Eetris teatri lup, mina olen Keiu Virro. Suvi jõuab lähemal ajal siis, kui suvi jõuab lähemale, siis tavaliselt jõuavad lähemale ka suvelavastused, nii et täna ühest neist räägime. Ugala teater jätkab õigupoolest lavastuses mängimisega eelmisest hooajast, Kõrboja perenaine, aga mitte, sellest ei, räägime tänavaid hoopis Gogoli diskost, mille lavastaja Ott Aardam on nüüd stuudios. Tervist. No tegemist on siis looga, mis põhineb Paavo Matsin, nii eelmisel aastal auhinnatud romaanil samanimelisel Gogoli disko ja just nimelt kust selline asi kätte sattus? Noh, ei pea just väga palju ringi, vaatame, Paavo, mõtlesin, raamat Viljandis kätte satuks, sest no seda on vist nii palju, kui ma mäletan juba kuues kordustrükk välja antud ja kuna romaani tegevuskoht on Viljandi, siis siis ikkagi Viljandisse, sellest raamatust on raske mööda vaadata. Aga põgusalt võib-olla sellest sisust ka, sest ma arvan, et nii mõnedki on lugerne kuulajate hulgast, mõnel on veel kohe puhta lugemata tegevus toimub siis tuleviku Viljandis. Mis on üpris selline kahetine pilt. Pealtnäha on ta selline inimesed elavad oma väikest rõõmsat elu toimetades oma igapäevaseid toimetusi. Aga tegemist on siis tsaaririigi ja Eesti on tsaaririigi koosseisu haaratud. Eestlased on kuskile ära paigutatud, minema viidud, kõrvale pandud. Ja siis sinna rahulikult kulgevasse sootsiumis tuleb üks tegelane, kes siis määratletakse kui surnust üles tõusnud koogol. See kuulus kirjanik, keda me kõik teame. Ja see googel tekitab selles rahulikus konnatiigis üpris suure sellise lainetuse. Ja noh, nagu ka romaani pealkiri Gogoli disko siis koogol tõmbabki sellesse vaikses Viljandis korraliku disko käima, kui raamatust räägitakse, räägitakse trammist, vaatasin loomingus on, mõtlesin ise kirjeldanud ka seda, kuidas sulle trammini jõudis. Ist oli jätkeni Lauri Sommeri imena kaudu, jah, see, mis Lauri Sommeri sellisest. Ma saan aru, et Lauri summeril ja Paavo Matsin, neil on see idee olnud kuidagi paralleelselt, et see on neid väga inspireerinud, et see tramm siis Viljandisse võiks hästi sobituda. Ja tõesti, kui me olime teatriga UVB-s seal Viljandi mõistes ikkagi nagu äärelinnas linna teises otsas, siis tõesti oleks olnud mõnus sinna tööle minna trammiga nagu vaikselt kolistada läbi sellise ärkava sombuse novembri hommikul. Et romaanis on see tramm, siis ma autorilt küsisin, et kumb on tramm või metroo, mis autorasse ehitab ühe nädala sobivad mõlemad siis ükskõik et romaanis ta on selline sõjasaak, mis on siis kuskilt kraakowist mingi vallutuse käigus kaasa toodud ja Viljandisse sõitma pandud. Legend räägib niimoodi, et kunagi olevat Viljandit külastanud, eks Moskva metroos spetsialist, kes oli öeldud siis, et et Viljandi reljeef oleks suurepärane metroo loomiseks Viljandisse, et küllap siis autori peas kõik need erinevad, et asjad kokku on saanud ja sellepärast see tramm sinna on tekkinud, et koogol k ilmuv trammis. Raamatut on nimetatud ka armastuskirjaks viljandile. Kas lavastuses saab armastuse lavastus? Viljandile? Ma niimoodi ei julgeks. Me oleme žanri määratlus, on meil tuleviku pildikesi Viljandist. Eks see romaan jätab tohutult palju tõlgendamisvõimalusi ja ma arvan, et seda romaani iga inimene loeb ja saab sealt kokku oma romaani, et küllap see on ka üks põhjus, miks te nii palju elevust on tekitanud ja miks teda nii ikkagi Eesti mõistes laialt loetakse. Ja Viljandi on seal jah, oma sellises nostalgilised ja samas ka nagu väga sellises omases Tiksmises olemas muidugi. Kas suvelavastustele tavaliselt on omased sellised veidrad asukohad? Tegin just hiljuti tutvust nendega põhjalikumalt, meenutasin Päevalehe tarbeks, otsisin kuskilt internetti mööda, küsisin targematelt nõu, et mis kõige veidram kohad on olnud, kui sa mängitud, teie mängite Gogoli diskot ikka täitsa noh, täitsa tavalises kohas, teatrimajas ilusasti, aga, aga. Tiik kuidagi nagu nii väga tavaline see olukord ei ole nii ja me ka siiski ei saa suvelavastuste kaanonist päris minna, et ega inimesed võib-olla suvel tahavad ikka mingisugusest teisi ruumi yldiselt õue, aga vaadates meie temperatuure võib-olla mitte alati. Et meie lavastuse tegevuskoht on suure saali lava, need publiku paneme pöördlavale istuma ja tegevuspaigad on siis kõik, mis jäävad sinna lava ümber ka siis saali osakus, tavaliselt vaatajad istuvad, lavale vaatavad, nüüd saavad vaatajad vaadata sinna saali ja, ja alguses oli mõeldud ka see, et me saaksime võib-olla seda lavastust mängida ka nagu hooaja sees. Aga siiski see ehitamine ja korraldamine oleks liiga liiga keerukas, et sellepärast ta on meil nii-öelda projekti nagu suvelavastusena, kes selle mõtte peale tulijat oleks hirmsasti tarvis kukkuda. Laamendamas saalis. Kuidagi lavastuse kunstnik Ott Kanguriga ja Ivar põlluga sellest ideest kinni haarasime, et see tundus kuidagi väga sobivad selle materjali tegemiseks. Ivar Põllu seostub mulle ka muidugi nende jaburate suvelavastuse kohtadega kohe, aga samas nimekirja tehes tuli päris mitu temale vastast Tartu uues teatris kohe. Noh, Ivari on ju ka selliseid ringirändamise lugusid, mis oli ka selle materjaliga, meil korra käis peast läbi, et kuna ta on niivõrd Viljandiga seotud, et võib-olla oleks lahe publikut, nendes romaanis on palju neid kohti, mis on praegu Viljandi linnas olemas, toimetavad, et täiesti oleks olnud ka selleks võimalused, et teha lavastusi, mis liigub neid kohti pidi. Aga, aga teise liigutamist mööda neid kohti küll vaatame. Meediasse on jõudnud kõikjale rikk, võimalikud pildike ja liikusime mööda värvikaid viljandikohti, nüüd see nädal koos näitlejate ja fotograafiga ja kevadine Viljandi tõepoolest nagu pakub lõputut avastamist ja väga väga ütleme selliseid tolmuselt poeetilise ja kauneid paiku ja nurgataguseid absurdseid interjööri eksterjööri Viljandis küllaga. Sa oled enda jaoks leidnud mingi sellise uue koha, mida ei ole osanud tähele panna, võib-olla parem. Sest mina pidevalt lihtsalt avastan ka endale väga lähedal kasvõi omaenda kodutänavas, ma leian aeg-ajalt mõne maja, mida ma ei ole lihtsalt vaadanud ja mõtlen, kuidas nii jaburast elamiskurnav. Viljandis on küll see, et kui hommikul tööle minnes, kui võtad selle hetke, et üks kõikus seisatada, natuke vaadata, siis midagi ikkagi nagu avastad mõne suursuguse vana, lagunema veranda kuskilt või midagi veel. Absurdsem, et selles suhtes on, ma arvan ka üks, üks põhjus, miks see romaan oma sellises fantaasiakülluses Viljandisse nagu hästi sobib. Ain korra mõtlema, kas pigem sobib inimestele, kellel juba on Viljandiga seoses oma nostalgia omad mälestused või, või see võiks olla ka inimestele, et üleüldse tutvustada, mis on Viljandi väga küll veidra nurga alt. Ise mõtlen, kui, kui sõidavad inimesed, sõidan mina siit Tallinnast kindlasti Viljandisse, eks ju. Mis ma seal näen? Et kas läheb sinust mööda, kui sul ei ole Viljandiga mingit emotsionaalset, sügavat sidet, no ma väga loodan, et ei lähe see ikkagi, et noh, ma arvan, et see tuleb kasuks ja, ja tuleb ka kasuks, ma arvan, mingisugune nõukogude aegse elukogemus või nagu, kuna see tulevik on üpriski selline stagneerunud ja nõukahõnguline elu, mis seal kulgeb Viljandis. Et kindlasti annab nagu võib-olla sellise lisaväärtuse, aga aga ideega sellist nostalgiarännak kutt inimestele, kellel on Viljandiga seotud romantilised, emotsionaalsed mälestused ja kes on elanud eeltingimusi, ei ole ka see, et sa pead olema elanud nõukogude ajal muga, siis midagi aru ei saa. No selge fantaasia Viljandit lavastuses Gogoli disko näeb siis Ugala teatris juba teisest juunist alates ja suur tänu stuudiosse tulemast, lavastaja Ott Aardam, mina olen Kiievil, aitäh.