Klassikaraadio. Suvised kohtumised ja muusika. Tere taas head kuulajad, kell on 13 ja viis minutit. Meil on siin stuudios Sten Lassmann ja enne kui me temaga hakkame rääkima, kuulame salvestust milleks on Heino Elleri Loctorn. Kõlas Heino Elleri Noctorn, mida mängis Sten Lassmanni, ongi au tutvustada siin stuudios pianist Sten laskani, tere. Tervist. Ma pean kuulajale kohe ära ütlema, et kuna me oleme Stenniga head tuttavad, siis me ütleme omavahel, sina. Ma tahaks küsida, nüüd, kui ma kuulsin seda Elleri teostet kuuledele värskenduseks, kõik teavad, ma loodan, et sa salvestad kogu Elleri klaveriloomingut. Kui kaugele sa sellega oled? Peaaegu valmis? Viimane samm on osutunud päris raskeks. Kuna mul on suur au esineda interpreetide liidu hooaja avakontserdil soolokavaga siis ma jälle järjekordselt lükkasin edasi viimast Elleri teoste salvestussessiooni. Tõenäoliselt siis järgmise kalendriaasta alguses ja seal avakontserdil sa ju ei mängi seda viimase plaadist kavama eel mängin muud muud kama ja selge see, nii et see on väga-väga lähedase kogu loomingu. Nojah. Ma ikkagi isegi yks ta, võtsin valge paberilehe ja kirjutasin sinna peale kõik need helleri teadsid, mida ma ei ole mänginud. Seda isegi ei olnud väga palju. Rahustas mind. See, kuidas nüüd öelda. Üle koera saba jälle millegi väike sammukene, aga noh. Eks see võib-olla, et mul on isegi kahju. Lubage hea, et teed midagi suurt käsil, absoluutselt värskenda veel meie mõnusid, et kui kaua oled sa praegu salvestanud, millal, millal see üldse protsess algas, mis aastal? Esimese plaadi salvestasin 2008. aasta detsembri alguses siis läks üsna kiiresti, aga nüüd viimastel aastatel ma lihtsalt, ma, ma ei ole, kuidas nüüd öelda täiskohaga selle, selle, selle asjaga, kas on niimoodi siis ka tahad mängida muut repertuaari lihtsalt? Ja loomulikult. Yldiselt on, Mul vist oli ühe korra, oli selline juhus, et kahe Elleri plaadi salvestamise vahel ma ei mänginud siis üldse on uut repertuaari see võib-olla mõnevõrra kuidas ütelda, vaheldust oleks vaja, et nagu ikka elust. Ma tean, et sa oled selline sügavuti mineja mees, et sa oled ju kavist kirjastanud natuke tema teoseid, Eno seen, mis ta nüüd nii väga kirjastamine mul oli, tegelikult õhusin võimalused, et mõned suurepäraselt Elleri teosed, mis seni ei ole trükis ilmunud, saaks välja anda lausa Londonis. Aga Ma see lahendus, mida jäi kirjastaja, potentsiaalne kirjastaja soovis, ei olnud mulle vastuvõetav. Siis ma lihtsalt ei, ei läinud sellega kaasa, aga tegelikult siia siis hiljem siis, kuna see võimalus nagu oli, ma tegin seda osana oma doktoritööst, et lihtsalt proovida ära, et selline tekstikriitiline tee mõnelegi teostega on eluliselt vajalik kogemus. Sest need valikud, mida toimetajad peavad tegema, ja see siis sellest käsikirjast, kui trükitud noodini jõudmine, et seal on seal on omad sellised asjad just nimelt valikut, mida tuleb õppida, õppida, tegema, aru saada. Ja see oli hea kogemus, aga aga eelneks Nici selle neljariit käsikirjade läbitöötamisel analüüsiga siiski. Põhiliselt on tegelenud Mart Humal ja aga loodan, et temaga oma tööd veel jätkame lõpuni. Aga kas sa oled uurinud? Kindlasti sa oled uurinud Heino Elleri kohta lihtsalt laiemalt, et kas, kui tahta praegu küsida Heino Elleri käest midagi, kas loosung enda peab raske öelda, kas sa oled mees, kes ütleme teab kõiki meie vastuseid, mida küsida Elleri elus telleriga teiste pillide loomingust? No tegelikult Elleri puhul on põnev see, et ta ju ei rääkinud ise midagi eriti ja nüüd ta ei väljendanud ennast kirjalikult peaaegu üldse oma loominguga, elu ega elukoht. Nii et mõnes mõttes see, mida, mida Eller mõtles? Mida ta, mida ta mõtles, seda me ei tea, sest ta ei öelnud väga palju teiste teiste arvamuste või võib-olla Miia tähendab, kui nüüd läheneda sellel puhta uurija seisukohalt, siis, siis tegelikult selliste otseste allikmaterjalide nappus on Elleri puhul küll erinevalt näiteks Tubinast kes oli ju lausa väga põhimõtteline senini isegi. Esteetiliste filosoofiliste seisukohtade, võib-olla väljaütleja ja väljenduski ennast kirjalikult ja kui me võtame ka sinna ka Elleri suur eeskuju tobiase, siis tema oli lausa ju ajalehe poleemika suisa tega. Lärm ei väljendanud ennast oligi, kuidas nüüd öelda, eestlaslikult kidakeelne, võib-olla, aga mina seda tegelikult enam ei tunneta, et ma, mina seda üldse mingi puudujäägi, sellepärast et Eller ütles kõik ära oma loomingu ja pedagoogilise tegevusega ja sellise üldise üldise eluhoiakuga naasvad kuidagi sinna ma tahtsingi järgmiseks jõuda, et lihtsalt Heino Elleri tähtsus. Kuidagi värskendav see, seda mõtlemist, milline pedagoog võiks olla olemuselt nii palju eriilmelisi õpilasi loomulikult. Ja seal on tema karakteri suur osa. Ühest küljest ta oli, ta oli äärmiselt nõudlik nõudis kõrget professionaalset taset, sellist tugevat, tugevat vaasi kõigele tegevusele. Ja tegelikult, eks tal talled Talle tegi meelehärmi ka omal ajal ju ka, kui kui näiteks Pärt hakkas väga modernselt kirjutama ja, ja ega eller elas kõiki neid asju üsna üle, sellepärast et väärt oli väga tugev isiksus oma oma mõttemaailmaga ja jaa, jaa. Ja kaudselt dist ellu. Elleri Elleri teise abikaasa mälestustest on teada, et ta kuidas ütelda, ta isegi oli nagu mures ja küsisid, miks seepärast niiviisi teeme. Ma olen kuulnud, toredad asjad või Aarne oidid? Jaa, jaa. Aeg-ajalt küsisid, et kas me võime ka kergemat muusikat kirjutada, siis pühapäeviti kell kolm või? Võib aga siiski vähe. Aga mina olen ka mõelnud selle peale palju, et Elleri jaoks oli väga tähtis leida ju rahvuslik keel või ütleme, eesti olevus nagu rahvuse sünd üldse selline nagu profession rahvuskultuuri ja kunsti sünd ja väga oluline oli tollel ajal võib-olla siiamaani on aga leida mingi väga selge Eesti asi, et kui seal nüüd mänginud oled kõike Heino Elleri klaverimuusikat mänginud ka Eesti klaar muusika, et kas sa saad öelda, et on meil siin väga selge eestlaste keritunnetus? Miks mingi selline rahvuslik karakter ja võib ka leida, leida ühisjooni? Samas, et kuidas me siis ütleme, et oota, aga siis Tubin ei ole ripile vähem eestlaslik siis on ka teistmoodi mingisugune ühisosa on ka eriti 30.-te aastate loomingus. Et et tegelikult sama palju kui Eller mõjutas tuginevat Tubin mõjuta sellerit ja see See oli ka selline tihe sümbi sümbioos. Eller on, on võib-olla helgem, ta on. Mina tunnetan Elleris sellist eestlaslikku joont kõige rohkem sellega, et ta on selline panteistlik. Maailmavaade on seal, et tal on, see looduslüürika oli, et see ütleme, et see on maailmatunnetus ei ole, ei ole võib-olla niiviisi Kristlikult religioosne, vaid ta on selline looduse poole suunatataks looduses, näha siis seda kõiksust ja ei jõudu elu kandvat jõudu. Ma usun, et ma ei ole ainukene, kes arvavad, et see arvab, et see on eestlastele mõneti mõned nii omane või me tahame seda arvata, et me oleme ikka natukene selline loodusrahvas. Jah, ma olen sellega väga nõus ja Tubina pool Tubin olema. Grotesksed mõõdet, et sellist eks kratiliku mõõdet, mida Elleril tegelikult aeg-ajalt võib ka leida, leida loomingus, aga see ei ole lihtsalt nii, nii tugevalt tulevad täiendavad. Aga, aga ma usun küll, et Elleris enne elutarkus rahulikus kaine meel Vaata viisid nüüd teema looduse juurde paar lauset tagasi ja kui tahaks sinu käest küsida, sa oled pianist, saatke õppejõud ka plaadi salvestuse praegu protsessi osa. Kuidas sina veedad oma suve, kas sa puhkad korralikult, kas sa saad puhata, kuigi sul on interpreetide liidu hooaja avakontsert, mis võib-olla ei lase. Ma arvan, et ma lähen harjutama. Ise rääkinud. Et võtmeselge nimetame aru, et seal seemnetes liiga palju suve siiski ei lubata. Jah, võrreldes eelmise suvega, kus mul otseselt suuri tõsi ei olnud septembris sügise alguses, et siis eelmine suvi, ma tõesti tundsin ennast mõnevõrra vabamalt. Ka perekondlikult sain ennast natukene ja oli ka põhjust natukene aega maha võtta. Ja selge see, et pianistina saab see piirangud, et. Esimesel septembril mängite soolokontserdid, siis parim viis, kuidas garanteerida endale fantastiline suvi. Ma olen ülirõõmus muidugi, sest mul on võimalus terve suvi mängida, Beethovenit harjutada ja tegeleda tegi meile, mida sa mängid seal mängin Beethoveni roika variatsioone ja klaverisonaat jaapassionaato. Ehk siis kes Beethoveni keskmise loominguperioodi üks nurgakivi. Lisaks seal kindlasti midagi muud, Enn, see on tegelikult, need on mõlemate üle 20 minuti, siis on selline umbes 50 minutiline kava. Et väike vahe sisse ja tuleb Beethoveni õhtu suurepärane ja täpsustasid, kuulad, kõik peaksid, peaksid sinna osata tulla. Siis Mustpeade majas, Mustpeade maja valges saalis Vuega jah, väga hea tehingu ega on valges saalis ja kell kell seitse, ma arvan, kõigi Eesti kontserti tavaline algusaegne interpreetide liidu interpreedi, interpreetide liidu hooaja kontsert. Kontserdid on jäänud, et siis ma erilisi selliseid oma selliseid fantaasiaid rahuldada ei saa. Nädala algupoolel tekkis tahtmine Murakale minna, aga ma sain aru, et seal ainult fantaasia. Sest ma ei, ei, ma ilmselt ei tee seda. Juulikuus maika. Võtsin need pool päeva harjutamiseks, võib-olla pool päeva siis hinge tõmmata, noh, ideaalne noh, kuna ma olen su sõber, ma tean sinu kohta seda, et sinu looduskäigud võib-olla jäävad ka varasemasse perioodi pigem kevadesse, kuna sa oled mitte ainult kirglik linnuvaatleja, vaid noh, minu jaoks ikkagi juba sinna professionaalsuse poole. Eks ole, mis vaatepunktist vaadata, et mul on see, aga jäägi n professionaalsuse poole. Et see professionaalsusega on ka, nagu ta on, et et ega Eestis ei ole õieti õieti ühtegi suurt kajaka spetsialiste, näiteks et ei ole ühtegi inimest, kes tunneks nakaid kui päris päris päris lõpuni välja vaadata. Aga samas on muidugi fantastilisi linnu ja loodustundjaid. Mul on väga suur rõõm olnud isiklikult läbi saada tõsist, tõsiste loodusmeestega tõsiste linnumeestega, kes on sellega tegelenud, pea praktiliselt kogu elu suure kirja teha. Selle selline teadmised ja oskused on niivõrd suured. No see aasta ma olen, kuna ma kevade poole istusin, tegin üsna palju toimetamist tööde Kuuenda ja seitsmenda Heino Elleri kogutud klaveriteoste plaadimaterjalid nimetamisega siis mas mõnda aegagi linnast eemal olla, siis oli nii, et istusin, kõrvaklapid peas, toimetasin Ellerit ja paar-kolm tundi intensiivselt kõrvadega tööd tehes on paratamatult vaja kõrvaklapid nurka visata või lihtsalt tekib selline tunne, et kõik ei, rohkem ei suuda. Siis ma siis ma läksin natukene põldude ja põldude vahele ja mere äärde panin kolm jala püsti ja natukene kiikasin, et selle tõttu mul see aasta seletama see aasta on üsna üsna palju liik näinud, selge see rahul endaga. Arusaadav lihtsalt värskenduseks ja ülekordamiseks, et see on siis linnuvaatlemine, see asi on selline. Et sa näed teatud lindu, olen kirglik linnuvaatlejaid või no eelkõige kõige levinum siis on see, et sul on seal mõneti nagu selline Sartlikes sportlik, et et kui palju erinevaid liike koge absoluutsed. Aga selles osas loodus selline oma nagu väljendusid seal oma lemmikkohad, kus sa käid ja siis jälgid, kus, mis linnud pesitsevad ja selline ja rändavad, aga ma käisin seal, otsid selliseid elamusi ja seal on ka selline mõneti hasartmoment. Hasartselt hasartmäng sellepärast, et seal on ju sul on vaja, sul on vaja väga palju teadmisi, oskusi, et sellega tegeleda, peab teadma, kuhu minna, sa tead, mida otsida. Vaata, mis hääled, mis, mis kellaajad, mis kohad, mis lindudele sobivad. Sa pead oskama kohe hetkel hetkel lihtsalt nii-öelda põllu peal olles määrata. Aga teisest küljest on nii, et kõndida, et pikka aega selline midagi peale Varblaste tuvide. Aga tuleb ka selles välja, et sul on teatud koht, kui sa paned siis kirja mingi edetabeli Paljud loodus vaatled, seda kasutavad elundit, kus see andmebaas Tartu ülikooli poolt arendatud nagu põhirändlinnud on arvatavasti kevadel, eks praegu on ka väga tugev sügisränne, käib juba. Ahah, aga sa sinu vaatlemine praegu rahunenud ja no ma ausalt öeldes ei jõua. Inte tegelikult eile. Ma eile õhtul küll mõtlesin korraks, et peaks teaks mõnda kurvitseiste paika korraks külastama, et mul mõned nägemata, aga aga paratamatult, et noh, iga iga tund mõtlen oma kavalede ja püüan, püüan sellega tegeleda, nii et see praegu praegu ei jõua. Kahjuks arusaadav, aga räägi siis mingisugune selline lugu kõige sellisest ekstreemselt, võib-olla see kõlab lihtsalt populaarne lugu, aga, aga mingisugune lugu, mis kell, kuhu sa oled pidanud vaatama teatud. Sa oled pidanud mingi lindu ära nägema? Sellel aastal ma käisin üksi. Varakevadel vaatamas-kuulamas õieti raba püüts, sest ma ei olnud seda kunagi kunagi näinud jaoks, eesti kandist asub. Ida-Virumaal on üks koht ainult Eesti, Eestis on ainult üks koht, kus seda saab kuulda kus ta pesitseb veel pool sajandit tagasi. Rabapüü oli pea igal pool, isegi pääsküla rabas olevat olnud, aga ta on praegu peaaegu peaaegu kadunud. Ja, ja ma siis, aga see on päris karm, sellepärast et rabapüüd vaatluseks peab olema pimedas rabas valmis vähemalt 90 minutit enne päikese tõusvaid seemneid, sa lähed päiksetõusuga metsa. Väikse tõusuga minnes oled ammu hiljaks jäänud, see tähendab seda, et tuleb pimedas minna minna rabasse valmis. Ja Ida-Virumaa rabades jalaga mingisuguseid laudteeinfrastruktuur, et seal üks rada on, aga siis ma kottpimedas läksin ja vaatan kuskil karu ragistas ja siis üks hetk oli täis, mul hakkas päris hirmus, ma ikka mõtlesin, ma lähen tagasi, aga siis ma olin teistele tartu linnumeestele öelnud, et ma lähen sinna, mõtlesin, et kuidas ma ütlen, neile. Hakkasin kartma, läksin, võtsin julguse kokku, aga siis pimedas üks hetk voolas mulle teevastasele metsatee, kust pidi rabani minema. Ja pimedas on selline, kuuled vulinedi, näed, helkivaid tee voolab selle vastu ja siis oli veel tegelikult ka miinuse jää ja lumi oli, aga voolab lihtsalt nagu järsku kõnniksid, keset jõge. Selgub, et seal kopratamm ja koprad olid ühe oja üle ujutanud, voolas mööda teed. See oli päris põnev kogemus, aga ma jõudsin pimedas kohale ja kuulsin selle raba pöörani kuulsidki ära, kuulsin ära. Jah. Aga see oli muidugi muidugi väga selline erakordne seale. Ühelt poolt tõusis päike, teisel pool loojus, täiskuu ja väga tugev enamus. Aga näiteks midagi lendab taevas, pigem siis ikkagi ma kujutan ette, pilk püüab kinni, olgu ta linna ikkagi vaadanud ja loomulikult eksisteerib, kui sa isegi mõttes sellega ei ole siis alternatiivselt või midagi lendatud püüad, vaatad, enamus on ju tavalised liigid. Et kui ikkagi natukene olla harjunud, et siis, siis vaatate seda ja jana isegi vaja binoklitega välja võtta. Suured, välismaal ka vaadav, ütleme sellise ei ole peaaegu üldse. Ma ei. Seda häda. Aga räägi veel oma loomingulistest tegevustest, nüüd pärast interpreedi liidu kontserti mis on kohe septembris, aga mispärast sedasama? Ei no siis ma hakkangi põhilised, nii siin järgmised pool aastat, siis seda Elleri viimast kava. Valmis saatma selle kõrvalt võib-olla siis midagi mõni kammermuusika kammermuusikaprojekt sügise jooksul sügise jooksul tuled ja ja tegelikult selle seal ei ole ainult Elleri harjutamine, on, mul on vaja veel ka viimaste plaatide brošüürid kirjutada seal üsna üsnagi ka lisaks on sul ka pedagoogiline lisaks pedagoogiline töö, nii et suhteliselt suur koormus ka muusikaakadeemias. Olukordadest kui kaua sa oled õpetanud juba? No ma tulin tagasi Eestisse 2013. aastal ja siis sellest ajast täiskoormusega mingi tunnitasulise, nagu olen, olin, olin ka varem natukene seda asi on selles mõttes ära. Loomulikult isegi julgen öelda, et mingisugune selline kogemustepagas on juba juba tekkinud, et ja meeldib sellega tunnen ennast võibolla võibolla võibolla professionaalsemalt, kui, kui mõned aastad tagasi, et see, see kolm-neli aastat täiskoormusega On olnud mingisuguse kindluse, null mis on raske küsimus, aga mis on kõige raskem õpetaja juures just pilliõpetaja juures, mis oli ju niivõrd selline intiimne tegevus Ei tea rasket ma ei oska küll midagi öelda, et väga rasket oleks. Asja juures võib-olla on tähtis see, et balanss leida, tegelikult. No loomulikult regulaarselt tudengitega, aga et kui mõnda aega on intensiivsem periood, et siis on vaja hinge tõmmata, et kui mesterdini teinekord venib väga pikaks ja võib-olla ja uusi teoseid ei saa võtta, et eksam on vaja teha, aga samas selle kavaga kuskil ei lähe, et siis siis võib-olla lihtsalt selliseid hetki, kus tegelikult on ka vaheliselt natuke hinged. Ja kas sa võid kujutleda ennast, et ühel hetkel vastamas, kui mõni õpilane küsib, et kas ta võib ka kergemat muusikat mängima mängida, siis ütled, et ainult peab õhtuti. Ja eks ikka vibra öelnud ka seda. Tohin ma olen ise soovitanud ka, kes on siin võib-olla tegelenud sellega, et et siis oleks nagu mängida. Tahab. Aga, aga noh, selge see, et klaverierialaeksamile ei saa tulla vist. Kergemat või oma loomingut inkvisitsiooni tegema, nii et meil on omad, mis arusaadav ma korra mõtlesin veel seda, et kui tõesti nüüd saab selline, no üks väga suur periood läbisel Elleri salvestamisega. Et salvestusprotsess on sulle siis väga tuttav protsesse, teatisi, arvatasti kusagil nii pikalt olnud n-i, palju plaate sa tead väga palju selle kohta, kas on mingi muu repertuaari salvestamise isu tekkinud või, või ei ole tekkinud või mis mõtet loomulikult mina teeks nagu iga intervjuud mõtleb mingi tunnedelt mõned tehased, võib-olla, on ta saanud väga lähedaseks ja ja tunneb Nende teoste interpretatsiooni ka asi nii kaugele jõudnud, et seda tahaks jäädvustada. Mul ei ole sellist otsest ambitsiooni kohe veel midagi midagi väga palju ära teha sellist, ega siis sellist suuremat ülesannet, noh, ma ei tea, kas hakata kogu pedaalide juures ka mina lihtsalt kogu Eesti klaverimuusika. Kas seal Elleri väga ei olegi, no olgu, et võiks ikka, leiab. Nojah, eks kui ma hakkasin Elleri Elleriga tegelema, ega siis see seitse on eesti klaverimuusika, on üks osa, et see on ikkagi nagu tegelen telleriga. Aga, ja noh, üks uhke tunne on oma oma helilooja selles mõttes mitte et minu oma, vaid nagu meie Meie oma siin Eestis, et et kui meil on ju oma kultuuris väga palju leida ja ja selle üle kindlasti tasub uhkust tunda ja tuleb ka propageerida ja ise püüda avastada aasta meelepäraseid asju teisest küljest klaveri klaverikunst on niivõrd spetsiifiline, ega selliste tõsiselt tõsiselt head klaverimuusikat, ega neid erinevaid, palju ei ole, siis ega. Kes oleks nii-öelda tõeliseid noh, kuidas selliseid Repertuaari repertuaari jäävaid klaveripartituuri oleksid kirjutanud. Nii et noh, eks eks näis, aga lindistusprotsessist nii palju, et et igaüks peab selle individuaalselt leidma näiteks. Rääkisin hiljuti Age Juurikas, aga tema On püüab teha sellist peaaegu live lindistust nüüd sügisel. Ja just me arvutasime nende erinevustele, selles ei ole midagi tegelikult see on isegi asi, mis mulle ka tundub, päris huvitav. Väljakutsemasin selles lindistusprotsessiga on see asi, et see on ju nagu filmi tegemine seal duubleid ja sa oled ise nagu režissööri, nagu. Selline produtsent sellel alal ellu äratama, sellise lavalise karisma koloniaal tegelikult tavalist karismat ei ärata, seal on selline ideaali otsing ja seal on ka seal mikrofoni hirmid tegelikult alustada lihtsalt tuleb midagi sisse, mängisin küll midagi juba sisse mängitud ja ja enamasti mul, nii et üks, kui ma tunnen see lõik videos või mida parajasti mängisin, kui ma tunnen, et see on, on nüüd mind rahuldavalt sisse mängitud, siis pärast hiljem üle kuulutesse ka nii on, et, et seal ei ole selliseid ebameeldivaid üllatusi olnud. Kui ma tean, et nüüd mõnda aega ei tulnud väga minna väga kvaliteetseid kvaliteetset mängu peale, siis hiljem kuulates ma lihtsalt juba tean seda ette ja nii et ja see protsent erinev. Manfred lai kontserdi puhul või ka või pooleldi sellise live-kontserdi puhul on väga palju sellist üllast spontaanset, loomingulisust, mida, mida lindistamise puhul ei saagi taotleda, jällegi mõtet taotleda, aga lindistamise puhul seal on ka seal noh. Et seal ei ole sihe ei ole otseselt side publikuga, vaid sul on ainult side, selle teose. Ja see teos ei jookse sul eest ära ja sa pead kätte saama. Või noh, ta on seal, aga ta noh, sa pead ta kuidagi täpselt täpselt kätt kätte saama ja tõesti, et. Aga ma, ma ei ole ka kindel, kas alati võib-olla need on, on sellise elava musitseerimise aspekti ka just linistamises püsima jäävad. On ka juhtunud, kas mul on tundunud, et ma olen mingisuguse teose mänginud üsna hästi kontserdil ini publiku juuresolekul? Mul on jäänud sellest mingisugune selline hea tunne või nagu õnnestumise tunne ja hiljem üle kuulates. Ma ma ei ole võib-olla seda nii suurt erilisust sealt leidnud enam. Nii et eks see, eks ole. Aga noh, kindlasti need musitseerimisel liigid Need on ju kindlasti jäävad ja aga sellist professionaalselt professionaalset stuudiot ma soovitaksin kõigile muidugi tööga noortele muusikutele. Et tegelikult on seda ju raske saada, sest konkursi lindi tegemine on tihti spetsiifiline ja seal oli väga kiire, kiire ja ja see kindlasti annab sellise avarama perspektiivi kogu sellele loomingulisele protsessile. No arvata võib ka väga tore, Sten Lassmann, me soovime, et see viimane salvestus jõuaks siis, selles mõttes kiiret ei ole, meil on ka tore alati öelda, uuesti käin rahuldanud, millest rääkida, jah tõesti seal midagi muud välja mõelda ja, ja ootame sinu kontserti, esimene september, eks ju, internetiliidu hooaja avakontsert kell seitse Mustpeade majas. Nii et aitäh stuudiosse tulemast ennast, aitäh vestluses kuulame siis Sten Larssoni esituses, mitte nüüd Heino Elleritega, hoopis Dmitri Šostakovitši site, kuulame tema esimest klaverikontserdist. Kõike kuuleme tervikuna, mida mängib Tallinna kammerorkester, juhatab Risto Joost ja trompetiriistal Indrek Vau, siin siis salvestatud aastal 2013, eksju, just hooaja avakontsert. Kuidas sul oli, kas jäi hea tunne sellest enne? Rääkige ma igaks juhuks ei hakka praegu kiusama. Eks näis, aga meie ülejäänud kuulame seda rõõmuga, aitäh, head kuulajad. Suvetuur siin siis tänane viimane külaline on lõpetanud ja hakkab kõlavad juba salvestust, aitäh ja ilusat päeva.