Külaline. Mehis Heinsaar on üks auhinnatumaid kaasaegseid eesti kirjanikke, kes viib lugejad maagilise kujundi ilmaga Süreaalsetesse maailmadesse. Tema loomingust võib leida rõõmsat fantaasiat ja säravat absurdi nii helgust kui ka süngust ja melanhooliat. Mul on hea meel mehist siin stuudios ka tervitada. Kuulajatele ütlen teadmiseks, et me sinatame saates, kuna me tunneme teineteist juba üpris üpris kaua. Tere mehis. Nagu öeldud, oled kirjanikuna Eestis võrdlemisi tuntud ja tunnustatud, aga kui sa oled ise kirjanikuna võtnud sellise võrdlemisi tagasihoidliku positsiooni, say esine kuigivõrd palju selliste avalike ülesastumiste või sõnavõttudega ja sul on selline natukene müstifitseeritud aura ümber, et elada oma müstilist poolvarjulist Tartu ja Lõuna-Eesti elu. Sa oled kunagi rääkinud, et sa vajadki kirjutamiseks ja sellesse maailma sisse minekuks natukene teistsugust eraldatumat, aegruumi ja üldse kuidagi teistmoodi olemise intensiivsust. Kuidas, kuidas, kuidas selle maailma, kuidas sellele maailmale häälestumisega? Praegu loodan noh, sellega on, on ikka endistviisi. Kord kord parem paremini, kord halvemini, sest elu on ju kogu aeg olevikus ja ütleme nii, et planeerin küll võib-olla ideaalis kõik, kuidas ma, kuidas ma aasta aega loon ja laulan ja mõtlen, aga aga siis sõltub ikkagi jah. Mis juhtub selles nendes oleviku tehnikutes, mis aegruumiliselt mu ümber ja sees on. Kui palju seal ootamatusi tuleb või takistusi, et ma saaks sellele oma põhiasjale keskenduda. Sest kui ma olen juba sellele keskendunud, siis on kõik korras, aga seni kuni senikaua kuni ma ei ole keskendunud oma, kutsun seal ehk siis suutnud süveneda mingisse nägemus või selle kirjapanek, kus on on jah, pahatihti üsna kaootiline see maailm ümber ja sees, nii et see on teatavas mõttes. Ma ei tea, paratamatus vist? Ei, ma olen sunnitud olema rohkem eraklikkuses, et see kaos ei paneks pead pööritama, kuna tundlikus maailma vastu on. Ma ei tea, suurem nagu ütleme, albiino albiino nahavärviga inimestel võib olla päikese suhtes või väli välisõhu suhtes nii hull, mul kaparaat. Kirjanduslikult rindel toimetatakse valdavalt Tartus, aga teadupärast sa kipud ka sealt periooditi kaduma ja isegi teinekord, eriti suviti pikemateks perioodideks on see sedasama olemise viisiga seotud. Ja kuhu sa kaod? Noh, ega ma väga kaugele ei kao. Praegu just neil päevil olin mõned päevad tõrvas tõrva Valgamaa kuidas öelda, kõige ilusam, väike kuurortlinn või tahakski öelda, pigem kuurortalev, seal on ka kunagi Madis Kõiv olnud lapsena oma oma lapsepõlvest ka rääkinud. Et on selline väga puhta õhu ja loodusega kahe järvega koht, mida väike linn, mida ümbritsevad männimetsad ja seal on üks koht, siis kus ma võin Jason võtada üsna rahulikult. Ja on ka ratas, millega teha tõrva, ümber oma neid ringe. Ja on ka mõned mahajäetud talud, kus käia istumas ja passimas üks üks talu on sealt tõrvast, mitte kaugel. Leebikul. Kus on Henrik Visnapuu sünnikodu, aga seda sünnimaja ei ole järgi, aga seal kõrval olev tühi talu on, on alles ja seal on väga hea käia lihtsalt niisama istumas. Ja mõnikord on ka seal häid, häid ideid sündinud. Enamus ka sinu novellide tegevustest toimub ehkki Eestis või vähemalt Eesti geograafilise ruumiga sarnane vast sellisesse sürr reaalses kõrvalilmas sageli just sellistes väikestes külades ja metsades, dismikutes, väikelinnades, samuti sinu loomingus on palju loodust ja sellist teekonnal olemist rannas, kuid ma näen siin teatavat seost. No nüüd praegu hetkel olen nagu. Luulelainel ja seal on just viimase seitsme aasta luule osalt visanditena pooleli, et selle kogu kokkupanemine. Seal on väga palju eri eri eri erineva tonaalsusega luulet ja osa osasid neist. Ma nüüd lõpetan. Üks on sealt näiteks aednik, aedniku tsükkel, kolm pikka luuletust võib-olla aednik siis selles mõttes sümboolselt mulle meeldiks aedniku kujund, praegu ma olen sellega tegelenud siis võib-olla Ta värskemalt meeles on põhjust rääkida, et et sellest kirjutades just see, et igaüks on väga paljudel ju eestlastel on vähemalt maal, maakodus aed. Aga et siis, kui ma ütelda aednikust, kui kui natukene millestki rohkemast, siis just see on oluline ju, kas kui palju aednik näiteks võib oma porgandi kapsapeenral rohida ära näiteks umbrohud, martsad Maltsad pujused, nõgesed. Nii et ütleme, see olemise umbrohi, kuid ta väliselt võib-olla taime nagu enda alla matab, siis sisemiselt ta võib-olla hoopis rikastab seda, seda keskkonda, et see balanss. Et ütleme, lasta sellistel suvistel väga huvitavatel huvitavate õitega umbrohtudele natuke rohkem vohada, eriti eriti suvisel ajal, et see võiks olla üks üks aedniku aedniku rõõme või, või väljakutseid, et kui, kui julgeks ta kasvat julged. Kui suureks ta julgeb kasvatada näiteks orasheina ja enda hinges Dora seinas, mis on, ütleme rinnuni mahlakas orashein ja mis seal sees siis rebased või tegelased seal siis sees on. Et see, see pakub nagu mulle praegu huvi ja, ja on ka seal luuletustes selle üle arutletud. Mingil põhjusel või kuidas sa ise tunned, et et see umbrohi just luule kaudu välja vohab on see nõnda juba mõnda aega? No luule kaudu selles luuletsüklis Noh, sedeleid nimetatud aedne aedade ise isand või pingeväljade aednik ta on. Kuidas öelda, kui noh, näiteks, et, Ideaalis või lõpp-produktid lõpp-produktina on ju alati ka turulettidel alati ilusat kapsad, kaalikad, võimsad maasikad. Ja, ja see on nüüd niimoodi turulettidel, aga ütleme, kui võtta metafoorselt mõte, kui kapsas, maasikas või, või, või kõrvitsat, seal ma arvan, just on sageli, see sünnib teistmoodi, ütleme niimoodi, et et väga palju seal peenramaal peab olema teatud sort, võib-olla umbrohu, mingi huvitav umbrohu ei, või uima rohu või, või sellise, isegi natuke mürgise rohu ja siis selle vaimse kõrvitsa sümbioos tuleks sellest vaimsest kõrvitsast lõpp-produktis. Selline võimas, suur, ainulaadne kõrvits, mitte selline seeria toote kõrvits, mis kahtlevad tungil Mumbroota kasvab paremini. Sellest luulekogust saan aru, et see ilmuta sügisel nime all pingeväljade aednik. Täna algaval kirjandusfestivalil head Read saga loed pisut etteluulet, kelle ei õnnestu festivalile koha peale minna. Oled sa nõus ehk siin eetris midagi sellest luuletsüklist ette lugema? Jah, hea meelega. Et mul on üks aasta tagasi kevadel valmis kirjutatud luulet, tuss ühel rännakul. Ood, ood, mustrastale, musträstas on mind linnuna alati huvitanud, et tal on väga selge ja kõlav helistik, aga tal, Ta laulab väga kummaliselt impreza toorselt või sihuke Tšassinikult, et nagu alati laulab, laulaks nagu kindlast viisist mööda natuke ette, nagu kukub see laul tal kogu aeg kogemata väga hästi välja. Ja seda ma seal Lääne-Eestis kuskil siis oli aega seda tähele panna rattamatkal ja üritasin siis oma kuulasime siis mustlaste laul nagu inspireeris järgneva järgneva teksti, mis ma siis siin praegu ette loeks? Ood mustrastale. Kõige rohkem imestan ma ikka mustrastast. Kuis ikka, jalad Ta laulab ta nootidest mööda. Nagu poolunes imisev jumal või vihmast ja päikesest purju jäänud leierkast on ta avamas suu veel üheks jaburaks joomalauluks. Samal ajal kui tihane, peoleo ja metsvint aina lasevad oma Straussi haavaltside taktis ammugi tuntud headuses nagu hästitempereeritud klaverid, kes unedalt mängides iial ei eksi. Aga rohkem neist armastan ikkagi musträästast. Seda mungarüüs poolsegast joodikut, seda varga poolt näpatud trompetit, kes puistamas aina varrukast hulle meloodiaid. Mis pühendet? Laiskade revolutsioonile? Mode, kuulake ainult, te kuulake aina veerand ja pooltoonid, ei ühtegi tervet elu lõpuni ei väsima kuulamast seda untsu läinud imelast. Te kuulate delta saadet. Meiega on stuudios külaline, kirjanik Mehis Heinsaar. Mina olen saatejuht Marie Pullerits. Jätkame oma vestlust. Kuulasime ennist ka ühte mehise viimastest luuletustest. Su stiil on lopsakas, aga väljapeetud alati, ja seal on palju sellist loomuliku ja üleloomuliku piiril kõikumist. Seal on palju ka selliseid maagilisi just eriti juttudes maagilisi tegelasi, liblikaparveks muutuv mees, kingadest välja kasvavad inimesed, hulkuv neer ja loendamatud teised absurdsed lugudes ka kohati grotesksed tüübid. Kui palju sa tajud oma igapäevases elus end ümbritsevas üleloomulikku? See on selles mõttes hea küsimused. Eks sellega on just see sõltub ka, kuidas ma oma meeleolu suudan distsiplineerida, tempereerida või hoida või onu hoida, selles mõttes. Kui öelda, ma ei tea, näiteks pärilikult, kui sedavõrd, kui palju ma suudan ennast nagu vaese vaesena vaesena hoida, selles mõttes, et mitte kõigi emotsioonide peale juba ära raisanud muna vaid, vaid vaid nagu midagi tuleb välja, et hoida see tagasi, et hoida ka mitte kõiki mõtteid paberile kirja panna, vaid lihtsalt käia, käia ja vaadata, et siis siis näiteks on ka. Kollane, just hiljuti nägin tegelikult täna hommikul mingit sellist lihtsalt Tallinna linnas kollast oranži värvi ühel majal. Sellel oli teatav mingi puhu vari, mööduva inimese vari. Ühtaegu meenutas mulle mingit varasemat aega ka ühtlasi olevikul olevikuliselt mingi väga sügava, ruumiliselt sügava sihukse. Meeleolu tekitas ehk siis sellise. Vahel on selline lamedam nagu ruudus oled siin maailmas, aga siis läks maailmas kui kuupi või või isegi rohkem kui kuupi. Ehk siis see sõltub jah enda, kõik on siin peas ikkagi seal mikromillimeetrit vahelises mingites aju nüanssides või vajust läbivoolavates raadiolainetes kinni, et mis raadiolaineid ma näiteks oma tähele, kui lasen kujundada sellise lainetuse, seda maailmaga näen ja tajun. Et et selles mõttes on kindlasti sisemine maailm täpselt sama suur kui, kui see väline ja see, mitte ainult maa, vaid vaid universum. Ja miks ma sellest nii palju niimoodi räägin, on see, et ma ju ise maadlen sellega, et ma sageli unustan selle, selle, selle, selle, selle sellise meeleolu ära või kuidas öelda, leian ennast äkki ma ei tea, kuskil putkas õhinal õhtulehte lugemas või mingeid kollaseid ajakirju või, või? Mingit suvalist saadet telekast vaatamas, niuksed tühjana. Et, et see paraku ja see meelemeeleolu kõikumine on on. Siiani kuidagi selliselt toiminud, et ta, et ta on ka noh, nagu mingi Selline liblikaefekt, et kui kuidas seda päeva alustan, läinud nii, kuskil maailma teises otsas võib võib see tuul tekitada tormi või taifuuni. Ma räägin küll segaselt, aga ma, aga selline, ma olen. Aga omamoodi rikas maailm. Ja miks mitte allikas selliseks kujundimaailmaks on ju ka selles golf kollaste tabloo lehtede ilmas, et mul läks lihtsalt mõte sinna, et võib-olla see on omamoodi viis, kuidas kuidas tasakaalus olla siis sellise oma rikka siseilma ja selle välise vahel, mis siin on, et kuidagi seda absurdsus võib-olla siis tunnistada või või kuidas, kuidas sa ise sellesse suhtuda püüad? See on üks võimalus, neid sellist, see on üks võimalus ja, ja mõnikord satub kas hea või huvitava uudise peale peas midagi mängima, aga, aga väga sageli ikkagi 97 protsenti on nagu noh, ikkagi noh, ütleme siis väljad jura. Aga kui ma nüüd suudaks seda mõttemängu näiteks rakendada, et ma lähen sealt õhtulehest mööda ja ei võta teda kätte, kuigi mingi kuklas mingi teine tunneb, et ütleb, et võtta võtta, et seal sees just täna on mingi seitsmendal leheküljel väga-väga oluline huvitav uudis. Aga muidugi ei võta seda lehtedelt, et õhtulehte vaid kõnnin sealt mööda. Vaat siis hakkab selline teistmoodi mäng, mis. Mis on tegelikult minu jaoks põnevam, kui õnnestub. Selline mängis endaga. Milliseid mänge sul veel on, mis niimoodi olemises neid erinevaid toone püüda aitavad? On on, vahepeal oli mul see, et, Kuidas öelda, nagu? Lihtsate teenistujat lapsena ikkagi reedel nagu noh, eks ju, kipun kõrtsi minema kõrtsis käima, mis oli iseenesest üldse halb, aga ka siis vahepeal seda mängu, et ei lähe, et see meeleolu on tegelikult selline lõksjaseta, vangistab juba ette, nagu see kõik on nauditav, aga tegelikult ma nagu diaatris hüpiknukk hüpiknukuna happedžuus täpselt tegelikult tean, mis seal kolm või neli tundi järgmisena juhtub. Mis, mis õlut ma seal joon umbes mis meeleolus, olenevalt siis sealt keerate kõrvale sellest kõrtsirajast ja lähed hoopis näiteks üles toomemäele puude puude vahele ja vaatad siis vaikselt seda linna ülevalt ja Niimodi varitset seda len ennast, varitseda ennast nagu niimoodi jahimees seda sellist looma, kes tahab sinna kõrtsi minna siis vaga siis jahinenud, võtate sealt nagu rajalt maha ja siis oled selline enesevalitsejaga kalises linna varitseja, et noh, see teine mäng võib-olla, et et sellised mängud madal madalama ja ma ei taha öelda madalama ja kõrge vahel, mis on madal või kõrge, siis on kõik suhteline, et aga aga mängudisainer iseenesehoidmisega või iseenese kuidas öelda mitte emotsioonide väljapaiskamisega, vaid millegi millegi salvestamise või tallel hoidmisel, selle vahel, eneselõdvendama lõdvenemise pingestumise vahel. Sellised asjad. Seda kõike koos hoida või tallel hoida või just vastupidi endast välja saada ju aitabki sinu jaoks kirjutamine või see on kuidagi selline loomulik elamise ja olemise viis sinu jaoks. Sa kirjutasid mulle, et, et sügisel sa tegelikult jätkad praegu ka hoopis romaani kirjutamist ja sellega oled tegelenud juba viimased paar aastat. Kuulajad on kindlasti põnevil, millal sellest lugejana osa võib saada ja mida sellest oodata. Ta käib Jah, see romaan, selle tegevus toimub Eestis ja ta on. Ma ei oskagi talle nagu sellist õiget zhanri määratlust anda, et võib öelda, et gooti romaan võib öelda selline maagiline realism õudusromaan või, või siis ka eksistentsiaalne mingis mõttes kriisi, romaan, võitlus hea ja kurja vahel, et seal on need kõik kuidagi. Või noh, lihtsalt ka Eesti loodusromaani Need kihistused on, on, on läbisegi ja ja see on kõige suurem väljakutse, võib-olla ongi selline k. Meeleolurikas mäng nende erinevate kihtide Vidonaalsuste vahel, no eelkõige ta peab olema ikkagi on ta lugu. Ma arvan, et ta on jutustus, kindel. Stoori, noh lugu on ikkagi parem, kindel lugu, mis sellest lahti kerib, mis ka nägemus on, ennast on mu peas lahti kerinud. On on valuline ja ka hargnev esialgu veel mitmes suunas, aga siis no pool sellest on olemas peaaegu, aga et kuhu see hargnemine siis kõrvale või üles-alla, veel edasi nalja ja see ongi nüüd see järgneva aasta pooleteise Või äärmisel juhul kahe siis ka välja väljakutsel. Suvi on kohe ukse ees, kas astud suvele vastu just selle romaaniga, jätkates? Suvi on ikkagi, nagu me kõik teame, lühike? Jaa jaa. Seetõttu ma kindlasti pool pool aega olen, olen lihtsalt väljas. Ükskõik, mis ma sellega teen, siis olla, olla väljas rohelise päikse käes ja võimalikult rohkem ikkagi Lääne-Eesti pool. See on üks, üks üks soov ja pool aega loomulikult siis sees Toas mõtiskledes lugedes kirjutades et jah, millegipärast on viimaste aastate viimaste aastate kevades väga jahedad olnud, ma ei tea, kas see sõltub, kas golfi hoovus on oma suunda muutnud või milles on asi, aga et selle võrra, nagu on see janu selle sooja suve järele kasvanud sügises sügisel on õnneks natuke nüüd soojemad. Et igal juhul kindlalt on mingi kliimamuutus toimunud, see on, see on selge viimase 10 aasta jooksul. Et selle võrra ka su suve suve järel suurem. Ja sellele tasub endas kindlasti järele anda ja seda suve ka nautida. Kindlasti aitäh sulle mehis delta saatesse tulemast. Sind on keeruline linnades kätte saada. Mul on väga hea meel, et sa siia täna tulla said. Kõigile kuulajatele, kes saavad ja soovivad, saab minna kuulama Mehis Heinsaart. Tallinnas algavale kirjandusfestivalil head Read, mis algab täna. Mehis loeb oma luulet täna õhtul kell kuus Kirjanike Majas. Aitäh sulle, Mehis ja ilusat suve algust.