Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Eetris olev on kunstiministeeriumi hooaja viimane saade. Ministeerium läheb suveks puhkusele, kuid on sügisest tõenäoliselt taas eetris. Olenemata sellest, et tegemist on hooaja viimase saate. Ka ei ole see paraku kuidagi pidulik ja otsi kokku tõmbav vaid argiselt tormakas. Sest kunstiministeerium saab küll tänasega selleks korraks valmis, aga suvepuhkuse. Nii on mul veel terve rida kohustusi ja plaane ning nende taustal ei tule mul koondseisukohtade sõnastamine paraku kuidagi välja. Niisiis tänases saates esimesel juunil esitleb Eesti kunstiakadeemia kirjastus kilda Williamsi raamatu, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist eestikeelset tõlget. Rääkisin teadusliku toimetaja Maarja mürgiga põgusalt raamatu olemusest. Mälu loed, rubriik meenutab kunstiajaloolaste, ent ka erakordselt produktiivsete mõjukat kunstikriitikut Villem raami, kelle sünniaastapäev on 30. mail. Eetrisse saab arhiivilõik Kaur Alttoa mälestustega raamist. Ettelugemisele tuleb lõik sirbis 1978. aastal Tallinna olümpiaks valmistumise eeltöödena toimunud Pirita kloostri väljakaevamiste ja varemete konserveerimistööde edenemise ülevaatest. Villem raamid kui kunstikriitiku tegevuse kohta refereerin kahest Jüri Haini artiklist Nende tekstide lugema sattumine on tegelikuks ajendiks, miks raamist üldse tänases saates juttu on. Meta kratiivi rubriigiga lugesin Hanno Soans teaduslikku esseed postmodernsest alter modernsuseni mis ilmus 19. mail ajalehes sirp. Kusjuures keskseks küsimuseks on, miks see tekst ilmus. Äsja tõlgiti eesti keelde ja kohe-kohe ka esitletakse avalikkusele kilda Williamsi raamatut, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist selle raamatu Thompson Hatsoni poolt välja antud ingliskeelne originaal, mis tähendusliku juhusena on trükitud Lätis, ilmus 2014. aastal. Minu majapidamisse sattus 2015. aastal. Ei mäleta, millise Pariisi muuseumi raamatupoest kuid pean tunnistama, et olen selle põhjalikumat lugemist tänini edasi lükanud. Selleks on omad põhjused. Neist ühest sain teadlikuks alles siis, kui hakkasin tänase saate jaoks raamatu tõlget lugema. Selgub, et mul on väga keeruline lülituda kurikuulsa rahvusvahelise inglise keele ja selle eestindatud versioonide vahel. Nii näiteks oleme olnud tõsiselt hädas, üritades eesti keeles ja eesti publikule esitada eneseiroonilist loengut kaasaegse kunstitööriistakast sest kasti kasutusjuhend, mille ma ise koostasin, on kirjutatud inglise keeles. Ja seda Ääthock eesti keeles esitada, läheb pool nalja kaotsi. Ent lugedes Williamsi teksti nüüd Ingrid Ruudi suurepärases tõlkes, on mul tunne, justkui oleks avatud pandora laegas, kust voolab välja suurepärane kirjelduskeel, mille abil ma saan oma senised pigem sisupõhised meta kreatiivselt analüüsida, viia täiesti uuele tasemele. Tänases saates seda paraku veel ei sunni, ent usun, et kuulutan järgmisel hooajal Williamsi raamatu meta kratiivi rubriigi metotoloogiliseks baastekstiks. Tegin kunstiministeeriumi jaoks põgusa intervjuu raamatu teadusliku toimetaja Mari mürgiga keskendusin oma küsimustes Williamsi raamatu teoreetilisele sissejuhatusele milles istoriseeriv iseloom üritab minu arvates täiesti ebapädeva ajaloolise arengu läbi selgitada ja tähenduslikustada kunstikriitikat. Tänast päeva heast keelekasutusest ja eneseteadlikkusest hoolimata on seal lihtsalt kohutav jama. Samas valdav osa raamatust, mis ei ürita kunstikriitika kui praktika iseloomu mitte põhjendada, vaid tehniliselt kirjeldada on seevastu suurepärane. Kes tahab kuulda meid Maari mürgiga Williamsi raamatu praktilistest väärtustest rääkimas? See peab tulema esimesel juunil kell 18 raamatu esitlusele, mis toimub Noblessneri valukojas Tallinnas aadressil Peetri 10. Tere, Marin Mürk, sina oled kilda Williamsi äsja eestikeelses tõlkes ilmuva raamatu, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist teaduslik toimetaja Ingrid Ruudi võttis oma lähele tõlkija töö teha ja Eesti kunstiakadeemia kirjastus annab selle ilusti välja. Ikka õige ja tegemist ongi siis raudses mõttes raamatuga, mis üritab seletada või selgitada, juhendada, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist ja mulle selle noh, autoris sissejuhatus hakkab nagu kuidagi niimoodi mitmel viisil silma või et ühelt poolt kylla, Williams kogu aeg räägib sellest, kuidas ta ei taha anda nagu mingisugust sellist vormelite, kuidas ei saa anda vormelit sellest, kuidas nagu korrektselt kirjutada. Aga samas noh, ikkagi valdav osa sellest raamatust tegelikult just seda teeb, et ta ütleb, et kuidas tuleb kirjutada. Ruttavalt ma ütleks ka, et minu meelest nagu väga hästi teeb. Aga samas noh, mulle see see Williamsi sihuke skisofreenne positsioon hakkab, hakkab seal raamatu alguses natukene nagu silmadeta, üritab kogu aeg vabandada, et ei, ei, et ei saa anda mingisugust ühtset vormelit, aga, aga just seda ta nagu meile annab, et kuidas sa seda Williamsi sellist retoorikat kommenteeriksime. Üritasin aru saada, et miks tal sellist pikka vabandavad sissejuhatust vaja on, mingit head vastust ei leidnud. Ma arvan, et tegelikult ta teeb ka üsna selgeks, et kirjutaja individuaalne stiil tegelikult kujuneb ajaga, et minu meelest Williams annab eelkõige juhised, mida tähele panna ja kuidas ennast treenida selle individuaalsus stiili poole, aga et see, mis ta ütleb, et kirjutamist ei saa nii-öelda õpetada ja samas nagu isa teeb seda, eks ole ka. Et ma arvan, et ta adresseeriti siin just nimelt seda, et hea kirjutamine tuleb läbi raske vaevalise praktika ja võtab tihtipeale aastaid aega. Et minu meelest see on nagu üks pool ja teine asi, mis Williamsi võib-olla sellist retoorikat puudutab, võib-olla selle raamatu kohta veel kohe alguseks öelda on, on selle teksti stiil, mis on väga selline Ameerikalikult laada ja libiseb üle väga paljudest asjadest, et ta võib-olla see alguse peatükk, millele sa viitad ka, et võib-olla selle, kui ma näen, et mis võib tekitada näiteks USA antud juhul küsimus ongi see, et ta võib olla libiseb üle nendest asjadest, aga ei, ei räägi nagu pikemalt midagi väga. Aga mulle tundub, et see on kuidagi osa sellest raamatu hoogsast ja tõesti väga stiilist ja ma arvan, et see oli selles mõttes päris keeruline ka eestindada tegelikult, et just nimelt selline teatav Fomiliaarne stiil eesti keeles mõjub juba peaaegu nagu maitsetusena. Ma arvan, et Ingrid Ruudi siin tõlkijana väga head tööd teinud, et kuidagi püüda seda teksti saad loetavaks ka siis meie sellise tunduvalt kainema keelekasutuse juures. Selles mõttes küll Ingridi lõigati tunnustus ka taaskord suurepärase tõlke eest, et sellega ma olen väga nõus ja ja ma olen su kommentaariga nõus, et ta tõepoolest seal Williamsi retoorika on, mul hakkaski ikka silma see, et lause nagu algab kuidagi selliselt subjektiivselt ja vabandust objektiivselt, selliselt üldistavalt kohalt ja siis lõpeb mingi subjektiivse. Et aga mina-positsioonilt, et aga kui mingisugune konkreetne näide näiteks võtta, et ma tegelikult olen, olen Williamsiga nagu nõus, et tõepoolest, et kunstikriitika, selliseid kommunikatiivsusega on meil probleeme, aga, aga kui ma tsiteerin lugejaskonna paisudes ja plahvatuslikult kasvanud vajaduses kommunikatiivse kunstikirjutuse järele. Et mul tekib kohe küsimus, et oot, et millel põhineb väide, et lugejaskond on plahvatanud, kui me kogu aeg räägime sellest, kuidas keegi loe ja ja Williams isegi viitab pidevalt sellele, kuidas ei, ei noh, et ega keegi ju ei loe, et kust tuleb see väidet, lugejaskond on nagu plahvatuslikult kasvanud ja ja millest tuleneb ikkagi see seisukoht, et kommunikatiivse kunsti kirjutist, et mul on kohe selline küsimus hoopis, et aga miks kunstikirjutas selliseks a- kommunikatiivseks, et kas äkki oli hoopis seda vaja? Et võib-olla selle plahvatusliku kasvu alla, et mulle tundub, et adresseerib siin väga väga sellist kaasaegset situatsiooni, et võib-olla ka sellist viimased neli-viis aastat, mis toob kaasa kogu selline rituaalne, peksti tootluseks olemas, on kahtlemata suurenenud, aga on hoopis teistsugune, kui, kui me oleme võib-olla harjunud ka kunstist kirjutades eeldama või ootama kuidagi, et ma arvan, et kindlasti selline interneti mõju, mis on olla plahvatus, eks ole, igal pool, millesse ta ulatub, on võib-olla üks pool ja teiselt poolt Marendava kuna ta kirjutab ka väga tugevas dialoogis ikkagi ka kunstituruga ja võib-olla see on ka üks erinevus, kuidas seda raamatut lugeda Eesti kontekstis, et see on natuke erinev, et Ameerikas ikkagi või sellises ka, ma arvan, et Lääne-Euroopa suurte Metropoliit kontekstis on see turu plahvatuslik kasv, mis siis omakorda nõuab ju tegelikult lõputult mingeid väikseid tekstijuppe, nõuab selliseid pisikesi selgitavaid, mis tabas, tahavad olla, väärtustavad tekstid, eks ole. Et sellise teksti tootlus on tõesti kasvanud ja teiselt poolt ma arvan, et ka näiteks avalike kunstiinstitutsioonide poolt ega nemad panustavad sellesse tekstimassiivi kasvu püüdes siis järjest rohkem oma külastajale anda mingeid selliseid tugistruktuure, et kuidas siis kaasaegse kunstiteostele läheneda. Nii et ma arvan, et siin mitmed erinevad poed kuidagi kokku noppides võimaldavadki väita, et on toimunud teksti plahvatuslik kasv ja ma arvan, et see on toimunud kindlasti sellise mõtestava konteksti loova ütleme, analüütilise kunsti kirjutas arvelt, et on kasvanud lihtsalt teist tüüpi kunstist kirjutamise liigid plahvatuslikult. Mulle tundub, et sul on õigus selles suhtes, et ilmselt on toimunud nagu teist tüüpi tekstile kasvu analüütiliste tekstide arvelt või noh, see on selline, tundub nagu, et, et see võiks olla nagu pädev, kirjeldas olukorrale. Aga samas mulle seal villase teksti puhul hakkabki silma ka see, kuidas tal nagu nende paradoksid vahel väga ladusalt nagu ujub ja see, see tekitab ka minus nagu küsimust, et ta ei taha võtta nagu sellist selget seisukohta, aga aga samas ta loetleb kogu aeg kõik osapooled või et noh, et see on väga põnev ja ütleme, teine selline näide, mis nüüd just otseselt ka selle selle teksti rolliga on seotud selle plahvatusliku juurdekasvuga vastab sellele, kuidas on ära kadunud sellise teksti enesestmõistetav autoriteetsus on tänapäeval kadunud koos sametist vooderdatud triinidega. Ma Kasahstan sametist võõrad vitriinis hakkasid mulle rohkem silma kui, kui teksti enesestmõistetav autoriteetsus, sest salatiks puuderdatud vitriin on minu meelest hetkel nagu erakordselt kaasaegsed. Ja kui me nüüd räägime sellest, kuidas teksti massid järjest kasvavad. Mulle tundub millegipärast, et teksti autoriteetsus ka kogu aeg kasvab või kuidas, et ei, ei, et sa ikkagi pead nagu lugema selleks, et sellest kunstiteosest nagu aru saada, et noh, et tal on toimunud nagu selline mingisugune dogma suisa või noh, et tekstist on, on muutunud tagant, sa pead ikkagi lugenud, mulle tundub, et teksti autoriteet minu meelest olemas. Et mul on selles selles kontekstis pigem nagu tundubki iseendale, et selle reaalsus, mille kadumisest Williams räägib, et ei ole midagi kadunud, et sa hoopis nagu kasvab ja kasvab läbi selle, kuidas selline institutsionaalne kontroll kunsti üle kasvab, mida läbi nende tekstidega viljeldakse. Ja ma tahtsin kangesti väita, et et sellele väga hästi see, kuidas tänapäeval räägitakse väga palju professionaliseerumisest, et noh, et peab järjest professionaalsemaks muutuma, et siis tundub, et institutsionaalne võim kasvab. Aga see on nüüd see koht, kus mina teen midagi taolist, mida Williamsile kogu aeg ette heita. Ainult kui ma ütlen, et tänapäeval räägitakse väga palju professionaliseerumisest, siis siin paar saadet tagasi ma rääkisin Alfred vagast ja üks asi, mis mulle Alfred Vaga tekstides silma hakkas, oli seal ei kasutatud küll professionaliseerumise mõistet, seal kasutatud kiretandi mõistet, ei vaieldud selle üle, mis on professionaalne, vaid vaieldi selle üle, kes diletant ja, ja milline diletantlik, teostatud tekst. Et, et kui ma nüüd ütlen, et, et see on nüüd mingisugune uus nähtus, siis suri aastal 24, on seal nagu väga aktuaalne küsimus juba Williamsit kritiseerida üritades ma täheldasin ise, kuidas ma järsku hakkan seda sedasama tegema, mida ma talle ette idele. Seinad, ja nagu läks jutt jah, sellisele autoanalüüsile, et väga palju erinevaid asju koos, et ma püüan siin mingeid katkeid kommenteerida, mis mulle sellest voost nagu kõrva jäid, et et võib-olla selle testi autoriteetsuse kohta. Et mina isiklikult arvan, et tekst ei ole autoriteetne, aga kui ta on lühike ja löö mille, mida tegelikult ega Williams ise nii-öelda õpetab kirjutama, et siis tal on lootus, aga kindlasti on, minu meelest ei saa rääkida enam sellisel viisil teksti autoriteedist, nagu me räägime sellises ütleme, traditsioonilisemat, klassikalisemas, põhjalikumas, analüütilisemas, kunsti kirjutises, eks ole. Aga et tal on võimalik siiski säilitada oma roll, aga ma arvan, et on väga palju ka isegi lõivu maksnud sellele siis musealiseerimise koht, see selleks praegu natuke suudame kõike taastada, mis rääkisid seal. Aga seal on mõte, oli umbes sama, millele sa just vastasid ka seoses selle institutsiooni seerumisega, kuigi äkki sa korra ütleksin, teine asi, mis mulle silma hakkab. Williamsi juures on ka traditsioonilise kunstikriitika mõiste, et et mul on kogu aeg probleeme, et oot, aga et kus see nagu defineeritud, mis asi on traditsiooniline kunstikriitika, et ühelt poolt ma saan aru, kuidas analüütilise teksti roll nagu kaob. Ma arvan, et see on seotud sellega, kuidas informatsioon muutub järjest kättesaadavamaks. Et sul ei ole enam seda ühtegi krestomaatilised autorid, keda kõik on lugenud ja mis on nagu see A ja O. Aga millel ikkagi põhineb see, mis, mis asi on traditsiooniline kunstikriitika. No ma arvan, et see sõltub jälle sellest kunsti välja kontekstist tegelikult selles mõttes Williams kirjutab nagu väga selgelt teises kontekstis, meie siis loeme teda võib-olla teises kontekstis, et aga et et üldiselt võiks pidada selle all silmas kirjutist, mis siis tegelikult võib-olla läheb juba sellised kunstiteaduse valdkonda, et mis tegelikult kaasneb väga erinevaid tekstilise teoreetilisi tööriistu, et siis mõnda nähtust, näitus, teost, kunstniku fenomeni, mida iganes laiemalt mõtestada laiemalt kontekstualiseerib samal ajal näidata siis ka väga põhjalikult ära, kuidas ta on seotud sellega, mis on tulnud enne seda või enne seda, eks ole. Ja püüdes luua talle nagu kaasaegses laiemas diskursuses mingi oma koht. Et selles mõttes see vastus on väga üldine ja väga ebamäärane, aga et ma arvan, et see küsimus nagu nii-öelda jutumärkides traditsiooniline kunstikriitika, et ma arvan, et see on nagu üks võimalus ja teine võimalus on loomulikult see, et selle all võib mõista sellist nii-öelda hästi hinnangulised kunstikriitikat, kes ütlebki, et et see näitus on hea ja see näitus on halb ja, ja teeb seda võib-olla mitte nii rafineeritud kui see esimene näide, mida ma kirjeldasin, aga et et palju on räägitud ka kunstikriitikas selliseid hinnangulisi kriisist, eks ole, tänam tuvad arvustuse läbis, oli kena ümmargune jutt ja teoreetiliselt nii-öelda pädevaid sõnu oli pillatud, aga et kas see on hea või halb, et kas ma peaksin seda minema vaatama, kas ma peaksin selle pingutuse isiklikult ettevõtte või mitte, et sellest on nagu raske aru saada, et ma arvan, et siin on nagu võib-olla kaks sellist varianti, kuidas traditsioonilist kas sa võtad sellise klassikalise oma või siis vastupidi, sellise nagu kunstikriitika nii-öelda teise haru, mis on nagunii-öelda publikuteenistuses, mis teeb selgeks Aga kui mulle see Villemsoni raamatu esimene otsesel nadi mõjus punase kärbseseenena siis raamatu teine ots, mis on sihuke täiesti praktiline ja pragmaatiline, on, on minu arvates seda nagu suurepärasem Williams sõnastab sellise kolm punkti, mis võtab vist koguda oma jutu kokku. Et kui kirjutada, siis tuleb küsida, et mis see on, mida see tähendab ja mis siis, et kui nende kolme punkti põhjal kirjutada, siis saab hea kunstikriitik ikka. Et kuidas sulle need Williamsi praktilised näpunäited tundusid, et minu arust oli see üllatavalt nagu pädev, kui ma kuulsin seda raamatut tõlgitakse, siis ma olin natuke mures, kuidas Eesti kontekstis võtab puhtalt ka juba keelelise ülemineku tõttu ja nii edasi. Aga, aga minu arvates see raamat on tõepoolest suurepärane, nagu selline õpikat. Ma arvan, et kunstikriitikat ei peaks õppima selle põhjal, mida õpetatakse ajakirjanikele, et kuidas kirjutada artiklit, et mul on. Aga samas ma näen selles Williamsi raamatus just seda potentsiaali, et noh, et kuidas kirjutada teksti, mida on võimalik kõigiga ajakirjanduses nagu publitseerida. Ma kõigepealt ütleks ära, et ma ära võtan seda esimest osa nii südamesse, selles mõttes, et et ma arvan, et Williamsi kirjutas, ütleme see stiil ja et selline väga laia joonega või sellise hoogsa joonega, eks ole, et loomulikult see maksab väga paljudele detailidele lõivu, et mina seda esimest osa nagunii südamega ei loeks isegi, läheksin kohe võib-olla selle aabits seda juurde nii-öelda või sellise käsiraamatul juurde, mis on, ma arvan, ka selle, selle suurim väärtus just sellepärast, et sellest, kuidas kunstikriitika kujunenud, mis probleemid tal hetkel on, mis asi, traditsiooniline kirjutis, kuidas mõista, et sellest on kirjutatud kindlasti palju paremad ja sisukamad raamatuid. Et see ei ole selle raamatu nagu tugevus kindlasti, aga et nagu sa ka ise välja tõid, et siis see teine osa on tõesti selline väga hea käsiraamat. Aga ma just mõtlesin ka selle peale, et võib-olla näiteks mis Eestis on ikkagi üsna vähe inimesi, kes kunstiks kirjutatud üks on loomulikult nii-öelda ülekoormatus ja, ja selline erinevate jumalate teenimine, eks ole. Aga teiselt poolt ka võib-olla need kirjutanud on nii vähe sellepärast et et kõik on tulnud kuidagi oma kõhutunde pealt omandada ja ütleme ka see kriitika, õpetamine või teksti õpetamine, et on suures osas ikkagi käinud nii-öelda oma kogemuse siis oma kõhutunde ja oma isiklike tõekspidamiste ja kõige selle alusel. Et selles mõttes mul on hea meel, et keegi on kuidagi nagu selle kõhu tulge objektiivselt lahti kirjutanud. Ja ma arvan, et see, mis sa välja tõid, kolm punkti, et mulle eriti meeldiks Ja torkiv, aga samas ka väga nagu naelapea pihta, et tõepoolest, et jaa, et palun rääkige sellest, et miks see peaks kedagi huvitama, mida te siin kõik olete välja kirjutanud, et väga tore, et näiteks asi oli, viitaksin tagasi, ma ei tea turistidele aga et noh, et keda huvitab tegelikult. Et miks see peaks mind huvitavad, palun nagu argumenteerige mulle see nii-öelda näitus fenomen, millest iganes hitt on nii-öelda maha. Et selles mõttes kolm punkti on, ma arvan, hea selline kontrollimehhanism ja võib-olla ka sellistele kogenum kirjutajatele juba tegelikult ikkagi hea on nagu meelde tuletada, et vaataks selle filtriga ka korraks läbi. Williamsi teksti lugedes tuli meelde suurepärane lauset, ärge käige minu sõnade vaid tegude järgi, kui me räägime räime siin nagu kriitikute vähesusest ja nii edasi, et aga võib-olla võib-olla peaks hoopis häälekalt rääkima toimetajate vähesusest, et mulle tundub, et me, me isa toritena ei pruugi olla üldse nii pädevad enese kritiseerijad või et võib-olla peaks hakkama ka lihtsalt valjemini ka siinsamas kunstiministeeriumis näiteks rääkima sellest, kui oluline on, on hoopis teksti toimetaja. Ja ma olen täiesti 100 protsenti nõus, et toimetaja roll, ma arvan, on kuidagi teenimatult varju jäänud ja teatav nõudlikkus võib-olla selle vastu on freerimatult kõrvale jäänud, et tegelikult selle toimetaja teemat on ju meil siin ka mitmetes sellistes kunstikriitikateemalistes aruteludes ümarlaudades juba adresseeritud, aga, aga alati võiks rohkem adresseerida tõesti tegelikult see toimetaja, kes suudaks astuda sisuliselt dialoogi, annaks ka mingit tagasisidet ja tunnekski seda vastutust kokkuvõttes teksti ja autori ees näiteks ei lõika sealt mingeid asju välja ja nii edasi, et mingi selline tööeetika, aga sisuline jaks ja huvi, et ma arvan, et väga paljudel juhtudel jääb see puhtalt jällegi sellise tootliku töö taha, et meie autoritega saadame võib-olla liiga hilja tegelikult tekstid, et juuakse seal väga sisulist diskussiooni arendada, nii et see on selline kahepoolne asi. Aga ma arvan, et põhimõtteliselt toimetaja roll kui selline on väga oluline ja, ja alati tema on siin tegelikult see nii-öelda esimene lugeja, kes peaksid tegelikult sisuliselt selle kõik ka kuhugi asetama. 30. mai on Eesti ühe olulisima kunstiajaloolase Villem raami sünniaastapäev varasemates saadetes Märt laarmannist, Alfred vagast või Martti Soosaarest rääkides pidin tõdema, et kuigi nad on ise palju kirjutanud neist enestest vähemalt kirjutajatena väga vähe kirjutatud. Villem raam aga on üks neist autorist, kes mitte ainult ei olnud ise erakordselt produktiivne, vaid kelle kohta on ka omajagu kirjutatud. Villem raami kui kunstiajaloolaste meenutab tänases saates keskaja arhitektuurispetsialist legendaarne õppejõud Kaur toa. Villem raam oli üks neist autorist, kelle kohta Alto poetas mõne repliigi igas teises oma keskaja kunstiajaloo loengus. Seetõttu on mul erakordselt hea meel, et ERR-i arhiivi ei ole talletunud mitte ainult droomi enesetegevuskunsti populariseerija ana. Vaid Margit Kilumetsa läbi viidud jutusaate kujul on ERR-i arhiivis tallel ka Alttoa lugu sellest, kuidas nad raamiga koos Zaporožetsi ka Tartu ja Riia vahet sõitsid. Kuid kiusu pärast ma teile siinkohal seda lugu ette ei mängi, vaid valisin teile kuulamiseks hoopis lõigu, kus Alttoa räägib Villem raamist kui autorist kui kirjutajast. Siinjuures on oluline märkida, et Kaur Alttoa koos Eve palgi Nõmmega koostasid 1990. aastal. See on raami 80.-ks sünnipäevaks, raami bibliograafia, nii et Alto teab, millest räägib. Margit. Kilumetsa juhitud jutusaade Alto aga on salvestatud 2010. aastal, kui möödus 100 aastat Villemi sünnist. Kui mina kunstiajaloo juurde jõudsin, oli raam juba surnud. Nii on minu jaoks kohe kõlama hakkab arhiivilõigu eriliseks väärtuseks ennekõike viis, kuidas Alto oma mõttekäiku esitab. Ta alustab lauset, siis katkestab selle esimese või teise sõna järel teeb erakordselt pikka tiiru illustreerida seda, mida ta öelda tahab, allegoorilise mõistujutuga ja jõuab siis tagasi selle juurde, mida ta väita tahab kuid jätab selle sageli lõppkokkuvõttes välja ütlemata, tähistades Bryanti paljutähendusliku, vaikuse või heal juhul mõne metafooriga. Mõte sellest, kuidas lauset kirjalikult välja näeks, on mind sageli intrigeerinud. Mille me ei ole avaldanud väga palju materjale ja seda on sõnastanud tema kolleegid ja järeltulijad ka. Et ta ei saanud seda teha. Sest te olete nii armas, räägite raadiokuulajatele, miks see nii oli? Vot see on nüüd mina ja treeneritele saatja. Sümbribul. Ei tohi killustada. Eks ole, kui me hakkame mõtlema nüüd Villemi kaasaegsetele arhitektuuriuurijatele veegaabi pisut pärast pärast teda, kus sageli vaat on, eks ole üks teema väga kitsalt seotud problemaatika ja siis tule tuleb ridamisi publikatsiooni, kui me jätame kõrvale selle, et tegelikult eks ole. Tekvide. Kõige rohkem on Villeraagilitanud, mille või kelle kohta alust. Kui me räägime publikatsioonidest, no ma ei tea, äkki Põltsamaa kohta Evald Okas, hoopis moodne ja ka päris mitu raamatut. Ja, aga, aga, aga ka ka keskarhitektuuri pool, teisalt on, see on valdkond, kus on raske või vahel isegi ei tohi piirduda ühe objektiga, siis tulemuseks koduloolane. Kuna paljudel juht, võrdlev meetod, see motiiv, kasvõi see, need, mis täna kuulsime, Padise seal keldrikabelis need, see, kes piilar ja selle kapiteel selle puhul on ka, et hakkavad seal seal ja nii edasi. Niisiis on see ikka võrdlusmaterjali, tuleb, tuleb tunda ja, aga siin ongi solgi seed. Väga paljude objektidega tema ütlemisi loomul miinus märkuste lööme miinuspoolte hulka kuulusi, et tal ta ei kirjutasin välja asjad, mida, mida võib nimetada, kui kuulata raadioarhiivi. Seda kõike on kohutavalt palju ja, ja, ja see võib tõesti teha keeruliseks keskendumise ühele asjale ja sellised, kui sa võid seda nimekirja võtta, vaatad seal küsimus, kust oleks võimalik leida aega, et ka mõnda raamatut kirjutada? See on, see on täiesti. Kusjuures siin ei maksa, ei maksa muidugi, noh, unustada nõukogude avaldumisvõimalused. Muuhulgas, kui hakkame nüüd tagantjärgi mõtlema, siis on see tekib ju jalg, kus sellise noh, väga populaarsete väljaannete raames saive avad, vahel ainuvõimalus ka mingeid enda uusi uusi seisukohti, mõeldamatu, et kuskil are sellise korraliku kultuurifooniga Euroopa riigis. Sealne Villem raam hakkaks mingist kiriku prožifikest, kirjuta, eks ole, niši niši hoopis hoopis teine. Avaldamis nüüd tsüklid oli mõisti väga pikad-ist, asi võib asi või aeguda ja vahel tekist ja sellised noh, ma ütleks, päris kummalised, kummalised situatsioonid, võib-olla üks juht, mida ma, mida ma väga hästi mäletan on Pirita nunnaglasuuri põhjatiivas kaevamised ja seal tulevad välja siis vööndkaare profiil kivilt. Ja nende põhjal Villem leiab täpselt sama vorm, esineb Tallinna toomkiriku pikjoones. Ja just selle võrdluse põhjal Pirita väga hästi dateeritud Villem leiab, et tema varasem toomkiriku kontseptsioon vajab korrigeerimist. See on kusjuures tõesti väga napid pidepunktid, mille põhjas ta dateerida. Ja siis oli see, et kuna sirp ja vasar käis peale, et Villem kirjutaks midagi toeks olema, mis toimub ja nii edasi, siis ta oli nõus, ilmus, kui mu mälu ei peta, terve ajalehele lehekülg suure pealkirjaga, mis toimub Pirita kloostris ja ainuke, mispärast ta seda kirjutas, et ta sai kirjutada 10 rida, et eks vahel tulevad siin uued leiud, näiteks näiteks see, see mingi asi, mis korvis on ka toomkiriku jaoks kohatu heite Viiukesellini ebarentaablus, kui palju oma energiat sa, sa pead kulutama teinekord ka, et selliseid väike väikest nupukest, millega, mille sa oled Eesti edasi ära fikseerinud, aga Ma ei tea, kas peale minu Eestis veel ongi, kes teab, et niisugune asi see artikkel üldse olemas on? Loen teile järgnevalt ette lõigu 1978. aasta 14. juuli sirbis ilmunud Villem raami artiklist, mis toimub Pirita kloostris, millele Alttoa oma kommentaari lõpus viitas. Peatun näitena vaid ühel dekoratiivse laadiga motiivil. Pirital isiklikult kõige rohkem üllatanud jutt on nunnade sulus hoonestiku lääne ja põhjatiiva võlvlagede rusudest leitud vööndkaare kivide profiilist, mida iseloomustavad tugevad serva mõikad. Umbes 13. sajandi lõpuveerandil jõudis vara koti motiiv ka Põhja-Eestisse leides seal esmalt kasutamist Tallinna toomkirikukooris. Siis sattus taga täiesti ootamatult ning stiililt juba igati aegunud erandina Lääne ja Põhja-Eesti hiliskootikasse Märjamaa kirikusse, Padise kloostrisse ja Tallinna toomkiriku lõunalöövi. Seal on neid puhtoletuslikud, dateeritud kas 14.-sse või 15.-sse sajandisse ja nüüd sama profiil natuke lahendatud keskosaga äkki pirita põhja klausuuris pärinevad juba kindlasti 15.-st sajandist Est ta jõudis sinna pärast kiriku valmimist 1436. aastal. Sulus hoonestik on valminud hiljem kui kirik. Kirjeldatud situatsioonist tuleneb terve hulk ehitusloolisi järeldusi. Nagu näiteks seegi, et Tallinna toomkiriku Basikaalset piki hoonet ei võlvitud siiski mitte 14. sajandil, mida isegi veel Eesti kunsti ajaloos julgesin oletada vaid hoopiski 15. sajandil. Seda on mõned muide varemgi oletanud kuid niisugune üksik ümberdateering toob endaga mõnigi kord kaasa uute järelduste ahelreaktsiooni. Kaur Alttoa on Villem raaminud kui keskaegse arhitektuuriuurija suurim asjatundja. Raami teist palet kaasaegse kunstikriitiku identiteeti on uurinud sugugi mitte vähem legendaarne kunstiteadlane Jüri Hain. Hainilt on kunstiteaduslikes uurimustes ilmunud kaks teksti. Esmalt 2008. aasta kolmandas Armin Tuulse 100.-le sünniaastapäevale pühendatud numbris Villem raamkunstist Dajana ning teiseks 2010. aasta esimeses numbris ilmunud Villem raam järjepidevuse hoidja kunstikultuuris. Aini esimene artikkel Villem raamkunstist kirjutajana. Keskendu praami teise maailmasõja eel ja ajal kolme aasta jooksul kirjutatule. Raami esimene kunstikriitiline artikkel ilmub 1939. aastal ning ta arreteeriti juba 1941. aastal. Otseselt kunsti kriitilisi artikleid jõudis ta sel perioodil kirjutada neli. Kui raam 1956. aastal laagrist Eestisse naaseb, jätkab ta sisuliselt kohe sealt, kus 15 aastat tagasi järg katkenud oli. Tsiteerin Jüri Haini artiklist Villem raam järjepidevuse hoidja kunstikultuuris. Uus algus ei olnud teadagi kerge. Õnneks leidis Kunstnike liit Villem raami näol eessõna kirjutaja Karl Burman vanema 70 viiendat sünnipäeva tähistava näituse kataloogile. Et kataloog ilmus märtsis 1957, siis teose ning tolleaegseid trükiolusid arvestades pidi tellimusmeest sõnal olema esitatud juba eelmisel aastal. Seega suhteliselt varsti pärast Villem raami koju naasmist. Tulemuseks oli korrektne ülevaade Karl Puurmani loomingust akvarell ja košmaaliana, mis juures taustateabe lisandub kiirpilk ka tema arhitekti tööle. Kokkuvõttes on rõhutatud kunstniku loomingulise pea suundumuse looduslähedust ning konstanteeritud. Ain tsiteerib raami. Karl Burman elab üldinimlikus sõpruses loodusega inimliku optimismi ja elutahte suure algusega. Ta on suutnud seda vaatajale vahetult edasi anda. Kunagi ei ole ta meile esitanud pateetilisi pretensioone ja nagu omaette musitseerides on valminud ta silmapaistvamad tööd. Just selliselt oleme harjunud hindama ja armastama karbourmanni loomingut. Kas ei tuleks ka meie kaasaegsel kunstiteadusel just sellisena mõista karbourmanni pea tähendust? Nii Eesti kaasaegses kui ka lähema mineviku kunsti arengus? Vastamisel ei peaks enam olema kahtlusi. Tsitaadi lõpp. Lõppjärelduseni jõuab Villem raam aga läbi küllalt kriitilise analüüsi mille mõned üksikasjad leidsid sünkroonajas erilist vastukaja. Üks neist oli avameelne ning sirgjooneline suhtumine ja sellega seoses kriitiliste arvamuste selgejooneline esiletoomine ka lõppkokkuvõttes täiesti heakskiidetav loomingu suhtes. Sõja järgmine aastakümme oli niisugused endast mõistetavused. Päeva kriitikast tõrjunud. Villem raami lähenemisest tunti ära seesama pädev ja printsipiaalne kriitik, kes oskas 15 aastat varem Ants Laikmaa juubelile vaatamata Ta olla ühtaegu heakskiitev ja nõudlik, kui ta karbourmanni kohta kirjutab. Hain tsiteerib raami Puurmani viimaste aastate loomingule on iseloomulik teatud enesekindluse otsimine ning katsetamine, mis peamiselt väljendub üldise taseme ebaühtsuses. Tsitaadi lõpp, siis ei tähenda see kriipsu pealetõmbamist kogu tema perioodi loomingule ning sunnib lugejat vaatajat tähelepanelikult uurima. Milliseid töid neist kunstiteadlane siis kõrge tase, milliseks arvab. Kuid see ei olnud kõik. Suurimat tähelepanu pälvis lõik, mille tähendus-ulatus kaugele väljapoole karbourmanni loomingut. Ehk teisisõnu oli ühele perioodile hinnangu andmine selle kunstniku loomingu vaatluse põhjal ning see hinnang oli ühemõtteliselt selge. Hain tsiteerib raami sotsialistliku realismi olemuse. Vääritimõistmine juhtis iseloomult ning andelt puhtakujulise maastikumaalija karbourmanni temaatiliste Biguraal kompositsioonide loomisele, mis ilmselt oli võõras vanameistri isikupäraselt välja kujunenud profiilile mõjus talle nivelleerivalt ning viis lõpuks paratamatult sügavale loomingulisele kriisile. Isegi enamik maastikke sel perioodil muutub tundmatuseni kuivaks sisutuks ja tumedalt raskeks. Ta tööde kunstiline kvaliteet läheb äärmiselt ebaühtlaseks ning juhuslikuks ja uued otsingud vormi probleemides on enamasti põhjendamatud. Arhitektuuriajaloolase osa raami loomingus hakkab Haini väitel kaasaegsest kunstist kirjutaja tööd silmatorkavalt tõrjuma alates 1970.-test aastatest. Ja kuigi monograafia Ewald Okasest autorist, kelle kohta nagu Kaur Alttoa juba ütles, on raam kõige rohkem kirjutanud ilmub alles 1982 on see Haini andmetel kirjutatud vahemikust 1974 kuni 77. Haini artiklist ilmneb, et raami viimane kirjutis kaasaegsest kunstist ilmub 1986. aastal. Kuid jään vastuse võlgu, mis tekstiga tegemist oli, keda huvitab, see otsib ise välja raami bibliograafia. Tartu linnas, kus pooled raamatukogud kinni pandud, on see võrdlemisi keeruline ülesanne. Meta Kriatiiv, 19. mai sirbis ilmus Hanno Soans artikkel postmodernsest alter modernsuseni. Žanriliselt on tegemist akadeemilise Esseega, millele ma ei oskaks sisuliselt midagi ette heita. Kuid ma ei oska seda ka millegi eest otseselt kiita, sest artikli kirjutamise ja sirbis publitseerimise motiiv jääb lõpuni arusaamatuks ning seetõttu ei oska ma sellesse teksti mitte kuidagi suhtuda. Saate alguses põgusalt tutvustamist saanud kilda. Williamsoni juhendist lähtudes on Sonsi teksti puhul vastamata jäänud küsimus. Ja mis siis? Üldiselt tunnen ma akadeemilisest esseistikat eesti kunstikirjutuses väga puudust. Kunsti e publitseerib vahelduva edukusega üht või teist kuid sageli on sealjuures tegemist tõlgetega, mis ei rahulda mind lihtsalt et valdav enamus neist on kättesaadavad ka inglise keeles. Kuid see, millest ma puudust tunnen, on kohalike uurijate teoreetilised mõttearendused. Kusjuures just kunstiteoreetilised muite kunstiajaloolised näiteks sotsiaalteaduste seisukohalt initsieerib essistliku mõttearendust võrdlemisi edukalt Vikerkaar 12 numbrit aastas mitte ainult ei paku taolisele materjalile avaldamispinda vaid muudab ajakirja enese esseistika aktiivseks tellijaks. Kirjandusteadlased leiavad oma väiksemate uurimuste jaoks pinda Keeles ja Kirjanduses ning loomingus, kuid ka Vikerkaares. Kunstiteoreetilisi mõttearendusi leidub ajakirjas kunstiteaduslikke uurimusi kuid valdavas enamuses ilmuvad seal kunstiloolised uurimused. Ka muuseumide näitusekataloogid, mille artiklid on sageli väga kõrgetasemelised, on valdavalt kunstiloo kesksed. Sellisel taustal on Sonsi aktuaalsete kunstiteoreetiliste probleemide üle juurdlemine see enam kui tervitatav. Kuid meil puudub taoliste teoreetiliste mõttearenduste tava ja eriti sirbi tavapärase sisu kontekstis on see täielik kurioosum. Nii tekib kohe küsimus, mis on see hetkel niivõrd aktuaalne teema, et Soans essee kirjutada, sirp selle publitseerida võtnud näiteks hirmus, samas 19. mai sirbis muusikarubriigis vestlus teemal, kas postsovjetlik kultuurikontekst on veel moes? See teema on ka kujutavas kunstis hiljutiste näituste taustal endiselt erakordselt aktuaalne ning igasugune teoreetiline mõttearendus selles küsimuses oleks iseeneslikult kontekst oliseeritud. Kuid Suansi arutlus suhestuma esteetika küsimuses kukub hetkel justkui taevast. Artikli alapealkiri üritab küll ja mis siis küsimusele vastata, esitades küsimuse, millele artikkel justkui vastata püüab. Tsiteerin kas tugevama kunstikriitika distsipliini huvides tuleb purjoo moodi taas universalismi poole püüelda ja kunstikultuur ühtseks represseerida. Aga millise argumendi jõuga? Tsitaadi lõpp? Hea küsimus, ent esmalt vajaks selgitust, milles väljendub kunstikriitika distsipliini nõrkus või kui aus olla, siis oleks minu arust kõigepealt vaja argumenteeritult kirjeldada seda, mida kunstikriitika distsipliiniks üldse peetakse. Pidades end professionaalseks kriitikuks, keda puhtalt juriidilise küsimusena kunstikriitika kui distsipliini võimalikkus juba aastaid huvitanud on ei oska ma paraku isegi oletada, millist teksti praktikakorpus tänapäeva Eestis või isegi maailmas kunstikriitika distsipliiniks nimetada võidaks. Usun, et soonsiteksti tuum on leitav SC viimases lõigus. Tsiteerin. Kõige olulisem on ehk bioloogiast laenatud juurdumis kontseptsiooni abil alter modernistliku kunstniku kirjeldamiseni jõudmine. Kui modernismi loogikas on oluline vertikaalne, radikaalne puhastumise, esteetika ja postmodernismi omane risoomne hargnevus puuduva keskmeta horisontaalne suhtlus siis alter modernse kunsti kultuuriloogikale vastab bioloogiline metafoor, mille kirjeldamise aluseks sobivad maasikas ja luuderohi, mille võsud juurduvad purjoole on imponeerinud nende taimede võime võtta juured alla ja eralduda seeläbi originaalist ehk emataimest. See on võtta iseennast, kaasa istutada ennast võõrasse mulda. Siin on taas kohane võrdlusmotos toodud avatud ja suletud kultuuritraditsioonidega. Borjomi tugevus seisneb teatud kunstnike positsiooni määratlemises. Tema nõrkus aga soovis venitada see kirjeldus alus universaalseks. Sellest seisukohast on huvitavat mõneti triennaaliga kaasnenud teooria päeva reageeringud, eriti postkolonialismi võtmeteoreetiku Valter migno looma, kes keeldus uuele universialistlikkusele alla kirjutamast ja väitis juba oma ettekande avalauses, et pole purjooga samast hõimust. Ma ei teagi, kas peaksime tugevama kunstikriitika distsipliini huvides purjoo moodi taas universalismi poole püüeldakse hõimudesse jaotunud kunsti, kultuuri ühtseks represseerima ja kui, siis millise argumendi jõuga tsitaadile. Uskuge mind, Tartus elava ja tegutseva kunstikriitiku jaoks on küsimus universialistliku kunstikriitika järele igapäevane ja eluline. Kas ja kui, siis mille läbi seda põhjendada ning veelgi enam, kuidas nii universialistliku kui ka mitte universialistliku diskursuse domineerides praktiliselt toimida. Kuid olenemata sellest, et mina siin praegu selle küsimusega iga hommik peeglisse vaadates maadlema pean, jääb soonsi essee puhul ja mis siis küsimus mulle arusaamatuks, sest ma ei saa aru, miks Soans teksti kirjutada ja sirp selle publitseerida on võtnud. Kust talking pigistab? Marin mürgiga kilda Williamsoni kunstikriitika õpikust rääkides viitasin asjaolule, et võib-olla me peaks hakkama märksa rohkem rääkima toimetaja rullist. Autoril enesel isegi kogenud on kohati väga keeruline oma tekste hinnata. Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane on erakordselt staažikas ja kogenud toimetaja, kes kindlasti teab, mida ja miks toimetaja tegema peab. Nii näiteks oletan ma, et artikli küsimuse vormis alapealkiri võib-olla tema kirjutatud, ent samas olen ma kriitikuna sirbis ilmuvaid tekste retsenseerides ka pidevalt kimbatuses. Sontsi artikli teine lõik algab lausega tsiteerin. Purjoost lähtuv on vaieldamatult dominantne diskursus nii seletusjõu kui ka nakkuslikkuse poolest. Posti internetitendentside tekkeni kunstis. Tsitaadi lõpp. Selle lause esimesest poolest on ilmselgelt verb puudu. Aga milline täpselt ning kes tegi selle vea, kui selle tegi autor, siis on selle mittemärkamine etteheide toimetajale õieti toimetajatele, sest lisaks sisu toimetajale on sirbil ka keeletoimetaja. Kui selle vea tegi toimetaja, siis tekib kohe küsimus, milline oli originaallause ning kas sellest on lisaks üksikule verbile puudu veel midagi. Viimane küsimus kerkib eriti akuutselt sama lõigu järgmises lauses. Tsiteerin. Kui brittide konservatiivne kihin Jiang British artide 15 minutilisest kuulsusest popilikke enesekorduste ümber oli kohalik nähtus, siis purjoo on üritanud defineerida kaasaegsuse formaalseid karakteristikuid kunstis lähtuvalt dominantse ühiskondliku formatsiooni üleminekust, tööstuslikus teenindavale ning kunsti vastuvõtu ja levimudeli muutumisest kohalikust globaalseks, mitte aga meediapotentsiaalist. Tsitaadi lõpp. Ma tahaksin väga teada, kellena selle lause eest liistule pean tõmbama. Paraku ei ole see küsimus õhus mitte ainult soonsi ESC puhul, vaid iga sirbis ilmuva kujutavat kunsti puudutava artikli juures, mis muudab minu kui metakriitiku tegevuse väga keeruliseks. Sest ma ei ole kindel, kas ma pean etteheiteid tegema autorile, kes kirjutab nii kohutavalt. Teksti toimetamine käib ajalehe lühikeste tähtaegade juures toimetusele üle jõu mis näiteks minu kui düsgraafi tekstide puhul on täiesti pädev oletus. Või pean ma ründama toimetajat lohakuse ja hoolimatuse eest. Kunstiministeerium. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on seekord Lätis skulptori Kundega evelone kureeritud grupinäitus koht, kus kõik on parem, mida on võimalik näha Valga muuseumis kuni kolmanda juunini. Lätis on üldlevinud seisukoht, et Eestis on kõik parem rohi on rohelisem, taevas sinisem, hariduse tervishoiusüsteem toimivad ning kui läbi Lätti sõites võib näha tublisi peremehi oma muruniiduk käid jalutamas, siis Eestis niidavad mururobotid. Seda kõike olenemata sellest, et eestlased on kohutavalt aeglased ja lätlastel on kuus varvast, mis peaks neilegi olulise eelise andma. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ma ei ole kindel, kas näitus üksi retke palka ära tasub. Sõltub sellest, kust te oma reisi alustate näiteks Tallinnast või Tartust on väga mõnus metrooga lõpp-peatusesse sõita, et näiteks võrust Valka saamine on märksa keerulisem. Kuid põhjus, miks asub Valgas käik ikkagi ette võtta? Ta on asjaolu, et näitus, koht, kus kõik on parem, on küll mitteametlikult, ent sisuliselt siiski alguseks Tanel Randeri poolt 2018. aastal Eesti vabariik 100 programmi raames Valga-Valka piirilinna unikaalset olukorda aktuliseerivale kunstilisele sekkumisele. Valga on uus kuum koht, ärge magage maha. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Saate avaintervjuu kunstikriitik Marin mürgiga, kes kommenteeris kilda Williamsi raamatut, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist, mis Ingrid Ruudi tõlkes kohe-kohe ka eesti keeles ilmub. Mälu loeb, rubriik oli seekord pühendatud Villem raamile. Rubriigis kõlas katkend Margit Kilumetsa juhitud jutusaatest, kus oli külas Kaur Alttoa ning ette sai loetud pikem lõik Jüri Haini artiklist. Meta kreatiivis oli vaatluse all Hanno Sonsi hiljuti sirbis ilmunud essee. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.