Viimastel sõja päevadel mais 1945 leidus eesti mehi laiali pillutatuna mitmel sõjatandril. Sõja lõpuks oli Kuramaale õieti Kuramaa kotti jõudnud ühe saksa õhutõrjeüksuse koosseisus ka eesti poisse. Nad olid lennuväe abiteenistusse võetud eelmisel aastal Pärnumaalt ja selja taga olid neil Sõrve lahingud, meenutab Vaino Kallas. Kuldigas teatavasti asus ju kurama b peastaap seal asus, oli kogu selle rindetegevuse juhtimine, see oli kuldiga lossis ja kuna seda lossi pidevalt ründasid ja piirasid Nõukogude lennukid, siis osa meede pataljonist viidi selle lossikaitsele juba esimesel ööl, kui me esimesel õhtul, kui me jõudsime puldiga lossi juurde olime just jõudnud ennast maasse kaevuda, jumal telgid üles, elasime telkides, kui ründasid või tuli meil õhuhäire ja tulid need nõndanimetatud metsavahid pommitajad, pommitajad ja need olid välja lülitatud mootoritega. Nad püüdsid ju läheneda sellele lossile seal kangesti madal pilvitus oli tookord ja nad selle pilvede varjus tulid üle meie peade lendasid seal ja selgesti oli kuulda elusti, kuidas seal liivade kahine nagunii, kui nii kui voodilina klopp, vot selline läks kogu aeg sealt üle peade ja, ja sai siis selline tuli kahuritest, avati lihtsalt tõkketuli, eks ole, aga mitte ükski ei jõudnud selle lossini välja. Kas neist ka seal pihta sai, tähendab otseselt alla kunud seal, aga fakt on ka see, et mitte üks neist lossini välja jõudnud, ühtegi pommitamist lossi pihta ei toimunud ja üldse kogu selle aja jooksul lossi pihta langenud, mitte ükski pomm, tõke, tule, ta hoiti kogu aeg lennukite pääsemine stsena piirkonda ära ühe sellise õhurünnaku ajal järjekord seal oli väga tugev tulistamine oli ja hommikul oli maa täis, lendlehti oli alla pillutud, seal oli siis saksa keeles oli, tähendab et vastupanu on mõttetu kenast alla. Nagunii see Hitler, eks ole, ja Teile garanteeritakse täieliku humaanne käitumine ja siis vene keeles oli alla kirjutanud, et antud lendleht on pääsetäheks üle tule, eks ole. Tol korral loomulikult kuldiga juures ei olnud meile kuhugi minna, sest rinne oli meist ikkagi tükk maad eemal ja meil ei olnudki seda mõtet, et kusagil enam minna. Kuigi ega me ei oska ette kujutada, mis sellest Kulama kotist üldse võib saada. Milline oli võitlustahe ja milline oli eestlaste eesti poiste meeleolu seal? Sõja lõpp oli siiski üsna lähedal ja arvatavasti oli see taga tunda või aimata, pea sõja lõppu oli tõesti aimatav. Seda juba sellepärast, et Saksa väeosa tähendab need õhutõrjeväeosad, kes seal kuldiga lähedal olid. Eks nad ju tajusid, et see on tulemas, hakkasid väga tugevalt looma kontakte kohalike lätlastega ja nad kasutasid selleks ära meie eestlaste abi. Otsekontaktid lätlaste sakslaste vahel ei tahtnud hästi toimida, aga meie abiga nad taludes hakkasid käima kontakte, käisid seal kaarte mängimas, ümberkaadi talulise Nad arvestasid, et kui võib tulla midagi, midagi sellist, naha ränka, et võib-olla oleks võimalik ennast kuidagi segada lätlaste sekka või tähendab selliseid ettevalmistusi ka tehti. Mis puutub nüüd eesti postesse? Ma ütleksin nii, et Meie nooruslik uljus või tähendab nooruslik niisugune mõtlematus tule homse päeva suhtes oli vist siiski esmane, me eriti ei mõelnudki, mis sellest, mis tagajärg võib olla. Me laseme rohkem nagu selle ühe päeva ühe päeva tingimustes kaevast päevast päeva jah, tähendab, et ei mõtelnud ja tähendab, kui me mõtlesime, siis me mõtlesime nii, et sõda lõpeb ära ja küll kõik panevad oma püssid nurka, aga eks ole, istuvad rongi peale, sõidad kuju, mis siis muud muud ei saa ju olla, seda enam ei ole, kuhu meid rohkem veel vaja on, umbes nii, me mõtlesime siis. Aga sõja lõpp tuli täiesti ootamatult, meile me isegi oodanud tol ajal sõja lõpunädalapäevad enne sõja lõppu küll sõitis meie kahurirühma juurde meie patarei šeff patarei ülem. See oli ülemleitnant oli. Neid kutsuti saksa sõja Resheffideks. Tuli sinna, rivistati meid üles ja käies rivi ees. Nii muuseas lõi pajuvitsaga vastase saapaid ja ütles, et Adolf Hitler on surnud. Aga sõda kestab edasi ja rohkem ta midagi öelnud istus autosse, sõitis ära. Sakslastele see eriti ei mõjunud, mitte midagi, see, see teada oli täiesti selline, noh nad üldse ei teinud mingeid järeldusi sellest. Aga nädalapäeva hiljem täpselt sama asi kordus. Meie ennem ei teadnudki, et oli öösel oli juba rahu sõlmitud. Sellest me ei olnud teadlikud hommikul. Seal üheksanda mai hommikul 1945 ta samma patarei, šeff sõitis autoga meie juurde, rivistus meil süles ja Ta ütles täpselt samad sõnad jälle, sõda on lõppenud. Aga kõigil jääda positsioonidele, lennukite tulistamine, ilmastaabi loakat loata keelatud. Nii palju ja läks koos meie kaver mõlemaga läks auto juure, sõitis uuesti minema. See info diaalul rivis olnud sakslaste poolt vastu kuidagi rivisse apaatselt või nagu ei mõistetud selle tagamõte, eks ole. Kuid mõne aja pärast alles saadi tähendab, ilmselt teadvusesse kinnistus ja saadi teada, mis toimub kohale jõudis kohale alles, eks ole, ja toimus ennenägematu asi, saksa rivi vajus laiali, tähendab sellist asja ju sakslase isand kunagi olla ilma käsklused, ta, keegi oleks tahtnud rivist lahkuda. Rivi vajus lihtsalt laiali, tekkisid meeste grupid hakata arutama, mis edasi ja nii edasi. Sakslast haruldaselt, et võib-olla minna kohe sadamalinnadesse Liibavisse või minna saaks laevadel kohe Saksamaale minna. Ja juba sama õhtupoolikul hakkasid rinde poolt tulema esimesed autokolonnid sakslastega, kes läksid. Liikusid siis nende meresadamate poole windavi ja, ja liibovi poole. Ja nagu ma hiljem olen lugenud sellest väegrupp kogusest oli kokkuleppes olevat nagu olnud, et 30000 meest lubatakse sealt evakueerida Saksamaale ka. Aga samal päeval parajasti, kui need autokolonniga, Saksamaaväelaste ja igasuguste muu väeliikidega liikusid meist mööda lääne poole tulid järsku suurtes parvedes Vene lennukid, pommilennukid lainet täna ja neid saatsid hävitajad, lendasid nad meist üle, meilanud jõua, ere Ta oli sõja lõppu oli olnud juba anti õue ääre ja kõik. Me istusime kahurite peale, jälgisime kogu aeg kahuritega, saatsime neid lennukeid, aga tulistamise käsku ei tulnud ja sead lained läksid ära, peale selle kostis lääne poolt tugev pommid. Mürinat tähendab pommitati liibovi, sadamat, seal lahkuvaid laevu ja samal ajal selle vaheajal ilmusid sinna meie kohale kuldiga linna kohale ja nende teede kohale ilmusid vene hävitama kes madallennud, lendasid üle ja tulistasid kuulipildujatest kõiki need liikuvaid voore, mis seal oli ja samuti ka linnas. Ma nägin, kuna see, kus me asusime, oli linnas tükk maad kõrgemalt kuldiga linnule all, orus sees ja oli selgesti näha, kuidas inimesed jooksid linnast välja, sinna peitsid pusad kadesse ja et lennukid lendasid sealt üle, tulistasid, tulistasid meid kõiki liikuvaid objekte. Ja siis sakslased ütlesid, et küllap need on need noored punakotkad, kes äsja lõpetasid lennukoolid ja tähendab ei saanud oma nii-öelda kätvel proovida. Nüüd viimasel hetkel teevad selle puudujäägi veel tasa. Aga see oli juba rahu esimesel päeval ja alles kolmandal päeval tuli korralduskahurid ära viia. Me ei olnud veel näinud ühtegi nõukogude või vene soldatid ei olnud näinud, tol hetkel. Viisime oma kahurid sinna kuldiga lossi juurde. Kahurid koondati ja kõik raskerelvad üldse rindelt tulnud paljud tõid oma relvad kaasa, tähendab enam ei voori esimesel päeval kooritusena Lääne sadamate suunas, kuid juba teisel-kolmandal päeval jäid kõik peatuma kuldiga lossi juures, kaasa arvatud ka Üheksateistkümnes diviisi mehed, palju lätlasi tulitsen. Ja need rõlvad koondari siis ümberguldiga, lossikahureid ja raskerelvastus suurele väljale, aga kõik käsirelvad ja, ja, ja kõik muu ühte suurt suurt. Heinaküüni Ta oli seal virnas, viidi sinna ja meie kahurimehed, käisime veel paar päeva peale seda isegi veel seal väljaku peal need kahurid hooldamas puhastamas. Vot see oli ikkagi see saksa ornung. Kui me oleme kahurid ära viinud, tegelikult siis oma sellest positsioonist, kus me olime onut, lahkusime ära ja me koondasime kuldiga lossi eest. Võib-olla sealt kilomeeter-kahe kaugusel ühte tallu, ühte suurde heinaküüni olid siis soldatid omale magamisasemed tegime ja ohvitserid elasid majas. Elanikud olid nagu me kuulsime, olid vist ära põgenenud, Rootsis oli tühi talu, tegelikult seal mitte kedagi ei olnud. Siis seal me kohtasime esimest nõukogu, vene soldati ja joonise niiviisi ühel päeval ootamatult tulisena sakslaste juurde üks selline hästi lühikene mustaverd soldat kangesti võidunud ja kortsus gümnast Yorkaga, see oli tal ka hästi pikk oli veel see presendist rihm oli tal peal ja siis nakaanoli puusa peal, aga Khani taga oli sakslaste püssipuhastus, keppis ulatus maani suure kaarega, eks ainuke üksinda tulisena saksa soldatite juurde tähendab, kellel oli täitesulepea või midagi, kell oli kohe taga istuda, eks ole, hakkas neid ära võtma, mõned andsid ka tolerantsi, need asjad aga sisse, kaslased tõmbusid lihtsalt kõrvale. Ja siis ta marssis ohvitseride ohvitserid parajasti õunapuuaias ja seal oli laud, oli välja toodud ja laudlina valge riiuli peal ohvitserid, istudes seal taga ja mängisid kaarte. Jaa, tar sammussena ohvitseride juurde, vaatas seal ohvitseride selja tagant nende mängu pealt, siis lõi nii käega nips, eks ole, ja näitas, et andke kaardid siia, võttis selle kaardipakki, laskis läbi sõrmede, pistis rinnatasku ja marssis minema, eks ole. Ja see oli meie esimene kohtumine siis selle vene soldati ka. Samal päeval oli meil veel teine kohtumine. Meie koondumis kohal oli üks suur furgoonauto, mis oli täis grammofoniplaat, sakslastel oli ju alati grammofonimuusika kaasas ja selles autos oli ka palju grammofon, kohvergrammofon. Ja järsku üks leedulane, kes oli meie sellest kahjurühmas, oli peale eestlaste, oli veel, oli leedulasi, oli poolakaid ka. Ja üks leedulane, andestus, sel poolakas ja poolakas ütles, et seal kusagil tee otsas on üks Vene ohvitser. Aga ta ei julge tulla sakslaste juurde. Me läksime robinal kohe vaatama ja tõepoolest seal oli üks vene leitnant, oli võrdlemisi noormees ja too poolakas oskas vene keelt. Ja siis ta oli tõlgiks ja see oli väga soliidne ja väga niisugune tore mees, haritud mees oli, ta oli pärit Leningradis, ütles enda olevat ja ta ütles, et ma ei julge senna teie ohvitseride juurde tulla. Vaadake, kui tšikid on teie mehed ja vaadake, milline mina välja näen, eks ole, ta tundis sellist asja, aga siis kui ta kuulis, et seal on grammofonimuusikat, ta küsis, et ega teil ei ole grammofoniplaate rohkem, eks ole, ja sakslastest loomulikult on need tule nii palju, kui tahad, vali ise välja ja siis ta tuli sena furgooni juurde, valisendas seal suures üle, tee välja neid plaate ja tõmbas siis taskust plokk noodi ja kirjutas, allkirja on saanud, need grammofoniplaadid on saanud sealt laenuks ja vaata, see episood tuletas mulle meelde ühte teist, mis oli 41. aastal, kui sakslased sisse tulid. Häädemeestel Jaagupi külas minu koduküla lähedal peatus suurenenud Saksa sõdureid ja jäid sinna kolmeks päevaks puhkama. Ja õhtul nad tulid terve rida soldati, tulid mööda talusid käima lihtsalt ja tutvuma seal ja, ja siis muidugi pekki ja mune ja võid küsima, kuigi tol korral nad ostsid seda kõike, küsisid, pakkusid raha. Ja nüüd meie majja sisse tulles kolm saksa soldatid. Minu isa oli muusikamees ja temale eluaeg mänginud, pilliorkestris on meil kodu, oli mitu puhkpillirippusid seina peal ja üks sakslane, noormees, nähes seda ühte tenorit puhklile, tänurid seina peal, et oi, oi, oi ja tema on ka muusika, sa tahad seda puhuda, võttis selle puhkpilli kätte, hakkas seal puhuma mängima, noh, oli näha, et ta tõesti oskas mängida. Ja siis ta küsis, et kas tema ei tohi seda puhkpilli kaasa, eks ole, ta nii kaua, kui ta puhkusel on. Ta mängiks sedasi on, eks ole. Isa küll ütles, et, et see ei ole minu pilet seal seltsi pill, puhkpilliseltsi pill, eks ole, oh ei ole midagi, eks ole, ta toob tagasi selle. No isa laiutas käsi, sest et noh, vastu hakata julgenud saksa saldatele ka ja pääle selle isa ütles, et noh, et see on niikuinii läinud, eks ole, see pilli tagasi, too läks paar päeva mööda. Me õhtul juba hilja magasime, oli väga hilja, kusagil kell oli 12 öösel. Järsku keegi tambib väga tugevasti meie välisukse pihta, siis oleks vaatamata samma soldat, jooksuga tähendab rähkides tulisena pill kaenlas, ta tõi pilli ära ärasõit. Vot selline ase tähendab, suhtumine tõi see episood tuletas mulle meelde, mis juhtus ka sellega. No vot, see oli siis teine vene soldat, Te kohtumine. Ja veel paar päeva või isegi vist üks päev hiljem. Meid võeti siis rivisse kõik, terve see, Meie pataljon, nii palju, kui me seal kuldiga all olime ja alustasime marssi, marssisid skuldiga lossi juurde. Vaat iseloomulik on see, kui me rivisse asusime seal siis meie patarei ülem ei ütlenud enam. Läheb lahti, eks ole niiviisi ja nii me siis alustasime vaba samma, muidugi Ast alustasime minekut kuldiga lassi poole ja muidugi me ei teadnud, et need olid tegelikult meie esimesed nii-öelda vangi sammud juba sest edasi algas juba see nii-öelda sõjavangi periood, kuigi me kuldiga lossi juures olime veel päris mitu päeva. Muide kuldiga lossi juures jagati meile välja ka veel käiselindid kõigile, need olid kurama võitleja, käis Ta oli, kus oli peal, siis kurama lossi ja meie õhutõrjepataljoni diviisi vapp oli seal, mina panin ta endale rinnatasku ja me keegi täna kanda enam ei saanud, aga panin ta rinnatasku ja hiljem muidugi paljude teiste asjadega said ära visatud, ära peidetud lihtsalt kuldiga lossi juures, siis oli seal ka juba vene väeosad tulnud, kuid see on üks, üks minule arusaamatu tuia, Iseäralik õhkkond valitses seal kuldiga lassi juures. Nii Saksa kindralid kui Vene komandörid elasid seal lossis. Saksa kindralid, tal oli alles jäetud käsirelvad, tähendab, nemad kandsid püstolid, aga nad ei tahtnud kanda ja üldse kõrgemad ohvitserid ei tahtnud keegi kanda saksa raudristi kavaler, eks ole. Kõike muud tunnused olid neil alles. Igal õhtul toimus meil üldine rivistus lossi esisel platsil kõik need, kes olid sinna koondunud Saksa väeosad ja vene väeosad oli kahepoolne, korrapidaja oli korrapidaja ohvitserid, saksa korrapidaja ohvitser, rivistus üles sakslased. Või siis lätlased, 19. diviisi mehed ja vene korrapidamisrivistasid üles punaarmeelased sinna ja siis tulid lossist alla, mõlemad kindralid, ma mäletan, nende hulgas oli alati üks naispolkovnik, koli venelanna, tulid sealt alla koos saksa kindral, lektor, siis need raporteerivad, et üleloenduse õhtused tulemused see toimus siis mitu õhtut järjest. Niikaua kui ühel päeval rivistati kogu see seltskond siis seal üles, kes oli sinna koondunud Saksa relvajõududest, tähendab kõik alaallohvitseri koosseisus kuni rea meesteni, kuna ohvitserid alustasid teekonda Riia randa autodes. Ja noh, teatavasti hiljem me oleme kuulnud ja rannas neist osa isegi hukati nendest ohvitseridest. Kaks kindralit lasid ennast juba sõjal valgurses maha Kuldigas, meie aga alustasime jalgsimarssi Vainode suunas. Vainode on üks väikene asula Leedu-Läti piiril. Liikusime suures kolonnis oli mitu kilomeetrit pikk ja meie saatjateks oli hõredalt, ainult mõni üksik punaväelane seal igav, paari-kolmesaja meetri tagant tuli automaadiga punaneväelane, kes koos selle kolonniga sammus ees oli üks ohvitser ratsahobusega ja taga tulid siis hoburakendi, kus olid peal siis haiged, kes ei suutnud käia ja köögivarustus ja katlad ja nii edasi. Tulite selle kolonni lõpus, siis tuli ja liikusime sõna vaimude poole. Kas kaks päeva üks öö Scrundas vist ööbisime ja edasi liikudes me liikusime? Endise rindejoone, see oli täiesti maatasa tehtud, see oli kohutav vaatepilt, mis seal avanes. Kurama rindejoon, täiesti must maa, isegi kivid olid puruks lastud seal ja on ette kujutamata, kuidas inimesed seal üldse selle tulele vastu panid. Sest me mitmeid ja mitmeid tunde läbisime seda rindejoont. Ja jõudsime siis õhtul üks juba teise päeva õhtuks Vainode laagrisse, see oli siis juba esimene nii-öelda sõjaväe mingi laager, see oli tohutu suur laager meie saabudes sinna, seal olid juba väga palju sakslasi, oli seal ees, seal tuhandeid, oli seal ees juba ja oli päris raske telkimiskoha leidmisega, see oli väga suur selline karjamaa Kane ja madalate puudega põõsastega karjamaa, kuhu me siis lõpuks leidsime koha, kuhu oma telgid üles panna. Ja aga siis oli suur veepuudus on, kuskil ei saanud vett ja kogu selle rannabki aeg oli ka, raskus oli veesaamisega joomisega kohutavalt kuumad ilmad olid siis maikuus ja raskus oli joogivee saamisega, sest aega rännaku aeg oli niivõrd vähe ja kui kusagil mingi allikas või kaevu leitigi, siis lihtsalt mesimehi oli niivõrd palju, et et kõik ei saanud sõna juurde ja me polnud juba tükk aega pestanust saanud korralikult ja siis me läksime paari eesti poisiga läksime niisama otsima vett. Laagrist, kusagilt ei leidnud midagi, aga seal oli hõre niisugune traataed ümber hästi hõre traataeda või seal suured augud olid sees. Ronisime läbi selle traataia, läksime ühte tallu, seal oli suur punt poliveepump ja sealt siis pumpasin endale vett kaela ja toime. Teeme siis katelokkidega laagrisse vett ja siis tagasi minnes oli hämarik, ma vaatasin, kas ma näen mõnda valve soldatid kuskil, eks ole, mitte kusagil mitte ühtegi näha ei olnud, tähendab, see oli täiesti täiesti ilma valveta laager oli siis seal. Kuid selles laagris saime olla ainult. Järgmisel hommikul ilmus meie juurde senna üks vene ohvitser, kes rääkis päris rahuldavalt saksa keelt, temaga kaasas oli üks seersant automaadiga ja ta küsis, et kas siin on olemas balti rahvaid ja meie sakslased muidugi ütlesid neile, et siin on meil eestlasi olemas. Ja siis ta andis meile tund aega ettevalmistusi, ma tulen tunni aja pärast tagasi, et me lähme teise laagrisse. Ja nii oligi tunni aja pärast ta tuli tagasi. Vahepeal me olime siis oma asjad jõudnud kokku panna nii palju oma isikliku asju, mis meil järel oli, olime jõudnud ka hüvasti jätta sakslastega, sest me aimasime, et ega elutee meid nendega kokku ei vii. Ja siis me sammusime või marssisime koos selle vene ohvitseriga. Meid oli umbes 10 12 poissi, olime ja nende hulgas ka paar läti lennuabiteenistus lastele ja üks, kolm või neli kilomeetrit eemal võis olla ka rohkem, vist oli üks teine laager, aga see oli juba tõeline laagris oli korraliku traataiaga ümber piiratud, seal olid valve, soldatid ümber koertega käisid niiviisi. Ja seal olid siis kõik nõukogude rahva sees selles laagris ööd, kodumaa reeturid, seal olid kodumaa reeturid, seal seal oli kõigepealt kes nad olid, suurem osa olid seal saksa poole vangi langenud. Punaarmee soldat. Neid oli seal enamuses siis teine, suurem kontingent oli Läti 19. pataljoni mehed, diviisi mehed, diviisi mehed, andestust ja, ja siis olid plassovi mehed, laserimehed olid seal ja siis lambale kult, noh, meie väikeses koguses siis Eesti lennuväepoissi väga väikeses koguses, olime seal. Ja siis oligi niiviisi, see laager oli tehtud ühe täiesti lagedale põllule. Ja kuna sel päeval justkui me hakkasime sellest vaimude sakslaste laagrist marssima või kõndima sinna balti rahvastele laagri poole või reeturite laagri poole hakkas sadama väga tugevalt vihma. Seal oli küllaltki savine maa ja kui me sinna jõudsime, siis laagriplats oli täielik savi lõdi, mis oli kuni kederluuni, tähendab, saapad vajusid sisse ja vot sinna kohta pidime otsima endale telkimise kohta. Ja mitte ühtegi jalatäit kuiva maad kuskil olnud, kus oleks saanud telki üles panna. Käisime mööda seda laagrit ringi, otsisime, ei leidnud. Ja siis juhuslikult kohtasime seal värava juures sedasama leitnanti või ohvitseri, kes meid oli sinna toonud ja kurtsime Dallases oma hädad. Meil ei ole kusagil oma telki üles panna. Et ei oleks midagi kasvõi oksi või midagi alla pannud, nii ei saa ju olla. Ja siis see andis meile üle punaarmee soldati kaasa. Ja ütles, et eemal paistis selleks metsatukk. Minge sena metsa, et võtke sealt oksi või toogemal midagi, siis alla atooriaks vanem punaarmeelane, kõik püsseli, ta lohises mööda maad ja see tuli ähkedes meie järel kogu aeg. Me läksime ees, jõudsime metsa juurde, siis nii palju saime aru, ütles, et tema metsa ei tule. Et kui tema laseb ühe paugu, tulgu meie metsast välja ja nii oligi, läksime selle metsatuka sisse, tegelikult see polnud mingi mets, oli põldude vaheline üks metsatukk, lihtsalt läksime sinna metsa, aga seal tuli niikuinii, kui koristajad üle käinud mändidel olid ja kuuskedele olid ainult tutta ladvas tutid veel, kõik oksad olid ära murtud, koor oli maha võetud, sambla all oli üles kitkutud, kõik oli sõnalaagris juba enne sõda viidud, nii et seal oli tõesti raske midagi leida. Üht või teist me siiski saime koort, koorisime ja. Ja siis tegime sellise küljealuse endale ja panime telgid üles, jäime siis sinna telkides elama. Ja meie elu selles laagris kestis päris mitu nädalat. Ja siis toitlustamine selles laagris oli suhteliselt isegi ütleksin väga hea. Me sõime Ameerika toitu, selle lend-liisi pekki, sõime kogu aeg tangupudru ja supp oli kõik selle pekiga segamini. Sest me sõime punaarmeega ühest katlast seal. Ja tõesti, toit oli seal hea, aga siis meil oli seal toimus üks kord üks Mitinka ja üks vene polkovniku alampolkovnik pidas seal pika kõne meile, kus ta siis me muidugi aru ei saanud, aga lätlased hiljem meile tõlkisid, kes oskasid vene keelt. Et meil on lubatud, et varsti tähendab, saadetakse teed, kõik saadetakse oma kodudesse. Et teie need patud lunastatud oma üles ehitava tööga oma kodudes ja te hakkate oma igaüks oma kodumaad üles ehitama. No muidugi see andis meile lootust juurde, aga varsti seda hakkasid ülekuulamised, hakkate meid siis ülekuulamistel tassima? Vaat huvitav oli see, et nende ülekuulamiste juures ei olnud tõlk. Alguses püüti meiega vene keelega läbi haad, aga me oskasime ainult oma nime ja no äärmisel juhul, kui oma aadressi öelda, kust me pärit oleme, aga kaugematele küsimustele ei osanud nagu vastata. Ta. Ja siis leiti, lahendus, toodi üks lätlane, sem, kes oskas siis läti keelt ja vene keelt, aga ilmselt ta ei taibanud, et me, eestlased üldse oleme, see lätlane proovis meiega rääkida, aga ma ütlesin, et et ei oska. Läti keelt, eks ole, ja siis seletas ära, et need mehed ei oskagi läti keelt ja siis toodi veel üks lätlane, teine sinna. Ja see lätlane oskas siis ka saksa keelt nii otse tõlkimine käis siis niiviisi. Meie rääkisime ühe lakse lätlasele saksa keeles, tema rääkis läti keeles läti keelest vene keelde. Aga mis siis tegelikult selle ülekuulajate paberile jõudis, seda me tõesti tegelikult ei tea. Aga muidugi kõigile lehtedele andsime me allkirjad, et oleme nõus sellega, mis sinna kirja pandi, ta meil oli täiesti ükskõik, mis sinna kirja pandi. Sellepärast me ikka arvasime, et noh, ülekuulamine ülekuulamisega ikka koju saadetakse pärast et see on lihtsalt formaalsus. Ja siis mõne aja pärast toimus teine ülekuulamine veel kord kuulata, mis seal üle. Ja nüüd juba oli muretsetud ka meie jooks tõlk. Ja nüüd juba hakati meid päris tõsiselt pinnima, tähendab miks me oleme Saksa sõjaväes, eks ole, kas meil ka relvad olidki, püssi lasime, eks ole, keda Me tulistasime nii edasi ja nii edasi, kõik hakati täpselt pinnima, kuid me oma üle kuulamistes poisid rääkisid, noh nii-öelda Peikesena stsena lennuväe abiteenistuse nime taha, eks ole, tead, et me olime ainult sakslastel nii-öelda sed säärikute vuntsijaid, eks ole, kandsime laskemoona ette, nii edasi, rohkemat me midagi ei tea ja me ei olnudki soldati kohustustes olime sõna võetud niiviisi. Ja no kui palju nad sellest meie olukorrast teadsid, raske öelda, sest kõik komasõduriraamatut, pildid, kirjad, kõik need asjad kõik. Me hävitasime enne sõda ära, meil ei olnud mitte midagi, mitte ühtegi tunnistust meie kohta ei olnud. Need olid kõik juba hävitatud. Ja siis peale seda ülekuulamist osa meie poisse juba viidi sealsamas olevates veel kolmandatesse laagritesse, meid hakati ära lahutama. Ja see oli kusagil, jah, juuni teisel poolel, kui alustasime jalgsimarssi sellest Vainola laagrist välja, öeldi, et me läheme kusagile Riia või Jelgava kanti. Jällegi see marss kestis kaks päeva, olime teel, aga samades tingimustes kui eelminegi, kord saatjad, meid oli hästi vähe, aga enne seda toimus väga põhjalik läbiotsimine. Tähendab, laagrist välja tulles otsiti mind täielikult läbi lasti Ta jalanõud kõik jalas, sokid jalast, eks ole, kõik taskud keerati pahupidi ja loomulikult kõik, mis meil vähegi parem asja oli jäänud, need läksid kõik eraldi telgiriide peale, neid. Mul oli siin üks täitesulepead ja need asjad, mis seal kellad ja need läksid minema, neid enam tagasi saanud. Mul oli veel üks randmekett, oli mingisugune emalt, olid haritud ja see muidugi läks kohesele läbi, otse rinnataskusse ja nii edasi. Nii et seal tehti meile jah, väga korralik puhastus seal. Aga me arvasime, et noh, et kui me koju saame, siis me võime teile need asjad kõik loovutada, et ju ma ikka koju saame, sest meile räägiti, et kusagile Riias või Jelgavas hakatakse meile dokument jagama. Ja nii me siis marssisime ilusasti. Käisime metsades ja, mis kõige loomulikul mõlemal marssi ajal, lätlased käisid ära oma kodudes, kes mööda läksid, oma kodukohtadest. Tulid tagantjärele tähendab seljakotid seljas moona täis kõik, eks ole, toidu mon kaasas, kõik tulid dokumentide järele, eks rühalist seal püha lihtsameelsus ja ja kui me jõudsime niiviisi, siis Jelgavasse Jelgava linna külje alla jõus jõudsime just kusagil jaanipäeva paiku. Väga ilusad ilmad olid ja ööbisime veel ühe jõe kaldal. Käisime selles jões ujumas, saime esimest korda üle pika aja, saime ennast vette kasta ja pesta, sest me olime tõesti läbi kuivanud higist ja, ja sellest kuumusest kõike marsist ja tolmust ja nii edasi. Ja magasime rahulikult veel selle öösel jõe kaldal oma sealt plaanide või telgiriiet tee peal. Sest töö oli hästi soe. Järgmisel päeval marssisime läbi Jelgava linna, mis oli tõesti paremini, kes kõik. Ja väga palju lätlasi tuli välja, sest meie kolonnis oli ju palju 19. diviisi mehi. Tekkis Läti diviisi mehi 19. Läti diviisi mehed ja ja siis lätlased, seal hakkasid nendega kontakte looma, noh, igaüks oli huvitatud jooma lähedaste ja saatusest ja küsiti ja nii edasi. Ja eri Te näete konveieri ja neid oli vähe. Need sellele nagu erilist tähelepanu ei pööranudki, lubasid ka kõike seda teha. Ja siis me jõudsime kusagile kaunis raudteejaama lähedale, minge Lätti Jelgavas vabriku territooriumi lähedale ühe laagri külje alla ja noh, nii kaua oodati, kui see kolonn jõudis kõik sena külje alla kohale. See pikk kolonn viskasime oma seljakotid kõik maha sinna ja viskasime külili maha, jääme nüüd ootama, mis edasi saab. Ja siis järsku tulid need sinipunamütsi, mehed. Me olime ümber piiratud, piirati meid ümber, oli kuulipildujad ja koertega ja selline kett oli meil ümber kogu sellel suurel kolonnil. Ja siis mõne aja pärast tulid välja seal need NKVD kõrgemad ohvitserid jälle seal olid naisohvitser, oli seal palju ja hakati nimekirju kontrollima, tähendab kontrollid ja siis nimeliselt kutsuti välja ja siis läks läbi läbiotsijate ahel. Sõna tõsises mõttes oli seal ahelik, kohe seal oli kümmekond kümmekond NKVD last, oli mõlemil pool niisus ahelikus, selle vahel läksime läbi nagu Kadal nägu, kadalipust läksime läbi ja seal siis korjati meil kõik kõik asjad ära, tähendab nahkrihmad lõigati kõik seljakottide küljest ära. Siis vöörihmad, püksirihmad, võeti ära saksa, need nuga, kahvli harud, kahvli harud, et ikka kõik ära, kõik terariistad, nõelad, mis olidki õmblusnõelad. Kõik sellised asjad võeti puha ära ja siis läbi värava ja sisselaagrisse, kas te ikka mõtlesite veeret saate koju? Siis juba alles taipasime, milles on asi tegelikult siis me alles märkan, sest et selle laagri ümber olid ka need laagri valve tornid, seal olid prožektorid, seal olid koerad, siis mäles, taipasime, kuhu me olime ise vabatahtlikult marssinud, kuigi tee peal oli meil täielik võimalus ükskõik metsa minna ja kuidagi kasvõi kodu poole marssida. Muide milliseid juhuseid ka oli, Eesti lennuväepoissi tuli ära Saksamaalt Eestisse ja meil oleks seda võimalik võib-olla teha olnud, aga oma naiivsuses lihtsameelsuses me lihtsalt marssisime ise sena NKVD laagrisse sisse ja seal juba terve olukord muutus, kadunud olid lend-liisi. Hakkasime sööma seda maisi-hirsi, vedelat vett jooma, leiba saime seal ainult sadades grammides päevas elada ei olnud kusagil ja mis veel kohutavam oli see, et seal olid väga palju väga näljas ja vaba rabaldanud sakslaste pool olnud punaarmee sõjavange, kes olid täielikult alatoitluse all ja nad iga leivaraasukese pärast kaklesid ja kiskusid seal ja ja röövisid ja varastasid ja ründasid telk, pidin valvama kogu aeg ja niisuguses hiilguses raskes õhkkonnas tuli seal tervelt kaks nädalat veeta, siis niiviisi. Kusjuures lätlastel käisid omasksete, käisid tihtipeale aia taga ja siis viskasid kaugelt back natuke üle selle aia, seal olid topeltkahekordne aed nagu vangilaagris ikka keskel vahepeal on, see tähendab rehitsetud ala aga need soldatid, kes seal olid, tähendab vahitornides ja peale selle käisid automaatidega veel vahitornide vahel käisid veel igal lähenemisel tsiviilid lähenesid sellele laagrile, siis nad tulistasid õhku ja kogu aeg ähvardasid, korraldurisesid, aukusid seal. Noh, seal oli palju selliseid, juba meile täiesti seninägemata olukordi, kes hakkasid avastama uut, vaelgasime avastama täielikult uut maailma ja selle lõpptulemus oli see, et ühel päeval rivistati siis terve see seltskond seal üles laagrete. No nii nagu sõjalaagrites ikka viiekaupa ritta ja hakati siis jupikaupa laagrist laagri väravast välja laskma, aga laagri väravast oli üles rivistatud Se NKVD laste ahelik, mõlemil pool teed teatud vahemaadega, umbes kümnemeetriste vahemaadega. Väga paljudel olid seal koerad kaasas ja tagapool seisid autod ja autode peal olid kuulipildujad. Katustel olid kuulipilduja üle, tähendab, me olime nii nii ohtlikud oma tühjade katelokkidega, et need veed pidi kuulipildujate ja automaatidega saatma. Ja siis kogu minek toimus jooksuga mitte käies, vaid jooksuga sunniti kogu aeg jooksma meid püssipäradega ja, ja, ja anti hoogu tagant veel. Ja niikaua kui raudteejaamani raudteejaamas siis kavandati kõik seisma, no siis oli juba näha, et meestel oli täitsa näha, milles nüüd asi on, et kusagil hakkab sõit, sest vagunid olid ees palju vagunit, rongi oli seal ees ja hakati jupikaupa metsis nendesse vaguneid, et just see sisse sisse viima. Ja juhtus niiviisi, tähendab just nii, kuidas kolonnis keegi oli ennast asetanud, niisuguse seltskonna ta kokku sattus. Kuid minul oli õnne, ma sattusin kokku kuue lennuväepoisiga, nendest üks oli minu enda kahurrühmast, aga teised olid, kõik olid Katarnama poisid, siit aga teised olid teistest rühmadest ja helgeid ja poisid ja sattumise kuuekest ühte vagunit vagunisse. Enamus olid seal küll selles vagunis ja meid loodi väga tihedalt kokku, seal vagunites oli sees kolmekordsed, narid, kolmekordsed, narid olid need naride vahe oli väga kitsas ja seal ma arvan, et sellesse vagunisse oli umbes 60 meest, löödi sisse nendes loomavagunitesse, mille need luugi avad või aknaavad või õhu avate, need olid trellitatud okastraadiga. Muide. Ja ma sain endale esimesele korrusele nari korrusele, päris seina enda sain endale koha ja minu kõrvale tuli minu ja oma kahurikaaslane sardson, Harry, kellega me siis saime senna kitsasse sahtlisse ennast sisse viia. Aga kõik ei mahtunud ja naride peal osal tuli jäädasena vaguni keskele, et siis jäidsana põrandale. Samas oli ju ka see see toru, mille peale oma loomuliku asju käidi ajamas. Ja nagu ma ütlesin, meie vagunis seal oli suurem osa oligi nendest vangidest vene vangidest, kes kannatasid alatoitluse all, see oli väga raske oli ikka seal olla, õhupuudus oli instaks, kuumus oli, vagunid olid tohutult kuumad, sest et nii kuum ilm oli. Ja hiljem teel olles juba kogu see panud Ailsi, ütleme roojahais, mis seal kõik sees oli, see oli ikka kohutav selle juurde, missugune laagri oli teie sihtjaam, meie sihtjaam oli valge mere ääres, tol ajal oli ta Molotovski linn, Tseveradrinskist on ta praegu, see kolonn liikus väga aeglaselt, sest et kõik need sõjaväe kolonnid jurasti läbi ešelonis ja tihti pealne vagunid jaamades väga pikka aega seisime. Ja siis oli ka minul oli õnneks sellepärast, et vaguniseinad sees oli üks oksa Aukoni ja ma sain säbisele oksaaugu ühe silmaga piiluda, mis väljas toimub. Aga ühes jaamas oli ka niiviisi, et sealt läbi sõites üks punaarmee ešelon seal seisis ja paar punaväelaste avasid seal meie eželoni kõrval juttu, eks ta nägi, et see silm seal augu kohal pill, kus ta võttis oma pika püssi selle terava täägiga terve täie hooga lõi selle augu suunas, tahtis neil seal auku tabada, aga õnneks ta läks augu servad, oleks tabas mul silma peast välja löönud muidugi valge mere ääres olime päris mitu nädalat ja käisime seal ühe laeva doki ehitusel. See oli väga raske töö, siis oli juba toit oli väga viletsaks ole seal. Elasime ühes laagris, mis oli ehitatud postide otsa all loksus vesi. Elasime seal ja säält viidi meid laevadega mööda põhja jäävern Jenissei narinskisse ja Tõdinka sadamasse, sealt mööda kitsarööpmelist raudteed narilskisse ja tegelik laager oli meil ikkagi Norilskisse, oli see suur vangilaagrite konglomeraat?