Väikeses Vietnamis elab üle 60 rahva kes kuuluvad Tiibeti, Hiina mong, Mary või siis Malai Polüneesia keelegruppi. Kuid mida kirevam rahvastik, seda kirevam ja mitmekesisem on ka maamuusika. Tutvumist Vietnami muusikaga alustame väikese kaari rahva juurest, kes elab mägedest ümbritsetud džunglites Kesk-Vietnamis. Monongaarid kuuluvad mon khmeeri keelegruppi ja on seetõttu heaks üleminekuks Kambodža muusikaga tutvumiselt Vietnami-le. Vietnamlased tunnevad neid rohkem mai nime all mis tähendab metslast. Alepõllunduse tõttu vahetavad nõngaarid iga mõne aasta tagant elupaika. See omakorda on aga põhjuseks, et nende nii-öelda sotsiaalne ruum pole mitte hõimu, vaid küla, mida juhivad kolm või neli nimetatud pühameest kellede ülesandeks on põhiliselt rituaalide korraldamine. Ükski rituaal ei saa ka läbi muusikata. Nongaaridel on üheks põhiliseks pilliks, mida kasutatakse rituaalidel. Kong kingkonge mängitakse tavaliselt ansamblites. Ansamblisse kuulub, kuusk ongi kõige suurem on läbimõõduga 40 sentimeetrit. Teda kutsutakse Ching Mai, mis tähendab ema Ching ja tema ülesandeks on rütmihoidmine kõige väiksema kongi. See läbimõõt on 17 sentimeetrit. Kõige raskem on aga mängida tsinktööd, mis kannab hoolt meloodia eest. Singer nuul kumiseb kõige kiiremini singlile tõtt ja till. Loa mängivad lihtsalt taustaks. Mängimisel riputatakse kongele vasema õla ja lüüakse parema käega ilma mingi pulga vinuiata. Vasaku käe peopesa kongist kas eemale või lähemale liigutades muudetakse ka helikõrgust. Praegu kõlavad pala sing, kaan tähendab tavalist viisi Jaan kaaride kongi orkestri kõige tüüpilisem näide. Üheks kõige põhilisemaks rituaaliks on pühvli ohverdamine. Gongi kõla saatel kuulame muinasjutu ennenägematu madu. Elas kord vanal ajal ühes külas mees, kellele kõige rohkem maailmas meeldis kiidelda. Ükskord tuli ta koju ja ütles naisele. Sai usu, millist madu madena džunglis nägi. Selline pole küll veel kellelegi ette juhtunud, kaks kümmend voki lai ja 120 ok kipik. Naine otsustas kiidukest meest õpetada. Ta naeratas umbusklikult ja ütles. Ei või olla. Ei usu. No võib-olla 120 hoki on tõesti väike liialdus. 100 oli kindlasti sadat pakki on liiga palju. Ei olnud tõesti sellelt ära, aga 80 oli tõepoolest. Hei, kas see on võimatu? Sa oled umbusklik, aga kui oli 60, usud? Ei no 40 ei usu. Hea küll, räägin siis ära, nagu asi oli. Ladu oli kahekümned, Oki pikule. Enam ei kannatanud, naine välja, purskas naerma. Kogu see niisugune küll oli 20 tüoki pikk ja 20 Oki lai. Tuleb välja, et see sinu madu on hoopistükkis ruudukujuline. Kolm kongi lugu, mida saadakse kuulanal, kannavad nimetusi EK kleeng, chet, Juul ja hing. Meid. Lugu kleeng esitavad muusikud, puus Ra külast Lonbuleri etnilisest grupist, kes nii keeleliselt kui antropoloogilisele Nongaaridele väga lähedased on. Metalne heli tekib käevõru kõlksutamisest. Lootšut joon, mis tähendab soku surm esitajateks, olla polühõimu liikmed sarlu jängi külast. Seal loetakse tähtsaks mitte ansamblimängu, vaid seda, et iga kong omamoodi teistest välja. Ja kolmas lugu, king Mei ema on huvitav ka lindistamise seisukohalt. Lindistaja kõnnib koos mikrofoniga pillimeeste sirgel rivi keskel. Kongidele võib mõnikord lisanduda ka trumm. Kör. Kuigi selline kombinatsioon on angaaride juures küllaltki haruldane võtavad nad endale suurte pidude ajal siiski selle vabaduse, et imiteerida mõne naaberrahvamuusikat. Praegu on selleks lõunale labrit riisi kasvatav kultuurrahvas. Ansambel koosneb meesis rest ja kahest. Need on nagu tavaliselt ühe mängija kaela riputatud fenool kõlgub aga väikese vaia otsas, et üks sama pillimees nii teda kui trummi korraga saaks lüüa. Lugude nimede all sing mäng Me ja Ching Maelt. Nüüd siis lähemalt ka trummist. Kör. Kör on õõnestatud puutüvest ja mõlemalt poolt pühvli nahaga kaetud välja arvatud Alepõletamisrituaali ajal ripub kõrv tavaliselt maja külalisteruumis lae all magamisasemete kohal. Põletamispeoks tuuakse aga välja ja kummagi poole peale istub üks pillimees, kes siis kahe väikese puuvasaraga mängib. Tähelepanu. Väärne on sünkopeeritud kulminatsioon, mis indohiina rahvastel väga harva esineb. Kui läheb lahti pühvlite ohverdamine maa vaimule tuletab kör vaimule meelde terve küla ühist palvet tema poole. Ja seda suure rituaali igal päeval. Maapidustuste ajal lauldakse ka noogonge müüte kangide päritolust. Nagu vanadel eestlastel olid ussisõnad, nõnda olid longaaridel kongi sõnad. Praeguseks on see rituaal ise kadunud, kuid suurtel piduöödel laulavad vanemad mehed nooremate pealekäimisel. Neid laule et näidata oma mälu ja osavust ning ühtlasi kontrollida meelespidamist. Esimeses laulus jutustatakse lugu, kuidas esimesed kongid põrgupõhjast maa peale ilmusid ja mis tuleks ette võtta, et nad sinna tagasi ellipsaks. Lauldakse neid kahe mehe poolt vaheldumisi, kes seisavad vastamisi. Teises loos räägitakse ka sellest, et purjus peaga tehtud pahandused jäävad anda tunduvalt raskemaid tagajärgi kui selline õnnetus nagu keelatud arv poegi. Mõne koduloo pesakonnas. Ja praegu põrsad kolmesest pesakonnast ei aja teie konge ära. Kitse 600-st pesakonnast ei kaotanud teie konge koerad seitsmest pesakonnast mune purustanud kanad ei lähe kongid teie pärast ära. Kolmandas loos ründab laulja vanud joon ka pärast kõiksugu raskete tagajärgedega üleastumiste lahendamist ka sellist pattu nagu üleaisa löömine, mille tagajärjed alga hoopis parandamatud. On võimatu üllatada abiellurikkuja Jartšarry ja pahaendeline üllatada abielurikkuja Chartšeed. Ta magas, Jeng tee õega. Jakongid põgenesid. Ta magas, Jend tangi emaga. Jakongid põgenesid. Ta magas musta esivanemat tungiga. Kuid ega Nongaarid ainult löökpille tunne. Pill, mida meile praegu mängib onu daam on kuuevilega suu, orel imbuvad. Viled väljuvad kõrvits, nõust valmistatud õhu reservuaarist kahes grupis ühes neli, teises kaks vilet, igal, millel on külje peal auk. Vile kõlab ainult augu sulgemisel. Kuigi viled kõlavad hoopis teisiti kui lõõtspill kutsutakse neid samade nimedega kui konge ka viisil, mida mängitakse samad. Praegu kuuleme kolme viisi. Kaan, vaator, lehm ja vat joon klaar, mis saate alguses kongi. Orkestri poolt esitati. Järgmine instrument kuulub aga keelpillide hulka, kui nii võib öelda? See pill nimega king, klaas on valmistatud suure bambusetüvest. Huvitav on see, et ka kuus keelt sellest samast tüvest välja lõigatud tsitri keeled on häälestatud sarnaselt kangidele ja Vuateegiledele. Pillimees Pieck mängib meile muinasjuttu, kuidas piksejumal maa peal käis. Eks? Käskinud kord taevas piksejumalal surma saata lemmi nimelise inimese naine, kes elas ühes mägikülas. Kuid juhtus nii, et memm, sõber kuulist kaevaja piksejumala vestlust tahtmatult pealt ning jooksis Lemmy juurde ja rääkis talle kõigest. Ning nad otsustasid vaese naise surmast päästa. Valmistasid kõiksuguroogi ja tõid advendi selle tee äärde, kus piksejumala oma saatkonnaga pidi minema haiglad üles, poja viisid söögid-joogid siin. Taeva poolt ette määratud päeval ja tunnil pani piksejumal vöö vahele kivikirve, võttis lihtsureliku kuju ja asus koos mõnede sõjameestega teelemmi eluasemepoole. Kui nad jõudsid koja juurde, tuli sellest välja lemmi. Sõber kutsus piksejumala natukeseks veini jooma. Lemmi sõber tegi, mis suutis, sõjamehed ja ka jumala ise sõid kõhud kõvasti täis ning jõid veini, niipalju kui kandsid. Taevas ei olnud kunagi nii toredasti pidutsenud. Nad unustasid kõik maailmas uinus, magasid kõvasti. Ja taevakäske ei tulnud neile korrakski meelde. Hilja ärkas, miks? Jumal vaatas taevast, aga see oli nii pime, pime kui džungel. Jumal taipas, et ammu on käes aeg tagasiteele asuda. Ja nii pääseski lemmil aines surmast. Ja olemegi jõudnud laulude juurde. Laulab Hongkong, sõjamees sarnast okei külast. Laulud on lauldud mitme päeva jooksul ja iga kord palus Jong endale lindi pealt ette mängida, mis ta eelmisel päeval laulnud oli. Seetõttu erinevad laulukesed mitte ainult poeetilise ornamendi, vaid ka sisu poolest. Esimese laulu nimi võiks olla olenevalt interpretatsioonis kas armu või vaenulaul. Au on toolile langeb. Ma tulen jälle siia istuma. No au on ahju. Ma tulen tagasi, et püstitada tugisammas, kuid edumaale hiired kaksi rae. Teine laul kirjeldab peomeeleolu Ühed magavad. Teised närivad suure suuga Ühed, sirutavad jalga, teised imetavad lapsi. Kolmas laul kurvavõitu ja räägib õnnetust perioodist kõrgmaa ajaloos. Tšaamid ja jetid Mägilastele kallale tungisid. Egan nõngaaridele armu lauludki puudu. Alguses lauldakse lihtsalt külade nimesid ja mainitakse tütarlapsi, kes seal elavad. Pärastpoole ülistatakse aga neiu või tema ema tegusid, mis tütarlapsele elu tehaksegi. Killustama pestes ennast pärivoolu, saab ta hea rehi. Vestles ennast, keset jõge saab ta kauniks. Tema ema sööb sibulaid, Tal kasvaksid pikad juuksed. Ta tõmbab välja liaanid, et tal oleksid pikad kõrvad ja palub nõidusliku jõujuurt, et ta tuntuks saaks. Ja sünnitab ta keskpäeval, et ta oleks. Selgituseks olgu öeldud, et pikad väljavenitatud kõrvad on kaaridel, kellega sidumiseks. Aga mõnikord võib väljavalituga ära tüüdata. Kuuleme muinasjutust, iginoormees. Kord viis tuul sipelgapesa. Sipelgad oleksid polnud, kuid nende õnneks läks mööda noormees, kes lõikas puu küljest teha oksa ja viskas jõkke ning sipelgad ronisid seda mööda ilusti välja. Siis tahtsid nad oma päästjat kuidagi tänada, seega lauses mul ei ole vaja midagi muud kui igavest noorust. Ronige taevasse. Leidke saatuste raamatus minu lehekülg ja lisage igaüks mulle seal üks aasta, et ma jääksin igavesti 18 aastaseks. Sipelgad nii ka tegid. Kui palju aastaid, kui mitu kevadet sellest ajast ka poleks mööda läinud. Noormees ei saanud aastatki vanemaks. Ta võttis naise, naine pananes suri, aga tema oli endiselt noor, 18 aastane. Tema naine pöördus uuesti maa peale tagasi, kasvas kaunitariks ja läks noormehele naiseks. Ettemääratud ajal ta pananes suri, mees, ent jäi ikka nooreks. Kolm korda suri tema naine ja kolm korda pöörduste maa peale. Kolm korda kasvas kaunitariks ja läks noormehele. Aga see lisand aastatki, isegi mitte poolt aastat vanemaks. Nagu oli, nii jäigi 18 aastaseks. Kuid naine tahtis, mees sureks koos temaga. Ja ta kirjutas kaebuse taevavalitsejale endale. Valitseja kutsus enda juurde saatuste raamatuhoidja ja käskis seda asja uurida. Jäätis raamat ette ja nägi, et noormehel on veel kaua jäänud noormehena elada. Oli päästetud sipelgaid, lugematult suur arv ja igaüks neist kinkis talle ühe aasta. Ainult taeva valitseja otsustas asja ümber muuta. Küllalt, ütles ta. Niigi on see mees juba liiga kauaks nooreks jäänud. Ja saatuste raamatuhoidja rebis raamatust noormehe eluleheküljelt välja ja noormees suri koos oma naisega. Rõõmsate sündmuste kõrval tuleb ette ka kurbi ja oleme meiegi jõudnud matusetseremoonia, nii maetakse väikest last. Grupp naisi alustab öömee Ööba. Oh, ema, isa lõpetavad profaani. Me okkallaaniga Me mu väike laps, oosinama hea väike laps. Varsti hakkavad üle kostma kaks häält. Need on kõõrdsilm Bangkokist, kes kükitavad teine teisel pool trühvlit meenutavat puusärki. Matusetseremoonia ajal laulab igaleenaline vastavalt oma tundmusi. Tule ja mitte vastuseks partnerile. Iga salm algab hüüdega öömee, mis muidu tähendab hoo sina. Siin on tegemist aga sõnade ö Mei o ema vaba hääldamisega. Ja pärast seda võib värss tulla, aga võib ka tulemata jääda. Kahe esimese salmi tõlge oleks järgnenud. Surnuteriigivesi on säil surnuteriigi galatoongetieng kui ohvrinuiad. Surnute riigi kalad, hitt ja gei on kui ema trühvlid. Elavate ja surnud, et vett ei saa üldse võrrelda. Kalad on aga ebatavaliste mõõtmetega. Kõik see näitab, et seda, mis on surnuteriigis, pole siin nõnda sügavalt magada. Norskab, et magad öösel, magad väsimusest. Jooma tutvuse kaaridega lõpetame väga imelikku, aga samal ajal ka väga kaunikõlaliselt pilliga, milleks on Litofon ja mis, nagu nimigi ütleb, on valmistatud kivist. 1959. aastal sarl Luki küla lähedal välja kaevatud 11 helisevad kivigangi annavad vanima helirea, mis siiani kindlalt teada. Kohalikest elanikest ei oska seda pilli enam keegi mängida. Et tema omapärane heli siiski ka kuulajateni jõuaks, mängis muusikateadlane Schwartz Pariisi Inimese Muuseumis linti nõng kaaride rahvamuusikast inspireeritud improvisatsiooni seitsmel kivil. Litofon on heaks üleminekuks angaaride muusika juurest Edee rahva juurde kelle üheks põhiliseks pilliks on sama kaunikõlaline bambus. Ksülofon Rõng. Igalühel oma pill ja nii on ka Edee rahvas, kes elab tain kui Lennon platool Lõuna-Vietnamis nõnda ihnus või on Sist Rõng nii keeruline pill, et seda mujal Vietnamis ei kohta. Rõngi on kolm sorti. Madala, keskmise ja kõrge häälestusega. Tihtipeale kasutasid talupojad trongi ET põldudelt linde eemale peletada. Praegu laulabki hoo Wen kahedrongisaatel, kuidas lindude peletamiseks. Kuigi trangi mängitakse ka eraldi, on ta siiski rohkem ansambli pill. Guenn vinni esituses kuuleme armastuslaululind ja tanglind. Saateansamblisse kuuluvad peale rongi veel üks trumm, Kolkongi. Kallim, mu armsam olgu meie armastus nagu metsas, asin. Eriti kaunilt kõlava kat Rõngide Trio tao Chang nainglan ja LED Tinn esitavad meile nüüd laulukangelasest nupist. Võib juhtuda, et sõnad on jõuetud ja tohutut tänu sõbrale, vaid edasi anda ainult muusikaga. Ainult muusikaga suudad edasi anda tohutut uhkust temale. Vietnami muusikale on iseloomulikud heliread kahest kolmest, neljast või viiest helist. Igas loos on kaks põhitooni, mis jäävad stabiilseks. Kõik teised helid võivad kas tõusta või langeda veidi allapoole tooni. Suurem osa Vietnami muusikast on üles ehitatud modaalsuse printsiibil see tähendab muusikaline tervik saavutatakse läbi arendamise ühe laadi piires. Kaks põhilaadi on back jana. Põhiliseks loetakse erilist psühhoemotsionaalset pinget, mida iga laad endas kannab. Eelmises loos kuulsime ka flööti, nii kõlab ta aga soolopildina. Bambusflööt Žanna šokk on tuntud ainult Edee rahva juures. Ja meie saate viimase loona kuuleme pala pidu külas. Jääb veel lisada, et teie rahvamuusikat esitas 1956. aastal loodud ansambel Shan. Kuna Ramzan on d samanimelise eepose peakangelane. Läheme lõpuks veel, kuidas külas pulmapidu peeti. Heni sulased tõid külalistele leini riputasid üles vasest kongid, veristasid pühvli ja hakkasid pidu pidama. Nad küpsetasid, liha torkasid kõrred kandnudesse, palusid Tammshanni ema tervise eest. Pruut ja peigmees istusid kõrvuti. Peigmees võttis suhu kõrre, mis oli pandud veinikannu. Ka pruut võttis kõrre suhu. Jalad aga panid nad terasest taprile. Kui talitud läbi sai, anti peigmehe emale luna üks elevant üks orjatar, kes süüa teeks ja üks orin, kes perenaist aitaks. Samson. Lööge kange taguge kõige kõlavamaid konge. Lööge kõige valjuhäälsemalt kange kuulda, kui nende helinat igas kojas maasse läbi mulla tõuskuse lendub katuse kohal ja kandub pilvedesse. Lasku ahmid puudel ehmatusest oksad lahti ja prantsatas maha. Lööge, las kuulevad kurjad vaimud ja jätavad inimesed rahule. Jätavad hiired ja mutiturgude uuristamisel proomako välja. Maod jäägu hirved ja põdrad kõrvu kikitades seisma. Kergita, kui jänesidki kõrvu ja unustage viljakõrte närimine. Las ninasarvikud ja elevandid tarduvad, jätavad poegade imetamise. Las kõik elav aina kuulab ja jälgib enni ja tamm, Sharko.