Eetris on üldkultuuriline saade, mis kajastab poliitikat, ent ei tee seda. Tere päevast head ja tublid, ma olen Maarja Merivoo-Parro ja oled kas tahtlikult või tahtmata sattunud kuulama raadio kahe suvist saatesarja laulvad revolutsioonid, kus mu mängin abaduse muusikat. Viimaste nädalate jooksul oleme juba koos uudistanud Vietnami sõjavastase muusika varasalve käinud külas mongi hiphop, varidel nuusutanud Ida-Aafrika diasporaa aren piid ja teinud ringi peale läti laulva revolutsiooni nõukapoppi ja rokki ja välisläti Andreklandi helimetsas. Täna viin teid kaugele tänavindid sooja kohta. Täna läheme Brasiiliasse. Miks sinna ka sellepärast, et pool sajandit tagasi kerkis seal esile omapärane laulev revolutsioon, mille kandjad oma muusikaga erinevatele ühiskondlikele valupunktidele osundasid ja seetõttu vanglasse või pagendusse saadeti. Ja kuigi liikumine ise kestis vaid mõned aastad, on tema mõju tunda tänaseni, mitte ainult Brasiilias, vaid üle maailma. See liikumine, millest räägin, tropikaalia, õige pea on minuga koos siin külaline, Francisco Martinez, kes kõigest lähemalt räägib nüüd, et sa saaksid aimu, kuivõrd heas mõttes kirju see 60.-te aastate leiutis trapikaalia õigupoolest on. Kuuleme koos kalkosta enne nimelist albumit kalkosta, mis on nagu suur puu. Iga lugu Oksana eri suunas õieli, aga samas mingi muusikalise ökosüsteemi kaudu on kõik terviklikult seatud. Ja nagu alati ei pea muretsema artistinimede ega lugude pealkirjade pärast. Kõik lähevad raadio kahe kodulehele playlisti kenasti üles. Ning algas ta 60. algul ning algas ta avapala Cinema olümpiakino olümpiaviitega kinodele, mis 60.-te Brasiilias Ameerika vesterni näitasid. Selline õõnes psühhedeelne kerge kop. Album on täis põnevaid nüansse, soovitan kindlasti tervikuna läbi, põleta kalg osta 1969. aasta kauamängiv Kall, kasta. Viimane pala, mida teile praegu sellel albumil tutvustan, on meil noome ei, kaal, mis algab küll väga magusalt, aga lõpeb väga teravalt erinevaid kriitikuid on siin selles palas. Kõik algas ta sinna üldse näinud ka kirgi, varajast inspiratsiooni. Eks otsustage ise. Kalkuste linomekigal nimi. Sa kuuled raadio, kahte see saade, laulvad revolutsioonid, täna oleme tropikaalia lainel, täna oleme Brasiilias ja mina, saatekülaline on Aalto Ülikooli antropoloog Francisco Martinez kes mitte ainult ei tea väga palju traktikaalia kohta vaid armastab seda. Mis see siis õigupoolest on, mis on traktikaalia, kust ta tuleb ja mis teda ennast mõjutanud? Pikali ei saa sa seal, Murmendad Emmdeelseleks, sina siig, libero tša Anid sous, Mirror statsiendisin in the Brassiljend, sa saidil. Sikstis started. Krõbikaali oli ühiskondlik liikumine, mis haaras nii kinokirjandust. Kunsti kõige suuremat mõju avaldas just tema muusikaline pool toimus kuuekümnendatel Brasiilias algas kultuurilise liikumisega, aga õige pea hakkas peegeldama tagasi seda, mis ühiskonnas toimub ja veel kord kestis vaid viis aastat, isegi vähem. Kuna enamik liikmeid represseeriti pandi vangi, saadeti eksiili, enne, kui nende keeruliste põhjuste juurde jõuame. Miks nii läks? Nägime tropikaalias sünniloost, räägin tema juurtest, kust ta pärit on. Esimene, kelle Francisco Martinez praegu välja tõi, oli Carmen Miranda, Portugalis sündinud Brasiilia samba laulja, kes tegi suurt ilma ka USA-s. Carmen Miranda mõjutas troopikaainet just oma väljendusrikka, esituslaadi ja eriskummalise riietusega katkemine Youtube ja vaadata, kuidas ta kirju kostüüm seljas, banaanid peas, kaamerat ja publikut võlub ja võrgutab. Tuleb ikka teine mõjude on uus hingamine filminduses Cinema Nova intellektuaalne sotsiaalse õiglusega tegelev kinokunst näiteks film Must Orpheus, mis toob antiikmüüdi Orpheusest moodsa Brasiilia sambakarnevalile. Kolmas mõju on klassikaline samba, mis on segu portugali igatses laulust vaadastia, Brasiilia rütmidest. Neljas mõju, seesama, mida juba kuulama ehk bossanova. Sama korda on samba, džässi armuvili. Viies Tropica mõjutisem psühhedeelia, mida on juba väga mõnusalt tunda 1968. aasta kogumikul Tropica halja kanistrid, sirgenses seal vaimselt lähedaselt Brasiilia vastu, spiitlitessalzin häpperile biitlite polest ilmselgelt olilt tropikaalia muusikutele olulised, eks tuleb, itaalia peamisi tunnuseid ongi. Ta on hübriide pidevalt avatud uuele ja vanale kodumaisele rahvusvahelisele ja üritab teadlikult neid mõjutasin miksides midagi uut luua. Lauljate revolutsioonide saatekülaline, Francisco tiines rääkis ka, et just nagu biitlid esitasid ka Tropica listid ühiskonnale oma käitumise oma loominguga. Moraalse väljakutse ja ilma sõnastamata esitasid väga suuri küsimusi inimeste omavaheliste inimeste ning riigi vaheliste suhete iseloomu piiride kohta. Niietropikaalia oli kyll esteetiline revolutsioon, aga tema mõju ulatus kaugele ja kauaks. On mitmeid teooriaid, mis peavad kultuurirevolutsiooni tsükliliseks ehk protsessides, mis just korduvad ajas teatud muudatustega. Tropikaalia puhul saab väga otsese paralleeli tõmmata modernistide avangardi juurde, mis kahekümnendatel kolmekümnendatel Brasiilia kultuurielu mõjutis. Ja tõepoolest, sild ei ole ainult selline, vaid üsna konkreetne. Sellepärast et sajandi alguses manifestid ja kunst olid 60.-te tropikaalia tegelastele varjamatult tähtsad. Niietropikaalia oli omas ajas nii uus kui ka vana liikumine mis üritas taas leida ja restaureerida eelkäijate energiaid ja taaskäivitada nende agendad, nende tahet ühiskonda muuta. Hiljem Portugali endine asumaa ja pärast iseseisvumist on ta tekitanud omale huvitava ja sündmusterohke riikluse ajaloo, kus ei puudu riigipöörded, diktatuurid, korduvad demokraatia katsed niisamuti ja aastal 64 just siis, kui see suur hitt, mida siin saate alguse poole mängisin, planeema see pala tuli rahvusvaheliselt välja aastal 64. Samal aastal oli ka järjekordne riigipööre, mis tõi 21-ks aastaks endaga kaasa militaarse diktatuuri. Bosse Nova oli aidanud kaasa Brasiilia lõõgastunud mõnusa lilled, päikesepaiste rannad. Sellise kuvandi tekitamisele siis nüüd bosonovaliga nagu teelahkmel. Kas on ovaali Elle kasvanud demokraatlikust lootusrikkast perioodist, kas nüüd uutes oludes üldse saab enam lilledest ja liblikatest niimoodi laulda? Muretult peaks võtma mingisuguse positsiooni, missuguse positsiooni? Hästi keeruliseks teeb kõik asjaolu, et mitmed rühmad, kellele ei meeldinud uus diktatuur ei saanud siiski. 64. aasta riigipööre teie endaga kaasa repressioonid ja oli muusikuid, keda riik sundis vaikima. Olin muusikuid, kes sundisid end ise vaikima, aga oli ka muusikuid, kes jätkasid pisut varjatuma ridade vahel kriitiliste sõnumite edastamisega nädistika, parke, pala konstressaa kirjeldab Brasiilia tööliste rasket olukorda. Jeans Porke poolt iseenesest väga julge samm, sellepärast et ta kirjutas ja avaldas selle loo pärast seda, kui oli mu esimeselt Itaalias väidetud eksiililt Brasiiliasse naasnud. Emarolliks on äge, siin Ali selle kunagi kõige olulisemaks Brasiilia lauluks läbi aegade. Seda hakkan kohe kuule mujalt. Aga enne veel siis sellest vastuolust erinevate rihmade vahel, nagu just rääkisin traktikaali artistidele, oli ka oluline nii-öelda lihtinimese perspektiiv ja, ja see laul väga konkreetselt räägibki tööinimestest, nende õigustest. Samal ajal kogu Ladina-Ameerikas oli kommunismile suunatud liikumine vägagi aktuaalne. Ja tõepoolest mitmed riigid läksidki seda teed näiteks Kuuba mõned aastad varem ja seetõttu Ameerika oli väga-väga huvitatud sellest. Tohutult suur ja võimas Brasiilia 18 teed ja sinna ei tekiks kommunistlikku riiki ja sellepärast ameerika toetas seda uut režiimi, olgugi et see kärpis inimeste vabadusi. Nii et kergelt skisofreeniline olukord seal pluss tropikaalia olles kyll poliitiliselt on gaseeritud oli siiski ka hedonismi ja vabaduse lipulaev ja, ja seega tõesti esitas väljakutse mitmetele traditsioonilistele ühiskondlikele normidele. Seetõttu paljude inimeste jaoks tropikaalia siiski ei olnud, kas piisavalt poliitiline ja paljude inimeste jaoks tropikaalia oli liiga Trasgressiivne, liiga hirmuäratav ja oli ka need, kelle jaoks tuli liiga rahvusvaheline. Kõik need angloameerika psühhedeelia mõjud olid neile väga vastu, karvase Stropikaali artistid ka juba tol ajal aeg-ajalt laulsid inglise keeles näiteks. Ja sellest kõigest tulenevalt pluss nendest samadest Carmen Miranda inspireeritud ektsentrilistest lavashowdest ja väga julgest helipoliitikast raginatest improvisatsioonilist, nagu kuulsite just ka sellisest eksperimentaalsest ülesehitusest lugude puhul sellest kõigest tulenevalt paljud kommunistlikud märksistlikud noored, kes justkui võitlesid sama vaenlase vastu, hülgasid selle muusika, eitasid seda muusikat, isegi vihkasid seda muusikat ja samuti kohtlesid neid artiste halvasti. Kontsertidel läksid käiku tomatid ja munad. Ja pöörati selg, mille peal artist viska selja pöörata. Kontsert jätkas niimodi. Kirev ja tuline, oli see pilt, aga kuulame Chica poeke pala kontsertshow ja veel kord nii distid kõiga lugude nimed lähevad raadio kahe kodule, playlisti kirjanik, kui sa võid midagi nihk hiljem üles otsida, ei ole probleemi. Kui enamasti pütid, tropi, kalja, artistid maailmas ja ka Brasiilias toimuvat kaost ja anti autoritaarsed meelestatust kuidagi kaunis vormis Oma muusikast taasluua siis selle loo puhul on tegemist ühe vähesega spetsialistidel on vist, mis on konkreetse poliitilise sõnumiga ja see sõnum on, et on keelatud keelata rahvavabadusi ei tohi kärpida kaid Donovellose, Osmo Dantes esitavad ja see on pärit tollelt samalt manifest plaadilt 68. aasta kompanised sirgentsise. Nii liigirikas on ainult värske ja vaba raadio kaks, ma olen. Ivo Barro, see on minu suvine saatesari laulvad revolutsioonid, kus Anneli mängida haruldasi helisid. Äsja kuulasime pala nimega Eprohibiidobrahibeer, artistid olid osmodhanteisega Tanovelloso tropikaalia võtmeaastast 68 pärit teos. Kuuleme koos muusikat Aalto Ülikooli antropoloog Francisco Martinez ega, ja järgmine pala on beebi. Mis on ravi? Ei saangi ingli. Jälle bände mutante laulab seekord yks Brasiilia kultuuriprimadonna Sid Ritali. See on inglise keeles, nagu enne mainisin. Trapikaalia artistid olid avatud ka välismõjudele ja nad üritasidki erinevaid maailmu oma loomingus kokku tuua. Sellest sai ka üks põhjus, miks riik neid väga vihkas. Teine praktiline põhjus, miks inglise keeles laulda, oli, et Neid artiste hakati järjest enam kutsuma ka välismaale esinema ja seda enam, kui kodumaal neid laval enam ei lastud, siis välismaal seda enam. Palju irooniat, palju piiride ületamist, nii et seda kõike on kuulda ja see tõesti kannab seda tropikaalia eetest. Muidugi poeesia on väga oluline, kõikide nende laulude puhul on väga oluline. Saad aru ka sõnadest ja ma väga loodan, et ehk mõni teist oskab portugali keelt ja saab seda täiel rinnal nautida. Antud juhul aga öeldi, et piisab inglise keelest. Aitäh kuulamast, laulvaid revolutsioone, loodan, et sain koos saatekülalise Aalto ülikooli bioloog Francisco Martinez viga teile Brasiilia revolutsioonilise trükikaalia muusikamaitse suhu anda ja ehk otsite ise Silberdatšiili Osmotaante Segalcosta kätanu helloza. Chico poelge edu loova ja paljude teiste muusika ise yles eurik edasi, nad on põnevad inimesed ja ehkki nende elus oli repressioone, vangistusi ja eksiili, ootas mõndagi õnnelik saatus, paljud mängivad endiselt muusikat, naudivad rambivalgust, naudivad staari staatust nii Brasiilias kui ka väljaspool. Mõni on poliitilise aktivismi äärmusesse viinud ja teeninud lausa ministrina. Mina olen Maarja Merivoo-Parro ja mul on olnud rõõm teenida saatejuhina. Lauljad, revolutsioonid, raadioeetris, õige pea kõigil suvistel reedel kell 14 laupäevadel kell 13 aitäh minuga koos kõlgemast saate lõpetab legendaarne Kaidanovelloosse paraga alfa meiega.