Tere hommikust, armsad klassikaraadio kuulajad. Suvetuuri stuudios on Hannebrummik. Täna on esmaspäev, seitsmes august ja täna tähistame me helilooja Veljo Tormise sünniaastapäeva. Esimest korda ei lähe istuma mitte tema sünnipäeva, vaid sünniaastapäeva. Ja sel puhul on meile külla tulemas Kuusalust kõrveaialt Veljo tormisega lähedalt seotud olnud inimesed, kes räägivad, missugust muusikat saame kuulata Veljo Tormise kodutalus. Aga Tartus on täna alguse saamas armastusfilmide festival Tartu Off, mis tänavu on pühendatud autismiteemale. Pealegi ühte aga kuulame me kanada keelpillikvarteti Kotorbotsiini albumit millel kõlab Kanada helilooja Owen Ander Philly muusika. Enne seda, kui me hakkame vestlema külalistega Kuusalu lähistelt. Kuulame ka albumilt, mille on Veljo Tormise kultuuriselts välja andnud aastal 2010 nimega vanad viisid uuel häälel just Kuusalu regilaulu, kus siis koos kuusele lauljatega musitseerib ka Veljo Tormis. Ta teeb Nüüd oma ta Maarja varseenis Maarjo võrsiilistarohe riista ära teenis ta, helistan siinistagul koopograanilistagullergu kroonilis ta tooli vastu, Nõmme nyyd ka tooli vastu. Pikanõmme, peegaar ja Evikaan lai ja üks oli leppa ja üks poodium. La leskeemees leppada, aga tavaline eesti mees leppado. Rulla kaasLuuba meenule tulla. Tulla. Tulla CA siidimaali jaoks. Ma olen ikka jooksi odraiva, ka Jaxi ja peeksi öeldi siia. Nii loobaasi luurajad olla baasi tulla, vaata, ET tulla tõotaari tõesti tulla minu Sõrve saare Evar nii suure vaadi. Taavi Taali maalib seeezzaa luuga kuulukse ka, kui ta niux odraleiba lõigates odraleiba lüüdoteeezzaabel. Hulluks õlgeeba teadeksa Jesa mülgi paatia peksa ees sõitsin teedeeaa, deebeelist sõitsid raadeebeelistama ta maarjaavarseenistamaadavaria voor siilis. Doosilistagul Regopograanilista kullerkupu moonilist tuuli, kas toode on ikka tooli vastu, nõmme liika, nõmme, peegaa nõmmele. Rikaan, lai üks sari kuuske? La üks oli kuuske mööda laeva arkis kuused, agar avana mees kuusöödaga. Röödere noori noori kaasloba teenule tulla, aga Slova olla oodad sti tulla. Tulla 10-le maa lööd Tseemnele siiakseeru keelevimaaloiga, Jakseerunki saaksisulgi paadi Aabexi jaoks paariamäeks. Ei loobaasi elule tulla ei baasi, kuule tulla vaata SD tulla. Ta ei tõesti tulla minu sõrme sooreva nii sõrmee suureva kümmet lehma, SA külmegi, maali, jess, luugaa, kuulad Aare kuulukse ka, kui ta nüüd kuulukse keele Eva, lõigates rukkileiba riivates Abel põlvele kuulukse põlvili Hulluks sulgi paati, headeks saajasse, sulgi, paat ja kõik saajeeezzaa, sõitsin Teedaadeedee liita, sõitsid raadibki riistamaade maarjaarseeni Stamada maarjavõõrsiiniste aru roheliste arvaseeris. Helista Roosi, Liis ta kullerkupu kraaneelistagullergu. Nonii riista tooli vastu. Taadu oli vastu ikka nõmme peegaa nõmmele ja ka nüüd. Ja üks oli, kas kääne on nüüd solinaste pääl noori mees, kaadee ta noori mees ka söödaga. Tulla odad, see tulla. Tulla sa ja lehmalüpsi jaksi saajale. Ja siis sa ja emale iga Jaxiza ja leiva. Ja see siis sängi säädi ja siidisängi. Hülloobaliseerune tulla küll siin tulla ja AD-d tulla ja ta on tõesti tulla ei sure terve tehase. See saadad lehmalüps saadad lehmalüps, kes ei kuulu näoga käes, ei kuule, onu ka käes sai ja leiba lõigates saia, leiba. Ja ja nii siidi säki, S T-särki, sädeta. Head kuulajad, mul on väga hea meel tervitada suvetuuri stuudios külalisi Kuusalu lähistelt, Tormise kultuuriseltsist, Ulvi rand, Aleksander skolimowski ja Andres nurja, tere päevast. Tere. Tere päevast. Ka minu poolt. Täna Veljo Tormise sünniaastapäev esimest korda ei tähistame mitte tema sünnipäeva, vaid sünniaastapäeva. Tormise kultuuriselts on alati aastaid tähistanud ka Veljo Tormise sünnipäeva. Kas teil on meeles, mida te tegite sellel päeval eelmisel aastal? Ma kahtlustan, et Veljo Tormise tervis oli sel ajal natukene kehvavõitu, et ta ilmselt seda väga suuresti ei tähistanud, küll aga me mäletame 2000 2015 sünnipäeva, kui jällegi Tormise selts ja Kuusalu vald tähistas seda regilaul, regilaul ja karuäke ja oli selline tantsu ja laulupidu. Kuusalu keskkooli staadionil. Ja ometi on kõrveaial ikka ikka ja jälle just augustikuus toimunud Veljo tormisega seonduvaid sündmusi. Kõrveoja on ju tema sünnikodu. Aastal 2007 kogesin ma seal kõrveaial midagi sellist, mida ma olin otsinud taga juba pikka aega. Veljo Tormise kultuuriselts kutsus Eestisse Rootsi noortegoorison homse hingers. Selles ruumis, kus Veljo sündis, pakkusime neile mulgiputru ja, ja karaskit. Lõunasöögi ajal võttis üks rootsi noormees üles laulujuppi, kust tunnen kodu. Sellega liitusid teised. Ja mõne minuti pärast mulgipudruga köögist tulev veljo, kes siis üle eeslaulja rolli. Ja see oli nagu merelaine, mis kogus järjest rohkem hoogu. Sünergia ja see tunne, mis mind sellel hetkel valdas. See oli midagi, midagi väga intiimset. Seda ei saa võrrelda lauluväljaku toimuva laulupeoga. Kuid see, see liigutas mind veelgi rohkem, kui, kui ma suudan seda sõnadesse panna. Seda huvitavam, et tegemist ei olnud ju mitte-eestlastest kooriga, vaid ikkagi välislauljad. See ei olnud neil esinemine, et seda, seda sügavama mulje see mulle nagu jättiski, et see tuli spontaanselt, et Rootsi noored, kelle emakeel on rootsi keel nad laulavad oma lemmikhelilooja loomingut tema sünnikodus, tema sünnitoas koos temaga süües, helilooja lemmiktoitu mulgi putru koos karaskiga ja laulda eesti keeles. See oli midagi väga ilusat. See oli ilmselt see hetk, kus tõesti regilaul ärkaski autentsena ellu veljo eestlaulmisel tema kodus. Kõrveaia ei ole mitte alati olnud Veljo Tormise sünnikoduna kõigile teatud. Kuidas teie sattusite kõrveaiale? Aastal 2000 moodustasime abikaasaga, et Kuusalu vallas Aruküla on selline tore koht, kus võiksime soetada omale maakodu. Leidsime ilusa talumaja looduskaunis kohas eelnevate omanike käest, siis ostsime selle ära. Veljo Tormise seotust selle kohaga saime teada augustis Veljo sünnipäeval, kui aiatööde käigus ilmusid hoovi üle 20 punastes ülikondades mehe koos Veljo Tormise ja ajakirjanikega ja tulid meile sünnipäevaks laulule. Ilma et see võis olla päris suur üllatused. Eks ta oli paras šokk, noored inimesed lähevad oma maakodu rajama ja siis üks üks hetk avastad, et tegelikult on, on sellel kohal lugu, sellest hetkest 2000 aasta augustis, otsustasin see koht peab jääma sellisena, nagu ta täna on. Täna ma võin öelda, et see koht on selline nagu ma, nagu ma siis sellel samal hetkel kui RAM laulis ja Me Villuga koos seda kuulsime mis sellest hetkest tekkiski seesama mõte ja, ja see mõte on nüüd kõik need aastad Mul peas olnud ja, ja ma loodan, et tormise seltsiga seda saamega jätkata üsna pikalt. Ja teistpidi on see ka mingis mõttes ju suur kohustus, et läbi selle tähenduse, mis selle paigal on, see mingis mõttes ju kuulub kõigile eestlastele. Tormisega Viismiku kõrveaia, ma olen püüdnud seda kõrveaia tormise ja enda suhet kuidagi sõnadesse panna aga ma ei ole seda sobivat lauset leidnud. Vastaksin kogu sellele asjale, Anne Türnpu ja Eva Koldits sõnadega segamis, kõrvejaan tormisele andnud, näeme tema isikust ja loomingust. Me loeme tema nootidest ja see on vägev. Kuidas aga tormiste sünnikoht meiega kõnelema hakkab? Milliseks muudab meid ja Tormise kooriteoseid, mida oma hinges kanname? Kas kõrva ja tõmbab Kadeid käima? Muudab teid, pakub võimalust näha vana ja uut rahvalaulu Tormise seatuna teistsugusest vaatevinklist niisuguses kohas, kus kogu kaev ja metsapuud mäletavad seda, mida meie ei mäleta. Kas nad hakkavad meiega kõnelema. Kas me kohtume rahvalauludega, Veljo tormisega, kõrveaiaga, eestlaseks olemisega ja teiega? See on see tunne, mida ma tunnen. Ja see on väga ilusasti kokku võetud. Tormis tähendaks minu jaoks üht Eesti heliloojad, keda ma kuulasin televiisoris keda ma kuulasin laulupeol. Ta oli aga lähedamat sidet, lähedasemat, sidet temaga ei olnud seetõttu, et ei tegelenud ei koori laulmisega ega, ega muusikaga. Sile tekkis aastast 2000. Kui ta kõria eel käis, et kas ta meenutas ka vahel midagi oma lapsepõlvest Et ma kasutaksin seda võimalust rääkida kõrveaiaajaloost, kui Veljo seda kohta külastas. Et mida ta minule rääkis, kõrve taluhoonete vanus ei ole täpselt teada. Oletatakse, et see ehitati 19. sajandi lõpus. Veelo pakkus maja vanuseks umbes 120 aastat. Ta rääkis, et käis maja vaatamas Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektoriga, kes arvas, et seda tüüpi rehielamu on üks viimaseid, mis ehitati veenvalt saadud talukoha. Algsete ostudokumentide koopiate kohaselt märkis 1884. aastal maamõõtja Buschmann Kuusalu kihelkonna Kolga valla Aruküla kõrveaia. Siis sel ajal oli ta J tähega, mitte hiirega talukoha number 68 kaardile. 14. juunil 1904 müüs Kolga mõisas krahv Maikel Stenbocki kee peavolinik kõrveaja selle talukoha veljo vanaisale Johannes Magnuse poeks tormile. Sellel ajal olid kõrval olemas juba rehielamu ja ait laudaga. Kõrveoja oli varem Veljo Tormise vanaema Leena suguvõsa käes. Tema vanaisa Johannes Thorn tuli kõrbojale mäekülast koduväiks. Veljo Tormise isa Richard Storm, kes alates 1936.-st aastast kandis nime Riho Tormis tõi oma naise kõrveaiale ja nad jäid sinna mõneks ajaks elama. Nad laulatati 22. Juuni 1929. aastal Kuusalu kirikus ja sellele järgneval koosviibimisel. Kõrveaial istutas noorpaar rehielamu ette kuuse, mis kasvab seal tänase päevani. Kui kerge kuusk praegu on, see kuusk on. Ma pakuksin pea 20 meetrit rohkem, isegi üle 80 aastane koos. Ja Veljo elas seal koos vanematega ja vennaga viis aastat ei ole seda 35. aastal, Nad kolisid sealt ära Toila lähedale püha ja kiriku juurde välja, mainis, et käisime siin kõrveaial ikka vanaema vaatamas. Mida vanemaks saime, seda rohkem tulime ja aitasime heina teha. Et see koht, nagu Aleksander ütleski oli, oli talle armas ka pärast seda, kui ta sealt lahkus. Et eks need metsad ikkagi ja seda ta on ka ju hiljem oma mälestustes kirjutanud, et kuidas ta sealt aknast välja vaatas ja, ja mis talle sealt avanes, milline vaade talle sealt avanes? Jah, et eks see, eks, see on kindlasti üks osa tema loomingust ja tema tema olemisest ja tema mõtetest ja nii lihtsalt on. See oli, see oli tähtis kindlasti tema jaoks. Head kuulajad Sueturi stuudios on täna külalised Kuusalu lähistelt Andres nurja, kes toimetab kõrveaial Veljo Tormise sünnitalus ja Aleksander koi mowski ja Ulvi Rand Teile Tormise kultuuriseltsist. Andres juba rääkis, kuidas said alguse tema lähemad suhted Veljo tormisega. Ulvi Aleksander, et millest said alguse teie esimesed kokkupuuted? Mina kui Kolga-Kuusalu kammerkoorilaulja, et selline tihedam kontakt kindlasti koorilauljana osaledes ja juba just täiskasvanud Ta kooris lauldes ja Veljo näpunäiteid tema laulude õppimises nagu omandamas, aga ka lapsena kindlasti Kuusalu noortekoori ridades laulupeol ikka sai teda nähtud, aga jah, kuna minu juured on Saaremaalt pärit, siis paraku paraku sellised esimesed võib-olla ka mitteteadlikud kokkupuuted Veljo ka kindlasti läbi kevade filmimuusikat ka, et seda olevat laulnud niimoodi, et ühest küla otsast teise minnes vanaema juurde, et külarahvas seda aeg-ajalt ikkagi rääkis. Et tõenäoliselt jah, aga sellel momendil ma ei teadnud, et see Veljo Tormise kirjutatud muusika ilmselgelt. No minul puhul on teadlikult Vello tormisega suhe tekkinud siis, kui ma tulin Kuusalu maile elama, 2004 2005 astusin ma kuusel meeskoori ja välja oli Kuusalu Melchiori sage külaline. Nagu tema loomingu tõlgendamisel aitas dirigenti. Ja, ja 2006 Ma tulin Kolga-Kuusalu kammerkoori. Siis side jätkus ja siis seesama plaat, eks ole, vanad laulud Uve häälel selle lindistamise käigus ja siis ütleme selline tihedam suhe, ehk siis lähedane suhe tekkis siis, kui kui otsustasin teha lauritsa lubaduse. Ja siis ma läksin tema juurde, pakkusin kõigepealt muusika tegemise temale ta tõstis käed. Ei, see oli aastal 2012. Ja siis temagi pakkuski välja Tauno Aintsi, sest selle muusika tegi ja, ja ta on aids, oli muidugi pööraselt rõõmus, et meil mäletad teda peale seda. Me olemegi suhelnud üsna tihedalt, eriti siis, kui tal tervis kehvemaks läks ja siis ma käisin teda külastamas küll järve haiglas, küll siis viimane kohtumine oli neljandal detsembril 2016 oli siis hiiul Tarjumaate tuba ja, ja, ja siis, kui ma talle tahtsin jõulutervitused edastada, siis on telefoni vastu ei võtnud. Ma nägin. Ja ma läksin ka tema raviarstiga, Jüri Enneti ka, et küsisin, et kus viga andadest Figa ongi eas. Paraku aga ikkagi 21, jaanuar oli ootamatu, 2017 ikkagi. Sellel viimasel korral, kui te kohtusite, siis kuidas tema tervislik seisund? Panin ta oli täiesti erk ja tundis mu ära ja, ja me rääkisime, meil oli kavas Kolga-Kuusalu kammerkooriga teha oma plaat esimene. Ja siis madal, siis tutvustasin, et noh, üle poole plaadi materjali vist on tema looming, mille üle tal oli väga hea meel. Aga ta ütles, Aleksander, ma olen väsinud, väga väsinud. Tema viimane sõna, aga ta oli heas tujus ja ja ta oli hea meel, et teda väga palju käidi vaatamas. No kui temaga koostööd tegite just koori juures, et, et missugune ta oli, kui ta tuli nõu andma, kuidas tema laule esitada. Veljo oli väga terane, ta oli väga nõudlik. Meie kindlasti tema nõuannetest oleme õppinud väga palju, et seda kvaliteeti saavutada. Dirigendile ütles ta muidugi seda, et, et ärge nüüd tehke oma loomingut, mul on seal noodis kõik kirjas. Et mulle tundus, et ta oli kaunis noodi täpne heliloojal. Ta teadis noodist täpselt, millised, millised on tema soovid, kuidas seda tuleb edastada. Milline peab olema selle laulu helipilt, et seda, seda tarkust, jah, oleme me ikkagi väga palju temalt saanud, et just just selle 2010. aastal Veljo Tormise kultuuriseltsi poolt välja antud plaadil vanad viisid uuel häälel. Et Kuusalu kihelkonna regilauluplaat ja Veljo oli selle plaadi valmimises valmimisel väga suure osa ka ka meie juures, et aitas igat salvestust täpselt, kuidas seda tegema peab. Ta tahtis väga saavutada selles plaadis autentsust, et sellepärast on sellel plaadil kasutatud nii lapsi kui ka täiskasvanud naisi, kes laulavad vastavaid laule kui ka kooriosasid. Ja kui ka ette eeslauljana ka ennast kasutas, et see on väga haruldane. Et Veljo Tormis laulab sellel plaadil. Siinkohal olekski ilmselt õige hetk kuulata, kuidas Veljo Tormis laulab koos siis Kolga-Kuusalu kammerkooriga. Kui mina hakkan laule lööma Ma ei viisi raske? Ei, ei, me ei jõua ja. Ja voila. Veel pilka ei peida riik omavahaga ja ta oli. Puuski. Köit koormat. KV maaliti räägiti ka ma lae ja Londaadi harja tulla. Muu. Ümber taasta aga siis päeva ka silmas, mina hakkan laule mall. Ma ei. Ma ei, ma ei. Ma ei, siis jääb küünla, kuula vall. Ava nüüd nii hull. Olla ta loome seda looma. Aga kas on saksa sarv? Ei ole saksa sarve. Meenu oma. Hääli. Au neelanna haua ja haua ja lon laulu, kui mina. Küll viisi, kui veereb Tormise sünniaastapäeva puhul ongi taas kord kõrveaial, eks ilus kontsert teoks saamas. Ja selle programmi kokkuajamine oli väga raske, nagu ma mäleta, kulli, sina räägid. Et jah, me ootame sellel aastal 13. augustil kell neli päeval kõiki meil on muusikast lugupidavaid inimesi ja tema sõpru veetma ühte toredat muusikalist pärast lõunat. See kontsert kannab pealkirja tormis kõrveaial. Ja sellel kontserdil esinevad Kolga kuusel kammerkoor. Nende dirigent Taavi Esko juhatab meid rahvusmeeskoor. Peadirigent Mikk Üleoja vastukülas Mari Jürjens, perekond, Johansoni muusikud ja seal saab kindlasti ka selliseid vahetuid jutu Westmisi kogeda. Et selle kontserdil on nii üks kui teine lubanud rääkida oma juhtumisi seoses väljuga kogetud hetki. Et see saab olema selline väga mõnus muusikaline pärastlõuna. Need kontserdid on eraldi plokkidena, et see kogu see kontsert kestab kokku üks, neli tundi. Kolga-Kuusalu kammerkoor teeb oma ligi pooletunnise kontserdiramm, tuleb väga esindusliku kavaga Tormise muusikast. See on pea tund. Mari Jürjens teeb sellise 45 minutilise, kus ta laulab juba oma laule mille sõnad ka ta ise on kirjutanud ja ta räägib oma suhtest Veljo Tormise muusikaga, kuna ta on ise olnud hästi palju aastaid ka koorilaulja Belia on teda väga palju mõjutanud. Ja perekond Johansoni Dela esitavad nii veljo muusikat kui enda muusikat, räägivad, et tänu veel ei ole. Nemad sattusid üldse regilaulu juurde, mida Veljo neile tähendab? Seda on jah, natukene minul natukene raske sõnadesse panna, et igaüks jagab oma kogemust ja me kutsume inimesi sinna oma kogemust jagama, seda, seda paika autentsust nautima. Veljo kohalolekut tunnetama. Et see on kindlasti seal olemas, mida veel enamat? Tahta, et see, see saab kindlasti ilusam. Aga kuidas te näete kõrve ja tulevikku, et kas, et kas see saab olema paigaks, kus siis toimuvad Veljo Tormise muusika kontserdid võiks olla ka koht, kuhu tõesti vahel inimesed tulevad lihtsalt vaatama ja just siis tajuma seda õhkkonda missugune on see paigas, kus siis tormis kunagi sündis. Seda tänavust 13. augusti kontserti ette valmistades oli päris mitmel. Nii teatriga seotud kui, kui ka laulmisega seotud inimesel väga kahju, et neil on see nädalavahetus kalendris juba täidetud. Sealt oli täiesti valmisolek, et sealt võiks hakata järgmisel aastal ja miks ka mitte järgnevatel aastatel veljo sünnipäeva nädalal toimuva toimuma erinevaid sündmusi või üritusi seal võiks olla teatrit. Seal võiks olla kontsert. Aitäh. Et tõenäoliselt me istume maha siin septembri lõpupoole ühe sellise meeskonnaga, kellel on huvi ja Ma usun, et 2018 seal augusti teisel nädalal hakkab hakkab midagi, midagi ilusat ja midagi sobilikku, mis just nimelt kõrveaiale sobib toimuma. Aga võib-olla kommenteeriks omalt poolt nii palju, Andres nurjaan teinud meeletult head tööd arhitektina autentsuse säilitajana, ma võin öelda seda, et on seda tõesti teinud ja taanda korda teinud. Seal on pisike majutusvõimalus ja seal on ka Veljo juba mälestusmärk olemas mille tema 80.-ks juubeliks korraldasime. Tegime ühe passi võtme Mursisse istepingi näol ja tema püston seal. Et ühesõnaga ta tähendab, temast on väga hea märk järgi jäänud sinna sünnitallu. Kas see tähendab, et siis külalised on kõrvaoodatud igal ajal? Ja minu kontaktid leiab kõrve kodulehelt. Inimesed, kes soovivad tulla kuulama kõrveaialugu et näha, kus velo sündis siis saan neile teha väikese ekskursiooni ja rääkida kõrveajaloost ja, ja veloseosest sellega. Kindlasti tasub kontaktiga võtta Veljo Tormise kultuuriseltsiga. Aga Andres nurje on andnud muidugi jah-sõna, et kui sellest sünnipäeva nädalast saaks traditsioon, mida me tegelikult kõik praegu siin istuvad, kolmekesi soovime siis see jah-sõna on olemas, et Andres on täiesti nõus ja ootabki meiepoolset toetust välja tormanud tuuri seltsilt, et seal iga aasta võiks toimuda mälestusüritus. Noh, sellest ka üks repliik, et me oleme alati seda meelt, et Veljo oli väga tark mees et kui ta 1997. aastal omanimelise kultuuriseltsi Kuusalu rahvamajas lõi, et tegelikult on see väga koondanud Kuusalu ja selle ümbruskonna kultuuritegijaid üldse koostööd tegema alati vilja juubelitel on toimunud Kuusalus selliseid suuri üritusi. Et ta on kuidagi aktiviseerunud jaja, see mõte, nagu on olnud rohkem selline fokusseeritud. Et tema jah, et ta tõenäoliselt tõenäoliselt aimas seda, et peaks mingi nimi seal olema, et, et sellel ajal tal oli maailmas juba nimi kuulsust omanud. Et ta annab selle ka oma nime sellele kohalikule kultuuriseltsile kanda. Meil ei ole, jäi tema sünnikodu südame läheks elu lõpuni. Ja, ja, ja see oli nagu nagu sünergia, tema käis väga tihti Kuusalus ja ta ei olnud lihtsalt kuulus helilooja maailmakuulus vaid ta oli Veljo Tormis, temaga suhelda koori tasandil, eks ole, või, või isiklikult lihtsalt siis ta oli üks väga tore inimene lihtsalt väga leebe, tore inimene, kes tegelikult ei ajanud mingit kuulsust taga. Kursus ajas teda taga. Vilja on korduvalt rääkinud, et tema ei tee regilaulu muusikat, vaid regilaul tegi temast helilooja ja mul tekkis selline tunne. Veel on muusika nagu üks jõulupuu. Ehe kuusk metsast ehk regilaul on toodud tuppa ja välja anud sinna külge riputama imeilusaid helisid. Aga täna on kindlasti see päev, mil paljud inimesed mõtlevad välja tormisele. Täna võiks minna mere äärde vaadata merele, vaadata suuri kive meres ja mõelda väljale. Sest Veljo viimane puhkepaik on Kolga lahes tema soovide kohaselt ja ilusate suurte kivide vahel. Tuks sai puistatud sinna. See on see, mida ta soovis. Me võime minna ükstapuha kus kohas mere äärde vaadata, merele tan osake loodusest. Seal ilusas laulust. Suur tänu klassikaraadiosse tulemast, Ulvi rand, Aleksander scali mowski ja Andres nurja. Ootame teid kõrveaial, 13. augustil kell neli. Juurdunud kohtumiseni kõrveojal. Head kuulajad. Nii kõlas Veljo Tormise viimane laev Tõnu Kõrvitsa seades. Selle esitas meile Eesti filharmoonia kammerkoor. Enne seda kuulsime aga viljatormist laulmas koos Kolga-Kuusalu kammerkooriga. Ja see oli siis Kuusalu laul, mis pärineb albumilt. Vanad viisid uuel häälel, kuhu on siis Kuusalu kandi rahvalaulud salvestatud? Erinevate lauljatega osaleb seal ka Veljo Tormis ja sellelt samalt albumilt kuulsime ka saate avalugu. Mis oli siis nõmme, kosilased? Aga veel enne seda kuulsime me Eesti filharmoonia kammerkoori. Tõnu Kaljuste juhatas tusel esitamas Tormise laulu laul lauliku lapsepõli. Jaa, praegu on kell 11 ja 53 minutit, enne kui on kätte jõudmas uudised, jõuame veel kuulata Veljo Tormise muusikat. Nimelt mainitud kontserdil kõrveaial hakkab kindlasti kõlama ka tormise mere loits Kalevala tekstile ja siin esitabki selle meile Eesti rahvusmeeskoor Mikk elaja juhatusel. Head kuulajad, Veljo Tormise muusikat kuulame me kindlasti ka peale kella 12 kümneseid, uudiseid, mis on praegu algamas MINA, OLEN anne trummik. Kohtumiseni.