Keskööprogramm tere õhtust. Tänases keskkavas viibime jälle. Ilusate ja heade mõtete seltsis. On luulesaade ja meile on tulnud külla Silvelaidla üks meie väga tunnustatud ja häid luule esitajaid. Aga ega ta ei ole ju viimasel ajal väga tihti meil, raadios ega mujalgi luulet lugenud. Jaa paus on olnud küllaltki pikk ja võib-olla, et see on vajalik olnud, sellepärast et nii-öelda eneselaadimise ja uute mõtete ärkamiseks on aega vaja ja kindlasti on mu suhe luulesse muutunud. Lihtsalt niisugune näide, kui mulle varem meeldisid luuletused, kus oli palju emotsionaalsust ja hinge pahinat ja jõudu ja vitaalsust ja kõik, siis nüüd on see taandunud ja see on täiesti loomulik, see on tulnud aastatega. Nüüd mulle meeldib luuletusi, nagu te hiljem kuulete noh, niisugust, mis on rasked mõtte teened. Ja see vahepealne osa, kus ma loen keldi nägemusi, no need on noh, niisugused vaikselt omaettelugemiseks ja ma loodan, et teie, kes te kuulate, võtate need kenasti vastu. Ma teen seda ühe inimese nonii, sugusel vaiksele väiksel soovil ja palvel ta küll ei väljendanud seda soovi, aga ma sain aru, et oleks hea, kui ma loeksin neid keldi nägemusi. Ta on need tõlkinud ja niisuguse suure armastuse ja täpsusega neid edasi. See ongi tore, et ma ütlen neid kuulajatele selgituseks veel nii palju, et et Silvelaidlade tulite ise selle mõttega, et teil on valminud üks niisugune tervik, õhtusin vaikselt advendieelsel ajal meiega jagamiseks ja see koosneb siis. Te, ütlesite keldi palved. Ja nägemused, palved ja õnnistussoovid. Jaa jaa, ka iidset teksti ja väga iidsed tekstid, need on sajandeid vanad, need on sajandeid vanad. Keldi inimesed. Lausuvad need nii nukratel kui rõõmsatel hetkedel nad ka peo hetkel lausuvad neid, aga kindlasti ma kujutlen seda niimoodi, et kui nad neid lausuvad nii-öelda rõõmsas meeleolus, siis on, noh Nende laulude meloodia tähendab kõnemeloodia, teine aga kui satub nukrasse matused või midagi niisugust, siis kindlasti on neil teene. Tonaalsus ei ole nii, maroorsed on minaarsed. Aga väga huvitav on see, et sinna kõrvale te olete valinud neid luuletusi tuntud eesti luuletajate luuletusi, aga ühest uuest raamatust hiljuti Jaanus Kareva koostatud. Ta on ja, ja mind väga köites raamat, et siis kui ma võtsin selle kätte, siis ma olin hämmastunud juba tema kujundusest. Son vapustavalt lihtne ja vapustavalt ilus. Ja siis, kui ma olin ta läbi lugenud, olin ma veel rohkem rõõmus selle raamatu üle, sest luuletused on kogutud väga toredasti, no väga ilusti, aga tähendusrikkalt nad on ka enamjagu nagu ühes tonaalsuse. Ega seal selliseid haiskavaid laule nagu ei olegi, nad on kõik väga mõtte, rasked mõttedi, need on need luuletused. Mis siis ikka, hakkame kuulama seda luulekala meile, meile esitab neid Silvia Laidla. Õnne jaga vihnurgi aga armastuse ja kannad tuse olemus, lävel ollakse enamasti üksinda. Lootused tulevad lagede laotuse alla ja joovad tõeluse pimeda tule voolusest. See ainult suurendab janu. See ainult kasvatab kibedust. See ainult pikendab piinu. Taevastilisev kuuldamatuist karjatus ist? Kuu on kahvatu oma uinakus kes teda solvas. Tähed vilguvad ja viipavad viirastuslikult. Igal tähel on oma laul. Igal laulul on oma täht, ei lakka, ei vähene tähelaul. Tuhk sõredad aeval tüdined, riit, sajab lund, sajab lund. Mu seljale Liimub hall vaigunebiit. 100 vunud, sajab und. Oodata taevas, mil kõriseb kõu. Kajab tund kajab tund. Mil õitsema, pahvatab raagudest, õu. Kajab sund, kajab sund. Kuid silmis sulav ja tasane tuul ajab und. Ajab und, et hukkuda surreski, väsinu suul. Ajab lund, ajab lund. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoogudest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi kogub aia äärde, valu minus südame. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas kaetud. Olen jääst ja lumedes. Vett vedama ei saagi minna, keegi vett lihtsalt pole. Nii külmal ajal ära parem teegi, kui saad, siis ole. Ei, ära liigu. Tardu võetud puusi ja jätta see kui läheb valgeks, märkad tikutoosi. Küll toodud. Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu enne kui laguneb, tee. Rajoon raske ja kärsitus kulutab rammu. Küllap me saatus on see. Tahaksin taevani paisata puiklev ahi. Enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike puruneb mõtete kee enne, kui igatsus hilineb, lunastus lammu, enne kui praguneb tee. Enne, kui õied on mullale loovutanud ammu Karika Is lõhnanud mee. Kui ma veel sülle saani kevade tuleku tuike, enne kui uduneb, tee siis mulle lämmatav sügava sumeda suike tardumus nii palju valu ei tee. Iga hääletult hävinev silmapilk on sillalt aeglaselt pudeneb, tilkvood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu. Ja kaasa peab minema veaga ja veatu. Ja helise vardus ja vabisi valu. Veel vilksatab korraks kesk ükskõik siit kalu. Jahastu sahtud ja igatsus jahtub ja ihalus lahtub keskmusta, vahtu. Vaevalt midagi riivad. Ja juba see möödub. Ja kõik su võidud sul peost on löödud. Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud. Ja kõik on tume ja kõik on liige. Aeg irvitab nagu hambutu ige. Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata. Ja väsinult surra. Poeetiliste tagamaad ei taha ma langen kummuli, ma langen maha ja kogu elu jumalikud tuuled ja soojad õhtud, elu hetkeks seiskan. Kui teadmatuse salajasel valgel maimasinetsioon lapseiga ja lepapuud ja imeline sära. Siis tundsin ära iga sekundiga. Et minu tee viib väga väga ära. Ja et ma siiski kõnnin oma jalgel. Ja nüüd on nii, et siis on sama valu. Ja ometi, ja ometi on rahu. Ma pole iial loonud proosapalu. Mis on küll see, mis ellugi ei mahu. Nii taas meid, sügis, hingusesse toodi veel suve väiksest üheteri päi. Mu laulust, mis sind lohutama loodi mu enda jaoks vaid tuska järgi jäi. Aeg hingesügavusse heidab, loodi nüüd mälestuste tuulte rägas, käi. Kui oskad lugeda ta salakoodi, siis surmgi kohutavana ei näi. Ma tean, et tagasi ei voola veed ja kallilt maksab oleluse hinna. Kes laseb unelmate lahtuda. Me kohtume, et jälle lahkuda. Ja lahkume, et üha kokku minna. Ses peitemängus põimiti me teed. Jääb liikumatult suvisesse, sooja ka inimene. See, kes hüüdis teist. Kas tõesti pole külma ega sooja meilis sellest, mida tema mõtled meist? Hull mälestus mind, ära enam puutu. Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu. Ma sumisesin vastu aknaruutu. Kui akna taga ära õitses pär. Ja mida mõtled temal Saise ja mida mõtlen mina, temal? Kes enda kanda võtab vastamise jääb elama vaid selle koorma all. Ei ole ühtki taime mullas, mis ei kannaks tema ilumeelt. Ei ole ühtki kiudu köidikus, mis poleks täis tema õnnistust. Ei ole ühtki lindu, lennul pole ühtki tähte, taevas pole midagi päikse all, mis ei kuulutaks tema headust. Haigistaminud rahustaminud teemin tüüneks, kui sügisjärv mahedal pilvitud päeval. Puhasta mind, tuuluta mind nagu tormiiili, mis laiali puhub varahommikuse udu sütitaminud, uuenda mind, sinu vaimu Loitvaleediga, hoia mind, puuduta mind nagu ema last oma rinnal. Emba mind toeta mind oma igikestva armastusega. Täna hommikul läidan Madule taevapühade inglite silmal imekauni Arieli silmal võlude rikka Uri eeli silmal ilma kurjuse armukadeduse kadedusega ilma pelgus ette kartmata kedagi päikese all. Sest mulle on kilbiks jumala pühapoed. Jumal läida sina mu südame sisimas armastuse lee kumu ligimese vastu. Vaprate kelmide ja orjade vastu. Oosina kauneima Maarja poeg, kõige alamast olendist siin maa peal. Kuni kõige kõrgemani üleval taevas. Olgu sul voogava õhu sügaval rahu. Olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu. Olgu sul paistvate tähtede sügav rahu. Olgu sul rahu andva poja sügava rahu. Maarja poeg, mu sõber tuli õnnista mu kööki. Tulgu sinult meile täius. Maarja poeg, mu sõber, tuli, õnnistame mulda. Tulgu sinult meile täius. Maarja poeg, mu sõber, tuli, õnnistame kooli. Tulgu sinult meele täius. Maarja poeg, mu sõber tuli õnnista meie tööd. Tulgu sinult meile täius Maarja poole, mu sõber, tule õnnista meid, kirikut. Tulgu sinult meele täius. Puhtuse lee sütite mind kauniduse leet sütite minn tarkusele, sütite minn, sõprusele ksütitaminud õigesti nägemise leek, sütite mind tiimustuse leeg sütite mind läitmise leek, sütite mind. Rahu naabrite vahel. Rahu omade vahel, rahu armunute vahel, elu kuninga armastuse toel. Rahu, inimese ja inimese vahel, rahu naise ja mehe vahel. Rahu, ema ja lapse vahel. Ja kõige üle Kristuse rahu. Õnnistogristus mu silmi, et need ennisteksid kõike, mida nad näevad. Õnnisto kristus minu palet. Et mu pale õnnisteks kõike, mida nad näevad. Rahustaminud rahustaminud, oo issand vabasta mind toime kusest, mis mind päeval. Rahusta mind rahusta mind, oo jumal. Eemale mind juhi lakkamatust, mürast, vaigista mind vaigista mind issand, aita lahti saada, tahtest lobiseda. Siis issand, kui mu süda, mu hing, mu meel ja mu vaim on lõõgastunud. Ava mind kuulma sinu. Ja issand, selles igaviku sügavas vaikuses rüüa minduma taevase rahupalsamiga. Nende kätega õnnistan ma üksildasi hüljetuid ja eksinuid. Nende kätega kaitsen ma teed, sõnumitoojad rünnakute ees seest ja väljast. Nende kätega hajutelma, pimeduse tõrjun tagasi, kurjad jõud. Nende kätega palun ma võitu neile. Kes on lahingus ja surivoodil? Ma tõusin täna taevatugevuse toel valguse ja päikese Q kumenduse tule toredus ja välgukiirusel tuule kärmuse, mere sügavuse, mulla kestvuse, kaljukindluse toel. Siis, kui parve kogunevad mured suured nende tiivalööke kuuled ilma laes. Oma vere kaudu tunned, et su juured kalgil krigin all, ent sirutavad paes. Need ei halasta ja neile. Püsima nad kuidagi ei jääks. Ennast murravad nad igast hädast b kõigest hoolimata tuleviku hääks. Aga siiski kurb on trepikoja valgus. Iga ukse ees on juba lund ja jääd. Lapsed tuppa, tali tuleb. See on tema algus. Aegamööda halliks teeb ta teie pääd. Majad sisse, piirab külm novembri õhtu. Surgisedes voolu lambis neelab pirn. Jõu ja tahte varal tõused üles õhku ja su suus saab elulauluks. Pime surmahirm. Ma seisan mesilastarule ja tahan ma siis või ei taha. Pean endasse varuma, varuma lillede lõhna ning vaha. Momeeldija Erkude tuhatkond on ametis painavale sumaal. Võimukalt keelab neil puhata mu süda kui mesilas jumalik. Nad kannavad minusse raugetelt pärnadelt päikselist saaki ja tubakaväljadelt kaugetelt rasked kibedad taaki. Kui viimsete külmade astrite seas. Sügis käib radu märgi suurmesinik tuleb näokate peas ja murrab muist kõigile kärgi. Õhtu tulekul suleti uksed ja tuled surmantilees raagus ka seal viiulit mängis ülarahvale mängumees. Hallis sügise sajust kostis kurb kaebliku viiulihäält. Jäid külas suletuks uksed. Ainult kodutud tulid mäelt. Seisid paljapäi hallis sajus musta madala taeva all ja laulsid mehega kaasa. Kodust punaste pihlade all. Igavik on väga pikk sügisene videvik. Vana pime igerik, videvikusüdamik, päevapära, sügavik, soome-ugri hämarik. Kui ma saaksin uueks täheks pahjevaks valguskiireks, ah, kui kergelt elu läheks linnuteele tuhmeks veereks, näeksin kuidas hetk kuni imetee nii pikk, et pole sihti. Kui süda nukker, pime oidu püüdes nutaks tihti ehkma, mõistaks viimaks kõike. Mis siis tuleb. Eal ei taipa. Aga viimse leegi hõite sõlmin taeva, palve-vaipa. Ei tule teest ja paremat maailma meie jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul ja taevas täna teine on kui eile. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Valgus vaid. Voolanya voolal muule on sinu poole nagu jõuline jõgi. Mida kiiremini Mavoolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa, voolan hetkekski peatumata ja merre jõudmata. Teen kõike, mida saab teha jõe tahe, tehnika, mida saab teha tõetahe. Mitte kunagi ei küünima sinuni. Milles siis süvenev süütunne südame üha kõlenevais kauguses. Ajad muutuvad aga missis. Kuidas keegi ja kunagi jõgi voolab, mis jaksab liiv lendleb ja vajub. Kruus veereb kaasa, osa teed. Kaljune põhi jääb. Aian muutuvad, jõgi voolab, mis jaksab üle ümber ja läbi jäise. Tead, mida sa sellega teed? Niipalju kui sa teada. Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi, teades teadmata tahes-tahtmata iseendaga ikkagist pärivoolu voolu. Olgu siis muuga kui son. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud? Lõpusel pole kestma, jääb kaunis. Kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi, elu jällegi Kronos, et saaks, mõnel elu. Ei ole möödunud või tulevaid aegu, on ainult nüüd joon ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu? Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemalt rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jäävust ka meeled ei taju. Langekuu vihmapiisad õrnalt sinu laugudele. Lahuta kui leebed tuuled sinu vaimuvalgust nagu päikesekiired sinu südant. Olgu päevakoorem sulle kerge kanda ja võtku jumalast sind oma armastuse hõlma. Keskkavas kuulasime eesti autorite tüürikat ja iidseid keeldi palveid valda Raua tõlkes. Kava koostas ja esitas Silvia Laidla. Muusikaline kujundus Silja Vahurit.