Kagu-Aasia maadest oleme muusikalisel ekskursioonil käinud siiani ainult laoses paali saarel. Sedakorda heidame aga pilgu camputšiasse, millest tänu kaasaja tormilistele sündmustele viimasel ajal küll palju juttu on olnud, kuid mille kultuur meile küll üsna tundmatu on. Kõigepealt peaks muidugi juttu tegema, Gescamputsias elavad sest sellist rahvust nagu Gambutsialane pole olemas. Kambodža elanikkonna põhimassi moodustavad grammeerid, kelle päritolu on siiani veidi segane. Mõned arheoloogiliste väljakaevamiste leiud annavad põhjust arvata, et indohiina selle rajooni põlisasukaid võib pidada lähedasteks Austraalia ja melaneesia rassidega. Sinna juurde on segatud veel vanaindia ja mongoli iidset verd. Ja nõnda siis elavadki Kambodžas inimesed, kes on aasia kohta küllaltki pika kasvuga keskeltläbi 165 sentimeetrit. Meil on kõrgelauk võrdlemisi suur nina ja täidlased huuled. Nahavärv on üsna tume ja mustad, juuksed tihtipeale kähardunud. Nooruses on khmeeri naised väga kenad, nad on peened ja lõtked, õilsa rühiga, mandlikujuliste, vapustavate mustade silmadega, mille vaaden tuline ja õrn pika kaelaga, ümarate õlgade, kauni klindi rinnaga juuksed lühikeseks pöetud, mis annab neile veidi poisike seeliku peibuta filme. Kuid vananedes ajavad naised oma juuksed täiesti maha, nagu pühenduksid nad religioonile ja lohutavad end Beetlinerimisega, mis muudab vanaeitede suud mingi ebasümmeetrilise veripunase auku sarnaseks. Aga eks aeg teeb oma tööd inimese kallal, ilmakaarest sõltumata. Läheme parem muusika juurde, mille ta samasuguseks on jätnud kui mitusada aastat tagasi. Seda enam, et pärale peaksid olema jõudnud ka head vaimud kelle kohalekutsumisega on momendil ametis pillimehed, son, tee tšemm, konn ja soopann ning laulja maasoolõng Tshre rotee külast. Helirida on pooltooniline ilma viienda ja kõrgendatud neljanda astmega. Nii see helirida ise kui ka pillidena saalne tämber peavad näitama muusika seost maagiaga. Sellest helireast veel nii palju. Ta on pärit tegelikult Indiast, kuid seal juba peaaegu täielikult unustatud, nii et teda veel ainult mõned rändhõimud mäletavad. Nüüd siirdume ka lõng Tšureerodee külast tunduvalt põhja poole kardemoni mägedesse. Pill, mida praegu kuuleme, on bambus, vile, Bei Pork. Tal on seitse auku peal ja üks allveeparki. Esivanemaks on niinimetatud suu, orel, Kloy, mida meie rohkelt kuulsime saates klaase muusikast. Hiinas tuntakse teda IRL nime all. Vanim öö on leitud üle 2000 aasta vanusest hauast ja tal oli 22 pilet. Beiborki sugulane on veel härjasarvest või elevandiluust valmistatud säng mida kasutatakse vaimude austamistseremooniatel ja elevantide kutsumiseks. Kruvidega Bei purk ainult soolopill pole, jõuab kätte õhtu ja poistel tarvis küla vahele kurameerima minna. Kuidas sa tüdrukuid way õnnidest välja saada? Eks siin peab pidurdama laulukunst praegu kuulemegi noormeest Oopo külast beiborki saatel oma meelitus kunsti demonstreerimas. Kui aga mõnel mehel beiborki parajasti käepärast pole ja laulu ühelgi mitte just eriti kiita. Kõlbake veidi lihtsam pill. Kas tuleb tuttav ette muidugi seal parmupill, mida sealkandis kutsutakse Ankots. Ja nõnda siis kõlabki camputse armuhüüd, parmupilli. Eriti kaunid neiud on vist aga need, kelle onni ees kaks parmupilli korraga hüüavad. Et kahe üheaegselt kõlava parmupillimäng liiga kõrvulukustav ei oleks, tuleb nende keelte andatide külge väikesed vahast pallikesed kinnitada see mahendada heli ja teeb ta veel meelitavamaks. Parmupilli saatel võib ka nalja teha. Kaks noormeest laulavad, õigem oleks isegi öelda, et improviseerivad sest külarahva määratlemiseks mõeldud laul sünnib siinsamas kohapeal. Ja tõepoolest tänu osavatele efektidele on isegi meil seda päris naljakas kuulata. Mis veel siiski ka sõnadest aru saab. Võib muidugi arvata, et ega enam lihtsamaks minna ei saa, vähemalt pillide osas mitte. Aga võta näpust. Kui ka parmupilli käepärast ei ole, võib ju lihtsalt Slekki puulehe huulte vahele panna ja ongi ka meil tuntud. Vahel juhtub ka nii, et isegi lehte pole kuskilt võtta. Siis võib appi võtta lihtsalt käed. Misega niisugusest plaksutamisest välja võib tulla, kuuleme järgnevas loos. Kord palusid kolm meest, et kaubitseja nad paadiga üle vee viiks. Vaevalt oli paat kaldast eraldunud, kui üks sõber võttis kepikese kätte ja hakkas laulma ning kepikest sõrmedega trummeldama, just nagu see oleks olnud Sadie. Teine sõber kuulis lõbusat laulu ja hakkas muusika taktis käsi plaksutama. Aga kolmas ei pidanud kiusatusele vastu, tõusis püsti ja hakkas tantsu lööma. Paat läks ümber ja kogu kaubitseja varandus uppus. Sõbrad hakkasid süüd kohe üksteise kaela ajama. Üks ütles teisele. Poleks sa tõusnud ega tantsinud, oleks jäänud paate ümber minemata, eks maksa nüüd kaubad kinni. See ajas vastu noi. Paat läks ainult sellest käte plaksutamisest. Ilma selleta ma poleks püsti tõusatki. Käte plaksutajaga ütles, kuidas nii? Mina plaksutasin ju ainult selle peale, et tema laulis ja tegi nagu mängiks, sadievud. Ilma selleta poleks ma kordagi plaksutanud. Ainult tema on kõiges süüdi. Las tema maksab. Vaidlesid, vaidlesid ja läksid lõpuks kohtusse. Süüdistasid 11 kohtuniku ees, kohtunik ei osanud nendega midagi peale hakata, vaata, saatis nad kuninga juurde edasi. Kuningas kuulas asjaloo ära ning lausus. See, kes tegi pillimängu järele, maksab kinni ühe kuuendikuga koobast. See, kes käsi plaksutas, maksab kaks kuuendiku. Ja see, kes tantsis, maksab kolm kuuendiku sõbradeid targa otsusega nõusse rahunesid ega tülitsema teha. Jutukeses räägiti, et üks sõpradest aimas järele pilli nimega said jõu. Kohe kuuleme, kuidas see kõlab. Vanasti kasutasid sa teod, pimedad muusikud oma laulu saateks templi tseremooniatel. Tänapäeval kasutatakse teda üsna vähe. Üks põhjusi on kindlasti ka see, et saad jõud, kuigi tal on ainult üks keel, on väga raske mängida. Keelt tõmmatakse parema käe nimetissõrmeküünega sama käe teiste sõrmedega kergelt keeld puudutades helikõrgust, muutes vasaku käega muudetakse keele pinget lähendades rinnale või sellest kaugendades. Kõlakasti saab lõputult muuta tämbrit ja helikestvust. Mängib camputšiia parimsad jõumängija, share'i imm, kelle improvisatsiooni võib tihtipeale kuuldagaksineeri rahvuslikus raadios ja tõesti tänasest saatest alates ka Eesti raadio vahendusel. Lugu kannab pealkirja saray andet hõljuvad vetikad ja laulja loeb seal üles, kirjeldab mitte üksnes õitsvaid vetikaid kõiki lilli, mida ta oma kallimale kinkida tahaks. Nagu tekstist arvata võib, oli see pulmalaul võtamegi nüüd osa Gambudsja pulmadest. Tavakohaselt teevad tütarlapsed enne abiellumistseremooniat oma hambad Košennilliga mustaks. Kosonilli kasutatakse kanga värvimisel, ülejäänu tseremoonial tarvisminevaid taimseid atribuute tuleb aga otsida metsast. Sellisest otsingust laulab ja mängibki meile praegu orkester rajoonist. Muusikud demonstreerivad ka žestide abil raskusi, mis tulevad ületada rännakul läbi metsa paadisõitu üle jõe võitlust metsloomadega. Kas sa tee ääres, siis mängivad nad saateks naisterahvale ja pillidekson kookospähklist kõlakastiga kolmekeelne viiult roog Mae lauto sarnane Bei paar vasktaldrikuid Ching ja pikliks savitrumm. Skoor. Pikema rutem kõndida kiirustades on. Tulge sõbrad, jõudu juurde, peate jõudma sinna. Astuge kähku, kärmimaksam, tüüdke rohkem ja me jõuame sinna. Jumalad ja jumalannad, lillevaniku tunnete soojus, noorte neidude naeratused. Hästi kositud mees ja naine elavad täielikus kooskõlas. Ärge viivitage, ärge veetke aega juurde, hüvad isandad juurde. Lillevanikut maa jumalatele, kuningapalees, ohverdame vanikut jumalatele veel kord. Püüdke minna edasi, rõõm südameis minna sügavamale metsa juurde, sügavamale juurde. Jõudu, metsa, metsa, ruttu. Pole aega viivitada, pole aega venitada, sammuge metsa. Ja kui te jõuate sinna, tooge ohvriandide suurele issandale, kallis sõber, kes me oleme juba seal, ma arvan, kallis, millised küll? Ostame hobused, aga nad pole kiiremad, kui nii, siis jõudu juurde. Meil pole hobuseid tarvis ja meil pole ka raha püüeni kõndida läbi metsa, nii ruttu kui suudame. Mehed-naised mu lapsed otsejoones läbi metsa. Tehti ruttu, lapsed, kähku edasi. Mehed-naised otse läbi metsa, et leida bot värvilist lakki, ohverdada see vanale maole. Sest kallis, väike õde, kas meie ihale õnne? Ma jõudsin esimesele kohale ja leidsin metsast oivalist laki, mis seal keskamriend, klient on lamp, see on Krienn, pan lamm. Vaata väga healt määrides hambaid. Kui on pulmad, siis peavad olema ka pulmakingid. Pulmakinkide kätteandmise saateks käib aga selline muusika. Mängib nõidade orkester Jemm Reapist koosseisus oboe nimega Penn, poogenpillid troo i ja truu Chappei ja kaks skoori. Tütarde mehelepanekut tekivad nende isadele teatavasti väimehed ja käib heade uni juurde, kui neid vahel külla kutsutakse. Kuid kuna Gambudsias, nagu igal teiselgi maal on nii rikkaid kui ka vaeseid võib sellise külaskäigu ajal mõndagi juhtuda. Ühte seika kuulemegi järgnevas loos. Rikkal mehel olid kaks vahimeest, üks neist rikas, teine vaesemast vaesem. Kord kutsus äi väimehed külla, nad said kokku ja vaene ütlus. Äi kutsus meid sinuga küll, aga mina ei lähe. Kardan, ma olen lihtne inimene, pole harjunud suurte lõunasöökidega tähtsate külaliste ja kalliste roogadega. Ma ei tea isegi seda, kust küljest neile läheneda, teen midagi teisiti kui vaja ja kus siis selle häbi otsrikas või ei ole hea inimene, pole siin hirmsat midagi proovista sugulast veenda. Istume kõrvuti laua äärde, kui sa nii väga kardad, nii kui sa ei tea, mida teha, vaata mind ja tee niisamuti. Vaene Väi mõtles pisut ning nõustus. Läksid siis koos külla ja istusid laua äärde. Kõigepealt anti hariliku riisi, siis teogarbisuppi, rikas Väi võttis teokarbipulkade kasvu, imes tühjaks ja sülitas tarbija ettevaatlikult rätikusse. Vaene aga pani ainult seda tähele. Kas teokarbi suhu pistis ka diskarbi suhu ja hakkas närima, sest kõik, mis ta elus seni söönud oli, pidin närima. Näris ja näris ning oleks peaaegu hambad murdnud. Neelas vastu tahtmist lõpuks allagi. Rikas Väi nägi, et vaene närib teokarpi, aga ei saanud midagi ütelda. Pani siis supi kõrvale ja võttis tükisuhkruroogu. Ta pistis selle tükikese endale suhu ja imes kuivaks, aga rootsu sülitas ettevaatlikult rätikusse. Naine nägi, et rikas paneb suhkruroogu, sugu võttis ka tema tükikese, pistis suhu ja hakkas närima suure vaevaga närista selle läbi ja oleks neelates peaaegu oksele hakanud. Rikas Väi märkas, et vaene ei saanud temast jälle aru aga ei saanud midagi öelda. Siis anti harilikel nuudleid rikas või toppis endal suu muret tuld täis. Äkki aga tuli talle meelde, kuidas vaene väiteokarbi ja suhkrurooga vaeva nägi. Ta ei pidanud vastu ja purskus naerma, kusjuures nii et nuudlid läbi linna välja tulid. Vaene nägi seda ja ütles. Nonii, vend, mulle aitab. Teokarbi, närisin kuidagi puruks. Üks ja suhkruroo neelasin ka veel alla, aga nuudleid mina läbi nina küll ajama ei hakka. Sama seeemm reaapi, nõidade orkester esitab Vello, mille abil kurje vaime eemale põletatakse. Vanne, pain, jai. See on tüüpiline näide varast camputše muusikast. Kuigi helirida on Hebdo tooniline, see tähendab tauni jagatud seitsmeks võrdseks osaks. Nagu Kambodža klassikalistele orkestritele omane, sarnaneb mängustiil siiski enam mõningatele India primitiivset muusikavormidele. Poogenpillidel on vägana saalne toon ja neid mängitakse legaatos. Trummid on agressiivsed ja ka inimhääled Kriaatroo i ja troo ungal hästi kokku kõlada. On juba kaks korda mainitud, et mängib nõidade orkester. See võib meie jaoks muidugi veidi imelikult kõlada, aga sinna pole midagi parata, sest mängisid tõepoolest nõiad, kellel traditsionaalsetes kultuurides vaieldamatult suur tähtsus on. Metsa- ja külavaimude väljakutsumise ajal võivad külaelanikud paluda neilt heaolu tulevaks aastaks või siis näiteks seda, et keegi tõvest paraneks. Kui mõni vaim saabub, tervitatakse teda kindla palaga, mis talle meeldib. Igal vaimul on loomulikult oma meelislugu. Nüüd kõneleb aga vaim ise. Vaim siseneb mõnesse välja valitud naisterahvasse, kes on saanud pühendatuks kas pärast mõnda unenägu või haigust. Võimsisenike video, põhjustades külmavärinaid üle terve keha. Sellest momendist alates pole naine enam tema ise. Tema suu läbi kõneleb vaim. Kui keegi on aga väga haige, on tarvis vaimudele ohverdada pühvel. Kohe kuuleme, kuidas see käib trummirahva juures. Trummid tulid camputšiiasse seitsmeteistkümnendal sajandil varju otsima pärast seda, kui vietnamlased olid purustanud nende kuningriigi Champa. Pühvel tapetakse tseremoonia esimesel päeval pärast kolm päeva kestnud tantse ja ohvri toomist maetakse looma, tea pühaliku rongkäigu saatel maha. Orkester koosneb kahest topeltnahaga trummist, mass kongist poest Cashanai, mis erineb meel jo poest ja kolmest kuni kuuest lapsest, kes toovad rütmi rohelised bambustüvel, mis lebab põrandal ja asendatakse murdumise korral kohe õue. Vaatamata rahvusliku usundi tugevale mõjule on Kambodžas tugevad juured ka budismil. Kaheksandal sajandil kinnitas camputziascanda budismi mahajaana ehk suure vankrivool. Vankri all mõeldakse teed pääsemisele kui sina. Jaana ehk väikese vankri puhul oli keskne kuju ja ideaal enesesse süüvinud tark kes tegeleb ainult iseenda nirvaanasse toimetamisega, on maha jaanas temale helistatud bodhisattva, kes on putanud taseme nirvaanasse kanduda, kuid ei tee seda kaastundest teiste inimeste vastu ja sünnib pidevalt ümber, aidates teisigi õigele teele. Budismi. See vorm rahuldas kõigepealt elanikuna laiu masse sest ta tõotas pääsemist mitte ainult munkadele, vaid ka igale ilmalikule. Praegu kuuleme, kuidas laulavad mungad praju vonksi Pakoodist, Nompennis ja käimas on püha nimega Me haka Boczia. Lauljaid on mõnisada, lauldakse paali keeles ja kolmel noodil, nagu Indias vedasidki. Kuid kogu austuse juures munkade vastu liiguvad rahvasuus nende kohta ka niisugused jutud. Elas kord munk, kellel oli kaks õpilast. Ühel ilusal hommikul siirdusse munk, nagu alati koos õpilastega annetusi koguma. Nad jõudsid ühe noore ilusa lesknaise majja. Lesknaine andis igale mungale kaks banaani. Meie munk läks tema juurde viimasena. Lesele oli ainult kolm banaani järel. Ta tonnine munga kassi. Munk pani tähele, teistele anti kaks talle aga tervelt kolm banaani. Nii ta jõudiski otsusele, et lesknaine temasse armunud. Meeldivate mõtetega jõudis ta tagasi kloostrisse ja kohe pärast imelist hiilis salaja välja, suundus lesknaise majja. Ta puges maja alla ja vaates lesknaine, istub üksi tõrviku ääres. Ning küsis majalt. Kas mäletate, kolm banaani? Less kehvates Resanud millestki aru, kuid taipas siis, et märkan temasse. Armunud ei vastanud midagi. Kas mäletate veel kolme banaani teises munk uuesti? Tulge välja, vastas lesk. Niipea kui munk pea välja pistis. Lehm lesknaine teda tõrvikuga näkku. Munk põgenes, kiiresti, jooksis kloostrisse. Õpilased ärkasid, EKisusid kost hilja, tulete, õpetaja ja miks on teil nägu haavades? Läksime jalutama, seletas muuk. Tahtsin raskeid mõtteid eemale peletada, aga puutusin kogemata herilasepesa vastu. Herilased, nõelasid mind ja ma pidin tagasi tulema. Mitmel korral on mainitud nauto sarnast pilli Chappei. Tšarterreisid on kahte sorti. Chappei tong, väng, pika kaelaga ja Chappei tonkley. Lühikese kaelaga Sandee Lyong three rotee külast mängib praegu pikka kaela Katšarteil. Graniungi puust kael on 185 sentimeetrit pikk, keeli on kaks paari ja paarid on omavahel häälestatud. Grinti parema käe nimetissõrme külge kinnitatakse härjasarvest mediaator Kaczapei mängimist. See on üsna keeruline ja nõuab lisaks osavuselega väga head kuulmist sest vajutades keelele ühe koha pealt, kuid erineva tugevusega võib pillimees kuuldavale tuua erineva kõrgusega helisid. Laad, milles on praegu kõlab lugu on pärit jällegi Indiast ja Kambodžas väga laialt levinud. Ka mängustiil on väga ingellik ilma hiina või haava mõjutusteta. Et CB väga populaarne pill on ja et tema abil lausa imesid korda võib saata, näitab järgmine lugi. Elas kord noormees nimega Apang. Kui jõudis viljalõikuse aeg asuda elama onni põllu ääres ja valvas reisi. Ta elas seal päris üksi. Kaasas oli tal ainult Chabee, milliste hetkekski ei lahkunud. Päeval ei tõstnud Apang silmi põllul. Öösiti mängis ta Chapeedia, laulis tema laule, kuulis üks surnud naine ja hakkas igal ööl tema uni juures käima, laule kuulama, jäänud lõkke paistel soojendama kord vaatluse pangonnist välja ja nägi, et üks tütarlaps istub lõkke ääres, soojendab käsi. Apang hõikas. Hei, kes seal on? See olen mina, vastas surnu. Oleksid just nagu surnud. Surnud veini, et mis siis. Aga mis su nimi on? Minu nimi on tee ja ma lendan üsna tihti siia sinu laule kuulama. Tütarlaps astus onni, istus ja kuulas, kuidas pang laulab ja mängib. Pange tei. Muidugi armusid teineteisesse. Viljalõikuse aeg möödus. Jaapangil tuli külla tagasi pöörduda. Aga kas sa minuga kaasa võtad, küsis teil temalt. Vaata ette, ega mina sind maha jätta. Ära karda, ma võtan su kaasa. Pangedas riisikülasse. Aga tei lendas oma õdede juurde luba küsima. Ta pangi juurde üle kolida. Õed olid nõus ja mõtlesid isegi nendega ühineda. Peatselt tuli Apang tagasi ja vist ei endaga kaasa. Juhtusettei õed kutsusid Apangi jahile. Noormees oli nõus. Nad eksisid kaua, kuid ei leidnud mingeid metsloomi. Lõpuks sattusid nad paksu kliinikusse, kus neile tuli vastu väike konnadki. Õed nägid seda ja hakkasid kisama. Ettevaatust, armas vend, suur elevant tuleb, jookse päästa end enne, kui siia pandvates ringi, kuid elevanti näinud. Ainult pisike konn istus tema ees maas. Pank püüdis ta kinni ja tahtis jahikotti pista, kuid õed tõstsid palli suuremat kisa. Päästa end vend või ei näe sa hiigelelevanti? Ei näe ma midagi, vastu saab pank ainult selle looma, püüdsime kinni võtiskonna välja ja näitas õdedele. Surnud, tormasid igale poole laiali, lendasid minema, isegi seldades kiiremini, olekesid. Jookseme siit minema. Tuleb ka teil kaasa võtta, kas saab siis niisuguse inimesega koos elada? Peab olema ime jõudit sellist elevanti püüda. Nii saigi Apang teist tema õdedest lahti. Lõpetuseks kuulame veel üht soolo paladžapeile. Prillimees Stockmann on võtnud vaba improvisatsiooni aluseks neli meloodiat. Pat tšai samm, kong, Hatcher Clay janud korre. Mäng käib põhiliselt ülemisel keelte paaril, kuna madal paar lihtsalt niisama kaasa suvise.