Norra rahvapillimehed mängivad praegu hallingut, seal meeste soolotants, nagu muudki Põhjamaade tantsud, võivad hallingu Pealkirjad olla seotud. Pillimees tegi nendega, kes on neid esimestena mänginud seda hallingud esimesena mänginud, rootnud Got. Ent nad võivad seotud olla ka legendide muinasjuttudega, milles on püütud ära seletada ühe või teise loo tekkepõhjust. Edward riik on oma seatud norra talupojatantsudes ära toonud ka ühe hallingu legendil. Üks brüniul uulsani nimeline mees kaotas oma pulli. Otsinud looma mitu päeva. Mägedes jäi ta lõpuks kurnatuna magama. Unes kuuriste veidrat viisi. Ühe künka taga nägi ta ilusat tüdrukut. Ütles talle ja niiviisi hakkad seal viiulit mängima. Sina brüniul, Ulsson, kui sa jõuad koju oma naise ja lapse juurde ja seal, kus lõpevad mäed oma pulli, seal näed. Eelmises saates kõnelesime sellestki, et norra rahvakunst ja sealhulgas. Ka muusika ulatub tagasi viikingite aega ja vahest veelgi varasematesse perioodidesse. Siis oli sünkreetse kunstiperiood erinevad, kunstiliigid ei olnud veel üksteise suhtes iseseisvunud. Norra rahvalooming suutis oma arengus rohkem omanäolisust säilitada kui naabrid. Rootslaste ja taanlaste rahvakunst ei olnud siin peenutsema tõrjustakraatide üle raja piilumissigi. Oma teed pidi läinud norra rahvakunst säilitas ürgses tsünkreetsusest nii mõndagi. Lauludes tunned sidet nii sõna kui ka pillimängupraktikaga. Pillimäng ise pole kantud ainult mängulustist, vaid toetub kommetele, sündmustele ja legendidele. Nagu äsjakuuldud härja lugu. Ühe härjaloo laulu suurest härjast võime ju veel välja pakkuda. Lastehoor on täi, toob ta. On on veen, far veeenn, Far, lendaarine Kelly, IRA drillariid. Rääkli IRA. Toores töödnarsas teooria Eeru renn, avar. Tai been far sean Lenhor seal Linnaril iro triinlari. Et peamised kunsti loojad ja säilitajad olid ranna ja maainimesed, siis pole ime, et nii muinasjuttudes kui ka lauludes on tegemist ka iga liiki loomadega. Kuuleme laulupooli nimelisest poisist, kelle hooleks oli kana valvata. Jaanuaris Leps letti viha õõnesramm, pool Kunele põõna panema Triilennal uude määrumpaatia. On uus liige, kama, ahe, IMO. Pooli emale kuulunud kana langes rebase ohvriks poole ei julge sellest emale rääkida. Lõpuks aga võtad siiski südame, rindade. Kana rebaselood on omaette ooper. Ühes muinasjutus nägi kana unes, et kui ta ei lähe toovre kiltmaale, siis kukub maailm võttis tema siis kaasa kukehane ja pardi tee peale väga ohtralt seltskond rebast, kes neid oma kurgukülla kutsus. Rebane alustas maiustamist hane pardiga, kana ja kukk aga pääsesid seekord avarusega. Klõpsa nato lauljon, tran Noren vam nuud hõõranikega maei modo mu Oidioodomu roidiootmfa roidioodosest, roidiootpru. Kui me oleme pulli juurest kanali jõudnud, siis võiks veel samavõrra vähema olendi juurde minna. Tuur triini orfist ja kärbeste. Juustu oli ta Poode ju käia, oo ikka soovi. Kimmo Handy kuus oli küüneõliga. Diego Hanne ERR-i käia, oo ikka saali. Oskan HUB röönüüti kõnnani. Saar saati iga riik ja o. Sassoli. Kuivõrd lauludeski võib-olla tantsulist elementi veendume, kuid kuuleme lugu jundaalenud sõnasõnalises tõlkes jaaniorg. I l i ja ja-d joon Alo Fry jundaalu free. Veel viia ja on Alo frii jundaaloori. Nimetus jundaalen kutsub esile assotsiatsiooni ühe norra kõne käänuga. Juumrein eelsummutipütt, jaanipäeva vihm on nagu kuld. Eks seegi rõhutanud vaenlase maamehe mõtlemist. Parem üks hea lõikus kui jaanipidu. Esinejaks on praegu telemargist pärinev rahvalaulik Talle Reisland, kellelt kuulsin, ega pooligana lugu. Žanrieldance lugu zlottesti. Meenutame, et Steve tähendab viieversilist vormi. Neli esimest moodustavad nii-öelda salli, viies refrään. Suur osa norra rahvaviise on üles ehitatud stiividena. Sluttideks aga nimetatakse talupojaviise. Norra folklorist Eerik heegem on märkinud. Paljud meie zlottidest on väga ammu tekkinud. Meloodiat kuulates saame sellest mõnikord kohe aru, teinekord aga tunnistavad seda muistset pärimused, mis on seotud selle muusikaga. Arhailine vorm või looniletus. Joon talveaeda aga triid A drill joon Talvaeda tri, aadane tri, rammi, Frovol, meeskond, riidebränd, linna maade koordi. Siin ka diil, Lall, lällan, laari, pööran, määran niidi. Meenutagem sedagi, et Norra kõige populaarsemaks tantsuvormiks on elavaloomuline hüppetants, springar, sprinditants või siis Spring Lake. Spreimlerida seotud rahvale, Doc riig oma norra talupojatantsuga niimoodi segamini. Seal jõudis telemärkis on väike org, mida kutsutakse Tšiili teaviniks. Vanal ajal oli seal pisike kirik, ühel pühapäeval, kui kogudes oli kogunenud lisaks kõlasid läbi kilku tugevad helid, mis kostsid mägedelt. Need olid kolm Džibledali neidu. Viimased paganausulised selles harus harjutasid oma kitsi mäenõlvadel ja puhusid Zlatis arvedel. Kirikulised tormasid välja, kuulasid nagu joovastuses haaravaid helisid. Preester tuli samuti välja. Ta hüüdis neidudele, et need järele jätaksid. Neeldaga kohusid edasi. Restor tõstis käed, geneedis nad jumala ning paavsti nimel silla talineiud kogu nende kitsekari muutusid kivideks. Kuni tänapäevani võib neid näha üleval mäenõlval, sarved suul, kari nende ümber. Selline legend tsüklodaali näidudes lokist jätkas kriid, nagu seda meeles hoidnud selle oru talurahvas. Ja mida senini mängitakse poogenpillidel. Kokku on isegi kolm Slo, igale tüdrukule üks ja ainult see pillimees oli midagi, kes kõiki kolme mängida. Kas samas, Aga toob Krii käraga ühe piduliku norra tantsu samuti džiibedalinelgi pühendatud. Kas erutab, legend on nagu norra vaste Kalevala lõpulaulule. Inimese ja looduse suured. Kui kuuluvus ajad olid paratamatult möödumas. Väina lainel? Pärandanud soome sugu rahvastele oma laulud pidi ristiusu surve all paratamatult taanduma. Merele sõites uskus ta, et kord tulevad jälle ajad, kus teda vajatakse. Chivledeli kogudus jättis preestri ja missa, kus seda ja teist, kui nad tõelist oma muusikat kuulsid. Ainult et legendi loojad olid preestrile liiga suurt üleloomulikku jõudu omistanud. See tulenes ürgsust põhjamaisest, usust, võimsesse, sõna jõusse. Need olid teistsugused mehed muistsetel aegadel, kes oskasid looduse raamatut lugeda ja kelle sõnal oli kaalu. Ristiusu vastuvõtmine tähendas juba eraldumist loodusest. Ürgne loodusetunnetus on kandunud edasi rahvaloomingusse. Tsüklodaali neidude sarvelugu elab edasi Gazprinhari rütmides. Reformatsioonijärgsel perioodil tekkis Norras ka vaimulikke laule. Vaimulikud lauludes on saksa koraalide mõjutasi Entel juhtunud sedagi, et ka vanade ballaadiviisidega on lauldud vaimulikke tekste. Kuuleme vaimulikke laule, laulsid, Ja nüüd ei näe see Lonaar TTL kliin teeno raadio juurde. Räimed HK Traudi LM sving. Ööde alli soosum San öödian moodi. Soomao Versreige van Snaadi summad. Need ei kao värjeid. Päeval nei Minsk. Kiriklikud motiivid tungisid nii laulu viisidesse kui ka muinasjuttudesse. Seniste omamaiste paharetid, trollide ja Hulderite kõrvale ilmus selline rahvusvaheliselt tuntuks saanud isiksus. Kurat. Kui võrrelda norra laule ja muinasjutte saksa laulude ja lugudega siis on norralased eelistanud suuremat tegevuslikust asuseelikust. Saksamaal olid muinasjutuvestjad enamasti emad ja vanaemad Norras vanaisad. Vahest eks sellepärast nimetataksegi Norras muinasjutusõnaga. Eventüür seiklus. Eywa tee. Vanna. Teeaa diilu. Kuulemegi nüüd Norra jutte rahvatantsumuusika saatel. Lugu poiss ja kurat. Elas kord üks poiss lonkis tema mööda teed ja korjas pähkleid. Seal sattus talle üks ussiauguga pähkel pihku ja samal silmapilgul kohtas ta kuradit, kellele ta ütles? Ma olen kuulnud öeldavat, kurat, võib ennast nii väikseks teha, kui aga ise tahab. Ja isegi läbi nõelasilma pugeda on, see tegi. Ja ma võin seda, vastasel korral kui näitasid seda mulle ekskordial, poe siia Tähklisse, mida kurat tegigi. Aga vaevalt oli ta läbi augu pugenud, kui poiss torkas selle tiku ette ja ütles niidaletsamal käes. Siis panin ta pähkli taskusse ja läks edasi. Kui ta sepikoja juurde jõudis, läks ta sisse ja palus sepal pähkel puruks lüüa. See saab ruttu tehtud, ütles võttis oma kõige pisema haamri, pani pähkli alasile ja toksas. Pähkel aga ei tahtnud katki minna. Siis võttis sepp suurema haamri, aga seegi polnud veel küllalt raske. Siis võttis ta veel surema, aga ei aidanud seegi. Nüüd läks vihaseks haarasemad, kõige suurema haamri kohe saarlasest jagu karjustaja virutas täiest jõust. Nii läks pähkel puruks. Aga suure pauguga läksid ka pool sepikoja katust ja terve maja. Minu meelest oli seal küll kurat selle pähkli sees arvasse. Ja poiss tähendas muidugi seal Stalini. Siiski mitte kõik vaimulikud ei olnud siilitali preestri vaimu sugulased, kes oleksid valmis rahvakunstiloojaid ja kandjaid kas maapõhja vanduma või kivideks need. Vähemalt ei olnud seda piiskop Peeter Christian aspirnson. Kui aidsvjorn seal oli saanud. Kolmekümneseks andis ta koos oma sõbra ja kaaslase Soloogi Jörgen Muuga välja esimese kogumiku norra muinasjutte. See juhtus 1842. aastal. Aspir muu võtsid eeskuju vendadest Krimmidest olid Jacob Grimm iga kirjavahetuses. Ometigi olid Grimmide muinasjutud nende meelest liiga kirjanduslikud. Nende kavatsus oli jutt üles kirjutada rahva elavas kõnepruugis koos murdeväljenduste kasutamine. Kõik jutul jõud üldpealkirjaga Nurske folkerentüür avaldasid eriti tugevat mõju norralaste rahvusliku eneseteadvuse kantselei eriskummalist fantaasiamaailmakohtadega muinasjutus. Seitsmes isa majas elas kord üks mees, kes ringi rändas. Ühel päeval, kui ta juba kaua rännanud oli jõudis ta uhke mõisa juurde. Siis saan ma ennast hästi välja puhata. Võrdlastaja läks mõisa väravast sisse. Seal nägi ta ühte hallide juuste ja habemega, et puid lõhkuma. Tere õhtust, isa ütles rändaja, kas ma saaksin teile ööd olla? Ei ole linamaja peremees, aga minu keeki ja räägimine isaga. Rändaja läks kööki. Seal nägi ta ühte veel vanemat meest, kes põlvitas tule ees ja puhus leekidesse. Tere õhtust, isa, kas ma saaksin teil ööd olla? Ei ole mina maja peremees, mine tuppa ja räägime isaga. Ta istub laua peal. Laua peal istus üks ronk, palju palju vanem kui mõlemad, eelmised lagistas hambaid ja tudises üleni toveeris ühtegi suurt raamatut, nagu väike laps. Tere õhtust, isa, kas ma saaksin teil ööd olla? Ei ole nii. Oma aja peremees. Räägi mu isaga. Tähistub ahju pingi peale. Rändaja läks isa juurde ahju pingi pealt, kes oma piibu toppimisega ametis oli. Aga ta oli niivõrd kokku langenud ja tema käed värisesid niivõrd, et ta piipu vaevalt hoida suutis. Tere õhtust, isa, kas ma saaksin teil ööd olla? Ei ole mina maja peremees. Aga mini räägin isaga elama. Voodirändaja läks voodi juurde. Seal lamas üks kivi vanamees, kelle ainsad veel elavad asjad paistsid olema paar suurisi. Tere õhtust, isa, kas ma saaksin teile ööd olla? Ei ole nii nagu maja peremees, aga mine räägi mu isaga. Rändaja läkski juurde seal lavaseks ürgvana olend nii kokku kuivanud, et polnud suurem kui mõni hällilaps. Rändaja poleks isegi arvanud, et tema ees midagi elusat on, kui ta korinat poleks kuulnud. Tere õhtust, Isakass ostsin teile ööd olla, küsis rändaja. Võttis kaua aega, enne kui vastus tuli. Ja veel rohkem aega, kui hällist vastusega valmis saad. Sealt öeldi nagu ennegi, et ega tema ei ole maja peremees. Räägitagu tema isaga, kes ripub seina peal saareni sees. Rändaja uuris seina läbi ja nägi lõpuks ühte lehma sarve rippumas. Ja kui ta sinna sisse vaatas, nägi ta seal ühte tohukest, mis millegi poolest inimpeaga sarnanes. Selline hirm, et ta karjus kõvasti. Tere õhtust, isa, kas ma saaksin teile ööd olla? Lehma sarvest, kostis Isinat nagu teeküünal, kui ta kustuma hakkab. Ja rändaja arvas ennast kuulvat. Ja nüüd veeres siis kaetud laud uhkete doi tõdega ja õlu ja vahuvein olid seal ka. Ja kui rändaja söönuks joonuks sai, veeres sisse põdranahkadega kaetud voodi ja rändajal oli nõnda hea meel, et ta õige maja peremehe lõpuks ikkagi madal. Muinasjutt ei tähenda kaugeltki seda, et see oleks lastele mõeldud. Kindlasti said ka norra lapsed oma jutu osa, kuid enamik jutt oli mõeldud täiskasvanutele. Seda näitab ka järgmine lugu naabripolist Elascard naine. Aga mees oli tal natuke kurt ja pealekaupa neid lollide loll. Nii et arusaadav, et naisele meeldis rohkem naabripoissi. Teine märkas neid vigureid, ütles ükskord naiselik. Veame kümnedaldri peale kihla, et see värk tuleb välja. Naine oli oma mehe lolluse peale kindel, jäigi nõusse. Selle peale läks teener naabripooli juurde ja rääkis talle. Haato jätta. Peremees on märganud, et sa kogu aeg tema naise juures käid ja see ei meeldi talle sugugi. Need ta lubas su maha lüüa, kui ainult laev poll hakkas. Hermteener läks koju tagasi. Tee peal, aga puistas ta leivatükikesi. Kodus, ütles ta peremehele. Poolil on seal adraga midagi lahti, ta palus, et sa võtaksid kirve, läheksid, vaataksid, ehk saab midagi veel sättida või? Mees võttiski kiralleeleks, aga pooli pistist teda nähes kohe jooksumees vaatas Adralile nägi, et kõik on korras ja läks koju tagasi. Tee peale korjas ta kõik leivatükki kiles. Naine nägi seda toa aknast, aga ei suutnud kuidagi aru saada, miks mees kogujat kummardan. Eks ta korja kive, seletus teener on märganud, et naabri pool sinu juures käib ja see ei meeldi talle kohe sugugi. Nonii ta siis lobaski seal peakividega puruks visata. Naine hakkas muidugi jooksma jumala jalgu. Nii võitiski teeneti siia. Laululugu nimega vene liite ja mäekuningas. Küljelt vaadanud ka Eero pealegi Egon, jään praam. Monsto tee Leeelliel. Hääläiga le jäänumli. On terve hulk laulu lugusid, kus tegelasteks hiiglased, Hayldjad, Hulderist, teatrullid, Marie Under järelsõnas tema poolt tõlgitud Ibseni käär kõigile märgib, et trollid peavad kehastama inimeste madalaid ihasid-kirgi. Lisaksin ka tuurid loodusejõudusid metsa ja kaljude maastikul elutseutrollidel järsaku tohutu kehalise jõu pisikese arunatukesega nii pisikesega, et nad võivad vahest oma peade kaenlasse võtta. Ürgnorralikuks aineks ongi võitlus trollidega. Kas nõu või jõuga. Vahestn trollide hiidlased ka kuninga uued ilmunud ja kutsunud mõnda rüütlit kahevõitlusele. Räidajaile teeääred ja Trigon. Hapna o täi kinguin. Mäekuninga elu asemel pidavat trollidest lausa kubisevad. Seda on oma pärgindis kirjeldanud Ibsen muusikas krig. Siia kõrvale üks trollilugu sellest, kuidas tossike askelad trolliga võistles. Ehk leiame siit mitte nii väga kauge analoogia Kaval-Antsu ja Vanapagana. Ühel talumehel oli kolm poega. Kõrt saatis ta nad metsa puid raiuma. Esimesena läks vanem vend, kude metsa jõudis ja kohevat kuusk raiuma hakkas. Ilmus tohutu suur troll. Noormees viskas kirve maha, pistis jooksu. Järgmisel päeval läks keskmine vend, aga ka teda tabas sama saatus. Kolmandal päeval asus teele kolm asend. Tossike askeladen. Ta palus, et talle hästi palju süüa kaasa pandeks. Kodus liha polnud ja ema tegi talle natuke hapukoorejuustu. Kui ta metsa jõudis. Ilmusele toll kiriknes. Aski Laden ei kaotanud pead, vaid jooksis tehnikusse, võttis oma juustutüki ja pigistas sealt pisara välja. Kui sa kohe minema ei kao, pigistama nagu seda valget kivi siin praegu. Halasta, kallis sõber. Ma aitan sul puid raiuda. Jõudis õhtu Trallitles. Kui nad trolli juurde jõudsid, hakkas tuld tegema, poisi, aga saatis vett tooma. Aske Laden nägi nurgas kahte raudvaati, mida ta vist liigutadagi poleks jõudnud ja ütles. Nool, lendercopsikutega ma nüüd küll ei lae. Mina olen harjunud vett tooma koos kaevuga. Oi kallis, su pöör, mu soo ju ometi kaevust ilma jääda. Nii ütles trall. Elektrit ei vii see ära. Kui te olite valmis sai, pani askeladen inte. Teeme võistluse, kumb sööb rohkem trollinõusse ja nad istusid laua taha. Askeladenaga oli kõhu ümber sidunud oma nahkse koti. Kui kott täis sai, lõikas selle lõhki ja tegi, nagu see oleks edasi, kuigi kõik põrandale pudenes. Mõne aja pärast pani troll lusika kõrvale. Ülo enam ei jõua. Tähendab, ei jõua. Nagu mina, lõika kõht lõhki, siis võid süüa palju, ise tahad. Troll jäi askeladenit uskuma ja pidi arusaadavatel põhjustel siit ilmast lahkuma. Askeladelega korjas kokku kõik hõbeda ja kullamäe sees oli, läks koju. Ent ka Ibseni peer pütil on otsene vundament norra muinasjuttude seas. Tutvume sellegagi. Vanal ajal elanud kui Amis jahimees per vint tihti käiste üleval mägedes karusid põtru laskmas. Kord läks ta sinna hilissügisel, kui kõik inimesed olid sealt juba ära tulnud. Jäid vaid kolm karjunaist. Hedringalmis teadis ta karjaseisvat, kus ööbida. Läks nii pimedaks, et rusikat silmasid koera ja kindlasti haukuma. Õudne hakkas. Järsku põrkuste millelegi, mis oli külm, libe ja suur ning liigutas ennast. Kes see on? Oh, see on kõver. See vastas päri, targemaks ei teinud. Ta tegi väikese ringi, aga põrkus ikka kõverale. Lõpuks ta leidis, et kõver oli ennast ümber karianni vedanud. Kui tal oli õnnestunud onni sisse pugeda, leidis ta ringi kobades jällegi külma libeda ja suured. Kes sa siis ometi on? Osson suur kõver, päranis uuesti Väie kobasseni, kuni leidis trollipea, nagu siis kolmandat korda, sama sai teada, et see on suur kõver Etnedalist. Selle peale laskiste trollide kolm kuuli pähe. Loo söör ööl üks kord. Ei, nii loll Päär ei olnud. Neljas kuul oleks tema enda pihta tagasi lennanud. Aitas kolmestki. Nüüd sai Päär koos koertega trollihüti juurest ära tirida. Nägedest kostis naeru. Hommikul teele asudes nägime väikest tüdrukut kitsekarimäeharja taha ajavat. Jõudnud teisele poole mäeharja, selgus, et karjastega karja pole kusagil. Küll aga oli seal trobikond karusid poolema, vööl, karusid troobikonnas koosnenud. Tuli ta lähemale, oli alles ainult üks karu, selle ta laskis maha. Kaasa võttis ta ainult karupea ja nahatee peal laskis ta maha veel valgeribasid ja jällegi võttis kätte peanaha. Tuli tagasi karja sõnni juurde ja riputas loomade avatud lõugadega ukse kõrvale. Sisse astunud hakkas suppi keetma. Kuldest hakkas nii tugevasti suitsu sisse ajama, et Päär avas ühe luugiavast, tuli sisse nii piks trolli nina, et ulatus supi Putiniga. Proovikord ka, hüva, tange, usu p. Ja ärge alles paja teiegi vedeliku tikanina dial. Trollimine kadus, kui välk eemalt mägedest. Olijaga naerguvida sobilont supilont. Väljas tõusis, lärm sõitis ettevanker, mida elasid seal. Laaditi peale südamest suurest kõver, sest veel järelejäänud Iriidi mägedesse. Siis visati korstnast sisse ämbritäis vett, tuli kustus. Jäin pimedasse kõikidest nurkadest. Kuulge kihistamist. Üks hääl, ütles. Täär võttis koerad ja läks teele karianaste hüti poole. Teel jõudis ta ühe hundikarja vagaseks teha. Karjanaiste hüti ümber. Oli kõik pigilinnu, must küttis oli neli trolli, kust Trun diestel Rolf, kust oli ukse juures vahti pidamas. Ülejäänud ajasid karja naistele ligi. Pärlegi püssiga pauku ja kust kadus. Sees aga olid kaks karianaist suures hädas. Ainult kolmas, keda hulluks kariks kutsuti, ei kartnud midagi. Ta arvas, et korraks võiks ju vaadata, kas nihukeste tüüpidest asja on. Kui trollid nägid päri, ütles üks neist Rolfile, et tehku see tuli üles. Koerad tormasid Kiesteli kallale ja vedasid, ta tuli sisse pliidi tuhka. Kui mõtlesite peale. Trumm küsis pärite. Razaroo hundikarja näinud pole? Olen küll, aga nüüd lähed sina sama teed, mis hundid. Täär laskis Troy maha. Yestolile tegi ta kaikaga otsa peale. Ainult Rolf jõudis läbi korstnapakku pääseda. Pääl saatis nüüd karjanaised külani. Ka neist enam onni jääjaid polnud. Pürgindi lugu koosneb nagu üksikutest. Järgnev lugu esineb Cadilises variandis. Ilma Bergendi kaastegevuseta. Meie kuuleme siiski esimest koos Bergentiga. Jõuluõel oli paar küünt jälle väljas. Ta oli kuulnud Tobre talust, kus igal jõululaupäeval trollidest lausa kihises. Kuna tal oli trollide peale hammas verine, otsustas ta sinna minna. Kaasa võttis ta oma taltsa jääkaru, naasklipp, pigi ja pigitraati tulnud tallu. Panustas ei ole öömaja. See oli hädas. Jumal, appi, ei saa me sulle miskit peavarju pakkuda. Peame ise kodunt ära minema, sest igal jõuluõhtul tulevad siia trollid. Väär, aga arvas, et küll ta juba õhu puhtaks teed. Siis lubati tal jääda ja alti veel sõja nahkagi. Karu leidis endale kolde taga asemel Päär, aga võttis naaskli pigi ja pigitraadi välja ning hakkas kogu seanahast suurt saabast tegema. Paniga paar roigast käepärast, valmis. Varsti õigi trollid koos oma pillimeestega platsis. Mõned hakkasid kohe tantsima, teised jälle lasksid endale laual olevaid jõuluroogi hea maitsta. Kolmandad hakkasid praadima oma toidumoona, muidu konni ja kärnkonni ning muud sellesarnast. Siis avastati Pääri tehtud saabas. Mitu uudishimuliku trolli pistis korraga jala sisse. Nüüd tõmbas Päär kõvasti saapaääre sees olevast pigi traadist ja tõmbas selle ühe roika abil kõvasti kinni. Vaepeal pistis jääkaru nina välja ning nuusutas prae lõhnu. Troll, kes niiviisi arvas viskaski karule tulikuumakonna hammaste vahele pihta karuke. Väär oleks seda võinud ütlemata jätta. Ta viha täis karu kargas üles ja tegid rollidele kõvasti tuupi. Kui jõuluõhtulised siplesid hunnikus koos, aitas äärama roikaga neil liigsest tolmust lahti saada. Kui trollid olid minema pääsenud, elasid paariakarupidu tõke süües jõuluaja ilusti üle. Järgmistel jõuluõhtutel polnud sealkandis trollihaisugi. Pererahval oli valge mära. Paar soovitas pererahvale seda vahest mägedesse lasta, et see veel valgeid marssugi toks. Paljude aastate pärast küsinud üks pererahvateele sattunud troll kas siis on teil ikka veel hallas? Tema koht on ikka ahju taga. Nüüd on tal veel seitse poegagi, need on temast suurimad Jäkoljemad. Nii hüüdnud tegi troll säärele. Henry Gibson muutis Bergeeti kuju vastavalt oma kavatsusele Marie Under märkis Bergi. Ta on suure suuline keel luisk endast rahul. Istuge kuist, tema hüüdlauseks on olgu sulle enesest küllalt suguluses. Baerani Donhuaniga pidi pärgeltki olema peegliks oma kaasmaalastele. IPS valis omale sama märklaua kui Baerangi, kes sihtis oma nooled oma kodumaa poliitilise vale usulise vale moraalse vale pihta. Kuid päri vale pole siiski mitte paheline nähtus. Tuleneb pigem kujutlusvõime lopsakusest seal luule lennutulva ja hoogu seega pärit kunstide hõimkonnast ja teeb meile päri kõigist ta nõrkustest hoolimata. Sümpaatseks ja huvitavaks. Oma eelmises Norra saates oli veel põhjust nimetada norra heliloojaid, kes on kasutanud rahvamuusikat oma kompositsioonides. Täna nimetame veel paari riigieelkäijad, rikuvad Nurdrooki ja haldan šerulfi. Nord rohk suri 1866. aastal 24 aastasena jättes järele mõningaid tuntuks saanud laule nagu Ingerid, Sletten. Eelmine kord oli meil jutuga norra kunstnikud romantikud Tiidemani ja kuude ühisest maalist pulmasõit hardangeris. See sõit ei toimunud maad mööda, vaid läbipaistval fjordi veel. See pilt inspireeris 1868. aastal surnud Altenseerulfi samanimelist lugu kirjutama. Seda kasutati nii-öelda elava pildina Oslo teatris. Laval oli kujundatud maali jäljendamise pilt koori esituses kõlasega Cheerusi meloodia. Kuuleme keerulisi viisi viiuli soolane. Kringli tuntuim kaasaegne oli Johns välsanud Sven soni loomingust. Aga tuntuim romanss viiulile ja orkestrile. Johan Sven kirjutas selle romansi 1881. aastal. Räägitakse, et kirjastaja pannud Svenssoni luku taha ega lubanud tal enne välja tulla, kui lugu valmis. Sventsem sai loo eest viis kümmentaanrit parajasti nii palju, et maksta üüri selle aja eest, mis talle kulus romansi kirjutamiseks. Kui Sven seal 1911. aastal suri Paliromansi trükitud juba 68 korda võib arvata, et kirjastaja teenis sealjuures natuke rohkem kui Hiskümmentaalset. Sven seal oli üsna viljakas helilooja, kirjutas mitmetes žanrites. 1941. aastal 85 aastases vanuses surnud Christian. Syndinud oli temast veelgi viljakam, ikkagi neli sümfooniat ja hulganisti muid teoseid. Ent temast on rahvusvaheliselt kõlama jäänud ikkagi tema erutab miniatuur. Kevadkohinat. Ka uuemaaegsetest heliloojatest on mitmed jäänud rahvamuusika inspireerivasse lähedusse. Eriti kehtib see 1906. aastal sündinud Klaus Eige kohta. Selle neoklassitsistlik suur vormis instrumentaalteoseid loonud helilooja loomingust kuuleme algusest tema teisest sümfooniast, mis valmis 1947. aastal. Selle sümfooniat Yokoodaks, seal rõõmsakse fooniakse ristiti. Teoses kuuleme juba algusest peale temaatikat, mille juured asuvad zlottides Norra talupoja reisides. Eke muusikas on ikka huvitav olnud kuulda, kuidas neoklassitsistlikus rangevõitu hoiak lahendub ja soojeneb tänu teemadel rahva viisilikule, karakteri. Kui mul oli võimalus kuulda sajandi algupoole helilooja faarteinvaleni orkestripala surnuaed mere ääres hämmastasin, tundes, kui palju kriigiliku vaim on selles vaalenile isikupärases 12 toonisüsteemis kirjutatud helitöös. Paljud kaasaegsed keske noorema põlvkonna heliloojad, nagu Aarne noort häim kasutavad heliloomingus ka elektroakustilisi vahendeid ent tabas nende muusikas virmaliste mängu või valgusetuleku rõõmu meeleolusid. Tänase saatega lõpetame siiski Edward kriigi muusikaga. Nagu esimese saate alguses, nii ka teise saate lõpul kuulame, kuidas kriit ise klaverit mängis. Niisiis klaveripala liblikad autori esituses.