18. sajandi Vietnami teadlane reki don kirjutas oma entsiplopeedilise teose suure Vieti täielikult ajaloomälestised kuuendas peatükis Järgmist. Iidsete aegade muusika oli harmooniline, sest noodid olid madalad. Hilisemate põlvkondade muusika ei olnud harmooniline, sest noodid olid kõrged. Madalad noodid Tulevad kirkusest inimese südames. Mida me ka kuuleme? Me kuuleme laulu armsam jää, mida esitab hoopis kõrge naishääl. Asi on selles, et leegi Tomil on ilmselt tugevalt Tiibeti esteetika mõjutused. Tiibeti tseremooniatel laulavad mungad ju tõepoolest nii madalale kui veel vähegi võimalik. Vietnami elukutselistele nais lauljatel. Ta oodel on aga ammusest ajast kõrge ja ornamendirikas hääl olema pidanud. On öeldud, et iga noot on nagu pärl ja meloodia on nöör, kuhu need pärlid keeks kokku lükitakse. Vibratot nimetati kan või too hot mis tähendab veerevad terad. Noortele tütarlastel, kellel oli madal hääl, soovitati laulmisest hoopis hoiduda. Kuigi Aado, see on, on juba kadunud püüavad kaasaegsed lauljad ikkagi kõrgelt laulda. Nii kõlab aga meeshääl, kuuleme etnilise grupi saa laulu Wism. Et hääl oleks ilus, peabki olemas selge trumm ja kõrge ka. Kuid teatrilava jaoks pole loomulik hääl küllaldane. Ta peab olema ka väljendusrikas ja arusaadav. Aga see tähendab, et hea näitleja peab vastavalt olukordadele valdama eri tämbreid. Need oleksid pea hääl, kui on tarvis kedagi noomida. Kõrivõimuna hääl, et väljendada rahuldust. Lõualuu oli vanade sõjameeste mängimiseks ja pingutatud hääl vaeva väljendamiseks. Vaprust märkis maksa hääl ja näitlejat, kes esinesid vanamehe osades pidid kasutama broidunud häält. Lugu meie südamed on teineteisele avatud, pärineb traditsioonilisest teatrist. See teater pärineb 10.-st sajandist, olles seega siis juba 1000 aastat vana. Levinud oli ta Vietnami põhjaaladel ja tema aluseks oli rahvatants, rahvalaul ja pantomiim. Traditsioonilisi tegelasi on viis, naljahammas ja vigurivänt Hei, vanamees ja vanaeit, noormees ja neiu. Esimesed andmed sellisest teatrietendusest pärinevad aastast 1025 kus seda esitati löö dünastia esimese keisri õukonnas. CO arengule aitasid kõvasti kaasa omapärase rahvusliku kirjanduse ja muusika väljakujunemine, samuti budismi muutumine ametlikuks religiooniks. Vanim teadaolev näidend pärineb aastast. Seo teater muutus rahva seas väga populaarseks ja peagi liikusid üle terve maa lugematu träni trupid. Kuid etenduste teravat pilti, mis põhiliselt valitsejate vastu olid suunatud, hakkasid viimastele lõpuks närvidele käima. Ja nii juhtuski, et kõrgemates ringkondades hakati näitlejatesse suhtuma kui ühiskonna kõige madalamat esindajat. Kuid see ei tähendanud, et CO teater kadunud oleks. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil läks kõvaks jagelemiseks võimu pärast kahe dünastia vahel. Ja siis polnud võimumeestel enam aega mingitele näitlejatele tähelepanu pöörata ega tükke ära keelata. Ja sellest ajast on säilinud palju näidendeid, mida mängitakse tänase päevani. Kuigi tegemist oli kindlate näidenditega, omas suurt tähtsust, improvisatsioon. Tugevalt rõhutati kõike koomilist, mis teatrirahva hulgas eriti populaarseks muutus. Näitleja pidi hoiduma Neljast veast. Esiteks nii et me, me keel on tonaalne ja seal on kuus tooni, see tähendab et näiteks sõnamaa võib öelda kuuel eri kõrgusel ja iga kord tähendab ta täiesti eri asja. Siis pidi hoolega jälgima, et toonid hästi arusaadavad oleksid. Teiseks, kuna põhjas ja lõunas on erinevad toonid, pidi mängukohast ka seda vahet tegema. Kolmandaks pidi vältima vale diftongile ja neljandaks vale konsonant tähendamist. Seateatri rännupäevad lõppesid 19. sajandi teisel poolel, mil prantslased asutasid Hanaisse oma koloniaalarmee lõbustamiseks statsionaarselt tseremoonia. 20. sajandi alguses hakkas CO teatriga kokku sulama teise traditsioonilise teatri toon teatriga. Kolmandaks, teatrivooluks, mis pärineb küll juba Kümnenda sajandi alguses on niinimetatud uuendatud teater. Vala minevikku igatsus, mida praegu kuuleme, on väga populaarne Vietnami lõunaosas. Selle komponeeris 1917. 10. aastal on Saul au Algselt koosnes ta 20-st kahe praktilisest fraasist mis väljendasid kurbust ja lahusolekut praegu blood ettekandes kasvab taktide arv igas fraasis. Esimesest fraasist neli takti, teises kaheksa, kolmandas 16 ja seejärel 16 niinimetatud Pikatakti, mis teeb 32 harilikku takti. Ainult Polamisi jätab esitajale märkimisväärse improvisatsioonilist vabaduse. Nii et igal meistril on koguni mitu varianti tema esitamiseks. Igas fraasis on teatud arv kindlaid noote, eriti lõputakti rõhulise kui ülejäänud noodid ja viis, kuidas fraas lõpule viia on igal ettekandjal erinev. Praegu eelne palale enesele veel reklamatsioon. Noi Loi oskuslik üleminek deklamatsioonid laulule enesele on publiku poolt eriti hinnatud. Laulus räägitakse näitlejate ahastusest ja üksindusest. Näitlejad peavad laval mängima nii kuningaid kui vange. Nad võtavad omaks kehastatavate kangelaste piinad ja publik austab neid aplausiga. Kuid koju saabudes on nad jälle näost näkku karmi argieluga. Saateks mängivad kuueteist-eelne tsiter kuu kujuline lautu ja kahe keelega viib. Ka järgmist lugu, säng, see võime kuulda uuendatud teatris. Selgu koosneb tegelikult 64-st faasist, igaüks neli takti. Praegu kõlavast katkendis on küll ainult 14, fraasi seest on igaühes aga kaheksa takti. Mängivad samad pillid, mis eelmiseski loos. Nipsu vastukõlakasti märgivad ära iga fraasi kuuenda ja kaheksanda takti rõhulise. Kuna. Sageli mängitakse seda lugu ka kahetseremoonia vahel. Siirdume meiegi rituaalmuusika valda. Palasid vaid tron, lai ja det mängitakse, kui vaimulikud kummardavad altarite ees templite kaitsevaimude austamise tseremoonia ajal või kaotai usulahu templites. Matustel kirstu juures. See on üheks põhilooks Lõuna-Vietnami tseremoniaalne muusika ansamblile nakk nagu on, mis tähendab viie toonimuusika ja seda esitab osa ansamblist, mida nimetatakse sulani. Meloodiapille on ainult üks oboe hell trumm. Huvitav on see, et neljamuusika poolt mängitav viis löökpilli trummi Väike-kongija taldrik, tühi, pühvli sarv, liivakella kujuline trumm mängivad Vietnami rituaal muusikale omases polürütmipoel on aga vaba rütmiga. Käti mängitakse alati bait. Lai pre, intervõi postuudium. Nüüd kuuleme aga, kuidas laulab banza ehk buda munk? Lõuna-Vietnamis on budistlike palvete laulmiseks kaks moodust. Trenn ja trenn on paljude kaunistuste ja sünkopeeritud rütmiga sarnanedes, teatris esitatavate lauludega. Praegu ütles Blumise kummarda kolm korda. Järgneb tonni. Palvete tekst on vanas sina vietnami keeles, kusjuures tall on Seitsmesilbiliste värssides tumm, aga proosas Nüüd tung sarnaneb pühalikule kõnele pool lugemine, pol, laulmine, rütm on ühtlane ja meloodia järgib kõne intonatsiooni. Falsetihäälega bonsat saadavad kahe keelega viiul, tanko kookospähklist kõlakastiga, viiul, tankao ka ja kuukujuline lauto, tan, kin. Väike ühe poolega trumm ja puupulgad. Krütmi märgib ära bonsai ise, Danny puhul. Ka järgmist lugu. Vaihhaa kasutatakse tseremooniate ajal Danny laulmise saateks. Kuna seda võib mängida ka traditsioonilise tung teatrideklaratsioonide taustaks on esitaja tseremoniaalne muusika, ansambli vann. Tsiviilgrupist pillideks tan Ko, mis mängib niinimetatud. Pahupidi häälestuses tan, kao häälestuses, punakaspruun puu. Ranking tuhmi tämbriga, kolmekeelne lauto tamm, kahekeelne lanssenn, trumm, gongpuupulgad. Templites võib aga ta nalja saada, kuuleme järgmisest muinasjutust. Elas kord, lollpea, kere taolist maailm enne näinud ei olnud. Kord mõtlesid sõbrad temaga pisut nalja teha. Ajasite tea, paljaks viisid budakotta, jätsid sinna maha. Loll kogus ennast pisut, vaatas ringi, enegi lamatkema budakojas, katsus pead kiilas. Ega saanud sugugi arukas, see on tema või mingi muud olenseni, mina või munk, küsis ta valjusti. Keegi ei vastanud. Hea küll, otsustas ta Lähen õige koju ja teen seal asja selgeks. Läkski loll, koju. Koer nägi kiilaspead, ei tunneb peremeest ära ja hakkas haukuma. Loll otsustas, et ta ei ole tema ise ega tulnud enam iial koju tagasi. Järgmine lugu on aga pühendatud vaimudele. Siin imiteeriv väike oboe Kend jõu laulu mida harilikult ehitamas meedium. Või ennustaja loo nimi on džaum, aita innun aupaklikult, see lääne jumalannale. Nüüd jõuame aga nähtuseni, mida Vietnamis nimetatakse taitu. Asjaarmastajate muusika. Aeg, mil see muusika tekkis, pole täpselt teada. Teada on ainult, et ta on välja arenenud kahest harust Kesk-Vietnami niinimetatud süvamuusikast ja koni muusikast, mis pärineb Gangnami ja kond kai provintsides. Muusika tekkis aga arvatavasti imperaator Hienton Minni valitsemisajal, 18. sajandi alguses. Ta sündis aristokraatlikus ringkondades ja seetõttu pole ta vaba Hiina ja India muusika mõjudest kuigi põhialuseks on ikkagi Kesk-Vietnami talupojalaulud liid. Asjaarmastajate muusika erineb muusikast aga põhiliselt suurema improvisatsioonilised vabaduse poolest. Seda kuuleme ka praegusest palas RAO Nõmm 16 keelsele tsentrile Traanile, kus muusikul on vaba rütmiga improvisatsiooni käigus lubatud sisse tuua isegi noote, mida muidu selle seljas ei ole. Kui veel lisada, et eelnevalt pole olemas ka mingit kindlat meloodiat võiks seda küll täielikuks vabaduseks nimetada. See pala, mis peaks väljendama rõõmu, kuulub 10 niinimetatud kuningliku hulka mida tuntakse Chee muusika hiina lugudena praegu kõlava variandi viimased kakskümmentakti lähevadki sellega kokku. Esimesed 24 on väga erinevad. Lahknemist näitab ka see, et kuigi loo nimi tähendab võrdset Mängitakse teda hoopis teise rütmiskeemi järgi mille nimi on nipp toi ja mida me juba kuulsime loo way ja ajalugu on väga populaarne ja kontsertidel esitatakse teda tavaliselt palade voolav vesi ja kuldmünt vahel. Peale Dmitri lautoya viiuli mängib, selles loostab flööt, onud jõu. Tuul puhub ja painutab leinapaju. Nagu paljudel idamaadel, nii väljendab ka Vietnami muusikas iga laad mingit kindlat emotsiooni. Juba selle loo pealkirjast peaks olema arusaadav, et praegu on tegemist nukrusega. Ja tõepoolest näidenudki, millele meister kui end riigikogu selle muusika on kirjutanud kannab nime truuduse pisarad. Selle sisu on lühidalt järgmine. Pärast vanemate surma on tütarlaps vahtu H sunnitud lahkuma isakodust. Et vältida vanema venna poolt organiseeritud kokkuleppe abielu ja jääda ustavaks oma armastatule. Ta on kui leinapaju tuule käes. Saateks mängib lisaks sektorile ka nelja keelega pirnikujuline lauto tiiba. Üheks kõige levinumaks nukrust väljendavaks looks on aga ta on neli põlvkonda. Kuuleme teose viiest osast, esimest. Lugu räägib teadlasest vili seest, kes pärast edukat esinemist õukonnas korraldatud kolmeaastastel võistlustel on saanud suure au osaliseks ja jätab nüüd maha oma naise ja lapse, et abielluda printsessiga. Naine asub teele, et otsida teda ja kirjata lapsele toitu. Tal õnnestubki pääseda rändlaulikuna oma endise mehe ette ja jutustada talle hüljatud mõisas ootusest ja piinadest kes heidab mehele ette, et see on nii ruttu unustanud inimese, kes oli tema kaaslane nii rõõmudest kui muredest. Ja saate lõpuks kaunis taiti, mis on üks kuuest peamisest rõõmu väljendavast loost. Sütri laupäeval viiuli taustal näitajaid keskaegsest vietnami luulest. Enim olendi elu on leek, mis kord sündis, kord hääbus. Kevade osa on pungad, sügisel lehesadu olemis, saatusest antud, ükskõik, kas hiid siis või kääbus säravad kastepiisad lehtedel, tõus on ja kadu. Vaiksema koha ma valisin mao moodi mägede vahel. Üksik kui viletsas hütis seal kulgeb paelade ahel. Lihtsalt küll elan, kuid siiski mad tarduma panna, võin taeva kõrgemalt mäetipul valjusti hõigates, vahetevahel. Siinpool ja sealpool lähedal kaugel paistab maid küla kähar. Ammugi kutses karjamaalt härjad tagasi karjuse sarv. Kas mõned ilmsi näen seda kõike või on see unistus pelk?