Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Linnale, mida kuulata, teine kuulamist. Palun, koguneme nüüd natuke, kus ema on, ema? Selge, tähelepanu küll. Nardodermi modell ei mõjuta, jah, nii, ema. Tähelepanu. Tere, tere hommikust, vikerraadio stuudios on Tiina Vilu ja Toomas Tross ja Viljandimaal piltnik Andres Noormets. Igalühel meist on oma tee minna, aga kuidas ära tunda? Kas lasta end voolul kanda või olla kapten laevas kui varakult? Me võime oma laste tulevikku kujundama hakata. Ja millal me peame lapselt küsima, kas see, mida me panime sind õppima, ikka meeldib sulle. Vanemad kipuvad lastes välja elama kõike seda, mis endal lapsepõlves tegemata jäi. Kes tunneb kahetsust, et klaverimängu õpinguid jäid oma lapsepõlves pooleli püüavad lastevanematena esmajärjekorras oma lapse klaveritundi viia. Täna me räägime loomadest, aga metsa ei lähe. Räägime muusikast, aga kontserdile ei lähe. Tere, pilt teeb tutvust klaveriloomadega ja nende loojatega. Võib-olla saame ka vastuse küsimusele, kes või mis sunnib lapsi muusikat õppima? Mina olen täna tulnud külla, patrileiab Peetrile ja lisaks nendele on siin kodus veel inimesi. Teil on kolm last, saame lastega tuttavaks, mis sinu nimi on, kui vana sa oled? Käite veel ja ma olen üheksa aastane. Kes siin on? Elizabeth? Tongaks. Keegi magab veel toas. Ann-Lisett magab teises toas praegu? Jah, ta on täna kehvalt, tunneb ennast ka tema on seitsmeaastane. Katri ja Peeter, mina sattusin teie koju sellepärast, et ma olin osaline ühel põneval kontserdil, kus osales, võib nii vist öelda Teie pere ja veel ühed elukad, kes vist elavate kodus klaveriloomad, nagu ma sellest kontserdist aru sain. Te olete mõlemad muusikud. Peeter on väga hea sõber, kitarriga ja ma ei tea veel, mis pillidega, mis pillid veel sinu sõbrad on? No eks produtseerimine või aroniseerimine tähendab, et sõber tuleb olla kõikide pillidega veel eriti suur sõber muidugi arvutiga, aga põhiliselt kitarrimängija. Katri, ja sina oled klaverimänguõpetaja, on nii ja ega muud pilli ei oskagi klaverit mängida, aga kuna hetkel on sinu süles kõige väiksem pesamuna, siis kuidas sul selle klaverimängu õpetamisega praegu on? Klaverit ma praegu hetkel ei õpeta, minu õpilased, kes on jäänud minust teise õpetaja juurde, saavad ma arvan sama hästi ka hetkel niimoodi ilma minuta hakkama. Aga ühel hetkel kindlasti ma lähen nende juurde tagasi ja õpeta meid edasi. Veidi peame rääkima nendest elukatest, keda ma juba nimetasin, lugesin teie pereliikmeteks need klaveriloomad sealt kontserdilt, ma sain aru, et need on siis ühed elukad, kes teie kodu klaveri sees elasid ja kes ühel hetkel said klaveripaladeks, jõudsid noodiraamatusse, jõudsid juturaamatusse ja heliplaadi peale ka teie kõigi kaasabil. Preestia see oli uskumatu lugu küll, kui me nad avastasime, et tegelikult on siia segatud ka minu õde. Et eks meil see maja siin ongi nagu selline Bullerby, et siin elavad koos vanas puumajas meie pere väikene pere siin kolm last ja mina ja Peeter siis on minu õde on meie allkorrusel, kes on kunstnik ja minu kõrval elab veel minu vend ja õige pikka aega elas siin ka minu kolmas õde, kes varsti jälle tagasi tuleb. Aga et me need klaveriloomad avastasime seal nagu. Meie selline ühine leid ühel päeval ja harjutasin klaverit. Järsku nägin, et midagi huvitavat on seal toimumas. Minu mängu peale tuli altkorterist minu õde Kertu kes vaatas, et tõepoolest joonistas need inimesed inimeste sarnased loomad üles. Mina kirjutasin muusikasse ja Peeter aitas organiseerida klaveriloomade rokkbändi ja nii nad oma alguse said. Jätame klaveriloomad hetkeks sinna ja räägime teiste perest, muusikast teeb vere, on läbini muusika sees. Kas lapsed õpivad Pille? Jah, peavad ikka pilli, jah, nad õpivad seda täpselt nii palju, kui nad seda ise tahavad õppida, et sellist kindlat sundust meil muidugi ei ole, et, et nüüd peab. Aga ma olen vaadanud, et üldiselt sobib neile. Ehkki Kathleen on siin kõva tsirkusetegija ka, tundub, et see on tema teine kutsumus. Kui mitte esimene, võib-olla mõned aastad. Tähenduses, see tähendab, et muusikakoolis otseselt ei käi, suuremad tüdrukud käivad ikka muusikakoolis, mõlemad käivad, õpib viiulit, onlased õpib klaverit ja väiksema, vaatame, mis olla siis tuleb. Mis pill? No kuidas siis on see ütlesid, et nad teevad nii palju, kui nad ise tahavad, sobib, muusikakool on ikka ju kohustuslik, vanemad panevad ja siis sa seal oled kas iganes, siis ise ei koputanud uksele, et meie tahame nüüd muusikakooli minna. No vaata lapsele otsa, et kui ta ei ole, ikka üldse ei sobiks. Muidugi me panime, aga kui ta oli ikka üldse ei sobiks see asi ega siis nad edasi ei peaks käima. Võib-olla seal järgmisel aastal. Parandan sind, tegelikult me ei pannud selles mõttes, et Ann-Lisett oli nelja aastane, kui ta küsis, et Temme, kuidas ma saaksin viiulit õppida ja siis leidis katta ka, et viiul on maailma kõige ilusam pill ja tegelikult nad läksidki, nii et üks oli neli ja teine kuus läksid viiuli tundi esimest korda. Mina rääkisin viiuliõpetajaga ära ja Niina sinna tegelikult sattusid. Kui vanalt te ise pilli õppima hakkasite, kas selleks valusalt või valutult? Peeter juba muigab. Mina kõigepealt väga pikka aega unistasin pillimängust siis kitarri juurde jõudsime ost alles mingi 14 15 aastaselt, kuna vanemad mulle kannelt ei ostnud. Mis see tähendab, sina tahtsid kannete, nad ei lubanud või? Kukkus välja? Jah, et mingil hetkel tekkis selle teo suur, kui kannelt mängib hirmsasti, aga poes oli parasjagu kitarr saada ja siis sain kitarri. Õnneks läks nii, et häid kangemaid ei no mul kannel ka ja olen ka mänginud seda, aga see nagu ei ole päris nii hea pill ei anna nii palju võimalusi. Tänapäeval. Aga sind ei ole kunagi vanemad pidanud sundima õppima muusikat õppima pilli. Noh, õppimine pole koolis muusikat õppinud, õppida on tulnud ise nii-öelda elu ise on õpetanud ja on olnud ilmselt õnne ja juhust alati sattuda olema siis õigel ajal õiges kohas. Miski pole nagu väga hullusti ka seda hindu jahutanud, ehkki nii-öelda eksisu on ikka veel suur. Ja eks ega muidu need asjad ei liigu, et ma ise arvunglit millegi õppimine saab ikka ennekõike seetõttu olla õppimine, seda tahetakse teha, kui ei taha, siis ei õpi midagi. Katri, kuidas sinuga on, Sa oled ise ka õpetaja ja sina oled siis need ka klaverit? Minut ju, tegelikult mina olen jah klaverit õppinud peaaegu nii kaua, kui ma ennast mäletan. Ja minul oli väga lihtne, kuna minul on kaks vanemat õde, kes mõlemad õppisid muusikakoolis, eks õppis akordionit ja teine õppis viiulit, siis oli täiesti loogiline, et mina lähen ka muusikakooli. Kuidagi sellel ajal oli see nagu isegi loomulikum kui praegu muusikakool ja kunstikool ja võib-olla ka spordikool olid valikus ka lapsed ikka tahavad midagi teha, muud peale tavalise kooli ja mina tahtsin tegelikult hakata mängima trumme, aga kuna trumme ei õpetatud Haapsalu laste muusikakoolis, kuhu ma läksin, siis ma mõtlesin, et klaver ajab ka asja ära, et saab, saab nagu rütmi taguda seal peal ka. Ja mina sattusin ühe nii hea klaveriõpetaja juurde, ei saanudki midagi muud saada kui klaverimängija ja ise ka siis klaveriõpetaja, kuidas sa ennast klaveriõpetajana tunned? Juurde joome, õpetajaamet on minu meelest tegelikult üks maailma kõige tähtsamaid ameteid. Et minu meelest mängib see, millise õpetaja juurde sa satud ja milline on ta inimesena ja ka oma professionaalsetelt oskustelt, et see mängib ikkagi väga-väga suurt tähtsust, et kuna minul on endal õpetajatega väga vedanud, siis Päivi tõldsepp, kelle juures ma olin Haapsalus ja Ivari Ilja, kelle juurde ma sattusin siis muusikaakadeemias, et nendest nagu paremaid õpetajaid on raske ette kujutada ja eks muuseas, õpetajana püüan ka nagu nende vääriline olla ja nende häid külgi ise ka kasutada neid oma õpilaste peal, siis kas sa mõnikord oma lapsega õpetad? Kuna Ann-Lisett õpib praegu nüüd klaverit küll mitte minu juures, aga tal on ka üks suurepärane õpetaja, siis ma õpetan teda nii palju, kui ma teda aitan kodus harjutada. Kathleen Kathleen õpib viiulit ja riiulisse, mina ennast ei sega, tema harjutab ise. Kathleen, räägi nüüd sina ka, kuidas sinul selle pilliga ütlemisega on? Siiski, sulle meeldib õppida viiulit? Miks ehtsad ise lugusid ja kas sa pead palju harjutama ja kui palju see palju on enne viiuli tundi kaks korda nädalas enne viiuli tundi mängida ära siis aitab iga päev siis kui mul tuleb piirdunud haritud. Kuidas sulle harjutamine meeldib? Eriti ei meeldi, aga sa ikkagi harjutad. Kas niimoodi ei ole, et kui sulle ei meeldi, siis lihtsalt ei harjutage, mis, mis sind harjutama ajab? See, et ma tean, et siis kui Moorjetel sisuseli eksiil mängiks ja mõtled selle peale kohe viitsidki harjutada iga kord enne tundi mitte iga kord, aga kas niimoodi ei ole, et ema või isa sulle ütlevad, et ka ta, kas sul on harjutatud, mine mängi ära? Jah küll, kas seda juhtub sageli või sagedamini, on nii, et sa ikkagi ise lähed ja teed ära kummat pidi, rohkem on. Praegu on see, et mine tee ära, mis sulle meeldib pillimängu juures see, et kui mingi ilusaid lugusid mõisega kuule neid nagu isa mängib kodus kitarri, ema mängib klaverit, tõde mängib ka klaverit, sinna, viiulit. Kas te mõnikord mängite koos ka? Ei, veel ei ole koos mängides mitte ühtegi korda koos. Lukust lilled ei ole, mis sa arvad, kas sa suureks saades tahaksidki kohe olla täitsa selline professionaalne viiulimängija ja tahaksin, miks tahaksin hakata tegema igasuguseid ilusaid lugusid teha Katrinile kassile? Perepiltnik Andres Noormetskass oli ülesandeks leida Viljandist mõni klaveri loomaasjatundja. Olen murdnud sisse Viljandi muusikakooli ning lasti sisse ka. Ja nüüd ma olen siis sundinud minuga juttu rääkima kaks toredat tegelast, kes te olete. Mina olen Mikk, Mihkel, vana, sa oled 13, mina äärina, Liivia, ma näen neljade. 15 aastane. Riina miks sa käid muusikakoolis? Muusika. Aga kas sa tahad muusikat õppida sellepärast et ta sulle meeldib või sa mõtled ennast kuidagi tulevikus ka muusikaga siduda? Tuleviku suunas, kui praegu muusikat õpetajatesse võib-olla saab nagu elus millegagi läbi lüüa. Mikk Mihkel, mis sind motiveerib? Ma ei tea. Tõid vanemad muusikat õppima ja, ja nüüd mul hakkas meeldima, sellepärast käingi meeldib, kui palju on sul vaja nädalas harjutada? No ma ei tea, mingi kaks tundid lõpust ikka kokku rohkemgi. Kas sa tahad seda ise teha või sind peabki sundima selleks? Ei, ma tahan enamasti seda ise teha, aga kui mingi kohustuslik lugu on kiiresti selgeks saada, siis sünditaksega kes sind sunnib? Õpetaja ja vanemad? Kuidas nad seda teevad? No noh, selleks on mitmeid meetodeid, lihtsalt öeldakse, et sa pead selle selgeks saama. See pole ju nagu sundsee on ju niisugune, sa saad lihtsalt ise aru, jah, ma pean selle selgeks saama ja õppinud selgeks, on kuidagi kuidagi teistmoodi sunnitud, et Mikk Mihkel, istud nüüd selles toas enne välja ei tule, kui sul on see lugu selge. Ei, niimoodi küll mitte kunagi. Kuidas sinuga on? Ma üritan harjutada kolm kuni neli korda nädalas, aga on see lihtne? Ma arvan küll. Kui on mingi uued lood, siis läheb natuke raskemaks. Aga ehk lihtsalt hääletades väga raske ei ole. Aga kas on muusika, õppimine, rõõm, täielik rõõm, miks? Eriti siis, kui sa ise tahad seda teha, kui see, kui sind sunnitakse, siis ei ole. Kuidas sinuga on? Täpselt samamoodi, arvan, et rõõm ikka ei saa sundida muusikat tegema, kui ei taha. Aga kuidas sa siis tunned seda tunnet, kui sa kui sa oled klaveri taga ja mängid ja kuidas see rõõm väljendub, noh, kirjelda mulle seda rõõmu. Ma ei tea, pole võimalik kirjeldada, lihtsalt sa mängid ja mängid, sa ei pane võibolla tähelegi, kuidas aeg läheb, ta lihtsalt mängib mündid, mida ta ongi rõõm. Sulson. Alguses mõtlen, et millest võiks lugu rääkida, siis ma mängin selle endale ette, siis minu jaoks on see parem. Aga kas on ka niisugust tunnet teinekord, et, et sa oled muusikaga nagu üks, et muusika tegemine või mängimine on just nagu hingamine või või elamine? Võib küll öelda, kui nüüd viimasel ajal need parace parace muusikaid mänginud ja siis ma kujutan ette, et ma olen ise selle ajastu tegelane. Kuidas sul samamoodi on, aga ma mängin just džäss rohkem, et siis ma kujutan ette mingi džässimängijana või ükskõik rokkarina. Mina millegipärast kujutlen, et džässmuusika on niisuguste küpsete inimeste muusika. Kas džässi ühele niisugusele sinusugusele poisil ei ole keeruline mängida, kuidas sa tunned ennast džässi sees? Ma ei oska öelda, kuidas ma tunnen, et ma lihtsalt improviseerin, kuidas ma tahan. Tiina jätkab jutuajamist Katriabiitri perega, nagu ma aru saanud Peetril pole kunagi sundust olnud, et muusikaga peab tegelema, pilli peab harjutama, sinul on see kõik käinud niimoodi iseenesest vabatahtlikult Katrinil natuke asjad teistmoodi. Katrikas õpetajana oled õpilastega kokku puutunud, kes küll alguses tahavad, aga mingil hetkel enam ei taha õppida või mängida kisu, läheb nagu ära tüütu, on ju ka raske, on ju ka nagu katagi ütles, et ikkagi peavad vanemad natuke ütlema, et kuule, mine mängi nüüd. Minu meelest on see üsna normaalne, et aeg-ajalt tekib selliseid hetke. Ta on tunne, et mingi muu tegevus on tunduvalt huvitavam. Et eriti kui hea tulemuse saamiseks peab nii palju pingutama, harjutama iga päev ja ega siis kõik ei tule kohe välja. Aga minul on öelda üks hästi hea nipp, mis on pärit minu isalt. Kuna meie oma peres minu õed kõik meil on kokku seitse last, peres on kõik muusikakooli lõpetanud, siis väga hea nipp on selline. Et kui tuleb see hetk, et laps ütleb, et nii mina enam muusikakooli ei lähe siis pakkuda talle välja, et olgu, et see on sinu valik. Sa võid jätta pooleli aga teie aasta lõpuni, sest poole aasta pealt ei saa midagi pooleli jätta. Aga kujundulnud kevad ja kõik on läbi, ilus suvi on möödas. Kui tuleb see uus sügis, siis on uus hind alati ja mitte keegi meist ei ole veel öelnud sügisel, et et ma enam ei lähe, et siis on. Järgmisel aastal on kindlasti jälle korrase hetk, aga siis jälle peab välja kevadeni ja nii see muusikakool lõpetatud saabki. Ma pean küll parandama jälle sedapidi, et, et ei jääks vale muljet, siis mitte kui ma koolis pole käinud, ei tähenda, et sundust. Et noh, ise pilli õppida on tegelikult raskemgi. Et see koolisundus, mis sundus, aga see kohustused ja on ikkagi üks asi, millega tuleb lihtsalt kaasa minna, aga kui sa ise midagi üritad saada selgeks, siis see on palju raskem. Aga, ja noh, ega tööd ja asjad, mis juba seda õppimist nõuavad. Aga samamoodi tundus kui sellest sundusest juba jutt käis, aga, aga meil ikkagi üldiselt on see hoiak, et me teeme seda asja, mis meile meeldib. Isegi kui vahest on raske, siis tuleb seda sellest üle saada. Mina pean ka väikese paranduse tegema, et mis siis, et mina käisin muusikakoolis, tegelikult mina seda ei mäleta, et mul oleks nagu sundust olnud. Ma ikkagi harjutasin ise ja käisin tundides ja tegin oma asjad ära, mis vaja ja kui see hetk tuli, et pooleli Ta siis isa jälle muudkui ütles, et aasta lõpuni, aga rohkem sundust ei ole, nagu ma küll ei mäleta, et oleks olnud vaba tahe ikka rohkem. Täna on teil kodus küll väga vaikne, kas see on alati niimoodi, kas te kodus muusikat? Kodus muusikat natuke ikka rohkem on meil küll selline televiisori nimeline meedia siin ja noh, meil väike Elizabeth, kes on praegu filmide sõltuvuses ja noh, lastel on niimoodi, et filmi headus sõltub sellest, mitu korda sa seda juba näinud oled. Ütleme, 20-st korrast alates. Parem ilm on see, mis on valjem kodus muusikat teha saab, kui midagi luua või, või ka oma tööd teha arranžeeringu mõttes, siis on seda muidugi mõnusam teha, siis kui siin on nagu vähem parasjagu tegelasi, aga saab nii ja naa. Et teinekord on see sagimine isegi innustav või kuidagi mõnus, inspireeriv. Katri, kui sageli sina praegu kodus klaveri taha jõuad? Isegi üsna sageli selles mõttes, et kui sa mõtled praegu selles mõttes, et, et kui on väike laps kodus, et kas siis jõuab. Mina olen nagu seda meelt, et tegelikult lapsed ei sega mitte ühtegi tegevust, et kui sa ikka midagi tahad teha, siis sa seda teed. Ja teinekord on isegi nii, et mida rohkem segavaid faktoreid, mida rohkem lapsi Su ümber on, seda tihedamini tegelikult seda tabada ära selle hetke, millal sul on see võimalus istuda sinna klaveri taha ja mängida. Ja mina olen tegelikult selles mõttes õnnelik ka, et lapsed, mind on piisavalt palju takistanud, et tänu sellele, et klaveriloomade lood üldse nagu sündisidki, et et kui väike laps laseb sul viieks minutiks istuda klaveri taha, siis sul ei ole seda luksust, et võtta välja nooti, hakata noodist mängima. Kui sa nooti ei võta, välja ei hakka noodist mängima, siis sul ei jää muud üle, kui sa pead nagu ise hakkama, midagi välja mõtlema. Nii seal tulid kõik ja igal juhul on nendest klaveriloomadest, millest me alguses ka korraks juttu tegime, olnud päris kõvasti kasu paljude nende laste jaoks, kes klaverit õppivad ja võib-olla on mõnel hetkel mõelnud, et ah, enam ei viitsi, klaveriloomade noodid on laste nina ees selles mõttes, et nad on müügil juba neli aastat, aastal 2004 tulid noodiraamat välja, mina tean juba hulgaliselt noori väikseid klaverimängijaid, kellel on seal raamatust oma lemmikud. Ja ma tean ka mitmeid need tüdrukud, kes tahavad klaverit õppida, sellepärast et selles raamatus on nii lahedad lood, et nad tahaksid neid ka mängida ja kuna teinud on olemas ka juturaamat, kus vahel plaat koos fonogrammidega, see tähendab seda, et laps saab kui ta loo ilusasti selgeks õppinud, ise mängida ja, ja, ja taustaks on see ilusasti peetri mängitud kitarr ja ma ei tea kõik, mis muud pildid veel. Et see on nagu kõvasti innustanud, kui teadlikult neid klaveriloomi, selles mõttes tegite innustamaks just neid lapsi, kellel väike tüdimus on peale tulnud või oli see tõepoolest nii, nagu sa rääkisid, et hakkasid tegutsema seal klaverist, mingid loomad ja nihlad nooti saidki. Nii ja naa. Tegelikult Need ei ole tehtud selle eesmärgiga et nüüd kedagi innustada, kuna need on tehtud sellise suure lõbu ja lustiga, siis ma usun, et kui midagi on niimoodi tehtud, siis ilmselt pakub ka teistele samasugust elamust, et ma kirjutasin nad üles tegelikult minu õe Kerstini mahitusel, sest et tema kuulis alla korrusele neid, et oh, mis lood need on, pane kirja, panin kirja ja siis, kui oli vaja tunnis lastele midagi ette mängida, et kuidas ühteteist võtet sooritada või mida iganes. Sest ma mängisin neid näideteks ette, õpilased kohe küsis, too, mis lugu see on, et ma tahan ka seda mängida. Ja siis ma kirjutasin, et üles ja jagasin neile kätte ja kui juba nende sõbrad tulid ka küsima, et kas nemad ka võiksid neid mängida, et kust nooti saab, siis ei jäänud mul muud üle, kui need siis ilusti noodistada ja raamatusse panna ja kuidas rebane, üks tore rokirebane sinna taustaks nüüd kitarri mängima hakkas. Peeter. Kuna ma seda asja nii-öelda kõrvalt olen vaadanud ja toetanud, siis minu mõte selle asja juures oligi. Et kui lapsed need klaveripalasid juba õpivad ja tahavad mängida, et siis ma olen seda sõnastanud niimoodi, nii lihtsalt, et et siis see asi võiks äge olla. Et see võiks kuidagi äge värk olla. Et kui sa klaverit mängida siukse plaadiga peale paned, sinna kaaslased mängisid, siis võiks kohe äge värk. See ongi enam-vähem olnud see mõte või see idee, millest juhinduda nende asjade tegemisel. Et on tehtud lihtsalt võimalikult lihtsaks või no ütleme nii piisavalt lihtsaks, et need on nagu lihtne kuulata, ära tabada need rütme ja algus ja lõpp, et kus midagi tuleb. Aga muus osas on olnud mõnus olla osaline sellise asja tegemiseks. Viljandis on muusikakoolis külas Andres siin on Kinotiks ilusa huvitav klaveriõpik pealkirjaga hea tuju, klaverilood ja seal sees on niisugused klaveriloomad. Mihkel, ma tean, et sa oled sellega kokku puutunud, sealt lugusid mänginud. Kirjelda mulle oma tundeid seoses selle õpikuga. Need lood on hästi, sellised narratiivsed või seal on võimalik nagu hästi palju rõhkusid panna erinevatele kohtadele oli hästi palju emotsioone on seal sees. Kuidas raamat ise sulle mulje jätab, on ta nagu tavaline klaveriõpik või kas, kas kõik õpikud on sellised? Ma ei ole neid väga palju näinud. Šeik õpikat kindlasti peale sellised seal on nagu hästi palju illustratsioone ja kaasas on see kuulamis CD, mille pealt on nagu hästi ja õppida mängibki selle järgi ta on ebatavaline õpik. Heas mõttes. Sina Rino tutvusid sellega just täna. Millised sinu muljed on sellest õpikust? Õpik on väga ilus. Lood on väga ilusad. Mulle täiesti meeldib. Ma küsisin õpetaja käest ka õpetaja Piretiga räägin, et kui sina õppisid muusikat, et kuidas sina siis mõtlesid, et kas sa mõtlesid nii, et sellest võib saada sinu elukutse. Tookord ei mõtelnud, et siis see muusika oli minu jaoks nagu rõõma lihtsalt rõõm ja selline tegevus kasvas üles siis minu elukutsele. Kas oskad kirjeldada, kuidas üks rõõm elukutseks kasvab? Põnevad rõõm muusika tegemisest. See rõõm tulebki, ajapikku kasvab ülex elukutseks ja, ja siis, kui tekib õpilasi, kes tulevad põnevuse ja huviga mängima ja kui sa vastastikku mõtteid jagada, muusikat teha ja, ja siis hakkabki tulema see eluga. Sa rõõm, mis on vaja selleks, et huvitavalt hästi muusikat See on raske küsimus, ma ei teagi, ettekujutust on võib-olla vaja selleks, sa pead kõike nagu ette kujutada, muinastärizelune. Tahtmist unistava järsku. Ma ilmselt ongi kõiki neid asju ja ma väga tänan, et soostusid mind siia sisse laskma oma tööruumi. Nüüd selle jutuajamise lõpetuseks pressisin ma Mikk mihklit välja niisuguse asja, et ta eelmisel aastal mängis sellest õpikust vana rokirebase muhedat pärast lõunat siukest lugu, millel on selline nimi. Ja nüüd otsustas eksprompt selle uuesti oma peast välja võtta ja, ja vaadata, et mis tal meeles on nagu aasta peale seda, kui ta seda õppinud on. Vot kuulame. Mul ei tule. Siinkohal tervitame õpikuloojaid ja väljendame oma rahulolu sellise toreda tegevusest, aitäh. Piinan külas kalamajas, mis on muusikat täis mis laps tahab? Habemed mängib Elizabeth, Katri asuvad nüüd majadega mängima, sest Elizabeth tahab emaga mängida, aga meie räägime ikka edasi. Aga mida teie viieliikmelise pere jaoks tähendas see sellise ühisettevõtmise tegemine ja kuidas see siis nüüd kujunes, et perekond, kes siin toredas kalamaja majas kaasa elab kaasa? Ta oli nagu kati just enne rääkiski, siis meil on niisugune Puller tujul stiilis majakenesin, kui juba see perekonnajutt või see, et on olemas mõnus perekond, siis meie perekond on jah, sedavõrd isegi suurem, et et just Katri õde Kerstin, kes elab meil allkorrusel, lapsed käivad seal nagu oma kodus, eriti kui olid abilised The Catalina olid väiksemad, siis oli kordi, kus nad meie hommikusöögilauast sinna hommikul söögilauda põgenesid ja seal muidu maitses toit palju paremini. Et noh, need uksed on kogu aeg lahti olnud nende jaoks ja ütleme, kodu pole meil piiratud meie enda korteri välisuksega, vaid pigem selle maja välisuksed ja niimoodi, et siin maja sees on käidud ja päris mõnuga meil vastas elab veel üks vanatädi, Tamme tädi, kes lapsi hoidis varem temagi kodu on alati niimoodi laste jaoks olnud. Eks need siis, kui meil on rohkem tööd olnud, siis on lapsed olnud lihtsalt oma mõnes teises kodunurgas allkorrusel näiteks kui nii võib öelda jah, et me oleme alati saanud kuidagi nendest asjadest niimoodi üle, et noh, tõesti vahest on ju vaja, et on vaikus ja rahu. Eriti salvestamisel on see päris tähtis. Oot, kas te salvestasite kas siinsamas või? Jah, salvestasime siinsamas oma kodus oma kodus, niisama lihtsalt käiski. Moodsad ajad ja Rootsi lihtsalt ju tegelikult. Eks see natukene nihukest oskust ja tahtmist taha ja proovida, pingutatud oli palju muidugi ühest kohast nii-öelda kokku hoiad siis teises kohas tuleb jälle sellega kompenseerida, et tulemus oleks mõnus. Aga kuidas see ikkagi välja nägi ja mida see teie teie sellisele maja ühisele perele tähendas, kui sina hakkasid üleval klaverit mängimas, Peeter Akast kitarrid helistama ja siis ühel hetkel hakkas õde veel seda raamatut kujundama, et kas see tähendas seda, et rääkisid, tegi trepikojas omavahel ainult klaveriloomade raamatust. No tegelikult mitte päris nii, trepikojas ma sellest ei rääkinud, me tulime ikka koju tuppa ja rääkisime siin. Aga see, et on, on selline pere ühine tegemine, see ei ole tegelikult mitte sellepärast ühine tegemine, et me nüüd pere oleme, aga lihtsalt minu meelest on need inimesed, kes juhuslikult kuuluvad minu perre on lihtsalt kõige paremad tegijad. Et mina ei kujutagi näiteks, et keegi teine oleks pildid joonistanud kui minu õde. Eks ma käisin mõttega ka ringiga kuskil kaugel ära ja jõudsin ikkagi siiasamasse korterisse, siiasamasse majja, tagasi oma õe juurde. Tema on lihtsalt väga hea kunstnik. Samamoodi ma ei kujuta ette, et ma oleks kellelgil teisel lasknud teha arranžeeringuid nendele lugudele sest minu meelest Peeter lihtsalt kõige paremini neid, et et lihtsalt on puhas vedamine, et minu perekonnas on sellised inimesed, kes asju hästi teevad. Ja nagu me juba kõnelesime, on lapsi ka, kes juba sellest mõnust osa saanud ja tahaks ise ka kaasali. Peeter, sa tahtsid midagi lisada. Ma tahtsin ainult seda öelda, et et samamoodi ma pean, ma pean ütlema sama moodi, Katri on jälle kõige parem klaverimängija, keda ma tean. Katrin mänginud ka teistes bändides, milles ma olen arranžeerija osalenud, nii et tema klaverimängu võib kuulda veel siin ja seal kaasa arvatud juuel albumil, mis just äsja tuli, et selles mõttes on meil sümpaatia vastastikune. See perekond, jah, on üks naljakas asi, et kui üks kõige minust ja ma pean Katriniga aasta lülib, et, et kui öeldakse pereansambel, siis tulevad punnid peale hästi kiiresti. Aga. Oot, mis tähendab, tulevad punnid peale hästi kiiresti see tähendab seda, et kui öeldakse pereansambel, see on selline tunne, et et perenaine võtab tagataskust mingi jaurami ja siis peremees võtab triangli välja ja siis tehakse üks-kaks-kolm kaks-kaks-kolm ja läks. Tegelikult ju on väga palju perekondi, kes koos musitseerivate teevad seda täiesti hästi ja üldsegi mitte niimoodi jauramit ja trumlit silmas pidades, näiteks Järvid ja, ja ja noh, neid näiteid on veel palju. Jah, see altari, mis ütles hästi, et tegelikult on perekondi, mis väga hästi teevad muusikat asjaolu, et perekond on, polegi tegelikult tähtis. Perekond annab kindlasti palju inimestele seda õhust ära tabamist, mida teine arvab, mida mõtleb ja kui tegemist on just nimelt professionaalselt väga tugevate tegijatega, siis siis see muusikas kostab väga mõnusalt. Kui ansambel mõistab 11 väga hästi, ükskõik, kas ansambli muusikaline või ka ühes otsas kujundajana ja kogu meie perekond on tervikuna üsna mõnus, kaasa arvatud näiteks kaatori vähemalt ja minu õed ja kus me saame kokku tihtipeale kamp on küll nii suur, et seda seltskonda kõik kokku saada on suhteliselt keerukas, isegi, aga. 11 kutsume vaikselt selleks mafiaks kus on olemas siis pealikeks maffia ema. Kes noh, see on kõik, eks ole, nagu nii-öelda mõnus läbisaamise vorm kus tehakse tihti asju koos ja mitte alati ainult nii-öelda puhkepäeval ja mitte ainult puhkamise ajal, vaid just nimelt tööasju tehakse koos. Aga ma ikkagi ei saanud sellele vastust, et kas klaveriloomade ühine tegemine andis mingisugust teistsugust hingamist sellele suurele perele, aga tegelikult meie oleme teinud koos enne igasuguseid asju ja ilmselt teeme ka edaspidi koos. Ja minu meelest jah, sealhulgas uut hingamist ei saa öelda, et see hingamine oli hea juba enne seda ja sellest heast üksteise tunnetusest ja mõnusast koosolemisest sellest üldse kasvaski välja, et kui sa ütlesid, et koridorist saime kokku ja rääkisime klaveriloomadest siis tegelikult me tegime seda just nimelt kellegi juures kodus ja suure lusti ja mõnuga. Ja asi sellest veel mingi raamat välja tulid, oli justkui asja loomulik järg, et sellel teemal sai nii palju fantoseeritud ja nii-öelda ise nauditud seda mõtet juba. Et selles mõttes see nagu iseenesest seal asjad, valmissaamine ja mind sisemiselt või seda seltskonda nagu väga palju küll ei muutnud. Et nüüd oleks mingi verstapost. Kodus on palju muusikat siis last üsas ükskõikseks jätta. Temast tuleb kas muusikavihkaja või armastaja. Ja nii on iga asjaga, mis last ümbritsev. Tiina küsimustele vastab üheksa aastane Kathleen. Kuidas sulle klaveriloomade raamat ja palad meeldivad? Hästi ühest käedile Ovedel lähed, oled sa neid päriselt ka näinud? Ei, aga tahaksid teha ja mis sa arvad, mis loomad emal järgmiseks tulevad või isal? Õlid, kyljes avaliseks, miks sa nii arvad? Sellepärast et mõrvareid klaveril seal igasuguseid loomi. Ma saan aru, et meil on oodata järge klaveriloomadele, kindlasti on ja ja ma arvan, et õige varsti juba. Et tegelikult see on isegi omamoodi missioon meid edasi teha, et et iga kord, kui ma õpilasi näen, endi omi, kui, kui ka teisi, kes seal kooli peal käivad, need muudkui küsivad, et kas on uusi lugusid ka ja no kuidas me saame neid alt vedada ja ütlen, et ei ole. Et siis tuleb neid loomi sealt otsida edasi, see hea võimalus on ka inimestele Te olete võtnud vaevaks ja klaveriloomad ka panna kontserdiks, kus Katri mängib klaverit, Peeter istub siis heli ja valguspuldi taga ja me saame kaameratega näha, kuidas näpud klaveril liiguvad ja kas keegi klaveri sees ka liigub ja vähe sellest, Kerstin, kes on raamatusse pildid teinud, siis joonistab ka mõne loomadest lausa kuulajate-vaatajate silma ees. Kuidas see mõte kontserdi peale läks? Kontsert on muusika tegemise juures, minul arust kõige uhkem vorm või kõige mõnusam viis tunnetada seda, et sa oled, sa oled muusik, sa suudad esineda, et sa oskad oma asju teha. Et see vahetu tagasiside mõnus tunne. Aga see kontsert jah, minu jaoks on nagu muusikaline vähem, et kuna on olnud aastaid juba hobifoto ja ka nüüd siin mõnda aega video teemaga tegeleda, siis see oli üks niisugune üks ideevälgatus lihtsalt, et on olemas võimalused tehnilised, siis võimalik sinna klaveri sisse pugeda mängu ajal esinemise ajal ja ühtlasi näidata seda pilti sealt, mis sealt siis nagu paistaks. Et see haakub hästi selle klaveriloomade ideega. Aga mina tänan teid, Katria, Peeter ja lapsed ja, ja soovin siis tuleks järge klaveriloomade. Taime võrsumiseks on vaja õiget keskkonda ja sama kehtib ka laste vaimse arengu kohta. Aga ikkagi. Kuidas teada saada, mis oleks parim meie lapsele? Millisel alal on ta kõige andekam vahel meedia, isegi, mida me tahame või kes me oleme. Õppimine on proovimine, et teada saada, mida me päriselt teha tahame, tuleb julgelt aega võtta ükskõik mis vanuses ja proovida niikaua, kuni oma tee ära tunneme. Tere, pildi tegid Tiina Vilu, Andres Noormets ja Toomas Trass. Helipildi pani kokku Maristamba. Kirjutage meile perepilte, et RÜE. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla. Kuulmiseni.