Tere tulemast tänase õhtu Tšehhi külaline, saksofonist, helilooja, organiseerija ma ei tea, mida kõike veel. Lembit Saarsalu. Tere õhtust, head sõbrad. Head kolleegid. Ja ega see päris ilmaasjata ei ole, sa täna stuudios oled, et sa oled olnud päris pikka aega laval. Kui ma siin ennist natukene vestlesime, siis tuli kokku oma 45 lava-aastat koos siis õpingutega mitmel rindel ja loomulikult selle aja sisse mahub väga palju põnevaid seiklusi ja head muusikat. Ja siin laua peal on meil lahti palju ajakirju erinevatest aastakümnetest, sest on ka fotosid erinevate partneritega ja kõike seda tänases saates nagu kuulemegi, et sinu soovil on siis veidikese rohkem vähem tuntud muusikat ja muidugi natukene ka tuntud muusikat. Aga võtaksime siis algusesse ühe väikse sellise nostalgilise killu, sellepärast et see atmosfäär tollel ajal, kui sa alustasid, oli hoopis teistsugune kui praegu. No loomulikult kunagi täna mõtlesin selle peale, kui ma Tartus sõitsin, just oli aega mõelda selle vot seda kiirelt. Lendasin läbi need viimased 45 aastat koos saksofoniga koos muusikaga koostjassiga. Ja mõtlesin, et kuidas seda üldse iseloomustada, et eks ta niisugune väga segane aeg on olnud kogu aeg väga raske ja just raskeid jazzile. Ja kui meie alustasime meie tuttavaks, sinuga saime, olime kõik ju, kuulasime džässi kuskil vaikselt salaja ühesel võida kanoweri, džässi saateid, see oli põnev, see oli huvitav, kui sa kedagi nägid, et kuule, kas sa kuulad jazzi või, või mängid või, või kes siis hiljem vaba mängima hakkas, et see oli ikkagi midagi niisugust, võiks ka öelda, et see oli nagu teisiti mõtlemine, eks ole, meie juba arvasime natuke teisiti, kogu sellest asjast. Nojaa, aga siis oli ka see, et ega nõukogude noori karda hunti. Ta ei karda ka džässi, seda mängiti ikka ja igal pool ja ja igasuguste nimede all siin raadioski sai mängitud Ivanov, Petrov, Siidolov, Milleri kaant, Peisi, kes meil praegu mängib, selle asemel, et et ikkagi nagu mängiti ja need, kes pidid selle ära tundma. Eks need tundsid ka, et millega tegelikult tegemist on. Aga sul on siin lahti just parajasti nagu üks muusikaline sisend, mis oli tolle aja nagu teejuht ja vahetevahel oli seal Aga miks ma selle ka selleks võtsin ette, et me praegu elame väikses Eestis ja noh, kõik on nagu käe-jala juures ja kellel on head kontaktid meediaga ja kuidas sinna pääseb, noh, ikkagi on võimalusi. Aga noh, et ühel Eesti muusikal või mingi bändil saada näiteks läbi koskand sendi kuskile mingi reisile tase vähemalt kõigepealt mitu korda Moskvas käima, mingi inimestega tuttavaks saama, siis pidevalt lähtuma, linte sinna saatma, et võib-olla keegi ei kuula selle läbi ja nüüd on tõesti resultaadid kummalemist, paar reisi oleme juba krintitiga teinud ja siis kontserdidirektor või keegi on talle siis referentidest ette öelnud, isegi mainib suures muusikaline ajakirjas. Minu klient. Ja artikli pealkiri on Iskust foos luusid niru niimoodi, et rahu eest ja siin on ära toodud vokaal-instrumentaalansambli. Ära toodud ja veidi allpool ma näen, et ka Hortus muusikuse nimi, nii et olite suure liidu peal tuntud tegelased ja ma ei tea, kas oli siis vaja. Eriklasse on öelnud, et ta oli ikkagi vaja viia seda vana Tallinnat tädikestele meeleheaks, kuidas teiega? No meie ei ole, sest mina ei osanud kunagi midagi üle anda, seepärast maratoni puhastasid ja kartsid ja et kõik sa ikkagi teoks igavesti võib-olla minu niisugusele normaalsele suhtlemisele võib-olla keskmiselt kehva vene keelega ja kuidagi seda sile poiss, nagu ma tol ajal olin, et võib-olla see reco mõjus ja tihti olid ka loomulikult kõik need referendid olid ikka daamid ja loomulikult neid naisi käis ju siin ka Tallinnas jääks Eesti filharmoonia võõrustas neid mängima pidime ja tõesti ja võib-olla mingi õhtusöögi koos, aga mingeid korruptsiooni otseselt küll ei saa öelda, et oleks olnud. Ja, ja meil on siin valitud järgmiseks lugu, mis on sinu enda lugu. Ma saan aru, et bossanov vaimustus jõudis siia ka Eestimaale ja kollektiiv, millega sa siis esinesid tol ajal? On see oli väga huvitav koosseis, siin mängib Tiit Kicken siis Anton lutt mängib löökriistu ja Vova Krieger mängib basskitarri ja see on tõesti, sa ütlesid õigesti, et me kuuekümnendatel olime kõik vaimustuses bossanovast, noh teadagi kläbi keele stange astruktil Bertoya šovimi, aga see on siis minu üks esimesi katsetusi ja mõtlesin, et võib-olla oleks huvitav seda veel meenutada, sest see on juba 34 aastat tagasi. Tiit Kikeni soolo siin meil nüüd natukene jutu taustal on, meil on nii palju väga head muusikat kaasas, et paraku ei saa kõiki lugusid lõpuni mängida, aga siit sellest pasanoast minule kumasid läbi juba mingid Eesti intonatsiooni. Ja teisest küljest ma arvan, loomingus on neil olnud päris oluline koht, et mitmed lood, mis sa oled mänginud, natukene rahvaviisi mõju on tunda ja kuidas nende asjadega. Noh, see on päris õige, sest ikkagi kuskilt hiljem juba muidugi teadlikumalt, aga mulle need Eesti intonatsiooni, et noh, väga meeldisid ja sunniviisilise, mitte sunniviisiliselt ja loomulikult kui mäletan Anti Marguste, et, et siis oli ju alati muusikakoolis nagu naljanumber, et tema, tema valusaid, kõik need rahvalaulud peavad peas olema täpselt kõike ja siis paljud ei jäänud see jäänud meelde ja ega mulle see väga meeldis, et ta niuke karm mees oli, et ikkagi see oma meie asi pidi ikka selge olema ja need rahvaloomingut võtsin väga tõsiselt ja muidugi mulle meeldis laad, ütleme miks sa lüüdi, et siin on olemas niisugune, et ei ole seda kõrgendatud seitsmendat astet, eks ole, tungleostesse kuidagi lisada jääb, jääb niimoodi nagu lahendamata midagi. Et mulle see väga meeldis ja tõesti noh see on ikka põhiasi olnudki ja rahvamuusika nüüd see minu jaoks olnud nagu niisugune hallika vesi, see on puhas, puutumatu ja ma olen püüdnud alati, et teda mitte risustada või midagi rikkuda või et säiliks sama ilu ja puhtust. No eks Huno naisseal olid ju samad laadid, lemmikut kui sulgjat, need, kas naiste sind ka mingil määral mõjustes kahtlemata. Need harmoonia tunnid on siiani meeles ja tema harmoonia aluste raamat on siiani kodus, võtad jälle välja ja pärast me olime ka head sõbrad ja ja noh, loomulikult, kui ma mängisin kevadest, siis need esimesed lood, mis tihti kirjutas, tõi ta ju meile. Kuna meil oli kaks saksofoni ja tenor, siis paljud lood kõlasid esimest korda üldse kevadel restoranis. Kevad oligi nagu niisugune väike laborata, noorima imestan siiani, kui palju siiski käis muusikuid läbi ja samal ajal see nagu kohustus ka, et sa iga õhtu kuskil, et kui täna kihkelbu saalis või või täna seal keegi reisilt tulnud estraadiorkester tagasi Peep Ojaveri, istuge siis kõik nagu püüdsid ikkagi noh, niimoodi ennast kokku võtta ja Ahto Veermäe juhatusel see asi käis ja loomulikult tal oli alati ka ikkagi seadet tehtud, et see otsast lõpuni ei olnud niisugune niisugune peast mänginud. Ja seal ma mängisin, esimesed soolod üldse. Ja Christian Ahto kunagi meenutanud, et kuidas astus sisse Lembit Saarsalu tol ajal veel muusikakooli õpilane. Mõnel teisel kursusel ja see oli ka poolkohustuslik kohustuslik, sest Jüri pilsi ütles, et kui sa täna õhtul ei tule kevadesse sma algul pelgasin üldse restorani julgenud restorani uksest sissegi minna. Niisugused noh, häbenesin, kartsin ja eriti veel nüüd mängima sinna ja siis mul nii meeles, kuidas see pill raskelt pani selle pilliga. Ja siis kõik Ahtugi siis noh, mis lauapallimehed ma ei teinud tegelikult ju praktiliselt novel džässi repertuaarist midagi. Aga mind võeti tänu sellele, et poisil on fraaži tunnetus. Teine saksofonist, kas oli selgis või lase, kes seal oli, ei, siis mängis. Victor Lutter oli talle kunagi estraadiorkestris mänginud ja kui nüüd rääkida, siis loomulikult ka räägime kindlasti teisest mehest, kes oli väga oluline, oli Valter Ojakäär. Aga temaga muidugi said hiljem. Ta oleks kuma Valtri juubelikontserdil, mängisin seal tema 50. juubelil, aga enne seda on ikkagi, mõtlen just, et kui oluline on olnud raadio siiski inimestele üldse ja, ja ma mõtlen praegu, mis sest, et on internetiajastu, mina 1961 veebruaris kuulasin seda kuulsat saadet, kus Valter Ojakäär Uno Naissoo pist, Eri Klas mängis löökriistu ja Hillar Kareva passi ja see, mina sattusin seda kuulama, aga täitsa põnev, et kuidas võis nii suur asi juhtuda ja see oli see kuulus kompositsioon, mis ma lähen pidevalt nudi intervjuudes rääkinud, öeldi saalist seitse või kaheksa nooti ja siis tehti kohe lugu seadnud mul paar päeva ikkagi rahulikult magada, et kuidas võimalik. Niivõrd andekad inimesed ja tõepoolest raadios oli väga palju heliloojaid, muusikuid, kes hoolisid Tšassist, oli see siis Ülo Vinter või juba nimetatud ojakäär või, või Aarne Vahuri, kellega sai ansamblit kollaaž tehtud, kes juba omal ajal Naissoo kommertsjazzansamblis seal mängis ja ja nii edasi ja nii edasi ja televisiooni poole pealt täpselt samuti. Täpselt samuti mõõda muidugi kiita kõiki toimetajaid, kes olid haritud inimesed ja loomulikult anne, sina kuulusid ka nende hulka, kes parvarenteeti isegi toimetuses mängis. Kõva trolli, see, kui toimetajad suutsid ikkagi džässi sisse panna ja niisugused palad, nii et ma arvan, et see on ikkagi tagantjärgi sügav kummardus kõigile nendele headele inimestele, kes seda aitasid. Luua ja edasi viia. Ja sul on siin varutud, nüüd üks lugu televisiooni salvestusest oli selline džässisaade lauset. Täitsa uskumatu, et see salvestust on aastast 1980 ja see oli siis noortestuudiosaated, kus oli ka kontserdistuudio ja meie mängisime džässipool tundi ja see on täitsa uskumatu, et et see lugu mul sai säilinud ja ma tooksin esile ka seda, et siin on siis niisugune koosseis nagu Valdo Meristu mängib klaverit. Toivo Unt passi, Andrus Vaht löökriistu ja siis külalissolistina olini kutsutud siia just noor, ma isegi ei tea, kui vana siis oli seali Ain Varts ja kõlab siis Aarne Oidi armunud mees. No aeg-ajalt jõudsid need meie salvestised ka üleliidulisse raadiosse, need olid ka igal nädalal saated, kus sai ka mängida natukene muusikat. Aga siis seal tekkis üks püsivam koosseis, juba nii-öelda oma koosseis. Tallinna kvartett. Ja see oli 1982, oli juba siis ikkagi isane kindla suunitlusega ja ja niisugused mehed nagu Tiit Paulus, Toivo Unt ja bee poja pere, noh, kes me olime, head sõbrad, suhtlesime tihti ja rääkisime ikka Tšassist ja kuulasime öösel sele villis kanoweri džässi saateid. Ja vaat see siis võitsime nime tallini kvartett, sest noh, Tallinnasse pärit ja, ja minule kangesti meeldinud, et keegi peab olema seal juhtu midagi. Kuid hiljem selgus, et kui plaati välja anda, siis keegi peab kunstiline juht lihtsalt olemas ja siis poisiga minu nimi sinna kirjutati. Ja et ma sain aru ka, et see oli niisugune kontroll, et kui mingi jama tahtis kellegi käest küsida, et mis te olete seal mänginud või mida te olete teinud, ma arvan, et seal hilisele poliitika. Aga see oli väga tore aeg ja rääkisime ikkagi väga-väga palju ka üle Nõukogude Liidu, sellepärast et käisime Odessas ja Moskvas ja paljudel festivalidel ja peab ütlema, et meid täitsa Odessas ikka võeti vastu, kuidas tõelisi staare, kus anti võimalus näiteks hotellitube valida ja järgmisel päeval oli meie plaadiesitlus ja andsime autogramme ja ja seal oli vahva, see öösel oli ju siis juba Odessas olid, näidati kinofilmi, öösiti. Istume taksosse ja takso. Kas Tallinna kvarteti liikmed siin näiteks, eks ole? Need uskumatu, et Odessa. Me tegime seal kolm kontserdi, seal on väga ilus see vana börsisaal, kus oli see kontsert ja unikaalne sõitja. Sõitsime kohale ja kõigepealt pressikonverentsil võeti vastu laua taga, see oli nägudega tähtsate nägudega. Igaks ütles midagi, mis talle meeldib ja mul on meeles Peebu vastus. Jah, et teed palli väga hea naljamees, aga siis selle kvarteti aegu tekkis sulle oma loomingut järjest rohkem ja ka selline firma lugu, mis on siiamaani vastu pidanud. Oi, selle looga me esitasime seda väga hästi, sest tihti mängis meie kvartetiga Paul Mägi. Ja kui viiul oli ikka kambas, siis seda, seda teemat juba seda sai juba mängida, aga viiuliga ja mul on hästi meeles, kui olime kiilipäevadel ja see sai täitsa niisuguseks noh, niukseks metsa kõvaks, löögi lööklaulunumbriks sakslaste väga meeldis nähtumise, midagi kantrit, kõike läbisegi. Et ta päris tõsine džässilugu ei ole, aga natuke väikse huumoriga tehtud. Jätame muretu lapsepõlve mängima, aga edasi läheb juba asi järjest põnevamaks. Rändasid mööda Nõukogude Liidu avarusi, aga leiti linnatajale järjest uusi partnereid, et kõigepealt siis inskevitš ja koos temaga juba siis Ameerika staarid. Jah, selle siis aasta 1984 oli väga oluline, sündis minu tütar hirmeli ja samal aastal sündis ka džäss kahele, nagu me teda praegu ike siiani nimetame ja sealt algas pikk koostöö, mis on kestnud nüüd 24 aastat. Et järgmine järgmisel aastal oli siis nii selle veerandsada. Ja siis olid Narva mängijad, et tõesti niisugune niisugune, kuidas need kõik see loomingule niisugune aeg oli väga viljakas ja loomulikult, et sattusime ka nagu laine, et siis tuli järjest sellised festivalid nagu džäss, püünia, Berliin, eks ole. Leipzigi jätsipäevad ja muidugi kuulus Northern Jes festival millest unistavad festivalist unistavad paljud muusikud ja me olime seal aastal 1986. Meeles, millisel laval ja kuidas? Oi-oi, väga hästi on meeles vist meelest ära, nii et seal oli täpselt 22 aastat tagasi, 13. juuli ja meelime stuudio 2000. Seal oli, seal on niisugune süsteem, et mänedžer on igas saalis kohal ja ta kannab ette pärast selle pea menet sellele, et kuidas kontsert läks, eks ole, siis ma olin kõrval, kuulsin, et see natuke kiitis meid ja mis väga oluline, et meie Me mängisime kaks lisapala, noh, inimesed Nõukogude Liidust ja mängivad jätsi ja ja noh, meil oli päris huvitavat muusikat, et tõi küll ka vabajazzi ja muidugi svingi ja teised põhilood ja originaalloomingut ja Eesti Vene duett ikkagi selles mõttes, et ja folklooripõhjad on erinevad ikkagi sellest keeles. Ja ma siiani mäletan ja hiljem muidugi on õnn kohtuda selle pianistiga, aas korduval soli Johnstrio, kes ootas meid, seisis meie kõrval ja mina kogu aeg mõtlesin. Vaata mida see mees nüüd mõtleme, et mängivad täis lisapalad, staarid vastavad lavale tulla, need alati olnud niimoodi, mis seal salata, selle nõukogude inimesel väetikesel oli kogu aeg, mingisugune surve oli ikkagi peal, aga nad olid hästi sellest välja ja ma menetlenud sain hänkokige tuttavaks, nimekaart. Ta oli hommikul, ma ütlesin, kolm 40 ja siis mõtlesid, et jälle Nõukogude liitu tagasi sõita, et mis nendest ikka tolku. Aga, aga saime oma 100 dollarit kätte, kuigi honorar oli 2000 dollarit. Ega meile kummalegi 100, aga rõõmsad ikkagi, sest sain, vastati Šipali lennuväljalt vaadata kui ilusaid juustu müüki. Ei saanud neid osta, aga siis kuidas siis juba Hamptoni festivalile? Vot seal oligi ka see, et me käisime öösel seal kuulamas ka laeva Hämptoni bigbändi, tema esines kuskil seal suurel laval kell kolm öösel ja kui sa seal oled, siis ikkagi kolm ööd-päeva olid magamata, sest festival hakkas kuskil kell kuus pihta hommikul kell neli lõppes täitsa niisugune väga unika. Ma olen selles osas, et ja kõik saalid on ju lähestikku, sul pole kaugele vaja minna, seal on 12 13 saali. Sul on paberi, sa lähed sinna tõesti Richaul mängib uskumatu, eks ole, või Klakteri, eks ole, big bändiga võid, Ray Charles, siis ma kuulsin esimest korda Hollandi big bändiga ja noh, siis oli niisugune juhus, et just jälle siin ka papa Valteri käsi on mängus, sellepärast et Valteri oli ju ikkagi maailmas, aga paljude kriitikute ja mänedžer menetlusega tuttav ja noh, tähendab kirjavahetuses ja siis tuligi, et see sattus ka hea aja peale, sest patašov oli ka kirja saanud, Moskvas oli, et noh, et tuuatud Riiot, et 89 laenu Hamptoni festivalile, noh, saime selle kivi tuli siia ja muidugi ütlen ausalt, et ega mina ei olnud laenu anta ning suur fänn, eks ole, minul muusika niuke vana natuke. Et mina ikka tahtsin modernimat haard popi ja, ja noh, ma tea, Leonid kuni friijazzini välja, et see tunne oli meil kuni sinna paanika lavale läksime sellepärast et need skepsist tahtis. 10000 inimest Stahlis temale ühes otsas ja me läheme lavale esimest korda Ameerikas. Ei tea, mida mängime sellepärast et mina mängime jätsi, klassikat, nii-öelda standardeid, mis keevis, et nüüd on see võimalus, kus me näitame oma originaalsust. Ja ma arvan, et teil on olnud võimalus näidata nii seda kui teist mitu korda kokku olete käinud seal? Ehkki veel jah, ikka kaheksa korda käinud ja see on ikka suur õnn ja vedamine, et natukenegi võib öelda, et me oleme ka Ameerika džässi sees mingi killukene, sellepärast et nüüd noh, algul lähed sinna nii-öelda mitte millestki aru ei saa, eks ole. Keel oli ka kehva ja siis nüüd kuuled see mänedžer doktor Lints Kinder, kes pärast räägib neid muljet, et mida näiteks Karmen Mecray rääkis või mida, mida maestro laenu Hämpto Narvas üldse ja see oli ikka kummaline. Ta ikkagi alati olevat küsinud ikka, et no kas siis noh, me algul olime ju kõik Nõukogude Liidust ja Venemaalt, eks ole, kes seda väikest Eestit teadis, mina siis püüdsin kogu aeg selgeks teha, et ikkagi Eesti teisel aastal oli juba selge, et Lembit Saarsalu Eestist. Aga ta oli ikkagi oma. Elas ju 90 94, eks ole, oli nii vana mees, Ta oli alati kohal ja ma imestan, et see mees istub ratastoolis ja viis ja pool tundi, kuula pihta selle kõik kontserdid ära. Ma imetlesin, et issand jumal, et mees on niisuguse pika karjääri teinud nii palju mänginud tuhandeid kontserte ja nii edasi ja see pakub talle ikkagi endiselt huvi. See on tema-lapsukene ju, aga sinul sündis ka lapsukene ehk siis Rainbow Cheez. Jah, lapsukene sündis ka just niimoodi, et eks ta sai ikkagi ka natuke hindu sellest, et niisugused suured festivalid juba juba käisid. Sinu festival oli juba juba mitu aastat 90.-st jah, just need. Ja ma vaatasin Tartus midagi ei olnud, et noh, kunagi Tartu oli küllalt aktiivne linnakeneni Tšassiga ja üliõpilastega, aga siis otsustasime ikkagi, et see vesti Reimbochess tuleb ära teha ja läks päris ilusti käima. Ja kas me siis praegu võtame võib-olla festivalist ühe pala? Ja võib-olla meenutad ka, et kes sul need peaesinejad nii läbi käinud on, nende? Peaesinejad on alati meil põhimõte on olnud niimoodi, et Ameerikast üks esine, kuna finantsilised seisud seda sa tead väga hästi, aga publikule ikkagi ütlen, et see on ju kõik alati rahas kinni ja et iga kordan, keegi Ameerikast olnud ja siis noh, alustasime vokalistidest. Natkinud kooli noorem vend Fredi Gol, kes käis kaks korda siin ja väga rahvale meeldis ja siis on siin käinud Monty Alexander koos oma trioga siis on käinud siin Forfresmen, siis on käinud siin doktor lonis, mis ka oma trioga ja mul põhimõte on just selles, et ma teadsin seda süsteemi, et võib tihti võtta solisti, eks ole, et võtta kelleltki võtad kohaliku rütmigruppi midagi. Aga ma olen tähele pannud, et ka Ameerikas suurtel festivalidel. Ma panin tähele, et kui on see nii-öelda Haus bändiga mängijaid, siis on natuke ikkagi segadust. Näiteks Roy hargrovi pole korduvalt kuulnud ja kui ta mängis kellegi teisega ei olnud nii hea ja kui ta mängisingi oma meestega kogu rütmi künteetiga. Vaat see oli niisugune, mis mõjus, mis lummas sellele nii kohutav jõud tagasi. Aga praegu pakud kuulata siis ikkagi hinajalonismisse? No ma vabandan muidugi juba kuulajate ees, aga see oli minu parim, ma loen ma seda Parient souli tõesti palju mänginud, aga ma tahaksin just toonitada seda, kuidas landis, mis saadab härma toreliga ja loomulikult pidev börs mängib kitarri, George luudas trummi. Nii et see oli ja ta laulab veel häält juurde, nii et see oli minu arvates on siin päris ilusaid momente. Väga võimsa tõusuga kaunis ballaad ja ja selle võiks peaaegu et plaadi peale panna. Ma ei ole sellist mõtet kaanon, et sul on sellist haruldast materjali kogunud omajagu. Noh, selle peale peab mõtlema, see tõesti niisuguse mehega koos mängida lennutab sind päris hästi, džässis on see ütleme niimoodi, et see on ikkagi väga oluline partnerlus ja mis seal salata, kui tihti ikkagi muusikud ka vahetuvad ja otsivad, leiavad jõuditega džässis on see väga oluline see fiilingu küsimus ja muidugi ka stiilist kindel see swing ja, ja noh, niisugused vaimukalt impordisatsioonid, sest see on niisugune mäng, eks ole, et kui sa ise oled ees ka midagi ei anna teistele ka siis sealt tagant ka midagi tule, ma mõtlen, võtke kõik seal kogu aeg olnud ikkagi seal ikka mäng. Ja te sobisite väga hästi omavahel. Andke mulle tundus, ta oli väga tore mees, esiteks väga avali nahnisele must mees on üldse taban, ütleme kui tohib välismärkused, ega ma ikkagi järjest hakkan aru saama, ikkagi selle musta ja valge džässi vahet need ikkagi olemas. Püüame teda noh, niimoodi rääkida sellest kuidagi, et ta on ikkagi väga olemas ja mis seal salata, kui me meenutame ka kasvõi Lyndon marssalise neid saatesarju ja mulle tundub, et mõnikord tõsteid seal oli isegi ka mõningaid natuke valgeid muusikud oleks nüüd rohkem näidata. Võib-olla jah. Aga kuidas oled Tartus siis kohanenud ja peale selle Rainbow Jazzi on ju ka mingid kontserdisarjad ja Vanemuises Eesti kontserdis liinis ja nii edasi. Tartus on ikkagi raske, seda oli nagu seda käivitada ja ma väga lootsin just selle nooruse peale, sest minu ajal oli ju noored niisugused intellektuaalid, need tahtsid midagi uut ja kõik, et džäss praegu momendil ei ole nagu selline aktuaalne asi, et midagi muud on rohkem ja ja mis seal salata ka kuskil õlletoas on 10 krooni odavam jooksevad sinna, nagu mulle on öeldud, ma ei teagi ise, seda ma ei taha kedagi solvata, aga noh, ikka päris noh, niimoodi nagu ta peaks olema, ei ole veel käima nii nagu noh, ütleme selle laenu Hamptoni festivali, sest issand jumal, kaheksa 9000 inimest on pidevalt kohal, õhtud neli päeva järjest ja kuulavad viis tundi vaat meie seda läbi saanud viia, et ikkagi inimesed noh, et võib-olla isegi ühes saalis, et ei ole, kuigi ma ei teagi, kuidas edasi läheb. Aga on olnud häid projekte ja tõesti Vanemuise kontserdimaja kiitus talle on väga osavad kõik olnud muusikute suhtelised. Anded kontserdid toimunud ja nüüd on ja kohtun siis jälle juurde tulnud, need. Ta on nagu aed botaanikaaed ja siis kus me viimati kaotas Ateena keskuses ja loomulikult Jazzkaar'e üritasime, ma näen, et noh, see ikkagi toimub, on juba hea tartu kohta, millegipärast on tõesti väga raske olnud, et see, et see noh, et suurlinnas siin ütleme siis Tallinnas nagu jookseb rohkem publikut. Ja kui Tartus aga pole viga, et me ise ka väga korteks iga aastaga ikkagi natukese rohkem nagu kuulajaid. Sul on seal väga kena salvestus Tartu botaanikaaias. See on jälle arhiivis, on ainult minu minu valduses ja tänumaid karmile, kes on väga hea helirežissöör, kes on kõik need asjad salvestanud, aitäh talle et tema selleks vaeva näinud ja need on olemas üldse arhiivina niimoodi. Ja muidugi see oli uskumatu kontsert, sellepärast et noor Kristjan Randalu oli siis alles esimesi kontserte, siis tagasi oma õpingutega Eestis ja botaanikaaias oli klaver sinna toodud ekstra pärast ja partett kõlas väga hästi. Seal oli siis Tanel Ruben ja Taavo Remmel ja see kvartett mulle väga meeldis ja loomulikult oli. Aitas, kaunistas vokaalina seal Helin-Mari Arder ja jälle üks väga ilus lugu, kõlab son, Uno Naissoo. Öö tuleb siis. Jäetule. Süüte lee. Tuleb siis, kui vilkuv Käeriid Napeedasi meil kuusest Hooman. Kui aknas need vist. Nagu ta Toolisi kõrdoote Schmidt ja tuleb. No see lugu sobib imehästi kokku päikeseloojangu ka. Ma arvan, et selline atmosfäär umbes võis olla seal botaanikaaias. Aga, ja nüüd hakkab kummitama üks ümmargune nagu ei usukski, aga nii ta on, eks üks ring läheb teise järel ja ja sul on peagi põhjust nagu juubeldada ja selleks puhuks oled sa kõvasti harjutanud ja toredaid sõpru külla kutsumas ja räägi nüüd, mis meid ees ootab siis siin juulikuu jooksul ja võib-olla edaspidi ka veel. Anne ütlevad otse, et seal väga raske juhus, sellest ei tahagi nagu rääkida, aga nüüd on niimoodi juba otse-eetris, et peab ja tõesti 60 aastat täis ja ja nüüd esimest korda elus tunnistada, et kui ma kaks nädalat tagasi võtsin tenori uuesti kätte ja vahepeal polnud eriti mänginud, mõtlesin see pill nii raske. Raske mängida, raske kaelas hoida, esialgu veel mängida ei ole raske. No iga päev peab oma risti kandma, muidu nagu unustad ära jah. Nonii nii ta on ja tõesti nüüd ma pole kunagi selle peale mõelnud, et, et ka üks pillimäng läheb raskeks, aga nüüd mõtlen tõesti, et kuidas ma sellest kõigest läbi tulla. Ja astud siis üles koos big bändiga. Ja Estonian Dream Big Band, mille üle on mul väga hea meel, et Tallinna filharmoonia eesotsas Jüri Leiten iga on selle asja niimoodi käsile võtnud ja ja organiseerinud Need kontserdid kõik välja kuulutanud, need triimiga mul üldse, et ka 10 aastat tagasi oli 50. juubel kulis aarsalu in Swing. Et selle meie väga hea big bändiga koos musitseerida. Ja nüüd on ta siis järgmisel nüüd 11 12 13 on siis need kontserdi käes ja kas esimene esimene on siis jõhvis seitsme linnafestivali raames, teine on siis Tabasalu bigbändi raames Tabasalus ja viimane punkt on siis tagasi Järvamaale tagasi Roosna-Allikule Paide vallimäel kell neli päeva 13. Ja sõnad on kutsunud endale suurepärase külalise iv Korneliuse, kus sa, tema leidsid? Tema leidis, õigemini Leonid vintskeevitš, sellepärast et Leoneedil on ka oma festival juba 12 kolmeteistkümnendat korda läheb ja ja see on võluv daam Eestis Eesti publikut juba ka hullutanud siin, et aastad tagasi, aga siis ta oli veel koos oma abikaasaga Džibrähvadiga, kes mängis klaverit. Nii et see on kõik sellesama sedasama festivalide rida, eks ole sellest suurest sündinud, mitu väiksemat ja iive on tõesti väga hea laulja. Väga huvitav variant on, ma olen seda lugu küll ka kümnetes variantides kuulnud, aga sellist veel mitte, nii et oodata võib põnevaid kontserte. Mida sa veel pakud nendel kontsertidel? Noh, siin on loomulikult palju bigbändimuusikat, eks kindlasti kõlavad ka mõned duetid, et lihtsalt me ei saa üle ega ümber ja, ja ka noh, kvintetti ka sellepärast, et me, see on ju väga põnev kooslus, bigbändi, pink bändis kiiresti ju teha mobiilse kvintetti sexteti või ma ei tea, eks ole, hel mängivad seal praegu. Ma kütet ei saanud, siis Ain Agan kitarr ja rütmigrupp on muide praegu veel täitsa ei teagi, sellepärast et selle eest seisab ja Jüri Leiten. Aga noh, ma tean, et mul on üks väga hea tenor lugu tenori lugude normades, seal kindlasti tulevad kampa veel Raivo Tafenau ja Siim Aimla. Nii, seal hakkame kõrgust hüppama, seal natuke. Siis on kahtlemata teistsugune juubelikontsertide sari, kui meil oli siin 10 aastat tagasi klubi ja aga seal oli ka toredaid esinejaid, ehk siis noh, me ei räägi sinust vanadest partneritest on seal Silvi Vraiti Winskeevitšelli ju oma pojaga ja aga Paul Mägi Mägi ise väitis just ma ma tea, sina vist olusid ära temale Paul mängis viiulit ja võib-olla oleks hea kuulata, kuidas siis 10 aastat tagasi kõlas. Ja muidugi võiks Etti publikule öelda, et tulge ikka kuulama, et me ju veel 10 aastaga oleme paremaks läinud. Kasvatad Pauliga sel korral kontserdile vähemalt kuulama vä? Kuulama kindlasti, aga mäng oli, ei ole veel jõudnud. Hampton ning ahjust tulemas ei ole, aga kaugemaid külalisi? Kaugemaid kõlama siis ongi ainult seekord siis oma Eesti muusikud kõik ja ka loomulikult Leonid Rinkēvičs. Välja jõudagi, et millal sul viimati nagu temaga kontsert oli ja millal jälle? Mina käisin maikuu sees, neil on väga ilus sari filharmoonia saalis, ma käisin seal mängimas, kus oli meil seekord oli ka musitseeris kaasa keelpillikvartett, mis oli vanasti selline samm sümfooniaorkestri poole, nii et seal on orkester olemas ja see oli väga mõnus kontsert ja noh, Venemaa on asi, areneb kohalikud telekanalid kohal ja intervjuud ja nii selle päris päris äge oli. Päris äge ja 16 tuleb alati taks, kolm saali teed, seal ei ole mingit küsimust. Nojah, aga meil on siis ka kolm saalitäit oodata rahvast ja eksmai saa sulle veel ette õnne soovida, aga ma soovin selle kontserdi õnnestumist, et siis õigel päeval leiavad sind sõbrad, kõik ülesse. Aga tänama sind, tänan väga. Ja mida me võiksime lõpuks kuulata, meil jäi palju plaate vahele. Aga ma luban, et mängime neid kuskil mingil järgmisel. Karel suur aitäh meeles pidamast ja ma olen väga rõõmus, väga õnnelik, et meie kohtumine täna teoks sai ja siiras, siiras tänu ikka kuulajatele, ilma nendeta. Ka seda loomulikult, sest ma olen korduvalt öelnud, et me võime kodus mängida nii hästi kui tahes, kui see kuskile välja jõua. Valad neiust paide pärast kardangi, et see on vabaõhukontserdil, et, et loodan ikka, et rahvas tuleb kuulama ja noh, tal on natuke teistmoodi niisugust. Ja viimane lugu on siis, kellega? Viimane Estonian big bändiga ja muide jälle minu arhiivist, mis juhuslikult säilis, ootas oma aega 10 aastat ja see oli Jüri lehiti energia üllatus, et see siiski tähendab helirežissöör, kes seda kogu kontserti noh võimendas, oli noh, niimoodi mõnda mõnda lugu lihtsalt niimoodi suvaliselt. Ja siis sellest võtamegi minu arvates ma olin nüüd 10 aastat hiljem väga üllatanud ka hästi pikad mängis ja kui hästi kõik eesti poisid mingisid