Tere, kallid kuulajad, kell on 12 ja 12 minutit ja meil on suur au tervitada klassikaraadio stuudios tippdirigent Arvo Volmeri, tere. Tere. Au on puhtalt minu oma. Räägime siis, kuidas veedab üks palju rändava tippdirigent oma suve, kas te saate puhata ka või on teil kontserte täis pukitud lendate kindlasti palju või kuidas see üldse välja näeb? Suvel? Nii et kui ei ole just iseennast sidunud mingisuguste festivali korraldamisega siis on ikkagi tegevusi on vähem ja minul oli siin üks kontsert tirooli festivali raames. Siis tabati maantee ääres on nagu huvitav äärmiselt ilus ja vahva teos. Taustal see oli lustlik lugu, sellest ma ütlesin, et jutumärkides festivalikoor, see selgus, et oli Valgevene riiklik apell professionaalne koor, siis väga suurepärased lauljad, noh, kui välja arvata see, et mõned inimesed käisid seal punaste T-särkidega SSSR ringi siis muidu jättis väga sümpaatse mulje. Seal on, mina kohtusin ka seda, sellist, mingit kommunismi, teatud, mingit vaimustust ka nemad ütlesid kohe mulle ütlesid ära, et ma tean küll, sa oled Eestist ja see nagu ei kõlba, aga see peaks olema sviits kommunisi. Et umbes neile tundub see mingisugune loid ja loodame parimat. Aga rääkige orkestrist, mis orkester Iron Itaalias. Mul on kolmas aasta, sai läbi olla. Haydni orkestri peadirigent, orkestrile on üks väiksemat sorti, orkester on umbes 45 töökohta kogu aeg reeglipäraselt ja siis omab kontsertiteks, kasutab ohtrasti abijõudusid. Et see on nagu niukene teineteistsugune mudel, kus siis nagu põhilise orkestri südamiku ümber koondatakse niukseid pidevalt käivaid abijõudusid tavaliselt juurde New Yorkist ja südamik on sellise suurusega, et see võib ka ise kontserte anda ja sealt tuleb ka Hayden orkestri nimi ja ütleme, see on niisugune klassikaline Hayden koos, siis on meil olemas, et meil on. Noh, näiteks need sõdurid on kaks, nii et kui minna romantik, mis repertuaar siis on kohe väegaks metsasarve juurde, trombooni on vaja juurde ja natukene tugevdatakse keel, Ville, vahest ja löökpillimängijad võetakse kõik, mis vaja on. Et sellise, sellise iseloomuga orkester ja orkestrit. Pealinn poolt siis aga ta teenindab ka Trentino provintsi ja siis kontsertid on meil alati topelt, mis on väga tore, sest et mõelge, kui me teeme ikkagi terve nädala tööd ja, ja saavutangi taseme, siis tegelikult on tõeliselt hea mängida kaks korda tiks kord nagu kontroll kontsentreeruda tehnilisele teostusele, teinekord see esitus on juba vabam ja meeldivana, siis esimene kontsert tavaliselt Boltzanas, teine kontsert toimub trientiinose Trentos, siis siis on 60 kilomeetrit lõunas spektsianust. Muuhulgas on siis autonoomne provints on see, mis pärast esimest ilmasõda, kui Austria-Ungari impeerium lakkas olemast, siis jagati sõbralikud naaberriikide vahel Joosed. Et saanu tänavatel kuuleb palju saksa keelt nagu linnast välja minna, siis on, ainult ongi saksa keel, aga samas Trento nagu puhtalt juba itaalia Trento ana linn, see on nagu natukene, meenutab feroonati, äärmiselt tore, kena koht ja vahest tänavega kontserte ümberkaudsetes linnades ja seoses sellega, et see on ikkagi üks suhteliselt. Ma suht suhteliselt väiksele vaatamata on Itaalia orkestrite hulgast tuntumaid ja paremini pluateeritud, siis nagu need käisime. Käime päris reeglipärased seal Tiroleffhiilil, siiski oleme käinud. Viispaadionist Saksamaa, nii et orkester on natukene suurem, kui ta välja paistab, lähedalt vaadates, ilusas kohas saab teha prood Alpide alpide juuresolekul. Proovisaalis näha. Mis keeles te teete neid proove, mis keeli valdab selline kant, kus on saksa mõjutused, itaalia mõjutasid praegu ka inglise keele inglise keelt nad absoluutselt ei valda, selge. Siis kuidagi pealt kätega selgeks tegemata. Nakkamaga orkestrantide ei taha saksa keelt rääkida, saksakeelseid mängijaid, saksa keelt emakeelena rääkivaid mängijaid on vähe. Nii et seal tuleb katsuda kuidagimoodi itaalia keelt. Abiks võttes muusikalised terminid ja numbrid, ma olen ära õppinud. Mõned verbid ette taha, saan ka kuidagi hakkama. Senikaua, kuni nad mulle vastu ei hakka rääkima, on kõik hästi. Aga see orkester, nagu ma aru saan, on siis teie praegune, siis koduorkester seal on praegu nagu Turkas, aga te jõuate tõuga teisi orkestreid. Siis aeg-ajalt ja, ja Eestis ma käin pidevalt. Töötan noh, jah, tõesti õudselt palju, aga aga iga natukese aja tagant Kanyersaga tuleb midagi siis muusikaakadeemiaga hea meelega. Rahvusooperiga on mul väga head suhted säilinud ja seal ma olen iga aasta mõned etendused juhatanud. Rääkige mingisuguseid tuleviku loomingulisi tegevusi ka, et me suvest ja puhkusest juba rääkisime, aga missuguseid, mingeid lähemaid kontsert ei tule, et kas mõne pianistiga näiteks mind kohe huvitab? Pianistidega on mul niukesed isiklikult tihedad vahekorrad, sest et ma ise kunagi ikkagi alustasin klaveriõpingutega ja ja ma püüan klaverikontserdid, ükskõik kui aeglaselt ja kui vaevaliselt see ka ei õnnestunud läbi mängida. Nüüd läheme häälete Prokofjevi viies klaverikontsert, vot seda ma ei püüa. Püüdsine, sain aru, et kontsert jõuab enne kätte. Mille erinevate oktaavi ühesõnaga selline niukene Buantilistlik jaa jaa, jaa, tekk konstrueeritud meloodia, samas kui kuulata üldpildina tundub ju väga loogiline, eks ole, aga noh, ma ei tea, kas, kas te olete seda ise mänginud. Sirvinud käin seda küll, et noh, et seal on üks koordinatsiooniasjandused, ütlesime siin ühest lehest. Loetav lugu eriti ei ole. Selge see, et noh, eks ma siis seda lähevad häppeningi, aga pianistidega mul on olemas väga-väga, mulle meeldib töötada, mul on olnud väga head kogemused viimastel aastatel siin Doraatsega kirjalikes teeniga, Akkadi vooludes muuhulgas liiniga paljude teistega ja. Pianistidega kokkupuude ja suure hulga klaverikontserdiga kokkupuude tuleb, tulebki Poltanus, sest et seal toimub iga kolmandal aastal vist. Fusiooni konkurss, mis on üks Mis on üks rahvusvaheliselt rahvusvaheliselt tuntumaid klaverikonkursse ja ja noh, väga suure auhinnafondiga, nii et mina teen nüüd teist korda eelmisel konkursil. Ma juhatasin ka finaali ja see koht, kus ma siis ka finaaliasin, niukene suurem üritus, kontserti on hästi palju, muidugi me veel ei tea täpselt, kes sinna. Et näiteks need saanud tsiviilsiis, tahtsin küsida, palju seal kontserte, finaali, seal kontserdite valik on päris suur, seal olid Beethoveni näljas jess enam saatsid jess Prokofjevi teine mis seal maine või kindlasti ka selliseid tekkele. Vist ei olnudki seal kuskil esimene, nii, te peate kõik need lood tegelikult ära. Lõppude lõpuks uusi lugusid, mida ma ei ole kunagi juhatanud, on sellel konkursil vist ainult sisensansi viiesed külmud on kunagi elus vastu varem tulnud, et et see ongi see dirigenditegevuse eripära või noh, igasuguseid musike tegevuse eripära, et ütleme nii, et alguses on kõik asjad, tuleb uued õppida ja kui ikkagi on vaja konkursil saata finaalis ja olla valmis 10-ks erinevaks klaverikontserdiks, siis, siis tuleb kasuks, kui ikkagi on mõned aastakümned tööd, on ette, et on olnud aega need lood ära õppida ükshaaval. Kui nüüd peaks hakkama nullist õppima, siis see töö hulk ja arvestades seda, et saati rollis või ütleme, orkestriga koos pianistiga töötades peab olema noh, siis nagi üsnagi tundlik, et sinna ei saa minna, noh niimoodi oma valmismõtetega pealentsid oma mõtted peavad olema mõeldud läbi, nii et, aga kui läheb, niisiis saab nii kui teisiti variantsus, valmisolek reageerimiseks erinevates situatsioonides loogiliselt käitumiseks peab olema suur, nii et noh, niisugune töö nõuab tegelikult, sest ta palju aega ja sellega ma olengi, siin saab aja jooksul vaikselt tegutsenud, et ajasin endale need kontserdid ette ja näpinja vaikselt mängin ühte teist ja ja kuulan ka erinevaid esitusi, näiteks Prokofjevi puhul tõesti, ma kuulan erinevaid esitusi, on huvitav vaadata, mis siin vist on aegade jooksul teinud. Aga kui te niimoodi mängiti neid klaveripartiist läbi, kas klaverivorm läheb paremaks ka? Vaat ma ei mängi ju tempos, sest et noh, selles mõttes, et ma ikkagi niuksed vormi, mul ei ole tegelikult kunagi olnud, et ma suudaksin klaverimõtete mingisugusel mõistlikul tasemel mängida, et muidu ma võib-olla mängikski Mul on veel seni väga huvitav küsimus, mis mind paeluvaid, kui mul on klaverirepertuaaris, ma just mõtlesin seda, kui palju te olete juhatanud klaverikontserte, et minul on mingid klaverikontsertrepertuaaris üldse teos, ma proovin kuidagi teda repertuaaris säilitada niimoodi, et kui mul on vaja mängida näiteks paari nädala pärast, siis ma saan kuidagi tagasi võtta selle, kuidas dirigent seda teeb. Et kui näiteks on Beethoveni viies sümfoonia, kes aeg-ajalt kuidagi maid kuulete, kuskil soojendate mõtteid, vaatate. Tuurile noh, selleks ongi hea, kui on kodus olemas noodikogu Oja on päris palju oma vahenditest pannud selle alla, et mul oleks need asendused kodus käe-jala juures olemas ja kui tekib mingi mõte saab võtta kohe riiuliste vaadata, järgi natukene värskendada ja selge on see, et tulebki värskendada, et et noh, näiteks Beethoveni sümfooniad, tõsi küll, on, ütleme, nad on kunagi õpitud niivõrd väga ärana, ütlevad suhteliselt ruttu tagasi, aga kui on mingeid keerulisemad teosideks kõik, võtame Stravinski kevadpühitsus või midagi, niisiis nendest tuleb jah, aeg-ajalt, las ta lohakalt läbi lehitseda ja ja suuremat tööülesannete puhul on näiteks, tuleb lihtsalt katsuda endale leida võimalusi neid leid uuesti juhatada ja kas või kas või nagu poolvägisi ei pea tingimata olema kõige kõige atraktiivsem leping. Aga kui on olemas atraktiivne teos, siis, siis tuleb, tuleb minna seda juhatada seal õitsemiseks repertuaaris ja siis ma praegu otsin paaniliselt irmuga võimalust Kristjanit kuskil uuesti tehas, režiim, seda Estonias 2007 tehtud ja ma mäletan, kui raskelt see sisse läksime. Järsku taipasin, et nüüd on viimane aeg sellele Peale ta lohutab huviga mul veel selline küsimus, et näiteks kui ma jäin mõtlema Haydni orkestri peale ja selliseks klassikalise repertuaari peale, et kui pianistid hoiavad ennast muidugi mingis mõttes ka Soesi harjutavad tehnikat sellise klassikalise repertuaariga, et kas orkestri puhul on olemas mingit repertuaaris harjutaks justkui orkestri paremaks saadakas Haydni sümfooniat, läbimängimine võib aidata või, või kas seal üldse on selline mõte olemas? Ja no loomulikult on, aga selleks, et instrument oleks tasakaalus, tuleb nagu erinevad elemendid läbi võtta ja siin jälle lõppude lõpuks mitte mingisugust vahet, et kas klaver, instrumenti, instrumente, orkester selliselt repertuaar on erinev. Taideni, sümfooniat, läbimängimine kahtlemata arendab viiuleid ja Osasid poobil, aga samal ajal Sotšellodeleonenud äärmiselt igavene tüütu tegevus, et seal praktiliselt ei ole midagi. Ei ole tal ka, et et selles mõttes, et väita ühemõtteliselt Haydni sümfooniat aitaksid asja edasi, kindlasti ei saa. Beethoveni sümfooniad on juba väga rasked, kuigi ütleme, professionaalne orkester pidevalt seda repertuaari valdama ja, ja nad kõik oma arvates valdavad seda lihtsalt sealt täpsuse ja peensusi saavutamine. Pime, äärmiselt oluline. Kindlasti kuuluvad seetõttu nii Haydni, Mozarti Beethoveni sümfooniat kohustusliku osana nihukeses repertuaari, et isegi kui see loomingulistest plaanidest see tundub, et ei ole hetkel oluline, siis tuleb leida võimalus mingisugusel sekundaarsel kontserdi väljundil neid neid ikka mingisuguses proportsioonis mängida. Kaasaegset, või rohkem rütmilise asendusi ja meloodilise mõtte arendamiseks jälle midagi muud, noh, seal oli repertuaar, on nii laialdane, et see tasakaal on kahtlemata oluline, et elame-näeme, sagedasti orkestrit, kes armastavad mängida väga valjud ja niuksed hilisromantilist repertuaari, põhiliselt. Selline küsimus, et te olete tõesti juhatanud palju orkestrit, salvestanud, suurepäraste pianistidega, mänginud, kas te olete ka eesti muusikat mänginud, välismaa, orkestrite, ka, nii palju ja kuidas nad sellesse suhtuvad, kuidas ma ei tea, kas näiteks Tubinat või. Sellist olete mänginud Tubinat Ma olen mänginud. Esiettekanded seitsmendast sümfooniast Tasmaanias orkestriga mul väga hästi meeles ja võeti suurepäraselt vastu. Viimasest ajast selle looeelne valu ajal mängisime esimest korda Lõuna-Ameerikasse, Arvo Pärdi kolmandat sümfooniat. Noh, sabal on kõige tähtsam, jõukam osa, rikk seal ka, nii et et selles mõttes suhteliselt heal järjel kogu see asi seal ja orkestandid olid, olid väga Nagu sisse võetud sellest muusikast nagu tükk leidsid, et nad on täiesti suur avastus neile ja ja ühel järgmisel programmil mängisime Erkki-Sven Tüüri lõpua. Tutvus nii, et teda tuleb pidevalt, et igal pool noh, Arvo Pärdi nendest geniaalsetest Kelbelli Fraatrial silla lisasi on ja noh, neid ma mängin, nüüd mängin pidevalt lugematu mõtet on kokku lugeda siit ehitamine, kui on vaja vastukaaluks mingisugusele mürale, on vaja puhastada inimeste kuulmismeelt ja ja orkestrile, k kuulata vaikust, kurat täpsust pärast seda kõik muu muutub jube kõnekaksid, need lood on väga teretulnud. Aga kas see on ära tunda mingisugune Eesti olelus ka selles muusikas või üldse kogu eesti muusikas, kui kui võib-olla siin Eestis elada ja mängida seda siis võib-olla ei saa, sest nii aru. Aga kui, kui panna teiste muusikate kõrvale koloriidi Parlamendi küsimused tunneta pikali ära ja, ja hoolimata sellest, milline see helikeel ka ei ole ja samas võib ka väita seda tüüri. Räägi sellest koloriidise midagi selles on vat tahtmatult see muusika on kuidagi seotud mõtlemisega, mis on seotud teatud keelelise kompleksiga ehk sistandrilatuuriline kunst. Ja. Ma arvan, et inimesed, kes mõtlevad, nagu sarnastes keele kujundites on satuvad tahes-tahtmata mõnel määral samale lainepikkuse aga samas võib ka öelda, et noh, näiteks Ralph von Williams inglise heliloojaga väga sagedasti kõlab nagu ootamatult põhjamaiselt ja ja kuigi rütmid nurgilisemad, siis koda ei jaga partokke väga sagedasti mõjuvad täiesti nagu kodune õhk. Tore selline küsimus veel võib-olla üks viimaseid küsimusi, et kus me saame teid kuulda, millel on järgmine koht, kus me saaksime teie esitust nautida tulemiseks sõita Itaaliasse või saab ka lähemale tulla. Tallinnas saab kindlasti ikk a. Mul on ERSO-ga mingit kontsert, see on vist küll jaanuaris ikkagi tuleval hooajal ikkagi tuleval hooajal ja, ja siis me. Ja noh, seda uraani konkus siis septembris võib tulla amsterdami kontserdipaus või tore, mida te nägite? Mängi põhjal. Kas varem seal juhatanud ka kolledge paus? Jah, olen küll ja kuidas kuulutasin akustikat minagi istun läinud saaliks ja seal oli tõesti suurepärane lei kuulata, kuidas on seal juhatada äärmiselt meeldiv juhatada, sest saalis on mingisugune vaimsus, mingisugune niisugune eriline õhkkond mis õhkkond, õhkkond, seesama, mida me kõik igal pool, aga teatud kuidagi niimoodi muusikud tunnevad ennast niukses embuses publiku Bootjaga ruumi ruumi poolt, et seal need tõusvad lava ümber tõusvad trepid seal ja ja siis selle saali oma dimensioon, et lava pealt vaadates ei tundu üldse suur. Sarnane tunne tekkis natukene Moskva konservatooriumi suures saalis juhatades, kuigi see on suurem saali seal ütleme või ei ole sellist nagu ühtsuse tajumist publikut. Väga tore, suur aitäh tulemast ja soovin kõige paremaid jõudusid kõigile asja tegemiseks. Aitäh. Kuulame siia lõppu siis Arvo Volmeri salvestatud respiigi rooma pidustustest osa, nagu juubel. Suvetuur. Tere taas head kuulajad, kell on 12 ja 40 minutit ja nüüd on stuudios pianist Sten Heinoja. Tere. Tere päevast. No räägi siis natukene meeldetuletuseks, et mida sa oled teinud näiteks viimase hooaja jooksul ja mis sul plaanis on? Selle viimase hooaja jooksul? Ma olen päris palju teinud, ma olen hinnanud vähemalt 20 korda Tallinna Londoni vahet, siis ma olen mänginud väga palju igasuguseid huvitavaid kontserte. Mängisime Iisraelis Beethoveni kolmikkontserti Andres Mustoneniga. Siis ma mängisin Ameerika Ühendriikides listi klaverikontserti esimest või teist number kaks, uhke, väga uhke. Mängisin, mängisime Marcel Johannes Kits, aga niisugune sellistan, mängisime kuus sooloõhtut, Estonias oli üks ja siis teistes eesti suurtes suuremates linnades. Siis mängisime veel sedasama kolmikkontserti Olareltsiga aprilli lõpus Erdogani, et ma olen väga palju oleme tegelikult teinud sellel aastal võimas. Kus sa üldse praegu president, ma saan aru, et sa õpid veel Londonis, eks ju. Ma õpin Londonis, mis koolis sa õpid täpselt? Royal College of Music ja kes õpetaja professor Vanessale, Athos ja kaua sa oled ju, polnud seal vist kaks aastat, ma olen juba kaks aastat olnud ja kuidas siis Londoni elus oled sisse elavast täielikult? No ma seda nüüd küll ei julgeks päriselt üheselt öelda, ma oskan sõita metrooga juba niimoodi, et ma ei pea kaardi pealtvaatemahtusid, aga ega ma päris sisse pole ikka veel elanud ja arusaadav siin suur ja selline linn kah, see on ikka natukene liiga suur linn selles mõttes, et 10 miljonit elanikku ja ja et need trajektoorid on mul enam-vähem samad iga päev, aga no kui ma kuskile mujale lähen, siis on ikka päris selline. Arusaadav, aga võib-olla see kõige olulisem, mis meie inimeste jaoks on need orienteerunud juba selles, et kuhu kontserdile minna? Ei, absoluutselt ja oled ju kindlasti käinud, see on ikkagi noh, nii maailmalinn kui saab olla kontsertide mõttes selles mõttes küll, et iga päev põhimõtteliselt on võimalik seal leida nagu kümneid ja kümneid kontserte. Ma just tegin niisugust statistikat, et tegelikult on iga nädal võimalik kuulata Londonis vähemalt kaks korda Mozarti reekviemi. Seda tõesti mängitakse palle ja noh, niisugused tüüpilised lood näiteks Beethoveni sümfooniad, et nüüd mängitakse nii palju, et kui sul on tõesti soov minna lihtsalt ühel nädalal Mozarti reekviem kuulama, siis on aga suur tõenäosus, et seda kuskil esitatakse. Keda sa siis oled kuulnud või noh, räägime siis mitte võib-olla ainult ministriks, tahaks kohe küsida pianistide, aga keda sa oled kuulnud Londonis, kes on sulle väga meelde jäänud? Noopianistidest mulle muidugi väga ei meeldi. Marta, jargi rihmaga Nargerhi kontsertile on teine suur eesti pianist Mihkel Poll helistas mulle ükspäev ja ütles, et tead seda enne, et ma olen Londonis on valan üks piletile kohvi, siis muidugi ma haarasin kohe sellest võimalusest kinni. Eesti pianistid hoiavad. Ja ta kutsus mind sinna kontsertile. Me käisime kuulamas ja no see oli ikka vägev selles mõttes, et inimene, kes on sisuliselt 76 aastane, mängib Prokofjevi klaverikontserti, mulle väga meeldis, kuidas sa ütlesid sisuliselt, et tegelikult ongi, eks tegelikult ongi, aga täpselt samad, ütleks ka mina, kuidagi ei paista see välja, et näpud liiguvad. Absoluutselt. Ta on uskumatult, tegelikult ma hakkasin mõtlema kontserdi ajal, et tegelikult on velg saatan. Ta ei ole, ta ei ole niisugune inimene ei saa olla päris inimene, on tulnud, et tal olnud kolm tilka verd. Ilmselt küll midagi peab olema nagu juhtunud vahepeal. Aga kuidas see, kui rääkida sinu õpingutest, et kas on raske õppida välismaalast? Inglise keel võib-olla aitab, et seda me oleme siin ikkagi midagi teha väiksest peale osanud, eks ju. Et see seal on võib-olla lihtsam. Aga peats ingliskeelseid loenguid aineid ka läbimisel. No ma mingil määral ikka pidin läbima, aga mitte, aga mitte nagu liiga palju, sellepärast et magistriõpingud kuidagi see oli selline natuke laadnam. Et muretseb klaveritunnid tegelikult, mis olid väga huvitavad ja need loengud, mis mul olid, ma sain seal inglise keelega hakkama, sellepärast et mulle tundub vähemalt, et need inimesed, kes tulevad kuskilt Ida-Euroopast või kuidagi noh, need, kes sinna lähevad, need nagu oskavad natukene päris hästi inglise keelt ja siis sellepärast, et need üldiselt, kes tulevad niimoodi Aasia poolt rohkem, et mõned ei oska ikka täitsa ühtegi sõna rääkida ja selge see kuidagi tihtipeale vahepeal kipub olema see statistika niipidi. Aga kaua sul jäänud veel kooli seal üldse? No mul on, kas ta nüüd veel ja kõigi muusikute lemmikküsimus, mida seepärast lõpetamist tegema hakkad mai tea? Pigem läedinastel, praegu Londonis või kuskil mujal. Ma arvan, et Eestis pigem, mitte tagasi Eestis vähemalt nüüd ilmselt veel mitte. Et ma arvan, et ja ilmselt pigem mitte kalandanis. Tahaks ka New Yorki minna. Ameerika tahakski New Yorki, kunagi oli ta Brucklen. Kas see on selline inimlik soovi? Loominguline soo ise on niisugune soov, et ma olen väga palju vaadanud igasuguseid teleseriaale oma elus näiteks kas või sõbrad või no mis iganes need on siis seal ja seal ja seal alati need sõbrad, kes saavad seal kokku, nad alati on ostnud endale suure pitsa eest, nad tahavad kuskile Brooklyni korterist, hakkavad seda pitsat sööma, mulle meeldib. Aga kuidas, kuidas sina peidad oma suvereiteks, kas sul on vajadus palju harjutada, on sul mingid kontserdid, mis põlevad nagu kava harjutamise mõttes, või saad sa päriselt puhata ka? No ma olen tegelikult puhanud küll, ma võtan ikka niimoodi paari-kolme päeva kaupa niimoodi, et ma ei tea tõesti midagi. Aga selles mõttes, et, et uus hooaeg tuleb äärmiselt äärmiselt äärmiselt ja ja ma ikkagi põhiliselt Londonisse, seda põhiliselt igal pool. Et mul on vaja mängida soolokontsert Estonias, aprillis, mille jaoks on kõik täitsa uus, ma pean õppima, võiks sellele need lood ära õppida, Tšaikovski kontsert ära, siis me teeme, vahepeal on meil üks Hiina reis me vahepeal ka tegelikult New Yorki ja Washingtoni ja Iisraeli tegelikult, kellega ma pean kohe segama vaheliselt erinevate kollektiivide, täitsa erinevad kollektiivid tegelikult jah. New Yorki me läheme niisuguse tšellistid. Theodor Sink. Teotter seda kuulasime, oleme kava välja, hakkame mõtlema, helista mulle pärast. Ja ja Hiiname, lähme kitsedega Marcel ja Katariina. Ja samuti Iisraeli mängimise ajal sedasama peetne kontserti Andres Mustoneniga. Et selles mõttes on väga tihe aeg ja tõenäoliselt tuleb veel sinna juurde kanada kontsert. Mul mingisugune üks mees tahtis, et ma tuleksin, mängiksin Kanadast kontserdi, nii et siis ma panen Kanadasse seda väga uhke. Aga kuidas suhtub Londoni kool sellisesse asja, kas nad suhtuvad sinu loomingust tegevusse kuidagi õppeprotsessi osa olla või nad ei taha sind kooli loengutes ära lasta? Nad lasevad mind hea meelega ära selles mõttes, et minul on hästi läinud, kuna minu õpetaja on klaveriosakonna juhataja, siis ma saan alati öelda, et mul on vaja, et oleks vaja minna ja siis ta teeb kõik niimoodi ära, et ma saan minna. Mul on suurepärane, et meil Eestiski uudigi hoitakse oma õpilasi ja meil ka selline loominguline tegevus on tihtipeale väga soositud, eks ju. Aga ma olen kuulnud Ameerika ülikoolides, kus õppemaks on väga suur ja ja mõnikord on väga range, ehk siis seal tehakse kõik selleks, et kooliaeg on kõige tähtsam, et siis ikka naljalt ära ei saa. No ütleme niimoodi, et noh, selles mõttes, et Inglismaal ka tegelikult ju see õppemaks on kõrge. Aga nad suhtuvad sellesse kuidagi loominguliselt, et ma arvan, et see tuleb neile nende imago jaoks ainult kasuks, kui nende õpilased ja ikkagi saavutavad elus nii palju, et nad saavad käia, reisida selles mõttes, et tuleb nende enda nimele ju kasuks tegelikult kuidas see Londonis siis ütleme, sinu klaveriklassis või selle ümbertase on, kas on väga kirjuga selgelt mingisugune inglise koolkond selline tunnetuslik küsimus, kuidas sulle tundub? Noh, eks seal on ilmselgelt onju ikkagi väga selline inglaslik lähenemine muusikale Ülifitseerimisele. Mis see tähendab, nad annan sõnades öelda. Kui ma nüüd ütleksin sellise väga noh, niimoodi natukene võib-olla, mis kõlab natukene võib-olla pahasti, siis nad on tegelikult muusikas pedandid. Et nende jaoks, kuidas see väljendub ka nende jaoks on selline helilooja tekstitruu järgimine sisuliselt kogu muusika alus. Et kui sa ei tee ära igasugust väikest nüanssi niimoodi, nagu on kirjas, siis see ei sobi neile, selge, seega missuguseid kirjastajat nad siis usaldavad? Üldiselt ikkagi Hellat juurde, et need on need põhilised uurde ja need on need põhilised tuur, tekst on nagu see põhiline. Ma mäletan, ma läksin oma esimesse tundi kunagi suubertessenaadiga, millest mul oli internetist prinditud, nood õpetaja vaatas, ta ütles. Palun, viskaks ära. Mina olen ka kuulnud, et kui on keeblid mängijad näiteks käinud Saksamaale venelootidega, siis palutakse neil ka tagasi tulla koheselt teise noodiga. Jah, aga ma siis on tegelikult imelik selles mõttes nagu noh, minu jaoks oli väga suur niisugune kultuuriline šokk. Et kui ma läksin, ma tulin ju Eestis tegelikult siin ma tahaksin Ivari Ilja juures ja seal kuidagi see niisugune tekstitruudus noh, oli, on ka oluline, aga see ei olnud nii kuidagi viimse liftini aetud. Et seal ma olen õppinud ikka tõesti niimoodi, et kui ma võtan noodi ette ja esimene asi, mida ma näen, igasugused väiksed remargid, mis on sisse kirjutatud varem seda ei olnud, mis sa arvad, kas see võib olla siis sinu inglise õpetaja eripära või üldse selline inglise, et kui on, ma arvan, et siin üldse natuke niisuguse Lääne-Euroopa kooli kuidagi. Ja ma sinu jutust saan aru, et see on kuidagi siis justkui ülepingutatud, eks ju, nii-öelda sulle tundub, eks, sest Eestis tegelikult noh, meil ju samamoodi lõhutakse seda, mis kirjas on, aga ma saan aru, et seal akas jalaga näevad seda juuksekarva natukene lõhki, vahepeal. Näiteks ma ise tundsin vahepeal küll, kui ma mingisuguseid asju ehitasin, et et ma tegin midagi, mis tundus minu arvates noh, mis minu arvates sobis väga hästi. Aga ma ei tohtinud seda läbi viia, sellepärast et öeldi, et eksamil see ei lähe läbi. No aga kuidas sa siis käitud, ühesõnaga, on ju, tegelikult on raske taludes ja kui keegi ütleb, et sinu mõeldud mõtted ei sobi teisipidi jälle õpiprotsessi osad, kuidas sa toime tuled sellega? No vot siis tulebki slikerdada seal vahepeal kuidagi niimoodi tuleb lõpuks selline kuldne kesktee tegelikult. Ja eks ma tegin selle ära, mis mul öelda. Ja siis pärast eksamit on ju vabad käed tegelikult seal suhteliselt võime teha, mis ma tahan. Lasin küsisin teistelt külalistelt ka, et, et kuidas inimene muusikani jõuab, see on selline, võib-olla, mitte isegi praegu nii oluline, aga, aga miks sa teed muusikat, miks sa siiamaani oled muusik, mis sind paneb tegemist, iga hommik? Ma ei oska seda öelda. See on täpselt selline tunne, et kui ma ei ole ühel päeval näiteks olnud üldse muusika sees, ma kuulan tegelikult muusikat iga päev. Aga kui ma ei ole näiteks olnud oma selle instrumendi taga ühe päeva jooksul kahe päeva jooksul ma tunnen, et midagi puudu elust ja miks ma teen muusikat. Ma arvan, et muusika on midagi sellist, millega ma oskan ennast kõige õigemini väljendada. Ma ei oska mitte kuidagi teistmoodi ennast väljendada. Ja sõnadega ei oska lihtsalt et kui ma olen, teen omasta muusikat, siis ma arvan, et seal tuleb see päris tõeline minu olemas olla. Ja kuidagi peab ennast avama absoluutselt, et samamoodi nagu eelmiste külaliste ikkagi pärast sellist miks muusikat teha, küsimus, tekib tunne, et peaks minema harjutama? Ma lähengi pärast ta siis küsima sellise küsimuse, et mida sa täna harjutad, mis on see lugu, mida sa kõige esimesena hakkad täna, meil on, tegelikult on augusti lõpus on üks kontsert niisuguse suurepärase lauljaga, nagu Juhan Tralla. Ja ma lähen harjutan neid lugusid, sest need on väga rasked lood. Vot ütle täpselt see kellaaeg ja koht, et me saaks teada, kus me sind saame, järgmine kord. Vot see on niisugune üritus, et see ei ole nagu päris avalik, aga ta on, ei saagi tulla, ta on Hiiumaal seal, elu seal, seal niimoodi kell üheksa, mis on sihuke õhtune kontsert. Et ma ei ole päris kindel, kas see on avalik, aga kui te saate tulla mind kuulama, siis on võimalik tulla kuulama oktoobri alguses siiasamasse raadiomaja esimesse stuudiosse kus meil on suur kontsert enne seda hiina tuur, jah. Et me teeme siin hiinlastega koos muusikat ja nad tulevad siia Eestisse ja siis teeme siin koos, mängime Schumanni kvintetti. Suurepärane, veel täpsustan veel oktoobri algus, mida sa täpselt see on, kas minu arust kaheksas oktoober oli Raadio esimeses stuudios esimeses stuudios, ma arvan, õhtul ilmselt kell seitse õhtul peaks olema see trio, nagu ma saan, aru on siis sina, Marcel, Johannes Kits ja ka Katariina ja siis on seal veel ekskvartett hiinast, eks klaverikvartett, kellega me siis teeme ka niisugusi läbisegi. Paneme kokku ansambleid ja tee, mis võsukese kontserti siin justkui nagu selle hiina tuuri alguses kindlasti tulevad. Kas nad kindlasti esinevad kuskil mujal ka need inimesed teevad tegelikult siin ka kontserte ja nad teevad siin täitsa suure tuuri, viis kontserti. Ja siis meie sõidame Shanghaisse ja teeme seal vastu. No väga tore, kultuurivaheline kultuurivahetuse kavatsus, programm, väga tore, suur tänu sulle selle jutu eest aitäh stuudiosse tulemast, aitäh ja soovin siis palju jõudu. Edu, aitäh sulle ära ka edasi. Kuulame siis saate lõppu kuni uudisteni Stenni salvestuse. Aga ütle võise siis, mida sa mängid? Salvesta, see salvestus on tehtud eelmise aasta aprillis klassikatähtede galakontserdi ajal, kui me mängisime Alarentsiga Prokofjevi klaverikontserti number kolm ja muidugi erzoga ERSO kajast väga uhke, kuuleme seda siis kohe nüüd aitäh, aitäh.