Eesti Raadio võib tänavu tagasi vaadata 70-le tegevusaastale. Aeg läheb, mälestused kaovad. Raadio ise on elanud ja elab ikka tänases päevas. Harva, kui saab heita pilku üle õla. Üks meie ammuseid kolleege, kes tegi kaasa siis, kui ringhäälingu oli noor, on Eino pilliks. Jutuajamine Eino pilligsega on salvestatud tema kodus Tallinnas õismäel. Milline koht? Ta oli Ringhäälingul sel ajal, kui teie sinna tööle läksite, eesti rahva. Ringhäälingu oli väga suur roll mängida, sest tema ainukene kogu maad hõlmava massiteabevahend ringhäälingusaateid jälgiti igal pool ja ringhäälingust Te võite paljudes asjades malli. Näiteks et Ringhäälingusaated huvitav kooli Ulbrei ja Kompus olid Ringhäälingu juhtkonnas, nemad olid anonüümsuse pooldajad. Nemad väitsid seda, et ringhäälingu tööta peab jääma anonüümseks. Nii kui näiteks teadvus ta teadvustas, kimp tema enda nime ei nimetanud. Ja ma mäletan, kui mina esimene kord mikrofonis esinesin. Siis oli tükk aega tegemist, et kas tohib nimetada või ei tohi, sellepärast et ma olin ringhäälingutöötaja. Aga ma olin ei salapääl. Ja ringhäälingut kuulati ringhäälingus, peeti lugu ja Ringhäälingu üritustele kaasa. Mulle on jäänud mulje, et rahvusringhäälingusuhted olid väga sõbralikud ja et ringhäälingule kuulus rahva lugupidamine ja täielikult, seda näitab ju kirjavahetus. Vaadake, mina tegelesin ka filateelia. Ja mul meie sekretäre on kokkulepe, et me iga päev sain ringhäälingule tulnud kirjade ümbrikud, kus margid ära võtsin ja ringhäälingu korrespondent soli tohutute mõõtmete, aga see oli tõesti nii, et üks inimene, kes sorteeris ja peab ütlema, et rahvas reageeris ju väga aktiivselt ja kiiresti need tarvitses näitas, kui ringhäälingu mõni asi ei klappinud siis otsekohe paar-kolmkümmend kaebekirja. Ja kui ringhääling kutsus midagi küljest tegema, siis ilma pikemalt mõtlemata seda tehtil. Üks huvitav näide oli 36. aastal. Ringhääling tahtis teada, mis on eesti rahva lemmikhelinat. Ja muidugi kirjutas. Ja kuulutas selle välja. Tuli kirju, kui palju neid tuli, ma ei mäleta. Aga häda oli see, et ei Hitreernut ühtegi markantset asja. Ja siis oli nii, et tehke statistikat ja tuli välja, et kõige rohkem tunnustavaid sõnu sai agulüütiku laudade laul, rikas ja vaene. Kes on rikas ratas, tarned õhulaeva. Siin muidugi sellises eksperimente Sloputil. Jah, seal on ikka koht, kus kõik protsessi Aga muidu üldiselt jah, ja näiteks kui ringhäälingu teadussaate võistlus oli 36. aastal ju kandideeris seal terve rida inimesi, teatas ta kohale. Ja seal kvaliteetseks teatud grupp välja, kes siis esinesid kordamööda mikrofoni ees diktoritena ka muidugi anonüümsel, kelle numbri alla. Ja siis tead, tulin nii, et teeks 60 hot kirja, midagi tuli, zürii oli rahvas, kuulajaskond, zürii oli kuulajaskond ja zürii oli kuulaskond. Muidu huvitav oli see, et seal tuli esimeseks tuli siis üks stafenov Ralf kes oli lõpetanud Tartu Saksa Gümnaasiumile. Ja tema eesti keel oli niivõrd laitmatud ja diktsioon niivõrd puhas, et Felix mooriga rääkisin. Felix Moor ütles, et tema ei kujuta üldse ette, kuidas see poiss sai nii täpselt eesti keelde hääldada. Aga ta muidugi kohapeal saanslast vard, arstlik kontroll oli kõvad, kopsud nõrgad. Vot säält tuli Sanders Birk tulises ja Lisette Peek või tulid sealt. Kuidas teie leidsite, ringhäälingu ukseringhääling asus tollal Estonia Estonia. No minu ukse leidmine väga lihtne. Mina sain sõjaväest vabaks, mulin sidepataljonis minu pataljoni ülemaks, kui ma aega teenisin, Olbri, kolonel Albreegolomiolbreya, ja kui ma sõjaväetennise lõpetasin, siis ringhäälingu direktor Olbri ente välja. Sama mees, sama mees. Nii et mul ei olnud mingit probleemi sellega ja mina algasin, siis alustasin konstruktori joonesta, Molin tehnikagümnaasiumi lõpetanud. Aga siis tuli üks parem mees, Nikolaus Hurt pärast linnamuuseumi direktor Paul Heremiks, Vabadusristi kavaler, Nemad Akaitses konstruktsioonidega tegelema. Ja mind viidi tehnikaosakonda. Ühesõnaga need brigaadid, kes käisid, siis kes korraldasid saatekava edastamist regulaarselt käisid Sist väljas igal pool ja ma olin siis seal, see võis noorele mehele olla üsna huvitav töö. Oi, see oli väga huvitav töö ja seal juhtusid teate sellised ettenähtamatuid, olukorrad, ime. Ja muidugi, ja kui see sellest Sid sellest puhtalt välja tulla, siis Olbri pidas sellest väga lugu. Näiteks meil oligi niisugune lugu. Ringhäälingu tehnilised ruumid olid Estonia kolmandal korrusel ja seal vahepeal lift Laasuks koridoris. Ja tihtipeale unustati see uks lukku. Ja kord oli nii, et meie tehnikamehed olime kohal ja teadvustati ole kell kukub, vajan hakata peale, teadvustad ei ole. Helistame siia, helistame sinna, kedagi ei ole. Mõtlesime, paarimees oli Victor Toom, kellega me olime sõjaväes koos ja mõtlesin, et mis asja, kas meie mehed ei olegi, oligi nii, et hüppasin siin mikrofoni taga ja teadvustasin ära. Tallinn, Tartu ja Türi ja kell on nii palju ja panime plaadi peale, siis muidugi jõudis teadustega kohale. No sellest oli palju sekelduste pärast. Mõned leidsid niimoodi, Te ei ole õige, et ei tohtinud seda teha. Olbri leidsid, et ei, et sõjaväe siin ka, nii et kui juht langeb, siis üks võtab komandeerumis enda kätte. Ja kui nüüd tehnikamees teadustas ja alt ei läinud, et mis siin saadud, Paulson tervitatav nähtus. Ja seda see paar korda veel ette tulla. Sellepärast et teadvustatud ikka noored ja paljugi juhtus, teatas esmaspäeval, et kõik on kohal, pillid on soojad, aga kõneleja peole ja olukorrad lahenesid. Ja tüki pärast jutud olid, leiti, et see oli väga õige. Kui rahvas oleks kuulanud aparaadi taga, et vaikus on, kellaaeg on läbi läinud. Et mis nüüd juhtus, aga nüüd on kõik korras. Ja nii see asi läks. Sain pärast, siis kui kuuldemängude stuudio tehti. Siis ma läksin õieti, mind viidi kuuldemängude stuudiosse. Selle väike põhjus ka veel see ringhäälingus ei olnud taate vaheseinu. Et vot see on need tehnikaosakond, Jason staategawa osakond. Füüsika-tehnikaosakonnast kaastajat saatega Osarnale ja mina tegin seal, ma tegin paar laste kuuldemängu ja mõned vestled. Jaa, muidugi võis kuulda mingit osakond loodi eraldi viiendale korrusele, siis mind sinna noh, seal muidugi sai organiseeritud siseli taustade kartoteek ja nii nagu üks asi munema. Ja seal ma olin siis kuni 40. aastani 41. aastani, kas teil ringhäälingu algaegadel tuli käia ka välisülekandeid või välissalvestusi tegemas? Salves vähema küljes ülekandeid ja seal PL1 magnetofon, oli see laiba, see esimene magnetofon, baltikumi selts oli meil ja mina käin sellega Tartu näitusel, käisin ja käisime lihtsalt võhma tapamajas. Felix Moor reporteriks. Ma ei mäleta, kus, igatahes nyyd sai käidud. Vot selle magnetofoni kooli hädas üksainuke magnetofon ja tollal Need magnetofonid olid ju aeglase käiguga, häda oli selles, et tema linti ketta peal oli linti siis 20 minutit. Ja kui nii pikki asi oli siis tuli magnetofon panna lint ära vahetada, jätkata ja muidu küsselinclaks saates vabandati väga, et seal on väike katkestust vahepeal. Nii läks, mäletan Eenpalu Tartus kõige magusama koha peal teatel lint ära pandi mikrofon kinni ja teadlaste ütlesin, sai pärast väikest vaheaega, ma jätkame uuesti, läks jälle. Ja muidugi selle esimese magnetofoniga oli väga põnev lugu. Oli eesti läti jalgpallivõistlus Kadrioru staadionil. Ja moor tegi seal reportaaži magnetofoni peale magnetofonilindile. See päeval ja õhtul siis läks asi saatesse õhtupoolikul teatriks viis minutit on saate käinud, võib-olla isegi vähem. Telefon, hellislik väga ärritunud meeshääl küsib, et mis asja te seal praegu saadate? Kuulge, mina ise käin selle võistlusele ja mul olid juba kodus, kas siis tõesti elektril nii kaua aega läheb, et Kadriorus telejõuda? Rahvas oli harjunud otseülekaldega ja otseülekandega ja aga rahvastati sakad iial selle omaks. Alguses leiti küll, et see on nagu inimeste petmine isegi ja seal inimeste petma, kuidas sa räägid mulle praegu seal Stava töö kui staadionile võib-olla ei olegi enam? Aga sellega kähku ära? Aga teater ei võtvad paljudele uuendustele niisugune asi, et alguses oli vaimustunud poolehoidvaid juuli vaimustatud vastaseid. Ja siin oligi nii, et kuidas siis mõni asi sattus. Tookord jah, magnetofon võeti kiiresti omaks, leiti, et see on suurepärane vahend mis võimaldab ikkagi seda saatekava teha, palju praktilisemaks mitmekesisemaks ja säilitada Kullulise momente, mida muidu säilita ei saaks. Meil oli plaadistamises võimalus, oli ka olemas, aga plaaditati black plaatide peale ja see oli keeruline protseduur. Aga muidugi tehti ka ja meil näiteks, et tähtsad riigikogu ülekanded ja need võeti kõik plaadile. Mängiti plaadilt aga väga kallis lõbu. Ja need plaadid kehva kvaliteediga ja asja. Varem ütlesite, et Olbri seisukoht oli ringhäälingu olgu anonüümne sellegipoolest mõned raadioonud olid ju kuulajale väga tuttavad, vägagi tuttavat nimepidi Felix Moor, näiteks Felix vooru fenomen millel ei ole võrdsed siiamaani. Ja ega Felix Moore'i ei teinud populaarseks. Adjo tähendab Felix Moore'i nime vaid see, see meeldiva häälega onusel raadi, raadio taga, raadio sees. Et see on Felix Moor. See sai rahvale teatavaks tänu ajalehtedele sest ajalehed tõstsid Mori kilbi peale ja kiitsin moori iga õnnestumise puhul. Moore oli ju väärt ja Moore oli ju ringhäälingust, et alguses A ja O. Sealt oli olukordi, kus rahvas teadsid ringhäälingu sai kaks inimest. Olbri ja moor. Teise polnud üldse ollagi. Moore tegi ju kõiki. Mul on siin, miks sport, see on ajalehe väljalõikeid, Lanu. Seal on need, mis asjad peitmoor oli. Tema oli saati kõva sekretär, tema oli saatekava korraldaja. Sellest osaühisus oli siis. Ja osaühisus ju luges senter. Ja moorile anti õigus küll kutsuda esinejaid, kuid Mori juurde õigus mingisugustele lubada solivoori enda teele, kuidas inimese mikrofoni ette sai seal midagi välja kaubelda? See oli omaette diplomaatiline töö. Kui ilus näide oli 36. aastal? Ei, see võis olla varem, sest osa päevad lõppesid 1934, mil ringhääling riigistati ja vot 33, minna 33 töötasin ka ringhäälingus praktikandina ja siis olid 32. Kui Tartu Ülikooli juubel olin, siis ma olin ka ringhäälingu. Aga vihma ei olnud mitte koos, seisime töötavatel Lin praktikant tehnikagümnaasiumist. Ja siis oli niisugune lugu, et spordilehe toimetus Kraadio hing ise osaühisus oli muidugi sellega päri ja küsiti paga, palju te maksate selle eest. Seepärast ringhäälingule harjunud kõik, kes seal tema saatega mahtu kasutasid, maksid selle eest. Ja muidugi kõige suurem, tasun klient ringhäälingule, tollal. See piibliselts jahuma, tunnistad nemad pühapäeval selle kõige magusama saatega vaja võtsid enda kätte, kus siis rahval ei olnud mitte midagi teha, kuulata välismaa raadiot, kell aparaat võttis. Ja kui siis ja spordi keskliit või spordileht, ma ei tea, kes tegi ettepanekud, et kas see võiks ka tulla spordireportaaže siis osa juhtkond ütles kohe jah, et hea meelega nõus, aga palju ta maksab. Ja muidugi läksis pikaks vaidluseks, saad näo täis, nelja peaks maksta. Ja. Ei makstud midagi ja ei saadud ka midagi. Aga ringhääling sai 32. aastal juba spordireportaažid ja esimene raadi spordireporteriga kastast teele 32. aastal. Mis teil on meeles Tartu Ülikooli juubelist 300.-st juubelist, mida te mööda minnes mainisite? Jah, Tartu ülikooli juubeliga olin niisugune lugu, et Tallinnas siis tuli brigaad sinna Tartusse. No mina töötasin Tartu saatejaamas praktikaldina ja meil oli ka üks äike, nelja kande võimendaja olemas. Ja siis tehti seal koordineeritud tegevus, kes annab, mis kohalt ja millal. Ja kuna programm oli tihe üks ainukene auto oli siis oli seda pikka aega vehklemist, enne kui sa niimoodi teha, et kõik olulised asjad ära seisaatamisest. Tartu saatejaam asus Raadil, kui ma ei eksi, naaseni surma taga. Aga stuudio oli Vanemuises Steetili Vanemuise viiendal korrusel, yks koli Amber aga säärilisikeks riietega trapeeritud ruum ja üks seenerahvana. Ja siis keda siis saadi, tiriti sinna stuudiosse mikrofoni ette ja kohapeal sai käia iga see mikrofonid õlledega muid tollal ei olnud. Ja mul isiklikult meenub minu esimene tutvus mikrofoni koolike seal. Kui jälle sealtsamast Vanemuise stuudiost viiendalt korruselt pidi üks omavalitsustegelane esinema mingisuguse ettekandega ja teadust ja ei jõudnud lihtsalt kohale, ei olnud autot. Ja kuna kellaaeg oli käes, siis saime asjad niimoodi ära korraldatud, et helistasin saatja või öelda niiet teadusta ise. Mina saingi oma esinejaid mikrofoni, ristsed sain ylikooli juubeli ajal. Seda praegu on hea meelde tuletada. Ja muidugi jah. Meie Tartu raadiojaama juhataja oli Evald Mägi sellel Lander, Director, saun, marmäe venda. Ja kui ma pärast Evald Mati käest küsisin, muidugi, nii. Väikene hirm oli südames. Kes, kuidas läks, see ei ole viga, mõnel veel hullemini läinud. No see oli juba teatelisele lohutav. Te ütlesite, et kuulajaskond üks vaja arvas, et ringhäälingus ongi ainult kaks inimest, Felix Moor ja volbri mooride veidi ise loomustasite, milline mees oli kollane volbril? Kolbre juuliks. Ning jälle uunikum, haruldane inimene. Ta oli ju vabadus, sõjaline ohvitser. Ta oli lõpetanud Prantsusmaal, kui ma ei eksi, vist Tuloonis ülikooli ja Peterburis ka veel Peterburis ta lõpetas, siis oli. Ma ei tea, see oli tehnilise kallakuga, jah, jah, jah. Jah. Aga ta riigi riigi valitsuse kulul teeb Eesti vabariigi. Ta saadeti Tuloodil, Ta lõpetas Tuloonis ülikooli ja tuli siis majori auastmes Eestisse. Siis ta esines meil raadios, mina tollal olime koolipoiss, esimene saade siis raadiovestluste ka. Ja kui tema ärati direktoriks, siis pööras kohe ringi ringhäälingu arengule teise leheküljel tuli haruldaselt laia silmaringiga ja tolliarvult mitmekülgne mitmekesiste huvidega, ta kirjutas hädasti ta komponeeris. Olbri helid olid kantringhäälingus ette. Ja tema vestlused olid seal, neid kuulati huviga. Kuulasid ka need, kes asjast aru ei saanud. Muide üks näide Olbri reageerimisvõimest. Tema olid raadiovestlused. Ja no kuulajad tulid igasuguste küsimustega. Ja kuna volbril lati kiirem ega ta ette ei valmistanud, talle anti kirja pat kätte. Ja Olbri võttis kirja, vaatas pilgu peale vastas. Ja nüüd tuli välja, et tulid, et Rotalia mehed otsustanud volbri laiali. Ja saatsid siis volbri-le kirja. Ja Albree jällegi räägib ja võtab, pannakse kirja tervale, jah, siin on veel üks kiri maa, räägin sellega, saate lõpus. Räägivad lõpun ära, ütleb siis jah, vaadake, nüüd on niisugune lugu, et et lõpuks on mul siin üks kiri veel mustgrupp raadiokuulajaid küsib minu käest nõu. Et õieti üks raadiokuulaja räägib, et temal on väga hea lehma suurevol, piimaanniga aga saab järjest pullvasikaid. Et mida ette võtta? Volbri ütleb, sellepärast need teated. Mina ei ole luu veterinaar. Aga ma ütleksin teile vanasõna. Lasesse prantsuse vanas oma Branskele hete ütles otsed ehti, kes tõlkes tähendab see nii, et kui tahab midagi korda saata ihke ise paneb klõpsti mikrofoni kinni, oli saade ääri. Toldrealiseline meetritega temaga niisugust sõltuvad nalja teha ei saa ega ei tahetudki. Et oli äärmiselt vastutulelik. Ta suhtus kõikidesse äärmiselt lojaalselt. Muidugi jah, Olbri lebanud ette seda ringhäälingule, perekonda kasutust. Jah, tõsi see oli õige, mitme dollari sugulased. Aga ma võin öelda, et üldiselt. Ma ei tea midagi märkimisväärset sellest, kus Olbri juures kedagi soosinud oma sugulastest. Ja muidugi Kolbre oli väga populaarne, väga armastatud. Ja kui ta pärast Venemaalt vangist tagasitulekut Eestisse tuli, siis meil oli väga meeldiv temaga kohtuda ja me olime temaga koos kulisema surmani. Volbriringhäälingu juhi kohale asudes võttis ju ka saatekava poliitikas uue suuna kommertsjäi tagaplaanile ja rahva valgustuslik tõusis esiplaanile. Jah, selgelt sätenn olidki, puht kommertsoligi. Osaühisus oli välja sain. Tulupeol osalist ei huvitanud see, mis kvaliteediga saadi, oli, peaasi, et raha tuli. Aga nyyd tuli uus Deere, ringhäälingus sai arvestatav kultuuritegur ja Olbri juhtimisel ja muidugi Olbri olnud üksinda. Hanno Kompus oli ju saatekava toimetaja ja saatekava juhataja, Hanno Kompus tema suunas siis seda kultuuri eestlastesse ka. Ja muidugi tänu sellele ringhääling kooli populaarne Holbriolly populaarne. Ja kuna nyyd juba võis ka nimetada ringhääling inimesi nimeliselt siis moor moodi populaarses kassas veelgi, aga Moore oli enne juba nime teinud, nime teinud ja Moriga oli isegi nii, et tal ju kuulajate hulgas väga populaarne. Ja teate seda moor on tedre tähinem. Moor sai suure purgi tedretähesalvi näiteks ühe raadiokuulaja käest siis konnamoor pidas nisukesi selgitavaid loenguid ka ühed raadiokuulajad. Kus oli ka see valge ristlips, kus oli, pääses pähe tarrella öeldi Rärnell, tähendab raadio lubada. Viibimegi töökojas laudadel jahve internaine kavandeid, millede järgi valmistatakse kostüümid ümberringi sente ääre asetatud varnadel riputatud igasuguseid kirevaid tüüne, mis lavalt peavad rõõmustama publiku silma. Üks munder on asetatud niinimetatud mannekeenile, kus talle antakse veel viimast lihvi. Üks rätsep on parajasti ametis juurelõikamisega. Kas kuulete? Teisel rätsepal olla tegemist õmblusmasinal juures. Kolmas rätsep on pressimisega tegevuses. Ega see kerge töö ei ole, võtab suu alul vett täis, purskab selle riidele. Asetab siis märjale riidele tulise raua riia aiva susiseb. Kuule, kuule, kuule, kuule, see õlga. Alla panna eeldan muidu päris hea. Ega siin tuleb välja. Nii käib meeste kostüümide selga, proovime daamide kostüümide selga proovimist, lugupeetud kuulajad. Teile küllalt arusaadaval põhjusel me kahjuks ei saa jälgida. Jah, minul on mooniga väga head kontaktid. Kui meil see kuuldemängude värk tuli, siis ma olin nii-öelda tema tehniline abi inspitsient, nagu tol ajal nimetati. Ja see oli väga meeldiv koostaja. Kuna ma töötasin kuulda münte stuudios, siis mind huvitas ka see, et millal nende esimene kuuldemängud tulid solk ja tuli välja. Esimene kuuldemäng läks eetrisse 24. veebruaril 1000 eks, 128 vabariigi aastapäev aparaadi 10. aastapäeval. Ja selleks kuuldemänguks oli Augustamanni koidikul. See Tammani koidikul see oli üks niisugune ütleksin hurraa-patriotismist, meratav ettekanne. Aga Kunnal tollal paremad midagi ei olnud. Siis ta läks, et oli sõjaväelaste hulgas väga populaarne. Sato oli mitmel pool sõdurite hulgas ette kantud ja pataljonides sõdurite kodus. Ringhäälingus kandis selle aseette draamastuudio näitlejate grupp. Näitlejad, aaloe, Engelberk, moorvõtus, merep, Otto Põldroos. Ja näitejuhiks oli August suune. Tammann võidukule ja siis pärast tulid. Väga palju tuli eksipi, dramatiseeringuid, üksiktäpset informatsiooni ei ole, statistikat ei ole, aga umbes 50. Demontramatiseeris siis maailmaklassikat ringhäälingus ettekandmiseks, kas kuuldemängud läksid otse-eetrisse, olid need otseülekanded või salvestati kuuldavalt tollal kõik otse, salvestatakse ainult üks Annika magnetofon lintidel kallilt sõidunud kõne allagi. Vot auhinnatud kuuldemängu puhul Sailis suure surmaga nii kaugele, et üks seen, mis tuli hiljem korrata nii-öelda mälu tegevuse näitaja, aga see lõigati heliplaadile. Aga muidu oleksid kõik otse, kõik saateldaksid otse. Ja sellepärast oligi ju väga palju pahandusse, mõni mees kukkus verest ära mikrofoni nägime ja oli ju nii, et näiteks kokkulepitut meest mikrofoni ette ütleb kolm sõnade Pokokke jääb aita. Aga saatja töötab, mis nüüd teatas, ta, teeb, teadvustad muidugi olid sellist võimalust ette näinud, et näinud juba ette valmistanud Nelly saadiks portsjon reserv plaatel pandi kohe seen lae peale ja oodati jälle, kuni kell kukub ja järgmine saade võis pihta hakata. Ja kuuldemängudega oli ju nii, et kuuldemängudega moor tegin harilikult kolm proovi. Üks lugemisproov, kus ta rääkis kõik ära, mestab ütelda, oli teine teine proov, kus siis memoriaal kahekesi vaatasime, mis taustad ja mis stuudiast me midagi teeme. Ja kolmas läheb kohe saatesse. Ega pahandust ei olnud kunagi midagi. Sepased kvalifitseeritud rahvassari. Neil aegadel tuli siis käibele seda mikrofoni, palavik, mikrofoni, palavik tuli enne mikrofoni, palavik tuli juba 26. aastal, kui mikrofoniga mindi. Näiteks ühe näitleja kohta räägiti see väga sõnakas naisterahvas ja kui talle siis mikrofon ette pandi, siis tollidest käed üles, need liigese meremadu siit ära. Üks kuuldemängude tegijail Kers helves, tema olim autoreid, autoreid Decertel, tema hakkas pihta teate õiget, niisuguste lastesaateid tega ja ja väga primitiivsete saadetega. Oli inimesi, kelle tema saated üldse meeldinud tappa tulime, andekas, väga mitmekülgne mees. Ja tema ampluaa oli lai. Atherilt armastas siis need vaimuinimeste sellist koostööd kuuldemänge. Ta kasutas muidugi saksakeelseid literatuuri lähtematerjaliks. Hutu rajade maali väga Helm. Ma ütleksin isegi, Ta oli omaenda tekstis armunud. Nii et Felix Moor, Paul Viiding nägid tihti suurt vaeva, et mõnda formuleeringuid raadiopärasemaks muuta. Helbemäe raudselt muidugi oma juurde. Muidugi mäletan paari juhus näiteks üks lastehuulde mäng, helme jälle võtnud saksa jutukese ja tegi selle järgi janu saksa kahju jahutav. Aga Eesti, kas nõub? Ja nüüd tulis Moria helbe vahel tuli vaidlus selle üle, et nüüd eesti keeles kuuldemängus, kas nüüd tuleb öelda, kas teeb nõu, nõu? Kas teeb nii aumehe, au? Ja vaidlus oli suur. Muidugi helbe ette, et tema on autor ja auto tahab nii seda respekteerida kuigi pärast tegime naljaasi. Aga vot selliste asjade problanner. Ja siis näiteks üks tema kuuldemäng oli kirjutanud Tšaikovski Haapsalus. Tegi ilusa kuuldemängu, teate, see armas mari oli seal sees, viid meloodia ja, ja kõike kõik. Aga muidugi tema stsenaariumi järgi tuli Tšaikovski haapsalusse rongiga. Aga paraku seda raudtee veel sel ajal ei olnud. Helbe sõda ei teadnud. Timur laskis selle kahe silma vahelt mööda ja neid oli asi, nii et kui kuuldemängul liend eetrisse, siis tulikiljad. Et kuidas sai Tšaikovski tulla rongiga Haapsalusse, kui raudtee sel ajal veel ei olnud? Ma ei mäleta, kuidas see asi likvideerus. Igatahes sellest tuli pahandust. No tema tähetund algas õieti 39. aastal, kui kuuldemängude võistlused olid juba sellepärast kergelt mäest ja tema tähetund hakkas 39. aastal enne temale kliiniliseksid. Ma ütleksin, punkti asjum, liik saatekkesse lastele ja mõned väiksed laste kuuldemängud. Aga siis, kui 39. aastal esimene ringhäälingutuulte mängude mõistlus siis heldame Mariidaviimla tuli seal ülekaalukalt esikohale. No see oli tõesti hästi nii raadiopärased tehtud asi, seda oli lust teha. Ta oli raske, kuid meie ringhäälingutehniline varustus oli juba tollal hea. Me saime anda korraga kolme mikrofoni ja kolme heliplaadiketast eetrisse üheaegselt. Aga mõnikord oli seal nii, et isegi nendest jäi puudu. Siis me tegime tohtem, seened, võtsime heliplaadile, mängisin plaadi, miks sõmer sinna juurde, mis veel vaja oli? Vea sellele kuuldemängude võistlusi, seldame. Helme mäel sai esimese auhinna. Teise auhinna said Eerik Laid sai alles Kaskneem ja kolmas auhind oli ka jällegi helda ühele. Millal teie vend Eerik Laidsaar hakkas kaaslaselt tegema ringhäälingule, minu vend Eerik Laitse ratas ka tööd tegema 32. aastal. Tema nimelt esimene raadio spordireporter. Aga muidugi see reportaaž tollal on midagi muud kui praegu. Seal kõigepealt ei olnud mikrofoni, millega ringi rännata. See reportaaž tehtud laua taga. Aga ajas asja ära. Kuidas seda mõista? Laua taga? Tähendab nii nagu meie siin oleme teiega istudes stuudium mikrofoni taga ja rääkis oma juttu maid saare kohta ütlema, et ega tema jalgpallireportaaže ei andnudki, tema tegi peamiselt kergejõustik, Messon lugesid, vot need võistlused ja need võitsid ja need ei võitnud ja ja nii tolli, aga kuna tal on muud ei olnud, siis öeldakse, et kuratsemine, teabe kärbseid. Ja muidugi rahvas ootas neid reportaaže, säärasel teatas, et ajalehes ju alati olnud, kõik. Oli Eri Klasi, Sarrise spordihuviline või spordimees ja tao kujuneski Eesti rahvusmeeskonda isegi kergejõustikus ja et tal oli väga mitmekülgne. Ja muidugi ta eriti paguluses veel Eesti mängudel õhtuti kaasa kõrges vanuses. Ja räägime nüüd vast ehk ühest raskemast ajajärgust, ringhäälingu ajaloost. Kas teil on meeles teise maailmasõja puhkemine? No siis oli see asi nii viis, ta algas läänes. Meie olime ootel. Päevauudistemehed olid. Aga tehnikaosakonnas see asi läks nii rahulikult mööda. Sellepärast ta, ega ta otseselt meid ei puudutanud üldse, tundus, et sõda on kaugel leviivagi jaja sõda oli kaugel ja loodeti, et meid ei riiva, kuigi oli ka inimesi, kes kartsid, et kulla mehed ega see asi nii ei lõppe. Ja muidugi nii ta oli, oli ju nii, et kuna oli ette näha sõjategevuse võimalikku puhkemist ringhäälingule oli tellitud selle uue raadiohoone jaoks, mis praegu on vana raadiomaja räägu, vana raadiomaja, Kreutzwaldi kogu tehniline varustus, viimsed, kruvid ka kaasa arvatud, kõik olid olemas. Ja oleks tulnud ainult, et kas need lahti võtta ja kohale panna. Aga muidugi olukord läks, teiseks. Läksin laeva peale, läksid suurele kodumaale ja seal sai seda meiegi. Aga need Ringhääling oli ette valmistatud täiesti niisuguseks autonoomseks tegevuseks. Kas Eesti välismaa ajule?