Täna on meil raamaturubriigi puhul külas vikerraadiokuulajale tuttav hääl David Vseviov, kes on Venemaa meie jaoks nii huvitavalt lahti rääkinud ajaloovõtmes. Nüüd aga on meie kord tema käest küsida raamatute kohta, milline raamat on talle südamelähedaseks osutunud või teda kuidagi mõjutanud. Märksõna Venemaa juba lipsas, läbipääs on viimasel ajal. Ei ütleks, et vene kirjandus oleks minu lemmik. Ta on üks paljudest lemmikutest, aga ajalooraamatuid tuleb viimasel ajal lugeda niipalju, et teiste raamatute jaoks jääb kahjuks suhteliselt vähe aega. Ja sellepäras suvine puhkuse aeg. See tuleb ka panna jutumärkides. Et see kõik on kuidagi teisiti tikk või vanast ja on aeg, kui vähemalt ta kätte mõne nendest raamatutest, mis on talve jooksul laotud kuskile virna, et neid peaks hakkama suvel puhkuse ajal lugema ja seda ma olen püüdnud nüüd teha viimastel nädalatel. Millised teosed on siis jäänud kätte? Üks päris sümpaatne teos, see on täiesti juhuslikult kätte sattunud on Ljudmilla Ulytskaja lõbus matus. Ta viib võib-olla sinnasamasse maailma, mis on olnud meil siin aktuaalne, vähemalt teemana emigratsiooni emigrandid inimesed teises ruumis, teises ajas mis seal toimub, mis nendega toimub, mis nende ümber toimub. Enam-vähem sellesama temaatikaga haakub ka teine asi, mis jällegi juhuslikult naljakas, et satuvad kätte raamatut, mis räägivad tegelikult ühest ja sellestsamast asjast. Erinevas võttes on Loomingu raamatukogus ilmunud Jakov Jacques taionu peeretz tõuseb lendu. Asjad kõik kaovad kuskile kaugustesse. Kas on samas kogu selle töö all, see, see on küll teie huvi ja kirg, ma saan aru, aga ikkagi ka selle kõrval sellist nii-öelda jutumärkidesse kergemat kirjandust, mis, mis teinekord lihtsalt lõõgastuseks või ongi see teie jaoks erialane kirjastus? Lõõgastusjaht? Ta on seda, aga ma ei ole vist kunagi valinud endale lugemiseks raamatut eesmärgiga lõõgastuda. Hea raamat lõõgastab ja nisukest spetsiaalset kergemat kirjandust, ma ei tea, kuidas seda täpselt defineerida. No minu jaoks võib-olla siis kriminull nisu. Küll mitte klassikalist autorit. Toodangud avaid, mingi ütleme, odavam variant, probleeme mitte eriti püstitav, ei ole kunagi erilist huvi pakkunud, nii et pigem lõõgastunud häid asju lugedes, kui need on kõik jutumärkidega. Mul on head asjad, halvad asjad. Aga tunnustatud autoreid, tunnustatud teoseid on ju loendamatul hulgal, mis on jäänud lugemata, aga üks asi, mida ma üritan suvel teha see on lehitseda ja vahepeal ilmunud ajakirju, loomingut, Tulat vikerkaart, mida lihtsalt pole talvel jõudnud kõike numbreid lehitseda ja siis sealt noppida nisukesed, huvitavamad asjad välja. Palun.