See saade on ringhäälingust Eesti riikluse varinguaedu jutustajaks, meie kolleeg 30.-test aastatest. Heino pillikse tegevusaeg saatuslik juunikuu 1940. Meil oli üldiselt ärev ja Kuueteistkümnenda juuni õhtul pärast õhtuse päevauudiseid avaldas Ringhääling eriteate, kus kütet ligemal ajal avaldatakse üks tähtis riiklik teade. Alluti kodanike säilitada rahu. Eriteave tuli minu arust järgmine päev hommikul, kus valitsus teatas, et Nõukogude liit on esitanud Eestile täiendavad tingimused selle baaside lepingu täitmiseks ja vabariigi valitsus vastu. See oli siis, seitsmeteistkümnendal juunil samal päeval tänavale minnes võis näha juba punaarmee üksusi, Seitsmenda juuni politseisse, Punomed Tallinnasse pandi tähtsamate tänavaristide peale. Ja oli näha, et edasi andma endast kaugele. Ringhäälingus oli tollal sees sõjalast mäe valve Eesti sõjaeesti sõjavalve ja ja meil kui ringhäälingu kolmandal korrusel sisse tuldi. Kui sul see valve oli, paar Tunivest ei olnud, see oli jagu umbes kümmekond meest ja ja need mehed istusid seal kohe ooteruumis. Kui ringhäälinguruumi sisse tulla, esiRumbanemad kätte. Ega sõjavalve ei olnud alati. Ta hakkas pihta sellest ajast, kui punaarmee Eestisse tuli. Siis pandi sõjaväe alla sinna välja, kuna kardeti provokatsioone. Mis seal räägiti, dia, Kolbrei tuli välja ja võttis kohe need tunnimehed, mis meilt ära ukse vaid võttis need maha. Valvemeeskond muidugi ära ei läinud, kuna niimoodi vahipostil ja sallivamad korrad. Aga siiski Olmre suutis mehi nii palju veenda, et nad läksid, Ralf jätsid selle ruum nii-öelda ilma sõjaväelise hallata ja siis läks veel natukene. Mõni minut tulid siis kolm, ütleme seltsimeest. Üks neist oli punane mundris. Aitäh ja teised kaks olid Weimar ja Paul Uusman täpselt. Merje pauk. Muide, huvitav on see Veimer ja uus manna oma jutuajamistes alati ütlevad, kuna nemad kahekesi tulid. Nad olid kahekesi, jah, aga neil kolmas mees, kaaslased, kolmas mees kandis nõukogude armee mundrit. Mis auastme meest oli, seda me ei tea, me ei asju. Aga need kolmekesi tulid. Kadunud Eesti Raadio peainsener Aleksander sillalt on minule eravestluses seda fakti kinnitanud ja tema nimetas seda punaarmee kindraliks. Jah. Nojah, siis nad Onlent Holbri tuppa. No meil oli ringhäälingus ju kaablisüsteem omaette mikrofoni kaablid igal pool. Ja me ei pannud Kolbre kabinetti mikrofoni ülesse. Aga paraku seal asi läks nii viltu, et sellest mikrofonist ei kasu. Aga rääkis, et nad tulid sinna, esimene asi nõudsid kohe saated seisma panna. Ja kui Holbreeskis hakata, härrased, aga mõtlete, mida maa teeb sel puhul? Kõik ju teavad, et olukord on põnev, kõik istuvad raadioaparaati juures. Ja kui nüüd Tallinna ringhääling Eesti Ringhääling vaikib, et kas te kujutate ette, mis siis võib tulla ja selle pälvis feimi rullitanud jah, täitsa õige laskesaated edasi käia, kuni korralduseni. Ja see korraldus tuli juba siis, kui ma olin valvesse tulla, vahetasin Meie välja kell kaks, kelle asemele tulid? Teadis diktor, toom oligi. Tehnika talit, valve, vahetasin tema välja, tema läks ära, mina jään sinna. Ja siis läks saatega tavalaksikend vaimus. Aga siis õhtul Melgulist päeva märkmik. Ja vot selle päeva märklikuga on niisugune lugu, sinna tuli siis uus režiim hüppas sisse ja selle teksti tegi Uusman. Holm pidi seda ette lugema. Ja muidugi kolmil vaesekesel oli väga raske, ta nagu kuum kartul suus, aga ta pidite maha lugema. Ja siis muidugi läks juba. Saates uued toolid tulid sisse. Ma usun, et see tõesti nii oli. Aga 1940. aasta raadioleht teeb tagasivaate ja märgib, et esimene teade pöörde kohta oli päevauudistesaated alates 21. juunil kell 20 42. Siin on öeldud, et raadiokuulajad, kes jälgisid Ringhäälingu saatekava selle ajaloolisel päeval ja kes polnud veel teadlikud päevastest sündmustest, said selle kohta vastava informatsiooni päevauudiste osas. Õhtuse päevauudised. Esimene teade, Vardo Holm luges. Uusman talle paberi peale, kirjutas. No see oli teotten, seal tavaline nende stiil. Sõna, kuidas päts püüdis rahvaga vaielda, kuid oli sunnitud rahva põlastushüüete saatel taanduma umbes midagi taolist. Vot siin on veel üks huvitav moment. Teatavasti lindistati ju see Kadrioru miiting, aga need lindid on läinud kaotsi. Lindistati Vabaduse platsil toimunud see nõndanimetatud miiting, kus need Petseri venelased olid välja toodud ja armeelased ka see lindistati ja need lindid olid olemas, olid olemas, kuni Saksa okupatsiooni lõpuni. Hii Sulev Kask kopeeris need lintide saates läände, aga nad pärale jõudsin. Ma ei tea, aga räägitakse, tulevad sealtpoolt, kuuluta midagi. Saatekava jäi esialgu enam-vähem samaks, ega see vist eriti palju oma nägu ei muutnud. Ma vaatan siin näiteks ka veel. Juulikuu algul on kavas Eino Tillykse saade, mehed raadiokabiinist ja masinaruumis jas. Eino pilliks vestleb laeva raadiooperaatori ja mehaanikuga. See oli kindlasti varem tehtud saade juba, kui ta ei olnud, aga jah no nyyd võiks ta saladust avaldada. Raadiooperaator, kellega vestlesime Aleksander Sillar ja mehaanik oli minu kolleeg Viktor Tomi vend Aleksander Toom, kes oli tõesti suure kaubalaeval näodiks hilisabraadiove. Sillart oli tõepoolest olnud ju laevapersonali Ahja, et tema oli olnud õpilane, isegi uued tuuled hakkasid puhuma nii. Kõigepealt toodi ringhäälingusse uusim Hipp. Paul Uusman tuli kohe ringhäälingusse koosseisul selle kohale ja kuna koosseisuliseks kohta illus tehti nõuniku koht, Toli nõunik? Jaa, tootjaga Kaarel koos sinna. Miks seekordsel nendega koos oli, see jäi veel arusaamatuks. See oli ju kooliraadiotegelane ja tema ei seganud ennast poliitikasse. Kas tuli ka vallandamise? Ei huvitaval kombel ringhäälingust minu teada kedagi vallandatud. Nii et koos kaader, käi tühima, kuni küüditamise linalus, täitsa pehmile minek. Olbri võeti direktor koha pealt maha, aga siis uute võimude ajal löödi ringhääling kaheks. Tehnikaosakond eraldi saatega osakond eraldi. Nii nagu see oli Nõukogude Venemaa täpselt nii nagu Nõukogude Venemaal. Saatjad allusid sideministeeriumile Jagnikaliside ministeeriumi alluvuses, saatekava oli raadiokomitee raadiokomitee ja ja oligi GTA ja komitee käsil esinejaks liigurbucoli epov. Juba Venemaalt tulnud spetsialist, Venemaalt tulnud spetsialist, aga üks haruldaselt kultuurne. Väga tolerantne aga mõistvalt suhtuv. Ja ma ütleksin niisugune vana kooli vene aadlik ja tema asetäitjaks Paul Uusman raadiokeskus seal ülemaks oli yks Leonov ja peainseneriks Roy Pokolep oli Moskvast tulnud mees ja, ja vaadata siis tolleaegset raadiolehte, näeme teda isegi sind pildil kujutleda, tituleeritakse Moskva ringhäälingu võõrkeelsete päevauudiste vastutavaks toimetajaks. Temast kujunes Ringhäälingu tegelik juht ja raadiokomitee tegelik juht. Ja Uusman oli number kaks kuus nulli ümber kaks ja ja võib-olla isegi tuul oli number kolm. Aga number kaks oli kuskil, mister X, mis siis X, viis oli üks pool lõhkilöödud ringhäälingus ja teine pool oli ringhäälingu saatekeskus saatekeskust. Meiega liideti ka veel haapsalu rannaraadiojaama mehed. Need insener Laurmanna, kes oli haapsalu ämmajaamas, kes organiseeris esimesi eestikeelseid ringhäälingusaateid tema toodiga meie majja istuma. Ja muidugi mis huvitav, huvitav on selles, et personaalläks kohutavalt suureks admin, personal, paremal riied, ringhäälingubüroo, see oli seitse inimest. Aga nii tuli ainult raadiokomitee koosseis üle 20-l. Ja kuna neile kõigile istamise kohti seisuplatsi peal töötada ja tahtnud, siis võeti seal Estonia teatriruume juurde, kuhu siis seda suurt bürood ära paigutada. Aga isiklikult ma pean küll ütlema kogumuste põhjalt, et meil see vana süsteem kustutab koli kontsentreeritud, see tundus mugavam olevat kiirlse asju ajada. Ja kõik küsimused, mis üles kerkisid, see lahendada, kas siis sama koridori peal või üle koridori minna. Aga millel uus süsteem tuli siis kui midagi vaja oli, siis olid ikka jooksmist, enne kui leidsid üles inimese, kellega sa rääkida said. Aga see on ka loogiline, sest varem ulatus ringhääling mikrofonist stuudios kuni saatemasti tipuni ja hiljem ja ka praegu ringhääling lõpeb raadiomaja välisseinaga. Nojah, ju siis on leitud, Taani on parem. Eks ju, saated hakkasid kah aeg-ajalt natuke tooni muutma ja tuli seda ideoloogiat rohkem sisse. Ideoloogia toomine läks väga lihtsalt meil pandiks, tuba tõlkisid täis, kes tõlkisid siis vene materjali. Need antis eesti meestele kätte need lugejaid ette. Nii et kus meil oli enne päevud toimetus sinna vist neli, neli, viis tõlki pandi. Ja siis oli nii, et iga ülemus valis siis mina tema välja leidis, mis ta tõlkida laskis. Ja muidugi luges tema oma looming omaette ja võttis homohonorari ka ise. Aga honorari kopsakaks. Honorar oli raadiokomitee honoraride väga head. Mina tean, mul oli isegi niisugune luus, ärge naerma hakake, kus ma tõlkisin vene keeles luuletust? Muidugi, see paneb praegu ennast veel naerma. Ühesõnaga, asi oli nii, et tuli üks lastesaade. Mis oli vaja tõlkida eesti keelde? Sibul, kolleeg Eugen Miller, tema valdasid vene keelt, tema tõlkis selle reaaluse tõlke. Märkis ära, mis värsimõõdust demon. Ja mina pidin ta kuidagi nii suruda korraliku väljanägemise alla, aga honorar olid ka nii, et koldeis mõtelda. Enne ütlesite, et ringhäälingust inimesi ei vallandatud, inimesi ei kadunud enne kui tuli küüditatud. Minu mäletamise järgi enne küüditamist ei kadunud. Kes küüditati. Meie raadiokeskusest tehnikaosakonnast küüditati kaks inseneri, üks oli sama insener Laurmann. Ja teine oli meie stuudio üleminseneri tutta, kes läks väga ägedalt sõnavahetusse meile tööle toodud juudi spetsialistiga. Ja arvatavasti sinna see koer oli maetud sellest rohkem kedagi nihutatud. Kuigi meil näiteks isegi Hjalmar Mäe vend oli ju meil ja teda ei liigutanud keegi. Nojah, seal Vormäe ei olnud veel Eesti omavalitsuse juht. Hjalmar Mäe oli alles Saksamaal. Jah, ta oli, kas teie töötasite kuni sõjani, siis ringhäälingus? Jah. Mina töötasin ringhäälingusse. Vaata et kui sõda peale hakkas, ringhäälingumehed said pikenduse. Meil kõigil paberit taskus. Ainukene asi oli, siis ohvitserid mobiliseeriti ja nende hulgas Olbri nende hulgas olnud ja ja meilt mobiliseeriti minu mäletamise järgi vist kolm kolm ohvitseri ja Evald Mägi siis Nikolai Hurt, elevus, türmer edasi. Meil oli veel viis lipniku reservlipnik Eesti sõjakooli meest. Need kuulusid mobilisatsiooni alla, aga need millegipärast kadusid kuskile ära. Tulid pärast uuesti tervelt välja. Kas need ringhäälingu viimased, ütleme siis raadiokomitee viimased päevad olid ärevad, kui sakslased olid jõudnud juba Eesti territooriumile? Kuulge, seal läks kõige peldakseks kõva paberite põletamine paberite pakkimine, materjalide pakkimine, aga nad kadusid kuidagi nii vaikselt ära. Nii palju teada. Uusman oma staabiga oli pannud siin väga kiirelt putku ja oli Narva alt tagasi saadetud. Need oli jah, vist kolm päeva vist oli kui ringhäälingul ilma juhtkonnata. Aga siis nad tulid kõik tagasi, muidu pakaid uurimisneid vahepeal kaotsi läinud. Esialgu töötasid siis nii Tallinn, Tartu kui tuli jah, kõik kolm saatjat, kõik kolm tehast ja neile pandi muidugi uued, nimetasin närveed. Ärvee 101 oli Tallinn, 103 ja 105 tütart Türiisis. Mis need paarisnumbrid, seda ma ei tea. Ja need töötasid jah, kuni kuni õhkulaskmise, nii. Ja siis, kui juba rinne oli Kesk-Eestis lassi tüli saati õhku. Ja kui rinne jõudis talle ligemale, lastega Lasnamäe õhku, Tartu OlyBet õhku lastud tartlaste esimesena tülisaati ema laskis üks spetsiaalne üksus, mida nimetati Blairi hävitas rong. Ja see oli nii väga suurte volitustega, tema laskis koha peal inimese maha ja tegi, ühesõnaga mis tahtis. Helidokument neil päevilt Johannes Lauristin, juulis 1941. Hävituspataljonid ülesanne on säilitada töötava rahva elamisvõimalused ja hävitada neid, kes tahavad hävitada eesti rahvavabadused, kes tahavad reeta eesti rahva nõiamaadega, saksa parunid, telejagapitalistidele. Leivasuu teine rahvalt Varem trükitu poole pöördudes tuleb öelda, et ringhäälingusaated Eestis katkesid 26. augustil 1941. Nojah, kui Saksa väed sisse tulid meie põranda alt välja, nagu Saksa väed olid Tallinnasse tulnud. Kuus tundi hiljem olime meie Viktor Toomiga ringhäälingusse. Ega meid ju palju ei olnud, meil viis ohvitseri olid, kes seal põrandal. Ja me olime kaksiinites välja tulid. Ja ringhäälingus kohe, rahvas kutsuti kokku, kõik pidid oma töökohale tagasi minema ja kuigi Ringhääling midagi teha ei olnud, siis pandi korrastustöödele koristustöödele. Otsid Lasnamäe rusude alt, mis veel päästa andis. Ja muidugi samal ajal tehti teed selleks, et ringhääling käima panna. Mis Estonia Hoodes alles oli, mis oli viidud Estonia hoones, suurem osa, kõik alles suurem osa jääb ikka alles. Ainult jah, võib-olla mõned mikrofoni kapslid ja nisu pisiasjad, mida sai kohvrid ära viia. Aga põhiline, ul alles. Võetakse need olid ju kõik vist, magnetofon tuli alles hiljem liike seal tulid selle alles. Ja võimendad olid alles. Keda te nägite seal esimestel päevadel vanadest tuttavatest, endistest ringhäälingu kolleegidest, oi jumal, kõik olid seal. Maamõtteline tehnikamehi seal Reedapolija urm ja Olev Kask saatekava poolelt. Saadeegaa pull, ma ei mäleta enam. Tõesti ei mäleta enam. Aga ju need oli ka, aga vot nendega ei puutunud kokku ja saate ka veel ei olnud. Ja siis hakkas ka muidugi selguma, kes on läinud ja kes olid läinud. No ega tehnikaosakonna sellennet ning kaotused olid väikesed, neli noort meest läksid mopiga, kutsealused Neist kaks tuligi tagasi. Nojah, siis olid jah paar meest, kes nii oma värvimuutuse tõttu ei pidanud tänavu tervislikuks paigale jääda. Eks need läksid kaera. Aga nii ta oli vist pükse kaks ainult. Ega ringhäälingul üldiselt meie tehnikaosakond tänulbreile, tema oskas kollektiivi liita ja tehnikaosakond on üldiselt väga üksmeelne kollektiiv ka meeli jõulumist erilise parteilise kõõdmisin. Ja selle tõttu see asi läks libedamalt, kui ma oleks võinud minna. Aga ma oletan, et kõigile üllatuslikult ilmus välja ka ringhäälingu nõukogude aegse raadiokomitee juht Bobo lebo ja tuli välja tuli väljalt Pukuleepov. Tema oli sidunud enda saatuseringhäälingudaamiga kes olid ilusti ära peitnud ka Ringhäälinguruumidesse. Ja kui sakslased sees olid ütlemise esimene puhastushoog, nagu üle läinud sind nad tulid ja rahulikult välja. Saksa komandant puur. Seal võeti Pukuree puhul vastu meie teada, tema igatahes läks Saksamaal ja pandi seal teel. Konkreetselt ma ei tea, isikliku, ma rohkem ei näinud, seda prouat ma ka ei näinud rohkem, aga nii räägiti, et olevat põllud ikkagi puhtmaa poole peale. Kokkulepe oli mõneti mõistatuslik isik. 30.-te aastate algupoolel oli ta üks väheseid nõukogude spetsialiste, kes sai õppida välismaal ja hiljem on tehtud selliseid oletusi, et ta võis siduda ainult Saksamaaga juba sel ajal, kui ta Euroopas Lääne-Euroopas täiendas. Aga selles ei ole midagi võimatut. Tema oli intelligentne mees, ta valdas võõrkeeli, meie suhtlendima saksa keeles. Head avaldas võõrkeeli ja tooli peaga mees. Nii et ta tundis ära, mis haiseb ja mis ei haise. Kui see nüüd nii oli, siis 1940. aastal Moskvas saatesse ju Eestisse täiesti vale mehe kulgiga vallisid mehi oli õige mitu paljaga leebub, ainukene ei olnud. Siin tuli pärast veel välja õige mitmed mehed kes olid hoopis midagi muud kui see, mida neist arvati nende hulgas isegi rahvakomissar ja rahvakomissar saue, saue, härjast ja Saberist räägiti, imelugusid kuidas tema organiseeris evakuatsiooni ja kus tema organiseeris seal üks segadus, millest keegi mitte midagi aru ei saanud ja kõik jäi paigale. Kuidas saated uuesti käima läksid. Saatel läksid käima nii, et stuudios oli joones. Tööle koplirannasaatja jaapandiks saksa sõduri saatja Türile. Ka see telefonikaabel pronkstelefoniühendus oli olemas ja hakati andma saatekava, ma ei mäleta saksa saatel isegi mingi nimetus. Aga majal mälex? Soldaatiliselter igatahes. Ja hakkas andma eestikeelset eestikeelset kõva, aga muidugi saksakeelset ka saksa keelt tuligi väga palju. Kas sakslased ilmusid ka kohe Estoniasse ringhäälinguruumidesse Sakk või, või tegite esimesed saated? Ei, ei, ei. Hunter Deutsche füürong. Sakslased tulid sisse kohe esimeste hulgas. See oli mingisugune välikomando propagandakompanii propagandakompaniiga kellest me nii palju saime aru, et ta konfiskeeris kõik need kohver, kirjutas masinad. Leid pidi neil vaja olema. Ja muidugi meie toimetajatel olid need väga palju. Viidi ära, aga nemad olid, ei olnud kuigi kaua aega. Siis tuli üks uus mingisugune sander õpe. Ikka Saksamaalt ikka Saksamaalt ikka saaks riigi sakslase Nico ikka Saksamaalt. Ja no siis, kui tsiviilvalitses tuli, siis juba tuli see reflon funk oma allüksustega siia. Meyer kolmandast, et ja kompanii kas siis hakati Tallinna saatjat nimetama Landesse ja Sanderpa ostland, Landestan three valla. Dorpat, seal siis Türi ja Tartul ja kõik läks ikka puhta saksa keele peal, aga eesti keel otsaga. Kas saatekava oli siis eesti keele ja saksakeelne jah, põhiliselt ikka eesti keel, aga väga palju saksa keelt ka saksa sõdurid, pundid, sakslastelt, saated, siis sealt toodi Saksamaalt raadiosaatekava korraldajaid, artrus Tiige oli üks näitleja kuskilt Reini äärest siis Ober leitnant, krants oli maailmasõjaaegne mereväeohvitser ja no toodi terve ports neid mehi ja naisi ka. Ja seal oli muidugi huvitav see et siis juba läks saksa värk kahte lehte. Need saksa mehed, kes olid tulnud rindalt, need ei sallinud neid mehikesi tagalas ja tagalamehed omavahel jälle need, kes olid siis sõjaväest, ei sallinud neid, kes olid Essessist. Kemplemine kogu aeg ja seal oli ju nii, et seal mõnikord läks isegi need sakslased läksid omavahel isegi väga, väga ägedalt kokku. Ma mäletan ühte kohtumist, kus kaks doktorit, doktor vints ja doktor Schneider läksid omavahel kokku ja kus doktor Schneider ütles doktor kintsile. Et sa oled sellepärast parteisesindituudi pähe maha ei löödaks. No see oli ränk kütmine ja eestlaste juuresolekul siis oli üldse peatesse, juudiprobleem oli saatekavas, aga põnev. Muusikas, eriti muusikatoimetajatel oli väga raske elu seal kaks või kolm paksu köidet. Juudid muusikas ja iga pala Vislaks saatega vasse tuli kontrollida, kas ta ei ole seal nimekirjas. Ja selleks spetsiaalametnikud, kes pidid siis vaatama, et see oleks rassi puhas. See saade läheb eetrisse, Saksa ametnikud, Saksa ametnikud, meiega olles niisugust tähtsat tööd usaldatudki, seal olid saksa ametnikud kõik, mida kujutas endast saatekava, mida pakuti päevauudiseid kindlasti jah. Sõjateateid. Saatega hakkas harilikult hommikul disson saade sõduritele, kus loodeti sõdurite leta kodustunud, tervitasime. Ja seal oli siis väga huvitav. Kamerathrftinst sõprusteenistus näiteks kui mulle sõduril, kes oli ründav, oli kodus pajatama kiiret kohaletulekut sisse Camoraatsoftinst pöördus raadio kaudu ja kui seal vante teen, niisugune teade, siis õigustas puhkus saada. Nii et sellepärast neid kassi sata kuulati. Ja sa oled väga-väga kenad, loete, alguses loeti ette, kelle lapsed sündinud ja mis kus kodustele uudistanud ja ütleme, niisugune perekonnasaade sõduritele. Saksamaa perekonna uudised Eesti kaudu saksa sõduritele ritel, täpselt nii. Täpselt nii. Tallinna Postimees ja kas oli ooperisolist Tiit Kuusik? Tollal oli kirevaid õhtuid Kirevaid õhtut, kirevad kontserdid, kus esinesid siis eesti artistid ja saksa omad, aga sakslased millegipärast häid artiste siia ei toonud. Nende artistid olid lihtsalt meie maa isetegevuslaste tasemel umbes. Aga ikke meil Estonias olid ju väga head jõud ja kõik esinejaid, seepärast see oli kasulik esinemine, said see toidutalonge ja ostulubasid? Eks igaüks vaatas, kuidas ta sai. Igatahes nälga me keegi ei surnud. Muidugi, kombineerimist oli palju ja kese materiaalne hüvitatavus. Kui sul ikka oli midagi anda, siis sa midagi said ka. Ja teiselt poolt jällegi maalseid pekki siis selle eest võisid jälle midagi kuskil mujal saada. Ja meil ringhäälingu muidugi see oli muud patareid, luud, patarei jagati ringhäälingu kaudu. Ja dialoog, patarei ehtsaid ikka tead nii, päris korralikud seapraed. Eks me kõik elasime enda rahvas tahtis ka sõja ajal raadiot kuulata, aga selge eriti veel taheti sellepärast seisu ega ajalehe informatsiooni usutud. Muidugi eestlane neil niisugune, et kuigi need välismaa saate ematult krib keelatud isegi surmanuhtlusega. Aga tegelikult tuulaki tegelikult kuulati ja räägite edasi. Ja meil oli isegi niisugune asi ringhäälingus, meile oli ju aparatuuri, mis olid vastuvõtjad mis olid selleks, et vajaduse korral transleerida saksa saateid. Ja need ringhäälingu oma sisene kaablivõrk. Sinna sai anda seda asja, eriti õhtul näiteks, kui juba ülli mõõdad ära läinud siis võisin kogemata diviisi sisse minna. Vastuvõtt, aparaadid olid ju häälestatavad. Ja oligi nii, et Ringhäälingu saatekavas oli väga tähtsal kohal see saksa riigiprogramm. Ja selleks oli ju ehitanud eraldi kaabelliin ja sakslased ma peletama, sakslased tõid Eestisse ringhäälingule tehnilist varustust, väga palju toodi head magnetofonid, toodi head Lindi kollektsioonid kontsertidega ja ehitati ju kaabelliin Minskist üle Vilniuse, Kaunase, Riia Tallinnasse, see oli kõik üks Osland, see oliks Ostlandi asendel gruposlanda. Ja sellega oligi niisugune asi seal Lynni pääl anti kogu aeg seda üleriikliku saksa riigi programmip ja sedapidi jälgima kogu aeg. Seepeale näiteks sakslastele oli väga kombeks anda eriteateid rindeteateid. Rindeteade tuli selle liini välkkaabelliini pealt. Meie tehnikatalituses oli üks pulp kusse, kaabel jooksis läbi ja kust pidid jälgima. Ja kui tuli riigiprogrammi pääl eriteade, selle etante üks spetsiaalne kutsung, nii nagu seda kutsungit kuulsid, võtsid otsekohe muu saate maha ja panid riik programmi peale. Nii sai sisse olulised ülemjuhatuse teated ja neid sai teid nii väga kiirelt üle antud. Ja muidugi sellega oli siis ka üks väga traagiliselt lõppeda võinud vahejuhtum. Nimelt kui Stalingradi lahing oli lõpufaasis, siis muidugi sakslased olid väga ärevil. Ja meil oli kogu aeg. Meie teadsime, kõik, me kuulasime välismaraadet, mis seal tegelikult Volga ääres sünnib. Aga sakslane muidugi ei tea, me seda teame. Ja siis oli niisugune lugu, et kui see lõpupäev oli siis tehti meele järsku tehnilises talituses muudatus. Ühesõnaga veel oli valve ametnik istus puldis operaator, teine oli seal kõrval abiline, aga nyyd pandi üks sakslane Meie selja taha istuma veel lava äärde. Ja see oli härra Schmidt oli kaheks riigisakslane, mis ta oli, mis ta teadis, seda me ei tea. Igatahes ta kutsuti nodsuks. Ja, ja see Smic kuulas, mõtlesin kogu aeg oli kõrvalt kikkis, mida mehed räägivad. Aga muidugi, kas keegi loll ei olnud temaga kuuldes midagi rääkima hakanud. Ja nüüd oli niisugune huvitav lugu. Sel päeval, kui Stalingradi lahing lõppes, meie teadsime juba ainult välismaa kaudu. Aga nüüd tuli see ringhäälingu, juhatame kolm tennise tallitusse. Ütles vaadakem. Siin istub härra Schmidt ja teie täidate tema korraldusi. Kõik ümber litset teete ajut härra Schmidti korraldusele. Me muidugi panime käe kõrva äärde, et saab tehtud. Nüüd läkski saatega edasi, Schmitt istus meie selja taga. Ta jälgis, neile ei meeldi muidugi see asi. Me õppisime tehnikaülikoolis täita ja talle ei meeldinud see, kui oli kontsertlava peal. Et sa pead jälgima mõõteriistu. Aga teate, kes on kogenud mees ühe silmaga, vaatan mõõteriistu, teisega läheb kontserti ja vitame selja taga. Ja riigiprogramm jookseb kõrvalt kuulda ja korraga on kuulda see signaal mis ütleb, et tule, piri teade tuleb eriti aken, aga Smitty käsk korraldest ümberlülitamine sidunud. Ja muidugi meie ei lülitanud ka. Nüüd jooksis Stalingradi Sunder meeldum, keri teade jooksis läbi. Ja Smit siis lõpuks kas järsku ärkas ülesse, et mis seal läheb, Mets, Viidla külmavereline, mingisugune eriteade. Ja tema Läks paanikasse jooksis selle saatejuhi Meegoldestati juurde. Saatejuht peaks täpsustama, oli kõige kõrgem isik, seal olid need kõige kõrgem isik. Ärsanderleiter selgust jooksin muidugi selle juurde. Sander, füürer, riigisakslane ja riigis akte, tuleb siis tehnilised olitset. Et milles asi, miks tratindrillitanud? Korraldest korraldasid, ei olnud ja tuli rajatise tehniline juhatus, inseneri-Gutenberg, tooliks taha sümpaatne mees, nii olnud remondimees aga sakslane, sakslane, austerlane ja küsib minu käes, et kas te magasite pevaden kahekesi ei maganud, kui ma ei saa magada kui mõlewaldes? Jah, aga miks te ümber lülitanud, te kuulsite eri teadesta signaali? Jah, kuulsime küll. Aga miks tembril lülitanud, aga sellepärast, et meil oli korraldus ümber lülitada ainult siis, kui ääras mitte meile vastava korralduse. Ja kuna härrasmitmele korrasedentsid, me järeldasime, et see eriti ei kuulu Eesti ringelnud koodi taastamisele. Gutenberg nagu ei uskunud seda juttu asentel, litter oli ise ka seal püksis sedelit rikkes, kas tantsite niisuguse korraldsem? Ja see väga kohmetunud, et jah küll Gutenberg põrutas selle peal, noh, kui ta niisugune lolla korraldusenate millesti ikke süüdistati, läks välja ukse prõmm kinni ja lõi ukse põmdi kinni. Ja muidugi asi läks ilma verevalamiseta. Aga nii, et seal oleks võinud minna Teamis välja tulla, aga need ikkagi selle saate, rikkusime ära täpse kohusetundega. Täitsime täpselt käsku täitsa saksa täpsusega saksa täpsusega, jah. Katusega katla käskub, Stalingrad jõudis, jõudis, aga oli nagunii varem või hiljem eesti rahval oli juba jõudnud, aga meil ju maale maal kullad, igal pool raadium. Ja vene raadio oli meil väga hästi kuuldav. La neid kullata kaatri päris paiskab, kas te kuulasite siis ka Leningradi ja Moskva eestikeelseid saateid ja siin Tallinnas Estonias ja tsentriruumides Landesse nende ruumi? Ja kui ametlik tööaeg läbi oli, kui saksad olid ära läinud, siis lülitamisel isegi enda ning liini peale. Need teeke sidusid enda kabinettides aita kuulda. Surm saksa Acopartidele. Tähelepanu, siin Nõukogude Eesti ringhääling Leningradis. Alustame oma eestikeelset saadet. Sõrm saksa okupantide, täpselt? Jah, oli seal ka tuttavaid hääli oli küll. Eevald Mägi näiteks rääkis seal Eevald Mägi pöördustajate, ma Landes direktorist venna poole noomit kõnega. Me kuulasime kõike, pidasime peenikest naeru. Ütles jah, lend, kas sa mäletad kui ma käisin sul Patarei vanglas, vastas mutandi vapside all kinni. Kui ma käisin Patarei vanglasse vastas, kes lahti said. Ja kui ma sind koju viisin. Ja kui sa ütlesid sised enama poliitikaga tegelema, aga need, mis teeb loomisvanemat venda? Ega me tegelikult teid Leningradi saateid nii väga palju ei tahtliku kulata seab, see nende jutt oli meil üldiselt teada. Aga me kuulasime Läänd, libiisyydia täid, saateid.