Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe pere pidi, tulge. Linnale, mida kuulata, teine kuulamist. Palun, koguneme nüüd natuke, kus ema on, ema? Selge, tähelepanu küll. Nardodermi modell ei mõjuta, jah, nii, ema. Tähelepanu. Tere, armsad perepildi sõbrad, mina olen Tiina vilu ja kutsun teid täna külla perre, kus kasvab autistlik laps. Autism on neurobioloogiline psühhiaatriline häire, mida iseloomustavad suhtlemisprobleemid. Maailmas sünnib autismihäirega igas ajas. Mõnede uuringute järgi on autist iga 88. laps. Arvestades Eesti rahvaarvu, võib autismispektri häiretega inimesi meil olla umbes 8000. Täna kuulame, kuidas elab üks selline poiss ja ta pere. Istun neljapäeva õhtul köögilaua ümber ja see köök on haide ja Toomase kodupereköök. Kõik pere on nüüd kohale jõudnud ja parasjagu istub laua ääres Siim Siim, kui vana sa oled? Siin on seitsmeaastane Simon suutäis, sest ta sööb õhtust võileiba, joob mahla. Viie aastane Anni vaatab multikat ja siin tagatoas. Ma korraks ütlen tüdrukutele ka tere. On kaks tüdrukut, Emma on pere vanim tütar ja üheksaaastane ja emal on sõbranna külas ka, ütleme sulle ka nimeni Ulamyyeri ja ma olen ka üheksaaastane Juula Miia emma on klassiõed ja on selline tore õhtu täna, et nad saavad mõnusasti mängida. Ja mina olen ka oma tassikest teed juba lonksanud ja pesumasin meil müriseb sind nii et pereelu täies hoos. Ja ma tulin teile täna külla, sellepärast et teie peres on siin selline erakordne ja eriline laps muu teistmoodi laps. Jah, kuidas te niimodi ütletegi teistmoodi omamoodi? Mina ütlengi või noh, kui on vaja öelda selgituseks midagi, siis ma ütlengi et Siim on teistmoodi siin muidugi kuulab praegu ja mõtleb endamisi, et mis mõttes teistmoodi juba näeb, pannakse märk külge ja lahterdatakse. Aga no see vist on, vaata tootele paneks kasid juurde, kui ta ei tea, mida sa ostad, ju me oleme, see on vist meil juba veres, et me paneme asjadele, nimetasid, need siin on erakordne laps mis mõttes erakordne? No erakordne on selles mõttes, et noh, näiteks kui sa ütleme tavalapsele mitte küll igale tavalapsele saad ütelda nagu ühe asja, kas mingisuguse situatsiooni selgeks teha, siis viimane tuleb öelda 10 korda vahest ka rohkem, mis nõuab pikka meelt ja kannatust. Või siis ka selle poolest näiteks, et kui ta kunagi kolmeaastaselt meil sõimerühmas käissis siis ei saanud temaga seal, kuna me panime ta täitsa tavalisse lasteaeda. Siin palub röstisaia üks hetki Läheb peale ja, ja lihapalli peale ja peale seda kohe nagu Hamburg, kas need on sinu lemmiksöögid või lell heegel? Hamburgi vihapall aga juust, mis sul veel lemmikud on? Ja õli, mis sulle juua meeldib, jõuame idi ploomimahlast. Üks klaasitäis ongi juba tühjaks saanud, vot see ongi, küsisid veel, et mille poolest eriline on see, et mul on väga raske ka piiri pidada söömise ja kui tal on midagi väga maitseb, siis tuleb see niimoodi suhteliselt ja koheselt Siimuga rääkida. Et siis tuleb see suhteliselt konkreetselt suuta ära õigel hetkel, sest et muidu tema jätkaks nii kaua, kuni see maitseb, ta ise nagu piiri pidada ei oskaks ja siis hakkab kasvatama aju kaalu ja kuna ta sööb niimoodi natukene teistmoodi, ehk siis saia, talle meeldiks väga palju süüa, ehk siis seda tuleb nagu nähtavalt püüda piirata, ehk siis valge jahu tooted meil kodus üldse ei ole, katsume väga vaadata, mis on paki peale kirjutatud, et noh, lihtsalt endale nii palju liiga ei teeks, et need süsivesikute rikkad meil ei ole endale seda harjumust olnud ka kunagi, nii et see ei olnudki keeruline, et seda ei osta. No siin on eriline selle poolest, et tal on niisugune huvitav nimetus küljes nagu autistlik laps, millest me ise saime teadlikuks alles siis, kui Siim oli kolmeaastane ja see tuli muidugi nagu kuidas öelda välk selgest taevast, et sul on lapsel diagnoos ja mitte ükski lapsevanem ei saaks selleks valmis olla, noh, ei ole olemas sellist võimalust, et kui sa ootad lastele, et on olemas veel muud võimalused, kui sul tuleb täiesti terve tavaline laps. Ja eks me esimesed kolm aastat ise ka nii-öelda pimedusega löödud, selgus, et nii mõnedki meie lähikondlased olid juba aru saanud, et siin on natuke teistmoodi mees. Aga meie ikka ju kasvatasime teda nii nagu oma teisi lapsi ja kuna Siim oli kaheaastane, siis sündis juba meile anni, siis oli meil lihtsalt kaks pisut võõrast väikest tegelast kodus, eks ju. Ja mina alguses mõtlesin, et nad täitsa vale nimel Siimule pannud, et ta nagu ei reageeri oma nimele üldse. Ma võin hüüda või mitte ja tema läheb ikka sinna suunda, kuhu tema tahab minna. See põhjus, miks me elame praegu natukene väiksemal pinnal, kui kunagi elasime, ehk siis kolisime lihtsalt suurest majast ära, sest meil oli tarvis aeda ümber sest emme lihtsalt leidis kahe väikse lapsega hakkama, kui ta üksinda õue läheb. Et üks jooksis ühes suunas, teine jooksis teises suunas. Kuna Annikene kassas Siimuga koos, siis tema arvas, et nii see asi käibki, teeme peabki hästi mitu korda kõiki asju ütlema. Kuidas te lõpuks siis märkasite või mille järgi te aru saite, et Siim on teistmoodi? No eks ta esimese hooga postis selle peale välja, et siin rääkis vähe või pea oma vanuse kohta peaaegu üldse mitte, et ehk siis kaheselt kolmeselt sõnu veel ei tulnud. Tulid igasugused häälitsused ja hüüded ja kraaksumised ja ja esimesed sammud. Me läksimegi hoopiski logopeedi juurde. No ütleme, et tegelikult sai alguse sellest, panime ta täitsa tavalise sõime täitsa tavalise lasteaeda, kus ka m oli ennem käinud ja panime ta sinna sõimerühma ja siis selguski, et tegelikult on õpetajad väga hädas, aga neil vist ei olnud nagu päris õigust ütelda ka teada, et Siim ei kuulu siia lasteaeda, eks ju, et tal oleks vaja natukene teistmoodi lähenemist. Ja siis see asi käis niimoodi, et nad ütlesid, et neil, kes täna lasteaias logopeed, logopeed, arvasid, et mul oleks natukene logopeedilist abi vaja ja selleks, et nagu logopeedilist abi vaja, siis me otsustasime pöörduda, et võib-olla isegi et lasteaeda vahetada, logopeedilist lasteaeda minna, siis selle jaoks pead läbi käima teatava nõustamiskomisjoni, kes sind siis nagu natukene aitab, õied selle üleüldse vaadatakse su lapsele seal psühholoogide, psühhiaatrite, eripedagoogide, lastearstide tehti suuremat sorti, komisjon tuli kokku ja siis üritasime siis Siimuga seal kuidagi käia ja tegelikult selguski kohe esimesel korral, kui me sealt uksest Siimuga sisse läksime ja see komisjon seal istus siis ilma igasuguse sissejuhatuseta öeldi meile lapse diagnoos ära, ilma et me ise noh, ütleme, et võib-olla midagi kuskilt olime mõelnud, aga, aga eks see võib olla ka blokeerisime seda mõtet ja siis nii oligi. Alustuseks olimegi niimoodi, vesi oli peale tõmmatud ja nutt tuli peale ja distasid võideldes seal niimoodi lõpuni kuulasid, mis neil rääkida on. Kogu jutt läks niimoodi lihtsalt nagu kahelt poolt mööda ja siis saime õue sissiga kokku ja ütlesin siis issile ka sõnade edasi, mis meile öeldi ja siis tuli hakata tegutsema, tegutsema selle nimel, et siis laps sealt sellest lasteaiast ära saada, et noh, et tal ei ole mõtet seal enam edasi olla. Esiteks ei ole võimalik, seal on 16 last ja seal üks mees, kes teeb nii, nagu tema on andnud, olite hirmus armsad, seal lasteaias siiski püüdsid hakkama saada küll neil oli Siimule pandud oranž tuttmütsi külge, sest et Siim ei saanud aru sellest, et on jagatud ala siin ühe rühma ala, seal on teise rühma alaja Siimule pandi ora instituuti mütsi külge ära saada, et milline see Siim nüüd on, siis neil ei ole, omavahel, oli selline silmside, kes näeb Siimu assildigi, seda ta lihtsalt tiirutas ümber lasteaiamaja ja kes kõik mängukohad, mis siis erinevatele rühmadele olid ümber maja niimoodi tsoonideks jaotatud, käis need läbi, tegi seal omad temal huvipakkuvad mängud läbi ja siis jälle jõudis ringiga tagasi, läksime teisele ringile. Aga lõpuks nad aktsepteerisid seda lasteaiaõpetajad ja, ja see niimoodi sai kesta. Kuni me siis vahetasime lasteaeda ja läksime õunakese lasteaeda, kus siis on väiksemad rühmad, kus tegeletaksegi teistmoodi lastega, täpselt nii, et nemad saaksid nagu joone peale, see on arengurõhku siin käib ja seda arengut on sinu puhul need väga selgesti näha anud. Mina arvan küll, et see lasteaed on väga palju abiks olnud. Ja see õpetuse viis, mis seal on olnud, on aidanud Simmul ikkagi kõnelema hakata ja järjepidev logopeedi töö, mis on individuaalne tundja, siin on tegelikult väga tublisti arenenud jah, et selleks, kui päris aus oleks, uhke lasteaeda selles mõttes, et seal need tingimused on ikkagi täielisena, füsioterapeute, lastega tööd ja ja neil on soolakamber last, las nad käivad seal istumas ja, ja siis on neil bassein, õigemini nagu vann, kus neil siis aeg-ajalt on, sellel tulevad need vanitamise päevadele, kui massaaži mõttes või niimoodi ja siis on eripedagoog, kes teeb siis ikkagi täiesti pidevalt ja järjepidevalt siis Siimuga vastavalt sellele, nagu vajadus on, eripedagoogika on just väga hea. Emmasin vaatas laua ääres lehvitabki meile, et meil on selle eripedagoogi ikkagi nii toredad suhted, et kuna siin, mille poolest veel eriline on, ei lase oma juukseid eriti kutsuda, talle ei meeldi, et kevade juukseid katsutakse ja teinekord võib see suure nutu peale täitsa välja minna, et et neid on tarvis lõigata ka noormehel väga pikad juuksed, need hakkavad juba ette jääma, silma minema ja kui väiksem olin, ma sain sellega veel hakkama. Aga nüüd on nihed on tarvis, vahest nagu väljastpoolt abi ja siis nemad tegid eripedagoogikast juuksuritunni. Leppisime kokku, et käärid, kammid, et neil oligi täitsa juuksuritund oli, kuidas see siis käib ja neil on omad süsteemid kõik välja mõeldud, et kui siin tubli, siis ta saab ise valida kleepsu ja selle kuskile panna niimoodi, et tal nagu paipoiss olnud ja, ja siis ja ükskord tuligi koju ja nii kaunis soeng oli peas ja siis selgus, eripedagoog ütles, et esimest korda lõikas. Ütlesime väga ja esimese korra kohta, et, et minul ei õnnestunud. Mis teie eneste suhtumises muutus pärast seda, kui te olete teada saanud, et Siim on nii-öelda diagnoosiga erivajadusega laps, et ta nautist, kas te hakkasite ise kuidagi teistmoodi temaga suhtlema vaid kindla peale? Ma arvan küll, et kindla peale, sest et sinnamaani sa eeldasid ikkagi, et ta saabki sinu jutust aru samamoodi, nagu see ülejäänud kaks last saavad. Ja ma arvan, et see teadmine juba, et sa pead seda rahu säilitama, et seal ongi vaja temaga rääkida mitmeid ja mitmeid kordi, et tema tähelepanu saada, et teda sellest mingist oma tekitatud maailmast välja saada, et ega me ikkagi alustuseks ei osanud seda märgata. Mu veresete on ausalt, sest et ega seda teadmist ei ole ju mitte kellelgi olemas, et ma olin korra kuulnud, kuskil trennis oli üks laps, kelle kohta teine laudist, et sa ei pea proovima taga rääkida, ta tuleb mingi hetk hakkab ise tegema meiega kaasa ja siis ma ütlesin, oota, mis see tähendab, et muuseas, kes on sinna see mõte nagu jäigi tegelikult tookord aga aga ütleme, kui diagnoos oli, siis eks me lugesime nii palju raamatuid läbi, kui vähegi andis. Olime päevade kaupa ka internetis, otsisime materjalile, aga ikka nüüd enda käitumises või suhtumises ei osanud midagi muuta, külmilt ikkagi jäädi selliseks nagu oled ja, ja nii nagu teiste lastega suhtlesid ka temaga samamoodi lihtsalt see, kui on mõnikord kella peale minek või, või on mingisugune noh, nii-öelda peab minek. Siis sa juba teadsid ette, et nüüd läheb selle asjaga kauem või kui oli mõnda avalikku kohta minek näiteks kui siin oli väiksem, siis oli tal komme lihtsalt ära joosta, kui sa oled mõnes avalikus rannas või, või kaubakeskuses või siis ta lihtsalt läks. Alguses lasin tal minna, vaatasin, kui kaugele läheb, aga kui enam ei näinud sisena rotte vist enam ei olegi, ta ei taju neid piire. Ja nüüd me juba teame, et on kohti kaubakeskuses näiteks kus läheb, aga need on välja kujunenud kohad, kus ta siis käib ka suurde kinomajja on temaga raske minna väiksemasse kinomajja. Eks see silmapiirilt ära kadumine on lihtsam juhtuma. Niuksed väga paljude asjadega peab arvestama kohvikusse minekuga või, või siis sa tead, et noh, kuna ta ei püsi pudeliski paigale, et siis seda tüüpi lapsed siis pean arvestama sellega, et ta on siis kas juba väljas või, või ta on juba köögis või on pidanud nii mudil järel käima. Imekohtades olen pidanud isegi ükskord ära tooma etenduse ajal laval sest ma ei uskunud, et ta sinna läheb. Aga ta siiski läks. Oh, häbivaatleja, silmad maas, läksin, püüdsin nii nähtamatu väike olla kui võimalik. Mõned asjad on juba räägitud, aga kui ma küsin täitsa niimoodi, et mismoodi autistliku lapse tulemine perre muudab selle pere elu, mille kõigega nüüd peab arvestama? Noh, ütleme nii, et võib-olla see, et vabatahtlikult suurte nende, kus oli, ise ütles ka kohvikusse nagu juba keeruline lihtsalt minna mõningaid situatsioone, sa lihtsalt nagu väldid ette, otsid ikkagi selliseid kohti, kus oleks kindlam lapsega minna. Hea on, kui on üks söögikoht, mis on nagu neli seina ja ongi see koht, et seal ei ole nii, et lähed sellest uksest välja, siis sa jõuad sinna sellesse ostukeskusse, siis sa jõuad veel selle trepi peale, mis kindlasti sõidab ja siis on seal mitu lifti. Simuga niukses situatsioonides on nagu keeruline, ütleme, et see on see mina küll nagu teadlikult püüan vältida neid olukordasid. Ja ühtlasi ka see, et ma lihtsalt kardan, et ta kaob ära ja noh, et ma tean, et keegi temaga nagu saaks kontakti või temaga suhtlema sakslased, et ta peab teadma, et siin on teistmoodi, aga ma ei ole nagu tahtnud päriselt nagu tikandiga autist särkidele tekitada selga, et kuigi aeg-ajalt mõtleme küll, et noh, ka väike teiste laste puhul sulle seitsme ema, isa telefoninumber on peale, eks ju kelle juurde ta satub või kuhu ta satub, võtta noh, seal aga. Kui palju näiteks te peate igapäevases söömises arvestama sellega, mida siin või mida silmi või ja üldse päevakavas praegu nädala sees käib lasteaias, seal on oma kindel päevakava, on näiteks nädalavahetuse päeva päevast. Söömises kõigepealt seda, et tal on ikkagi väljakujunenud maitse-eelistused, mida õnneks lasteaeda lasteaias pakutav toit on suutnud muuta. Me oleme avastanud, et ju me oleme liiga järeleandlikud olnud kodus. Ja ainuke viis tema maitse-eelistusi nii-öelda muuta on selle toiduainet mitte koju enam tuua. Millele järgneb mõni aeg selle toiduaine nõudmine siis õnneks nagu kaob ära ja ta juba nõustub uute asjadega. Õnneks on ja lasteaiatoit aidanud, sest et ega ta tükis toitu ei söönud üldse, kui ta oli väiksem, meie kodus olid kõik asjad püreestatud. Puuviljad olid riivitud pudru sisse putru õnneks ta sõi pikk ahjuroad ja juurviljad ja asjalt ja lihaleemega või ilma, et olid kõik siis püreestatud nagu püreesupiks. Et niimoodi see toit talle meeldis. Nüüd ta sööb ja on märksa asjalikum ja kuigi need eelistused on ikkagi väga väikene osa kogu üldse maailmas olemasolevast toiduaine stikust. Aga sellegipoolest meil need aeg-ajalt proovime teda petta ja meelitada ja et temal mingisugune asi, mida märganud küll, et ega ta väga ei taha mäluda toitu. Et ta nagu keelega ajab sedasi modi pehmeks ühele poole, teisele poole, need sõna otseses mõttes söömedaga lauas, intensiivne äri, palun, siin siin on hambad siin selles mõttes, et püüad nagu kirjeldada olukorda, et kuidas need praegu peaks tegema. Aga ta on võimeline täiesti kohutava suure koguse neelame alla, niimoodi, et ta ei ole seda mälunud tegelikult läbi. Siiamaani väga problemaatiline ei ole olnud, aga nagu ma arvan küll, et et magub selle võrra palju nagu tugevamalt tööd tegema või sellega kuidagi hakkama saama, mis ta siin nendele Allar energiakulu on, on suurem. Aga päevakavas, mida te siin peate jälgima ka nädalavahetus, kas on tal kuidagi väga oluline, mingi kindel rütm nädalavahetusel ausalt öeldes, et meie ei ole ajanud seda rida, nagu, et meil on ikkagi suhteliselt tavapärane pereelu, ma arvan, et kes tahab, saab pikemalt magada, kui saab, aga üldjuhul lapsed üleval, aga, aga meie arvame, et õnneks on meil anni kes on Siimu kaks aastat noorem õde ja õnneks on meil emma, kes on nagu vanem õde. Aga noh, emaga Siim nii palju ei mängi koos, aga anniga küll, et selles mõttes, et nemad on nagu täitsa nagu sukk ja saabas, et see, mismoodi nemad saavad poolelt sõnast üksteisest aru, et ja noh, väga palju on öeldud ka, et see, et teil on nagu kolm last, peres on nagu suur asi, kui Siim oleks üksinda olnud, siis ta oleks vist üsna palju mingis omas väikeses mullikeses istunud ja teinud neid asju, mis talle nagu meeldib. Praegu, kui ta koju tuleb, annid ei ole, näiteks, küsib kohe, kus on vanni. Sest et tal on mingid mängud, mingid jutud, mida ta tahab ühiselt anniga ajada, et need, see suurem ja väiksem õde on nagu mingis mõttes Siimon personaaltreenerid on küll jah, ja minu meelest nad suhtlevad ikkagi mängivad täitsa nagu tavapäraselt lapsed, et sai nagu võib-olla, kui sa ei tea, vaadata siis ei saakski aru, et siin on nagu teistmoodi mees lihtsalt aeg-ajalt ta tegutseb teistmoodi või no näiteks kohvikusituatsioonis läheb lihtsalt täiesti suvalise laua juurde ja kallistab neid inimesi seal ja ütleb neile. Olen nüüd aru saanud, et kui ta näeb, et on väljamaalaste, aitab neil hell au aga ta ikka tervitab ja ta on nagu rõõmsameelne, temaliku suhtleb, otsib kontakti, suur omadus või missionautistile, see, et nad on sotsiaalselt, kas väheaktiivsed, võivanse sotsiaalsus, neil hästi puudulik, siis selles suhtes on siin nagu väga erinevalt üldistest autistidest, et ta on tegelikult päris sotsiaalne. Talle meeldib suhelda teistega, võib-olla see on olnud tänu sellele, et on olnud õed käepärast ja mõnikord ma olen ka ainult võib-olla ka sellepärast, et me ei ole talle tahtmatult teadmatult, ei ole talle asu andnud, eksis meie elustiil, meie ringi rändav elustiil tol ajal veel, kui ta väike oli, meil oli hästi palju etendusi ja pikad väljasõidud, Soomes mitmete nädalate kaupa erinevatest ööbimiskohtadest niimoodi teistesse, et selline nagu Ta peale elu võib olla ka, ei andnud talle võimalust mingisuguseks rutiini tekkimiseks või võimalust seda, et ta nüüd saab mingisuguse oma mullikese sees olla. Ma ei tea, kas see on aidanud või mitte, aga igal juhul see sotsiaalsus on temas olemas. Küsimus on lihtsalt suhtlemise viisist, kuidas ta seda teeb. Siimule pakkus minu salvestaja suurt huvi ja ta oli nõus mikrofoniga ühe laulu laulmas teiste lahke abiga. Nii siin kui sa oled kurg, nad küsisid, miks, miks sa oled kurb sest ju emos tärn. Kuule, väike äärekurg. Kuule, väike. Kurn kuule, väikese, ära ole kurb, meie jämedsus, praad, väga tore. Millised on sellised väga keerulised hetked Siimuga? No vot keerulise tähendab, mis me oleme märganud ka, see vist ei ole ainult meie peres on see, et vaata, emme sõna ei maksa tihtipeale seda ma olen küll nagu aeg-ajalt märganud ja aeg-ajalt jälle me saame väga hästi jutule, minu ema on öelnud, et sosista käsiimale tema aastal on ehk see nipp, et siis kui ta tahab Siimu tähelepanu saada, siis ta läheb nagu väga lähedale tal sõna otseses mõttes sosistab talle kõrva sisse seda, mida ta tahab. No ütleme, et mis on keerulised situatsioonid, on needsamad inimlike vajaduste see, et sul on vaja lõigata del küüsi, sun pesta, vaja tal hambaid, millele ta kindlasti leiab kõiki muid põhjendusi, et neid ei peaks tegema. Hambapesuga, me oleme saavutanud enam-vähem joone peale ja ta juba teeb seda ka ise. Jaheti, juuste lõikamine. Varbaküünte jah, nende Juvista ikkagi tajub, et midagi tema küljest nagu võetakse ära, et see vist nagu ei lähe nagu loosi mis on ka Simmul märksa vähenenud, aga oli väiksena oli see, et ta ei talunud suures seltskonnas olemist piiritletud ruumis. Nüüd ma olen märganud, et see enam ei ole nagu takistuseks või ei ole probleemiks, aga need olid ka need hetked, kui ta muutus rahutuks ja ei saanud aru, milles rahutus on. Kuni lõpuks, sest nimetatud, kui ma läksin taga nagu eraldi tahatuppa või kuhugi taharuumi või, või kus on nagu vähem inimesed, seal ta rahunes maha, aga ütleme niimoodi, et praegu on ikkagi võimalik enamuse asjadega temaga kokkuleppele saada. Kui ta veel natukene noorem oli, siis igasugused suvised sääsed ja kõik põrinat olid tema jaoks nõelajad ja nende eestab, pages kisaga eest ära, reageerib siiamaani ikkagi väga valjuhäälselt, kui mõni sääsk peaks talle lähenema, et kõik me oleme ära, näksitakse nende poolt suvel ja sellest ei ole pääsu. Mis muidugi ei tähenda, et me jätaksime oma suvekoju minemata, sellepärast hoiaksime teda linnastasin korteris kinni. Et ta siiski on, nagu ta saab hakkama situatsioonides, meie oleme nii palju ise targemaks saanud või arenenud või mõistma teda hakanud, et me teame, et ta saab aru lihtsalt selleks läheb aega ja see tuleb nii-öelda see aeg ära oodata. Kui siin on nüüd meil seitsmene ja praegu te olete rahul olnud väga õunakese lasteaiatööga, kuidas seal on eripedagoogid ja laste arendatakse. Kuidas nüüd selliste lastega elu edasi läheb, kui lasteaiaaeg otsa saab, mis nüüd järgmised sammud? Kui nüüd päris aus olla, ega me ei teagi seda, teadmatus on nagu see, mis on natukene nagu ehmatavat. Me isegi panime Siimu eelkooli, mida ma olen aru saanud, et sealt õunakse lasteaiast, aga paljude lastega ei tehtud. Sest et tal on seal üsna erilised ka omamoodi, et neil on nagu lasteaias toimub nõustamiskomisjon, mis meil on veel Siimuga ees järgmisel nädalal ja siis seal tulevad inimesed kokku, kes siis püüavad Siimule siis silma peale panna ja püüavad aru saada, mida ta teeb või, või kuidas siis annavad meile hinnangu, et meil on sellised nõustamiskomisjon, tähendab seda, et meid nõustatakse selles, millisesse kooli arvab komisjon, Siimark sobilik kandidaat. Ühesõnaga, ikkagi sellised lapsed on nagu riigi mõttes valvatud ja turvatud, et neid nõustatakse, vähemalt nõustatakse jah, aga peab ütlema, et see on meile tõepoolest nagu esimene kogemus, et me käisime tookord, kui Siim 300-lt diagnoosi sai, siis me käisimegi seal ära, siis antakse selline asi nagu rehabilitatsiooniplaan, mida sa võiksid täita ja mida siis riigi poolt doteeritakse ka, et sa saad rahasid, osales suhteliselt siiski on neid noh, nii-öelda on see nimekiri, mis sulle antakse, mille seast saad valida, need enamus on siiski doteeritavat riigi poolt. Aga me ei osanud neid valikuid sealt tookord üldse teha, sellepärast et mulle tundus, et kõik need asjad, mis seal välja pakutud, olid seal lasteaias kah olemas. Ja teine asi on see, et kui laps on kella poole kuueni lasteaiast, sest pärast seda eriti ei jaksagi enam keskenduda ega teha midagi muud, et ehk siis me küsisime ka lasteaiast nõu ja nad ütlesid ka, et tegelikult on reaalselt lapsel siiski nihukest oma olemise aega ka vaja, et ei saa nagunii kogu aeg on planeeritud, onju, et meil on vaja niisugust puhkamisaega ka. Aga kas. Koolide osas on mingisugune valiti üldse Tallinnas või kuidas Eestis korraldatud on? No nüüd me oleme natukene ringi vaadanud ja valik on, aga, aga Siimu puhul me ei ole, ütleme siis veel leidnud seda õiget kooli, mis oleks talle kõige sobilikum, kus õppetöö oleks nii fokusseeritud ja me tajuksime ja näeksime, et oleks võimalik tema areng ütleme nii, areng järele, teistele lastele oleks võimalik kuidagi süstematiseerida või eesmärgistatud sest enamus koolid on ikkagi, ütleme, suure mahajäämuse ka või siis pooliku kavaga koolid ja võib-olla minu teadmised täna nüüd praegu on veel puudulikud, võib-olla on kusagil olemas ka ütleme siis niisugune kool või klass mõnes koolis, kus kohas Siim, kes on mingid teatud ainetes, on tal mahajäämus, aga mitte üleüldse, et kas niipidi, aga no meil on veel see, ütleme see töö veel tegelikult pooleli kogu see pilt endale selgeks teha, missugune see seis on, paraku seda ei ole ja selle juurde ma tegelikult tahtsin ka ennem tagasi tulla, et ma olen iseenda pealt vaadanud, aga mis neist vanematest saab teada oma lapse kohta diagnoosi kõik siis, missugune see on nende vanemate jaoks tegelikult peab olema samasugune rehabilitatsiooniplaan, et see, selline šokk, Velöökan ikkagi valus? Jah, sest et täiskasvanud inimene ta ju mõtleb nii robustselt ja kainelt ja materiaalselt ja emotsionaalselt, kui on tegemist sinu oma lapsega, sa pead selle kuhugi panema ja kui sa saad seda oma pereringis oma abikaasaga jagada. Aga kui sa oled nagu samas seisus, siis jah, siis on nagu kahe uppuja dialoog siin oleks vaja mingisugust. Tead mis? Me oleme, vaata, kunagi oli selline asi, et seal mitte küll perearst, aga vist nagu õde oli see, kes tuli siis koju ja vaatas, kuidas seal kodus kõik asjad on ja kuidas sa nüüd sinu koduelu oli ka, tuli lapsi vaatama, kui oli vaja ja sa kutsusid laste koju, võib-olla nüüd haruharva toimub seda ka siiski on see su enda asi, kas arsti juurde pääsed, eks ju. Samamoodi tegelikult, et noh, me käisime seal ära, Me saime rehabilitatsiooniplaani niisuguse pika aja suure nimekirja, kuhu siis me peaksime sinuga minema ja seal oli ka noh, see võimalus olemas, et psühholoogiline abi vanematele. Aga tegelikult ütleme triaalset oled sa saanud selle nii-öelda selle paugu kätte selles väikses šokis mitte väga vaikses, suhteliselt suures šokis sellest šokis sa näed nagunii-öelda tavalist poissi, kes on Siimu vanune või samasugune nagu tema ja aga ta räägib oma lapsevanem, aga ta räägib temaga täiesti tavapärast jutt. Ta on ju mingeid selliseid täiesti lihtsalt. Kuule noh, panen need paelad kinni ja sinna ja sa saad aru, et sa, Siimuga nagu sellel hetkel vähemalt mul on küll nii et lihtsalt piisas sellest, et sa nägid, seal juba hakkasid pisarad jooksma. Tegelikult, et äkki peaks olema see abi sealt kuidagi nii ka, et kontrollitud, et kas see lapsevanem, kes need üldse ei ole nagu tegelikult mitte kellegagi ühendust võtnud, et mis seisus ta on praegu ise keegi, kes tunneks huvi selle vastu peale lapsevanemate enda, sest praegu on siiski, ta on ainult kogu süsteem ikkagi selle najale üles ehitatud, et kui sul endal on huvi, kui sa ise oskad midagi küsida, kui sa oskad küsida, siis sa võid saada vastuseid. Aga et seda ette teadnud, mis need tegelikult on nüüd niisugune seisvaks. Tulge kokku, me räägime, millised on teie võimalused edasi? Sest ma mäletan, me astusime sed tookordsed lastehaiglast välja ja me olime selle teadmisega siiski suhteliselt üksi ja muidugi kõik soovitud teegi karase puudeaste määrakese muud aasta ära, siis on teil võimalik saada rehabilitatsiooni noh abi, eks ju ka nagu riiklikku toetust, aga, aga nüüd mulle tundub, et me peaksime seda nüüd hakkama kasutama. Siin mul saab see esimene reha plaan läbi, et see tuleb nüüd uuesti teha. Et selgub, et seda peab iga natukese pärast uuesti tega, mis iseenesest on õige, sest laps areneb, sest nüüd meil on mingisugune pilt tekkinud ja me näeme, mida oleks talle vaja. Nüüd oskaks juba tahta. Mis need asjad on, mis sulle tundub, mis osas siin praegu vajaks, ütleme, rehabilitatsiooniplaani alla käivat abi või arendamist? No mida, ma arvan, et kindlasti muusikateraapia, ma ei tea, kas see on õige sõna veel ja mulle tundub, et ta võiks keegi, kes oskaks teda suunata muusika juurde. Sest kodus on meil süntesaator, mis on ainult tema pärusmaa, see, mis tema sealt välja võlub, on nagu tema keegi teine ei tohigi seda vaatama tulla ja kui keegi mängima lätlaste ilmtingimata platsis ütleb, et seda ei tohi puutuda. Rütmitunne endal nagu super ja väga ilusa ele pääle laulda ka. Et me arvame, et see on üks asi, mida peaks kindlasti arendama, et äkki see on, ma ei tea, tulevikus tema väljendusviis või võimalus ennast väljendada ja et me saaksime, keda, noh, niimoodi ütleme igapäevakõnes, et ta suudaks ennast nagu pikemate lausetega väljendada, sest et nüüd ühesõnalisi paarisõnalisi lauseid on, et nüüd ühel päeval oli hästi armas olukord. Me olime õhtul sõpradel külas ja ja siis järgmisel hommikul siin pani ennast riidesse lasteaiaks ja siis ütles järsku, et eile vaatasime filmi, sõime jäätist, röstisai lihapallid. See oli teema kokkuvõtet nii tore külaskäik et ta võttis selle külaskäigu kokku ühe toreda ja, ja see on ka nii, et me oleme sõpradega nüüd niimoodi, et me katsume igal teisipäeval kokku saada nii palju kui võimalik, et me vähemalt oleme seda püüdnud ja see on üks koht, kus Siim teab alati, kuhu ta läheb, ta teab, kuhu tuppa ta läheb, kus need mänguasjad on ja pere ja lapsed on võtnud nagu kumaks ka Siimu alguses on ikkagi raske, kuidas himu külla lahendate teistele pead sa kogu aeg nagu ikkagi selgeks tegema, et ta on natukene teistmoodi mees, et teda ei maksa nii-öelda näppima minna. Tavapärases vaidluses ei pruugi temaga peale jääda. Noh, siin võib muutuda ka näiteks vägivaldseks, ta võib lihtsalt lüüa või tutistada või mida me ise jälle imestama ja mõtlema, et kust see tuleb küll see tuleb siit ja sealt ja, ja see on võib-olla ka see nii öelda kütused ei saagi sõnadega väljendatud ennast siis sa võtad käed appi või see on lihtsalt kiire moodus enda selgekstegemiseks, mis ei ole muidugi mitte ainult autistlike laste puhul, mis on tavalaste puhul samamoodi noh, see füüsiliselt oma mitte nõusoleku või hoiaku näitamine paistis, kui ta oli noorem, väga kergesti välja, et kui ta ei olnud millegagi rahul ja tal ei olnud sõnu varnast võtta siis esimene, kes ette jäi, seda ta siis nagu lükkas. Ta ei löönud kõvasti, aga ta lihtsalt nii-öelda väljendas oma löögiga oma mitte nõusolekut ja sellele inimesele võis jääda mulje, et milles tema süüdi on, aga tema ei olnudki süüdi, lihtsalt sai justkui pead oskama näha seda asja nagu nii-öelda laiemast vaatevinklist. Ja see on tegelikult nüüd üks teine küsimus, et kust siis see tavaline inimene või noh, nii-öelda inimene, kes ei ole artistiga kokku puutunud, peaks üldse teadma, et nemad seal suhteliselt stereotüüpne käitumine neil mida tegelikult ka väga paljud tavainimesed ka, kui me ei ole millegagi rahul. Me oleme vihased, siis me elame ikkagi kellegi teise peale välja. Oleme külas, haidele, Toomasele, jätkame juttu autistlikest lastest. Kuivõrd teie arvates ühiskond on valmis, et sünnivad autistlikud lapsed? Ega ei ole, ei teadnud mina selle hetkeni sellest asjast mitte mutigi ja usun, et neid inimesi on ikka väga-väga paljukest sellest asjast mitte midagi ei tea. Eks see asi on ikkagi väga lapsekingades. Ja tihtipeale me saame vanematelt inimestelt õelda, et mõnes avalikus kohas küll teil on ikka ulakas poiss või kuidas ei saa oma poisile silma peal hoida, et ei tea, ei tea, ma julgen öelda nii enda pealt, et ei tea mina ja veel vähem teab laias mõttes ühiskond sellest midagi üldse. Noh, eks see, meie ülesanne ongi neid nii palju teavitada kui, kui võimalik ja ja hästi, huvitav on see, et ma mäletan, et kõigepealt, kui see diagnost tuli, siis esimene reaktsioon oli ka see, et huvitav, kas ta peaks varjama või kuidagi, mis sellest ikka rääkida või, ja mingi hetk, ma saan aru, et tegelikult noh, sa pead inimesi harima selles, et juba sellepärast, et kui sa tahad kellegi seltskonnas viibida koos Siimuga. Me ei saa teda ju sulgeda tuppa, sest ta käitub natuke teistmoodi kui teised lapsed tulebki rääkida, et üteldagi, et kuidas teil siin on istuda juures kogu aeg, ma jälgin, mis ma teen, sest majandada selle kallis närvinojaa, sest tundus kogu aeg, et me peame igaks juhuks käe vahele saama, ennem kui ta kellelegi ära saab, sest ei teadnud ja läks ta käest mänguasju. Mul, onju, aga noh, lastele ongi keerulisem, seda seletad, et ta peab seletama lastevanematele, kes oskaksid ka kõrvalt siis silma peal hoida natuke teise pilguga mitte kohe teda automaatselt nagu hukka mõista. Aga siiski peab ütlema, et kui sa lähed, ütled, et lihtsalt tulin vaatama, kuidas teil siin läheb, et Siim on lihtsalt natuke teistmoodi poisid, kuidas teil see mängimine siin õnnestub, onju siis ütleb, et ei, ei, meil on praegu siin kõik on nagu kontrolli all ja tundub, et nad sobivad omavahel või niimoodi siis on hea teavitada teist lapsevanemat, et noh, võib juhtuda näiteks, et teine laps läheb samamoodi hoogu kuidagi siin väljendab ennast võib-olla natukene hoogsamalt või teine asi on, see siin kutsub endaga mängima, ta väga tahab, kui ta kellelegagi leiab, mingi kontakti, et noh, et aja mind taga või midagi sellist ja ta ei taha sellest loobuda, aga lihtsalt sellest olukorrast Õpetage natuke harige meid natuke, kuidas siis peaks käituma, kui sa näed, et ilmselt seltskonnas on autistlik laps, sa ise väga sellest midagi ei tea. Seal on, ma pean ütlema, et hinnad on raske öelda, sest et ka autistlike lapsi on väga-väga erinevaid, need on nagunii seinast seina, seesama, niiviisi autism on pandud külge väga-väga paljudele väga erineva spektriga lastele. Siimule sa vaatad otsa, sa ei saa nagu midagi aru, kuidas sul tänaval vastu tuleb, seda järsku kraaksatab mingisuguse olukorra peale, see võib olla noh, sa jääd vaatama või et ta järsku räägib mingit multifilmi teksti, niimoodi ootamatult tuleb, ütleb sulle mingisuguse lause, millest sa mitte midagi aru ja siis noh, mina evanalad, ütlen kõrvalt näiteks, et vaprace või kollide kompanii, noh, et siis nagu on teada, mis film käib praegu. Alguses oligi see, et filmid käisid kogu aeg stiimul, tekstid jooksevad niimoodi. Talle jäävad need mingit pidi kuulmise järgi meelde. Nüüd ma juba tean, et kui midagi on, siis ma küsin siin, mis film käib. Siis ta juba ütleb ise, mis filmist see tekst on praegu nagu ettekanne, aga ma mõtlen, et neid on väga-väga erinevaid osasid, kes üldse ei räägi. Osasid, kes ennast ka kõigutavad, lihtsalt, eks ju, niimoodi ühes asendis ja neil on ikkagi sama diagnoos. Raskusaste on erinev. Meil päris ühest niisugusest käitumismall ei saa ütelda, et nii on ja nende lastega tuleb nii ka teha, ka sinusuguseid on palju ja no ütleme, et see peaks olema lihtsalt üleüldine teadlikkus, et niisugused inimesed võivad meie ümber olla, ma ei oska seda öelda, kas ta peaks olema osa koolikohustusest, aga võib-olla piisab, kui ta on ka osa mingisugusest üldisest infoväljast, kus me viibime, on selleks siis ajakirjandus või, või raadio või kindlasti on siin väga palju ära teha ka autismiühingutel, mis tegutsevad nii Tallinnas kui Tartus, kus meie võib-olla saime natukene valgustatud ka tänu ühele meie tuttavale, kelle abikaasa on Hollandis üles kasvanud ja ise olnute ka hooldaja njortistlikel lastel kui ka teistel erinevate puuetega lastele, täiskasvanutel ja tema käest me saime niisugust üldist hoiakut ja mõningaid käitumismaneerija toitumise õpetas ka tema ütles väga lihtsalt ütles, et nagu kolm valget asja, suhkur, jahu ja piim. Et kui te leitsvatute väldite ja need olid tõepoolest ka sellised asjad, mida siin nagu väga meelsasti sõi või talle nagu küpsiseid sai, kõik see toode tundus, et see on selline, millest me satume sõltuvusse väga kergesti, aga nii nagu tema ütles, et autistlike inimeste ja laste puhul ta on märganud, millest kolmest valgest toiduainest vähendamise või loobumise puhul ainult positiivset arengut nende jätkamisel ei ole selle arengut olnud, et see on ainuke tema oma naha pidanud kogenud selle paarikümne aasta jooksul, mis tal selle hooldajana ja nõustajana töötanud, noh, seesama soovitas, sest sa võid ka igale tavalisi inimesi. Seda ütles tema ka, et ega te ise ka sellega midagi sellest valgest jahust ja suhkrust niimoodi lahti ütlete, et see kindlasti tuleb nagu kogu perele kasuks. Kas teie ise ka teadlikult ennast selles vallas kuidagi harite või koolitate oskaks Siimuga paremini toimetada? Ütleme, et me lugesime küll läbi või kõik igasuguseid raamatuid, noh kohe automaatselt jääb silm peale, kui see autism kuskilt läbi käib, eks ole. Selline tore raamat on, et kui minu õde või vend on autist selle Me jagasime laiali, ostsime terve portsu neid, viisime nagu kõikidele oma lähisugulastele tutvumiseks, sest kui me diagnoosi saime, ma ei tea, kui paljud neist nende lugenud on, aga meil oli nagu väga suur soov, et nad saaksid enam-vähem mingisuguse pildi, mis mehega meil nüüd tegu on. Noh, ütleme vanematel inimestel on nagu seda raskem vastavad või ütleme, nagu milline see lähikonna suhelda. Sugulased, perekond, sõbrad, no ma pean ütlema, et minu ema küll ohkas nagu kergendatult, et me lõpuks nagu mingisuguse teadmise saime sellest, sest vaata, see ongi see, kuna meie oleme päev-päevalt kõrval, siin oligi selline poiss, ta lihtsalt käituski nii nagu tema käitus ja me ei teadnudki teistsugust Siimu ja aga kui me jõudsime vanaema juurde või vanaisa juurde, siis see oli selline lühikene kohtumine ja noh, nemad oskasid nagu laste vaadata nagu teistmoodi, neile tundus täitsa teistmoodi meestel. Siis pärast ema ütles, et noh, ma julgen kohe üteldagi kohe noh, nagu noh, meil ei olnud nagu mingi üllatus, kui ma emale ütlesin, et nüüd pandi diagnoos siis ema ütles, et no mina ikka juba arvasin ka, aga noh, ma ei tahtnud nagu, kuidas alguses oligi. Et kui me läksime nagu vanaema juurde minu paps on ju toredas te oletegi siis, noh, miks sa niimoodi kisad. Siis alustage, püüdsime selgeks, saad aru, ta ei vasta sulle sellele küsimusele. Nii et see on parim moodus tähelepanu saamiseks hetkel, kui ta midagi ta tahab saada. Ja kui siin midagi tahab, siis ta tahab seda kohe ehk üldjuhul vahest mõtledki, et teised nagu peavad ootel olema, praegu ennem tegeleme Siimuga ära. Aga mingi hetk ma saan aru, et on juba nii palju suur küll, et talle saab ütelda ka seda, et siin ootab. Aga ta jääb endale ikkagi suhteliselt kindlaks oma nõudmiste juures, et eriti kui see puudutab söömist, et siin on küll see minu kokakunst jääb kiiruse poolest alla sellele, et kui me koju jõuame, kõik koos lasteaiast tiim istub kohe laua taha. See on selle eest meister tegema imehäid, riisijahu pannkooke. Üks asi, millest me ei ole rääkinud, on nagu hästi oluline on see nii-öelda tugivõrgustik, kes on seal pereliikmete või siis sõprade näol olemas. Sest noh, meie eriala puhul, kus me etendusi teeme on meil vaja kogu aeg lapsed tegelikult hoiule viia, on see nagu hästi oluline, et on olemas inimesed, kes julgevad ja oskavad Siimuga hakkama saada mu oma ema, kui ta tuleb, siis mul on nagu kuidagi rahu südames, ma tean, et tema saab hakkama ja siis oleme me leidnud endale ühed sellised peretuttavad, et noh, siis on naljaga pooleks on öelnud, et näed, sa oleks pidanud ikka selle ühise maja ehitama endale, et siis oleks nagu ma kogu aeg olemas olnud, kui vaja on, on Margot ja Valdeku koos oma kahe lapsega, kes lihtsalt nagu igal olukorral nagu nõus võtma kõik meie kolm last enda juurde ja Siimu sealhulgas et, ja Margot ju käis läbi tugiisiku õppe endal paberseina peal, ma ei tea, kui palju ta sealt tegelikult juurde sai. Ta ütles küll, et ta ise, olles olnud Siimu juures sellest hetkest peale, kui siin sündis, tegelikult nüüd, kui nad üks teemad hakkasid hoidma, polnud neil õrna aimu, saad veel kaks tükki ja sealhulgas Siimu, kes on natukene eriline poiss, et ja nad ei ole meile veel kordagi öelnud, et nad ei saa hakkama võinud, tahaks hakkama saada või et kuule teada küll see, et niisugused inimesed on ümberringi olemas lihtsalt ääretult oluline. Nii need on laua ääres, Emmaga Ma küsin vahepeal RMK käest ka. Emma, kas sa võid natuke kirjeldada, milline on sinu n siin? Ta on hästi lõbus, naerab kogu aeg. Kui ta midagi tahab, siis ta võib ka haiget teha, mis sulle tema juures meeldib. Mulle meeldib tema juures see, et trassi lõbus, mida te Siimuga koos teete või mismoodi teie koos toimetada. Meie näiteks. Ja ise vaatame koosenne arvutist multikaid. Mõnikord vanema õena nagu Siimu hoidma ka või jälgima Ja pean näiteks, paigad on nii, et kooliajal on mul emme saadud sõnumi, et mul on hirmsasti sinu abi. Lähen koju, emme ütleb nüüd sina jääd Siimuga hiljem ja lähen toon näiteks rannilast sääst ära, kuidas see sul õnnestub sisse sinu valvamine ega teda eriti valvas. Kas ta mängib oma out tuultega laagripikkusi järjekorda või siis kui emmel arvutiga õelnud, siis ta vaatab arvutist filme. Siimule meeldivad masinad, nagu ma aru saan, talle vist tähtis asi suhteliselt tähtis ja eriti meeldivad talle legod. Mis ta teeb, lõputult ehitab. Ta ise ei ehita, aga kui sünnipäevaks kingitakse lego komplekt, siis m paneb selle kokku. Esimesele olekski terve päev mängida ta, mõnikord ta nagu teist voodi neid kokku võtad tüki ära, väeta ei saa sellele, mis talle endale rohkem meeldib. Nagu muidugi need on autod, mida eelne kokku paneb või lennukid ja asjad. Emmo, mida Siim sinule tähendab? Seda, et tuleb olla julge küsida, mismoodi ta seda õpetab? No kuna mina eriti julge ei ole ja kui nad ars näiteks külas tahaksin küsida midagi, siis ma ise julge lähel kutsun näiteks sõbranna kuskile nurga taha ja ütlen, et ma sooviksin näiteks Wow või midagi sellist. Siis sisenes, tema läheb, küsib vähkusi misse. Siimu õpetus siin, need on siin õpetus on see, et kui me külas oleme, siis ta lihtsalt, kui sa näed midagi, mida ta tahab, siis ta võtab selle kohe. No kui sulle sõbrad külla tulevad, kuidas nemad Siimu suhtuvad, kassa annab nagu teada oma tuttavatele, kes veel ei tea Siimu, et su vend on kuidagi teistmoodi või, või see ei ole üldse jutuks. Mõnikord on jutuks, on näiteks üks mu klassiõde õudsalt kardaksin, kui ma õues suvel mängisime, siis auto uksed lahti ja ta hakkas nutma, jooksis autosse peitu, siis mu pärast. Jah. Siis on neile siis seletanud oled, et, et mismoodi Siimuga olla või milline Siimon. Ma ei oska öelda, kuidas ma seletan, eks ole, need on teistmoodi ja see on nagu haigus, aga nagu ei ole ka haigus ja ka keegi kunagi ei tea, mis autismann. Haide ja Toomas, mis teie mõelnud olete pärast esimesi shokke ja harjumisi. Miks sellised inimesed maailmas on? Miks ma ei tea, aga aeg-ajalt ma ikkagi näen iseennast lapsena väga palju sarnaseid jooni oli mul endal lapsena olemas, mida ma nüüd tegelikult tema pealt näen, et ja mõistan väga paljusid asju, miks mina lapsena nii või nii käitusin. Aga teine tahk on nagu see. Mulle tundub, et ta näitab mingisugust piiritut, ausust, mille meie oleme minetanud, mille me oleme mingisuguse mõtleva olendina enda ümber loonud, mingisugusel võib-olla see mask, temal seda ei ole. Tal ei ole mitte mingit maski ees, ta on nii ehe kui üldse saab olla. Ma ei tea, mis sina enda jaoks mõelnud oled, sest siin kuulasin duaalse juttu ja tegelikult mõtlesin seda tõesti nagu üldlevinud on see, et meil on keegi oodatud meid kuidagi valgustama või, või midagi niisugust, et natukene avardama meie mõtlemise malle. Aga noh, kui nüüd päris aus olla, siis aeg-ajalt ikkagi ütle talle, et vaata, see on niisugune ütelus, et ega ju lapsed valivad vanemaid. Siis me oleme küll mõelnud, et sellise elu juures nagu meil on, et kuidas see siin küll meid välja on valinud, onju ja siis jälle ütleb keegi jälle julgustavalt ei jaga, et noh, te ju saate hakkama ja siis ma jälle ütlen, et aga on meil siis pääsu, seda ju ei olegi pääsu ja aga ma arvan, et tegelikult on hoopis üks teine mõttemall, mida peaks nagu muutma, mitte see kogu aeg, mis on meile väga omane, see, et mina, mina, mina kui raske meil nüüd on ja kõik enamus teised ka mõtlevad, et küll neil on nüüd ikka raske seal, et neil on niisugune poiss nüüd kodus ja kuidas nad ikka saavad hakkama ja ja siis aeg-ajalt sa saad aru, et tegelikult on neid, kellel on palju palju raskemaid variante, et aga et kui saaksid seda mõttemaailma nagu niipidi keerata, et me mõtleksime ka nii, et aga sellel poisil, kes sündis, tal ei olnudki teist valikut. Et me mõtleksime selle peale, et aga tema ongi seal situatsioonis. Meie oleme need, kes oleme väljakud. Me peame lendasid selles situatsioonis kas siis aitama või õppima sellest. Aga et nagu püüda mõelda nagu nende ütleme üldisemas mõttes nagu puuetega inimeste peale, et et neil ei olnudki valikut, keegi küsinud, kas sa tahad niisugune olla või tahtsite teistsugune? Nad lihtsalt sündisid sellisena, nagu nad sündisid. Et lihtsalt aidata neid elule nii hästi, kui meie võimuses on hea, kui meie riigi võimuses on. Ehk sellepärast peame sellest ilmselt kõva häälega rääkima ja harima, kõik, kes noh, nii palju kui vähegi võimalik on ja ja mitte mõtlema seda tahtnud ju teavad, ei tea, inimesed ei tea. No ma pean ikkagi siin tõstma niimoodi kätele Tiina Kangro, kes nagu tegeleb selle asjaga nii süvitsi ja noh, et lihtsalt, et ta on nagu meie kõikide por, eks see tänu sellele, et tema sellest niimoodi kõva häälega räägib, sellest tuleb rääkida, noh, tuleb välja, et ka meie valitsuse inimesed lihtsalt ei tea, kui sul ei ole isiklikku kokkupuudet, siis ei saa sealgi olla huvi, lihtsalt tuleb leida neid õpetajaid, kes oskaksid aidata. Mis teile meeldib sinu juures seesama, mis emmanud kogu aeg rääkis, et ta on ikka ütlemata lustlikud ja, ja see, et ka tema enda teada jätta, kui talle midagi ei meeldi. Et siin küsib sealt ikka nii, otse ja ausalt kõige suurem asi on see, et ikkagi õpetab kannatlikkust, draamast. Ma ei oskagi niimoodi ühtegi iseloomujoon, ma arvan, et mina olen väga õnnelik, et ta meil on. Vaieldamatult on ta meie eluviisi või pigem meie mõtlemise viisi muutnud. Eluviisis me ei ole väga järele andnud. Väga paljud meie lähedased on öelnud, et te peaksite nüüd nii-öelda lõpetame ära selle oma töö ja keskenduma Siimule. Et artistide ei sobi Siimuga? Ei, mitte enam, ükskõik mis tööd me ka ei teeks, aga et nüüd on vaja nagu mitte enam tööd teha, vaid keskenduda Siimule teda nii palju ellu aidata kui võimalik. Ja ma ei tea, ma millegipärast ei ole seda teinud ja ma ei tea, võib-olla aeg ütleb seda, kas see on õige või mitte, et ma nii ei ole teinud, et ma olen jätkanud seda oma töö tegemist ja lihtsalt püüdnud normaalselt tavalist elu edasi elada. Ma ei tea tegelikult, mis homne päev toob, ma ei pea kuigi ma siiralt loodan, ainult mõtlen selles suunas ja proovin ja püüan leida lahendusi kasvõi siin nii-öelda panna eraõpetajaga erakooli, mille ma ise loon, et tema jõuaks nii-öelda ellu kiiremini järele, kui see praegune aeg, mis tal nagunii-öelda arenguks võtab. Need, sa avastad ennast ette planeerimas igasuguseid imeskeeme ja imesüsteeme mingisuguseid lahendusi olukorrale leida, mis siis, et Siim on omamoodi, aga, aga noh, me oleme taga, kas seal kokku ei oskagi teda teistsugusena nagu noh, ootamatelt võib-olla natukene rohkem me tahaksime, et rohkem teeb, aga küll ta jõuab ja me saamegi hakkama, sest et ega meil pole pääsu. Aitäh teile jutuajamise eest üht-teist sai räägitud, palju jäi kindlasti veel, rääkimata, aga kohtumisteni järgmistes kohtades ja saadetes ja, ja ma soovin Siimule, Emmalejannilejad kasvamist teile ka. Saate tegid Tiina Vilu, Jaak Maristomba kõike head ja kuulmiseni nädala pärast, laupäeval. Kuule, väike ego ääre kur, kuule, väike, ära ole kurb. Meie jämedsus, praad.