Tohutul alal, mis haarab enda alla Gröönimaa põhjad, vana ta lasteaiakillukesi Nõukogude Liiduski kotkapoolsaare elab vaatamata oma tohututele maa valgustele. Kõigel rahuarmastava vaatamata tohutu raskete elamistingimustele ehk kõige lõbusam rahvas maalimas eski nimetas eskimo tuleb yi kalkuni keelest ja tähendab toore lihasööja. Ise nimetavad nad end lõik, inimesed riskimata ajaloost on teada, vahel kaua aega arvati, et nende kultuuri nii suur erinevus tõesti Ameerika põliselanike omadest. On kingitud riskimata varasemast väljarändamisest oaasist. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et eskimod pole rännanud mitte Aasiast Ameerikasse, vaid tulnud hoopis Gröönimaalt. Kustudega Gröönimaale sai on siiani selgusetuks jäänud. Karm loodus loovad eskimo meestelt vaatajaid üheksa kümnendikku nende ajast, et jahile kalal toitu hankida. Kõik kodused tööd on naiste teha. Järelejäänud ühest kümnendikust lõviosa läheb Eskimatel aga laulmise, tantsimise ja mängimise peale. Nagu igal teisel rahval, nii on ka Eskimatel laulud igapäevaste töö tegemistega seotud. Ja kuna põhitegevus on jahipidamine, on jahilaulud Eskimate folklooris ühel esimestest kohtadest praegu kuulemegi laulu nimega Johnny pulli lang. Selles on juttu vanast mehest, kes kunagi oli tuntud kui edukas osakütt. Kuid kelle jahil käimised on nüüd juba käidud. Ta ei jõua enam teistega sammu pidada, ei paadisõidule ka talvel koera rakenditega reisides. Ta peab küll maha jääma, kuid meenutab uhkusega laule oma kuulsatest jahipäevadest, mil ta sai kätte suure habetunud külge ja tohutu põdrapull. Pean mõtlema, mis panna siia laulu, et seista väljas tühja kõne peal. Palju pole öelda, andsin tina, ma sellele, kes saapatalaks saag. Ja samas. Suvel andsin veelgi tina ma loomale, kellel suured sarved peas ja meenutan ma seda ikka jälle. Mis sest, et suvel laagrisse, nüüd jäämegi? Ka järgmine lugu kütist. Tema esimene jaht. See laul, mille esitavad abielupaarid, kellukese Rar ja pangad, kar räägib kütti osavusest. Kellukese värv on ümbruskonnas tuntud kui notari jahimees ja tema naist teatakse ühe osavama. Nahamblejana. Olgu öeldud, et naha töötlemine sealsetes tingimustes väga vaevanõudev. Et nahk pehmeniks, tuleb ta hoolikalt läbi närida. Abielupaarile lisab kuulsust ka see, et nad oskavad ka väga palju lugusid elaval. Järgmine laul samas esituses räägib jahist muskusveisele. Selle laulu saateks mängib suur trumm mis on ka Hatsoni lahe riskimata ainus pill. Välja näeb ta umbes nagu suur tamburiiniga. Umbes 90 sentimeetrise läbimõõduga traatvõrule on tõmmatud põhjapõdrad. Nahkkäepide on valmistatud lühikesest jämedast puupulgast ja kinnitatud trummi külge külgenahast ribadega. Iga kord enne mängimist vahetatakse membraani. Naised puhastavad naha ja närivad pehmeks. Siis pingutab osa mehi selle võru kohale, kuna teised kõvasti kinni seovad. Liike trummipulk on lähitud hülge lahasse, et pehmendada heli, kui null vastu raami juhtub minema. Temakese Rarr ja pangad kar laulavad meile Velf hülgejahist. Et tegemist on suvise lauluga, näitavad juba sõnadki küttisele hülge siis, kui kärbsed olid siin varasele aegu. Suvel peakütt, hüljes luurates oma paadis ka jakis väga osav olema. Ta peab kiiresti ja vaikselt harpuuni viske kaugusele liuglema. Kõigepealt tulistatud püssist peab seejärel otsekohe harpuuni tundma, enne kui hüljes sukeldub väganudki. Harpuuni külge kinnitatud hülgenahkne köis jääb veepinnale ja selle järgi leiab kütuma saag kergesti kätte. Hea jahiõnne tagamiseks on ka palju loitse. Taani etnograaf, Viljandit Albitser toob ära sellise harpuuni simmamorska põske silitades. Nüüd vagaseks vaikseks jääma, tead Artuunisin, Mamorska ta kihva, katsetades nüüd vagaseks ja paikseks jääma, käed. Etnograaf lisab ka kommentaarides, et laulu esitaja öelnud pärast laulmist arusaamatuses. Ma püüdsin küll loitsuda aga millegipärast pole mul õnnestunud veel ühtegi Murska tabada. Viimase Jahilo laulab Chivoo niinimetatud põhjapõdra Eskimate hulgast Pärni maalt. Mereni maal, mis asub Hudsoni lahest lääne pool on säilinud vana eskimo kultuur küllaltki puhtal kujul. Seal lähedal asuvad mäed olid vanasti üheks kuulsamaks rahva kogunemiskohaks. Põhjapõdrariskimantel pole toiduks rõivastakse tõlkideks tarvitada muud kui ainult seda, mida nad saavad põhjapõtradele. Kui need aga millegipärast oma tavalistelt rännualadelt kõrvale võidanud, ähvardab põdrarahvast suur nälg. Kuid kuna seda üsna tihti ette tuleb, suhtuvad inimesed sellesse stoilise rahuga. Neljast räägivad ka paljud laulud. Suur nälg meil oli, hääled olid nõrgad, ise nõrgad, olime, et minna jahile. Kuid läksime, kaks põhjapõtra lasime, neil oli palju rasva. Kuigi praegu pole sisema riskimata midagi tegemist mere ja mereloomadega näitavad mõned lood, nagu näiteks jutt jääkarust, kes tahtis põdraga jõudu katsuda või vaalal naiseks läinud neiust. Et varematel aegadel on nende suhted ranna sugulastega küllaltki tihedad olnud. Chivoo laulab aga kahest põdra sakust, kelle kujunema hakkavad sarved, on saletised nagu kevadel. Üks tähtsamaid oskusi, mis ühel pütil peab olema on linnu ja loomahäälte imiteerimine, et saaki laskekaugusesse meelitada. Härra Gibbons, Southamptoni saarelt. Demonstreeribki mõnda häälitsust. Kõigepealt kanada hani. Ja nüüd morsk, marsa mõmin peaks olema kenaks taustaks ühele eskimo muinasjutule. Räägitakse, et see oli amme. Elasid suur vares, Jannep. Suur vares läks Meipi juurde. Lepp ütles talle. Hakkame õige jalgu kividega pilduma. Vares ütles talle, noakkame pealegi, minu jalad on jämedad, aga sinu jalad on ainult villa, korra paksused. Ja veel, ütles Survareznepile. Siruta jalad välja ja pane silmad kinni. Lepistus sirutas jalad välja, pani silmad kinni ka, aga natuke siiski piilus. Vares võttis suure kivi ja viskas nepi jalgadele. Nirk tõmbas kiiresti jalad enda alla kõverasse. Vares ütles ja jalg on sul tõepoolest tugev, aga minu oma on veel tugevam. Nepp ütles. Siruta jalad välja, istu ja pane silmad kinni. Vares istus, sirutas jalad välja, pani silmad kinni ka. Seejärel võttis nepp suure kivi ja viskas suure varese jalgadele. Suure varesejalg murdus katki, vares hakkas nutma. Mu jalg, mu jalg. Nepp hakkas hüppama. Aitäh, et ema mind sünnitas jalajälje suuruseks, aitäh, et ema mind sünnitas leidlikuks. Siis läks, neb oma koju tagasi. Ja olemegi jõudnud muinasjuttude vestluse juurde, mis on Eskimate üks lemmikajaviiteid õhtutundidel. Muinasjuturääkimise ajaks kogunevad kokku mitu perekonda. Mehed suitsetavad, naised närivad nahka ja lapsed kuulavad, kõrvad kikkis, et lugusid hästi selgeks saada. Jutustaja, kelleks on tavaliselt mõni austatud vanamees peab olema ka hea näitleja, et žestide ja näoilmega kõiki tegelasi iseloomustada. Kui räägib öökull, tuleb silmi pungitada. Morsa jahist jutustades peab seda ka demonstreerima ja nii edasi. Eskimod usuvad, et alustatud muinasjuttu ei tohi mingil juhul pooleli jätta. Vastasel juhul võib järgmisel päeval surma saada. Kui muinasjutuvestja on oma loo lõpetanud ja tahab, et keegi teine nüüd veel midagi räägiks, pöördub ta väljavalitu poole ja ütleb töisule suhu. Juba tuntud abielupaar räägibki meile nüüd ühe muinasjutu. See oli amme suur. Põder läks jõe äärde, nägi vees võldast, see hakkas teda narrima, ütles see suur põder, seal üleval on kõhukas see suur põder seal üleval, ons Arvekas esijalad, peenikesed tagajalad, peenikesed Põderwitlustele võldas võldastule siia. Võld astulki põder püüdis ta sarve otsa ja tõstis veest välja, võldas, pistis kisama. Mu saba kuivab ära, meie uimed kuivavad ära, mu keha kuivab ära, mu suu kuivab ära. Põderlaskis võldase vette tagasi, aga see hakkas teda jälle narrima. See suur põder seal üleval ongi hukas, see suur põder seal üleval, Ants Arvekas esijalad, peenikesed tagajalad, peenikesed Põderitas veel tasuval Tastule lähemale. Võldas tuulgi. Põder võttis ta jälle oma sarve otsa ja võldas, pistis uuesti kisama. Mu saba kuivab ära, uimed kuivavad ära, mu keha kuivab ära, mu suu kuivab ära. Võldas kuivas üleni ära ja suri põder pistist. Kaia ütles. Med. Võldased on väga maitsvad. Muinasjutt on läbi. Nagu kuulsime, ei saa ka muinasjutuilmalaulmised rääkida. Mõningaid lugusid aga ei saagi rääkida muud moodi kui ainult lauldes. Näiteks nagu Alaskalt pärit muinasjutt linnukesest. Kord püüdnud linnuke jõe ääres kala ja sattunud karukoopa lähedusse. Ta märganud tukuvad karu ja hakanud laulma. Pruun karutant, jalg, pruugaupent, jalg Karu ärganud ja öelnud. Tule veidi lähemale. Tilluke tulnudki, karu püüdnud ta kinni, söönud ära ja mõelnud, et nüüd on linnuke seal ots peal. Võta näpust. Linnuke polevat aga surnud. Ta hakanud karu kõhtu nokkima, tapnudki karu viimaks ära. Siis teinud ta karu kõht augu ja tulnud välja. Kuid mitte keegi polevat teda ära tundnud. Tal olnud ainult lahk, mitte ühtegi sulge. Karu kõhus olnud nii kuum, et linnuke kaotanud kogu oma sulest. Nagu eesti rahvalaulude puhul nii on ka Eskimatel palju laule laulikutest ja laulust endast. Laule on väga mitmesuguseid, võib olla väga, vannun, aga eile võidanaloodeid tihti algavad nad sõnadega ei ole sellist laulu veel ja sõnad on kaugel. Või siis ma lähen Lauli saamani, sest paluti laulda. Või siis hoopis tuttava värsireaga selle laulumaise luuletasin. Praegu kõlas laule, lauldakse kõik laulud kurnatud sootuks. Ta testis mõned üles ja pani enda oma juurde ja tegi uue laenu. Eelpool oli juba juttu loitsudest ja eks ole veskimutter arvujad ehk šamaanid kes peavad nii ravima kui ka inimesi loodusjõududega lepitama. Suur osatähtsus on amulettidel ühel noormehel litreid, näiteks 80. Miniatuurne piits peletab eemale kurje vaime. Põdrahammas toob põdra muskusveisehambad lõhet krae külge kinnitatud. Näitasin linnu nahk, tutajaga, võimsed, harpuuni, laulusõnad. Praegu kuuleme, kuidas laulab sama Eeva loo kes on just transist väljunud. Enne, kui nad tulid siia usku nägid nemad kummalisi asju mida pole tavaliselt nähtud. Liikus maa, liikusid kaljud, kummalised kummalised asjad. Kuuleme veel üht šamaani laulu ja loeme sinna juurde, mida rääkis tuntud Taani uurija Knud Rasmussen kelle ema oli muuseas eskimo šamaan hauaküsimusele, kust on pärit need rohked keelud, millest eskimod nii rangelt kinni peavad, vastas Aua. Aga kas sina suudad näidata põhjust, kui me sinult küsima miks on elu? Ja niisugune ta peab olema. Ja kõik meie tavad saavad alguse elust lähevad ellu. Me ei seleta ega mõtle midagi. Ja selles on kogu meie vastus. Kardame. Kardan halba ilm, millega pean võitlema, hankides toitu maalt ja merelt. Me kardame puudust ja nälga külma lume onnides. Kardame haigusi, mida iga päev enda ümber näeme. Me ei karda mitte surma, vaid kannatusi. Kardame surnud inimest jahil tapetud metsloomadest. Me kardame maali õhuvaim. Sellepärast meie esivanemad varustasid kliendid elu reeglitega, mis on välja kujunenud põlvkondade kogemuste tarkuste najal. Me ei tea ega püüagi mõistatada, mis pärast vaid järgima neid reegleid, et saaksime rahulikult elada. Positiivsetele vaatamata oleme niivõrd põhikud, et kardame kõike, mida näitumine kardame, seda. Šamaani etteastega lõpevad ka kõik suuremad peod. Enne seda käib kõva tantsimine, millest kõik peolised osa võtavad. Enne pidu lauldakse ka niinimetatud tantsule kutsumise laulu. See võib olla väga mitmesuguseid rohelisi, mida tantsitakse peo esimesel päeval teisel päeval. Tõsised kaunid tantsud, kolmandale tehakse looni järele. Vahel kantakse maske, mõni ET külalisena ärritada mõni, et avaldada austust loomade vaimudele, kellele tants on pühendatud. Järgmises loos kuuleme aga Alaska parimaid trummimängija. Ansambli juhi trumm on tehtud koguni vahanahast. Ei mängita, seda põhjapõdrajalast valmistatud. Mõnedel trummidel on morsagi. Vast käepidemed, kõik trummid on väga sügava kõlaga, mis kuulajaid eriti erutab. Kuulake veel tantsu-laulu, mida esitab Joe sekvajulak. Üks väheseid oma külast, kes elas üle 1903. aastal möllanud leetriepideemia. Laulud on, ma olen üksik. Kui tunnen ennast laulmise moodi, siis ma laulan paati oodates hüppava nahalaul. Ma näitan sulle teed ja oli kena päev ja vesi rahulik. Tantsu-laulu on küll palju, kuid harva juhtub nende seas vanu viisa. Nende eluiga on tavaliselt vaid mõni aasta, nagu meiegi tantsulaulus. Mõned viisid ja väga püsima muutuvad ainult sõnad, millel vahel ka tähendus on. Vahel sellepärast, et tantsulaulude juures laskakse, sõnab tavaliselt kõrvust mööda, kui ebaolulised. Paljud tarvitatakse ilma tähenduseta sõita nagu aia yanga ja nii edasi. Paljudel Eskimatel on oma laul mille sõnad need on ise teinud. Üks mees vastas küsimusele, mitu laulu ta teab järgmiselt. Palli väga palju. Kõik minus on laul. Ma laulan, kui ma hingan ja eks teie väitis. Muusika muudab vana noriks ja trumme on surnud ukse. Kuigi tantsulauljate tekst võib rääkida millest tahes, on seal tihtipeale jutud tantsimisest enesest. Vahel pilgatakse kedagi, vaata seda, naist on kohmakas, kui karm. Vaheleda ülistatakse tantsijat kirjeldades, kuidas käed lesivad kõrgel õhus pea kohal nagu linnutiivad. Kuidas liiguvad, jalad, keerlevad, õlad, rattad, keha sirutavad käed kummardub dist. Tantsualustab trummimängija, lüües mõned lõõrid nagu kontrollides trummi. Siis hakkab ta tülli pea kohal, hoides küljelt küljele kõikuma. Lööb aeglaselt vastu võret. Vii käib ta mööda lauljatest moodustunud ringi refrääni lõpus trummiga kummardades ja uue saime alguses jälle püsti tõustes. Kuid araablasi vaatab kohe teine mees ta välja. Harilike tantsude kõrval harrastavad eskimod ka akrobaatilisi trikke ja kondiväänamist. Viimast kutsutakse illukitaaruti ja seda saadab järgmine laul. Väga levinud eskimo laste seas on meelgi tuntud kassikangakudumine millega meie lapsed aga mingil juhul hakkama ei saaks. On mäng, mis seisneb selles, et üksikud loomaluud tuleb tagasi skelletiks laduda. Nüüd kuuleme aga mängu, mille nimi on assala la ühe hingetõmbega peab rääkima nii palju sõnu, kui jõuab ise samal ajal vingerdades, justkui oleksid kõik liikmed kuunist. Kellel õhk enne otsa lõpeb, on kaotaja. Vanemad lõbustavad lapsi lauludega, mida kutsutakse hakkausik ja milles lauldakse lihtsalt igasuguseid lollusi kokku. Kuulame kahte hakkausidki ungava lahe ääres. Kuid ega ka suurtele inimestele oma mängud puudu. Meest ehk kõige huvitavamad ja kummalisemad on katajakid ehk nagu antropoloogid ja muusikateadlased on hakanud neid kutsuma hingamislaulud või kõrimängud. Ka kata jakk on omamoodi võistlus. Tavaliselt kaks võistlejat seisavad, näod vastamisi väga lähestikku, kasutades partneri suud kõla kastina. Ka selles mängus on eesmärk vastane naerma ajada. Kata jakk on üles ehitatud kindlale motiivile, mille kordamine moodustab järgnevuse kusjuures ühes katajakis võib neid olla mitu, nagu kuuleme ka järgnevast näitest. Mõnikord esitatakse kata jakiga üksi, ilmselt igavusest. Tekstiks on kas siis tähenduseta silbid või üksikud sõnad, mis eraldi võetuna küll midagi tähendavad, kuid pole omavahel mitte kuidagi seotud. Igal kata Jakil on mitu varianti. Kuulame mõnda sõnakson hamma. Kuigi ees käimata muusika on põhiliselt vokaalne on neil peale trummi veel kaks pilli, mis aga peaaegu täiesti kadunud. Need on parmupill. Ja viiul, tauttik, millel kuuleme pala. Mine nüüd ometi hülgenahka puhastama. Kuigi kata Jake võib siin-seal veel leida ähvardab neidki sama Ahtmis parmupilli ja tautykki. Seetõttu kuulamegi kuni saate lõpuni Kataiake.