tean, et tuleb rääkida ka väga kajastada väga suurest sündmusest, sul tulevad ka kontserdid, Soome raadio, raadio, some ooperis, kontserdid, mitega, balletietenduses, etendused, jah, pianistina alati peab endale meelde tuletama, mis esietendus, sellepärased, ooperi orkester toob kontserdi ka, et seal ma tahtsin. Et jõulude ajal juhatab neljatahtsi pureja etendust ballettideks Soome rahvusballetist. See on väga suur jällegi verstapost minu jaoks või edasiminekuks. Kogu kogu Eesti jaoks, ütleme räägime Pärdist ka, räägime ka sündmustest, mis on sul olnud, me oleme rääkinud rammi kontserdist, aga võid sellest veel rääkida. Mis kava seal oli? Sa oled oma kooriga teinud kontserte ja mis sul veel plaanis loomingulises plaanis nüüd dirigendile, siis mitte heliloojana? Nojah, see rahvusmeeskoori juhatamise võimalus oli, oli jah, nagu Jaan ütles, et tal on see pähklipureja verstapostiks, siis eks mul mulle rahvusmeeskoori juhatamine oli ka samuti mingisuguseks verstapostiks või mingisuguse unistuse täitumiseks. Et ma olen väga tänulik, et mind usaldati seda tegema. Ja et ega see lihtne ei olnud. Aga ma seda kogemust millegi muuga välja ei sooviks ka vahetada, et see oli igal juhul väga elusad päevad minu elus. Ja eks heliloojana oli ka väga aktiivne hooaeg, et kirjutasin muudkui oma tellimusi, milles siis enamik siis nii-öelda kõrvale ilmavalgust saavad siis nüüd tuleval lähiajal, mis kõik vist möödunud aastal sai kirjutatud, et et minu jaoks võib-olla üks päris vastutusrikas kirjutamine oli Pärdi päevade avakontserdiks. Tõnu Kaljuste tellis mul, mis nüüd tulebki, teine september juba, et kas sa tead ka, kus kohas, mis väljas on Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tallinna Jaani kirikus minu teada on see avakontsert ja uhke ja siis mulle suureks rõõmuks järgmisel päeval ka minu kodukirikus Rapla kirikus. Et selles mõttes see on ka üks omamoodi unistuse täitumine kirjutada midagi filharmoonia kammerkoorile ja kammerorkestrile ja Tõnu kaljustele. Et kui mina olin nii-öelda väike poiss, siis minule olid väga suureks eeskujuks just selles koosseisus nii-öelda tegemised. Et kuulasin väga palju Arvo Pärdi muusikaga plaate, just, mis olid siis nagu Kaljuste poolt salvestatud Fila kammerkoori ja kammerorkestriga ja et jaa. Ja siis siin sai kirjutatud ka selline pikem teos mis nagu kokku võib-olla ei olegi teostanud nagu üks kontsert üle eestilistele kollektiividele, üle eestilistele noortekollektiividele, kus ma ka ise olen laulnud ja mänginud. Ma olin kollektiivid, siis tähendab nii koorid, päris mitu koori, noh, seal on üks orkester, Eesti noorte puhkpilliorkester, aga aga koorid on seal Eesti noorte segakoor ja üle-eestiline neidudekoor, leelo ja Eesti meestelaulu seltsi poistekoor, Kalev ja Eesti tütarlastekoor ja ühesõnaga tegelikult päris keeruline kirjutamine, oli see kohe hoomata praegu, et kas kirjutasid kõigile nendele, kuidas see välja näeb, sai loodud, jah, selline. Mingis mõttes vana hea temaatika, Eestimaa aastaajad, kuna kuna see oli Eesti 100 raames nagu tellimus, siis mõtlesin Eesti peale oma südames ja midagi ei ole teha ikkagi see, mis Eestile mõeldes resoneerub kõige rohkem minuga on aastaajad ja loodusarusaadav, aga kuidas te siis täpselt välja näeb, kas iga aastaaja saab siis teatud kollektiiv endale või põhimõtteliselt tuleb ühel kontserdil ettekandele tuleb jah, nagu täies pikkuses, 31, detsember peaks olema see esiettekanne nordea kontserdimajas. Et ja see struktuur on tõesti nii, et igal aastaajal on, on oma kindel värv nii-öelda, kas see on siis naiskoorivärv, meeskoriver või segakoori värvi hoopis lastekoorivärv ja siis puhkpillid hoopis mängivad aastaaegade ülemine kul selliseid Redi lauluseadeid, et ja siis vähemalt selle teose tööpealkirjaga nüüd üha enam tundub, et see vist jääbki pealkirjaks, on Eestimaa atmosfäärid. Et see oli selline päris pikk kirjutamine hoopiski irooniliselt Leedus. Et kuidagi kaks korda juba minu elus on sattunud nii, et ma kirjutan midagi väga eestimaist, aga viibides ise ükskord siis Soomes, kui ma kirjutasin õhtu ilukee, mis põhineb siis vaimulikel rahvaviisidel ja regilauludel siis nüüd Eestimaa atmosfäärid kirjutatud Vilniuses, no ega seal tegelikult elemendis ei olegi midagi nii imelik kui, kui Eesti asja peale mõtled välismaal? Jaa, absoluutselt, isegi ju see teatav koduigatsus võib-olla mõjub, mõjub täitsa inspireerivale, aga veel kiire küsimus selle noorde kontsertsaali kontserdi kohta, et kas seal juhatad sina seal juhatavad, see oli ka üks mõte. Ma sain aru tellijate poolt, et natukene üldse teadvustada inimestele, et meil on sellised kollektiivid, üle-eestilised kollektiivid. Et seal ikkagi iga seda aasta aega juhatab selle konkreetse Üle-Eestilise kollektiivi dirigendi eelkäijaga. Dirigenti, kas sina oled ainus helilooja sellel kontserdil või keegi veel kirjutanud, seal see on sisuliselt kõik kan tervikuna kirjutatud minu poolt siis on ütleme tegelikult sinu autoriõhtu sisuliselt. Nii et väga uhke ja no muidugi pean ise selle juurde tooma teema, et sul oli veel üks esiettekanne sellel aastal Pärnu kontserdisaalis oli, kus dirigeeris Jaan Ots ja solist oli solistid, olid Jakob Teppo, Johan Randvere ja orkestriga oli Pärnu linnaorkester ja see oli minu jaoks väga tänuväärne võimalus arendada ennast instrumentaalmuusika kirjutamise vallas. Et ei ole saladus, et selle tellimuse tänu tänu sõprusele mingis mõttes sain, et see, et me omavahel oleme Eesti muusika ja teatriakadeemias väga headeks sõpradeks saanud andis mulle võimaluse see teos kirjutada ja, ja minu jaoks oli, oli, ma ütleks tegelikult kogu see nädal seal Pärnus üks helgemaid nädalaid minu eelmise aasta hooajas, et nii muusikaliselt kui inimlikult väga inspireeriv ja et selles mõttes suur tänu sinule ka, kuidas sina juhatasid kogus näha, et sul oli seal lisaks Pärdi loole veel väga palju lugusid raskeid takte vaja dirigeerida. Et kuidas, kas see oli sinu esimene maailma esiettekanne nii-öelda, mida sa dirigeerisid? Ei, kindlasti on ka varem dirigeerinud täiesti uusi teoseid, mida keegi varem pole teinud. Kui sa nüüd küsid, ma nüüd jään küll vastuse võlgu, aga see oli ju vähemalt ei olnud tookord, et see on nüüd esimene kord. Ei, seda seda kindlasti ei olnud, aga tunne oli küll. Et see oli omamoodi vastutus. See oli ikkagi suur asi tärtari teinud sellise teose mis hakkaski elama just siis, kui ma teda esimest korda mängisime. Sinnamaani ma ei tea, kuidas sa, sinu sinu esteetilised mõtted on sellest, et millal nagu teos saab valmis, on ju palju-palju võimalusi selleks mõtlemisest aga aga, aga sellel hetkel, kui siis noodid, mis on kõigile ette valmistatud ja ja protsess hakkab pihta ja lugu võtab esimese mõõtme ja lugu lõpeb ja sellest on mingi pilt. See on väga erakordne tunne nagu, et mulle ka, et et tõepoolest kava oli väga suur ja see nagu üldiselt professionaalses elus. Mida mina näen nagu ette, et kui selles selles ametis on ka väga suur panus planeerimisel, sellepärast et prooviaega ei ole lõpmatult ja ja mida aeg edasi, seda tundub, et järjest vähem vist räägitakse. Erinevates olukordades tuleb ettekande väga raskeid teoseid. Et tõesti siis oli väga huvitav nädal. Eesti muusika- ja suured teosed koos ja siis veel see selline pärl ja me saime seda koos kuidagi läbi elada, meil olid seal erinevad erinevad läbielamused. Ja lõpuks selle asja siis nagu niimoodi testi ette kanda, ma, see oli kindlasti minu üks suurimaid hetki eelmisel aastal. Suurepärane asume raskete küsimuste peale, meil on möll, tibakene aega siin, et me vist ei pea teie käest küsima kummagi hästi, et kuidas te muusika juurde sattusite? Sattusite sinna väga loomulikult, võib-olla eriti Jaan, kui sul on neli vanemat õde-venda peres, kes kõik juba mängivad ja vanemad ka siis midagi ei ole teha, sa lihtsalt hakkad ka mängima pilli, eks ju. Pärtsinu samamoodi suunati ju kõiki mängima kuidagi, et see, kuidas muiskavad inimesed jõuavad teie käest, võib-olla ei peagi väga eraldi küsima, aga aga mehed, miks te siiamaani tegelete muusikaga, olete vahepeal mõelnud selle peale ka, et kas lõpetaks ära või miks on see vajadus hommikul jälle seni üsna selles mõttes tülikas töö hakata kirjutama muusikat, ma kujutan ette võtta partituuri hakata uurima, kui vaatasin, stardil, on juba vastus valmis. Tuleb aga et et selle saab väga hästi aru siis, kui kui see asi nagu kõrvale panna et enam ei tee või hakata puhkama nii-öelda minu jaoks, siis ei ole minu arust ka puhkust, ilma et ma mõtleks minna kuidagi inspireerib selline helidesse süvenemine, mingis mõttes, kui ma seda teha ei saa, muutun närviliseks. Kuidagi inimesena muutunud ja kuulata. Ma kunagi ei kuula taustaks muusikat kuidagi jagu, alati mul on mingi vajadus nagu kuulatadest ja mind inspireerivad igasugused sellised kirja pandud muusikalised tekstidest ehk noodid, partituurid, et midagi kuuleme, siis mulle meeldib, ma tahan näha, kuidas see kirja pandud. Võtan selle, otsin partituuri üles, hakkan uurima, leian uusi asju sealt siis tekib soov, et et nagu kuidagi passiivse kuulajana nagu kuidagi ei saa täielikku rahuldust, sellest ma ta peaaegu tage kuidagi nagu ellu äratada. Ja siis sealt edasi niimoodi kuidagi see ring isegi tahab sealt maha astuda, ilmselt kui see mingil hetkel võib-olla muusikatööstus, ma tea, või, või ma ei tea, kuidas ma kujutuse karjäär läheb või kuidas need asjad arenevad, aga mingil juhul nagu sellest ma loobuda ei tahaks. Nojah, ja Pärt, kuidas sinuga on, kuna äss on ainuke küsimus, mida ma nagu teadsin ette, siis ma alguses, kui sa seda mulle telefonis ütlesid, siis nagu tekkis ajju tühjus. Ei osanud nagu midagi vastata, aga siis kõndisin ringi natuke mõtlesin ja sellele vastus sellele küsimusele oleks väga lihtne, seitsmesõnaline eestikeelne sõna, see on muusika. Ehk siis see ongi see põhjus ja kõige sügavam põhjus. Muid põhjuseid võib ka kõiki otsida, aga lihtsalt see, et üldse selline nähtus olemas on, see on täiel täiesti ime minu meelest ja see inspireeribki lõputult, isegi ma olen ikkagi avastanud, et need hetked, kui ma olen olnud väsinud nagunii-öelda muusikast, siis tegelikult oleme väsinud olnud mingisugustest inimlikest kokkupõrgetes või, või reaalsuse sekkumise sekkumisest muusikasse. Eriti näiteks dirigendina. Jaga heliloojana, et palju on selliseid asju millel ei ole tegelikult muusikaga midagi, pistmist on pistmist muusikutega ja, ja võib-olla mingisuguse korraldusliku poolega ja inimeste emotsioonide ja käitumisega. Aga muusikas ma ei tea, kas ma üldse muusikas kunagi olen pettunud olnud ja kas mul oleks üldse õigust ka, kas kellelgi oleks õigust olla pettunud muusikas, et see muusika on minu meelest mingisugune ideaalmaailm ja, ja mingisugune selline keel mis, millest noh, see on nagu allikavesi või midagi, mis, mis mida on mida on hingele tohutult vaja, et ma vahepeal on huvitav olnud, vaadata aktuaalset kaamerat, see on niisugune tore saade minu meelest, kus nagu poole tunni jooksul näeb hästi palju erinevate alade inimesi ja erinevate alade professionaale ja igasuguseid inimesi. Ja siis ma olen vahel mõelnud, et kuidagi sellise tänutundega vaadanud seda Aktuaalset Kaamerat mitte üldse kuidagi halvustavalt teiste alade suhtes, aga ma olen kuidagi nii kindlalt tundnud, et et kui üldse seda ajaliku elusin kuidagiviisi pead mööda saatma, siis ma olen ikka ülimalt tänulik, et ma saan muusikaga tegeleda, et mind lihtsalt, mitte ükski teine ala ei huvita nii palju, palju on huvitav, kogu see aktuaalne kaamera möödub väga huvi lähemalt vaadates on väga huvitavad alad, on need kõik. Aga, aga ma mõtleks alati nii, et kui, kui ma näiteks ma ei tea, oleks oskusi, poliitik olla või midagi, et jube kurb, ma ei saaks muusikaga tegeleda, et ei oleks seda aega paksema aja kuhugi mujale, et, et kuidagi see tänutunne ana ajaga üha kasvanud, tegelikult nii et sa saad kokku võtta, sa tegeled muusikaga sellepärast, et see huvitav kõikidest asjadest kõige rohkem. Jah, no muusika on ju tegelikult selline mingis mõttes konfliktivaba tsoon. Et kui poliitikast rääkida, siis on ju põhiasi, et oponeerida, teha midagigi vastu võidelda, et meil on parem kui see. Aga muusikas üldiselt ju. Kõik koos kuulata, kui me ükskõik kellega koos kuulas muusikat siis ei ei saa ju, on minna tülli kellegagi, et kuule see muusika on parem või me oleme kuidagi kuidagi sellist. Võitlusliku elemendid ei ole selles ühi ühendav keel siis põhimõtteliselt, mis toob jälle kokku pärast nii teie lausid on tunne, et peaks minema kohe harjutama ja mul on ka tunne, teie lähete kohe harjutama. Aga meie peame võtma kokku oma intervjuusid. Väga tore oli teiega rääkida. Kuulama äkki kõige lõpuks, Pärt, sinu teoseid, sa oled ju kirjutan, neid on salvestatud. Mis teostne, kuulame. Kuule, me, instrumentaalreostaja äkki tõesti. Mis seal nimi all? See on meeleolud lapsepõlvest, esimene osa väga paslik teos on pühendatud siis minu kodukohale Raplale. Väga tore, minule see väga meeldib, aitäh teile ja ilusat päeva, suur aitäh, aitäh. Esitasid kolleegium konsonante ja eesti kammerorkestri, juhatas Pärt Uusberg, siis oma lapsepõlve meeleolusid nüüd kuulama Hedvig Lätti, kes räägib meile leigast. Kõik muusikahuvilised, eriti klassikalise muusikahuvilised, teavad, et augustikuus on põhjust sõita Otepää kanti Leigole, sest toimub Leigo järvemuusika. Sellel aastal tähistab Leigo järvemuusika oma kahekümnendat aastapäeva lähemalt räägi vaade Leigo talu peremees Tõnu Tamm ja tema tütar Tiiu Tamm. Eks me oleme alati tahtnud elada looduse keskel, ma olen sündinud maal kasvanud maal ja tahtsime ka veel paremat ilusamat kohta leida, kus oleks vähegi mägesid ümber Eestimaa mäed on ju Otepää ja Võrumaa ja nii me sinna sattusime ja kõik, mis Leigole ette võetud, on selle 36 aasta jooksul, mis me seal oleme, on tehtud eelkõige esteetilistel kaalutlustel, küsitakse, miks ikka need järved, et ilusam oleks elada. Muidugi hiljem on tekkinud siis juba seoses tehtuga uued ideed, kuidas tehtud rakendada, ilus maastik meenutab meile külalisi. Saame ilusasti talu turismindusega tegeleda, järved inspireerisid tegema järvemuusikat. Ühtlasi meelitasid kohale Kadri palju igasuguseid uusi liike sinna, mida varem ei olnud, kuna järve polnud. Nüüd on 14 Järva ja on sinna asunud väga palju erinevaid, isegi punase raamatu liik, noh näiteks laululuik pesitseb seal ja ja nii ta on siis läinud ja siis iga selline valdkond on omaette samas suunas arenenud, aga järvemuusika muidugi omaette rida. Muusika, milline on teie suhe muusikaga? Eks ta ikka pärineb lastetoast olema oli õppinud konservatooriumis sõda, katkestas, isa võttis laulutunde, kodus lauldi palju eriti ja ma mäletan, et isa kuule, saati Soome raadios uudiseid ja iga pühapäeva hommik tuli sealt ilusat orelimuusikat. Mäletan hästi, kui aken oli lahti ja päike paistis tuppa. Orel mängis. Sellest ajast on mul eriline kiindumus orelimuusika vastu. No te olete Leegol ka oreli kokku pannud või oreli viinud Leigo järvele. Jah, me arvame ise, et me olime vist küll maailmas ühed esimesed, kes tegid vabaõhukontserdi oreliga, sest varem ei olnud ju see mõeldav, et sa kirikust või kontserdisaalist suure oreli välja tassid. Aga niipea, kui tulid kuskil selle sajandi alguses digitaalorelit, ma esimest korda kuulsin neid kohe, tundsin, et vot see on minu võimalus, läksin, otsisin, kus neid Eestis on, Tartus Maarja koguduse oli päris ilus, orel parasjagu Pauluse kirikusse eriti hästi täiuslikke Ameerika digioreli ja käisin proovimas ja minule jättis vapustava mulje see. Aga meie orelikunstnikud algul olid väga skeptilised trikka elektriliselt pildid ja et ikka ei ole ikka see ja mäletan siis Andres Uibo mõtteliselt läheb, proovib, kuulab seda, käis seal Pauluse kiriku orelit mängimas ja mäletan hästi, kui ta sealt tuli ja ütles, et siin on nii, saadi ja orel, mina ei taha kohe siit ära minna ja see oli viimane sõda, et võib minna välja digitaalpeale, mis praeguseks on jõudnud ikka väga täiuslikuks. Nii et plaadistuste Pealt professionaalsed organistid ei tee enam vahet, kas on naturaalne orel või on digiorel. Mis pilli te ise mängite ja teie pere? Mina mängin natuke klaverit, aga üsna vähe ikkagi, pigem olen kuulajaks jäänud praegu. Minul on küll klaverimäng tänu minu vanematele lapsepõlvest saadik kogu aeg väga hingelähedane. Isa ostis klaveri kuskil aastatel 1925 26 noore mehena ilmad sõra, ühtegi nooti oskaks mängida, kostis klaverit. Kui sõbrad tulevad, kes oskavad, tulevad külla, siis saaks talle mängida. Tol ajal polnud ju veel ei neid kauamängivaid ega lindi käega midagi. Ja nii see orel, tõbise, klaver siis seisis meil seal ja sõjapakku viise ta kuskile metsavahi tallu ja seal ta oli ka, need olid väga vähe mängitud ja siis, kui mina kuskil sain 12 13, mis ma võisin olla siis toodiselt metsavahid halvustada, klaveri meile koju ja pandi selle eest, ma olen küll oma vanematele nii tänulik, et et see algõpetus tuleb algul natuke takka sundida, tuleb ära teha, aga minul hakkas kohe meeldima ilus muusika, ilusad meloodiad, alati ma otsisin ja ajasin näpuga järge, neid, neid ilusaid meloodiaid, aga ikka otsisin ilu, ise valisin endale repertuaari. Peatükk eriti mängida ei tahtnud nii õpetaja õppinud lõpuks katki, jäi aga ise kogu aeg otsisin ja õppisin ära. Ilus muusika, ilus gamma. Milline muusika tänavusel järvemuusikal kõlab. Meil on hästi suur sihuke uudis, et, et on esimest korda lastele suunatud kontsert. Et kui minnagi tagasi selle muusikahuvi tekitamise juurde, siis Leigo on just hea koht, kus alustada klassikalise muusika kuulamist. Ma ise tean seda väga hästi, eks ma noorena ka meeldis rohkem sihuke levimuusika ja noh, tegelikult ma olen üldse hästi laia muusikamaitsega. Aga Leiko, see maastiku jaa, jaa, tule Ilu koos sümfoonilise muusikaga, see jääb täielikult südamesse. Nüüd me meie üheks eesmärgiks ongi siis noort selle klassikalise muusika populariseerimine ja see aasta meil on esimest korda lastekontsert šanssi loomade karneval, kus ka vahetekste räägib siis väike viieaastane Oliver, kelle me kutsusime selle jaoks just, et temal endal on ka ju väga suur soov hakata viiulit mängima, et, et väga hea on teda juba praegusele klassikamaailmaga ära siduda ja, ja siis on ka pärit Valgamaalt, et sellega hakkab mõlemal päeval meie festivali programm ja siis on veel hea meel näiteks, et me toome noored talendid koju. Näiteks Londonis õppiv sopran Miriam kes esineb koos lõigu tšello ansambliga ja nad esitavad villa loobose põhjalast Brazileiras, mis on tegelikult väga keeruline ka laulda, et oli üsna raske sõpru leida ja lisaks veel siis tuleb koju meie jaoks Holger varjama, kes praegu Manhattani õpib ja olen ka kuulnud salajutte, et mitte ainult ei õpi seal, vaid juba õpetab ka, sest ta on niivõrd hea, et ma arvan, et ta on üks Eesti suurimaid talente ja tema temaga esineb siis neljalt selloga, tema trio. Kuidas te need esinejad leiate või mille põhjal valite? Noh, eks ole, siuke pidev vaidlemine ja ja otsustamine, et meie, meie maarjaserviga, kes siin on siis isa Tõnu Tamme kõrval, teine kunstiline juht, paneme pigem kokku võib-olla selle esimese päevakava, et et see on natuke modernsem, ei saa, tahab kindlasti, et oleks ka see ilus suur klassika, mis on siis võib-olla rohkem laupäevases kavas. Nüüd olemegi leidnud sellise kompromissi, et reedene päev ongi meil nii-öelda nüüdismuusika? Noh, ei ütleks, moderne peab olema, aga nüüdismuutlikud on ka väga-väga mahedate ilusat ja ja teine päev on siis vana ilus klassika suubel puruchi, viiulikontsert erakordselt meloodiline, kaunis teos isegi võib-olla nii kaunis, et mõni arvab, et natukene liiga ilus, aga ei, ta sobib loodusesse. Reedene päev on nüüdismuusikakallakuga ja laupäevane päev on vanema klassikakallakuga, kusjuures ka laupäeval on ju üsna nüüdisaegseid teoseid. Laupäeval on kindlasti hästi põnev see, et esineb klaveriorkester ja on päris raske olnud neid nelja klaverit kui otsida, et eks keegi väga oma ega väga ei taheta oma klavereid loodusesse lasta, aga samas meil on uus suurepärane lava, et see on ilmastikukindel. Ja me oleme suutnud nelja muusika sõbraga kokku leppida, et osad nendest muusikakoolid, siis nad laenavad oma klaverit. See on kindlasti väga vägev, et kaheksa pianisti ja 16. Ja loomulikult on hea meel selle üle, et ERSO on taas Leigole jõudnud. ERSO esines viimati 2001. 2001 ja seega me selles selle suure järve lava nii-öelda alasime seal saare peal seal ava, mis säiliga kaugeks. Ja nüüd siis on meil uus lava, millega me saame kaugust valida sõita nii paraja kauguse peale kaldast, et kõik oleks nii muusikud kui publik. Te tähistate lõppkontserdiga ERSO üheksakümnendat Neeme Järvi kaheksakümnendat sünnipäeva ka, nii et selline mitmekordne juubeli tähistamine on sel korral. Ja see on väga pidulik, et kuidagi neeme on meiega. Ma arvan, et neeme südamesse on ka Leigo jäänud meie südamesse neeme jäänud, et on hästi-hästi tore inimene. Ja sellepärast on hästi tore juubelit koos siis tähistada. Eelmine aasta oli meie kõige tähtsamaks sündmuseks. Risto Joosti, Marius Järvi tegid Leigo järvemuusika festivaliorkestri. Kus on siis parimad Eesti muusikud koos ja see aasta esitavad nad ka siis reedel Pärt, ehkki ja läti helilooja teoseid. Et kindlasti see on niisugune väga meditatiivne päev üldse, neljas august, palju oli vaidlemist ka, et kas Pärt näiteks Leigole sobib. Aga siis me tegime just festivaliorkestriga esimest korda Pärdi ära ja see oli niivõrd imeline kontsert, et peale kontsert. Ta olid isegi linnud tasa ja kuulasid, et hästi siukse mediteeriva meeleolule. Kas on üldse mingi muusika, mis ei sobi Leigole või, või sellisesse loodusesse, järvede keskele? Mõni žanr sobib paremini, mõni teos paremini, mõni halvemini. Lihtsalt üks printsiip on, see kontserdisaalis on võimalus süveneda rohkem muusikasse, paned kasvõi silmad kinni ja midagi vaata või kasvõi eesistuja keedi mustrit. Aga siin looduses on nii palju vaadata ja nii palju. Me köidame tähelepanu tuleetendusega, et tähelepanu kipub hajuma ja seetõttu parem, kui mängitakse meil tuntud vanemat klassikat, sest see sellises uues soostis läheb hoopis teistmoodi inimestele peale. Teine elamus tekib ja, ja võib-olla hoopis uurde sona tuntud asi, sedasama Bachi Reeminud Oleri Tokaadaja huuga, mida nii palju mängitud, kui ta ikka seal järvel ja kui seal tohutud lõkked süttivad, kui sa just kulminatsiooni jõuab, see on elamus, et ikka saab sobituda, aga muidugi on ka niukesed asju, mida minu meelest üldse ei sobinud leivale panna. Aga see alas meil tõesti teise esinemise suunamishulk aastaid käis, nüüd on küll lõppenud. Lapsed tahtsid rokkmuusikat, hakkasime pihta, sellest tulid Tõnis Mägi, Riho Sibul ja Ultima Thule ja algul mõtlesin, et kuidas selline räme rokklaulja hääl sobib meie idülli, et niisugune vaikus ja küünlad vaikselt mõlemad järvel ja tulukesed ja et võib-olla ei kõlba, aga siis mõtlesin, et aga tulega annab teha erinevaid aktiivsus ja siis me kujundasime selle tule tausta. Nii et et see Tõnis Mägi räme hääl ja võimsad võimsad tule, püramiidid, see läks nii hästi kokku ja sealt saime innustust ja siis tulid veel teine mõte päris hevi metal rocki teha, saime kokkuleppe, Tõnu ping, Sailentsiga, ise mõtlesin jälle, et no see on küll nii raju, et, et kuidas see sobib parasjagu mu pilt läks meie järvede tegemise ekskavaatoritega ja siis vaatasin, et jälle kooskõla on olemas. Audiovisuaalne kujund, missugune. Suured ekskavaatorid, neli-viis tükki, kõik nad tantsisid, keerutasid, kaebasid koolsele rokkmuusikaga lõpuks lendas veel reaktiivhävitaja kolm korda üle ja see oli omaette elamus. Aga seda suunda me praegu ei jätka. Meie läksime tagasi täiesti klassika juurde. Lõpetuseks, mida soovite öelda? Minu lapselapse käest koolis oli küsitud, et mis on kõige tähtsam teil kodus ja see vastast seitsme aastane, mis vastased, et Leigo järvemuusika ikka püsima jääks. See tegi mulle väga rõõmu. Ma tänan ja palju on Leigo järvemuusikale, mis tänavu tähistab oma kahekümnendat sünnipäeva kontsertidega neljandal ja viiendal augustil klassikaraadiole tartust. Hedvig Lätt. Kell on 12, te kuulete rahvusringhäälingu keskpäevast uudistesaadet, mina olen Uku toom. Hispaanias vahistati Eesti võimude palvel narkosmuugeldajate organisatsiooni juht.