Vaade, mis mulle avanes, kui ma rutasin selle ürgmetsa keskel asuva imetempli juurde oli nii vägev, et ma vaevalt uskusin oma silmi, poleks varahommikul üle puulatvade heidetud möödamine, pilk mind juba ette valmistanud oleksime ootamatult sattunud selles metsikus aasianurgas nende džunglites sügavuses, kus elutsevad vaid nahkhiired ning sisalikud püramiid tele või Püha Pauluse viirukile. Poleks mu imestus tugevam olnud. Ei Ta poleks oma rabavusega sinna ligigi küündinud. Sest koor, mille jumalad ehitasid ammu kadunud muinasriigile ületab suuruse mõõtudega kunstipärasuse puhtuse, toreduse ning eelkõige sellega, kuidas ta on vastu pannud aegade tormile. Kõik, mis minu silmad on kunagi näinud Kreekas, Roomas ja Egiptuses kust on pärit üliinimlik mälestussammas. Ja veel ise äralikum surnud linn, mis teda ümbritseb. Mis 700 aastat olid kadunud Indo-Hiina džungli läbipääsmatusse ja alles äsja avastati maailmale imestamiseks ja. Imetlemiseks need vaimustanud sõnad pärinevad sajandi alguse Ameerika maailmaränduri Richard Halibajateni raamatust jaht imedile. Tõepoolest, kuidas siis järsku tekkis ja sama äkitselt ka unustuse hõlma vajus suur linn, mis sellist mõju avaldas. Legend räägib selle kohta nii. Kaugetel aegadel, kui jumalate maa peal käimine veel tavaline asi oli elas Indraprastas nagu camputševad. Tol ajal nimetati noor kuningapoeg. Ta oli nii ilus. Päikesejumal Indra võttis endaga kaasa taevasse paleesse, mis asus universumi keskme Meerumäe viiel tipul. Prints nautis kuldsetes kalliskividega ehitud lossides õnne, jalutas aedades kullast tornide jalamil ja imetles taevaste tantsijat pärite kunsti. Kuid taevased tantsijad tarid hakkasid kurtma, et nad ei talumaiseid lõhnu, mis on omased surelikele. Nad käisid Hindrale peale ja saatis noormehe lõpuks maa peale tagasi. Kuid kuningapoeg oli juba harjunud Taevase palee rubiinidega ehitud tornidega. Ta ei suutnud unustada Ei kuldseid müüre, millel päikesejumal kiirtega mängida armastas ei taevaste lauljate viise ega tantsijatele teda. Prints palus Indrata tagasi võtta, kuid päikesejumal otsustas talle taeva asemel anda taevaste losside koopia maa peal. Indra käskis suurel jumalate ehitusmeistril präppisinukaaril ehitada palee, mille viis torni meenutaksid täpselt jumalate palee omi. Meerume viljeldlikul. Nii räägib legend, mis pärineb siiam lastelt ja kedagi meerid pidasid barbariteks ja kes kategooriliselt keeldusid uskumast, et Angkor on ehitatud inimkäte poolt. Tegelikult oli asi aga siiski pisut teisiti. Kuuendal sajandil sattus camputšiia sõltuvushaavast eales kaheksanda sajandi lõpul õnnestus ühel kuningatest jaamalt põgeneda, kodumaale jõuda ja iseseisvalt riiki valitsema hakata. See oli Chaja farmann teine. Tema oli ka esimene, kes tulevase Ankoori kohale ehitas templi, mille igatorn kujutas üht püha mäe Meeru tippu. Iga järgmine kuningas järgnes tema eeskujule ja nii hakkaski linn kasvama. Nüüd kuuleme ka laulu, mis on pühendatud jumalikule ehitusmeistrile, preabis, Nukaarile, kes muuseas õpetas inimestele ka rauasulatamist. Kunsti. Järgnev tseremoonia toimubki enne sulatamise algust. Ümbräsi. Kõigepealt laulab tseremoonia läbiviija hoobistikaar. Hoia meid hea tervise juures, vabana peavalust ja pöörita, sest ja tee raud puhtaks. Seejärel laulavad kaks üleni valgesse rõivastatud tantsijat. Kõik on valmis, kõik on valmis, siis hakkavad laulma. Töölised jõuavad selle aja sees teha kolmveerand ringi. Peresi. Kuid ükski ankuri paljudest viie tornilistest lossidest ei saa võistelda kuulsa ankur vatiga mille püstitas 12. sajandil Surje varman, teine. Angkor Party kolm torn on kujutatud isegi ikka säilitamine. Tegelikult on torne muidugi viis, kuid ehitis on püstitatud sellise arvestusega, et ükskõik millist teed pidi Ankoori siseneda, on näha vaid kolm torni. Vanad ehitusmeistrid kartsid, et kui paistavad korraga kõik viis torni, võib kaduma minna pühakojale sobiv suursugune lihtsus. Ent vaatamata oma tohututele mõõtmetele olid Ankoori dividentide määratud ainult jumalatele. Isegi kuningas elas bambusest majas, mis asub slaididel, et niiskus ligi ei pääseks. Kuid vaatamata sellele, et seal keegi ei elanud, kuulusid templitele, õigemini muidugi neid hooldavatele munkadele. Tohutud varandused. Ühele templile kuulus näiteks viis tonni kuld ja viis tonni hõbenõusid 35 suurt briljanti, 40620 pärlit, 4540 vääriskivi ja hulgaliselt kuldtikanditega, rõivaid ja siidist päeva. Karja. Lugu, aga mida praegu Blumbeni palee tantsuorkestri esituses kuuleme, kannab nimetust laulude marss. See on niinimetatud Moughory orkester kus vana orkestri löökriistadele ja puhkpillidele on lisatud keelpillid. Kuna tegemist on palee orkestriga, kes ju kõige maailmas toimuvaga kursis peab olema. Me võime siin ära tunda juba ka lääne muusika mõjutusi. Angkor vati üheks suurimaks väärtuseks on muidugi reli esid. Kui kõik reljeefiga kaetud seinad üksteise otsa lükkida saaksime üle 600 meetri pikkuse müüri. Ennega külaline Richard Halibajutani raamatust katkendi reljeef kohta veidi lähemalt palastmis praegu kõlada. Vanad inimesed teavad rääkida, et seda muusikat mängitud endistel aegadel ergutavaks sõdureid lahingus veel viitada kuulda poksivõistluste saateks. Alguses mängitakse meloodiat, kuid mis on määratud treeneritele ja esivanematele. Ja mille ajal võistlejad ehitavad tervitustantsu. Sellele järgneb kiirem osa, mille ajal toimub siis võistlus ise. Kuulates oboe, paneme tähele, et see kõlab vahetpidamata kui hindowski pillimees vahepeal. Loomulikult teeb ta seda ikkagi ainult läbi nina ise kogu aeg mängides. Võib arvata, et seda lugu kuulsid ka sõdalased, keda seal ei tööta midagi, on Corbartideljeefidel. Ühel 107 meetri pikkusel müüril võitlusstseen grimeerida kuninga ja tema vaenlaste vahel. Seal on sajad võitlejad kilpide ja mõõkadega jala ja hobustel sajad sõjavankrite liia elementidel ning ükski kuju pole erutu. Kumbki sõjavägi tormab teineteise vastu ning keskel toimuv kokkupõrge mõjub hirmuäratavalt. Mehed lebavad üksteise otsas, võitlevad gruppidena, paari viisil kokku surutud hammastega valus lihas, kaheldus, võidurõõmuga, nooled ja oodad lendavat tiheda massina läbi, õhujuhid ajavad alluvaid võitlusse. Trompetit puhuvad pealetungiks. Hobused ja elevandid ajavad end tagumistele jalgadele püsti ja värisevad ärevusest. Surnud ja surijat kuhjuvad maa peale järeltulev sõduritel lainetab maha reserv mäed aetakse neelates lahingumöllu. Seal tegutsemine, veresaun ja võitluskisa silm vaatab seda tõelikust. Süda lööb kaastundest sellele surmavale võitlusele kiiremini. Siiski on see kõik vaid kivi, küll vaikiv, värvitu kivi. Ühel päeval tunnistab kunstimaailm meerid suurimaiks kunstnikeks, kes eales elanud. Kuigi nad pole võib-olla kunagi elanud. Arvatavasti olid need inglid, kes selle üliinimliku teose raiumiseks maa peale tulid. Suurte jumalateenistuste ajal kandsid inimesed õlul tohutuid lillekorve ja kallasid need siis templi ette. Tühjaks moodustasid hiiglaslikud lillemäed. Lugu, mida praegu kuuleme, kannabki nimetust lugedes lilli. Pronko mängib tüüpiline Kambodža keelpilliorkester kuigi osa kohalikke pill on asendatud kitarri bandžoga. Meloodias tunneme ära hiina mõjulg. Helirida on pentatooniline, kuigi pillid on kohaliku kombe järgi ketta tooniliselt häälestatud. Järgnev palaga määratud austavatele külalistele. Kord päevas näitas kuningas, ent ka rahvale. Audields algas lõhnaainete põletamisest, siis hakkas kostma vaikset muusikat, mis üha kasvas, kuni Erkki vaibus, kaks noort tütarlast nihutasid kullakarvaliste eesriiet ja kuldraamidega aknasse ilmus kuningas terava mõõgaga käes. Seekord oli ta ilma ehiteta seljas vaid buda preestrit, olla närviline. Veelgi pidulikum oli kuninga väljasõit. Kõigepealt kirevad lipud siis tulid 300 relvastatud naist küünaldega käes, kes tegid teed balantiinidele, kus istusid printsessid printsesside järgnes ratsavägi ja siis printsid elevantidel. Ja lõpuks ilmus ka kuninga kullast kandetool. Et tihtipeale oli mitu printsi, tuli valida, kellele võim pärandada. Rahvasuu räägib selle kohta niisugust lugu. Taksiili linnas õppisid neli printsi. Kui neil olid, kust juba küll kogunenud, asusid nad koduteele käimine väsitas neid üsnagi ja nad jäid ühte suurde aeda puhkama. Juhtus, et just sel ajal suri riigis kuningas ega jätnud järglasi austatud Brahmanid, sõjapealikud, ministrid, luulet, Ta jääda õpetajad ja õukondlased siirdusid otsima sellist inimest, kes oleks väärt troonile asuma. Järsku peatus nende vanker suures aias. Panid, astusid palvetades maa ja nägid nelja noormeest magamas ning tundsid neis kohe printsid ära. Nad piserdasid noormehi veega ja palusid neid kaasa tulla. Paleeseid, kõik Rahmanid, sõjapealikud, ministrite poeedid sügavalt mõttesse. Prince on neli aga troonuniks, kes neist on kõige väärikam ja nad otsustasid printsid proovile panna. Printside ees maani kummardades, ütlesid, näed, oo, auväärsed printsid. Ehk lubate jutustada ühe mõistujutu. Ühes kuningriigis elasid kord neli printsessi. Üks neist oli välimuselt imeilus. Teine oli osa perenaine ning valmistas hästi süüa. Kolmas oli kokkuhoidlik ja korralik, neljas oskas hästi teenridega ümber käia ning annetas palju raha kerjuste leiab Rahmanitele. Nagu näete, oli igalühel neist oma iseärasused. Öelge meile auväärsed printsid, millise neist teie endale abikaasaks. Valiksite. Esimene prints tõusis püsti ja ütles. Mina võtaksin naiseks, kaunitarid. Teine prints ütles, mina eelistaksin head perenaist, naine tehku hästi süüa. Kolmas prints sõnas. Minule oleks meele järele kokkuhoidlik ja korralik, kes oskaks varandust kokku ajada. Neljas prints aga vastas. Mina võtaksin naiseks printsessi, kes oskab teenritega ümber käia ja annetada Brahmaniteley Akeerjustele. Ja kõik drahmanid. Ministrid, sõjapealikud, poeedid ja õukondlased otsustasid troonile tõsta neljanda printsi sest tõeline valitseja peab olema range. Hauline. Jah, ellide. Väga pidulikud on kakamputšev, pulmakombed. Meister strei immi orkestri esituses kuuleme praegu pala, mida mängitakse, kui pruut ja peigmees saabuvad spetsiaalselt selleks ehitatud vari varusesse. Trei Ing, palun pruutpaarile õnne. Põlvitan issand, käed tervituseks koos, et paluda meile head õnne, mitte ainult talupoegadele, kes on sinu ligidal aga ka neile, kes on kaugel ja head õnne kõigile camputšiia meestele ja naistele. Säästku meid, vaenlased, meie kõrval taandu kujas sula, kui nad just kuma Loo pat Glenk lang ajal saabuvad aga külalised. Pala esitab sama Glent moeorkester streigi Simmi juhatusel, kes ise mängib Lõuna-India populaarse pilli vilja eelkäijat sadi jõud, mis Indias eneses aga juba ammu kadunud on. Plank Mae orkester mängibki põhiliselt kihlus ja pulmamuusikat, kuid võtab vahel osaga tervistamise ja vaimude väljakutsumisega seotud maagiliste tseremooniate. Peale sad jõu kuuluvad orkestrisse veel trumme korrakk, mille tämbrit saab muuta all asetseva, avades sulgemise või lahti tegemisega ja mis tõlkes tähendab vaimude trumme. Kolmekeelne poogenpill droog, Mae, kuue auguga bambus, oboe tei. Arv ja kahekeelne lautolaadne Chappei, mis üsna pikalt meie eelmises camputše saates kõlas. Üheks põhiliseks pilliks plank Mae orkestris on nagu kuulsime trookmae Droog mäe on üks levinumaid Pille Kambodžas. Mida näitab tema nimigi, mis tähendab Mary troo. Seda pilli tuntakse Tais ja laoses soo Birmas, troo Indoneesias, rabi Kindes, Ravanastra või ambrita ja hiinas puu nime all. Mängitakse teda üsnagi imelikult muusikamees liigutab pilli, poognatega hoiab paigal. Keerulisest lisab veel seegi, et poognajuhte tuleb mängu ajal vastavalt vajadusele ise sõrmedega pingutada. Ja kuna pillil toodud näpulaud tuleb helikõrguste mutta keelivaid õrnalt puudutades. Chappeid kasutatakse aga tihtipeale jutustamise saateks. Kuna kogu jutustus on improvisatsioon mingi tuntud legendi teemal lubavad CB vahesoolod esitajal järgmist lõiku valmis mõelda. Praegu laulab Ducmon eile hiiglasest kuma vankris, kes kallab hobustele kütust sisse, et need kiiremini liiguksid. Ja tema tütrest, kelle rinnad on suured nagu Chappei. Kuna seda juttu meelega parajasti käepärast pole, pakume välja ühe teise lõbusa loo meie Kaval-Antsu sarnasest vembumehest. Aleost. Leo ja tema naine sõitsid paadiga kodu poole. Neile tuli vastulaev 500 mereröövliks, kelle hirmuteod olid sealkandis hästi tuntud. Aga Leo ei heitunud, vaid karjus meile. Hei, teie argpüksid. Üksikuid paate julgete küll rünnata neidki ainult siis, kui kedagi lähedal pole, aga mina näete, ei röövi kunagi üksikuid rändajaid, ainult rikkaid ja täitsa ihuüksi. Olen võlur. Tarvitseb mul ainult üks loits lugeda ja te olete minu võimu all. Mõõtminud ei võta ja tuli mind ei põleta, võid muutuda, kelleks tahad. Minu vägevusel pole piire. Mereröövlitele meeldis ja nad palusid, et ta neilegi oma salatarkusi õpetaks. Alleusoostus, kuid väitis, et seda saab teha ainult üksikul saarel. Rannast üsna kaugel leidsidki nad sobiva saare. Leovis röövlid maale ja otsis ühe koha laevast kaugemale. Laskis neil väikese templi ehitada ja käskis siis kaevata suure augu, mis oleks nii sügav, kui pikk on inimene ning oodata, kuni auk veega täitub. Siis käskis alleum mereröövlitele pead paljaks ajada ja kõik riided seljast võtta. Seejärel ütles ta neile ühe mõttetu lause ja käskis röövlitele selle pähe õppida. Ise käskis teha naisel ettevalmistusi ärasõiduks. Piraadid õppisid loitsu pähe ja ütles, et loid, sul oleks jõud, tuleb teil kõigil korraks pühasse vette sukelduda, muidu ei ole nõidumisest kasu. Röövlid hüppasid vette ja Leoapistis laeva poole jooksu. Naine juba ootas teda ning nad sõitsid minema. Kui piraadid veest välja tulid, polnud Alejõud enam kuskil. Nad jooksid laeva juurde ning nägid seda juba silmapiiri taha kadumas. Siis hakkasid nad kiiresti parve ehitama. Samal ajal jõudis Aleõu koos röövlite, rikkuste ja riietega ühte külla, kus elasid ainult naised. Ta sai kohe aru, et seal mereröövlite küla. Ta otsis väljakirjutustahvlit, istus küla serva maha ja hakkas tahvli igasuguseid märke joonistama. Röövlite naised pidasid teda tähetargaks ja hakkasid tema käest meeste saatust küsima. Mitu kuud juba sellest möödas, kui röövlid välja sõitsid. Ale jõuetusest ei, need jõuavad koju homme. Aga täna öösel juhtub külaga suur õnnetus. Siia tungivad kurjad vaimud, kes seal paljad ja kiilaspäised püüavad majadesse tungida, hakkavad teid veenma ja taluma ning kui neil õnneks läheb nakatavate hirmsasse haigusse olge ettevaatlikud, muretsege juba praegu korralikud palgad ja kui nad vägisi sisse püüavad tungida, kolkida nad läbi. Siis laskis ta endale tasuks head-paremat süüa anda. Sõitis laevaga minema. Mereröövlid jõudsid maale ja peitsid ennast põõsastesse, paljad nagu nad olid. Alles pimeduse saabudes julgesid nad koju minna. Kuid siin võtsid neid vastu kaigastega relvastatud naised kauabildide õnnetud seletama, enne kui nad ära tunti. Röövlid sai talle õu peale väga vihaseks, kuid teha polnud midagi. Kelm oli ammu kadunud. Kuna ka muinasjutu jutustamine on omamoodi teater, teemegi nüüd veidi lähemalt jutukam putsia teatrist ja muusikast, mis seal mängitakse. Tegemist on muusikaga, mida mängitakse enne kuulsat merivarjude teatri etendust. Laiali on tõmmatud suur ekraan, mille taga põlevad lõkked. Ekraani ja lõkete vahel kükitavad näitlejad, kes hoiavad nahast välja lõigatud nukke või terveid situatsioonide kujutisi. Repertuaar on püsinud sajandite vältel muutumatuna. Üheks põhiliseks teemaks on poeem Briemke variant India eeposest Romojana. Enne etenduse algust toimub aga näitlejate nukkude pühitsemine trupijuht napdžumm, keda praegu kuulemegi hüüab kohale Rama Yana tegelasi, et nad nukkudele etenduse ajal tsellu kannaksid. Kohale peab tulema ka tantsuvaim Mohhaa Essey, kelle juuresolek krama Yana ettekandmise ajal hädavajalik olevat. Nüüd läheb lahti, aga etendus ise. Teatri orkester pinud Beat koosneb kahest poest, kahest ksülofon-ist ja kahest kongide komplektist, mis meenutavad paali Kamelale. Ei puudu loomulikult ka löökriista, aga kuna tegemist on hea ja kurjavõitlusega, kuuleme ka ühe selleteemalise jutu. Ühes külas elasid kaks noormeest, ühe nimi oli Assoc, hea, teise nimi Assoc Hald. Astok halb oli tige ja kalgi südamega, sest tema vanemad olid rikkad ja hellitasid poega. Kassok hea, aga kasvas orvuna. Tal oli sugulastest ainult vanaema elus. Tema sai kõigiga hästi läbi. Kord läksid nad koos metsa bambust raiuma. Assoc hea räius rohkem sest Stahli muule lisaks ka usin teenees. Assoc halb vihastas väga. Kui nad sööma hakkasid, tormas ta teisele kallale, lõi tal silmad välja ja viskas ta keha vetekülas, ütles ta. Tohutu tiiger oli noormehe nahka pannud. Samal ajal ujus kassok hea mööda jõge allavoolu. Et tal midagi muud üle jäänud pöörduste palvega buda poole. Jõe ääres elas võlur, kellel oli suur krokodill. See krokodill oli parasjagu jões jahil. Ta nägi inimest ja tahtis ta ära süüa. Aga kuuldes, kuidas Budatapi hüüab, otsustas ta inimese oma peremehe juurde viia. Kui võlur kuulis Assocki juhtumustest andiste noormehele nõidusega nägemise tagasi ja tegi talle veel väärtusliku kingituse, Ki. Kui sokk halb sellest kuulis, vabandas ta sokk hea ees ja seletas, et metsas oli tema sisse asunud paha vaim. Nüüd palus ta, et nimekaim pistaks tal silmad välja ja viskaks tema jõkke. Pasok hea oli hämmastunud, kui täitis siiskide palve. Shokuri ujus mööda jõge alla ja ise karjus kõva häälega puuda. Puuda. Krokodill ei läinud tema lähedalegi. Tema kehasid kalad ära. Järele jäi ainult dialu mis vahetpidamata kisendas, puuda, puuda. Lõbuks jõudis ta kohani, kus elas rikas ametnik. Selle tütar jalutas just kaldal ning käskis pealuu välja püüda ka ametnike jõudnud asja ära imestada, sest kuivalgi karjus dialoog ühtviisi edasi. Siis käskis ta selle maja kõige väljapaistvale kohale asetada. Järgmisel päeval rääkis ametnik sellest imest oma sõpradele, sõja pealikutele. Need ei uskunud tema juttu ja vedasid 100 Tamlengi kulla peale kihla. Ametnik käskis kullapealuu kõrvale välja panna ja palus sõbratsisse. Kuid niipea, kui pealuu kõrvale kuld pandi jäise otsekohe. Sõjapealikud naersid, võtsid kulla ära ja lahkusid. Jälle kisas pea loobuda. Buda ametnik sai väga vihaseks ja käskis dialu jõkke tagasi visata. Ja lõpuks kuuleme veel pala Kraun nai. Nagu ka Jaapaniga punkti teatris, nii vastab kaksineeri varjude teatris igale olukorrale oma muusika. Põhilisi meloodiaid on 12. Sat hukka kõlab õpetajate austamise ajada võitlust või õhus lendamist, kujutab Tšut Chap. Tjuu ajal ilmub erakmunk. Naistegelaste ilmumisel kostab. Stseenid jõel aga loo reisimise ajal saab kuulda tšau, Tšaid ja okt. Hom või UT märgivad ära õnnetusjuhtum. Praegu kõlav Kraunai saadabaga deemonite ilmumist. Kui me viibiksime praegu aga varjuteatris, näeksime kraanil, kuidas vihane ahvide sõjavägi peab halastamatut võitlust kurjade deemonite raksassidega.