Eetris on teatriluuk, mina olen Keiu Virro. Vaariuse teater tõi Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis välja lavastusel lennud. Peamiselt keskendub see küll pisut teistsugustele lendudele Ta lendudele ja nimelt Lennart Meri omadele. Stuudios on lavastaja Alo Kõrve üks peaosalistest, Priit Volmer. Tere tulemast. Jäin kohe mõtlema, et Lennart Meri, see on niisugune sümboolne nimiväärtust on selles nii palju, kus on vastutust ka selle võrra rohkem kui Eesti riigis rahva seas nii armastatud inimesest, legendist teha lavastust. Eks Me tegelikult peame ju iga oma tegemise eest vastutama. Tore oleks muidugi, ideaalmaailmas on muidugi, et võib tekkida, et veidi hirmu või aukartust selle ees, aga mina mõtlesin, et tuleb lihtsalt haarata kinnisest salvest ja minna siis meil on siis rändama. Kas selle ettepaneku tegi paarilise teater või mis pidi käis, vot see oli niimoodi, et Heidi Sarapuu siis vaariuse teatrijuht helistas mulle, see oli suvel. Et kas ma tahaks lavastada midagi ja kas mul oleks, millest oleks mingi teema. Mõtlesin, miks mitte. Ja, ja siis mul oli ka teema, sest oli toimunud just presidendivalimiste jabur ja ja inetu nagu tühine ja mõttetu ralli. Ja mul oli meeles üks Lennart Merelause et riiki ei saa mängida, seda tuleb võtta kas tõsiselt või ta kaob olematusse ja see, nagu mul oli kedranud ja siis ma olin selle pinnalt oli nagu otsinud ja lugenud veel midagi ja siis ma mõtlesin, et peab siis ka midagi tegema kuidagi, et öelda nii-öelda oma sõna sekka, et ma ei ei säutsu, ega mul ei ole seda Facebooki ja et siis nagu omal moel võib-olla kuidagi kaasa aidata sellele, et viia inimesed noh, võib-olla siis sisu kallale, mõttevahetuse teemadele ja nii edasi. Sisukat mõttevahetust edasi Naplaval ühena mitmest Priit. Jäägond ja Egoni oleme siis kaks Lennart Lennart Meri. Lennart on nii suur isiksus ja nii suur mees ja, ja tal on olnud nii palju ameteid ja ja, ja minu arust ka väga palju erinevaid nägusid, ta oli ka väga hea näitleja tegelikult selles suhtes, et ta võis mängida minu arust kõiki rolle väga usutavalt, aga Lennarti puhul on just see, et ta tegelikult ei mänginud ta kohanduski vägagi kiiresti ja ja nagu Egon tabavalt ütles, et üksi ei vea välja, võib-olla siis meil on kaks linnartit nooria vana, kes saavad siis kokku ja ühes kohas ja hakkavad siis omi asju ajama. Kohaks on lennujaam ühtlasi kohaks lennujaama. Kuulen praegu hääldasime kuulangi nüüd ainult Lennart Meri mingil põhjusel. Ütleme noorenenud Lennart oli tegelikult ju ka mina olin teismeline, siis üks kui palju on selliseid presidente, kes on popid ka noorte hulgas ja minu arust Lennart oma oma ametis sai ka ka noorte hulgas minu arust oli ikka tõeliselt täht, et ja, ja siis mingil hetkel ei ostaks kõik Lennart järele tegema ja ka mina veidikene tegin teda järgi ja näiteks minu jõudmine sellesse etenduses oli tegelikult nii, et Heidi ju kuskil poole sõnaga mainis, et tuleb Lennarti tükk ja kuidagi mina lasin ka linnu lendu kuidagi, et näed, ma olen ka kunagi linnartid teinud, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt nii-öelda olla ilusas mõelnud, et et ma saaks Eesti presidenti mängida, et sellised asjad juhtuvad ainult rubriigis võimalik Eestimaal mis on väga tore ja Heidy käis siis selle mõtte välja Alole. Tundub, et alale ei olnud ka selle vastu midagi, et proovida siis ühe lauljaga. Kuidas on ooperilauljat lavastada, ma tean, Priit on varemgi mänginud, ongi ooperilauljaid mänginud ka paarislaval ja oli põnev, ma arvan, see oli põnev nii talle kui mulle. Kindlasti teistmoodi eks lähenemine nii-öelda kui professionaalsele näitlejale. No on teistmoodi põnev töötada ses mõttes, et ooperilauljad nad on ilmselt harjunud mingeid asju teistmoodi tegema ja võib-olla isegi mõtlema natuke teistmoodi. Kuigi Priit väga kiire mõtlemisega või vähemasti ja on võimeline tulema järgi nendele mõtetele või tahtmist järgmisel aastal tahate, selles suhtes oli väga-väga hea, et samm-sammult liikusime minu arust üha nii-öelda kaldale lähemale. Ja liigume veel edasi, et ja kindlasti eks etendus nüüd ju on välja tulnud ja tegelikult rolli etendus kujuneb nüüd mängimise käigus. Mis ei tähenda seda, et ta ei oleks valmis või et ei oleks roll olemas, aga minu arust nüüd hakkab, et see tuleb võib-olla seda mõnu ja vabadust juurde ja samas ütleme kuklas, ikkagi istuvad need Alo märkused ja, ja ära unusta ära. Mina olen selline tüüp, kes tegelikult ikkagi väga usaldab lavastajat ja nii-öelda ütleme, et lavastaja sõnani esimene ja siis tema nõudmine on esimene ja siis tulevad alles minu nõudmised. Muidugi hea, sinna tuleb, niikuinii, tuleb nüüd nii-öelda luudele liha ümber üha rohkem kasvatada kas selle lavastusprotsessi käigus või, või kasvõi näidendit lugedes, mis on siis Heidi Sarapuu kokku kirjutanud. Kas te leidsite mingisuguseid täiesti uusi ootamatuid külg iga, mida te Lennart Meri kohta ei teadnud või ei oleks osanud arvata, et me mäletame kõik teda kui presidenti ja loomulikult me teame kõik ka tegemist on kirjaniku filmimehega kõiki neid muid asju ka aeg-ajalt mingisugused küljed kipuvad ununema. Näidendit lugedes juba ei olnud enam, mul oli siis pigem oli see, et ahah, et see on sealtkandist sealt et oli piisavalt aega töötada, et ma olin lugenud piisavalt palju Lennarti kohta selles mõttes ei olnud, aga lugedes jah, neid erinevaid raamatuid sealt oli küll väga palju nagu uusi mõtteid ja üldse tahke ja siis viskad Saiga näidendisse ja minu meelest, mis on väga hea ongi nii-öelda, kus tema lapsepõlv on ja siis veel vahepealne elu, kõik see, et see on selles mõttes küll nagu on nagu uusi asju küll jah, ta võib-olla tuleb mõni näide tilga meelde kohe seda näidendit vaadates täiesti jaburaid reisilugusid, jagub seal muidugi. Aga noh, see on ärandatud bussi, aga, aga see on see, mis, mida mina usun, et noh, mis ongi teinud sellest mehest sellise suure kuju ja pluss üks väga oluline asi, arvan, ma, on see hõbevalge, mille ta kirjutas, see on nagu see tema nii-öelda pagas, mis tal on alati kaasas midagi nii suurt, mida on väga raske kellelgi ületada, see on nagu alati võtta sul mingid teadmised, mingi, mis on kujundanud su nii-öelda maailmapildi kui suureks selle teinud. Et selline asi on olemas. Aga kui midagi meenub, siis jah sellest ajast, kui ta oli siis Pariisis ja vanematega üsna kehvasti, nad elasid seal ses mõttes rahaliselt tookord ei olnud riiki väga võimeline maksma, isa oli tal seal diplomaat aga nad said nädalavahetusel käia muuseumides, kuna see oli tasuta. Ja siis nad käisid ka muidugi Luuvris noh, ta oli siis ikka päris väike poiss. Ja kui ema isa seal nautisid siis kunsti ja, ja temagi pidi seda tegema, aga tema tegi seda omal moel, ta lubati kaasa võtta joonistusplokk pliiatsitega ja ta siis joonistas seal endale meeldiva pildi. Ja kuna ta sattus olevat Tiitsiani maali ees, siis ta mõtles, et proovib, et tema meelest sobiks see pilt sinna paremini tatiga siis kleepis selle pildi sinna Tiitseni maali peale. Kutsus isa ema vaatama. Tulge vaadake, kui vahvat asja ma tegin sähema, tulite hirmunult kohale, vaatasin siia-sinna, mis issand jumal, leppis, saab, õnneks ei olnud ühtegi inimest ja isa võttis vaikselt selle pildi maha. Nii et ta siis on öelnud. Tema on seni esimene ja viimane eestlane, kellel on õnnestunud siis oma täiesti eksponeerida. Luuris. Priit Egon Nuter Vestnud oma mälestusi seoses isiklikke mälestusi seoses Lennart Meriga. Anu Välbale saates hommik Anuga. Aga kuidas on lood minuga? Minul on mälestus, mis on teatrikuulajast? Ma täpselt ei tea, mis, mis oli, aga igatahes see oli raekoja platsil ja me oma kursusega. Aga ma täpselt ei mäleta, kas seal esimesel, teisel kursusel, pigem esimesel või teisel. Ja siis me laulsime talle Tuljakut oma kursusega, seal oli palju, palju, palju rahvast küll, aga kuidagi sai niimoodi, et me saime nii-öelda kaarde võetud ja tema oli siis nii-öelda otse meie vastas. Ja laulsime tuljakut, aga nii-öelda Me tegime ise sellele sõnad. Meil ei olnud eesti keeles sõnad, vaid seal oli noh, nii-öelda poliitikuid läbilõikes ja, ja siis oli maad ja vandertuul ja Ojuland ja ja, ja nii edasi ja siis ingliskeelseid osad laused ja osad eesti keeles ja nii-öelda seoses selle Euroopa Liidu asjaga. Ja siis ta kätlas meid kõiki ja ütles, et selle lauluga lähete Euroopast läbi nagu nuga sulavõist. Ja see lause on siis tal kuskil nendes kogumikes, et kus sa korjatud, need uhked laused, selline kokkupuude, minu mälestused, kohe jäin mõtlema, kas sul on midagi veel rääkimata, avalikkusel hakkab Ma võin öelda, et minu esimene nii-öelda avalik esinemine lauljana toimus Tartus, aasta võis olla ka 98 teise kursuse laulutudeng. Olin õppisin Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja oli emakeelepäev 14. märts, kus ma pidin esinema ja laulma. Ajalehest välja nopitud looga, mida kunagi varem esitatud, see oli Aleksander Läte kirjutatud lugu pühendusega Jaan Tõnissonile. Nii-öelda sisu oli, kuidas me ei tohi võitlust ikkagi niimoodi lõpetada, peame ikkagi edasi. Vanemuise kontserdimajas ja vahetult enne öeldi, et härra president istub saalis. Saan öelda, et esimene, esimene avalik ülesastumine kohe presidendile jalg värises, ikka värises, ta värises juba sellepärast, et see oli ikkagi esimene esinemine ja ja teiseks, siis muidugi president istub ka, aga kui ma olin teised Actib ära laulnud, siis ma tundsin ennast suhteliselt hästi juba ja üritasin teda silmadega otsida, kus ta siis istub. Aga ei näinud. Prožektor oli minekut. Rääkides Lennart Merist, tehes lavastust Lennart Merist, mulle tundub, et see ei ole ju lavastus ainult ühest inimesest mingis mõttes äkki annab ka distantsi kas või eestlasele või eestlaseks olemisele, seal käibki jällegi tekstist läbi eesti asja otsimine ja absoluutselt eks see mõte ongi ja et ei olnudki, et lihtsalt portretreeriga kellelegi elulugu ja üldse ka lugedes väga hea raamat on minu meelest Eestile elatud elu täiendatud varianti, seal ongi, ta alustab nii-öelda noh, lapsepõlvest ja siis kuni lõpuni välja ja see on ka vabariigi kõik nii-öelda see aeg nagu see vahepealne aeg ja see tegelikult oleks nii-öelda ajaloo õpikuna meeldetuletuseks või, või, või uuesti teada saamiseks väga, väga kasulik lugemine minu meelest. Ja pluss tema miks nii-öelda ta veel meeldis mulle see suurelt julgelt mõtlemine. Tänapäeval minu meelest on see liiga väheks jäänud, ei julgeta mõelda nii-öelda kaugemale ja pikema perspektiiviga nähakse ainult nii-öelda homset päeva. Niisama oli üks intervjuu, kas oli Urmas otiga olid nii-öelda uued presidendivalimised tulemas nende teiseks valimisteks oli ja siis küsis tema käest, et noh, kus te mõtlete selle või kuidas te plaanite seda seda teha, et noh, mis strateegiat kasutada. Nii? Jaa. Ta vastas sellele hoopis, et noh, see on väga teisejärguline asi, vaid on hoopis tähtsamaid asju, millele mõelda, on vaja mõelda, mis saab 20 aasta pärast, mis on 40 aasta pärast ja see on nagu ma arvan, väga oluline, et me sellele mõtleme ka täna, et me teame, et see riik ei ole valmis ja ta ei saagi kunagi valmis, tuleb iga päev tööd teha. Materjali Lennart siis tegelikult on tohutult ja see meie etendus hõlmab ainult ühte väikest niimoodi ülevaadet ja, aga ta oli vaieldamatult suur mees, riigimees ja minu arust president peabki olema nii-öelda oma riigi ja ka rahva südametunnistus ja, ja nii-öelda koputama vahepeal südametunnistusele ja kutsuma veidike korrale ja minu arust sellist inimest meil ei ole praegu. Kuna Meil kõigil on tegelikult lühike mälu, siis minu arust praegu on õige aeg s etendus tuua inimeste ette, veidikene tuletada meelde, et oli selline mees, sest ühes teises tükis ütleb Benno Hansen, eks, et ainult see on surnud, kes on unustatud. Ma arvan, et praegu on õige hetk õige aeg, just nagu allugi ütles, et et veidikene koputada ka meie kõigi südametunnistus. Aga see tähendab ka seda, et, et minu meelest, et me ei nii-öelda mõtle ainult, et kunagi oli keegi, et küll oleks hea, kui ta oleks veel olemas, vaid just nimelt sellepärast võtta niimoodi tema tarkus ja sellega nii-öelda igaüks, me peame ise midagi tegema, et me ei saa nii-öelda jääda lootma, et meil praegu ei ole kedagi, kes ütleks meile ja noh, nii nagu on, kui kaovad ära vanemad. Ei ole kelleltki küsida, et kuidas mannapudru tegemine käis, vaid, aga vähemasti meelest teadmine, et ise siis teha, peab ise hakkama tegema midagi. Vot see on üks igavesti ilus mõte. Ma nüüd tean, et järgmised etendused, mis on 22. ja 23. mail, et ega, ega väga lihtne enam pileteid pole saada, aga tasub muidugi silmad lahti hoida, aga Mulle tundub, et võib-olla sellest intervjuust siis võiks siia lõpetuseks jääda. Ehkki see mõte, et kui ka etendusele ei mahu, võib-olla ongi tõepoolest vaeglihtsalt meelde tuletada, võtta mõned tekstis kasvatatud, lugeda natukene, mul endal tuli külla, sa mõtled praegu, et tal nii palju lugemata, äkki just see väga rikastav ja suur tänu stuudiosse tulemast. Alo Kõrve, Priit Volmer. Mina olen Keiu Virro.