Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro ja just mõtlesin täna, et kui muidu ma saan lavastusi tutvustada või midagi muud kui tutvustada selles teatriklubi saates, siis sedapuhku ma saan hoopis õnnitleda. Ja sedapuhku Karla odrapreemia laureaati Mait Malmsten, palju õnne ja ma mõtlesin, et üleüldse toredad aastad tunduvad olevat, et eelmisel aastal valgetähepreemiaga nüüd siis kas kõik preemiad on võrdselt olulised? Jah? Ka vist ei oska küll nagu pidada midagi olulisemaks või noh, et sellega nagu alati natuke üllatused ja seetõttu on seda olulisust kuidagi raskem äratada, et üllatus on alati üllatus. Aga kas see on iseenesest, eks, igavesti võluv preemia Karla tab kreeni, antakse nimelt draamanäitlejale, kes on siis kuidas seda öelda välja paistnud erakordselt korrektseja, selge eesti keelekasutusega. Üks selles statuudi osa, et vaata, mul on seal kuskil draamanäitlejale, kelle korrektne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus, kõige paremini publikuni jõuavad jõudis praegu täitsa selgelt, minu meelest küll, jah. Kas täpsustati gaasi, mida siis on vaadatud või kuidas ikkagi need niimoodi on? Ei täpsustatud midagi, ma arvan, et siis ma eeldan, et kellelegi silm on lihtsalt kuskil peal olnud ja mingist hetkest alates ei olnud võib-olla keegi jälginud ja vaadanud siis see aasta leiti, et äkki siis maid. Tuleb ikkagi, endal peab ka ikka mingi tunne ju sees olema seoses sellega, et ma ei tea, kõik need aastad näitleja elukutse juurde, mulle tundub, käib nagunii see, et eesti keelt ja keelt üleüldse väärtustada. See on ju üks töövahenditest. Aga mida selle jaoks näiteks teie konkreetselt teetegi, mis seal, see ei ole ju lihtsalt hääl, haridust ja küsimus, kui oluline see lihtsalt lugemine, enda harimine. Jälgimine jah. Ega ma pean tunnistama, et keelega me tegelema tegelikult. Ma arvan, et enamasti kõik päevast päeva, mõned teadlikumalt, mõned vähem teadlikumalt, aga mis puudutab nüüd seda laval kõneldavat keelt, siis mina enda arvates olen küll suhteliselt vabalt sellega ümber käinud ja igasuguseid reegleid pigem eiranud, kui neid kangesti järginud. Noh, ma pean silmas mingisuguseid sõna rõhke või, või noh, keelespetsiifilisi grammatilisi mingisuguseid reegleid või foneetilisi reegleid, et üldiselt seda meelt, et keel on ikka väga elusorganism ja noh, mingisuguseid selliseid vägagi liialt suukorvistada nagu ei maksa, parem lasta voolata talle areneda. Kadunud Kalju Komissarov kurtis, et mida aasta edasi, seda rohkem ta näeb, et tudengid ei loe. Ei loe, näidendeid loe raamatuid väga palju teatris ka ei käi, kas on nii hull seis teil kooliajal oli, kui palju turgasitel? Lavaka ajal eriti väga palju lugemiseks aega jää, muidugi lugesime, aga, aga kindlasti ma loen praegu rohkem, sest siis olid need koolipäevad olid ikkagi üheksast üheksani tihti veel pikemad ja aeg oli vaja kõike muud, ka õppida seal selle selle muu sees eriala kõrvaldamata ja lihtsalt sellist vabal valikul kirjandust sinna sattudes Narva siis sattus ikka selleks väga palju vabu käsi, polnud. Aga pärast, mis on viimane asi, mis on tõesti jäänud meelde, viimane asi, mida ma lugesin Maarja Kangro klaaslask, mis oli väga-väga võimas elamus. No mis siin näidenditest olnud näiteks sellised kõige olulisemad tekstid. Just enne vaatasin huvi pärast rolli nimekirja. Vaatasin just nüüd eesti autoreid, kes on olnud Kivirähki koostia kõivu Jaan Undusk, kõikvõimalikke selliseid Tammsaareni välja loomulikult. Kui niimoodi küsida, siis esimesena kargas pähe millegipärast hoopis hundi enda kirjutatud, mõned tekstid, mida me oleme teinud, on täna õhta kell kuus viskame lutsu näiteks ja noh, seal oli muidugi palju Lutsu teksti sees, eks ole, aga noh, tema oli nad kohandanud ja kokku pannud ja ikkagi nagu originaal. Selles mõttes. Väga vahva oli Egon rannet kadunud poeg, miks? Sellepärast et ta oli kuidagi nii omal moel Anak realistlik. Ja need keelendid olid seal ka sellised tolleaegsest režiimi eest sellest hoiakust kantud ja sellisest pigem sellisest sovjetlikus kõnepruugis kantud ja tuli meelde praegu. No seda oli lõbus teha. Aga tõsiselt rääkides siis, et kõivu tooks küll esile tema maailmad on ikka pöörased kõige paremas mõttes juba sellepärast pöörasid, et nad tegelikult on teatrile täiesti võimatut teha. Aga ometi on sellest kuidagi alati võimalik midagi teha. Esimesel lugemisel tundub küll, et seda ei ole võimalik lavale paigutada mitte lihtsalt keeleliselt ta temas sündmused hargnevad täpselt nii, nagu tema peas parasjagu hargnevad, et või siis ajaloos on hargnenud aegade lavale küll mõelnud ei ole seda kirjutades, et seal lihtsalt paras väljakutse hästi põnev olnud tegeleda ja tema tema lõpetamata lauset tema ütlemata jätmisega, et mis on iseenesest väga elulised, vaimukad tihti, et neid on ka põneb pureda. Aga keda välismaistest autoritest on olnud põnev pureda kohe ise pakun välja stopardiomentax. Part on jah üks keeruline autor, minu arvates teda on raske teha, ka teemad, mida ta parasjagu käsitleb, on alati keskmisest intellektuaalsemad ja justkui pakuvad vähemalt sellist lava adekvaatselt, et mänguvõimalust ei ole. Et see sinna juurde tuleb kuidagi nagu punnitada vä. Ja kui seda ei punnita sinna juurde, siis ta võib-olla võib jääv, tal ei ole lihtsalt kuidagi selliseks kabineti vestluseks, aga mis pole ka paha, aga aga tema tekstid on alati jah, põnevad kindlasti. Ja nad sunnivad nagu õppima ka sind, et seda materjali tuleb ikkagi kaevata igalt poolt ümbertringi, et aru saada, millest üldse jutt käib. Sest seda materjali, mille pinnalt tema tõukub, oma näidendit kirjutada, see on lihtsalt niivõrd suur lai põld, et suur hulk, et seda niikuinii kõike jõuagi läbi töötada, aga juba see tee on põnev. Mattiga, kui ta lavastas, siis oli alati ka see põnev, et need olid sellised rahvaülikoolid alati. Ta andis alati seda materjali kõrvale nii palju, mis võiks assotsiatsioone tekitada või kuidagi rohkem panna nagu temaga ühte õhku hingama. Kas selline klassikaline sõnateater, kas sellel üldse on mingisugune oht ära kaduda? Ütleme lihtsalt, et viimastel nädalatel on sihuke kõva madin käinud, mis nad, ma ei tea, klassikalises mõttes teatrites vanad põlvkonnad, uued põlvkonnad, ma isegi ei tea, kuhu paigutada ana vanaks või nooreks, aga aga sõnateatril vist ei ole nagu, või tulevad etenduskunstid hirmsa hooga peale ja siis, mis see sõna ikka? Ma ei usu küll, et ta kuhugi kaob, et praegu me võimelised näha võib-olla protsessi, kus olla tunnistajaks asjade käigule, mis on üsna loomulikud, et kui sõnateater oli lihtsalt, et nagu eelneva perioodi jooksul, siis eelneval perioodil ma pean silmas vastet ütleme, kuni 2000.-te, nii, mis oli siis omakorda eelmise sajandi nagu selline taak veel või mitte taak, aga eelmise sajandi pärand. Et kus sõnateater prevaleeris kõvasti kindlasti, kui me räägime etenduskunstidest, siis praegu lähedased täiesti loomulikku teed, mida ta mujal maailmas on juba ammu läinud. Et lihtsalt erinevad väljendusvahendid imbuvad ka meieni ja inimesed leiavad endale erinevaid võimalusi ennast väljendada ja, ja see on täiesti loomulik, aga ise sõnateater Ma olin kaks teatrikooli veljed jälgite, kes seal tegelevad just nimelt selle maja keele alalhoidmisele, mitte ainult Anu lamp, loomulikult samamoodi Karla rab preemia laureaat on kindlasti see inimene, keda me kõik teame selles valdkonnas. Kas on veel keegi selline, keda võib-olla väljastpoolt ei paista nii hästi silma. Kahjuks ma ei tea, ma ei jälgi neid asju tõesti, ma praegu isegi ei tea, mitmes lend lavakas õppinud, aga no siis on see selgelt ikka vanem põlvkond rannikult, kui enam ei tea numbreid. Mina jah, seda küll jah, ilmselt küll ilmselt küll. Ei noh, neid aastaid arvutada, siis, siis läheb kõhedaks, sest et noh, kui me omal ajal, eks ole, lavakasse läksin siis oli Ingo Normet umbes minuvanune praegu. Ja küll ta siis mõjus ikkagi ju sellise eaka härrasmehena keda ma praegu peeglisse vaadates muidugi ei näe, aga, aga noh, nii ta on, jah. Aga noh, mis puutub põlvkondadevahesse või ütleme, mis oli see linnateatri juhtum, et siis ma arvan, et see jääb, on alati olnud ja jääb korduma. Et siin ei ole lihtsalt mitte midagi uut. Inimesed ei õppija, ei arene teiste vigadest kunagi ei, ikka õpivad ja arenevad, ainult see ei ole kuidagi seotud õppimisega arenemisega seal lihtsalt et teatud mõttes selline isatapu tung, mis on nii ürgne, et sinna pole midagi teha ehtsat ikka tundub, et varem vanemad teevad aegunud igavate valesti ja, ja me tuleme uue ja, ja parema ringemagajat. Kunagi saab Kalmer kellegi käest sõimata niimoodi. Kes midagi teha. Aga mõnikord on ikka vastupidi ka, et hoopis vanemad annavad noorematele edasi asju. Mõtlesin, et lisaks tund preemiale tuli ka teatavad taskukell. Seepeale hakkasin kohe otsima Läti mööda. Vaatasin, et ei ole soovide taskukell ainus asi, mis niimoodi ringleb ja neid igasuguseid näitlejate esemeid, mida käest kätte antakse, üksjagu mida see taskud ei, kellel siis ikkagi näitab aega. Jah, ja näitab, et Lutsepp arvas, et ta võiks selle mulle millegipärast seda paini käest küsima, miks ta nii arvas. Aga muidugi jah, neid sõrmuseid ja, ja võib-olla kellasid ka veel, aga mingeid märke ja neid tõesti mõningaid ringleb, ega neid nüüd lõputult ka pole, aga 10 vast ikka on, võib-olla tuleb panna, eks siis juurde, kuskil ringlusesse, mingil hetkel vaadata kodust, mis on, no mul on nüüd kell, mida ringlusesse panna, nii et kodust ei anna midagi. Kavaksan lootuste, kelle teiega? No kui need eelmisi tsükleid vaadata ta siis noh, see umbes paarkümmend aastat peab olema vist. Aga no ma sain aru, et ega see vist mingi reegel ei ole, et, et seal statuut nagu selles mõttes kaasas ei käi, et ma võin oma sisetunde järgi, ma usun selle kuidagi edasi anda. Ega ma rohkem kiusage, kella saatus on selge, preemia saatus on selge. Aitäh. Mait Malmsten.