Suvised kohtumised ja muusika. Tere, hea kuulaja, algab saade, suvetuur MINA, OLEN Liina Vainumetsa. Suvel on palju folgifestivale ja festivalide ajaks antakse välja plaat, aitäh siin juulikuus on välja tulnud Maimu Jõgeda debüütplaat, pühendus. Ansambel Rüüt andis välja oma teise albumi, nendest kahest plaadist siin esimeses tunnis räägime ja teises tunnis jagan väikseid kohapeal tehtud salvestusi EBU folkfestivalil, mis toimus Tšehhimaal Cheski Krumm lohvis ja mille kontserdid siis juba kvaliteetsel moel jõuavad hiljem folgialbumi saatesse. Aga mina jagan lihtsalt selliseid väikseid mulje jupikesi. Siis teise tunni esimeses pooles ja alles siis peale kõiki neid folgiteemasid, jõuame klassika juurde tagasi, eks siis kuulda on, mis täpsemalt kõlab. Niipalju võin ette öelda, et kolmanda tunni põhiteos on Wolfgang Amadeus Mozarti klarnetikvintett, mis on üles võetud Salzburgis. Kusjuures Salzburg oli ju siiski Krum lohvile küllaltki lähedal sellele paigale, kus toimus siis EBU folkfestival. Aga nüüd õige pea, kohtume stuudios akordionist Maimu Jõgeda ka. Meie suvetuuri esimeseks külaliseks on akordionist Maimu Jõgeda, kes saanud valmis istuma esimese plaadi ja esitlenud seda juulikuus mitmel pool. Maimu, võib-olla see sissejuhatuseks räägid natukene endast, olen sind näinud Elleri muusikakooli peal ja tean, et sa õpid teatri- ja muusikaakadeemias. Sind tuntakse hästi suure ilusa naeratuse järgi ja oled ka päris palju juba esinenud läinud kontsertidel. Tere ja täpselt nii ongi. Hetkel olen omadega Tallinnas, õpin Eesti muusika ja teatriakadeemias pärimusmuusika erialal akordionit. Ja nüüd oligi 12 juuli selline päev minu elus, kui välja tuli pühendus. Esimene album ja muusikaga olen tõesti tegelenud juba pikalt. Alustasin Võru muusikakoolis Siiri Kahari käe all ja omadega jõudsin edasi Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli, kus õppisin Külli Kudu käe all ja Jaak Lutsoja käe all ja lõpetasin selle rütmimuusika erialal. Ja nüüd siis Tallinnas ja aktiivselt erinevates bändides. Et see on ju täitsa sinu autoriplaat, see on sinu enda looming, mis siin peal on. 12 lugu. Milline sinu lugu on olnud selle loomingu nii jõudmisel, kas sa oled päris lapsest saadik oma lugusid teinud või see tüli kunagi teekonnal? See tuli teekonnal Tartus, ma arvan, oligi see hetk, kui kõik olud olid täpselt nii täiuslikud, selleks, et minus endas hakkaks midagi kujunema välja kujuneski minu enda looming ja ma arvan, et see kõik oli tänu sellele, et ma mängisin nii palju erinevat muusikat. Jazzmuusika, klassikaline muusika, mõningate poppi katsetused, et see kõik kokku andis sellise tõuke, et võiks proovida ka midagi täiesti ise teha. Mulle tundub, et üks selline eriti tugev mõju, et miks lõpuks kõik jõudis nagu plaadini oli Tallinnas, kui ma õppisin džässmuusikat ja mul tekkis võimalus kõrvalt võtta ka pärimusmuusikatundeakadeemias siis tekkis võimalus minna koolitusele, mis kannab pealkirja, Nortrad on, see on siis Põhjamaade ülikoolide pärimusmuusikatudengite kohtumine ning enne seda kuulasime hästi palju masurkasid ja just selliseid prantsuse-belgia tüüpi mas hulkasid etc olen ise küll Poolast tulnud tants aga omadega jõudnud siis Belgiasse ja Prantsusmaale, võtnud seal hästi sellise romantilise koju ja see inspireeris mind kirjutama loo söökla, mis on ka plaadil. Ja see kuidagi andis selle tõuke, et jah, et ma tunnen, et, et ma tahaks jagada oma muusikat ka teistega ja sellest saadik on nagu aina rohkem tulnud ja tuleb ikka vedanud. Kas see lugu on ka tantsimiseks mõeldud? Ma arvan, et selle järgi saab tantsida küll. Otseselt ma ei kirjutanud seda tantsimiseks, aga aga ma arvan tantsida, mis sellest plaadist säiliks, rääkida? Ma arvan, et see on omamoodi eriline plaat. Tegu on akordionimuusikaga. Ja just uue muusikaga, et akordioni repertuaari laiendamine pole olnud otseselt mu eesmärk, aga ma arvan, et see on kindlasti võib-olla üks tulemus, et äkki äkki tekib veel huvilisi. Mõni mõni noor laste muusikakoolis õppiv õpilane avastab selle muusika ja tahab ka seda hakata mängima näiteks. Kuigi minu jaoks ei ole olnud üldse oluline, et et see on nagu akordionimuusikat. Ma ikkagi mõtlen, et vahet pole, mis instrumenti mängida või üldse laulda või mis iganes, et muusika on see, mida ma tahan edasi anda ja see, et minu instrumendiks on kuidagi sattunud akordion, see on olnud lihtsalt õnnelik juhus. Mis sulle akordioni puhul meeldib, klapib, et mida sa seal armastad selles pildis. Akordion on nii võimalusterohke pill. Mulle endale meeldib selline kume, saund ja võimalus mängida hästi palju nagu klastrilisi akorde, aga hästi pehmeid korraga võimaluste rohkus, tegelikult on tegu ikkagi üpris uue pilliga. Ma arvan, et akordionil ei ole veel kõike, mis on võimalik veel avastatudki. Muusika, mida saab akordionil teha žanriliselt on ju piiritu. Aga praeguse õppidest pärimusakordionit, mis, mis selle eripära on pärimus, akordion minu jaoks tähendabki oma juurte leidmist ja minu jaoks on olnud esimene aasta akadeemias väga põnev. Tulin korraks hoopis Tartusse, käisin arhiivis ja otsisin salvestusi, kus saaks kuulda, kuidas on vanasti mängitud akordionit. Ja minu ülesanne oligi analüüsida, kuidas on mängitud, mis repertuaari on mängitud ja mind ma jõudsin sellega ägeda akordioni mängeni, kes on pärit siis paidest nimega August Künnapu. Võtsin tema lindistused endale eeskujuks ja imiteerisin, üritasin imiteerida tema mängustiili ja analüüsisin, mis ta üldse kuidas tema mänginud. Ja nüüd arvatavasti see kõik see tervet õpingute jooksul, see ei pea olema ainult akordioni. Minu eeskujuks ei pea olema ainult akordionimängijad, vaid ka kõik kõikide pillide mängijad ja ja lihtsalt selline oma juurte mõistmine ja läbi nende siis uue muusika tegemine. Kas võiks sellest pärimusmuusika mõjust rääkida veel nende lugude kaudu, kui seal, see, kui sul see mõju on olemas ja kindlasti on? Minu õpetaja Tuulikki partusik on olnud mulle suureks juhendajaks ja ma tunnen, et et läbi tema, kuidas tema on tutvustanud mulle pärimusmuusikat ja üldse maailmamuusikat olen ma jõudnud selleni, kes mina olen. Ja see kajastub ka muuseas, minu lugudes. Aitäh stuudios oli külas Maimu Jõgeda ja nüüd meil on võimalus kuulata midagi ka sealt plaadi pealt. Aitäh, Liina. Minu muusika on tihtipeale inspireeritud loodusest ja erinevatest ilusatest hetkedest ja tihtipeale on pealkirjad muinasjutulised, nagu ka haldjate valts. Plaadi nimilugu pühendus on justkui tänuavaldus kõigele mind ümbritsevale mind inspireerinud inimestele, eluhetkedele ja kaunitele, harmooniatele, mis kõik kokku on lasknud mul kujuneda just selliseks, nagu ma praegu olen. Loodusest inspireerituna sündis ballaad vihmale. Vahest on hästi mõnus võtta aeg maha vihmase ilmaga jal nautida lihtsalt kodus olemist ja isegi mitte midagi ta käest. Kuulasime muusikat Maimu Jõgeda esimeselt plaadilt pühendus sel nädalal, 10. augustil kell 20 on Tartus Maimu Jõgeda kontsert magasini tänava suvilas. Tegelikult see pidi olema Genklubi juures aias. Lihtsalt sellel kohal on uus nimi Suvetuur. Aga siia vahele täiesti juhuslikult leitud väga armas džässilugu mille autor on Lauri kadalipp. Ja see on tõesti täiesti puhas juhus, et Lauri kadalipp on Maimu Jõgeda elukaaslane Facebooki andmetel täiesti teineteisest sõltumatult. Palusin selle loo Lauril saata raadio jaoks, kui ta oli seda Facebookis jaganud ja sõltumatult kassis maimuga leppinud kokku intervjuu. Aga see lugu on salvestatud ERR-i stuudios eraprojektina kirjutab Lauri kadalipp, noor saksofonist, kellel on ka bänd nimega džäss ja ta kirjutab, et kui ta Ellerit lõpetas, siis ta tegi ühele varem kirjutatud mereloole keelpilli arranžeeringu, mis jäi pärast eksamit niisama seisma. Aga nüüd sai asi kätte ja koos suurepäraste kolleegidega üles salvestatud keelpillidel on siin Helin Pihlap, Christian Brothanovski, Jana Suija ja Ann Kuut. Ja samuti mängivad Lauri kadalipp selle loo autor saksofonil Kirke Karja klahvpillidel marti tärn kontrabassil ja Reigo Ahven. Löökpillidel salvestanud Rainer Koik ja loo nimi õues siis. Nii kõlas Lauri kadalipu õues siis autorilt ja tema ansamblilt. Suvetuur. Aga nüüd liigume oma jutuga hoopis ansambli rüüt uue plaadi juurde. Nüüd meil on võimalus kuulata veel ühte albumit, mis on juulikuus välja antud. Ma vaatan, et 16 juuli oli see päev, kui ansambel Rüüt andis välja oma teise stuudioalbumi ja rüüdist on suurem osa ansamblit isegi stuudios kohal. Tere päevast. Tere, mina olen Juhan Uppin, mängin ansamblis Rüüt lõõtsa, kannelt. Mina olen Maarja Soomre, mängin ansamblis rüüt meloodikat ja laulan. Ja mina olen Toomas oks ansamblis rüüt, mängin eesti lõõtspilli kitarri ja natuke laulan. Ja puudu on meil siit täna tõesti Maili Metssalu, meie viiulimängija ja teine naisvokalist, kes konditsioneerid etu keset suve haigeks just nende suve suve miinused sõidad autoga ja mina olen juba olnud selles konditsioneeri haigusesse. Aga. Me räägime siis teie albumist kadakad, no see on meie meie, nüüd siis teine album mis seda kadakaid siis iseloomustab, on vast see, et see album on eriti rõhudes just ka meie oma loomingule. Et siin plaadil on iga rüüdi liige saanud luua midagi omalt poolt, mis siis on lõpuks ansamblile toodud. Iseloomustab see tegelikult täitsa siukest suunda, mis meil peale seda esimest albumit on olnud, ehk siis rohkem omaloomingulisi lugusid, võib-olla rohkem tantsulise lugusid. Aga teisest otsast jällegi ei saa ka niimoodi öelda, et ka sihukesi meeleolu, lugusid ja, ja aeglasemaid hõljumisi on siin plaadil nagu ka esimesel, et kokkuvõttev plaat, mis on kahe aasta jooksul ansambliga juhtunud meie esimesest albumist. Kuidagi sellise ime läbi on sattunud meile sinna plaadi peale lood just merest, mereteemadest ja maateemadest. Et kadakad on just sümboliseerib sellist mere ja maa kohtumist. Rääkige oma suvistest esinemistest, et kus te olete juba siis ära esinenud. Jah, mainisite seda kuueteistkümnendat juulit, kui meil oli esimene plaadiesitluskontsert, mille me ise korraldasime Haapsalu linnas Haapsalu kuursaalis. Peale seda on meil need esitluskontserdid veel siin mõni olnud ja on veel ka mõni ees. Viljandi folk oli just eelmine nädalavahetus. Järgmine nädalavahetus on Viru folk, seal on samuti meid võimalik kuulda. 13. augustil kell 15 30 saab tulla metsa lavale ja näeb rüüti ja kuuleb rüüti. Ja 26. augustil on meil ka kontsert. Jah, siis on võimalik täiesti Eesti keskpunktis meid kuulama tulla paju siis mis on Jõgevamaal Põltsamaa külje all toimub üks äge lõõtsapäev lõõtspillimuusikapäev rüüt kui ansambel, kus kaks eesti lõõtspilli mängib, on seal kohe hauga esindatud ning sügisestel plaanidest rääkides siis sinna oktoobrisse jääb meie nii-öelda plaadiesitlus kontserdite teine voor ja need siis lõpevad väiksemates Eesti Eesti kohtades. Unis. Pärimuspesad, eks, et pärimusmuusika ait korraldab selliseid toredaid kontserte väikestes kohtades, nagu näiteks Mooste. Me oleme seal kolmandal novembril, neljandal oleme Iisakul ja viiendal oleme nõunis sellised toredad kohad ja sinna veel lisandub veel neid kontserte, et kõik on veel sellised jutud ja läbirääkimised käivad. Kui suur vahe teie jaoks on nüüd sellel stuudioalbumil, sellel, mis toimub kontsertidel? Siin tuleks kuidagi vist eristada kahesuguseid kontserte või esinemisi, mis meil on. Kui satub niisugune äge ägeda akustika ja heliga saal, siis see on ilmselt, et niisugune meie meelispaik, kus esineda, et täiesti niisugune isegi akadeemilises mõistes kontsert. Et meile see väga meeldib, aga on olnud väga ratsionaalseid esinemisi energilise esinemisega nagu välilavadel siukse publikuga, kes ei ole kontserdi algusest lõpuni vaikselt ja ei kuula, et me saame nagu hakkama mõlemas olukorras, mis on täitsa hea märk meie puhul, sellepärast et mitmekesine ansambel järelikult. Minu meelest just hästi huvitav on see, et kui me oleme stuudios, et siis üks osapool on ju alati puudu, on publik. Et stuudio puhul annab, on alati nagu bändil oluline, ehk siis kujutada, et või, või nagu mõelda neile inimestele, et kellele me tegelikult mängime. Et see on üks hästi suur erinevus, ma arvan, mis endal esinedes või mängib tehes muusikat, tuleb et, et kontsert selle võrra alati on just ja seal saad tagasisidet ja kõik on toimub selline öine protsess. Noh, ja loomulikult, mida mainima ei peagi, et kontserdil on alati ivuse elav esituse ja tuleb nii nagu tuleb, ehk siis juhtub midagi, mida stuudios ei saagi juhtuda või siis kui juhtub, eks välja, sealt nii-öelda lõigatakse. Jällegi erinevad olukorrad tõesti, mulle väga meeldib ansambliga rüüt olla nii laval kui ka stuudios, sellepärast et, sest Meie stuudiotöö on ka üsna ja üsna sihukene. Pingeline heas mõttes, et me ikkagi nii selle plaadiga kui eelmisega ajasime taga päris sihukest peent taset, kui nii-öelda ise rahule jääks, et alates võib-olla miks mikrofonide otsing valimine, et kuidas mikrofon võtab kõige paremini näiteks seda lõõtspill ja lõõtsa, lõõtsa saundi otsing oli üldse üldse päris aeganõudev, seekord, et oligi, et tehnilist tausta nii palju Avadased lõõtsa üks käsi on salvestatud ühe mikrofoniga ja siis lõõtsa, teine käsi samas kuulasime. Oh seda teinud Viker võtab seda paremini. Ja minu meelest sul hästi huvitav on selle stuudioprotsessi juures see kui salvestad midagi ja hiljem kuulad ja kuulad ja kuulad, siis tundub, et ai, siin on mingi viga või et haiglase tämber, et peaks äkki tegema midagi uuest ja hästi palju tegi sellist meeletut kriitikat enda sees. Aga meil oli nii tore salvestaja Sten-Olle, Moldova, kes hästi tihti just rõhus sellele et ärge kaotage ERA seda hinge seal sees, et tihtipeale, kui hakata kõike ajama niimoodi muusika, selliste parameetrit Te mõttes hästi puhtaks, siis kaob tegelikult hinge ära või kaob selline sisu ja mõte kaob ära. Et minu jaoks oli hästi sihuke see, see kogemus just nüüd rüüdiga stuudios oli, panin just neile teemadele mõtlema, et mida, mida peab välja siluma ja mida ei pea. Ja, ja kui me nüüd siin peatselt kuulame midagi selle albumi pealt, siis on õige koht, see müstiline helimees ka ära märkida, meie tõesti suur sõber. Ja, ja väga suur abiline Sten-Olle Moldova on selle plaadi salvestanud Raplas Tõnu Susi stuudios ja Stenniga viis meid teiega kui juba üsna ansambli alguses, et kui me oma esimest demolugu mõtlesime salvestada ja otsisime, et kes seda teha võiks, siis me temaga kohtusime ja sealt alates ühegi teise nii-öelda helirežissööriga salvestanud ei olegi, nii et oleme Stenniga leidnud sihukese mõnusa koosta. Aga kuulame siis lugu, ühed sündinud südamed iseloomustab meie rüüdi albumit kadakad väga hästi sest see räägib just sellest, kuidas Meie omavahel kokku oleme saanud, kuidas me kokku saame, et mina, Maarja, Soomre ja maili? Meil on alati selline tore võimalus oma hääli omavahel siduda ja poistel omakorda on jälle võimalus lõõtsamängu omavahel siduda, et selles mõttes ühed sündinud südamed on just täpselt see, et me oleme üheks sündinud. Ta räägib kokkukasvamisest ja kui natukene meenutades, kuidas lugu meil bändis nii-öelda sündis, Maarja oli see, kes selle regilaulu tõi. Aga, aga Me olime täitsa kimpus selle looga üritasime teda ühtepidi seada, teistpidi seada noh, lõõtspilli regilaulu kokku panna üldse juba natukene, võib-olla selline vägivaldne asi. Ja, ja katsetasime läbi päris mitmed teed, jõudsime sinnani, et ega need ükski päris niisugune hea tee, mida mööda sõita ei ole. Ja nüüd, kui seda kuulata, siis see ongi nii-öelda seeläbi käidud keerulised maailmade ja oleme jõudnud ikkagi sinna kõige lihtsama juurde tagasi, nii et mulle tagantjärgi on see lugu üsna meeldima hakanud, et lõõtspillil tulevad südamelöögid seal alguses, et see on, annab naistelaulule siukse mehise mõõtme. Ka nendele tüüpidele burgeri, tegelikult oli see pööre kesköölise ema lapsed. Lapsed, sündinud südamed. Ema, lapsed ema-lapse on siin viinud seda meelt, et sünninuud söödame. Järgmine on siis minu Toomase kirjutatud lugu torme trotsides ja see ohoo, see sai valmis kirjutatud sõna otseses mõttes kirjutatud kunagi väga-väga-väga mitu aastat tagasi juba enne, kui ansambel rüüt üldse sündis. Kas sa täitsa panid nooti kirja? Sellena? Mitte kunagi ei pane ühtegi lugu kirja, vaid alati salvestan kas siis telefoni või enne, kui telefonid muutusid salvestusvõimeliseks, siis mingisuguse pisikesel link diktofoni peale või mis iganes asja peale sellega oli kuidagi umbes niimoodi, et ma tean, et ma bussi pealt jalutasin koju ja siis peas hakkas käima see vahemängu meloodia ja läksin koju, ma ei viitsinud viljakat välja otsima, võtsin noodipaberi, ma kirjutasin lihtsalt kõigele kõige lihtsama rütmikaga. Ma suutsin äkki nädal-poolteist hiljem, see paber oli mul kogu aeg kapi peale silma all, niimoodi kenasti umbes nädal-poolteist hiljem võtsin, siis ma ei mäleta, kas ma võtsin esimesena kitarri kätte, võtsin lõõtsa kätte, õppisin selle selgeks ja siis sinna juurde tuli kohe nii-öelda siis salmi ja refrääni meloodiaga. Ja vaat siis ma salvestasin selle nagu helikujul ära. Ja siis ta jäi seisma päris heaks, mitmeks aastaks nii-öelda laagerdus natukene siis mõnel esinemisel sai ikka niimoodi üksinda teda niimoodi vaikselt mängitud. Ja siis millal. Umbes kaks aastat tagasi kaks suve tagasi võtsime siis mina ja maili selle loo oma kätte ja mõtlesime, et nüüd tuleb sellele loole teha ka sõnad. Ja, ja meil oli bändilaager Piva Rootsis ja mäletan seda hetke, kus kohas me niimoodi tegime sellise mõtte või sellise ajurünnaku, et omaette vaikselt mõtlevad, et mis, mis need sõnad võiks tulla. Natuke konsulteerisime veel Toomasega ka, et mis, millest see laul võiks rääkida? Lihtsalt oli hästi tore see, et kui me seal õues istusime ja ma mõtlen niimoodi, mõlgutasime mingid ridu kirja panime, siis äkki vaatasime üksteisele otsa ja mõlemal mini, minul kui Mailil olid siuksed hästi siuksed torme trotsides, näod peas, et siuksed hästi sihuksed, meremehe näod olid peas. Kuidagi tore, et täitsa naersime 11, et issand, mis me nüüd siin teeme. Aga lõpuks saime kokku, jah, sellise loo. Jah, tüdrukud tegid väga ägedad sellised meremeestele kohased sõnad. Jälle merel päevi veereb igavik vot juba aastavale maismaal. Ma käin rabalina, ootan ilu juurde, ta sõidab laev Suenbudesse, Murray. Meri oma suurust näitab. Purjeid rebib suu iga meetri merel vastu ei pealained üle pea mull ja äike näitab merele elu, panen purjed, Läti maas on tuulesealt, südames puudub hirm, ka eelarve toome tase, tume tuus, kuhu ta koju kutsub mind karme transsi, poole olendeid. Sadamasse jõua puit, tühjus, oota veel. Kuldseid juhus ei kai peal ei näe. Aasta oli siin puldis käinud teise käte vahele andsid talle südame ja oma. Mul õel lubaduse jätsi ootada seda keelt, aga selle kinnituseks andsid toodud uus. Nüüd jõuludel täidab ilmaga soe, et minu sees on süda. Uurijad tema poole külane puudu ei olnud laeval tule laveerima muutuvale suurtele sigu. Hoia kinni, juured tagasi vaatamata. Möödub igavikuni merel põhjatuna näiv juba maismaale ta ei teinud, ei ole parem, kui olla merele Stormed Rootsile vabaduses. Orjade temas on tuulesüdames voolugi laeval üle tume. Tuuteri hoia kinni, juured tagasi, vaata. Ei, ma san tuule südames, puudub hirm säila naeral tume, elav sumele Stusse püsipooltel ega hoia kinni min su juurest tagasi, vaata naftale. Ansamblilt reeturid stuudios külas Maarja Soomre, Juhan Uppin, Toomas oks kuulasime muusikat nende uuelt plaadilt kadakad.