Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp, Google Playst hoiak toorist. Te kuulate raadio kahte ning käima on läinud saade Bert ja Jon heinamaal. Hetkel oleme me raadiomaja taga asuvas parklas Berdiga kahekesi kohe-kohe autosse istumas ning alustame tänast saadet siis rännakuga, nii et meil on väljasõit kavas. Aga sihtkoht on selles mõttes veel lahtine, nii et me laseme teel siis ennast juhatada, vaatame, kuhu tee meid välja viib. Ja ilm on meile hetkel väga soosiv ning põues on meile kõva suvepinevus. Meil on kavas leida endale mingi sobiv eesmärk siin Eesti põhjarannikul, kus siis ehk õnnestub meil leida mõne nii-öelda rannaäärse maasuvi ja arusaam sellest, milline on Eesti suvi ning proovime ka vaadata, mida teevad inimesed Tallinnast väljapool, kuid siiski Põhja-Eestis hetkel, mil nad ei pea olema töö rakkes, vaid saavad suvitada. Nii, kallid kuulajad, jääge meiega, siis saate ka teada, kuhu me välja jõuame. Paneme nüüd autoukse kinni. Nii ja siis autole hääled sisse ja meie asume teele ja eks siis juba pärast järgmist muusikalist vahepala, vaatame, kuhu me jõudnud oleme. Saatesari Berti on heinamaal, jätkab oma audiorännakuid, te kuulate Raadio kahte. Me oleme keeranud nüüd maanteelt maha ning esimene märk sellest, et Eestis on ikkagi suvi täies hoos on juba meie rataste all ilmnenud, nimelt siis sellel tee peal, kus me äsja just sõitsime oli killustik lahtine peale pandud, ehk siis igal pool siin ümberringi käivad teetööd, aga meie oleme parkinud oma automobiili ühe poe kõrvale ning me oleme jõudnud sellisesse külla nimega koogi ja mööda Peterburi maanteed, oleme me siis Tallinnast välja kimanud, oleme teinud oma esimese kõrvalepõikeid. Ning siin koogis toredas põhjaeesti pisikeses kohas, kus me vist ennem käinud ei ole. Sina ja mina oleme leidnud nüüd vägagi apetiitne poe ning selle poe ümber tiirleb ka või on vähemalt näha märke inimasutusest. Inimesi on silmata pingil, oleme silmanud ühte muruniiduki traktoriga töötavad onu ning võib-olla kuivendatud tabame, saame temaga ka paar sõna juttu teha. Lähme uurime lähemalt, mis koogis toimub. Nii. Bert Me oleme leidnud. Me oleme välja kutsunud murutraktoriga töötanud inimese esimene elanik, keda me koogis nägime ning tomeid ilusti aia peal vastu võtnud. Tervist, härra. Mis on teie nimi? Arry? Harry, meil mõned küsimused, lihtsalt koogi kohta ei ole kumbki siin Berdiga enne käinud. Aga meid huvitab, mis võiks olla koogi au ja uhkus. Jägala juga. Jägala juga. Kas midagi veel, mis on ikkagi siin täitsa, kui ma, kas näiteks kohalik pood või midagi sellist? Pood on ka väga vana, see on tegelikult eelmise vabariigi aegu ehitatud, see oli nagu ühistu poodlema. Hoonesse olid rahvas koos ehitas ja. Nüüd ta muidugi oli, vahepeal oli kooperatiivi käia, nüüd erastati ära. Kuidas üks koogielanik nagu näiteks teie, Harry, kuidas te, kuidas te oma suve veedate, kuidas te suvitab? Aitäh mina ei ole üldse nii kuhugi elanikkonna Lasnamäe elanik. Aga suviti ma olen koogile ja mis te tavaliselt suviti teete, siin muru niidad ja mis reka remonditööd teeb, kui see maja särasse pidevalt peab midagi tegema? Niisiis, koogi suvitaja on töise iseloomuga küll, aga kuidas lasevad siin koogi kandis sääset töölt teha, suvisel ajal? Ta lavastaja ei ole sääski veel olnud veel niivõrd küll nii et ei ole. Aga kas Jägala joa ümbruses, kas seal niiskusest tingitud, kas seal võib saada ikka hammustada meil siin on plaan minna ka. Küll aga on vaide, tänavastan vihmapäevad laiali, see mitmed aastad joa juures oleme käinud. Ei oska öelda, kuidas on, aga ma arvan, et sääski. Bert hetkel jalutame sinuga siin nii-öelda siis koogi kesklinnas suudaksid kuidagi raadiokuulajatele neid värve, lõhnu, emotsioone, asju edasi anda, mida sa siin olles tunned ja kõigepealt tuleb kohe suvine pigilõhn ninna, sellepärast et kui vaatlikult oma sammu ei vali, siis lõpetad ilmselt ilma oma suvise plätud ta sellepärast, et pigi on igal pool väljas, voolamas selle kuuma suvepäikse all küll, aga silmailu on siin ilmatu palju jäänud on alles maaliline tee värv mis ei ole siis teeperv. Asustunud selliseks või muutunud selliseks kiirde äärseks tühermaaks või lõputuks tühjuseks igal pool justkui keegi tegutseb, loomi on väga palju ning koogipood tundub samuti väga tõmbab nii-öelda ettevõtte saime teada just eelmise reportaaži vältel, et Harju ütles meile, et see pood olla lahti juba esimese vabariigi ajast saadik. Nii et olemegi seamas siis samme sinna niisiis ajaloolises koogipoodi, et võib-olla veel pisut rohkem lahti hammustada, milline on üks koogielanik ning mida ta suvel teha tahab. Ühe asja veel, Bertne, peame enne välja selgitama, me oleme siin praegu koogi bussipeatuses nii-öelda, see on tavaliselt lisaks poele siis ikkagi iga küla selline keskus. Ja nagu me näeme ikkagi bussipeatuse tagaseina peale, on plakat külmite koogis toimuvast üritusest. Aga siiski me näeme, et suvised üritused võtavad võimust. See on siis Kolga Aabla jaanituli 21. juunil kell seitse ning esinejateks on siis kespert. No loomulikult meie mees ja veel parem palun pool järgmisena astumegi sisse koogipoodi. Nii uks avaneb ning oleme astunud Berdiga koogipoodi. Bert kirjelda, mida sa näed, koogipood on üks klassikaline väike Eesti koha, selline tore pood, kus on veel näha suurt virvarri riiulitelt, nimelt on kõrvuti erinevad toredad asjad. Nutella asetseb seal teede- ja kas ma eksi, kas seal on šampoonid? Ei ole kohvi ja muud sellised kodutarbed, palju puuvilju, silmid, silmata lõpmatu hulk karastusjooke, jäätiselett on peaaegu et sama pikku pood ise on võimalik ka jaanipäevaks midagi teravamat lauale kallata ning leti taga on alati naeratav noor või ei anna, ütleme ka. Tere. Tervist. Tere Meie Sid raadio kahest uus selline suvine audiorännak saade nimega Perte Jon heinamaal ning tänases saates külastame siis koogi koogi, küla ning oleme teie meeldivasse poodi sisse astunud, et uurida, kuidas äri õitseb. No üli üli hästi ikka loomulikult. Kas täna näiteks olnud, ütleme selline tihedam tööpäev või on see pigem nädala sees, on rahulikum ja nädalavahetustel ikkagi hakkab hoopis muu business peale? No ikka nädala lõpus rohkem me kuulsime siis aia pealt ühe murutraktoriga mehe käest. Harri andis meile infot, mille kohta täpsemalt, et koogipood olevat olnud avatud siis esimese vabariigi aegadest peale juba. Kas see vastab tõele ja vastab, kelle ja teie siis siineri töödanud siis meil ei olnud sündinud? Arusaadav. Mis võiks olla võib-olla siis koogi, küla au ja uhkus, kas äkki seesama pood? Ma arvan küll päris kindlasti kahe Harrise pakkus, et Jägala juga. No Jägala juga ka muidugi, aga pood ka kindlasti nagu kohalikele, just on see pood ikka tähtsam. Ja mida, mida siis tavaliselt peamiselt ütleme, selline tavaline koogi elanik endale sisseoste tehes ostab. Piima leiba-saia Pokk on kindlasti kaheliitrine ja siis lauaviin. Jah, aga kas siis tohiks jätkuküsimuse esitada, et kuidas suvitab üks keskmine koogilini? Aktiivselt see tähendabki, et teeb aiatöid ja õhtul väike grill ja nagu ikka, aga jaanipäeval istun koduse konsoke. Istute kodus ja koote sokki. Aga kas siis võiks küsida saaterubriigi rannatuur selle raames seda, et kui Üllar Jörbergi laulu legendaarse rannatuulesõnad ütlevad, et rannatuul paneb naeratama suu, siis mis paneb teel noorel naisterahval suvel suu naeratama, mis annab teile laksu? Meie kliendid kindlasti ja Me naeratame ka talvel, mitte ainult suvel, nii et aastaringselt Selge, Bert, meie rändame siit edasi, võib-olla siis Jägala joale, see veel kõik selgub, aga enne seda, kui me siit ära lähme, ostame kindlasti koogi poest ühed jäätised, kaasand, teeme käivet ja nii, et kallid raadiokuulajad, jääge meiega väike muusikaline vahepala ning siis vaatame, kuhu meie tänane rännak meid edasi on viinud. Vitali rääkis, et kuid mitu katsed tegid temast aleviku põhilise näki ja Tallinna Liis tuli 2005 lõigub käte pehmelt, et äkki esimese asjana kohe märki üle juuksurisalongi. Selle graafikuga neli korda nädalas jõuab juua, et ongi teha pongi kaks päeva jutti kõrgelt kõrges viiendal teekond 315 senti ja nabapluusi vahelt palkuma sopteekond, rinnahoidjasse, pluusi pikendab küüsi ja siis meenuseta kodukoha peal, siis pole saanutel pilust spelta. Sõbrannadega alusel on ära nagu neligara erakonda hääletada postimehest mööda tuttavat ära ei lähe näidata ja edastada. Nad on Eestis need testid, hommikul kell kuus-kommuni protestis kätega Nikkimina kuue kutid eestitsiitril eestid Tanel Padar ja vallatud testi täitmist. Istud rasedustesti lähedal lifti, elagu esimesed teised ja kolmandad-neljandad. Eesti tänaliis ei maksa arveid, et mida lubas teha Villu Parvet apteeke üürikas popibatrollid pikali, paljalt kummarry metalli. Need on kolmapäevased trale poisid kompsud pul Kalvi-Kalle välkuvad singid ringis ja öelda pikem Martingi. Sõbrannadega paadis või nagu neid igal ajal. Sava tuttava täna ei näe, värinate näljahäda. No tere hommikust. Liis joob seda laket, maailma kõige suuremat päikseprillid pakuvad katel punaste silmade alla pesa poolunud, keedu pelmeenid. Asi head ei ole kaasa andnud liisidega ema, geenid. Kätte siin ööpäev nüüd tööpäev, klient juba uksele klopib, neelab miiniriba ja tunneb, et suust väljas mõõk nagu Ragnar Lothbroki. Aga siis on postil kindel diplomit. Heino, tahan tööpostil, kindel. Pariislased ilusaks meigitud naistelt. Sa kuulad raadio, kahte käimas on saade Bertion heinamaal ning me oleme jõudnud siia koogi küla külje alla, nimelt siis Jägala joa juurde. Mis on siis Eesti üks geograafilisi au aukohti kindlasti kohe. Bertne, vaatame praegu kahekesi siin päikse käes joa poole vähemalt kuuleme sele sulistamist. Milline vaatepilt meile siit võiks avaneda, mis sa arvad, mis ootab meid, nende puude taga? Vallatud noored, seal palju pargitud autosid? Ja siin vist tundub isegi, kas vasaku käe all meil ei ole surnuaed, mitte? Selle kohta ma ei kommenteeri, ei oska öelda, ei anna pead, aga hakkame vaikselt kõndima. Siit me oleme juba näinud mõnda noort, et pere ka ema üksinda lapsevankriga ka nii-öelda kesvamärjukest, ega noormehi, kes on tulnud tänast ilusat ilma nautima ning mina oleme siis sattunud nüüd Jägala joale, kus ma pean ütlema sulle, et mina olen siin nüüd sellisel suvisel ajal esimest korda, ma olen siin tavaliselt alati talvel käinud, siis kui see on kõik jääs olnud ja see vaatepilt, mis praegu juba mulle siit läbi nende põõsaste avaneb, on hingemattev, sellepärast et see on kõik vett täis. Ja talvisel ajal tuuakse siia sageli eriti just lasteaedasid ekskursioonid ootama, et vaadata, milline see spektaakel siis lumikatte all on. Kuid nüüd oleme jõudnud meie siia suve kõrghetke Jägala joarannikule või Kalda äärde või võipervele nimelt jäädvustame siis Eesti oma Niagara koske. Me näeme ka, et üks süütu süütu pealtvaataja üks joanautija istub siin ja vaatab, me läheme kohe, uurime Berdiga. Kas me võime teda tülitada? Vaatab hetkel umbuskliku näoga tervist. Raadio kaks, kas võib korra tülitada? Ei, ei soovi juttu teha, selge Bertz siis meil ei jäägi midagi muud üle, kui paneme hetkel vist mikrofoni ära ja naudime lihtsalt seda ilusat loodusliku vaatepilti ja võtta mikrofoniga seda koske ennast, viimega raadiokuulaja siia, kus me praegu oleme. Kaunis Eesti põhjamaa rannikualal. Jäädvustame Jägala juga kohisemas. Meetod. Räägime muusikast mööda küll ei, ta tõstab käed. Tarvi ja vahepeal mõlemad ainult nuudi on kohal jada kõrvaklapiga rikaadiliga poole. Kõlarid, vibreerivad iili pöörleva kari riisi näidanud voolama. Abin kvaliteedi identiteedi. Olin hommikuni ilusa Peedu ula Bermuuda uga Tobago ja tründidaadinaga sellest, mida toodab Jamaica veid, regeldani, arendate loosiga abilisega nedele, aroomid täidavad naerada sündroomiga lina, laulu kajapaarid. Stuudiost väljas Ander Darren, Jon Mikiver. Tere kuulama saadet Bert ja Jon heinamaal. Siin selle raadio kahe improvis mooduliga oleme mööda Põhja-Eesti pankrannikut sõitma ja seiklema asunud ning Põhja-Eesti pank on siis mitte pidev nimelt Sis orgudest jaotatud üksikuteks osadeks ning Tallinnast idas on pank jälgitav Iru, Ülgase, Valkla muuksi ja Kolgaküla kohal ning Valklas siia, täpsemalt Valkla randa. Oleme me siis oma rännakuga nüüd ka lõpuks jõudnud? Jah, muinasjutuline killustiku tee on meid siia toonud ja lähme ajame varbad liivas. Stuudiost väljas on Bert Järvet, Jon Mikiver. Nii oleme siin verd heinamaal jõudnud oma rändamistega Valkla randa ning oleme tabanud siin suure hulga inimesi väga piduses meeleolus, tundub, et tegu on mingisuguste suvepäevadega ning oleme leidnud oma esimese ohvri nii. Tere, kuidas sinu nimi all? Mina, Mart, väga meeldiv, Mart, mis teete siin? Me siin tähistame siukest nagu meeskonnakoolituse päeva meeskonnakoolitusele, mis meeskond niimoodi ennast koolitab, tehakse kotijooksu? Finantsvaldkonnast, finantsvaldkonnast ütleme, et siin kotiga tuleb ikka raha koju viia, et siis kotijooks on väga kohane kohane spordiala. Kas te olete pankurid? Võime olla pankurid ka, jah? Okei, aga kuidas pankur, kuidas üks korralik pankur suvitab, korralik tanker, suvitab sõidab jahiga ja teeb muud siukseid, peeneid asju, mängib tennist, golfi, kas teil on siin lisaks kotijooksule siis ka võib-olla väikene golfi turne välja mõeldud? Ei seda me ilmselt teeme nagu siis ütleme, vabast ajast. Okei, aga mida teeb üks pankur suvel siis kui õues ilm nii lahke ei ole, kui antud hetkel siin Põhja-Eesti pankrannikul vaid näiteks otsustab vihma sadada, mis on Mart, sinu soovitused eesti rahvale? No siis tuleb minna ikka kuhugi sooja kohta, kus saab golfi mängida, aga kus üks pankur oma jaanipäeva mõõdab jaanipäeva või no ilmselt lõikan Eestis hoolimata ilmast kuskil lõkke ääres oli väga romantiline, aga oleme jõudnud oma küsimustikuga sinnamaani, et jonn on minu õla rabanud viimase küsimuse juurde. Mart, mis paneb sinu suu suvel naeratama? Suve suve suvel naeratama? No ikka ilus ilm ja hea seltskond valdavalt. Ja mis annab sulle laksu? Emotsioonid emotsioonid. Nii aitäh Mart tähe finantssektorile, meid kõiki ikkagi korras ja veebel hoidval, et me proovime äkki, kas me tabame siin veel kellelegi? Lähme proovime päris mere ääres lainet intervjueerida, ma arvan, et me võiksime jätta need inimesed nüüd oma tegevusi tegema ja mina, sina lähme vaatame siis sinna ranna poole peale ja kastame siis jalad merre, äkki siin on heinamaal ning täpsemalt oleme siis Valkla rannas. Varbad on rannaliivad ning vesi on hele nagu välismaa mängufilmis. Silmapiiril on kõikjal lustakad eesti suvitajad, kõigil on särgid maas, kõigil on tööpäev läbi. Ning keegi on viinud oma BMW päris kohe tagurpidi vee sisse. Seal on mingisugune veesõiduki riist. Jon, kuule, sina oled ka põhjaeestlane, sina ka pankranniku vurle, sina käid Merceilamas? Olen käinud, aga hetkel ei ole viimasel ajal küll väga sattunud, aga, aga tõepoolest. Kui sa kuulad väga tähelepanelikult siin taamal juba kostub igalt poolt paadimootorimüra ja paadimootorimüra, on küll, aga siin ongi hea koht panna proovile Jon Mikiveri Eesti geograafiaalased, teadmised, sina kui võsu, pätt, mis saar see on? Mis Saarse võiks olla taaskord sa piinad mind, aga mis saar see on? Ei julge pakkuda, ei tea. Aga kas sa tead, mis sealt taamalt paistab? Ei ole õrna aimugi, kas sina, teater, ei pea ka mina, keeria? Oleme siin mere ääres ja oleme teadmatuse lainetes kaldale uhatud. Mis meist saab, keegi ei tea? Bert, mul on tegelikult sulle üks väljakutse. Noh, kas sa tunned, kui palav on juba päikse käes olla? Tunnen, tunnen. Ma teen sulle väljakutse. Mina olen juba käinud, see aasta see suvi ujumas, aga sina veel ei ole. Palun võta riidest lahti ja mine ujuma. Hoian mikrit, ma võtan enda kätte, nad aeli. Nii. Bert Bert on hakanud vaikselt riideid eemaldama. Oleme jätkuvalt Valkla rannas. Õnneks ta jätab aha ikkagi aluspüksid jättis õnneks jalga, väga hea. Püksid maas, ketsid maas, nüüd eemaldub särk. Berton valmis, rand vaatab tähelepanelikult. Sellest saab minu esimene selle suve suplus ja ühtlasi polegi ammu põhjarannikul ujumas käinud. No vaatame, kuidas selle esimese otsaga, kas äkki jõuame rahvusvaheliste Vetteni võiks jõuda. Edu Berdile, siit ta läheb, rahvas kaasa. Hetkel on jalad veel rannaliivas. Ta läheneb merepiir kolm, kaks, üks meeter. Ja jalad on vees ja ta jäi seisma. Minemine. Ära karda. Nüüd on juba jalad peaaegu et täitsa vees ja ta ei taha edasi liikuda. Oi vesi jõuab põlvini. Bert tardub külmast, kangelained hakkavad jõudma. Helgimatesse kohtadesse, aga Bertriiv edasi. Samal ajal kui mootorpaadid mööda mööda merd ümber tema kimavad ja Bert läheb ja sukeldus ja tabani, pea vee alla, sekundi ta seal oli, ta tuleb välja käe tõstab ülesse. Ta on teinud seda, daamid ja härrad. Ma palun oma peas väikest aplausi. Bert Järvet on see aasta esimest korda ujumas käinud. Mine õue ja hinga sügavalt sisse. Raadiolainetele on suviselt värske lõhn. Raadio kaks. Metame rikaala ehk muusikaline seiklus läbi Ameerika folgist Evaima Kantri juurteni välja. Teisipäeviti kella kaheksast õhtul Janberkovitš jaa, metame rikkana. Raadio kahe nädala plaat nädalases masinas. Eesti muusikat ja auhindu jagab Koit Raudsepp igal argipäeval kuuest kaheksani. Elarigaks. Kas maailmas on raadiot ühe kliki kaugusel? Leia raadio, Google Play toorest? Kuulata. Jagada. Ma eelistan võitmist kallide autodega sõitmist teavad seda tunnet peale sinu ilmselt kõik pista sellest mõni teine kord täna näidata Miinajagami pea pärasest reket, tüütab kamina. Alles mündingervjuus. Sinust saab ema, paar kuud on lõbus, räägitakse, et selleks parim aeg, panen vaimu valmis, kui sa tuled nagu nõiakaev mull-mull magevesi, väiksed kalad, võõras käsi naabrite tuleva nagu vinguviiulid, kui ma läbi sinu liigun, Tibu sirbis provokatuuris peast jala lavani, tunned oma kõhus. Nali on sul nabani, häbitunnet pole naissoost ja komaal kehasile nagu Taukari lõuga. Heleri läbi kael jääb kangeks ja pöial väljas liigesest külm on sulfiidi oma, tunnen lumepimedus. Vaatasin aastaid su pilte enam ei vaata aastaid enam ka hinnasilte seal lihtsalt laulma, lihtsalt ausalt mõtlen, kas sa sobiksid lihtsalt vau. Panin su kirja, kui ma olin näljas, musta markeriga, nüüd on juhe seinast välja. Ja kui ma teen sind, on su suled sama märjad nagu veelind. Kahju, kui on sadulata jäetud üks väike poni, kõlab nagu jookseks plätudega maratoni. Olen uppumas siia veeklaasi, nii palju pritsmeid, kolme sõrmega keeglisaalis peale pahandust, keset tuba seisab tuba, nagu Eesti suvidee tööd, õhk seisab, seisab. Läbi. Heleri. Ja teha seda läbi. Teha seda. Läbi. Läbi. Tehase läbi helistada läbi edela teda läbi. Läbi. Stuudiost väljas on Bert Järvet, Jon Mikiver. Verkija jonn heinamaal. Äsja siis esimest korda see aasta ujumas käinud, et on veest välja tulnud ning leidnud ka järgmise ohvri intervjueeritava, kellelt suviseid küsimusi küsida? Jah, nimelt sattusin siis ujuma ja läksin nii hoogu, et ujusin avamerele ning sain seal tuttavaks ühe uuem kaasvee harrastajaga. Kallis kuutricheuros, mis su nimi on? Rauno. Rauno väga meeldiv. No mitme kilovatine pill on 300, vist kõige võimsam, kõige võimsam. Kõige võimsam üldse peaks olema. Sellepärast ma ei suutnudki päris järgi või kannul püsida, aga ütle mulle, kuidas üks õige skuutri mees suvitab ikka skuutriga. Kas sul on mingisugune, kus neid asukohaalaseid, soovitusi sinusuguste fanattide jaoks väljaspool siia, seda Valkla rannajoon? No eks siin Harjumaal Valkla ja Salmistu polegi kõige mõnusamad saab rannast otse sõita, erinevalt Piristas, kus sa sõidad mööda seda trajektoori välja siin nagu tuled, otse randa sõidad. Aga kui kiiresti, kui kiiresti selle niidukiga sõita saab? 125 125 kilomeetrit tunnis või kas on veepinnal siis või ikka ikka mõne sekundiga läheb välja isegi. Me tuleme, me tuleme korra oma oma suviste küsimuste juurde tagasi. Bert saab varsti võib-olla isegi skuutriga sõita. See veel selgub. Aga kõigepealt. Kuidas sina lisaks sellele, et sa muidugi skuutriga väga palju sõidad, kui sa skuutri peal ei ole, siis mida sa suvel teed ja kuidas sa oma suve veedad? No eks nagu iga Aslan ikka käin suveüritustel ja lisaks on kaater, siin on sellega jah, mis seal ikka, suveritused, jah, nagu iga igal eestlasel ikka kombeks. Kas ütleme, selliste grillimist ja, ja muudel nii-öelda erinevates väikestes suurtemates, Eesti kohtades pidudel käimist tuleb palju, aitäh. No eks Eestis vaja võrre käib ikka kohalikud üritused, grillrand, suvi, meri, pärnu. Mis on see, mis paneb suvel sinu suu naeratama? Päike, kas midagi veel? Päike ja viimase küsimusena verd ja kust saad sina oma laksu noikas kuuteriseidest? Selge siin raadi kaks hetkele Valkla rannas Pertelson heinamaal ning üsna pea selgub pärast väikest muusikalist vahepalaga Spirtsaiskuuteriga sõita või mitte, jääge meiega. Nii ja uskumatu sai teoks. Bert Järvet sai elus esimest korda skuutri seljas sõita, palun vahetud muljed merelt. Sinder, see Rauno on igavene suli. Esiteks saime me merre minnes teada, et tegu on Eesti kõige võimsamas kuutriga üldse. Nimelt see süstal on kolmesajahobujõulise mootoriga ning proovistamintsis igal võimalusel selle pealt maha heidutada, kuid näitas ka nagu vigursõiduoskuste kõrvalt seda, mida suudab selline veesõiduk siis, kui, kui gaas põhja keerata. Siin meie Eesti põhjarannik on praegu suht tuulevaikne lainet põhimõtteliselt ei ole, nii et saime sellest skuutrist võtta ka kõik välja. Igatahes uskumatu adrenaliinipauk ja, ja palju põnevam kui näiteks rannaliivas Pentangi. Stuudiost väljas Anders Härm ja Jon Mikiver. Saatesari Bertija Jon heinamaal on nüüd Valkla rannast tulnud siiasamma Valkla keskusesse siia, kus on bussipeatus. Ning otse loomulikult on singapood, Bertiva hoiatas mind, kui ma autost välja tulema vaataks ette, igal pool on siin pigi. Nii, Berton, ära kuivanud juba väga kiiresti paari minutiga ainult saida ju asja alles siin skuutriga, et käed tal veel natukene sellest ka värisevad. Aga meie oleme nüüd siin Valkla nii-öelda siis keskuses, Valkla südames, lisaks kauplusele on siin ka väike Eesti Posti. Postipunkt ning kauplus on avatud esmaspäevast laupäevani 10-st kuueni. Pühapäeviti on kauplus suletud. Valkla jätab endast üpriski rahuliku mulje. Väga palju liiklust ei ole, nüüd üks üksik auto just jutu peale siit välja sõidab. Ja enne. Ka sellel autol on Scooter taga. Kes samal ajal ka poes, aga tundub nüüd, et siia poodi meid sisse ei taheta, lasteaia peret, mis sulle öeldi poest, jajah, et öeldi väga tungivalt, et meie kindlasti mitte midagi öelda ei taha ja meiega rääkida ei tohi, nii et palun minge minema. Aga kas meie võimed ja sisse minna ja raporteerida, mida me seal näeme või teeme? Ma sain aru, nagu, et meid ei taheta vist üldse sind näha enam. Selge Bert, tundub, et meie peatükk Valklas hakkab seekord läbi saama. Lähme ostame kiiresti äkki salaja vähemalt sisesed jäätised ja siis põgeneme siit kohas vähemalt sina sõidumaskuutri laksu kätte ja mine minu eest sõna ei julge enam minna, minu adrenaliin on tänaseks juba täis. Stuudiost väljas on Bert Järvet, Jon Mikiver. Raadio kahe suvised püstolreporterid, Jon Mikiver ja Bert Järvet on mööda suvist kruusateed jõudnud nüüd Kaberneeme ning kaasas on meil alati ustav raamat, nii-öelda meie maantee piibel, kas tunned maad ning Berton siin otsinud väikse lõigu siis ka Kaberneeme kohta välja või vähemalt ühte kohta, kus Kabernevet mainitakse. Ja nimelt, et juttu on siis Kuusalu rannikust ja seda siis läbi 1965. aasta vaatevinkli. Nimelt räägitakse neile siis, et palju vaatamisväärset pakub matkajaile Kuusalu rannik. Siin on suuremateks küladeks Kaberneeme haapse ja Salmistu. Need on kalurikülad, mis mitmeti erinevad sisema asulayst ning on etnograafiliselt ka huvitavad. Ning mina ja Bert olemegi täpselt selle jaoks siia tulnud. Siin on üks kohvik, ma näen, et neid juba vahepeal piilutakse. Me istume veel hetkel autosme, pole veel Berdiga julgenud Kaberneeme jalga maha panna. Aga nüüd me avame oma auto uksed, lähme välja, vaatame, mis Kabernemmess toimub. Nii ei saa üle ega ümber, sedasama kohvik, mis meid kohe. Mis kohe meie silmapiirile sattus, siia me ka ilmselt oma esimesed sammud sisse seame. Mõnus muusika, aga kui ei eksi, Crydens Clear Water rivaivel mängib, nii et meile kui ikkagi ka kolmapäeva õhtuse vööndi rokiministritele sobib see väga hästi, nii et lähme, Bert, lähme sisse, vaatame, mis siin siis toimub, siin üks suvekohvik Kabernemmess hetkel. Oleme siin terrassi peal, inimesed söövad, siin on, ma saan aru, koerad, kassid, kõik muud loomad saavad vabalt ringi joosta. Meie astume nüüd. Astume sisse, Bert, kus me nüüd oleme, mida sa näed kirjeldada seda, mis su ümber toimub? Me oleme maalilises väike koha sellises pool improviscilmelises suvekohvikus, kus riiulid on kitsad, kuid täis ainult kõige paremad sussi datlid, kõik siin on nii-öelda kõik, mis siin on, on väga kodune ja, ja isetehtud loomega ning seda ainult kõige paremas mõistes. Siin on sellisele suvi Tajale ning suvisele võib olla toidu Kurmeele kindlasti palju, mis hambasse võiks hakata. Aga lähme uurime, vaatame, mis siin laua peal näiteks on, mis sulle silma hakkab, mida siin kõike head pakutakse, siin on muidugi eha rabarberikook. Kilupirukas avokaado-muna. Ohoo. Siin on muideks tippi kast Bert Pootsmanni kutsale. Pootsmanni, kuid söögile ehk siis siia tipilisatest hoitakse kohaliku koera elu just, kas sina oled näinud seda kohalikku koera? Siin? Ei ole mitte, küll aga hakkas mulle silma siinse rabarberimorss, mis on siin ühele korralikule suvitajale, kindlasti kulub marjaks ära. Ja siinpool kaane teisel poolel laua peal on ka igast erinevad koogid sinna toorjuustu, šokolaadikook. Oh, jumal küll, mul on sihuke tunne, Bert, et me niipea veel siit ära ei saa. Me jääme siia pikemaks. Muidugi Neil korra juba siin. Kui me juba sisse oleme tulnud, kiikan korraks kööki. Kokapoiss seal toimetab. Tere jõudu, raadio kaksin korraks segama ja me saame aru, käed-jalad tööd täis, aga mis, mis kel Teed, kuule, littinsin neid kala burkse välja. Kala burkse, kala burkse, just forell-ist bataadist. Hästi palju maitserohelist, kartulit, kõike, kõike, kõike ja hästi palju armastuse. Hästi palju armastust on kõikides nendes purkides, hea küll, me koka rohkem ei sega, me läheme siit nüüd välja. Nii. Ma saan aru, kohviku perenaine on siin, puhtjuhuslikult kõnnib lihtsalt mööda. Raadio kaks Perte Jon heinamaal saade. Kõigepealt kiitused suurepärase ja väga ilusa, väga omapärase kohviku eest. Ma tänan sind, aga see on väga tore. Muidugi raadiokuulajate jaoks peaksin ikkagi kõigepealt esmalt uurima vabandust minu ebaviisakuse pärast. Mis on teie nimi? Anneli Anneli. Perekonnanime ei ole vaja. Annely, kuidas sina oma suvesid veedad lisaks siis sellele, et sa muidugi ilmselt oled ilmselt kogu suvi läbi, jooksjad siin ringi, aga mida sa veel lisaks siis selle kohviku pidamisele suvel teed? Päästan kõiki maailmaloomi. Mul on siin kassid, koerad ja mis ma veel teen, rannas käinud? Kus see suur koer on, kus pootsman on? On, kohe vaatame. Otsime pootsmanni. Ja sealt ta tuleb. Bert pida, sa näed, ma näen oma tõesti oma nimeleväärset, et koera, kes uhke kõnnakuga patrullib seal ümber kohviku territooriumi nägu on tõesti nagu bossil, siin ei ole kahtlustki, see koht kuulub temale. Oleme me ikka kindlad, et Anneli on siin omanik, äkki hoopis pootsman ise? Pootsman Baskini. Lisaks sellele, et sa siis siin seda kohvikut tead, meil on ju järgmine nädalavahetus jaanipäev tulemas. Kuidas sina oma jaanipäeva veedad? Kohvikus ikka oled siinide tööd? Viimase asjana veel rohkem sind ei kiusa. Anneli, lisa lisaks sellele kohvikule, mis tõmbab sinu suve käima. Päike ja kohvik ja kliendid. Aga Annely, sina oled noor, särav naisterahvas, mis paneb sinus suu naeratama. Bert. Suurepärane, aitäh. Nii ja nüüd midagi, mida võib-olla mõni raadiokuulaja peaks ebasobilikuks külaline oma nina sinna niimoodi pistab, aga kohvikupidaja ise palus või soovitas, et peaksime tualeti korraks sisse kiikama. Bert on seal juba ees, aga nüüd ta avab mulle ukse, siin pidi mingisugune eriline näitus olema. Nii Bert Ma tulen ka nüüd siia. Mis siin toimimast, mis siin toimub? Ma ajasin siin just äriasju, aga siin toimub lisaks olmele ka silmailu tegustatsioon. Nimelt on siis polaroidfotodel siin kohvikus kõige silmapaistvamad külalised ilusti nende nii-öelda kõige toredamal hetkel nad on jäädvustatud ning polaroid, fotod nendest hetkedest on siis kinnitatud siia tualettruumi seintele ning piltide järgi oleks tegu siin justkui ühe lõputu riielda paradiisi suveüritusega. Ja õnneks. Ma saan aru, et ka meie pilt läheb siiasamma seina peale ja meie pilt läheb siiasamma seina peale. Siin on seintel ka meeskonna foto, justkui näiliselt oleks tegu vana Manchester Unitedi mingisuguse meeskonna fotoga, kui me arvame, et see midagi kodumaise omad ma ei tea, minu jalgpalli ajalugu ei ole niivõrd terav Eesti koha pealt vähemalt, et tehakse öelda, kellel olid sellised punased vormirõivad. Kuid siin Kaberneemel äkki on tegutsenud kunagi üks müstiline jalgpallimeeskond, kes siis ka võib-olla siin vetsus käinud on. Meie, aga nüüd astume kõigepealt siit suvekohviku tualetist välja, verd pane tuli ka kustu, kui see välja tuleb. Siit väljast, nii panin tule kustu, pane nüüd uks kinni ja lähme nüüd vaatame sinna ranna poole, siis ka. Raadio kahe reedene reisisaade Pertti on heinamaal. On Eesti põhjarannikul Kaberneeme poolsaare tipus. On olnud meeletu päev, kallis, kuula ja ma loodan, et ka sinul on meiega koos siin põhjarannikul rännates väga põnev olnud. Meie oleme nüüd siia poolsaare tippu mere äärde tulnud. Koos Berdiga. Vaatame mere poole, väiksesse muideks Bert enne mitte küll siis kui me Kaberneemes olime, enne, kui me Valklas olime Siskuses kuutriga sõitmas käisid. Sa tahtsid taas kord mind raadioeetris ahistada. Küsiside näitasid näpuga kolme suvalise saare suunas, küsisid, mis need saared on ja tegid mind lolliks, kuigi sa ise ka ei teadnud neid saari. Mis saared, need on, see seal. See nüüd see järgmine seal on koibsi jaa. Ja viimase ma olen juba ära unustanud, vahtisin vahepeal järele vähemalt kahte, ma tean rammu ja koibsi, üks oli seal, kolmas oli veel, seda ma enam ei mäleta. Aga tule nüüd, Bert, tule, tule, julgemalt minuga edasi. Sammume mere äärde, oi, näed siin kellelegi sokid, kellelgi vanad täägid maha jäänud ja vaadates nüüd tagasi, kuna meie saade hakkab tänaseks otsa saama. Mida kõike oleme me selle vapustava päeva jooksul kogenud ja milline muidugi maaliline, ilus vaatepilt selle päeva lõppu, aga sellest natukene hiljem, kõigepealt võtame selle tänase päeva ja kogu selle tegemise kokku, mida me oleme siis saanud, me oleme. Me oleme saanud koogis kohalike elanikega rääkida, me saime rääkida Harryga, kes niitis muru, me saime käia koogi poes, uurida, mida kohalikud head ja paremat tavaliselt ostavad, saime ka teada enam-vähem, mis on selle kandi jaanitule plaanid. Siis me saime käia Jägala joal, mina nägin seda siis põhimõtteliselt esimest korda nüüd täiskasvanu eas niimoodi, et see ei olnud jääs. Sealt edasi. Me läksime valklasse, kus sina, Bertsaid, huuled, mere soolaseks, Sa said elus esimest korda skuutriga sõita. Ning siis pärast seda vapustavat skuutri sõitu, mis oli vist ma saan aru Eesti või maailma kõige kiirem skuuter. Ja tõepoolest öeldi siis nõnda lahke Rauno, kes wind sõidutama viis sadistlikult ütles, et enam võimsamaks polegi minna. Võimalik, et Eestis on see kohe kindlasti kõige püsim ja maailmakaardilt ka kõvemat leida ei või. Kuid rekordid ei ole võib-olla see, mida peab üks huvitav tingimata taga ajama võib ka lihtsalt rihma veidi lõdvaks lasta ning siin Tallinna ümbruses Tallinna põhja või vabandust, Eesti põhjarannikul on kohti, kuhu tulles huvitava küll ja veel tulekooki tuleval klasse, tule Kaberneeme, tule mere äärde. Tule siia. Ta kuidas väga palju linlasi tegelikult on leidnud suveks endale väga nii-öelda kreatiivselt rakendused. Elada linnasti suvel väljas pool sama, samal ajal ka teha kasulikku nii iseenda suvilas kui ka võib-olla nagu reaalset raha teenida ja, ja ei pea olema betoondžunglis stressi küüsis, võib-olla siin, kus mina ja on praegu oleme siin Kaberneeme ranna tõesti maaliliselt siuksel looduslikul pland, tool, kus kõik ümber ringi näeb välja justkui mingi arvuti, screen, saver ning sääsk ei ole midagi ei ole, on ainult täiesti ujumiskõlbulik vesi ning igal pool lahked ja sõbralikud inimesed. Jah, kuldsed sõnad. Bert järveti poolt. Ning ega siin muud midagi järgmisel reedel raadio kaks peab ka jaanipäeva, Pertelson heinamaale saavad puhata. Aga etteruttavalt uurides, et sinu järgmise nädalaplaane ja sinu jaanipäevaplaan, oled sa mõelnud ka, mis, mis sa teed üldse järgmisel reedel. Palju on tulnud igasuguseid ideid, pakkumisi, huvitavaid väljakutseid võiks ka nii-öelda, kuid praeguse nii-öelda sünoptiku kaardi järgi puhuvad minu tuuled mind Muhumaale Ivo Linna koju. Mitte küll otseselt tema juurde, kuid siis jah, Muhumaale, et oma pool perega üle pika aja jaanituld ja jaani püha üldse veeta, sellepärast et ei mäletagi aega, mil sa jaanipäeval lihtsalt niisama hooleskleda. Ja kui sind peaks huvitama, mida mina jaanipäeval teen, kallis siis siis ma arvan, et kus ma ikka saan olla, mina ilmselt lähen sõpradega enda sinnasamusesse maa kohta Võsule ja kui seda saab maakohaks nimetada suvel, on see ikkagi ju selline kuurort. Suvepealinn number kaks peale siis Pärnu või tähendab Pärnuni number kaks, Võsu on ikkagi number üks vähemalt minu südames. Mina olen seal, kallis raadiokuulaja, loodame ka, et sinul tuleb väga mõnus ja väga tore ja sõprade seltsis veedetud tud jaanipäev, kuulake kindlasti ka siis raadio kahte sellepärast et programm on mõnusa eesti muusikaga täidetud. Meie järgmisel nädalal, nagu ütlesime, puhkame, Bert Järvet, Jon Mikiver, saate lõpp siit Kaberneeme poolsaare tipust Berta nendele kätte haaranud ühe lutsukivi mida ta nüüd minu siis nii-öelda kolmest nulli peale lugemise peale hakkab viskama. Ning selle pauguga lõpeb ka meie tänane saade Bert kolm. Jaamadega.