Meie saate alguses kõlas laul, käed ja leib, kirjanik ja luuletaja Olivia Saar, teil on nii palju südamlikke ja armsaid lugusid kodust ju sellepärast on nii mõnestki koduteemalisest luuletusest saanud ka laul. Kodu on igale lapsele kõige lähem paik ja ma arvan ta kõige omasem ja armsam paik. Ma kirjutasin naistepäeva puhul ja ma tahtsin midagi väga kodust ja siis ma leidsin, et ema ongi ju kodu lapsele ja, ja mis on kodus alati ema hool ja töö ja ikkagi see kodumaja oma lävega ja soe leib, kuid ahjust tuleb, mida ema lapsele pakub. See kodu ja looduse ring on minu arvates üks suur ühine ring. Minu luuletused on seotud just do ja looduse ja koduste inimestega. Kas mõni laul on tulnud ka teile üllatuseks? Alati ei teagi, et mõnikord on tõesti paar korda niisutust olnud niiviisi, et äkki kuuled raadiost kuulama midagi tuttavat on ja nagu nagu ei tulegi, et enda omal selle peale ja siis äkki taipad, et et see on viisistatud lauluks, mitmed korrad on niiviisi olnud jah, niisugune meeldiv üllatus. Kui luuletust loed, siis oled selle luuletusega kahekesi, aga nüüd on sõnadele uus sõber juurde tulnud, aga tihtilugu on nii, et kui luuletust lugeda, siis hakkab ka kõrvus midagi kohisema, kas meri või ei kuulad linnulaulu seal või puude sahinat ja isegi vaikuse hääled. Eks need ongi luuletuse saamise alguse häälteks ja värvideks meeleoludeks. Ja kui see luuletus kohe ei teki või kohe ei sünni, siis ta hakkab vähemalt kusagil peas nagu idanema ja mõne aja möödudes või või hoopis tüki aja pärast saab siis ka selle sõnalise kuju. Tänapäeva kodud on teistsugused, natukene kui oli aastaid tagasi, sest et nüüd on majad suuremad ja üksteisele lähemal, eriti linnas. Maal on niisugused madala ukselävega ja, ja vaikses paigas veel kodusid. Teie kodu oli ilmselt just selline, kus oli metsa ja kus oli linnulaulu ja kus ei olnud vaja ronida üles üheksandale korrusele, minuga kodus on Virumaal, ta on selles paigas, kus onnid väga palju niisugust muretab selle looduse pärast, sest seal on maa põlenud, ma mõtlen, just kaevandus on seal põlenud ysna minu kodu lähedal oli suur tulekahju sellest lehes lugeda. Ma ütleksin, et see niuke haige maa. Aga no kodu jääb koduks ja aga lapsepõlvemälestustest on see kodu mul väga kaunis, seal oli kodumägi mitme kilomeetri pikkune seljandik, seal kassas väga palju lilli, kannikese külaseid ja piibelehti ja seal kodumäel olid maasikad ja vaarikad, nii et talimeie marjama. Aga sõda muidugi rikkus seda mäge, sest tehti kaitsekraav, langetati puid. Ja noh, nüüd enam ei ole selline nagu minu lapsepõlveaegadel ta lihtsalt võssa kasvanud nisugune seljandik. Aga ma mäletan seda ilusat lapsepõlvemarja maadi lillemaad. Nüüd on ka aru saada, miks need luuletused on niisugused marja maitsega ja lillelõhnalised. Jah, selle küla nimi oli Mäetaguse, sest noh, mäe taga nagu skile asuseni maetakse, lapsed ikka seal mäel käisid marju korjamas, lilli noppimas. Et see oli niisugune mängupaik tõesti, meile väga rikas oma puude poolest jäid sinna isegi kunagi oli mõisnik istutanud päris pargipuid ja niisugust asja, et seal oleks neid puid laastatud, rüüstatud või murd. Ta tunnistas, ei olnud lihtsalt seda kodumäge hoid ja selle tõttu oli väga ilus ja, ja korras ja jah, rüüstamist seal ei olnud, lilli korjati, aga mitte kanis suurte kimpudena, lihtsalt mõned ei jaksa, et koju ja nii nagu ikka ja, ja pärga punuti ja kõik see oli nagu kõikide ühine niisugune vägi. Võeti nagu selle koha sümbolina, eks ole. Kus see ja Mäetaguse mägi ja näiteks üks väga ilus seik, mis mulle meelde on jäänud, kogunesid küla pillimehed, pasunakoor see oli mai alguses. Kas oli kindel, kuupäev ei olnud kodumäele ja Nad tervitasid kevadet siis üle küla üle selle kandi kostis siis pasunakoorimäng ja siis inimesed kogunesid mäele ja siis teated, kevad on saabunud, minu arvates on see niisugune väga kena sündmus. Ja seda ma mäletan väga selgesti kordus igal kevadel Raamat mängitud mängud. See on teie lapsepõlve mängitud mängudest ja raamatu esimene pool on minu lapsepõlveaeg ja teine pool seal on poiss tegelane, see on siis nagu juba minu poja lapsepõlv, minu lapsepõlvelood on seotud kodu ja loomade ja tööga ja ja, ja maaga ja põldudega ja. Aga minu poja lapsepõlve on see seotud linna kivimajaga. Ja ma nagu tahtsin selles raamatus seda öelda, et kuigi mina olin sõjaaja laps ja kuigi ma ei saanud kommija, kuigi mul polnud kingi ja saapaid õigeid jalga panna. Aga ma olin tunduvalt rikkam ja õnnelikum kui minu poeg, sest mina sain loomade eest hoolitseda ja ma sain hobusele peopesalt leiba anda ja ja ühesõnaga, ma sain maal olla loomade keskel. Minu poeg linnakorteris unistas koerast ainult unistuseks jäigi unistuseks, sest et ei olnud võimalik linna tuppa koera võtta, siis ta kleepis Toa seinad kõik koerte pilte täis, et tal ikkagi see koer oleks. Mõtles välja siis oma unistuse koera, kellega ta siis rääkis ja kellele ta nimeks pani hammura. Nii et linnalapse elu on mõneti nisugune, kurvem võrreldes maalasse eluga, kuigi siin saab minna kinno ja teatrisse ja kohvikusse. Ki. Jah, see on muidugi omad eelised ja niimoodi ei saagi öelda, aga loodusest ta kahtlemata jääb kaugemale, eks ole, selles mõttes, et noh, pargis muidu käia, aga, aga seesama loomade eest hoolitsemine, mis on vist ikka väga oluline, väga vajalik, ega lapsed muide endale ei too koju väikesi loomakesi, aga maal on ta kuidagi loomulik, ta on vajadus, eks ole, inimene õpib selle kõrval looma hoidma ja peale selle on see kohustus tööd teha. Eluks ajaks jääb selline teadmine, et sa pead kellegi eest hoolitsema ja pead tegema ka tööd. See töö ei ole ainult mäng ja maal on väga-väga harva näha hulkuvad, et kassi või koer jah, sest need on ikkagi kellegi pere omad, need on perekoerad ja pere kassid ja ja ma pean ütlema, et ega ma vist ei teagi jahedalt küla vaheldus kõndinud mõni koer või kass kelle nime poleks teadnud või, või poleks teadnud tema kodu, tema aadressi, kus ta elab, sealt ikka teadsid, kellel on Muri ja kellel on point tuia? Jah, kahjuks, aga linnas on neid kodutuid loomi ja siiski näha, see on väga kurb. Maainimesel ja maha lapsel on juba see teadmine, et ta niivõrd ei võtagi looma mänguloomana. Ta võtab seda loomakaaslasena ja näiteks ütleme noh, koerg, et tal on oma ülesannete valvab maja ja ja see hoolitsemine on ka loomulik, sest linnastikuta olema siis tõesti kas sülekoer või või kasvõi isegi lubatakse teda patjade peale. Ega ma loomaga niisugust nalja ei tehta, see oleks niisugune natukene veider isegi nii et see hoolitsemine on kuidagi asjalik ja laps ei võta teda teiste mänguloomana. Igal loomal on oma kindel koht ikkagi selles peres talus. Meil oli siin jutt nüüd maakodust ja linnakodust. No ma loen siis ühe luuletuse, mille pealkiri on kolm linna. Tahtsin mina päris linnast lumelinna minna, aga soojal suveajal pole lumest linna. Sulas ära lumekindlus mitme peaga lohe kadusid kõik lumest loomalt lohe järel, kohe. Tahtsin mina lumi linnast liiva linna minna. Aga külmal talveajal pole liivast linna. Mattis lumi, lossimüürid, kõrged tornitipud rebis raju varda küljest lepalehest lipud. Tahtsin minna liivalinnast kivilinna minna, aga kivist linn on lukus. Milleks sinna minna? Elus on nii, et vahel satuvad linna lapsed suureks saades maale ja need, kes seal maal kasvanud linna. Sest on ameteid, mida ei saa pidada maaliametid, mida ei saa pidada linnas ja kesisust, kelleks suureks kasvades saab, ega seda lapsena küll ei tea. Oi väga harva muidugi väga palju mängib ka juhus on ju neid lapsi, kes kindlasti mõtleb, et ma koolis käin ära ja tulen maale elu nii Bockis mingisugusele teisele tööle, kusagile kaugemale. Ja ma tean, näiteks, mul on tuttavate töökaaslaste lapsi, kes olid linnalapsed ja kes lihtsalt teadsid juba varakult, et nad tahavad maale minna ja väga edukalt on elanud ja töötanud maal. Nii et siin on jah, mingid must juhused ja mõnel ka võib-olla tõesti eriline huvi linnalapsel maaelu vastu. Võib-olla on käidud vanaema juures, teete vanaemad ja vanaisad on ikka need, kes elus mängivad väga suurt rolli. Et vanaisa, vanaema elab maal ja lapsel hakanud meeldima ja ta ongi valinud endale maamehe töö. Need ei ole ja kirjapoisid, et veele tuuleri joon loodab meel. Milles teie unistasite, kui te seal oma mäel mängisite, mina tahtsin saada õpetajaks, ma mäletan, meie määdakse, koolis olid õpetajad, ma ikka vaatasin neid, imetlesin neid, nad olid ka lugupeetud ja mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, sest külas oli õpetaja ikkagi tuntud inimene ja tema käest küsiti nõu ja ja tema teadis kõike. Ja siis ma läksingi Rakveresse Mäetaguselt Rakveresse ja sain nelja aasta pärast algkooli, õpetaja kutse ja vanempioneerikutsega. Ta oli võimalus edasi õppida, tulin Pedagoogilise Instituudi, nii et ma olen läbi ja lõhki õpetaja elukutsega. Siis õppida eesti keelt ja kirjandust. Nii et õpetajaks olemad, õppinud. Aga elu läks natuke teisiti, kutsuti ajakirjandusse tööle, lasteajakirjandusse, sellest ei teadnud ka mitte midagi ja ma mõtlesin, mis amet seega veel võib-olla. Aga sattusin sädele toimetusse, seal ma olin kolm aastat tööl, siis Holger Pukk seal pioneeritoimet. Ta kutsus pioneeri, seal ma siis olin taga väga pikk aedade, nii et sattusin lapsed lasteajakirjanikuks. Aga kas te saite enne lasteajakirjanikuks luuletajaks? Ei, ikkagi lasteajakirjanikuks. Pioneeri toimetus oli kohe niisugune paik, kus pidid kirjutama, sest seal tekk olid kirjutajad, inimesed koos. Holger Pukk oli toimetaja. Minu ajal töötas seal hiljem Jaan Rannap, Heljo Mänd, Leelo Tungal on seal olnud ja näiteks ma mõtlen oma kolleegi Jaan Rannapi Instituudi kaaslast, tema oleks saanud kindlasti ka väga tore matemaatikat. Aga temagi sattus sinna toimetusse ja ma arvan, et toimetus määras väga palju ka tema kirjanikuks saamise, nii et see koht ja see tee nagu vast pani selles suunas mõtlema, jaga kirjutama. Lapsed ikka mõtlevad, et kuidas küll seda luuletaja ametit õpitakse, mina arvan niimoodi, et niisugust last ei ole olemas, kes ei oleks üldse kirjutanud kooli ajal juba kirjandit, aga ka enda rõõmuks. Sellepärast et kes siis kirjutab üks või kaks luuletus jätab sahtlisse ja kes kirjutab kauemat aega ja ikka kirjutatakse mina oma kõige esimese luuletuse kirjutasin esimeses klassis ja see oli kooli seinalehes. Nii et meil ikka kõik tegid seda koolis, nii et ma arvan, et see on üsna tavaline asi, nii nagu lapsetavad joonistani, nad tahavad ka kirjutada, võib-olla kirjutada siiski vähem. Kas te mäletate, millest see oli ja mäletan, kooliminek oli selle pealkiri, salmid ei ole mul meeles, aga ma tean seda, et see oli jah esimesest kooliminekust, et ärevus oli ja, ja põnevus oli just ärevus ja põnevuslugu oligi selle kuulutuse sisu siis esimesed luuletused, minu esimene raamat kandis pealkirja. Tere, tere tedretähnid. Ja seal on üks nimiluuletus. No ma loen, Tätte, selle pealkiri on edev nina. Kui märtsipäike eretas, üks väiketäht minteretas, kui päike meile külla jäi, taks Teeerr venina tähtedes. Eks see vist seda tähenda, et nina on ju lähemal kui päike, tähtne trükib mu nina üldse siin ja seal tihti vale koha peal vist veidi ette tükib. Mul endal tikkusid olema tedretähnid nina peal ja siis ma tean, et ma olin nagu natuke kurb, et miks mul kirju nina kevadel on, aga siis üks kena tädi ütles mulle nii, et kas sa tead, miks sinul on tedretähnid nina peal, sest päike armastab sind keda ta armastab, nende täheldab illu Pinabele tedretähn, siis ma olin väga rõõmus, et hiljem mul tuli see meelde ja siis ma kirjutasin ka selettide luuletuse isegi raamatu pealkirja nagu põhinud sel teate, lapsed, kellel on tedretähnid nina peal, neid päike eriti armastad ja minu meelest olete te leidnud igasuguste asjade suhtes, mis lastele vahel muret teevad, ikka lohud, kust ma leian, et no millal see laps siis veel naerma peab ja millal ta siis enne naerukurrud peaksid olema, kui mitte just niimoodi väikses eas, sellepärast see on see kõige rõõmsam ja muretum ja kenam Aegi lõbusam aeg ja tore on, kui need naerukurrud muidugi ka terve elu inimesel oleksid, oleks ka Kelagume rohkem oskaksime kõik lõbusad ja toredad olla, oskaksime lõbusat ja toredat ja kena leida igapäevases elus. Võib-olla loeti neid ka mõned sellised luuletused, mis ei ole veel raamatusse saanud. Mul on alustatud üks niisugune killukene raamat, mis on alles üsna üsna algusest, kus on üsna lühikesed lookesed. Ma loeksin mõned sealt ette, vaatame seda algustki, siis taskuraha taskuid, väikesi taskuid on suuri taskus, võib kanda hõbedast, uuri taskus, mõnikord kopikas raha. Pisike varandus polegi pahapüksid. Üks püksisäär oli üksi, see oli poolik püks. Ka teine säär oli üksi ja seegi poolik püks said kokku püksisääred ja neist said kena paar. Ma arvan, pükste lugu peaks olema nüüd klaar. Sahtlid sahtlis on igasugust nipet-näpet, kallimaid asju ja päris tühisteppet. Mõningad asjad sealt puha pilla-palla segamini sahtel parem tühjaks kalla. See on nii tore tegelikult, et igast asjast, ükskõik, mis see ka ei ole, saab teha loo või luuletuse. Mõni ütleb, et maailmas pole mitte midagi imelist ja mitte midagi huvitavat. Siis võib see huvitav olla just siinsamas, sinu enda pluusi nööbid näiteks jahiks oskus või kunst, et osata näha, leida, kui palju vaja kirstud loomadeks, nes kassist või koerast. Väga palju, eks ole, kas seal ikka neli jalga ja saba ja kõrvad ja aga iga inimene, iga kirjutaja on suutnud siis teda erinevalt näha ja midagi niisugust, mis teine kirjutaja pole märganud, selles vast ongi selle kirjutaja töö niisugune noh ülesanne just näha seda erinevust ja osades edasi anda, jah, ja kui ei kirjutagi, kui on igav ja mänguasjad, kõik on ära tüüdanud, siis võid ema nööbikastist või või kusagilt leida midagi nii põnevat teha, sellise mängu mängiks kohe või mitu tundi, aga nööbi Kastva nööbikarp on minu arust väga huvitav asi. Mina mäletan näiteks oma ema nööbikarpi, sest seal oli nisukesi, näete, mis olid lausa fantastiliselt ilusad, imeilusat vanaaegseid need näiteks siis mina mängisin Niukest mängu. Et mina ka siis kujutame ette, et kellel see nööp võis olla, millisel riietusele, millise riietuse kandja võis olla ja kas oli pidukleit, seda saab ju nööbi järgi otsustada või kas see oli näiteks mõni vormin? Metallnööp ja minu verd nööbikarp jutustab väga-väga palju, kui niimoodi lased sellel mõttelennul lennata. Kas või needsamad viis sõrme, mida kõike saab viie sõrmega teha, sõrmega saab ju varjumängu mängida väga edukalt, see on ju täitsa terved varjuteater, kui seda osata teha ilusasti, kes seda oskab ja, ja siis missugused lood kõik seal elama hakkavad seina peal sõrmede abil ja, ja ka siin ma ütlen, igaks asjaks peab oskust olema, sellepärast et jah, mõni on ju meister ja mõnel ei tule midagi välja. Võib-olla väikenegi kirvega jänku telefon, aga isegi see on ju saavutus, kui seda osatakse teha. Nii, et kes tunneb suurt igavust ja ütleb, et päev on nii kohutavalt tühi ja mitte midagi ei juhtu, siis kui väga soovida juhtub kogu aeg, mõnel juhtub nii palju, et ei mahu kohe päeva äragi, see kõik, mis juhtub, no ja igavus on üldse üks niisugune halb, isegi igavese sõna on üldse üks väga halb sõna selles mõttes, et igav on ikka sellel, kes, kes ise ei oska või ei taha või ei soovi omas igavust ära peletada, seal ainult iseenda teha. Kas sul on igav, ei ole neid mänguvõimalusi ja, ja neid on ikkagi väga palju, et kui sul ei ole ka midagi väga uhkeid autosid, selle rongid mängida väga lihtsate asjadega ja kui on veel tore mängukaaslane, noh siis on veel kõige toredam ja kui hea sõbra leiad raamaturiiulist. Looming paberile sigrimigri maalis värvidega Vigri. Vitali, palju värvi, vähe, eks Nilooming lahjaks läheb. Lunapargis karussell võttis peale tuhisevatuurid, karussell miks karusselli üksisilmi uurid? Karussell läks karussellil kibekähku sõitma pärast tatsas lootusrikkalt loteriiga võitma. Et karussell tahtis karussellisõit. Ja sõnamäng on ka üks selline vahva mäng ja seda mängu mina tean, mängivad päris väikesed poisid ja tüdrukud, ma tean ühte väikest poissi, kes oma vanaemaga mängib riimimise mängu, kes viimasena suudab veel riimiva sõna öelda, siis see on võitja. Ta ei, siis on teine mäng on veel, kus ta teeb mõistetamise mäng, vaatab tubades olevaid esemeid ja püüaksid seda mõistatuseks luua oma sõnastusega, nii et jah, niisugust mängu saab ka mängida. Aga siin on üks luuletus mehelikkusest. No mis see siis nüüd see mehelikkus on? Üllatusi maailm täis uneäärest, ärgi mõnil poisil meri ainult kuule sääreni teeniaga samal kohal põlvist saadik sees kellel meri põlvini, see omast arust mees. Ma loodan, et te saite aru, mis mõttesse mees mees on? Ma arvan ka jah, et nüüd algab pluss üks laps on väänik, mis väänik. Söökippusestal präänik, pudrus ainult lusikat määrib see laps veidi õpetust väärib. Tegelikkus. Oled isa silmatera, ema siidiniidikera, ükskord oled täitsamees nagu onul habe ees. Poisid, poistel häälekiledad, püksipõlved, viledad, kuressaapaid kannavad, vutivalu annavad. Aga vaatame, millised siis, tüdrukud on? Tüdrukud, tüdrukute kleidid ikka pitsides satsides, silutud juuksed nende korralikult patsides. Sigistavat helistavad Varblastena õues, mõni peidab kadedusest kassipoega põues soov Ulimatil ilmast ilma lastele hobune silma. Et meil unevabaks maaks laste maailm ükskord saaks. Sest nii palju, kui neid väikesi mudilasi on, eks nad kõik tahavad ju kangesti-kangesti üleval olla ja mitte magama minna, nii et see unevaba maailm oleks muidugi nendele väga meele järele, ma nii arvan, olen aru saanud ja sellepärast, et õhtul siis kui vaja magama minna, tahaks kangesti kõik need suurtele mõeldud saated televiisorist ära vaadata ja tulevad meelde kõik need toimingud, mis päeva jooksul tegema, Ta veel on jäänud ja ja üleüldse mõnikord tundub, et see lapse elu on üks karm elu ja täiskasvanu, oman, kohutavalt põle. Aga eks ta nii ongi ju, sellepärast et vanemad ikka, ainult, kui palju nad ikkagi keelavad, rohkem on ju keelde käradi, seda Äradi, teist on ju raske, niimoodi. Vanu inimesi on keegi keel niimoodi keela pidevalt kodus. Selles mõttes on muidugi laste maailm selles mõttes raskem. Aga lastemaailmas on ka väga palju ilusaid, sellepärast et noogutame sedasama mängumaailma. Igaüks valib oma mängud, see maailm on ju väga rikas, väga kirev ja mängumaailm, seda kahjuks enam suurtel ei ole. Võib-olla mõni suur oskab seda mängumaailma luua, aga see on ikka nagu jah, lapsepõlvemaailm lapsepõlve ikka annab selle põhilise, mis, mis inimene endas kannab. Mida rohkem selles lapsepõlves on sellist ilusat ja üllatavat ja hella ja ja üldse kõike head. Seda rohkem on täiskasvanuna meenutada. Ja muidugi, ja muidugi, ja, ja kui vaadata neid inimesi, kes lastele kirjutavad väga paljud on ikkagi kas siis päris kohe otse oma lapsepõlveradadelt kirjutanud või siis ikkagi kusagil vilksatab mingisugune niisugune säde mis viib neid kusagile sinna lapsepõlvemaadele. Need ikkagi inimene on ka suurena, täiskasvanul on ikkagi seotud oma lapsepõlvekoduga ja lapsepõlvepaikadega, minu arvates teed jäävad ikkagi saatma inimestele. Loeksin jutu. Triinu päev. Põlluperes oli kolm last. Mart ja Kadri käisid juba koolis triinlaste aias. Ühel õhtupoolikul märkas Triin, et viljavennal on midagi plaanis. Lustisid magamistoa riidekapis ning tegid esiku riiulitel ülevaatuse. Suur oli Triinu imestus, kui Mart endale ema laia äärega kübara pähe pani, narmastega salli õlgadele tõmbas ja käsitöökorvi käevangu võttis. Kadri oli isa Lambolakse jupi selga ajanud ja kulunud läkiläki silmini tirinud. Siis värvisid nad veel teineteise ninad ja põsed ka punaseks. Triin kadis suurematel sabase tahtis teada, miks nad niimoodi välja näevad. Täna mardipäev, meie olime mardisandid, teatas Mart. Mardipäeval käiakse perest peresse, lauldakse ja tantsitakse, lisas Kadri. Siis saadakse komme ja õunu, ütles Mart. See on niisugune vana komme täpsusest kadril. Mina tahan ka kommi õuna saada, nõudis triin. Pidi ainult sellega leppima, et talle kommi koju lubati tuua. Triin oli selle loo juba unustada jõudnud, kui ühel õhtul Mart ja Kadri ennast jälle mardisandimoodi riidesse panid. Kas täna on jälle mardipäev, imestas Triin. Täna on kadripäev ja meie olime kadrisandid, ütles Kadri. Kadripäeval käiakse perest peresse, lauldakse ja tantsitakse, lisas Mart. Siis saadakse kommi ja õunu, ütles Kadri. See on niisugune vana komme, täpsustas Mart. Triin ennast enam kaasa ei pakkunud tai rahulikult koju kommi ootama. Järgmisel õhtul, kui pere söömoli asunud, polnud triinu näha. Ema püüdmise peale ilmus köögiuksele kummaline kuju nägu nagu lepatriinutäpiliseks värvitud ema öösärk, mis mööda põrandat lohises selga pandud ning pärleid ripatsid Jaketikesi kaela riputatud. Mida see peab tähendama, kohkus ema, miks sa endale nii-öelda ära määrinud, imestas isa. Aga täna on triinu päev ja mina olen triinu sant, teatas tüdruk tähtsalt. Võib ju teha endale iga laps toredat päeva, ütleme soovime kõigile. Täna on minu tore päev. Triinu Mardi Kristjani, Tõnu päev.