Palju lauluke etuid, igal pool kujuta. Kas ta elus palju nõua epil aastaks loodust ja et näha mitmekord? Õlgu kauneima vaatega inimesed kõikjal. Tüdruk Hetad mööda nätteid peaaegu tantsusammul. Siis äkki hei hopsti lohku. Jalad vajuvad nagu porolooni ja ta viipab Emarutama. Kuid juba kükitab ta kivil, vaatab altkäetagasi suurele teele. Korraga seab sammud maa mõõtjana ühesuguseks, paneb käed selja peale seisatab metsa poole suunduval teerajal. Ja ei tea, millal, aga ongi ema silma alt kadunud. See linnukene laulis, nii. Laulis ennast õhtustes unejuttudesse unenägudesse uutesse hommik. Kutis Jennengudisse. Ühel päeval, rõõmustas tüdruk. Mina oskan taevast joonistada. Ta oli palju kordi joonistanud taevast päikesega ja päikeselt vihmaga ja vihmata lindudega ja lindude ette. Ning ikka teisi rõõmu kutsunud jagama. Kord tujukust ja pisaraid, Ki. Et jälle läks katki. Pliiatsiots ja paber on paha. Aga seekordne rõõm mitte ainult silmades, vaid ninaotsaski juuksed, Tugaski. Valge leht on täis värvilisi laike, jooni kriipse. Need ei ole pilve hatud ega Vikerkaar. Arva ära, miks taevas on värviline, uudistab tüdruk kohe. Sest sul on palju värvipliiatseid. Ema, aga mina küsin ju tõsiselt? Tahad, ma ütlen, miks? Taevas on sellepärast värviline, et all on ju. Miidrima. Laps muretuna olla veel. Need on meie unistamised allika juures. Ja need mõtted on nagu iidsed tammed, mille käänulistes okstes elab kõik koos. Meie minevik, olevik, tulevik. Ja sünnib luuletus. Valgeneb Ma seisan toa taga. Linnusurm, mu esimene lein. Toa tagatoa taga külvab heldelt värihein. Keksu Kivib heidet räästa alla mängulust kui hommikune rõõm toa tagatoa taga tärkamist, ürgne lõõm, kraavipervel nurmenukumuster. Ja kui palju värve üle tee. Toa tagatoa taga tärkamist ürgne lõõri. Või mis oli ka? Siis kui küla üle Võiva olla savala. Ja see ürgne lõõm elab meis elab metsateede värvilise taeva selge taeva kaudu. Rõõmsatest värvidest on maailm avaram, soojem. Maailm on kaunis lähedusest. Ema laulud, sinust on värvilise taevalaulud. Mäletate, kuidas kodus leiba lõigati hoolikalt selle isa vaikiva toimingu pani ema hellalt sõnadesse. Leib on püha. Mäletate ehk sedagi, kuidas leiba tehti. Kuidas siis laste pilgud uudistasid, ema, iga liigutust, iga leiba. Aga kõige rohkem käisid silmad ikka väikese kaku araabia kaku poole. Kui leivad olid kenasti vormitud ja araabiapuuga märgid peale tehtud, algaski Raave kakutegemine. Ema kraapis puu külge kinnitatud Kolmnurkse rauaga astja uurdeid. Siis oli nii tore hapukalt magusalt lõhnavasse astjasse kummarduda. Sest kuidas küll tainast uurteist kraabitakse? Tegija oli toimekas ja hoolas. Kui ta vahel endale tainast suhu pistis, siis ei pidanud laste suidki seina praami, kas sai äsja tühjaks, puistas ema leiva lauale pisut rukkijahu ja sellesse voolitigi pisike kakuke. Kas raadegaku lugu on ainult mälestus müdri maalt? Ei see on kasvanud uueks tundeks. Tahta ise kõike suuta nii puhtalt ja erutavalt vormida, luua ning on saanud tundeks suuta leida ja tajuda sellele lähedast loomisrõõmu valugi. Ikka mõelda iidsest tammest, mille käänulistes okstes on koos minevik, olevik, tulevik. Aga selle tamme kohal olgu ikka värviline, selge taevas. Ja kuulatada voogab muusika. Ei On öeldud. Helise helis värvilise taeva all. Palju raskeid rännakuid Din alge. Siin. Puhastasid raudsed. Keeldu.