No nii, selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Pere filmida, kuulata, teine kuulab. Laboreid olles, palun, koguneme nüüd natuke kus ema on, ema? Selge, tähelepanu küll. Nardoderne SUP modell ei mõjuta, jah, no nii, ema. Tähelepanu. Tere, armsad perepildi sõbrad. Mina olen Tiina Vilu. Tänases saates viin teid ühele lustlikule kokkusaamisele, mis on pühendatud isale. Kui palju me lapsevanematena mõtleme sellele, millisena lapsed meid näevad ja mis me neile oma sõnade või tegudega ellu kaasa anname? Täna räägivad viis last tähelepanekuid oma isast. Olen jälle külas, mul on heade abiliste abiga õnnestunud enese ümber koguda lausa viis inimest ja rohkemgi veel, kes on kõik täna valmis rääkima oma isast ja hakkame riburadapidi tuttavaks saama. Villem, olen tere, tere, Eminejalen Kerstin. Mina olen Helen, mina olen Mari-Liis, Katri ja no niimoodi pealt vaadates ma arvan, et teie vanusevahemikku võib panna sinna 20.-te 40.-te vahepeale, kas ma panin täppi? Panin täppi, nii, viis sellist aktiivset noort inimest ma palungi siis rääkige mulle natuke. Villem, kas sa tahad alustada väikese iseloomustusega, milline on sinu isa ja võib-olla sul on mõni lugu ka oma isast? Minu isa on väga aus, töökas ja oskab aega väga efektiivselt ära kasutada. Üks lugu olekski see, mismoodi jalgpalli noorte meistrivõistlused olid telekast Eurospordis näitab, mismoodi rahvas ultra kaases istub publiku seas üks härrasmees, kes loeb ajalehte suutis meeldiva kasulikuga ühendada. Nii nüüd on valmis oma lugu rääkima Kersten minu ise kohta võib öelda niimoodi vastandlikult iseloomustada, et ühest küljest on ta tõsine eesti mees, kes ei karda tööd ja tunneb huvi ja kuidas läheb, Eesti elul valutab südant selle pärast, aga teisest küljest sealsamas on tal ka väga hell süda ja, ja ta on väga lahke, nii et eks selliste lahkuste tabavadki ära niisugused väiksed lapsed kõige paremini. Ta juba väiksena oli teada, et kui oli vaja midagi nuruda, midagi ära rääkida, siis ta sa salatiisa juurde minna. Ja olles juba veidi vanem, kui meil oli kokkulepe, et kui koolis on hinded korras, siis vaatad ise, kuidas lähed, planeerida oma aega ise. Et nii juhtuski, et keskkoolis oli tulemas üks kunstivõistlus, millel oli vägagi ihaldusväärne auhinnafond ja mul oli aega vähe, mistõttu ma pidin siis nüüd võtma viimased kolm päeva ja tegema selle ajaga kõik võistluste pildid valmis ja sain ka klassijuhatajaga kokkuleppele, et sellel ajal ma kooli tule. Aga juhtumisi kogemata kohtus minu isa peale juhatajaga tänaval ja siis ta tundis ennast nagu koolipoiss hakkas väike muidugi juhatades, kuidas mul on üks viirus viirushaigus niimoodi murdnud, mistõttu ma pole saanud juba viimased kolm päeva koolis käia. Ja muidugi õppelejuhataja muheles selle peale ei öelnud midagi, pärast ütles mulle, tead, et tead, kuidas oli, tead, mis haigus sul oli selline lõbus lugu ja see nagu näitab ka seda, et selline vastastikune usaldus on meil alati olemas olnud. Isa jäi vahele, ehkki polnud põhjustki. No järgmine lugu, kelle lugu see neil on? Heleni lugu, minu isa on selline, kellel on hästi olulised elupõhi, oletused ja mida ta on oma lastele ja mulle ka üritanud edasi anda ja minul temaga seoses, esimene asi, mis kohe meelde tuleb, alati, kui ma mõtlen, minu isa tuleb see, kui ma olin umbes kuueaastane ja ta joonistas mulle salmikusse pildi, kui ma palusin ja siis seal oli ilus kuuse, oksakene ja kommikene rippus ka joonistamise seda ennast väga tugevalt ei tundnud ja siis ta otsustas, et ta kirjutab mulle sinna ühe jutu hoopis. Ja see mul siiamaani täpselt sõna-sõnalt peas ja sellini ilu tuleb hinnata alati, kuid elus tuleb sageli ette, et ilus ei pruugi veel hea olla. Ära seda unusta ja ma pole siiamaani unustanud, aitäh. Võtame järgmise loo. Minu isa on hästi põhjalik. Kui Mul oli vaja näiteks geograafia tunnis mõnda koduse töö lünka täita, siis läksin isa juurde. Et ta aitaks mind kiiresti, et teadsin, et palju on veel õppida ja aega vähe. Ja siis isa tõi teisest toast hulga raamatuid, siis sirvisin natuke aega ja siis hakkas rääkima kiike esimesest maailmasõjast alates kõik rihmad ära. Lõpuks jõudis siis õige teemani. Ja selleks oli möödas juba kaks tundi vist. Ja siis ma palusin, et jah, et isa palun, et kas ühe lausega saaksid aru, et siis lõpuks läksin ise mõtlema, et mis ma siin olen ka, kirjutan, aitäh põhjaliku isa jutu eest. Katri, minu isa on selline inimene, kes alati arvestab sellega, kuidas teised ennast tunnevad mingis olukorras. Ja minu jutt on seotud minu väikse vennaga, kes tol hetkel oli väike ja ütleme, oli esimesi päevi koolis, aga juhtus nii, et tal oli vaja minna arsti juurde ja nad mängisid kooli hoovis, sõpradega ja need olid sellised esimesed mängud ja esimesed tutvused. Ja ilmselt Ta kujundas sõprade arvamust ka siis klassikaaslasest. Et milline see tüüp siis tundub parasjagu, kes seal uus seltsiline on ja isa pidi tulema venna juurde ja ütlema, et nüüd on vaja arsti juurde minna. Aga kuidas sa ütled sellist asja, et kuule Sheffice, lähme nüüd arsti juurde ja tema lahendas olukorra väga delikaatselt ja ütles, et Villem aeg on minna kalale. Ja kõik poisid olid täiesti suud lahti, too on isa, on alles kutt, mõtle keset koolipäeva, tuleb isa ütleb, lähme kalale pojaga. Ja see jutt muidugi tuli otsapidi välja ühel hetkel ema töökaaslase kaudu, kes ütles, et mis, mis värk see on, et teie lapsed käivad nagu keset koolipäeva kalal? Tegelikult käis end arsti juures aitäh. No viis väga-väga värvikat lugu ja mina pean nüüd siia juurde ära ütlema, et, et tegelikult on täna nii, et me räägime ühest ja ainsast isast. Sest teie viiekesi olete kõik oma isa lapsed ja teine on rohkem veel. Kes nüüd siin teie pere lastest puudu on? Puudun Merje, kes on hetkel ERSO ka Ameerikas, teeb toredat kontsertturneed ja puudu on Piret, kes elab Pärnus ja teeb oma tähtsaid töid. Teie isal ja emal on selline õnn, et teid on seitse last ja need jutud olid siis sellest samast isast, mis isa nimi on meie isa nimi on Riin. Ja tema on kõige toredam ja parem isa. Palun öelge ema nimi ka ei jäta ema ju ka kõrvale, eman Vivian ja tegelikult see seltskond enne minu mikrofoni avamist juba tundis ennast väga lõbusasti, sest jutud isast ja meenutused lapsepõlvest ongi sellised lõbusad asjad. Mind vahepeal tahab ära süüa pere, koer, possepp, kes mingil põhjusel ei taha süüa laua pealt pirukaid aga kuidagi minu vastu tunneb palju suuremat huvi. Aga räägime siis nüüd teie isa Reinost, nüüd on see ausalt välja öeldud kastes seitsmekesi, tegite oma ausa töö ka põhjalikku ja kannatlikku isa taktitundelise isa elu mõnikord keeruliseks ka. Ma arvan, et mingil määral on tema meie elu keeruliseks teinud, sest ta on nii lahke, nii heasüdamlik, et ma tean seda, et kui ma küsiksin tema käest midagi, ta tuleb alati. Pigem on vastupidi, et me ei taha teda ära kurnata ja ütleme isegi ei julge väga paljusid asju küsida, et meil peab endal olema mingisugune filter, et midagi ei näe, mida mitte. Oota, äkki küsis keegi teine emme juba midagi, et me peame naguniimoodi natukene, mõtleme klapitama omavahel, et teda kuidagi säästa sellest kõigest, sest tõesti Ta on nii lahke loomuga ja nagu ma ka varem ütlesin, et väiksena, et eks me ka päiksele teadsime, kuidas mida kuskilt küsida, et, et isa jah. Ta on meile kõike lubanud ja meil on hea elu olnud. Üks asi võib-olla veel, et meie isa, isal oli niisugune põhimõte, et laste töö on õppimine ja, ja seetõttu näiteks suved 10 veetsime maal, siis oli ka niimoodi, et siis meie püüdsime lilli ja liblikaid ja meil oli tore elu ja ehk siis isa ja vanaisa töötasid, et eks me proovime nüüd kuidagi tagasi anda omalt poolt midagi ikka peredes mingisugused rollid vanematel mõnes peres on isa see, kes tuleb siis, kui on vaja kord majja lüüa, siis ema ütleb nii, nüüd tuleb isa ja vot siis läheb korda. Kuidas teie peres oli, mis roll isa kanda oli seitse last? See on aukartust äratav hulk, kõik see järje peal hoida ja et kõik toimiks. Kui mina mõtlen, et mis roll on, on meie isal, siis üks nendest rollidest, mida me siin ennega meenud mõtlesime, oli see, et tema oli alati see, kes oli meile kooliesinemistel autasustamisel austamisõhtutel kohal, panin ilusti oma ülikonna selga, et kuna tema jaoks on lapsed väga-väga olulised ja meie arvame, et meil on kõige parem isa ka temale kõige toredamad lapsed, siis ta alati tundis nagu hästi hea meel sellest, et et alati lahkelt osales kõikidel nendel austamisõhtutel. Ilmselt ema pidi pidi olema ju päris palju väikeste lastega kodus, ema ei saanudki olla. Igal pool isa oli alati selline leebem ja lubas kõike, et alati kui midagi väga tahtsid, siis läksin alguses isa juurde, et noh, et ma ei tea, ma tahaksin sinna minna. Isa ütles, et jaa, et kui molu poksis Teisalt, kui isa ikka ütles midagi kurja häälega, siis oli ikka hirmus ka. Siis oli asi tõsine, et, et naljalt ta nagu ei riielnud. Niimoodi ema lisaks seda veel, et nagu mina ei mäleta, kunagi häält oleks tõstnud või niimoodi, et kui ta ütleb hästi rahulikult, aga noh, näita eeskuju ja üsna raske on niimoodi siis tema eeskuju järgida, et näitab head eeskuju, selline rollidele. Eeskuju näitamisega väike väike selline jutukene lähiminevikust, kisa on selline meil, kes alati ütleb, et käia ei tule mitte sõnade, vaid tegude järgi ja seda ta mõtleb täiesti tõsiselt. Näiteks kui me olime siin osad juba kõrgkoolid lõpetanud ja Osadalas kõrgkooli astumas ja ja siis oli emal ja isal kange soov, et ikka peab edasi veel minema ja veel targemaks saama ja kui on ikka võimalik nüüd juba magistrit saada, siis tuleb ikka seda teha. Aga kuidas siis lapsed seda teeksid, kui vanemad seda pole teinud ja nad olid üle viiekümnesed, kui nad lõpetasid Tallinna tehnikaülikooli magistratuuri haldusjuhtimise erialal ja palun väga kahekesi koos ühel samal aastal magistrid ja mis meil muud üle jääb, ikka sabasse? No nii, ma küsin ikkagi, vaatamata sellele, et ma Teie kirjeldusest saan aru, et teil on erakordselt tublid vanemad kas isal oli ka selliseid keerulisi ja raskeid hetki või kuidas ta nendega toime tuli, takkajärgi, kui ta nüüd täiskasvanutena vaatate, kas seal oli ka sellist tumedamat poolt pundi lastega? Ma arvan, et lapsed olid tal läinud, õnn ja rõõm aga aga mille pärast südant valutanud alati selline üldiselt nagu laiemalt, et ühiskond ja ühiskonnaelu ja kuidas teistel tema kõrval läheb, et ta ei vaata ainult meid, et noh, meie suhtes me teame seda, et me oleme tema meelest kõige paremat ja kõige toredamad, aga ta tahab, et ka teistel hästi läheks ja, ja seetõttu ta on ikka tihtipeale valutab südant, et kuidas üleüldiselt Eesti elus läheb ja kui neid nõukogude aeg, siis ta noh, väga selline eestimeelne mees. Ta ootas seda aega ja alati kinnitas meile, et ükskord tuleb see aeg. Jano tuligi. Et noh, nüüd on jällegi uued probleemid, millega me silmitsi seisame, nüüd nagu nende pärast muretsed. Ta ikka valutab südant kogu maailma pärast. Et võib-olla see ongi kõige keerulisem, et kui sa oled sellise suure südame inimene, sul läheb kõik korda, lihtsalt see ongi see mitu korda juba ütelnud, et isa jaoks kõige tähtsamad olete teie ja maailma kõige paremad lapsed, milles see väljendub, kuidas te teate, et see nii on? Lihtsalt me tajume seda, tunnetame, et ta nagu usub meisse ja ükskõik, kas meil läheb hästi või halvasti. Ta nagu elab meile kaasa ja toetab. Kui läheb halvasti, siis see pole maailma lõpp, siis on oluline millegi uue sünniks võib-olla hoopis. Ja kui meil läheb hästi? Mis siis on? Väga hästi tema jaoks minu meelest ei ole üldse nagu miski võimatu, et kuidas me nagu teame ja tajume seda, et me talle nii olulised oleme, et ta nagu alati Eesti toetab ja innustab, et tema jaoks ei ole ühtegi sellist ulmeprojekti, et kui me siin mõtleme nagu enda tegemiste peale ka, mis me oleme teinud, et et kas on mingi nagu teistele võib-olla mingi ulme ideena tunduv asi, lähme küsima, et no mis sa arvad, et selline asi, et on alati nagu hästi poolt, et oh muidugi, et kui sa ise usud asja, siis see kindlasti õnnestub, et hästi välja, seda eneseusku ja julgust on andnud, et selline toetus annabki selle tunde, et me oleme talle nii olulised, nende ütleb seda sõnadega välja. Võib ju ka mõnikord piinlik olla, kui sulle öeldakse, kõige ilusam ja kõige targem. Muidugi, ma tean, et noh, üleüldiselt tõenäoliselt ma seda siiski ei ole, aga on ikka väga tore teada, et keegi kusagil ükstapuha, mida ma ka ei teeks või kus ma olen, et keegi kusagil täiesti siiralt olengi kõige parem ja vot see annab sellise nagu kindla vundamendi, et sa ei pea enam näima või tegema või tõestama kellelegi ma võingi teha neid asju, mis mulle meeldivad ja elada õnnelikult, et see, et sa tead, et kellegi jaoks oled sa ikka kõige parem, kui teie olite tema isa jaoks kõige tähtsamad ja kõige paremad ja ilusamad, osavamad, kuidas emasel kõrva ennast tundis. Tegelikult ma arvan, et see oli ka niimoodi, et meie olime küll ilusad ja olulised ja tähtsad aga kõige ilusam oli ikkagi meie ema, sellepärast et ta räägib siiamaani niimoodi, et silmad lähevad mõnusalt põlema ja räägib, kuidas nemad, Ridala, poisid tulid, Haapsalu linn nagu oli kunagi gümnaasiumisse ja mismoodi siis nemad olid sellised valgete juustega moodsad poisid, kellel olid kõige kiiremad tsiklid ja kõige ägedamad mantleid. Ja siis koolitüdrukud käisid koridori peal piilumas neid poisse, kuidas tema oli kohe vaadanud välja kooli kõige ilusam on tüdruku ja oli teadnud, et vot ja kõige targema see oli väga oluline. Et tegemist oli, kab targa tüdrukuga ja teadis kohe, et sellest saab minu naine. Ja nüüd ta räägib siiamaani, kui ilus tüdruk, talijää ma arvan, et nii ema kui ka tema väga toredad õed, et ongi kujundanud temal selle arvamuse naisterahvastest üldse, et ta peab naistest väga lugu ja nii nagu ka meie tütreid muidugi ka oma ainsast pojast. Selge see. Aga, aga just see, et ema on tõeline, selline tarkuse ilu kehastus meil, meie oleme siis nüüd koopiad ka kõige paremad, aga noh, lihtsalt kus, kus korter. Mida ema isast räägib, no ema räägib täpselt sedasama juttu, nüüd teisest koridori otsast, sealt kooli koridori otsast, kuidas nemad tüdrukutega käisid vaatamas, siis kus need ilusad maapoisid ongi kooli tulid, kuidas temal koheseks sellise, meie isa nägi noorena välja nagu väike maja preerias peategelane. Ta oli nagu Hollywoodi näitleja, kui me vanaaegseid pilte vaatama ja ime pole, siis tüdrukud omavahel nagu siis ära jagada, kes keda nagu endale saab ja siis siis emale jäi ka isa silma. Kõigepealt. Tüdrukud ja Viller, seitse last peres mulle tundub see selles mõttes nagu ka keeruline, et et ikkagi tekib laste vahel mingi konkurents, kõik tahavad saada tähelepanu, et see vanem peab olema superlüli inimene, kui ta suudab igas lapses tekitada selle tunded, selle lapse jaoks on aega ja tema on tähtis ja oluline, tema jutud ja pildid ja ma ei tea, spordiasjad on kõige olulisemad. Kuidas teil peres vot sellise lastevahelise konkurentsiga oli ja kas see, et korraga oli üks noormees, Villem ei ole kõige noorem, nagu ma aru saan, et ta ei ole pesamuna. Aga ikkagi üks noormees selles naiste arvas, et mis toone see nüüd tõi, sinna panemata ja ei saa aja laste suhetesse. No meil oli niimoodi, et enamasti me olime kahe kaupa kodus, et teised vanemad juba läksid kooli õppima teise linna ja teised olid siis niimoodi, sest et nad mängisid õdedega ja nukkude kääni siis mina jäin vennaga. Ja siis õnneks oli niimoodi, et noh, tüdrukutel on ikka eesõigus. Et siis, kui mina tegin pahandust, siis sain vaikselt jälle venna kaela selle ajada. Aga no lõpuks ikka kõik pahandused olid välja ja ma üritasin kogu aeg ikka enda pahandused ka väiksele kaela ajada, aga ei tulnud välja. Villem, kuus õde, ja sina ja isa, olite siis pere, kaks meest on, kas sinu ja isa vaheline suhe oli kuidagi teistmoodi kui nende maailma kõige ilusamate paremate targemate tütardega? Noh, ma ei tea, ma arvan, me rohkem räägime niimoodi jalgpall poliitikas, religioonist, et meil ei ole väga sellist USA USA filmi, selliseid. Laegeid hetke. Lihtne on niimoodi läbi saada, isad, kas sedasama toetust, mida õed sul siin rääkisid, tunned sina ka oma isa poolt? Ei, seda muidugi isegi, kui juhtub igasugu asju ja keeran käki kokku, et ikka kõigest saab üle. Oot, räägi nüüd meile midagi natuke lähemalt, et ega siis siis on ju väga lihtne elada, kui kõik läheb ladusalt ja kõigil ongi kõik asjad korras, et mis, mis nii viga lapsi kasvatada. Kas sa siis mõnikord keerasid käki kokku? Koht, mis siis toimus teie peres, no ta tihti tahab aidata lahendada. Ta seletab, et ikka ise peab ära lahendama kõik probleemid. Mõnikord, kui noorem olin, siis muutus nagu raskeks see, et kuidas ma niimoodi olen, et tulevad vanemad ja hakkavad minu probleeme lahendama, nad alati tahtsid aidata ja aga samal ajal õpetab seda ka, et ikka ise tuleb tegeleda. Tüdrukud, ma küsin teie käest ka isa suhe Villemiga kui pere ainsa teise mehega, kuidas see teie pilgu läbi oli, tuli korraga veel üks mees, perr, ma arvan, et kui Villem sündis, siis esialgu oli, oli küll natukene elu muutunud, sellepärast et poja sündoniga poja sünd ja, ja siis me kuulsime palju jutte ja isa eest ja tema vanaisast ja miks on vaja Villemile Villemi nimi panna ja ja alguses nagu beebi ja see oli küll, see oli midagi sellist, mida, mida ma arvan, et iga isa iga mees tegelikult ootab, et ikka, eks ojakene ka. Aga praegu ma arvan, et me oleme ikkagi jälle kõik võrdsed, et aga kas isa ja Villemi tegemistes oli siis midagi sellist, mida ta teiega teha ei saanud, mis olidki võt meeste asjad? Meie isa jaoks on väga oluline ka see, et nimi läheb edasi ja üks perekond ja suguvõsa jätkub. Ja Villem on meil nüüd see esindaja, kes viib selle perekonnanime edasi. Jah, ja keegi pole nii hea vestluskaaslane poliit pika ajaloo ja muudel taolistel teemadel nagu Villem isana tunde rääkida nendel teemadel, et seda võib küll öelda, et, et meil kannatus katkeb mingil hetkel nad täiendavad 11, et väga hea meel, et Villem nagu selle osa meil ka ilusasti hästi ära täidab. Konkurentsis võib öelda seda, et võib-olla meil on lihtsalt nii tugev, selline peretunne, et ei võta nagu teist konkurendina. Et sa võtad teise edu on nagu sinu enda edu ja seetõttu ei ole sellist asja nagu mingisugust kadedust või tahtmist rohkem silma paista, et see on kuidagi niikuinii sa saad seda tähelepanu. Et sa ei pea nagu sellepärast eraldi väga pingutama, et sellist nägu pingutamist sooritamist pole meie peres küll nagu kunagi olnud ja et kõikidel on kuidagi mingisugust huvialad tekkinud, millest nad on nagu paremad ja nii on nagu väga lihtne ja üks väga tore asi on see ka, et kui seal on nii palju õdesid siis sul on ju kohe selline arv fänne ükstapuha mida, hea veel ka muidugi loomulikult kui sa midagi teed, siis sa tead seda, et sa saad kohe kas SMSi või nagu kuid midagi on uudisekünnist ületanud, et oh kui äge, kui lahe, et sa tead, et kui teistele ei meeldi, siis need, kes su perering on, nemad ikka ütlevad, et oli väga hästi, ütlevad, et oli hästi. No see on nüüd see, kui me oleme suuremad, aga mõtlen seda aega, väiksed lapsed oleme ja kõik konkureerivad üksteisega sellepärast, et saada vanemate tähelepanu. Igaüks tahaks ju, et, et just sinuga tegeletakse. Ma arvan, et meil on asi selles ka teistmoodi, et me kõik seitsmekesi olnud koos selles ühes neljatoalises korteris. Et meil on päris suured vanusevahed. Et oligi, et kui suuremad olid juba läinud Tallinnasse ja tegelikult me kõik oleme üsna varakult iseseisvaks saanud, et Piret meil kõige vanem läks tsiki kaheksandasse klassi, sealt edasi Merje trimuusikakeskkooli, et kõik on nagu suhteliselt varakult juba läinud edasi, et kodus oligi, kas kaks-kolm-neli last korraga ja võib-olla siis noh, mina olin vanuselt viies, mõnikord oli raske natukene nädalavahetusel olla, kui olid harjunud nädalase saama nagu ühtemoodi tähele panna ja siis tulid suured õed koju, kellel olid hästi põnevad jutud. Et siis ma natukene korraks oli laual, aga tegelikult olid need jutud nii huvitavad, et ma tõin lihtsalt laual kohe jälle välja. Et sellepärast meil on seal tähelepanu ilmselt ka võrdselt jagunud, et me oleme nagunii erinevatel aegadel kasvanud ja seda tähelepanu nõudnud, et kui sa juba suuremaks saad, siis sa juba saad aru, et väiksematega tulebki tegeleda. Mina arvan, et oluline ongi siin see, et meid on palju, kõige keerulisem on hakkama saada ühe lapsega ja tema tähelepanuvajadusi rahuldada. Kahega on ka suhteliselt keeruline, aga kui on juba kolm, siis ongi see, et sa saad oma vanematelt õdedelt või noorematelt saad juba tähelepanu ja see kuidagi see vajadus nagu vanemate tähelepanu järgi on nagu palju väiksem, et mina mäletan väga hästi seda hetke, kui me olime siis väiksed alles ja me olime viiekesti rõõmsalt elasime oma toredas puumajas kolmetoalises korteris ja ma ei mäleta ühtegi hetke, kus mul oleks olnud tunne, et ma saan nagu vähe tähelepanu. Pigem oli see, et kogu aeg oli nagu hästi lõbus. Mul meenub, kuidas isa õpissessiks ikka oma seal kirjutuslaua taga, sest et vaja oli õppida. Tema veel õppis teie kolme lapse kasvamise kõrvalt, sel hetkel oli jah, kolm last. Kui ta oma töid seal tegi kirjutuslaua taga, et siis ta lõpetas oma esimese ülikooli ära ja selleks hetkeks siis mingiks hetkeks oli meid juba viis seal. Ja aega ja tähelepanu jagus nagu kõikide jaoks, et mingit probleemi ei olnud. Jah, võib-olla see on ka see, et kui laps on nii palju, siis need suudavad 11 ise ergutena, et vanemad saavad omade asjadega tegeleda. Näiteks isa oligi ju, kõigepealt lõpetas tehnikaülikoolis insenerieriala teedeehituse, siis läks veel, mõtles, et teeb veel Tartu Ülikoolis psühholoogia ära, ema samamoodi lõpetas ülikooli, et neile oli ka kindlasti tore omavahel olla. Ma küsin ikka ema kohta ka, mis roll oli ema Vilbjanil või mis roll on selles pesas oma mehe oma Reinu kõrval? Meie peres on isa on olnud alati ütlemine. Et tema on pea, aga meie ema on kael, kes juhib pead. Kas te olete sellega nõus selle ütlemisega? Tegelikult küll. Et eks see on selline tore koostööjõu peab olema vanematel laste kasvatamisele, et ei saa olla nii, et üks on domineeriv ja, ja teine siis on alluv, sellest ei tule mitte midagi head välja. Et üks asi, mis ma võin küll öelda ja mida ma olen oma ellu ka püüdnud nagu üle võtta, on see, et inimeste vahel peab olema austus, kes omavahel koos elavad. Ja vot see on neil selline, mida on igalühel õppida. No öeldakse, ma ei tea, kas see on nii või ei ole nii et tüdrukud valivad malemehe sageli ikkagi isa järgi. Kui teie nüüd vaatate oma kuue õe valikuid, latt on nii kõrgel, latt on nii kõrgele, et kuidas teil läinud on ja kas see isa on siis sind mõjutanud? Ei no eks tõenäoliselt me kõik oleme oma pere peale läinud või saanud. Või alustanud siis oma pereelu ikka väga hilja. Meil oli omavahel väga lõbus ja ongi, et see latt on nii kõrgel. Mina võin küll öelda, et latt on küll kõrgel aga kui ma praegu vaatan nagu oma toredat abikaasat, siis ma leian tohutult palju sarnaseid jooni, et seda ma usun küll, et et inimesed valivad, valivad ikkagi oma isa või ema järgi, siis kuidas kellelegi nagu vaja valida neid inimesi, kellega nad siis hakkavad edaspidi oma elu koos veetma, et mina leian, et väga palju sarnast on küll minu valikul, jah, minu isaga, mina arvan täpselt sama, et tegelikult alguses nooremana sa võidki mõelda seda, et tahtsin lihtsalt lollitada ja ei usu seda. Aga kui mina ka mõtlen oma praeguse abikaasa peale, et mina näen ka Neid ja samas on meie isa nagu meile need eluväärtused nagu kodust kaasanud, nii tugevad, et see valik oligi raske selles mõttes, et tundus alati, et noh, sa otsid nagu seda vähemalt samaväärset, eks ole, kui nagu sa oled lapsepõlves kogenud, et aga õnneks kes otsib, see leiab, kas teie peres on ilmselt väga lõbus, vahetpidamata? Villem, ma küsin sinu käest hoopis niiviisi. Isa teisipidi on jälle ühe kasvava poisi jaoks ikka väga oluline kuju tagas on eeskuju või ta on negatiivne eeskuju sulisena negatiivset eeskuju võtta ei olnud. Noh, kui palju sa ise oma ellu oma Isabelt olete üle võtnud. No ma üritan ikka järjest rohkem, alguses alguses tuleb need vead, mida sa nagu ise ei näe, tuleb ise ära teha, et et kui sa ei ole negatiivne eeskuju, siis paljud asjad võivad rappa minna. Nagu saad aru, mis õige on. Aga kas sa oskad niimoodi, kui sa praegu analüüsid, et mingeid asju, mida sa tead, mida sa teed oma isa järgi või? Tööga näiteks ta on jah, kõiges on nagu hästi põhjalik ja üritab kõik hästi teha, et et selles mõttes ma olen vist hakkan tema järgi õppima õpet. Ja siis kogu aeg seletab seda, et mismoodi peab olema aus, julge ja tugev, et. Nii tüdrukud, siin kihistavad midagi, ma tahtsin öelda seda, et meil, isa alati naistepäeval, kas siis helistab personaalselt tütred läbi ja soovib head naistepäeva või siis toob isiklikult lille kõigile, et meil vendan ka õppinud seda, et naisi tuleb austada ja ja on ka meile vahel toonud kingitusi või siis soovinud vähemalt head naistepäeva, see on minu meelest väga oluline. No nüüd on küll niimoodi, et mul on kohe kahju, et meil mikrofon oli vahepeal kinni, sellepärast et nii kui ma salvestaja kinni panin, oli jälle tuba laginal täis ja siis Villem ütles midagi sellist, et me räägime sellist juttu nagu see oleks mingi halb USA perefilme. Sellepärast et noh, et ei saa ju kõik nii roosamanna, eks ole, olla ütlen, et minu juurde ja siis teiselt poolt tuli kild, et ei tea, kas peaks hakkama mustama siis või et kuidas seda pilti siis nüüd teistsuguseks teha? Ega see ongi nagu filmides, et kui on mõne filmi see niisugune, et noh, see ei saa tõsi olla liig mis liig või sündmused arenevad niimoodi, et noh, see ei ole usutav. Sest et siin on täpselt samasugune hetk, et tihtipeale need filmid ongi tõsielu sündmustel põhinevad juba juba nagu halb maitse sisse tulema. Et meie ütles siin ka, et võib-olla tõesti peaks midagi välja mõtlema, vürtsitada kuidagi seda juttu. Aga noh, nii ta paraku on, et iga saade tuleb No mõelge nüüd mulle, palun, mis on kõige olulisem meeste oma isa Reinu käest olete oma ellu kaasa saanud. Mina võin öelda, et minul on üks lause lisaks sellele salmiku jutule, mis mul nagu alati just raske Nendel hetkedel meelde tuleb ja ma loodan, et edaspidi ka, kui neid raskeid hetki peaks tulema, siis alati annab jõudu. Tema ütleb nii, et iga asi on millekski hea ja ütleme, kui raske hetk siis sa mõtled, et lihtsalt niisama öeldud sulle lohutamiseks sellises hetkes ei saa olla mitte midagi head. Aga nii palju kui mina oma nendele minevikku juhtumistele olen nüüd mõelnud, siis tõesti saab igas asjas leida selle asja, miks ta oli hea teda alati nagu turgutab sellega, kui tal tegelikult on õigus. Mina üritan oma lastele ka edasi öelda ja õpetada, et tuleb näha neid häid hetki asju igas juhtumis. Et minu jaoks on kõige olulisemad väärtushinnangud. Ja see ütlemine, et veri on paksem kui vesi. Et olgu omavahel ükskõik mis, noh, ikka ju aeg-ajalt tuleb ette ka, et arutades mingeid teemasid ei ole kõiges ju üksmeelel ja ja vaidled mingitel teemadel ja, ja lõpuks jõuad kuskile maale välja. Aga kõik see ei pea minema perest välja et 11 toetada ja, ja, ja olla olla üksteise suhtes õlg-õla tunne, et oleks Mariliis tahabitelt. Minu meelest on tähtis see, et ta on hästi kaastundlik ka mitte ainult pere, vaid ka võõraste inimeste suhtes. Et ta töötab ka psühholoogina ja meilegi õpetanud, et see, mis alguses välja paistab, et tähtis on sisemus, et, et kõik inimesed on tegelikult head. Tuleb anda võimalus. Nii tüdrukud ja poisid, teil on siin ikka lapsi ka ja isa Rein on ammuilma vanaisa, kui paljud lapselapsena 10 lapselast on kokku, nii et tõenäoliselt tuleb veel. Loodame, meil on siin kaks tykki veel nulls kooriga, no missugused olekut see vanaisaks vanavanemaks saamine on Teie isasse toonud, no lapsed on talle hästi tähtsad, samamoodi ka lapselapsed ja minul meenub selle esimese lapselapsega selline lahe lugu, kuidas seda hirmsasti ootas, et kohe-kohe on see päev käes kus aina edasi ja kolm nädalat ootas ja siis ta kasvatas oma vuntse, et kui tema ükskord vanaisaks saab, siis tema need vuntsid maha ajab. Ja siis me pidasime tema viiekümnendat juubelit ja siis järsku Meie issi paps kadus ära ja järgmisel hetkel tuli tagasi ilus sile poiss ja teatas, et tema nüüd vanaisa, et ta väga-väga palju tahab oma lastelastega koos olla ja, ja need on väga olulised talle. Ma enda lapsepõlvest mäletan isa rohkem sellise tõsise mehena, aga nüüd, kui lapselapsed on, siis vaatad, et nagu muutub selliseks Labelikumaks. Kas lähenev nädalavahetusel tähistatav isadepäev on teie pere jaoks kuidagi märkimisväärne päev, kui vähegi võimalik, siis me ikka üritame minna isadepäeval ka oma isale külla ja üks asi, mis alati, ma arvan, me ei pea kokku leppima omavahel on see, kui mingi tähtpäev ja me lähme isale külla siis kõik võtavad kaasa paki halvaad ja tihtipeale on niimoodi me jõuame sinna siis Haapsalusse kõik kokku ja isal on laua peal seitse paki halvaad, sellepärast et ta armastab halvaad kõige rohkem. Kaua tal läheb siis ütles, et seitse pakki otse saavad hoida, on väga kiire poiss ja ta armastab magusat vega, siis seal on veel mõni huvitav nõrkus, lisaks halvale korvpall suurim märkas. No kuna Villem huvitub jalgpallis, siis natuke ka jalgpall, aga lisaks sellele on ka perfektselt teritatud pliiatsiks. Mina tundsin lasteaias kogu aeg seda hängi, et me ei saanud joonistada seepärast, et pliiatsit polnud teritatud, nii nagu peab meie isa õhtuti tunde veeta meie suure, selle värviliste pliiatsite karbiga ja neid täiesti nagu raamatus on üks niisugune joonest, ütleme selle raamatu sellise näidis, milline pliiats välja nägema ja meie värvilised pliiatsid nägid täpselt niisugused välja. Ja üks nõrkus on isal veel, talle meeldib õunu lõikuda ja need õunad peavad olema kõik tapp täpselt ühesuurused. Seal ei tohi olla mitte ühtegi plekki, mitte ühtegi seda õunaseemet ja nad peavad olema kaussi laotud perfektse kuhjama. Ja kui keegi võtab sealt ühe õuna ära, siis ta läheb kööki ja lõikab sinna asemele uue. Ja mis siis nende õuntega saab, kui tohib küsida? Meie sööme nad kõik ära, aga isal on tohutu palju tööd ja, ja kõik võtavadki uue ja siis ta saab kohe uued teha. Ma tean, et osad meie perest on vägagi muusikaga seotud. Kas teie isale muusika läheb korda? Ma võiks öelda küll, et, et meie isa ja ema armastavad väga ja väga muusikat. Ega ilmaasjata. Me poleks muidu kõik sinna muusikakooli sattunud ka, et me oleme ikka kõik pilli õppinud ja ma arvan, et selleks peab muusikaarmastaja olema. Kui arvestada seda, et korteris on neli tuba ja igas toas vähemalt üks laps, mängib mingit pilli. Et kui muusikaarmastaja ei oleks, siis ei suudaks seda üle elada. Ma ütleks, et muusikaarmastajad on olnud terve meie Haapsalu kortermajanaabrid. Sellepärast, et mina ei tea, kui mina oleks naaber sellises peres, kus igast toast tuleb lakkamatult kogu aeg muusikat, siis ma oleks ilmselt harjavarred ja kõik muud juba ammu käiku lasknud. Aga naabrit, Meil vastupidi, igatsevad praegu nüüd taga neid aegu, et küll oli tore ja lõbus, kõik pilli mängisid seal. Vanemad õed räägivad siin, et vanemad muusikaarmastajad, aga mina ise pole tähele pannud, võib-olla selles on süüdi see, et vanemad õed on nii palju mänginud pilli, et nüüd on see vaimustus üle läinud juba. Jah, seda võib ka öelda, et ega ta ise nüüd suur mingi laulu ja pillimees ei ole, et ausalt öeldes mina pole mitte kunagi kuulnud, kuidas meie isa laulab. Aga samas, kui ma olin väikene, siis me ükskord kuulsin seda, kuidas suurest toast kostus näpuga mängimist ja siis vahetasid rollid, kui tavaliselt lapsevanem hoiab hinge kinni, kuulab ukse taga, kuidas tema võsuke teeb esimesi selliseid katsetusi klaveril siis meeleli samuti minagi kuulasin hinge kinni pidades, kuidas isa mängis ühe sõrmega rongisõitu. Täpsustan, see ei olnud rongisõit, see oli kitsekese laul ja see oli hästi kurb soli mullis. Seal tõeliselt kurb see ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta, millal kitsekesed. Kas me võiksime paluda praegu? Meil on siin pill on klaver, põõsas, kitsekesi laul isale ja siis midagi järgmist, mida te võiksite ühiselt teha klorella ühendatud õnneks ei tea, mida see klaver veel vajab. Teda saab ainult kõrvaklappidega. Kitsekesed äkki on teil midagi muud, mida te saaksite meile ühiselt esitada, mis võiks isale ja emale rõõmu teha, mis nad teevad seal kahekesi, kas nad toimetavad kahekesi või on mõned lapsed, lapselapsed nende juures? No hetkel on küll lapselaps jah, kuna toimub ERSO turnee Ameerikasse, siis kõik ERSO Moose kandid on vaadanud, kuhu nad oma lapsed saavad sokutada ja ja nüüd meie vanemad saavad ka noorust uuesti meenutada, minu isa on alati öelnud, et nii kaua püsib inimene noor, kuni ta ümber on lapsed. Ja nüüd meil on õnneks võimalus jälle siis noor olla ja pissida. Aga nad on seal, ema teeb veel tööd usinalt ja ei saagi, teeb tööd. Aga eks ma usun, et kuna lapsed on nüüd kõik siia Tallinnasse ära tulnud, õppima ja tööle ja omad elud siin, et küllap nemad ka siia varsti meile järgi tulevad, et viime tee, katsetasid, näed Skype'i kõnesid, siis ema koos oma lapselapsega said Skype'i tööle, aga need olid väga pettunud, et ei saanudki teha konverentskõne, et liitega meie vanaema, kes on üle kaheksakümneaastane, et tema oma kodus oli omakorda kõrvaklappidega ja siis Skype'iga ühenduses ja nad olid väga nördinud, et ei saanud kolme kõne korraga teha pildiga et see viimane katsetus, millega nad seal kodus tegelesid, aga eks ta kindlasti leiad ka midagi muud põnevat, mida teha, et neil on väga kiire, on väga kiire, aga palun nüüd ikkagi, kas tuleb mingisugune spontaanne ühinete aste, mingi laul, mingi salm, mis teeks teie vanemate südame väga soojaks. Ma arvan, et meie vanematele õudsalt meeldiks istuda ERSO kontserdil esimeses reas näiteks ja et nad kuuleksid seda sümfooniat, siis isa saaks samal ajal silma kinni lasta ja ajalehte võib-olla servast lugeda. Muidugi on niimoodi, et iga kord, kui meie perre tuleb jõuluvana. Me oleme kõik koos alati aastavahetustel ja jõulude ajal. Siis, kui jõuluvana lahkub, siis meil on selline tore hetk, kus me kõik laulame alati laulud, hilisatiivne, paisa keele, selleks, et jõuluvana saaks välja minna ja, ja siis iga ükseks sukelduda oma kingi Kohilasse. Aga ma arvan, et me jätame siinkohal selle siiski laulmata. Üks laul on meil veel iga sünnipäeva hommikul on alati niimoodi, et meil on selline traditsioon, et sünnipäevalaps peab magama. Ta ei tohi tõusta ennem, kui teda tullakse äratama. Muidu võib see lõppeda halvasti. Ja siis sünnipäevalaps peab ootama ära, kui, siis kõik küünlad on pandud tordi peal põlema ja kõik kogu pere on siis sinna ühte pisikesse tuppa ennast pressinud. Ja siis tuleb sünnipäevalaul. Aili. Meie vend lahkus seepeale läks liiga Ameerika filmid. Siis ma väga tänan teid selle väga meeleoluka kohtumise eest ja ma soovin kõike kõige paremat, et vanaisa isa Reinule ja tema kaunile kallile abikaasa viivenile, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, aga ma väga loodan, et äkki mul kuidagi õnnestub poetada kas või mikrofoniga sinna perre. Aitäh teile. Meil on siin tegelikult üks väike salakuulaja, ka see on väga heatahtlike. Katri mees, Peeter Peeter, kas kõik see nii-öelda naljaga pooleks öeldud roosamanna, mis me siin kuulsime sinu äia kohta vastab tõele? Täiesti õige, vastab küll, et kuulata seda juttu ja, ja olles ainult ju kuulu järgi kursis sellega, kuidas selle suure pere lapsepõlv on möödunud, siis ega mina sekkusin sinna siis, kui tekkis mul teatud huvi Katri vastu ja ja siis minu soe oli Reinu Jaana koe ja papasse, ehkki me ei oleks huvitav nähtus, on see, et tegelikult ei ole me, mina ei ole väimees, poega, ka nemad siis ei ole ei äi ja ämm vaid me oleme üks seltskond ja näiteks reisime koos päris palju, meil on suisa traditsiooniks kujunenud suvised autosõidud. Aga kui nüüd või rääkida nagu seda hetke, et kuidas ma siis oma tulevase kätt palusin siis iseloomulikult Reinule ei kujunenud seal mingisuguseks tohutuks dramaatiliseks, vaid pigem sümboolseks otsused, et ma kõlban, ilmselt kõlban, oli tema juba kogenud ja targas peasse ilmselt varem ära tehtud, et et ilmselt oleks mul juba ukse enne kinni löödud ja selle käe palumiseni ma polekski jõudnud. Sel hetkel oli jah normaalsus, aga muidugi see oli, see hetk oli ja see oli nagu üks esimesi tõsiseid kokkupuuteid siis Reinuga. Aga hiljem oleme me väga palju koos vestelnud ja ja ma saan ka Reinuga väga hästi läbi ja lõputuid vestlusi poliitikast ja elust üldse läbi viinud või üks mõnusamaid asju, mis tema mulle õpetanud, kui meie traditsioonilised suvised tööd maakodus on, olen ma olnud seal ja ja tema üks hüüdlauseid on selline, et tööd tuleb mõnuga võtta. Ja siis ainuke, kes siis nagu lõuna laudega õhtulauda ei jõua, on siis Rein ise kõik teised võtavad mõnuga, teevad korraliku puhkepause. Aitäh teile kõike head. Tänases perepildis rääkisid oma maailma parimast isast Kerstin Katri, Villem Helen ja Mari-Liis ning väimees Peeter. Kõlas muusika klaveriloomade heliplaadilt. Saate tegid Tiina Vilu ja Mariston Bach head koosolemist ja hoidmist Kuulmiseni nädala pärast laupäeval.