Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate avaintervjuu on eelmise nädalalõpuga. See on seitsmenda mai kant galeriis noorus lõppenud Transnistria kunstniku Juri vedro retrospektiivi kuraatorit. Uuess lööni Assisteerinud Jevgeni Zolotko, ka. Ajaloorubriik sobrab natuke professor Peeter linnake pärandis. Aga ärge palun lootke liiga palju. Võtsin saatesse taasesitada mõned lõigud linnapi poolt 1997. aastal kokku pandud telesaatest kunstiruum, mille linnap toona kunstikriitikutele pühendas. Meta kratiivis on vaatluse all mõned mitte millegi ütlemise viisid. Näidistekstidena töötavad sealjuures Maari mürgi vastne artikkel pealkirja pole ja Ingrid Ruudi koostatud Sparklase näituse autoga on just sel aastal siingi teed bodyd tehniks pressitekst. Tere, Jevgeni Zolotko, sa oled seotud Juri Soidro näitusega Tartus galeriis noorus, milles kureeris saksa skulptor uueks lõhn ja sa olid siis seal, on Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna poolt ele näituse nagu selline koordinaator ja, ja selles mõttes kuraatori assistent või mitu korda üritanud leida sulle sobivat tiitlit püüdnud hästi kaugelt pihta hakata, siis kui ma saan õigesti aru, siis hakkavad galerii noorus on Tartu kõrgema kunstikooli galerii ja noh, selle kaudu galerii noorus ka nagu noh, selline kohustus ja suisa nagu funktsioon, kui tahan endale kooliosakondadele väljund, et ja kui ma nüüd õigesti aru saan, siis see juuri Pedro näitas üsna hiljuti just sulges ennast nooruse galeriis, et see on nagu selline skulptuuriosakonna panus sellesse nooruse galerii programmi, et selle asemel, et teha nagu üliõpilastööde näitus skulptor osakond on otsustanud teha nagu siuksed, kui ta vist vist nimetad neid esindusnäitustega. Ja eelmine aasta otsustasime, et me teeme niimoodi et pigem me prioritiseerime, no nii-öelda osakonna väärtusi läbi teiste kunstnike töid, keda me kutsume sinna esinema aga osakonna nime alt ja nii et Jüri on ka kutsutud selles kontekstis sinna No nüüd also, Juri ise on suur, mõtlesin, et ta tegelikult tuli siia nooruse galeriisse läbi uubeshlööni. Uuve on ise ka enne Tartusse paar korda tööd teinud, tal oli Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis näitus ja, ja pärast seda ta osales. Suuremõõtmeline lühiajaline, lühiajaline suurematele, nagu ta oli üleval ERMi kõrval seal Raadi mõisapargis selline skulptuuri festivalil sündmus museks, kolmas, lõppkokkuvõttes palju pikaajalisem maks, kui ilmselt algselt planeeritud oli. Aga uue osales ka seal. Ma tahtsin küsida, et kuidas Uuve Tartusse jõudis, selles mõttes, et kui ma ei eksi, siis Tartu Kunstimaja näitus tuli läbi Kaire nurgale. Jah, ilmselt küll, ma olen Ovega kohtunud esimest korda, kui ma ei eksi, 2010 siis tegeles oma projektiga okei, q, mis endast kujutab siukseid, bussipaviljone bussipeatusi, mida ta tegi mööda Euroopat neljakümnetükki, et see on selline teekond, kus on tema bussipeatused ja üks bussipeatus pidi tulema Põltsamaale. Ja siis ta vajas abi lihtsalt tehniliselt seal seda, et seda esitada ja siis Kaire palus mind teda aidata, seal me saime esimest korda kokku ja tuttavaks siis pikk kirjavahetus, tekkis, niisugune südamlik suhe ja kõik, no nüüd ja see on välja kujunenud juba selliseks töötame üsna tihedalt ja ta õpetab meile osakonnas. Igal aastal on juba nii-öelda tellitud tudengite poolt tellitud õppejõud, nad väga armastavad teda ja siis eelmine aasta ta just käis meie juures ja siis ta hakkas vetrost rääkima, mida ta avastas. Mille peale minu reaktsioon oli muidugi see, et kõik noored juhid on vaja Tartusse. Ja niimoodi see kujuneski. Kuu aega on väga lihtne selles suhtes tööd teha, et ta ütleb jah siis aasta pärast salongiga retrospektiiv Tartusse, uskumatu. Juri Petrov endast rääkides, siis tegemist on Transnistria kunstnikuga. Ma arvan, et ta on täiesti õigustatud väita, et kindlasti esimene Transnistria kunstnik Tartus ja tõenäoliselt ka esimene Eestis, aga, aga see tema lugu või olemas või on kogu aeg nagu kergelt selline noh, nagu raskesti, et saada, või et kui ma teades natuke taustalugu, siis see oli umbes heade Uwe Transnistrias käies kuulis vedru kohta üht-teist, aga kuidas sinna nagu uuesti läks ja lootis, kus pennedega kohtuda, siis kunstnik oli selleks hetkeks juba surnud, aga suutnud koguda kokku mingisuguse hulga seda vedru tahab pärandit. Ja seda nüüd sellel Tartu esitatud näitusel siis nii-öelda oma loominguga nagu kombineerida, et minu jaoks kõige sellisem sümboolsema töö oligi see, kus UV selline talle omane puitskulptuur kükitas siis jalge vahel oli Pietro ämber, nii palju uver kui Petrostreiuxis. Vedruämber noh, et see, see oli minu jaoks nagu kõige sümboolsem töö, aga kui sina nüüd Kosovega seda näitust üles pannes töötlesid, kas sa oskad natuke lähemalt kommenteerida, kuidas Pietro ja Uuve looming nagu omavahel kombineerides või kas tal on võimalik nagu seda piiri tõmmata või kas sa oskad kuidagi nagu kommenteerida, kuidas uue enda poolt see vedru nagu toimima hakkas? Vedru ilmselgelt nagu vapustas teda ja inspireeris ühesõnaga, andis talle nagu mingisuguse, aga mul on selline tunne, et see, et ta ise vedru kohta ka suhteliselt vähe nagu teadis või teada sai, et see mõjub sama äkiliselt kui mulle kriitikuna, et ah et meil on nüüd see, see müstiline tegelane. No ta on üsna müstiliseks jäänud ja sest noh, siin on võib-olla ka üks faktoritest, see ühelt poolt uue olnud meil saksakeelne nii-öelda juuli on ise venekeelne ja siis me siin suhtleme inglise keeles omavahel ja selle lõpmatut tõlkimise käigus ilmselt kaob mingi osa infost ja teiselt poolt ega, ega see, mis uuel on käes, see infojuhi kohta on ikkagi fragmentaarne üsna. Ja kõik see on meie jaoks on eriti praegu geograafiliselt lihtsalt. Ma ei ole harjunud lihtsalt sellise olukorraga, kus Juri Juri elas ja sellepärast huve jaoks on see ka. Ma kujutan ette uued Transnistrias. Kes kehast sakslast, kes ei saa vene keelest aru, üritab välja selgitada poolpõrandaaluse kunstniku elu kohta midagi ja nii edasi, aga noh, ma kujutan ette, et seal läks võib-olla kaotsi lihtsalt keeleprobleemi pärast väga palju. Aga mis puudutab seda, kuidas Juri ja Uuve looming on seatud, no siin peaks nentima seda, et sellel retro spektiivil On palju asju taastatud mälu järgi. No näiteks Juri töökoht üks ruumides seal meil on taastatud just mälu järgi. Muidugi seda on näha, et UV-ei ole kuraator eelkõige ikkagi kunstnik ja ta mingil määral täiendab ja kommenteerib seal sellest oma muljed sellest sellest kohast. Sihuke impressionistliku pigem lähtumine. Ja sellepärast uue käekiri on väga näha isegi, aga need artefaktid, mis seal on, need on kõik originaalsed ja nii edasi, aga see Zetab kuidas öelda on ikkagi noh, uue tehtud. Ja seda on näha ja nagu sa ütlesid seal puitskulptuur ja nii edasi, ehk seal mingisugune irooniline Ei, mulle jäi selline mulje, et Uwe üritab kuidagi juuri tõmmata või tahaks kuidagi nagu teda hõlmata. Ja just just nii, et noh, vaatamata sellele, et seal on kõik väga-väga tõsine uuele omale selline tõesti kerge iroonia ja huumor see laieneb ka noh, seal Jüri vedru projektidele ka, et ta ei ole surmtõsine selle retrospektiivi tegemise juures ta ikkagi annab endale mängu ruumikas ja selle juures See ei ole selline museaalne arhiveerimise vorm, see on ikkagi kahe kunstniku ütleme noh, üks on surnud muidugi, aga noh, kahe kunstnikumäng Tähendab mind selles kontekstis tegelikult hakkas ka huvitama, et sa ütled kahe kunstniku mäng, aga aga sinu kujul seal mängus ka kolmas kunstnik ja mul tekkis kohe ühelt poolt sinu ja uue töödes ongi mingisugusel vormilisel tasandil nagu sellist paralleeli. Nagu sa ütled, et kommunikatsioon sujub hästi, aga mul on selline tunne, et see on osaliselt ka seotud sellega, et noh, ütleme see, kuidas Uwe värvi kasutab või siis pigem ei kasuta, et, et ma saan aru, et ka tema siuksed suured halli krohviga kaetud pinnad ette või, või ka selline töötamine hööveldamata lauaga ja noh, nagu mingid sellised mingite elementide kasutamine, et ma näen seal päris mitut paralleeli. Aga selles nooruse galerii näitusel, kui ma lugesin seda materjali, mida mul uue käest õnnestus juuri kohta saada, siis mul nüüd enne näitust nägemata, kui räägiti ämbrist, siis mul kogu aeg olid silme ees tõepoolest nagu kirevad juski ämbrid. Aga näituse keskne ämber on selline lahe sõnaga krohvi segamisämber, selline robustne ja just nagu ühe tooniliselt must. Mul siit kohe selline küsimus. Ühelt poolt kõigepealt, kas see värvist hoidumine on, kas nagu sinuga produtsendi maja on see kunstnik oli, kuidas mäng seal ikka käin. No tegelikult mina selles ei ole süüdi, meil põhieesmärk oli ikkagi kasutada ämbreid, sellepärast Juri kasutas ämbreid ja see oli Uuve valik, need siuksed, ehituslikud ja muster. Ja teisel pool seal on ikkagi retrospektiivne kõikjal. Me ütlesime, et noh, mingil määral aukartus selle vastavalt ikkagi surnud ja see on esimene tema loomingule pühendatud niisugune suurem väljast pidi olema natukene tõsisem, kui, kui me lihtsalt võtaks, ma ei tea värvilisi ämbreid ja Musta värvi ämbriga, me saame lihtsalt hüpata ilma mingisuguste probleemideta metafüüsika otsa. Kui seda rekonstruktsiooni vaadata ja nagu sa ka viitasid, siis seal on hästi mitu sellist keelebarjääri hästi suur kultuurilise eripära barjäär ja nii edasi. Üks asi, mille suhtes mul oli nagu eelarvamuse ennem sinna näitusele minekut, aga mida ma näitusel ikkagi õnneks ei kohanud, oli selline juuri, vedro mingisuguseks selliseks nostalgiliseks postsovjetlikuks kunstnikuks pööramine või tema sellena nagu esitamine, sest uvega ise viitas sellele, kuidas juuri endale ikkagi mõjunud, kui selline tinglik kui katkestus või väljahüppe sellisest noh, Lääne-Euroopa kultuurimudelist, noh, et ei, et juuris on midagi eksootilist ja läbi selle nagu väga nii-öelda toonust tõstvalt. Mina hirmsasti kartsin, et see saab olema järjekordne selline hah, et nüüd me leidsime sellisest postsovjetliku traditsiooniga või taustaga või siuksest nagu seisma jäänud Ida-Euroopa riigist mingisuguse kummalise kunstniku ja toome selle looma, nüüd siis niimoodi kõigile näha. Aga näitus otse vastupidi, mõjub pigem nagu suisa modernistlikud mõjub moodsalt, mõtlesin, et seal ei ole kogu seda ostalgiat. Kas nostalgiat seal vedrutöödes ei olnudki või huve, noh, ma ei tea, kas teadlikult või kogemata vältis seda. No ma ei tea, mulle tundus siuksed 90.-te avastamist enam toimuda ei saa, nagu toimub seal Venemaal, kus lääne kuraatorid ja kunstnikud avastasid need põrandaalust kunsti Venemaal ja, ja ma kujutan ette, millest sa räägid. Jüri on vist sellise avastamise jaoks äkki liiga noor. Ta on üks asi, et ta on liiga noor ja teiselt poolt ilmselt tal oli omapärana kuidagi seos, eks Transnistrias ikkagi Euroopale lähemal. Ilmselt ta on läinud ja ta paremini informeeritud, kuidas. Praegusel maailmal väljas, et ei ole päris kinnine, selline raudset eesriiet ei olnud. Aga noh, see on hästi neutraalne, noh, siin on muidugi üks üks osa sellest väljapanekule on panustanud uue, kellel on omad nii-öelda esteetilised juba mingisugused välja töötatud normid näituse kohta, et tema ikkagi näitust komponeeris, ilmselt kõik seda natukene teistmoodi. Aga, ja mind mingil määral üllatus, sest no mina ausalt öeldes ootasin midagi rohkem prügisemad tulemust või midagi taolist. Rohkem punki selle juures. Aga no ei, ei, väga korralik, väga korralik vormi poolest, aga sisu pooles muidugi kelmikas. Üks iseärasus munandid Ein Uueshe mõningasele näituse trükise jaoks ühe väikese intervjuu vedrost ja Ma ei ole päris kindel, miks ma ütlen, et ma ei ole iseendale piisavalt tõsiselt küsinud, miks mul tekkis kange tahtmine juurit läbi kirjanduse kirjeldada kuidagi sobitus minu jaoks jube hästi sellisesse vaat kus ühelt poolt ütleme, et seal ei ole seda postsovjetliku nostalgiat, siis teiselt poolt mulle tundus, et ta meeletu annus sellist kirjanduslikku romantik, et noh, selline plaat, obliktegelane, kes on armastatud, vihatud ja kardetud, on ju, kas reidi tee, mis ma tahan, siis ma panen su raamatusse. Mulle tundus, et vedroson ka mingit sellist potentsiaali, et ta tööd on justkui mingil kummalisel viisil sellised autobiograafilised. Kuule, sa oled selle näituse koordinaator, siis sa kindlasti oled ka seda intervjuud lugenud, Vilema uuega tegin, et kas ma olin nagu väga valel teel, kui ma üritasin juuri vedrot läbi selliste noh, kirjanduslike paralleelide kirjeldada, et ma viitasin ka mitu korda Irofiijaile psühhopaadi päevikutele. No esimene asi on see, et perekonnanimi on vedru, mis tähendabki ämber ja siis selline otse ja üsna idiootlik. Põhimõte, et need minu perekonnanimi on vedru, siis ma töötangi ämbritega kogu muu loominguline maailm on siis kuidagi kinni seotud selle selle ämbri temaatikaga. No see on juba omaette enesest distantseerus, mingisuguse personaaži taolise asja endast loob positsioon, aga teiselt poolt tema tööd on nagu selle personali elu kõrvalprodukt, et ei produtseerib kunstiteoseid ja on kuskil juuri vedru autorina, vaid tema elu, tema tööd, tema päevikut ja see kõik ongi see kunstiteos. Te ei eristu oma kunstis isiksusega ja sellepärast tulebki selline, eriti meie, nagu infopuuduse olukorras tulebki selline olukord sulle, tundub, et sa töötad kirjandusliku materjaliga või personaalseks, jah, aga see on siuke arheoloogilised jäämas, mis on meile jäänud jurist ja see võib olla tõesti loob sellist muljet, et, et tegu on kirjandusliku fitsiooniga. Ta lihtsalt suudab läbi oma selle loomingu oma elu pöörata selleks kirjanduseks või see on natuke nagu intervjuus viitasin kapukovskile, kes ka justkui kõik on väga autobiograafiline, aga samas sa tead, et noh, et kirjanik alati valetab või noh, et, et kirjalik läbi oma teoste loob iseendale nagu müüti. Ja nüüd on õige sõna selle juures, et see on postmodernistlik, selline tendents et tema iseenda loodud müüt mingil määral tegelikult vedrud kui sellist, noh, meie ei tunne, tunneme ainult edega, kui tema loodud müüti läbi selle. See on haruldane, üsna haruldane, selline kunstnikutüüp, aga aga seda kohta meistri noh, Eestis ka üsna üsna kiiva näiteks selline ma arvan, kus tema tööd ei saa võist väga elada tema elustiilist, tema igapäevasest elust. Noh, mulle tundub. No kui me praegu kujutame ette Mosambiigis tuleb kunstiteadlane või kunstnik siia ja ujula tänavas kivad ja siis ta ei saa aru üldse minna ja nii edasi ja nii edasi, siis umbes, et ma arvan, tulem olekski sama Mosambiiki. Noh, Kiwa retrospektiiv olekski sama, et sulle tundub, et see on kirjanduslik persona. Schmidt mitte päris kunstnik Ajaloorubriik professor Peeter linnad on alustuseks Eesti 90.-te kunsti üks mõjukamaid autoreid eriti mis puudutab fotokunsti. Tema kureeritud on vast üks legendaarsemaid näitusid üldse Saaremaa biennaal kuid ta on ka Eesti kunstiajaloo üks produktiivsemaid kirjutajaid. Lisaks mahukale artiklite pärandile, mille kõrval on oluline koht maailma tippteoreetikutega tehtud intervjuudel on linnap koostanud väikese visuaalkultuurileksikoni. Leksikoni väiksus sõltub muidugi sellest, millega teda võrrelda, aga ütleme, üheköitelise monograafilise fotode juriidilise uurimusena on ilmunud linnapi doktoritööna valminud fotoloogia. Eelmisel aastal ilmus linnapilt mahukas Eesti fotograafia ajalugu. Varem on ilmunud mõnevõrra tagasihoidlikumas formaadis maailma fotograafia ajalugu ning linnake. Kirjutatud on Eesti fotograafia ajaloo peatükid hiljuti oma viimase köiteni jõudnud kolmeosalises kuueköitelise Euroopa fotograafia ajaloos. Kunsti ja kirjutamise kõrval on linnabki õppejõud ning oli üheksakümnendatel mitme telesaate autor. Linnapi artiklikogumikule ja raamatutele, mida ta viimase 10 aasta jooksul massiliselt ja massiivselt välja andnud on puudub sisuliselt igasugune vastukaja. Ausalt öeldes tunnen ma end siinse saate autorina selles ka natuke süüdi. Ehk õnnestub seda viga lähitulevikus korrigeerida. Kuid esialgu üritan olukorda leevendada sellega, et vahend on teile, siin ajaloorubriigis mõned lõigud, linnake poolt 1997. aastal kokku pandud telesaatest kunstiruum, mille linnap pühendas kunstikriitikutele 2008. aastal tehtud portreesaadete sarjas teadlased, kus portrateeritud hulluprofessorit, linnapit iseloomustab linna pisem, 90.-te lõpusaate teemavalikute motiive järgmiselt. See on üks üks mingi saatesari, mis oli kunstiruum kunagi ja, ja siis ma seal orjastasine ütlevad, panen mõned inimesed piinlikes olukorda natuke hiljem. Ma sain kohe algusest peale aru, sest ma 10 aastat tegutsesin peamiselt kunstnikuna ja ma sain aru, et niisama nad iialgi ei märka kedagi, et mitte keegi ei oota sind absoluutselt. Ja ma otsustasin, et ma panin sellise sellise strateegia, et ma asun rünnakule. Ehk siis poen neile naha vahele teatud mõttes ja teen ennast kuuldavaks nende vahenditega, millest nad ei saa mööda vaadata. Ja üks, üks üks nendest vahenditest oli hästi lihtne kritiseerida. Kunstikriitikud ei ole harjunud, nendega üldse tegeldakse või keegi julgeb neilt küsida midagi, mina küsisin, et ükski laps ei taha kunagi saada kriitikuks kelleks sa tegelikult tahtsid saada. Väga huvitavad vastused neile justkui oli esimene, kes tahaks kosmoriks saada näiteks ja ja siin tuleb ilusti välja, et mitte keegi ei taha saada kunstikriitikuks päris tõsiselt, mitte ükski neist, eks ole. Ja selles mõttes see küsimus on täpselt nagu 10-sse tekkis niisugune endas kaevamine, identiteedikriis või niisugune niisugune asi siis kogu selle intervjueerimise käigus tuli välja kunstikriitikud ise on väga haavatavad, kuigi nad lammutavad ise nagu, ütleme, kunstnike panevad paika ja annavad neile hinnanguid. Aga kui täpselt samasugune asi pöörata nende nende suunas siis juhtubki niisugune kokku. Ja, ja päris naljakas olukord tekkinud. Linnap intervjueeris kunstiruumi saate jaoks viite kriitik Postimehes töötanud Ants Juusket, toona Sõnumilehe juures töötanud Mari Sobolev, Eesti Ekspressi areeni pikaaegset kunstitoimetajat Harri Liiv, randa sarnase staažiga Eesti kaasaegse kunsti keskuse juhatajat Johannes Saar ja endiselt sirbi kunstitoimetajana töötavat Reet varblast. Kuid lisaks küsimusele, kelleks tänane kunstikriitik lapsepõlves saada tahtis, esitas linnap ka küsimuse kriitliku sõltumatuse. Järelevahend on teile, Mari Sobolev, Harry Liivranna ja Reet Varblase vastused. Kas sa oled oma otsuste tegemisel, mis sa kirjutad, artikleid ja muud sellist, kas sa oled sõltumatu? Kuidas, kuidas on sinu suhted, ütleme sellesama sõnu, sa töötad Sõnumilehes? Sõnumilehele, on mingisugune arusaam kunstikriitikast ja kas sa oled oma tööandjast sõltuv või sõltumatu ja kuskil vahepeal, kuidas see neid suhteid kirjeldatakse? Tähendab, põhimõtteliselt ma tunnen ennast kenasti sõltumatuna. Selles mõttes, et ega üldiselt see kunsti on niisugune asi, et ega keegi sellest peale kunstnik ja kunstikriitikat ei jaga ja kaasa arvatud kolleegid toimetuses tegelevad nagu muude valdkond ei anna sellest samuti suutnik. Kas sa oled oma valikutes vaba? Natuke sõltumata sellest, kui sul oleks valikuvabadus, kas oleksid sõltumatu kriitik, võid, öeldakse lehe juures. Eesti Ekspress teatakse sõltumatu elane vastavalt sellele kui tugevad, aga minu positsioon oleks siis täiesti vaba. Teine sõltuvuse liik, mis võiks olla väikestes ühiskondades väga tihti, on sinu suhted oma kolleegidega, kellega sa koos õppisid, kui sa tahad nende kohta öelda midagi kõikkelist läbi nägevat, kas ühine koolid ei segaks sind sellele? Teatud Dicketti raamidesse teatud osa adekvaatsest tõest jää tänu sellele avaldamata. Me elame viisakas ühiskonnas ja ma arvan, et tänu sellele, et Eesti ühiskond on, on niivõrd väike ja kunstimaailmas elades on veel väiksem siis väga palju sellest, mida sa tahaks tegelikult veel öelda, jääb ikkagi kulisside taha, jääb ikkagi omavaheliste vestluste tasemele ning, ning see on võib-olla põhjuseks, miks tegelikult ta meie lehes ma üldse kuist olevast poleemikast tegelikult väga palju üksteisele ei lajatata. Aga ilmselt on selle taga ka ka teatud kaitse kaitserefleks mis peegeldab minevikukogemust. Nimelt, et kui minevikus kellelegi lajatada, tähendab see tegelikult võib-olla tema tulevase karjääri või töö pelga nullimist, eks ole. Kui sa näiteks tahaksid kirjutada artikleid, mis kritiseerib sinu enda lehte mingitel põhjustel, vaid selleks on põhjust, kas sa saaksid seda teha selles samas lehes. Ma arvan, et saaks, aga ma arvan, et ma ei teeks. Et see võib-olla ei ole siis ka päris õiglane, kui ma otseselt oma lehti siis olla tähendab, kui see artikkel tuleks näidatud, kui sina sealt selle siis ma oleks küll, siis ma ütleks, et meil on vaja pilte. Ja, ja kui see oleks sinu poolt, aga minu enda poolt ei saa see olla, siis tegelikult on see see, mida ma võib-olla ise tean ja, ja mida me peaksime siis jumalale lahutama saatma, siin töötanud, aga kui ma siin ei töötanud, lihtsalt kirjutasin, see tehti siis ma oleks pidanud. Kunstiministeerium. Meta Kriatiiv tänases metagreatiivis räägime mitte millegi rääkimisest mitte millegi ütlemiseks on erinevaid meetodeid. Kuid ma väldin siinkohal teoreetiliseks minemist, sest metagratiivi sisuline eesmärk on vahetu kriitika. Seega on tänasesse saatesse valitud kaks teksti lihtsalt kaks näidet, isegi mitte tingimata tüüpnäidet, vaid lihtsalt kaks näidet, mitte millegi ütlemiseks. Esimene on vaatluse alla tuleb tekst, on Maari mürgiessee. Pealkirja pole, mis ilmus viienda mai sirbi tagaküljel. Seda teksti võiks kirjeldada kui apostel liku tüüpi, mitte millegi ütlemist keeltes kõnelemist ja millest on võimalik aru saada vaid läbi tõlgenduse. Sellist tüüpi autoripositsiooni kirjeldab põhjalikult 2002. aastal eetris olnud raadio ööülikooli loengus Tallinna humanitaarinstituudi lektor Ülar Ploom. Toon teieni katke saatest. Näiteks üks 20. see on siis juba möödunud sajandi suurim poeet. Robert Frost on kirjutanud niisuguse luuletuse, mille pealkiri, kui ma ei eksi, oli Sigrit sets. Saladus istub ja sealt on kaks rida, on niimoodi. Uid Laansround, Enev ring, antse põus, patessekretsetsinud, Midu anud nõos. Me tantsime ringis ja oletame. Aga saladus istub keskel ja teab. Praegu ma tõlgin ühte Umberto Eco romaani, see on tema viimane romaan, pautoliino juttu ühest noormehest, kes läheb Pariisi Ülikooli seitse vaba kunsti õppima. Ja temal on seal üks kaaslane, kelle nime me ei saagi teada. Kuna noormees ihaldab südamest kirjutada luulet, on vekslid välja andnud kõik temalt seda tohutult ootavad, siis hakatakse teda kutsuma poeediks poeet suure tähega. Tegelikult võeti kirjuta, mitte ühtegi rida. Seda teevad teised. Siidisugune paradoksaalset uperpalitava eco puhul. Meil on tegemist poeediga, kes tegelikult on ehitaja, aga mitte kirjutaja kirjutaja või sulerollis. Antud juhul on teised inimesed. Saadus istub sees. Tarvis tantsida ringis ja oletada seppa uus, et sellele saladusele osundada. Üks kõige paremaid näiteid siin on Dante jumalikust komöödiast, kus Dante, kes iseloomustab uue maheda stiili, poeetilist kaanonit, see on kanosezdoltschestil nooo ütleb enda kohta niimoodi. Mina olen see, kes kui Amor minus hingab, panen tähele ning sedaviisi, kuidas ta minu sees dikteerib. Panin kirja. Skribanud, kes paneb kirja, ta oleks nagu keegi Amor Amor oleks autor, kes temas kirjutab muidugi Tantalum, sulg või kavamus või mis tal seal on, aga ta ühtlasi selle sulepikendus tema läbi toimub see kirjutamine. Ta ei ole nagu tegelik autor, tegelik autor nagu armastus, siin on muidugi veel väga palju huvitavat momente. Nimelt armastus ja Dante ei räägi ühte ja sedasama keelt. Tähendab suhteliselt vist sageli, ta ei saa aru, mida armastus talle ütleb. Ja see on isegi väga huvitav selles mõttes, et Ta nagu tegelikkuse tunnetamine läheb, käib vähemalt kahe keele kaudu. Siin on mingisugused sfäärid kattuvad ja mingisugused mitte. Ja Amor ütleb talle ladina keeles väga huvitavalt, pange tähele, Amor räägib ladina keeles, Dante kirjutab kogu teksti itaalia keeles. Siin toimub niisugune kahe keeleruumi põrkumine ja ainult osaliselt Tõmpse kattumine. Amor ütleb niimoodi, mina olen ringi keskus, milles kõik ringjoonepunktid on võrdsetel kaugustel, aga sina ei ole. See on seesama, mis Robert Frost ütles saladuse kohta, saladus istub ringis siis sees, aga teised tantsivad seal ringi ümber ja oletame et see positsioon on nagu sama. Me näeme, armastus teab nagu rohkem kui armastaja teab. Ja saladust jääb rohkem kui saladusele osutajad jääb ja see normaalne. Aga samas positsionaalsusest rääkides on täiesti oluline, et oleks prohvet ja oleks Kalam. Et oleks poeeti, oleks sulg, muidu ei saaks rääkida ei armastus ega saladus ega Allahhiga Jehoova. Mari Mürk on kunstiministeeriumi artišoki ja mitme teise initsiatiivi algataja ning tavatses ka ise kuni kumu kunstimuuseumisse tööle asumiseni olla aktiivne kunstikriitik. Viimastel aastatel on talt ilmunud hajusalt ja harva artikleid peamiselt institutsioonikriitika vallast. Nii näiteks ilmus sirbis arvustus dokumentaalfilmile suursugune muuseum ning portaalis skulptuur. RR ilmus ülevaade Mooma direktori klausel piisenbachi, Instagrami pildivoo sisust ning vaatlusaluse teksti puhul tundub, et mürki on huvitanud just institutsioonikriitika potentsiaal. Esimese asjana hakkas silma, et kui Marin loobus vahepeal oma pseudonüümi mürk ning kirjutas kodanikunime Ekderman all siis vastne sirbi lugu on taas järsku mürgi nime all kirjutatud. Loomulikult oleksin ma sellest, et Marina võtnud kurjema võib-olla isegi omaenese kodu institutsiooni, Eesti kunstimuuseumit kritiseerima, teksti kirjutada. Aga kokkuvõttes jäin nõutuks, sest tegelikult ei ole hästi aru saada, millest ta siis ikkagi üldse kirjutada on võtnud. Sirbi tagakülg on SL-i külg kus ei pea ilmuma stiilipuhas kriitika Pealkirjata. Artikli keskmes on kunstihoone lühinäitus. Mõtleme kohe pealkirja välja, palun oodake. Ning võiks oletada, et artikkel pealkirjaga pealkirja pole, võiks olla üldisema kunsti sotsioloogilise või poliitilise olukorra Esseistlik kirjeldus, rõhuga institutsionaalselt kriitikal, kasutades näitena kunstihoone näitust. Ent alati, kui artikli arutluskäik jõuab sinna punkti, kus peaks tulema järeldus, jääb tekst seisma ja algab uus alapunkt. Suurepäraselt toimiva retoorilise võttena toob uus punkt sisse uue vaatenurga, mille läbi loob tekst mulje, justkui teemaarenduses toimuks edasiminek. Töötab, suhestub, kritiseerib, armastab, ent tegelikult tammub tekst lihtsalt ringiratast. Efekti võimendab veelgi teksti formaalne ülesehitus. Iga alapunkt on jaotatud kaheks lõiguks, mis on läbivalt ühtlase mahuga ning üles ehitatud sarnasel viisil. Esimene lõik on üldistav sissejuhatus mis toob paralleele projektist väljaspool toimuvaga. Näiteks tsiteerin alapunkti nimega. Küsimärk kultuuripealinna raames oli Vabaduse väljakul klaaskub välk, kus näidati kõigile soovijaile kultuuriinimesi. Erilist tõugu, kellele raha teadupärast väga ei kulu aga justkui kompensatsiooniks, et nad ei saa endale lubada lõõgastumist. Troopilises kliimas. Loodi neile soe oaas keset linna, kus nad said vahetustega paariks tunniks aja maha võtta. Tsitaadi lõpp. Sellele järgnev lõik arutleb, võib, mõtiskleb kunstihoone projekti üle sisse juhatatud raamides. Tsiteerin, võib-olla oli ka mõtleme projekt, oaas kunstniku ja näituste installeerida, skisofreeniline identiteedis. Ühised kodutoiduga lõunasöögid, mida Hanno Soans näituse ajalehes värvikalt kirjeldas, hajutasid viimasedki hirmud, et peaks millegagi selle nelja päeva jooksul hakkama saama. Kui midagi ei pea valmis saama, võtab ära kogu pinge ja alles jääb ainult elevus. Erinevalt kohmetusest kaaskupli all olid kunstnikud instalaatorid heas toonuses ja sagisid ringi. Õhus oli adrenaliini ja põnevust. Kui ei tea, kuhu me läheme, viib meid sinna iga tee tsitaadile. Järgmine alapunkt suhestub küsimärk näib küll eelmisest välja kasvavat, ent ei vii kokkuvõttes kuidagi lähemale järeldusele. Tsiteerin suhestuma esteetika valdkonda kuuluvate kunstiprojektide puhul, mille eesmärk on luua avatud osadus. Situatsioon on pealtvaatajaile keeruline oma kohta leida. Vaadata otseselt midagi ei ole, pigem kiputakse kohmetuma jalgu jääma. Lisaks on tihti nihked liiga spetsiifilised, et laiem publik aru saaks või sümboolset kandevõimet hinnata suudaks. Vahest kõige magusamad ongi sellised projektid püsivalt kunstiväljal liikujaile kolleegidele, kes käivad regulaarselt samades ruumides näitustel ja oskavad hinnata tähenduslikke muudatusi nagu näiteks Neeme külma seina seest lahti raiutud uks, mis ühendas kontori poolt ja näitusesaali. Tsitaadi lõpp. Kõige tõenäolisem tundub oletada, et autor kas ei tea isegi või taha meile öelda, mis on see järeldus, milleni ta jõuda tahab. Sest olles esitanud artikli jagu küsimusi ühelegi vastust andmata, jõuab teksti järeldusele, et vastust võib-olla ei olegi vaja. Tsiteerin teksti viimast lõiku. Kui üldse kellelegi armastust tahetakse avaldada, siis oma kolleegidele teistele kunstnikele ja võitluskaaslastele neile kunstitöötajaile, kes on endast kõik andnud, et institutsionaalne inerts ei kisuks Tõid rööbastele, kus on kõige mugavam ja tuttavlikku mõtleme projekt lõi neljaks päevaks võimaluse nii institutsioonile kui ka tema sõpradele, vaenlastele, kõigile, kes temasse kirglikult suhtuvad esitleda hoogtöö korras, kuidas ja miks-küsimusi. Ning sellele vabalangemisele polegi vahest ei pealtvaatajaid ega ka pealkirja tarvis. Tsitaadi lõpp. Selle järelduse põhjal jääb tunne, et kunstihoone projekti mõtleme kohe pealkirja välja. Palun oodake, näol on tegemist projektiga, mis sarnaneb no 99 teatris 2011. aastal lavastanud Michael Frini etendusele. Võtame uuesti. Raul Ranne mõtiskles toona Eesti Ekspressi veergudel põhjuste üle, miks see etendus teatri repertuaari sattus. Tsiteerin, aga ikkagi ei mõista ma, miks võttis, selle tükib, mis oleks ootuspärane ja täiesti mõistetav vana Baskini teatri repertuaaris oma kava, no 99, teater ainus õigustus tundub olevat ehk see, et trupp, kes on pannud publikut mõtlema ühiskonna haigustele võimu ja vaimu vahekordadele, kes on näidanud kõige säravamal moel improvisatsiooni, jõudu ja võlu võib mingil momendil hakata tundma hirmu järgmise soorituse ees. Tahaks panna aina vingemalt ning publiki näikse soovivat kogeda üha vägevamat elamust. Aga kas sa suudad enam, kas jaksad ja oskad? Üks lineaarne selgepiiriline ja lihtne komöödia võib selles olukorras pinged maha võtta, et seejärel jälle vabalt ja värske peaga niinimetatud oma asja kallale asuda. Kui see Raul Ranne järeldus no 99 teatri lavastuse kohta on ligikaudselt samasisuline seisukohaga, mida maarjamürk väljendas kunstihoone näituse mõtleme kohe pealkirja ka välja, palun oodake kohta, siis jääb üle vaid küsida, miks ta seda ei teinud mille tingis ümber küsimuse ringiratast rääkimine? See ei ole ratsionaalne tegu. Apostel Paulus hoiatab kirjas Korintose lastele. Tsiteerin. Sest kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale sest keegi ei mõista teda. Ta räägib vaimu ajel ju saladusi, aga kes prohvetlikult kõneleb, see kõneleb inimestele nende ehitamiseks ja julgustamiseks ja lohutamiseks. Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust. Ma tahaksin, et te kõik räägiksite keeli aga veel enam, et kõneleksid prohvetlikult, sest see, kes kõneleb prohvetlikult, on suurem keeltes rääkija. Olgu siis, et ta ise neid ka tõlgendab, et see esitaks kogudust. Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin keeli, mis kasuma teile tooksin, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel või prohvetlikku sõna või õpetust nõnda Unga hingetute pillidega olgu vile või keelpill, kui nende helid ei erineks, kuidas siis saadakse aru, mis on puhutud Vilel või mängitud keelpillil. Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks. Nõnda ka teie, kui ta keelt kasutades ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse. Te räägite sisu tuulde. Nii palju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu. Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale umbkeelne ja rääkija minule umbkeelne. Nõnda ka teie. Kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks. Seepärast, kes räägib keeli palvetagu, et ta võiks neid ka tõlgendada. Tsitaadi lõpp. Teiseks, mitte midagi ütlemise näiteks valisin saatesse Tenes Barcase Eesti kaasaegse kunstimuuseumis veel kuni neljanda juunini avatud näituse hautokaal minust self Ahto siin Teed Body tehniks pressiteksti mille koostas näituse kuraator Ingrid Ruudi. Siinjuures on tegemist mõnevõrra teist tüüpi, mitte millegi ütlemisega. Kui keeltes kõnelevate apostlite puhul on ülaltoodud Ülari Bloomi kirjelduse kohaselt tegemist täiesti uue ja kõigile arusaamatu tekstiga siis Ingrid rukti tekst on jällegi Bloomi näidet jälgides nagu koraan, mis jälgib ja kordab traditsiooni. Ploom viitab seda mõttekäiku arendades eestikeelse koraani tõlke autori Haljand Udam artiklile. Araablased ja islam tee prohvetiajast tänapäevani mis ilmus 2001. aasta Vikerkaare topeltnumbris 11 12. Tsiteerinud Amy artiklist. Islami alguseks oli meie ajaarvamise 610. aasta Rama tammikuu seitsmeteistkümnes päev kui Meka kura isi hõimust pärinev 40 aastane Muhammad ibn Abdullah, kes hiira mäel asuvasse koopasse mõtluseks oli üksildunud, kuulis häält, mis talle ütles. Igra loe ja nägi inglit. Kui Muhammad oli vastanud, ma ei ole, lugeja, haaras hingel ta kõvasti enda embusse ja kordas käsku. Tõrkuv Muhamaatse käsu Igra veel kolmandal korral. Alles siis vabastas, hingel tooma embusest. Kohkunud Muhammad põgenes koopast, arvates, et temast on saanud džinnide meelevallas olev luuletaja, mis tema meelest oli taunimisväärne amet ja hakkas mäest alla jooksma. Poolel teel kuulis ta enda kohal häält. Sina, Muhammad, oled jumala prohvet ja mina olen Gaabriel. Vaadanud üles nägi ta inglit, kes oli täitnud kogu taevalaotuse. Järgmisel korral ilmutati esmalt ainus kirjatäht Nun ning seejärel tõotan Roosulega ja sellega, mida ta kirjutab, Sulle osaks saanud jumala armust ei ole sa meelehaige. Sa pälvisid tohutult hüvesid ja loomult oled sa ülevam teistest, sa näed ja nad näevad, kes on hullumeelne. Sinu isand tunneb neid, kes eksivalt tema teelt ja teab neid, kes lähevad mööda õiget teed. See on 68. suure algus. Muhammad ise tõlgendas seda sõnumit nii. Esimene mille jumal lõik on Roosulg. Ta ütles sellele, kirjuta. Sulg küsis, mida ma kirjutan. Pane kirja minu loomistöös olev tarkus kuni surnuist ülestõusmise päevani. See, mis sel moel kirja pandi, on ülistusväärne lugemine hoolega hoitud kirja tahvlil. Koraan pandi niisiis esimest korda kirja taevas inglite juures. Ja seal püsib ta igavesti kui raamatu ema olles kõigi üksteisele järgnevate maiste ilmutuste ajatu arhetüüp. Seetõttu peavad muslimid islamit esimeseks ja kõige vanemaks religiooniks. Tsitaadi lõpp. Muhammad sarnaselt apostalikule tantele on vahendaja. Sellele viitab asjaolu, et Muhammad kardab, et ta on sattunud talle luuletusi tsiteerima asuvate džinnide küüsi. Kuid erinevalt poeedist ei tegele prohvet mitte tõlkimise ja tõlgendamisega, mida Mohammad ei peaauväärseks ametiks, vaid loeb, mitte ei kirjuta, vaid just loeb arheotüüpset ainuõiget aegumatud tõde sätestavad teksti. Ingrid Ruudi poolt koostatud pressideks Tenes Farkasi näitusele hautokaalne Afto SIIN TEED Body tehniks. Muideks see näituse pealkiri kuulub näituste pealkirjade tüpoloogiast tüübi alla. Kirjanduslikud tsitaadid selle pika äraspidiselt kirjandusliku pealkirjaga näituse pressitekst algab järgmiselt. Tsiteerin. Tennises Farkasi isikunäitus, auto ka on ju seal Ahto siin teed Body tehniks tegeleb valikute, ebakindluse ja ettevalmistusega, näitab normaalsust suhtelisust ning seab kahtluse alla tõetootmise ja teadusliku ratsionaalsuse tsitaadi lõpp. Kõik, mis sellele sisse juhatajale lõigule järgneb, on üsna tervemõistuslik. Tsiteerin näitena veel kaks lauset. Näitus koosneb EKKM ruumiga, suhestuvad test heli ja ruumiinstallatsioonide eest ning uutest fotot ja tekstiilist materjali kasutavatest teostest. Tsitaadi lõpp. Selle lause algus meenutab veel natuke kanooniliste logoread, aga järgmine lause on juba täiesti kirjeldav ja informatiivnegi. Näituse üheks inspiratsiooniallikaks on USA, Liibanoni kirjaniku Rabich ballamediini teos on annessesseri vumann, kust pärineb ka pealkirjana kasutatav tsitaat. Tsitaadi lõpp. Ning edasi läheb tekst ainuasjalikumalt, kuid mul on põhjendatud kartus, et esimesest lõigust keegi edasi ei loe, sest selle põhjal jääb mulje, et tekstil puudub igasugune sisu, vaid tegemist on lihtsalt kanoonilise kordusega. Juhtusin näitust külastades muuseumi kohvikus Ingrit pruudid kohtama ning ütlesin talle, et mul on tunne, et näituse eel läks kõik nii nagu tavaliselt. Pressitekst jäi natuke hilisemale hetkele kui viimane hetk ning hädas pöördus ta kõigile kuraatoreile ja kunstnikele tuttava internetti ressursi Fathanrit lätters punktorg poole ning lasi pressiteksti robotil koostada. Möönan, et minu sellesisuline väide põhines pressiteksti esimesel lõigul, millest ma edasi ei lugenud. Ma ei hakka seda lõiku siin eraldi analüüsima. Leppigem lihtsalt tõdemusega, et kunstikirjutises valitseb kaanon, mille prestiižsõnavarasse kuuluvaid sõnu õige süntagma kohaselt ritta ladudes on võimalik luua mittemidagiütleva ent kaanunile vastavaid tekste. Sellel süntagma eripärasid on pikalt ja põhjalikult uurinud Aliks rulett ja David leviin kelle 2012. aastal ilmunud uurimus International Art English on internetis vabalt kättesaadav ning eesti keelde tõlgituna leitav 2012. aasta artišoki biennaali kataloogist millele ma aga Ruudi koostatud pressiteksti kontekstis tähelepanu tahaksin juhtida, on asjaolu, et taoline kaanon ei ole midagi kunstimaailmale ainuomast kuku. Raadio saates Keskpäevatund kirjeldas kuuendal mail Priit Hõbemägi rail Balticu vastset kasumi uuringut sarnase mudeli alusel loodud dokumendina. Toon teieni hõbemäe monoloogi, millele Marek Strandberg takka kiidab. Minnes edasi selle Rail Balticuga selle möödunud nädala alguses avaldatud andjangi auditi osas on märgitud ka seda, et seal, kus uuringud, tasuvus, jah, tasuvusuuringu osas on mainitud ka seda et kasu majandusele on hakatud millegipärast arvutama kaudselt siiamaani on nendes neid visibility, Stadisid on olnud päris kõvasti külalisel veetakse seda teist kolmandat inimesed suurtel kiirustel ja külade kaupa istuvad rongile, sõidavad siis Riiga ja mujale. Aga nüüd, et on sealt arvutatud, nii et rahaliselt on projekt nagu suures miinuses, aga kaudne kasu on siis näiteks müra vähenemine või siis sotsiaalse sidususe suurenemine. No ütleme ausalt, et kui ma näen selliseid sõnu ja selliseid lõike ja siis hakkavad mul kõik häirekellad kohe helisema kui hakata, kui hakatakse kasu palka, siis see näitab, et, et asi ei ole, see asi ei ole hea, kui hakatakse. Ühesõnaga, kui ei ole võimalik plusse-miinuseid kokku lugeda selgelt, kui tegu on majandusliku projektiga, kui hakatakse rääkima mingisugusest kaudsest kasuste sellist sotsiaalse sidususe suurenemisest, siis asi näidates ütleb see, et otsitakse kunstnikult mingisuguseid argumente selleks, et kehvakesed projekti kuidagi vee peal pidada. Ma mäletan väga hästi kahte seriaali, mis kunagi televisioonis jooksid. 90. aastal valmistasid inglased selliseid filmi nagu greibi trein ja ajan, Richardson mängis seal peaosa ja sellele, et see oli nii populaarne, sellele tehti, järgmine nimi on Kravitz Rainbow, siis see räägib Euroopa liidu, toonase see Euroopa majandusühenduse, Euroopa Liidu rahade kõrvalekantimisest täpselt samasuguste hiigelprojektide kaupa, seal näidatakse põhjalikult, kuidas luuakse projekt, kuidas on, tekib, imbub selle projekti juurde juba seal brüsseli tasemel tohutu hulk inimesi, kes kindlustavad endale aastateks sellega töö. Kuidas tekivad nii-öelda kohalikud Satraabid, kes on huvitatud ka maade või mingisuguste oliivipuude omastamisest mahamüümisest või midagi taolist. Ja kuidas siis selle mängu keskele satub üks uus noor ametnik, kelle nimi on Dorfmann, kes ei saa üldse sellest mängust aru, kes on nagu selline nagu kergelt nii-öelda vürst muskin, kes vaatab suurte silmadega, teeb kogu aeg Nende otsustajate poolest seisukohalt siis valesid otsuseid, ehtede, ratsionaalseid otsuseid, aga neil on kõik vaikselt hämaras ammu ära otsustatud ei tohi teha mingeid ratsionaalseid otsuseid, tuleb käituda nii, nagu näitab varjatud loogika kogu selles protsessis. Minu teada on ainus enam-vähem populaarne mängufilm, mis kunstimaailmamehhanisme paljastab 2009. aastal valminud film antidelt, kuid minu arvates on see film võrdlemisi halb tähenduses labane. Kuid siinjuures pean möönma, et ma ei ole tegelikult pädev ütlema, kas hõbemäe soovitatud greibitrein ei ole mitte sama labane majanduspoliitika karikeerimine. Aga igatahes, kes ei ole näinud, soovitan mõlemad ära vaadata. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis veel 28. maini avatuks jääv Reimo Võsa-Tangsoo fotonäitus vahetu vaevatasu. Lasen vahelduseks näitusel iseenese eest kõnelda. Võistlejatel on ülalkirjeldatud, näevad küll. See on võetud South Lake City 2002. aasta meeste uisutamise ärisse ülevaatest. Veel on videos näha, et kaamera möödub võistluse ohtlikest kaadritega. Valgetes rõivastes operaatoreid tervitas kohale tagasi ju välja keskosas. Publikut ka vist ei ole. Fotograafidest sügiseti üles, kui näidatakse võitjat. Paremas käes vaata suhtes vasakul olev oletatav tüdruk vaatab pisi välja vasakule, seejärel midagi, mis tundub olevat pildist väljas. Selles suunas sirutavad välja pehmed käed. Teise käega toetata vastukeskse meessoost tegelase, vasakukäelise alaseljas sinisetäpiline kleiti meenutab rei naise peas roosa otsiku kohale sõlminud kettamehe vasaku käega. Tegemist on mälufilmiga, mille aluseks on kaabel. Seega on selle vorm ette antud 16 üheksa külje. Kohta. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saate avas intervjuu kunstniku ja kuraatori Jevgeni Zolotko. Ka ajaloorubriigis kõlas lõik telesaatest. Teadlased ja Peeter linnapi koostatud saatest kunstiruum. Metagreatiivis olid vaatluse all Maarin, mürgi ja Ingrid Ruudi tekstid, millega seotud probleeme aitasid mõtestada Ülar Ploom, Haljand Udam ja Priit Hõbemägi. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.