No nii, selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Pere filmida, kuulata, teine kuulab. Laboreid olles, palun, koguneme nüüd natuke kus ema on ema. Selge, tähelepanu küll. Nardoderne SUP modell ei mõjuta Jacksoni ema tähelepanu. Tere, perepildid, sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Tänases saates kutsun teid külla Sänna kultuurimõisa perele. Kadija Hendrik kolisid Sännasse mitu aastat tagasi. Nüüdseks on nemad mõisale ja mõis neile elu sisse puhunud ning kultuurimõis pakub mitmekülgset elamise ja olemise võimalust paljudele inimestele. Seal on oma koha leidnud ka leiutajate külakool. Kuidas kultuurimõis tekkis ja mismoodi mõisa pere elab, sellest rääkisime juuli lõpus ühel vihmasel sügise moodi päeval. Istusime kultuurimõisa raamatukogu toas ja akna taga vankris magas pere pesamunarahval. On selline tuuline ja jahedavõitu ilm ja mina olen täna külas Võrumaal Sännas ja minu vastas istuvad Kadi ja Hendrik. Tegelikult on pereliikmeid rohkem, veel vähemalt kolm last võtavad igaüks kuskil oma toimetusi ja kõigepealt Me alustamegi juttu ema ja isaga. Kadija Hendrix. Sänna mõis on praegu selline säravkollane, ilus puidust maja, valge pitsiga. Siis kui teie tulite siia umbes neli aastat tagasi, oli ta üks luitunud, värvitu, natuke pehkinud ja mädamahajäetud koht. Mis koht see Sänna mõis teie jaoks on? Mingid määrasin, elu ikka oli ennem ka, kui me tulime, siin tohiks raamatukogu ja seenekülaseltsi tegevused ja aga noh, eks ta muutus kõvasti, kui me siia tulime, sellest nagu elu sisse puhuma. Ja meie jaoks on ta saanud elukeskkonnaks, et see on see maailm, milles me elame praegu. Nüüd, kui sa rääkisid, et Sänna mõis oli vana ja luitunud siis minu jaoks nagu Sänna mõis oli hästi ilus Baby sobilik hoone, mis väga inspireeris tegelikult võib-olla ma ise siiamaani polekski seda väljastpoolt nii ilusaks renoveerinud, nagu ta praegu on mind kuidagi see vana ja luitunud ja ajalugu täis välispind, väga kõne tas, aga mul on hea meel selle üle, et me ta ära renoveerisime ka väljastpoolt, et nüüd on ta ilus, kollane, päikeseline, aga jah, sellest kohast eespool, see on meie kodu meie kodu ja, ja see, meie töö. Ja ausalt öeldes ma ei tea, kust algab üks ja kus lõpeb teine, et siis ma nagu pigem mõtlen, et see elu, et see ongi meie elu ja me teeme neid asju nii või naa, et ükspuha, kes sellega tulevad, palka või muud hüvesid, me lihtsalt teeme seda, me oleme väga inspireerinud ja, ja väga tugevalt kontakti saanud sellega, mis me teeme. Ütleme ära ka, kes on need, kellega te siin koos olete selles maailmas elate oma perest, alustage kõigepealt. Meil on seitsmeaastane Teodor, Viieaastane Friida ja üheksa kuune Rafael. Ja meie pere on siis kogu aeg sellises muutuvas suuruses, meil käivad erinevad vabatahtlikud. Ta on pikemaajalised vabatahtlikud, lühemaajalised vabatahtlikud, näiteks hetkel on meil majas Itaaliast Enriko, kes tuli meile aastaks ajaks. Samas on meil majas vinneta Lätist seinal vabatahtlik, siis 50 pluss kes tuli kaheks kuuks ja nii edasi ja nii edasi. Meil kogu aeg toimub liikumine, et meil on kogu aeg võib-olla mingi kolm, neli lisainimest majas, kui just ei ole mingit suuremat laagrit või suuremat hulka vabatahtlikke vastu võetud. Meie juures majas elab veel meie, noh, kuidas öelda raamatukogu, tädi selle teenuskeskuse nii-öelda juhataja oma perega, oma lastega. Mõned perekonnad on siia kolinud ja noored inimesed oma lastega. Selline Sänna kultuurimõisa pere kui hästi laialt võtta ja siis teie oma väike viieliikmeline pere siin sees. Mis Sänna kultuurimõis on, rääkige natuke lahti ka teie olete need, kes on mõisale elu sisse puhunud, et te ei ole mõisa omanikud peenetes kleitides uhkes ülikonnas, mõisahärra ja mõisaproua, vaid sellest on saanud Sänna kultuurimõis, mis on. Me oleme tavaliselt selle mõisahärra ja mõisa prillitamise peale mõisasulased, ma ise tunnen nagu kõige otsesemalt äratamist selle ametiga, et ma teen seda, mida Mõis käseb ja teen seda hea meelega, aga mis seal Sänna kultuurimõis on, noh, see on selline mingis mõttes eneseseostumiskoht, et väga raske on öelda, mis ta on, kuna ta on pidevas muutumises nagu inimesed, kes siin sees on põhimõtteliselt ilma nende inimeste tõlkisin sees tegutsevad sõna kultuuri, mis ei ole olemas ja inimesed kogu aeg muutuvad ja toovad nagu endasse välja enda parimad küljed, enda unistused, soovita visioonid ja sellest saabki mingi selline elu, mis paistab väljapoole, millest väljapoolt tulevad inimesed saavad osaleda ja võib-olla inspiratsiooni ja siit justkui midagi nagu tuksub ja särab ja paljude arvates on väga tore meie kaasa arvatud. Mulle endale tundub, et mitte mehe puhunud mõisale elu sisse, vaid jumal tänatud, mõis puhus meile elu sisse. Et kui meie tulime Tartust kolisemirja Sännasse, siis, siis mingis mõttes Me olime, kuidas ma ütlen, tavalised tarbijad, käisime üritustel, tarbisime seda, mida siis kas siis riik, teised inimesed olid välja mõelnud ja meie siis unustasime neid teenuseid. Ja kuidagi see Sänna mõis on õpetanud meid olema siis mitte ainult tarbijad, vaid ka maailma loojad. Ja selles mõttes ma ütlengi, et minule tundub. Õnneks Sänna mõis puhus meile elu, siis jäänudki tarbijad võiks elu lõpuni. Räägi Hendrik, sina ole hea, nüüd see ära, mida inimesed siin kultuurimõisas teha saavad? Siin selles saab teha väga-väga palju erinevaid asju. Just eile käis 100 inimest sinna näiteks kuulama, sest seda mõisa lugu. Ja üleeile olid siin talgud, kus ehitasime rippsilda ja suitsusauna õhtul saime saunas käia, siis käiakse väga palju sõna taevarajal, sõna taevarada on siis astronoomiline matkarada, kus asub Päikesesüsteem, millal korda kavandatud ja sealt saab inimene tunda, kui väike ta on. Siis toimub palju kirjandus, kultuuriüritusi, seal raamatukogu väga vilka sellise programmiga ja väga õdus koht, palju kontserte toimub igakuiselt, toimub väärtfilmid, kinovaatamine siis talvisel perioodil on väga palju käsitööalaseid õpitubasid, toimub väga palju üritusi, mis on suunatud, et inimese potentsiaali avastamisele nii-öelda inimese vaimse arengu. Ta toetavata sellised kursused ja, ja üritused, seminarid toimub loengusarju erinevatel teemadel, näiteks laste seksuaalkasvatusest, kuni astronoomia nii välja, sinna vahele jääb selgeltnägemine, mees, kes ikka veel, et see diapasoon, mis siin teha saab, on tõsiselt lai, nagu terve maailm on väga mitmekesine, siis me pakume, on ka üsna mitmekesine. See on lühidalt, aga täpsemalt kodulehelt jälgida. Tahtsin lisada seda, et, et kuidas sünnivad näidet, mis siin toimub, et mulle tundub, et see on hästi kuidagi orgaaniliselt tulevad esile teemad, et näiteks mul endal tekib huvi. Et huvitav, et mis selle permakultuuriga ning nagu on, et mis asi see on, mõni õudselt tahan teada, et miski vägi minul sees nagu sunnib seda tegema nõndaviisi, et selleks avalikult, et kõik teised saaksid ka sellest osa, see tundub minu jaoks hästi oluline. Et kõik, mis ma teen, oleks nagu jagatud võimalikult suure osaga ühiskonnast. Esialgu võib-olla tundub see palju erinevaid üritusi siis minu enda jaoks nagu tundub see hästi noh, loogiline. Hästi loomulikult minu seest kerkivad üles mingid huvid või mingid ideed ja siis üks idee tegelikult ju kasvab välja eelmisest suur süsteem, mis omavahel väga kenasti toetab, kogu seda kultuuri ei saa tegevust. Sa enne ütlesid nii toredasti, et mõis puhus nagu teile elu sisse, enne olite nagu teiste loodu tarbijad, nüüd te loote ise. Kas te natuke oskate võrrelda iseennast, millised olite enne siis neli aastat tagasi, kui te siia tulite? Milliseid mõisteid nüüd siis kasvatanud on? Võib-olla selline kohe noh, kõigile hästi arusaadav teema, raha teema, näiteks, et kui ma mõtlen neli aastat tagasi selle kadi peale, siis ma arvan, toogadi kindlasti arvas, et kui käid tõelasitkemiste palka saama, et see on nagu selline hästi suur asi, võib-olla, et see muudatus on nüüd ma pigem nagu ma teen, ükspuha, kas sellega kaasneb midagi palgasarnast või mitte, et aga, aga ma teen seda nii või naa, sest seal on inspireeriva, ma tahan seda teha ja on vajalik teha ja ma suudan seda teha siis võib, mis veel võiks erinev olla, võib-olla ma olen julgem, rahulikum ja ma usun sellesse, et kõik, mis minu elus minu maailmas toimub, on minu enda loodud, et ma saan muuta kõike. Ja kui ma olen midagi külge tõmmanud endale näiteks midagi negatiivset, mis mulle ei meeldi, siis võib-olla nüüd ma saan nagu sellest? Ma arvan, et see on ikka nagu enda külge tõmmatud ja ega ma saan seda muuta. Ma ei pea jääma, ma ei pea ohvriks jääma, et võib olla ka see, et sellest nagu ohvriseisust väljaastumine muidugi teel alles selle poole. Vahepeal ma tunnen väga suure ohvrina ennast, kui keegi kuskil nendeks midagi halvasti räägib või midagi tehakse, aga ma nagu teadvustan seda ja ma arvan, see on hästi suur asi minu jaoks muudatus. Henrik, mis mõtted sinu peast läbi käisid? Kadedus on väga olulised asjad ära ja tunnen ka, et see aeg on mind tohutult palju muutnud ja noh, võiks öelda, et väga palju paremas suunas ja ma loen ka oluliseks seda nagu vastutuse võtmise aspekti, et julgen võtta oma elu eest vastutuse ja nagu kuskilt väljastpoolt ootama Tõnu Õnne või sülle kukkunud raha, vaid ta nagu meisterdanud selle ise. Ja väga tihti ma ja imestan selle üle, et kui suur see sisemine muutus on olnud selle nelja aastaga, et justkui nagu teiseks inimeseks oleks saanud. Ma olin, sain karjääri enim, seilasin merel ja elasin Tartus ja natuke nagu kellast kellani tööle. See oli meremees, kes elas Tartus, sain ma õigesti aru. Jah, ma kaks nädalalt rinnalaevas ja siis kaks nädalat tagasi maal ka siis oli niimoodi, et noh, lapsed tulid ja siis kuidagi kas pere rohkem koos olla, kuidagi hing ihkas ka midagi teistsugust, et pigem võib-olla loomingulisemad. Ja laevades on tänapäevased romantikat kuidagi nagu vähemaks jäänud sellist paberimajandust juurde tulnud, et siis tundus elu muudatus vajalik ja ja läks väga hästi, läks nii hästi, et praegu ma olen nagu ülirahul sellega, kuidas asjad on, kuigi noh, kui vaadata sellist kani läks ka rahast, siis et see raha on muutunud palju nagu ebaolulisemaks linnas selles keskkonnas, ühiskonnas elades, kus need väärtused on rohkem sellised rahakeskselt, siis tundus see nii oluline, et kui palju ma palka saan ja siin looduses on see oluline, et kui õnnelik sa oled. Aga mis see oli, mis teid ära ajas, sellest eelmisest elust siia, seda maailma looma, mingi asi annab ju tõuke. Seda meie käest palju küsitud ja ma olen selle peale nii palju mõelnud, kuidas see juhtus, et mina, kes ma kasvasin üles maal väikeses kohas ja lubasin endale teismeeas iialgi ei läheks maale elama, mitte kunagi ma ei teeks enam seda asja, et kuidas see kõik juhtus, et mul tekkis nagu tohutu sügav soov ja tahe kolida maale. Raske, et tuli nagu sügav äratundmine, et ma tahan saada kontakti iseendaga, et ma tundsin, et kuidagi oled nagu kaotamas ennast linnakultuuris, et ma ei kuule ennast nagu tundsin, et ma ei kuule ja ma tundsin nii kohutavalt palju müra, et ma lihtsalt ei leia seal ennast enam üles. Lapsed tulid ka. Ja sealt võib-olla. Võib-olla see laste tulemine oli nagu selleks kõige suuremaks tõukeks, et mul hakkas tunduma hästi veider, et ärkame hommikul üles, pakin lapsedki kärusse, siis ma sõidutanud kenasti Toomemäele mängu välja kuule mängimisele, siis tuleme tagasi. Aga et mulle nagu tundus, et vabadus, kus on see vabadus, et ma tahan vabadust, no ma tundsin, et ma pean nagu vabaks saama sellest. Et kui ma ei sa ise joosta, ma tahan, et mu lapsed saaksid joosta hingetuks ennast täiesti nii palju ja nii kaua kui tahavad ja ma ei pea üldse nagu muretsema selle pärast, kus nad jooksevad ja miks nad jooksevad, ma arvan, jah, lapsed olid need, kes nagu õnneks tulid ja tõid välja minust selle sügava soovi. Ma tahan minna maale. Ja kui ma maale jõudsin, siis ma sain aru, et see ongi väga hea, kuigi tõesti, mina õudselt kartsin õudsalt, kartsin maale kolida, aga mul oli selline õnn, et ma ei teinudki seda otsust nagu ise, vaid mulle hakati pakkuma. Mulle pakuti, et ole hea inimene tulenenud seda asja juhtima siia, et sul on täpselt kõik õiged need oskused ja kõik see nagu taust, täpselt see palun tule ja tõesti nagu lunid lunity, räägite ja mulin vastuvaid Aknutul smanni kartsin, mul oli juba Tartus oma võrgustik inimestega nagu oma turvamaailm täiesti loodud. Kui ma ütlesin ära ei, et ei tule Sännasse, siis jäädi ootama kedagi uudsi jäi otsitud. Et see inimene, kes meile seda kohta Ta pakkus, arvas, et Me oleme ideaalsed siia, ta ei jätnud oma jonni, ta oli nagu äras eristatud kellegi poolt, nagu et et ootas kolm kuud, kuni siis minul nagu see sisemine protsess oli läbi saanud. Et ma nagu jah, nagu lõpuks võtsin selle otsuse vastu, et jah, ma võiksin hakata selle asja projektijuhiks. Eino mõis siristas, ma saan aru, et nii lihtsalt see käiski, kui tal oli plaan teid juba kasvatama hakata siis siis ta teid ära siristas. Ja, ja just täpselt selline tunne et äras eristatud ja mis, nagu julgust andis, oli see, et Hendrikule tuli see otsus väga kiiresti. Et tema oli juba mingi pool aastat veel rohkemgi, võib olla aega tulnud ära mere pealt töölt, ta oli juba otsustanud oma sees leidnud selle, ta tahab saada puusepaks hoopis. Ta oli Tartus isegi juba väikese koja endale meisterdanud ja tema jaoks oli see nagu imeline imeline pakkumine, et mõtle, et saab elada maal vabalt ja tegeleda puutööga. Et see oli hästi, julgustab minu jaoks tulla tulla maale ma ütlengi seda, et, et see nagu vapustavalt hea otsus olnud, see on nagu kõige parem otsus, kõigi kõige imelisem otsus võib olla, mis ma elus olen näinud, et julgesin tulla maale nagu olla ise nagu avaneda selle looduse sees ja kuidagi vaadata endale näkku, see on esimene aasta oli kohutavalt raske, et kuidagi nagu ei ole seda kõrvalmüra enam ei olegi müra, et on vaikus, on loodus ja see nii siiras, et sa pead nagu, ise muutud ka seeriaks ja siis hakkavad tulema mingit nagu siuksed nagu koledaid tunded üle sihukest nagu, mis on kuidagi allasurutud kuidagi varbaotsteni, mingid mälestused elust, võib-olla lapsepõlvest midagi, mis on nagu mul nii ära kokku pakitud olnud ja siis nagu hakkab vaikselt looduse keskel välja tulema ja nagu vaatad endale otsa ja nii hirmuäratav olend, kes vastu vaatab, et mina ise olengi nii jube, nii kohutav, nii jõle, et mul on täiesti nagu enneolematut raske ennast taluda selle elada, et see nagu niisugune esimese aasta mulle tundub see protsess, puhastamine. Et nüüd ma ütlen, et ma tunnen ennast hästi. Mulle tundub, et see inimene, kes vastu vaatab, Mulle tundub, et tal on väga ilus, aga imeline olend ja mulle tundub, et ta muutub järjest ilusamaks. Siin ükspuha siis noh, ma juba tunnen, et see kindlus on saadud mingis mõttes sügavamalt kätte, et et kas ma elan siin või seal. Ma kindlasti tahaksin jätkata seda, et ma olen kontaktis iseendaga. Et ma elan siin ja praegu ja olen teadlik, mida ma kogen ja mida ma teen. Loodus toetab metsikult, see ei ole üldse sõnakõlks. Mõnikord ma mõtlen, kui ma ütlen seda, et loodus toetab, siis võib-olla mõni inimene mõtleb. No muidugi toetab, mis sul on puuke, lillekene seenekene, aga ma tunnen päriselt ka, loodus ongi selleks, et emake maa nii rikkalik, nii tahab meid toetada ja ta toetab tohutult, mehed aitab kaasa. Aga kas te võiksite natuke kirjeldada oma siinset praegust elulaadi, millised need teie päevad siin nalja näevad? No eks tüüpiline päev algab sellise mõnusa, miks see lasteaia koos ja siis tavaliselt hommikusöögi kõrvale vaatan juba nagu mõned kirjad üle, mis on tulnud ja siis teeme natuke plaaniga Kadi, et mis päeval teeme ja mis oleks vaja kindlasti ära teha ja kuidagi päev rullub lahti, et nad tahavad, on suht erinevad, sest rutiin ei, ma ei ole väga täheldanud. Seal võib olla selliseid kontori asju võib-olla mingi tunnike või poolteist siis enamasti sellisel suvisel soojemal perioodil on siis välistöid muru niitmisest, kuni siis ehitustöödeni välja seal vahel siis teen süüa nagu kõik inimesed mängima, lasteaia veedame koos, käime jalutamas, hästi palju. Praegu on väike laps lapsevankris ja me muudkui siin tiirutame ümber küla ja räägime niisama elust ja tööst ja kõigist asjadest ja. Kas teil on siin üldse töö- ja puhkepäevad või kuidas teil on, kas meil üldse on nagu nädalapäevade nimed võiks küsida, et mõnikord küsin Hendriku käest näiteks, et Hendrik praegu nädala alguses või nädalalõpp? Meil vist nagu ei ole töö ja puhkepäevadeta, et kõik ongi puhkepäevad rõõmupäevad siis, millal meil on nagu au teha seda tööd, mis me teeme, et ta ei ole nagu töö? Tegin puhkama kasta tehes, mul oleks väga kurb, kui ma ei saaks teha seda kõike. Kui suur see Sänna on, palju neid inimesi siin on? Seal on väga väike küla ja inimesi on siin kuskil 80 ringis ta on piirkonna keskus, siis ta Sanna piirkonnas elab kuskil 340 inimest. Aga see, mis me teeme, on mingis mõttes nagu suurema mastaabilised. Siin käib inimesi üritustel tavaliselt üle maakonna ja tihtipeale ka üle riigi. Ei ole ka harvad juhused, kus üle maailma on rahvast kokku. Mõisal on oma selline sügav positsioon kohalike inimeste sellises noh, võiks olla alateadvuses või sitt on tihtipeale 500 aastat, on see mõis valad, siis on kogu aeg tulnud ta mingit kõneainet seal näevad mõisnikud, kes on omanud väga tugevat rolli kohalike suhtes ja mingil määral on võib-olla see mõisaroll nagu jäänud ka inimestesse sisse. Ma arvan, see mõisas, mis toimub, see läheb ikkagi inimestele korda. Mina olen praegu lapsenud kati, kas sa pead minema vaatama? Teised pere laps aga hakkas tegelikult te tajute, et selle järgi on vajadus, et selline koht oleks, kus inimesed saaksid ennast vaimselt arendada, luua, õppida, proovida, kogeda. No ma ise tunnen, et see on eluliselt vajalik, ma selle nagu noh, endale ärasele, seal on niimoodi, et ma tunneksin ennast oluliselt niimoodi. No ütleme niimoodi, et kas inimesele on vajalik mingi koht, mis esitab väljakutse, mis on suurem kui nagu pähe mahub või kuidagi raskesti arusaadav, et kas on vaja selliseid kohti, mis on turvatsoonist väljas, minu arust on vaja mind ennast väga huvitavad sellised piirkonnad, kus ma pean ennast ületama ja natuke avardama oma maailmapilti ja seda ma tunnen, et kui inimesed siia satuvad, siis nad lahkuvad natukene nagu teisekujulise maja pildiga, kui nad siia tulid, eriti reljeefselt tuleb see välja siis, kui nad käivad läbi selle päik süsteemi matkarajad sena taevarajal. Nad tulevad siia oma, on selleks natuke nagu võib-olla mure pilves või nagu endas, aga kui nad järsku näevad, et ahah on endasse lasknud selle kosmilise mastaabi eta, Nad on tegelikult väiksed putukad mingil imeväiksel terakesel, mis on planeet maa siis tegelikult kõik muutub, kõik avardub, siin käib palju selliseid kohalikke ja minu meelest nad on väga õnnelikud selle üle, et selline koht on olemas, seda väga selgesti väljendanud ja, ja minu meelest sellega hästi Ma pean natuke kirjeldama, et me tegelikult ajamegi praegu juttu siis raamatukogu saalis, selline avar, hubane renoveeritud lühter laes raamaturiiulit seintel mugav tugitoolide diivaniga nõrkus, meie oleme suur, suur ümmargune laud, kuhu mahuks lugejaid laua äärde ja siin kõrval on üks selline tuba, mis, ma arvan, on lastele mõeldud toanurka ka pandud ülestalda hiinist, natuke muinasjutuline müstiline pesa, kus padjad Maaskusse sees istuda ja mõnusasti tunda ja siin on ka üks tore kollane ahi ja veel mänguasju ja ja raamatuid, et siin on siis kõige väiksemate ja kõige väiksemad. Või siis kõigi lapsemeelsete koht ja võivad täiskasvanud ka mõnuleda, kusjuures mõnulevadki istuvad siin telgis täiskasvanutega, loevad raamatut või servivad ajakirju. Mis siin mõisas veel on, kas me võime natuke ringi vaadata ja kas see kõik on teie oma väikeste kätega renoveeritud või? See renoveerimisprotsess selline, et võtame need renoveerimata ruumid kasutusele, hakkame siin korraldama, üritusi, tegutsema ja siis kui läheb hästi, siis avaneb mingi programm, mis justkui toetab selliste ruumide renoveerimist ja selliste tegevuste läbiviimist. Ja siis on väga lihtne mäe libanagu taodelda selle ruumi remondi jaoks mingit rahastust ja siis sa tööta tihtipeale nagu viib lõpule mingi professionaalne selline ehitusfirma, aga me alustame oma kätega. Nii kus me siin raamatukogu laste mängutoast edasi sattusime, tundub olevat köök ja sanköök ja see on tegelikult selle raamatukokku või teenuskeskuse osa. Me nimetame seda kogukonna köögiks ja siinses saavad asjatada näiteks raamatukogu külastajad, näiteks tuled siia pikemaks ajaks atentaat raamatut lugeda või näiteks natuke tööd teha oma läpakaga või siis või tahad oma pesu ära pesta, see nüüd tähendab, et ta on raamatukogus pesu pesta. Tähendab, ilmselt tähendabki, nagu see kõlas, et meil lisaks kõigele siis siin teenuskeskuse juures on külaelanike palvel olemas pesumasin ja pesukuivati, kus siis saavad inimesed käiama pesu pesemas ma tegelikult veel ei ole, igas majapidamises vesi sees ei ole pesumasinat. Ja inimesed on väga õnnelikud selle üle, et nad lunastavad ühe euro, selle eest saad oma pesu pestud, aga samal ajal saavad oma raamatut laenutatud ja näiteks miks mitte väike tee, kohv või mis iganes siin köögis saab valmistada. Me valmistame siin kandes kogukonnalõunaid või kui meil mingit rohkem rahvast on mingit laagri raames teeme siin süüa või kooki küpsetada, kui meil tuleb selline mõte, et täna võiks olla hästi palju paneeli kukleid. Näiteks. Nii, aga edasi on üks selline suur avar ruum, kus on hästi tore helesinine-valge ruuduline põrand jälle raamaturiiulit seintel. Arvutid on selles toas, et kas see on siis nagu avatud internetipunkt või midagi sellist. See on avatud internetipunkt ja siis kõik muud funktsioonid veel, mis siin kellelgi pähe võiks tulla. Et viimasel ajal mulle tundub, et see on lastetuba. Ja praegu ma vaatan ka, et selleks, et siit nüüd ohutult mööduda, me peame üle ja läbi saama legoklotsidest. Nii et see on siis ühtlasi laste selline mängu õppimise, arenemise tuba. Mis meil on siin nagu näha suur telekas, siis ütleme, et siin võib-olla meil ka nagu endil või lähedal elavatel lastel ei olegi telekaid kodustes silmutatakse mõnikord mõnda filmi multikat või mängitakse Xboxi kätt, nagu need võimalused on mingis mõttes noh, et me ei ole nagu mingi hullult. Nagu tõesti me ikkagi vaatame, vaatame telekast saateid, vahepeal mängime arvutimänge ja ja tegelikult on nendel lastel samad võimalused, mis linnalastel ka tehnilisest aspektist rääkides. Nii kui me siis sellest sinivalge ruudulise põranda ja hästi ilusate kroonlehtritega saalistid asjastume, on järgmine, nii seal väiksem toakene, kus on riiulid, seinte ääres laud ja diivan ja aken, mille ees on vapustavalt toredad värvilised kardinad. Midagi sellist, kes mäletab puuvillast siukest, sitsiseelikut hätsidega, vot need kardinad on sellised nagu satsilised üle, nii et kõlbaks lihtsakleidiks selga panna, aga mis lubas, on, kus siin need riiulid on riiulitel asjad? Seda me nimetame kogukonnapoeks ja see on lihtsalt jälle üks osa sellest teenuskeskusest, et sa tuled, sa tuled, sa tuled raamatukokku, laenatud raamatut võib-olla teed, võib-olla peseb tema pesu, käib duši juurestikuga duši all käia kogukonnateenusena ja miks mitte siis käia poest läbi, kus ta on võimalus saada ülipuhast orgaanilist toitu kohalikku ja välismaist, lisaks kõigele siis väga-väga põnevaid riideid, neil on nagu india riiete sortimendiga. Mõisapood, niisiis, kas edasi saab ka kuhugi minna või me oleme ringi peale juba teinud sõlmegi saali minna ja see on tõesti saa, see on helist ilmselt ka kuulda, selline avar suur ekraan on siin näha ja klaverit Xtyyplaveriks. Eks kabinetklaver toolid ootamas, et kui miski üritus on, siis pannakse toolid, ma arvan saali ja ja muidu toimub siis kõik see, millest te rääkisite, kinoõhtud ja tantsuõhtud ja muud loengut, kõik selline koht. Laagrid ja muud tegemised, kõik need enese päästamise laagrile, joogat või viie rütmi tantsud ja ja siis kinoõhtu toimub ka siin, et mulle tundub see nagu äärmiselt lahe, eriline ja luksuslik kusagil Sännas nii kaugel igasugusest nagu tiheasustusest, kus on nagu suured võimalused, on võimalik vaadata väärtfilme suurel ekraanil väärt heli. Kuulge, kui me seisame teiega siin selles kõlavasse saali ruumis, et kas see teie jaoks on nagu natukene teie oma kodu, elutuba või, või mis suhe teil selle ruumiga on Sven natukene segunenud, kõik see, mis kus, nagu algab see endase privaattsoon ja, ja kus on siis nagu avalik tsoon ja võib-olla see turvalisuse tunne ongi täpselt selline, et oleks nagu oma kodu kus käib hästi palju külalisi. Ma just mõtlen selle pealt, mul tütar Friida ükspäev küsis, et miks meie juures käib kogu aeg nii palju külalisi, et ta tegelikult nagu ei olegi võtnud seda kultuurimõis on nagu eraldi nagu asutusena, ta nagu kogeb seda, kodune lihtsalt veel käib hästi palju külalisi, kogu aeg kümnete sadade kaupa. Ma arvan, et see kodu ja töö või kultuurimais ja kodupiir on Selevaski hägune, oleme proovinud need ruumid siin võimalikult hubaselt sisustada, tihtipeale inimesed tulevad sinna Raadu sisse, et küsida, kas kellegi kodu, et tegelikult ei ole, see on suhteliselt kodune koht, lihtsalt tahame, et kõik inimesed tunneksid ennast koduselt. See võib-olla tekitab natukene segadust. Kadi, mis seal tookord Friidele vastasid, kui ta küsis, et miks meil kogu aeg nii palju külalisi käinud kutsume, nad tahavad kõik kultuurimõisas. Nad käivad ikka nagu sellel kultuuri mõi seal külas ja ma ei mäletagi natuke arvutasime sellest asjast ja. Kuidas te ise ette kujutate, et see ei ole ju teie oma, te elate siin mõisas ülemisel korrusel. Et kas ühel hetkel toimub lahkuminek või vot seda ei teagi, et ma ise püüan seda võttagi nagu oma nii-öelda vaimse tee osana, et ma olen väga õnnelik, et meie oma seda kohta, aga me panustame vaatamata sellele, et väga äärmuslikult palju ma ei teagi, kas oma maja ehitasime, kus me nagunii palju panustaksime, praegu ma hakkan mõtlema isegi. Ja ma püüan olla kogu aeg teadlik, et tegelikult võib-olla juba homme öeldakse meile minge teie ära ja siis nagu selle sees jääda rahulikuks ja mõelda, et kõik, mis me tegime, oli oluline selleks, et ühiskonnas toimuksid need protsessid noh, rääkimata sellest, et minul põhimõtteliselt need protsessid, mina saaksin õppida seda teist ja kolmandat. Ja ma püüan jääda rahulikuks, on mõeldud, see on väga hea, et see jääb, see jääb inimeste käsutusse, et see kõik oli vajalik. Mina sain tohutult suure õppetunni, et ma nagu tõenäoliselt siis peaksid nagu sellega tegelema, noh, tõenäoliselt meeldid meile, ei öelda homme, et me ära läheksime, et meil on Rõuge vallavalitsusega tasuta rendileping 15-ks aastaks, aga see, et kas meie oleme siin kohapeal, see võib-olla ei olegi tähtis, et võib-olla tähtis ongi see, et see idee leviks. See idee, et inimestel on siin mõnus olla, et nagu pühendame harmoonialed, harmoonia maailmas oleks võimalik, Sa areneb edasi, nakatab inimesi ja inspireerib inimesi. Võib-olla praegu meie olemine inspiraatorid, aga võib-olla viie aasta pärast pole üldse oluline, meie siin tegutseme, me võib-olla hoopis oleme teises kohas ja teised inimesed kannavad seda ideed. Hendrik sina oled selline julgete otsuste mees merelt kohe puutöökotta, et kas sinul on juba mingi kaugem plaan? Minu meelest on siin selliseid väljakutseid veel mitmeks, mitmeks aastaks, aga minu arust on see väga hea selline elamissiis, et nagu ei tee endale, vaid kuidagi nagu ei oma südameid, millesse sa panustad, mingis mõttes ju surres ka midagi kaasa võtta, et ta samamoodi me saame lahti laskma ühel hetkel kõigest, mida parmu loonud. Ja ma arvan, et mingil hetkel, kui siin tekib tunne, et ei paku enam väljakutset siis me teeme selle valiku ise, et lähme sinna, kus on järgmine samm. Jätkame juttu Sänna kultuurimõisa pererahva Kadi ja Hendrikuga, kes kõige muu juures on käima lükanud ka leiutajate külakooli. Jah, meil tekkis, mõtlesin mõisas avada väike kool just seoses sellega, et oma laps on samm koolika ja siis seal külas, kes inimesi on juurde tulnud, et nendel on ka lapsed, kes on kooliealised ja siis kooli mõte tundus igati selline õigustatud ja hea. Aga kindlasti selle kooli nagu formaat on natukene nagu mugandatud selle koha atmosfäärile ja ülikool ta hakkab elama just siis, kui kõik need lapsed saavad kokku ja õpetaja ja siis vaatame, milline see rütm saaks olema, et kõik oleks õnnelikud, et mõte on ikkagi see, et laps, kes käin koolis, tahab minna sinna, ta tahab minna kooli, ta tahab midagi teada saada, selle aasta läheb hommikul. Täna tuleb koolis, ei saa nagu neid asju edasi teha ja edasi uurida ja draiv õpetajad mind huvitab. Ja siis õpetaja leiab talle võimaluse kuidagi, kuidas ta saab. Neid asju sügavamalt tundma õppida ja meil on nagu esikohal see, et laps oleks huvitatud, oleks inspiratsiooniseisundis ja teda ennast nagu innustaks. See koolis käimine. Miks teil ei piisanud sellest siin vallas on ju koole juba olemas. Miks te oma kooli hakata tegema? Me meile täiesti piisas sellest, et Rõuges on väga tore ja hea kool olemas võib-olla siin on nagu mitu mõtet selle taga, et see ei ole nagu seotud sellega, et mis nagu siis kuskil Rõuge koolis toimub või mis iganes koolis, et noh, kui ma enda peale mõtlen, siis minul nagu selline unistuste kool on nagu päris kaua aega südames olnud, et kui ma olin, ma ei teagi, kui vana ma olin ja kui ma lugesin Astrid Lindgreni röövlitütar Ronja esimest korda, et siis ma sain kohe aru, et see ongi see, et see ongi see kõige ägedam kooli, kõige lahedam ja nii võikski olla ja ma olen seda unistust endas kandnud rohkemal ja vähemal määral. Ja taaskord siis ma saan öelda, et õnneks siis on meil lapsed, kes julgustavad ja panevad meid tegema tegusid võib-olla mida, mida me teeks siis, kui neid ei oleks ja tundub, et meie lastele sobiks selline samamoodi natukene vabam olemine ja natukene võib-olla loomingulisem lähenemine ja mina siin vaatasin näiteks eelmisel aastal meie lapsi väljas, et siis Teodor ja Frida mängivad päev otsa väljas. Et kitsed seal ja kana kanatraktor oli ja nad iga päev mängisid nendega nagu tohutult. No tõesti niimoodi, et nad ehtisid seda, Kano, traktorid, nad mängisid kitsedega, jooksid edasi-tagasi. Kadi sa pead korraks ära seletama väga lihtsalt, mis asi on kanatraktor. Karakter on selline, kus elavad seltskonnad, ta on selline kuut ja selle rattad ja siis noh, niimoodi seda saab siis mööda, proovi mingit platsi liigutada ja kanad siblivad do täiesti paljaks selle koha ja siis lapsed lükkavad edasi jälle. Vaat siis ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et huvitav, et Fjodor saabus seitse ja jumala veider, et kui ta saab seitse, et alates sellest ta peab hakkama istuma Toas see tundus mulle väga nagu sihuke veider, et oo, et seesama energia ja seesama kõik, mida nad seal väljas teevad, kui palju viivad mulle nagu tundus, õpivad tohutult palju väljas. Ma ütlesin Hendrikule, et kuule, vaata see nüüd 90 või õpetajad kõrvale ja las jooksevad edasi, las jooksevad edasi, et see võib ju ka cool olla. See ongi kool, õpivad samasid asju, aga lihtsalt väljas värske õhu käes ja ja joostes, liiatigi veel näiteks Theodor on selline laps, kes alustab alates aprillist paljajalu käimisega, ta ei pane kingi jalga kuni novembrini. Maal on ju suvi pikem kui linnas maal algab suvi aprillis ja lõpeb oktoobris. Et see on see kõik see aeg, kus saab väljas, jookseb hommikust õhtuni veel. Ja mis veel inspireeriv võib-olla on, et miks mitte meie sellised tavakodanikud Eesti riigis loome kooli, et me nagu ei oota, et keegi loobet, vaat meil on sellised tunded, meil on sellised mõtted, siin on mingeid lapsevanemad, nende väärtushinnangud on sarnased loomegi, kogukonna kooli. Me suudame seda, me saame sellega hakkama ja, ja see on nagu kõigile tore. Ja võib-olla veel üks mõttekene, mis minu jaoks on oluline, on see, et kuna mina elasin maal ja mina käisin maakoolis oli nagu väga ilusa-mõnusa koolitee ja see tundus nagu täiesti kohutav minu jaoks, et mulle makstaks hakkama koolis käima transpordiga hommikul üles ärkama, istuma bussi, siis teda kuidagi tassitakse linna stan päev otsa seal siis ta saab kuidagi mingi bussiga võime, lähme järgi tagasi. Siis ma nagu mõtlen, et appi, et kuidas see kõik on nii läinud, et selle asemel, et me oleme siin ja see kool võiks olla siin ja see on mõnus ja rahulik. No minu jaoks kooli mõte tuli nagu kahest asjast, et üks on see, et meil on siin suurepärane keskkond olemas, kus juba kuule, kõik on olemas, on tulemas töölisklass, tekstiiliklass on raamatukogu, on meediaklass, et sisuliselt see keskkond oli olemas, et tegelikult olid olemas ka inimesed, kes siit läbi käisid, olid loovisikud, on igasuguste teadmistega inimesed, kes nagu pidevalt jagasid oma teadmisi Need loengute vormis, õpitubade vormis, mis iganes ja säilinud, heitnud kauemaks, selle eest ta siin ühe ürituse tegid, nad sõitsin elada võib-olla nädal aega võib-olla kuu aega. Ja tegelikult see kool on nagu mitu aastat juba toiminud, sest et need lapsed puutuvad kokku nende inimestega, kes on tihtipeale väga laia silmaringiga ja nad suhtlevad lastega ja on lastele õpetajaks tegelikult. Nii et. Me jätkame seda liini ja natuke teadlikumalt, kui lapsed ütlevad teda huvitavat Indiaanitarkused siis me kutsume siia indiaanlase mõneks ajaks elama. Kui lapsi huvitab robootika, siis leiame kellelegi, kellel on selline huvi ja samuti võib-olla kuidagi saame koostööd teha ja siin viibib mõnda aega ja siis viib seda õppetööd protsessi edasi ja kuidas siia mahuks riiklike tänan, väga hästi mahub see riiklik, õpi õppekava tegelikult kui sellele nüüd keskenduda ja me tegelema lapsega individuaalselt, siis sa selline arvutamine ja lugema õppimine kirjutama õppimine, see ei võta nii kaua aega. Keeruliseks läheb siis, kui klassis on 20 30 inimest. Et siis sa oled tähelepanu minna seal paari-kolme lapse peale ja tegelikult noh, protsess aeglustub. Kui on meil on väike grupp ja tegelikult väga-väga suurt vastutust võtvad lapsevanemad, siis ma ei näe küll mingit sellist murekohtadele riikliku õppekava pealt. Muidugi me võtame selle nagu aluseks, et kõik lapsed, kes sinna ennast täiendavad nemad läbi otsale riikliku õppekava, siis teiste lasteaia samaaegselt. Mida te kõige enam tahaksite, et lapsed selles koolis õpiksid? Võib-olla jah, see on nagu kuidagi lähtub nii mu iseenda unistustest, mõtetest, et ma ise mõtlen, et see oleks ääretult tore, ääretult vahva, kui noor lõpetab kooli ja tal on natukene mingi selgus selgus selles, et kes ta on ja mis ta tahab. Et ta ei oleks nagunii nagu lükata-tõugata, et mida keegi kuskil ütleb, ta natuke juba teab, mis suunas ta tahab kõndida ja et tal oleks enesekindlust selle kõige elu sees olla, kus me elame ja julgust elada ja võiks olla nagu mingid oskused, et noh, kui ma mõtlen enda peale, kui mina lõpetasin kooli 12. klassi, siis nagu mulle tundub, et mitte hakata siis õppima kamises elu õppima, et minu jaoks oli see suhteliselt istumine koolis, et 12 aastat ma olen nüüd ära istu nende kolmandal hakkame elama ja, ja minu jaoks tundus seal väga nagu võõras ja kauge asi, ma ei teadnud sellest mitte kui midagi. Ja ma mõtlen, et, et kui need noorimine lõpetab kooli, et võib-olla oleks tore, kui ta ei tunneks päris niimoodi, et alles nüüd siis ma hakkan õppima veed alles nüüd ma siis hakkan nagu kogema kõike, et tal oleks nagu mingi julguse mingid oskused juba olemas ta midagi juba läbi mänginud, ta mingid unistused juba läbi mänginud ja aru saanud, kas see on nagu tema tee ja võib-olla oleks tore, kui, kui sa õpiks vastutuse võtmist, näiteks mina olengi oma maailma looja, et noor inimene lähebki teele ja ta loob oma elu, näiteks tütarlapsed oleksid valmis sünnitama, Nad julgevad võtta vastutust oma keha eest ja nad on valmis ise sünnitama, ise sünnitama, need on täiesti teadlikud selles, mis nad teevad. Ja, ja võib-olla veel nagu suhtlemine, et, et mis see siis nagu on, et ma olen üksikindiviidid? Me elame kogukonnas suures kogukonnas, mis siis on planeedil, maa riigis, eesti Sänna külas või mis iganes, et kuidas suhelda vägivallatult, kuidas käib, et ma ei tea seda siiamaani. Mina õpin seda praegu, et see kõik on olemas ja et, et mis see siis on, et meil väga palju räägitakse sellest, et pere ja lapsed ja aga mida see tähendab, et mees ja naine elavad koos, et kuidas see suhtlemine siis käib nüüd, mis asi see on? Noh, ma nagu ei mõtle, et nüüd nagu peaks olema mingid sellised tunnid koolis, et õpid konkreetselt neid asju, aga see oleks väga tore, kui noorel inimesel oleks mingi selline julgus või olemine sees elada. Ja ise peame oluliseks sellist nagu maailmapildi terviklikust ka mingi pilt võiks olla, et mis asi on üldse nagu inimeseks olemine, planeedid maata? Täna hommikul näiteks vaatasin mina ühte filmi dokumentaali surmast, Theodor tuli juurde, mis sa vaatad, onju, et tõlgi mulle ka ja siis väga huvi kuulased, mis, mis asi see surm on ja kuidas see saab olema peale seda surmahetke ja nagu teadvustas seda, et mina olen üles kasvanud näiteks sellise justkui nagu teame seda hirmu, et surm ei lagune asi ja ja paneme selle kasti, peidame ära, elame niimoodi, nagu seda poleks olemas, milleks? See on ju kõigile selge, et miks ta surema ja minust lapsed olekski, kas selle teadmisega, et see kõik saab ükskord läbi, aga aga see ei ole nagu hirmus seal, okei, see on elu osa, sama elementaarne kui metsas käimine. Igal juhul mina loodan, et leiutajate külakool läheb eluga käima ja siin saab olema lapsi nii palju kui vähegi võimalik, et nad saaksid õppida elu nii nagu elu on. Ja ma väga tahaksin vaadata teie kanatraktorit aeda, kus on permakultuurne kasvatamine. Ma näen, õues on võrkkiik seal tuule käes ja kui nüüd hästi läheb, võib-olla mul õnnestub kusagilt leida Theodor ja Friida, äkki nad tahavad rääkida. Minu aitäh teile, Gadja Henrik, puhuge siis seda elu siin sisse iseendale ja teistele. Nüüd me istume raamatukogu toas pehme vaiba peal ja minuga juttu rääkima tulnud seitsmene Teodor ja viiene Priidangasin ja Hendrik istub ka meie juures, siin lapsed mõnusasti tiival. Teodor, räägi mulle, mida te siin kultuurimõisa ümbruses ja õues teed, millised need sinu päevad on? Ei, meie ehtusin Rauno ja sildamine ka, kuhu see sild tuli? Tuli sauna juurde viiv sild, on see ülepärli? Aga eile Recova arutasime paadiga väeli jões kahekesi, siin riik on, kas ta on sinu sõber? Hendrik on mees ja ministri nimetamisnimi hoiaga tegi seal staadi. Enrico on Itaalia vabatahtlik, kes siin elab ja tema ehitas parve minu meelest penoplastist. Kahekeste parvetasid siin pärlijõe peal, sellega. No üks päev tegime sauna ja siis mängime mõju. Millalgi sõidame jalgrattaga ja mängime ajamist või midagi siukest, siis teeme nüüd jaanikiike või, või ehitame midagi, mis asjus ehitanud oled, ei tõmblanud väikseid asju, raha, suulist, missugune asi see jooni tiik olid? Me tegime jaani Urdownia nüüd sellele ka elus, sest seal uued lapikud, puu, palgid, kus jaanikiik on selline, kus jaaniõhtul saavad paljud inimesed kiikuda või ja, ja väga suugaasis. Selline suur külakiik. Teodor, sina lähed koolis, Anvar, teie kultuurimõisas on selline plaan, et tehakse leiutajate külakool, mis sa sellest arvad, missugune ja mis asi see? Hakkab seal niisugune, mis rääki vaba ja seal leiutada, on sul mingisuguseid soove, plaane, mida sa leiutada tahaksid, aga mõtlesime siukse lohe, milles on mingi õhk või vesi, mis kustutaks, tulevad augustis ta pronksluusse, tuld ka küünale või pole enam midagi, see on küll väga põnev asi. See lohe võiks olla mingi puldiga või sugune keerata saaks ja siis ta hakkab liikuma või siis ta ise liigub. Ja mis seal koolipäevade sees toimuma hakkab, mis see on, see, mida sa ootad. No mingi lego hingija robotitel ringi ja ja siis leiutame ja niisugust, miks lapsed üldse koolis käivad. Aga ma arvan, et sellepärast, et õppida, mis sa arvad, mis on need vajalikud asjad, mida inimene õppima peaks kõiki asju õppima peaks äkki olema või midagi siukest. Head. Sinu jaoks praegu kõige tähtsam oli see, et õpiks olema vaba, ma arvan, see on väga tähtis asi. Kas te tahaksite mulle natukese lõuede näidata ka, mis asjad teil siin on? Taevarajal ma käisin, aga mitte kanatraktor näiteks väga huvitaks. Olgu. Nii nüüd me lähme Teodoriga natuke ringi vaatama, mis siin osk, vihma sajab, teda sa ei taha midagi peale, sul on vihmaga sea küll, no mina panin ikkagi jope peale. Siin on väga suured puuriidad kesta, mõisas ahjusid, kütab, kõik kütavad. Ei ole nii, et keegi oleks kindel ahjukütjad, kõik teevad, kellel vaja. Oi, seal kõnnib üks, kas, kas see on teie kodu, kas või ma ei tea, kas nüüd me jõudsime siit mõisa kõrvale tulime, kus on mõned sellised kõrvalhooned kuuri moodi ja siin on suur infotahvel on siin üleval, et kanad ja kanatraktor kanatraktor on mitmefunktsiooniline abiline aias ja toiduallikas kobestab mulda, väetab mulda, hoiab umbrohu kontrolli all, annab mune ja liha ja on lihtsalt lahe. Ja kusagil on veel sind kitsaid ja kitselaut. Vaata, mis sellest, me ei jõudnud üldse rääkida kitsa kleidi suvepuhkusele, kus nad puhkavad Sist mõisa palus, näed, Friida tuli, leidis ahah, kas kanad on siin sees või? No ma ei tea, siin on nagu sihuke munemise koht nagu ka üks kana A ja ise nad siis liiguvad edasi-tagasi, kuidas tahavad. Kes sellise mõtte peale tuli teha kanatraktor, kes selle leiutas, meil tulid eelmine vabatahtlikud vot ei tea, kala, traktorid ja siis Henrik ja kõik tulid appi, aga kas see, kuhu me nüüd praegu sisse lähme, mis koht see nüüd siis on? Simman kalade kodus on seal nagu väike kanala siis majake, kitsede kodukoht, mis põnev püstkoja moodi asi teil seal allpool on roigaste peal kangas ei lähe vabatahtlikult Henryga tegin seal suvekäelise ja me ööbisime ka seal, too siinpoolne osa sellest mõisahoonest on veel sellises päevinäinud olekus, et ei ole uut värvi saanud, et remontimine pole siia veel jõudnud ja Teodor, kas sul mõni oma loom siin on kusega maal elada? No üks minu vana on, me liigume praegu väikest rohelist Ratkasin mõisapargis ja siin on üks pitsaahi, mis on valmistatud kohalikust materjalidest savist liivast jääb õhust, mis on pitsa ahjuks vormitud kokk tehnikat kasutades. Siin vist tulevad väga maitsvad, pitsad, väga maitsvad, kõik saavad ise ka, kanad kõnnivad siin mõnusasti ringi, vaatame, kas kana hääldajate. Kana jäi väga uudishimulikult mikrofoni vaatama. Kas sa tead, et see sinu kana teisega täiesti sarnane ja kõige valvsam, kui väes. Selge sa, kõik need kala on siin, aitäh sulle, Teodor. Tänane perepilt oli külas Sänna kultuurimõisa pererahval. Saate tegid Tiina Vilu ja Maristomba. Kirjutage meile perepilte TRUE kõike head ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.