Hector Berlioosi dramaatiline sümfoonia Roomeo ja Juulia Olynx šarl Münfi armastatumaid teoseid, mida ta sageli ja mitmete esitajatega ette kandis kõlab introduktsioon vaenuteema, mis tragöödia paratamatusega viis armastajad kukkumiseni. Šarl Müns üks meie sajand. Jäi silmapaistvamaid dirigente sai vaenu hukutavat mõju riikidele ja rahvastele korduvalt isegi kogeda, nagu kogu tema põlvkond. Prantsusepäraselt Alsass ja Loren saksapäraselt Elsas seal Lotring. Need piiriprovintsid on olnud aegade vältel tüliõunaks kahe riigi vahel kuulunud kord Saksamaa kord Prantsusmaa koosseisu. Seal on segarahvastik, kõneldakse mõlemat keelt. Tugevad on mõlema kultuurimõjud. 1891. aastal Strasbourgis sündinud šarl Münsch tuli ilmale saksa riigi kodanikuna. Tema isa oli dirigent ja organist. Muusika ümbritses noorukit kogu aeg. Ta ise õppis kohalikus konservatooriumis teooriat viiulimängu. Seejärel jätkas viiuliõpinguid Pariisis lüsimgaabee kuulsa KaPkvarteti esiviiuldaja juures. Paralleelselt sellega asus õppima arstiteadust. Võimalik, et oma sugulase Alvers Vaitzeri eeskujul, kes just sel ajal hakkas Aafrikas laanbarreilis rajama oma hiljem nii kuulsaks saanud džunglihaiglat. Lapse ja, ja noorpõlve rahulik muusikast täidetud ja pisut idülliline miljöö oli šarl mühist kujundanud leebe loomulise, kõrgete vaadetega noormehe. Esimene maailmasõda katkestas kõik õpingud. Sõja lõppedes naasnud kodulinna, mis nüüd oli läinud Prantsusmaa koosseisu asus Müns tööle kindlustuskompaniisse. Meditsiinile ei mõelnud enam üldse ja helikunsti vallaski piirdus kõik vaid koduse musitseerimisega. Ent kunstist eemal suutis ta olla siiski vaid kaks aastat. Siis võttis ta vastu kontsertmeistrikoha Strasbury orkestris, seejärel professori ameti konservatooriumis. Edasi viis tee ühte maailma kuulsamasse orkestrisse laiksegi kevandhausi, kus ta kontsertmeistrina sai töötada niisuguste kuulsate dirigentide nagu Bruno Walteri, Wilhelm furtfellingleri, Kalf Struve käe all. Viimane ärgitas teda ka ise dirigendikepi kätte võtma, kuid see oli esialgu vaid katsetuse korras ja mind ei mõelnud tõsiselt esimese viiulipuldi vahetamisest dirigendipuldi vastu. Ent saabus aasta 1933 nagu paljud teisedki progressiivsed muusikud, lahkus Mühls Saksamaalt, mis asus fašismi teele. 42 aastase mehe uueks kodumaaks sai Prantsusmaa. Kõlab proloog Verlioosi dramaatilises sümfooniast proomio ja Juulia helilooja annab siin otsekui oma teose programmi. Kooria solist jutustavad värvika orkestripartii saatel sündmustest, mis varem toimunud ja mis veel tulemas. Kooril on siin umbes samasugune selgitaja kommenteerija roll nagu antiiktragöödias. Pariisis pühendus šarl münt täielikult dirigeerimisele ja ta töötas prantsuse parimate orkestrite ka Lamur Konssäär, Pariisi filharmoonia ja konservatooriumi kontserte ühing orkestriga. Viimasega jätkas ta tööd ka teise maailmasõja ajal okupeeritud Prantsusmaal. Dirigent kirjutas nende aastate kohta. Ma pidasin oma kohuseks aidata inimeste muserdatud hingedel põgeneda õnnelikumas ja maailma. Pühendasin sellele kogu oma kire, mis oli omandanud tuhandekordse jõu seetõttu, et mu süda oli lõhkemas valust oma petetud, alistatud ja ärapiinatud koduma pärast. Ent mitte mingisugusel materiaalsel jõul pole iialgi korda läinud murda muusika südant. Šarl Münchi patriootilisi teeneid ränkadel sõja aastatel hinnati kõrgelt. Just temale langes au juhatada prantsuse muusika kontserte esimesel sõjajärgsel rahvusvahelisel muusikafestivalil Prahas 1946. aastal. Esinedes kõrvuti niisuguste dirigentidega nagu Keidrenbault Jevgeni mravinski, rahvel kuubelik ja noor Leonard Bernstein astus mühm maailma tugevamate hulka. Võrdväärsena järgnesid külalisesinemised mitmetes riikides, sealhulgas ka Nõukogude liidus ja USAs. Pikemat aega juhatas ta bostoni sümfooniaorkestrit. Selle kollektiiviga salvestati rohkesti muusikat heliplaatidele maailma tippsolistide osavõtul. Samuti käidi ka ringreisidel. Elu lõpuaastad veetis kuulus dirigent jälle-Prantsusmaal, juhatades mitmeid häid orkestreid ning aasta enne oma surma 1967. aastal asus Pariisis uue orkestri peadirigendi kohale. Ja selle ainsa aastaga suutis viia kollektiivi väga kõrgele tasemele. Charlie oli väga emotsionaalne ja sooja südameline dirigent, kellele olid eriti lähedased sügavates siirastes inimtunnetest kantud teosed nii-öelda muusikalised südame puistamised. Ratsionaalne arutlus ja filosoofiline endassesüvenemine olid talle võõrad. Eriti lähedane oli talle prantsuse heliloojate tõbissi Ravelli Franki visee ja Perli oosi looming. Stroofid see on lüüriline kõrvalepõige perioosi dramaatilises foonias Roomeo ja Juulia, mis katkestab nii tegevuse kulu kui ta jutustused toimuvast. Perseus kirjutas oma teosele ise teksti, mille värssidesse valas. Stroofides ülistatakse esimest armastust ja selle poeeti šveiks piiri. Verleus nimetas oma teose dramaatiliseks sümfooniaks, kuigi enne teose loomist mõlkus tal tõenäoliselt isegi ooper Romeo ja Julia teemal. Mõtteis kandis ta seda reed, kaua. Teos valmis aga 1939. aastal kaheksa kuuga. Juba samal aastal kanti see suure menuga ette. Kuid nagu Berlioosil kombeks oli, töötas ta ka selle sümfoonia ka veel edasi ning tegi iga järjekordse ettekande eel veel uusi parandusi. Selles teoses on nii ooperi kui kantaadi elemente, kuid eelkõige on ta siiski sümfoonia. Kui helilooja fantastilist sümfooniat iseloomustab eksalteeritud kirg, paatos ja isegi teemanlikus siis Romeo ja Julia on kantud sügavatest tugevatest tunnetest. Helilooja valab helides peenimad, hingeliigutused ja südamevärinat. Mis puutub dramaatilise sümfooniaveesse, siis siin on perioos romantik vastandina Šveits piirile, kellel lüürilised ja traagilised stseenid vahelduvad koomiliste ja isegi grotesksed žanri piltidega. Helide autor on järginud vaid armastuse ja sellele vastanduva vaenumotiive. Kui sümfoonia esimene osa on otsekui ülevaade kõigest, mis selles loos üldse kõne alla tuleb ning siin oli suur osa täita koorile solistidel siis teine ja kolmas osa on orkestri päralt ning siin on antud draama tegelik kulg. Dub programm Roomeo üksinda, nukrus, kontsert ja pall. Romney on üksi, kurb armastuses pettunud. Koos sõpradega minnakse maskides kapolettide poole seal näeta Juulia. Ta hinges tõrvik tuhmiks jääma kipub kui lumivalge Tui kesk vareseid nii kaaslaste seas Valendabse näid. Kui lõpeb tants. Ma lahk, kuidas teie ta käin, teen õndsaks oma karmi käe. Kas seni tundsin armusalga silm? Nüüd avanes vas sulle ilus. Ent kohe tulevad kavaenu noodid. Tiivalt on külalise ära tundnud. See on küll hääle järge, üks Montekki poiss. Dorapiir kuis julgeb küll seory näogates meie majja hiilida, et pilgata mäe pidu, hirvi sull. Mu hõimu au ja väärikuse nimel solvat alluvamatu. Kui tapan ta, ei näe ma selles patu. Pall on lõppenud, külalised lahkuvad. Selge öö. Tühi ja vaikne kapolettide aed. Romeo ei leia rahu. Ida, seal Giulia on päike, hea päike, tõuse tapagade kuu, kes ärritusest haige on, kaame, et sina, tema neitsi oled kauni. Mis siis, kui säraksid tal silmad taevas ning taevatähed peas? Ta särav palg näid hävistaks kui päevavalguslampi helk silmades, nii laidaks õhuvööd, et laulev linnuriik peaks päevaks ööd. Kuidas põsk tal puhkab, kaunil käel? Oleksime kinnas sellel käel puutuda saaks põske. Kui tulid siia ütleiemis jaoks Emmeuronile roniga liigkõrge, see paik on surm. Sest mõtle, kes sa oled, kui näeb sind mõni minu hõimlane. Kandsid üle armu kergelt tiivad, sest armastust ei pea ka kivimüür. Arm söandab kõike, mida suudab arm. Suheilesiti mind ei takistaks. Küll tahaksin ma olla kombeline, küll salatamis öeldud salajas. Ei. Hüvasti, need viisakused avad, kas armastad sa mind? Tean, ütled jah. Ja mina usun sind. Ooroomia kui armastad, siis ütle mulle ausalt. Või kui mind pead kiirelt võidetuks, teen kurja näo ja jonnin veel des ei, et sa mingi anuks muidu mitte iial. Tõtt-öelda olen liialt armunud, võid pidada mind kerglaseks Montekki, kuid usu, Rüütel, olen siireim meest, kes kavaldades külmust teesklevad. Nii tõesti nagu kastab õnnis kuu neid viljapuude latvu hõbedas. Kuu nimel ära vannu, kuu on muutlik tal iga kuuga, ketas muudab kuju. Niisama heitlik oleks siis su arm siis mille nimel? Ära vannu üldse. Kui aga tahad? Vannu enda nimel. Kes oled minu palvetuste jumal. Ja mina usun sind. Hingearm ei, ära vannu. Oled külmu rõõm, kui töine sobing mind ei rõõmusta. Ta on liig järsk, liig kiire ennatu kui välgu sähvaka, mis kaob veel, kui jõuad öelda veel. Kas arm hea teed? See armupump, kui suvi hingab sooja, võib lilleks puhkeda, kui kohtume Mu vaikset, õndsa likuste süda jaga kogu yht rikkust. Kas nii mind tasuta, sa jätad? Ehkki, mis tasu võiksid täna minust saada mu vande eest suukindlat arvu vannet. Tantsin enne veel, kui palusid. Kuid tahaksin, et jääks ta anda veel. Ta võtab tagasi, mispärast kallim, et tule, helde ja ta veel kord anda. Kuid vihkan seda vaid, mis minul on. Mu helduse nii ääretu kui meri. Armsama sügav rikkusest, mis annan, mu rikkus kasvab. Nad on lõpmatud. Ummis, õnnis ööl kui det on vöö, siis kardan, et on kõik vaid unenägu. Inid, veetlev. Et võiks olla tõeline. Sümfoonia teine osa lõpperskertsaga, mille helilooja on pealkirjastanud kuninganna mäed. Unenägude haljas. Shakespeare'i tragöödias on sellele tegelasele pühendatud vaid pisike episood märkuutio suu läbi jutustatud loos, mis on üpris lopsaka väljendusviisiga. Perli osaga, on andnud elurõõmsa fantaasiamaailma oma huvitava pillikäsitluse ja läbipaistva Ortestratsioonid, aga siingi on ta hoidunud kirjaniku jämedakoelise mast poolest ning võtnud aluseks ainult helgema poole. Ta on kujult niine, väike kuja haadigini raehärra sõrmusel ning sõidukis rake sees on väiksed kihulased teeb sõitu ülem magajate nina ja tõllakson tal pühi pähklikoor. Kas orava või vana vaglad treitud, kes iidsest ajast haldjailt lasse. Kaks. Sel kodarad on härma koibadest ja kate tehtud rohutirtsu tiivust. Veorihmad hämmelgate peenest võrgust ja taosed niiske läikega kiirtest. Pilts kilgi, luust ja kastekisast. Ning kutseriks on hallis kuues sääs. Sellele rõõmsale fantastilise vahepalale järgneb dramaatilise sümfoonia kolmas osa. Tagasitulek leinaja pisarate maailma Julia matuserong ning stseen Juulia hauakambris. Juudi ja miks oled veel nii kaunis? Võiks olla, et surm küll kehad, too on armunud, ylesse kõhn jälk koletis. Sind hoiab siin pimedas, sest tahab armukeseks. Seda kartes sulle seltsiks jään ning selle härma halli ööpaleest ei lahku iial. Viimast korda mu silmad, vaadake mu käsivarred veel viimast korda kallistage. Ei mu huuled hinge uksepitseriks, nüüd pange suudlus. Tehing sõlmitud, tähtajata saab apla surmaga. Arm terviseks. Ustav apteeker, Suyokond kärme. Suren suudeldes. Mul on meeles, on, kus peaks siin olema? Siin olengi. Kus on müroomia? Mis näen ma siin, mott roim armsa käes. Siis mürk, nii varadale, surma, täi. Oihnus, kõik jäid ära, ühtki tilka ei jätnud mulle sisse, huuli suudlen. Ehk on veel neile jäänud pisut mürki ning aitab surra mintse kosutis. Su huuled on veel soojad. Ooennis buss, siin on, satub siin puhka laskmas, suren. Tragöödia on toimunud sümfoonia, finaali on helilooja üles ehitanud suure ooperlikusseenina millest võtavad taas osakoor ja solistid. Kandev roll On passil paater Lorentz olla. Koor on jagatud kolme ossa. Montekid, kapulletid ja sündmuste kommenteerijad. Nii vaadatakse veel kord tagasi kõigele toimunule. Kus on need vihamehed, kapuleid? Montekki. Kas te näete nüüd, mis Roosk te vaenu nuhtleb taevasse äris, nii et armastus, rõõmud, hukutas? See hommik neile nukra rahu, täi pead täidab päike, mure udu sees. Siis mingem kurdkem kaotust, mis meid lõi. Mõnd andestus. Mõnd nuplus ootab ees. Ei ole loost küll kuuldud kurvemast, kui lugu roomeost. Juulias. Dramaatiline sümfoonia lõpeb lepinis vandega. Kõige kallimate kaotus on selle hind.