Mul on väga hea meel klassikaraadio stuudiosse ja suvetuuri külalisena tervitada eesti naist triinovilukat. Ehk siis kes on üks kolmandik vokaal triost ööd on mul õigus, tere tulemast pere ja suur aitäh kutsumast. Sul on väga-väga õigus, ütlen kohe siinkohal ära raadiokuulajatele ka, et kuna meie näol on tegemist õpingukaaslastega otsa kooli ajal, siis me sinatame 11. Ja küsin kohe esimeseks selle kõige põletavamad küsimuse teie ansambli nime vööd kohta, et mida see tähendab ja kust see tuleb? See nii huvitav küsimus, meil kogu aeg küsitakse seda aega, sellele ei olegi tegelikult selliste lihtsate ühest vastust, et et seal on koos päris mitu sümbolit. Kõigepealt me oleme ööd kaksis veega ja viin, kus me siis kõik mina, Liisbet ja rutt hetkel elame. Austria pealinnas kirjutatakse saksa keeles kaksis veega ja see w on nagu Viini sümbol selles nimes. Ülejäänud on siis nagu öö või vööd nagu vöödiline. Et Eesti rahvariideseelikud on ju triibulised ehk siis vöödilised. Ja kui me esineme, siis meil kõigil on peal vöö nagu kirivöö just sealt kandist, kus meie juured pärit on ja, ja see on siis nagu selle töö sümbolkirivöö sümbol. Kuna me oleme ikkagi pärimusmuusikat ja rahvalaulu stiilis kirjutatud muusikat siis ega ka selle sümbol natukene vööd, Ibüüdiline seelik, Nad ei teedki erakordseks. See fakt, et olete eesti naised, teie kodu ning juured on Eestimaal, aga elu on teid viinud kõiki Austria pealinna Viini. Kuidas te sinna sattusite, miks te sinna jäite? See, kuidas me sinna sattusime, on vist kõige tavalisem lugu, mis, mis üldse olla saab, et minul on 15 aastane poeg Mikk ja tema isa on austerlane ja kõigepealt ma läksingi tema isa pärast Austrias, siis ma jäin sinna õppima. Ja nüüd töötan seal, kuigi Miku isaga me enam koos ei ela. Aga Ruti lugu on sarnane. Tema leidis ka oma armastuse Viinist ja Liisbet on samamoodi tulnud armastuse pärast. Et ma ei tea, kas võib öelda, et siin on muidugi muusikalinn, aga armastuse linn järelikult ka. Ja kui kaua sina juba seal vinnis olnud olen? Mina olen seal olnud väga kaua, vähemalt endale tundub 16 aastat peaaegu vist 16 ja natuke peale ja et tegelikult ma ju ei plaaninud minna niikauaks ikka peas tiksus mõte, et ma tulen tagasi varsti paar aastat olen seal ja siis tulen Eestisse, on nüüd on sujuvalt saanud sellest paarist aastast 16 aastat ja millega sa seal tegeled igapäevaselt? Minu igapäevatöö on hoopis teistlaadi kui muusika. Ma olen Viini ülikoolis eesti keele lektor, õpetan noortele austerlastele eesti keelt. Ja kui suur huvi selle vastu seal on, seda ka alati küsitakse, et kes tahab eesti keelt õppida Austrias? Näksimine nad tahavad ikka õppida. Täitsa kaheks jagunevad minu tudengid, et ühed on need, kellel on tohutu huvi soome keele vastu ja neil on siis ka kohustus õppida eesti keelt üks aasta. Ja teised on need, kellel on, kas Eestis sõbrad võidu tahavad või tahavad nad tulla vahetus üli õpilaseks Eestisse. Ja, ja selle kaudu jõuavad nad minu kursusele. Et väga lihtne on teha, kui sinu juurde tulevad inimesed, kellel juba ette silmad põlevad ja nad väga-väga tahavad teada selle keele ja kultuuri kohta. Tuleme tagasi ansambli vööt juurde. Teisi liikmeid ei ole täna küll siin, aga äkki sa tutvustad neile, kes nad on ja kuidas nemad Austriasse on sattunud. Peale minu on siis Rutt tooril ja tema tuli ka armastuse pärast Viini ja praegu ta on seal õpetaja koolis religiooniõpetaja ja, ja Liisbet. Tegelikult Liisbediga nüüd selline lugu, et tema nüüd on just tagasi kolimas Eestisse. Ehk siis meie ansamblis toimub sügisest väikene muudatus koosseisus aga tema töötas muidu Eesti suursaatkonnas liinis. Ja kuidas te omavahel kokku saite seal? See on ka selline huvitav lugu, et mine rutt, tegelikult tunneme 11 juba Eestist ja me olime väga head sõbrannad, 10 veel mõlemad Eestis elasime ja rütmi, et kui, kui mina olin juba Austriasse läinud, siis Rutt oli mulle sinna külla ja, ja siis sai tema tuttavaks oma tulevase mehega, keda siis mina teadsin juba varem. Liisbekige saime mõnevõrra juhuslikumalt küll juba Austrias mõlemad tuttavaks, et ta kirjutas mulle. Ta sai minuga kontakti, kirjutas mulle hoopis muus asjus. Aga väga kiirelt sõbrunesime meist sai selline kolmik ja kui selgus, et meile kõigile väga-väga meeldib ka laulda siis justkui oligi juba eeldus vöödiks olemas. Milline on üldse teie muusikaline taust ja kuidas te pärimusmuusikani leidsite? Minu muusikaline taust on selline, et ma olen õppinud lastemuusikakoolis klaverit Tallinnas siis edasi visteeminud otsa kooli, seal õppisin muusikateooriat. Ja peale seda ma tegelikult läksin Austriasse, seal õppisin natukene kirikumuusika konservatooriumis orelit ja pärast Ühes teises konservatooriumis klassikalist laulu, millest ei ole küll midagi järgi jäänud. Minu õpetaja küll üritas mulle selgitada 1000-l erineval viisil, kuidas õigesti laulmine siis käibega ei tulnud välja. Ja, ja pärimusmuusika see on selline tore käänuline lugu, et kui ma veel Eestis elasin ja noh, sa ju tead, meil otsa koolis oli ka rahvamuusikatund, kus me kõik pidime käima. Noh, ega see mulle ei meeldinud, Ta grammegi kõik kaustikud üles kirjutatud viiside sõnadega läksid sinna, kust need enam kätte ei saa. Ja siis oli mul tunne, et rahvamuusikaga kõik igaveseks. Seda ei ole minu ellu vaja. Aga see igavik kasutust palju lühemaks, kui arvatud, et Viinis ikkagi niimoodi kodust kaugel olles hakkad kuidagi tunnetama oma juuri rohkem. Ja kõik see, mis Eestis olles tundub niivõrd iseenesestmõistetav, et sa nagu ei märkagi selle väärtust järsku distantsi pealt märkad seda täiesti teistmoodi uues valguses. Et nojah, nii oli pärimusmuusikaga ka näiteks setu laul, millest ma ei ole Eestis olles kunagi varem aru saanud, et milleks vaja, kellele seda vaja, sellist jõuramist, et seal ei ole mingit heli, laadigi ega midagi. No Viinis tunnet, et puudutab südant, Depay nii hea kuulata miskit, omasin kusagil kaugel Euroopas, et jah, kui öeldakse enne käi ära nuustakul, siis mine Pariisi, siis mina võin täiesti vastupidiselt häälda, mina olen seda tüüpi inimene, kes kõigepealt peab käima ära Pariisis, et aru saada, kui ilus on kohtunud nuustakul ja Eesti üldse. Ja pärimusmuusika samuti. Kõigepealt pidin masime klassikalise muusikapealinna sattuma olema klassika sees veel rohkem. Et aru saada, et see, mis mind päriselt ja väga-väga sügavalt puudutab, on hoopis Eesti pärimusmuusika. See on vist elus väga paljude asjadega niimoodi. Aga väidetavalt keegi ei ole õppinud pärimusmuusikat. Ja mul tekkiski selline küsimus, et kas pärimusmuusikat üldse on tarvis õppida või tulebki see lihtsalt õigel hetkel. Noh, ma ei oska ka öelda, kas on tarvis õppida, meie, keegi ei ole õppinud pärimusmuusikat ja eks me ju ka väänama neid lugusid oma näo järgi. Et kindlasti kindlasti on võib-olla ka pärimusmuusikas erinevad koolkonnad, need, kes pooldavad väga sellist autentset ja ehedat esitusviisi. Meie oleme sellest mööda läinud, et seda me ei oska ja võtnud need lood, mis meid puudutavad ja laulnud, nii nagu meile tundub, et meile istub, me oskame ja meile meeldib, et me oleme neid väänama üksjagu selliseks lüüriliseks, mis võib-olla veidi tavapäratu lähenemine rahvamuusika ja pärimusmuusikale. Vöödi puhul on tegu vokaalansambliga. Et kust te seda repertuaari otsite ja leiate, meie olime alguses vokaalansambel, et enam sellist päriselt ei päde vokaaltrio vööd sest me alguses laulsime kolmehäälselt ja mingi hetk tundus meile, et oleks vaja natukene vaheldust ja võitsime endale juurde, kitarristi Oliver ja tema pesuehtne austerlane. Nii huvitav on, annab näha, kuidas see muusika, mis meie jaoks ikkagi tuleb kusagilt seest ja on meil veres ja Meie lapsepõlvega ja kultuuripagasiga kaasa antud, see on temale väga-väga uus kogemus, kõik need rütmid vahelduvad taktimõõdud osaliselt krigna Pharmooniad, tema jaoks on see nii uus maailm, et ta ka väga väga põleb hoopis teistel põhjustel, kui ja kui meie põleme seda muusikat tehes. Aga laulud on tullut ise meie juurde kuidagi, et ega me ei ole niimoodi otsinud, meil ei ole vist kellelgi vanaemasid, kes oleks kusagil lapsepõlves laulnud, et saaks minna vanaema juurde. Oh kuule see laul, mida sa toona laulsid, kuidas see käis. Seda nagu varamut meil ei ole. Et on ikka sellised tänapäevased variandid kusagilt juhuslikult kuulajad, keegimised juutuubiseb silma, jah, mööda modernseid kanaleid on need lood meieni tulnud tegelikult kes teeb seadet seadete naise. Et siin oli, käime muusikalisest taustast juttu, siis Liisbet on neist natukene laste muusikakoolis käinud ja võit ei ole vist kusagil käinud, tema lihtsalt väga andekas. Aga seadet on jah, mina ise, ma tunnen küll, et selles osas suur ja maani kummardus otsa koolile minu harmoonia Solsi peale Omeljannile. Sellest on niivõrd palju abiseadete tegemisel, et need on ju tegelikult lihtsalt seaded, et ei ole, ei ole midagi kontimurdvat või, või väga sellist grandioossed, aga siiski ma tunnen, et see põhis, mis ma otsa koolis sain, sellest on tohutu tohutu abi. Aga milliseid instrumente te ise valdate ja olen näinud kasutajatega? Ma saan muidugi rääkida jälle iseendast, et minu esimene pillanud klaver, aga see on kuidagi vaikselt, nemad ei tahaplaanile jäänud, et mul isegi kodus ei ole enam klaverit. Siis tuli kitarr, mida ma siis ise õppisin ja nüüd on minul üks väga suur armastus, mandoliin, see pilv jällegi tuli kuidagi juhuslikult minu juurde. Näiteks sõbranna, kellel oli üle, see oli küll katkene mandoliini damage väga mängida ei õnnestunud, kinkis selle mulle, ütles, et pane seinale kaunistuseks, mis ta seisis mul seal paar aastat seinal, kuni ma ükspäev võtsin maha ja mõtlesin, mis mõttes kaunistuseks, et sul on peaaegu ka mängida saama. Natukene sai, aga, aga ma üsna ruttu taipasin ka, et ega seda pilli parandada ei saa ja päris õiget häält ei tee. No ja siis muretsesin mul tegelikult ikkagi rõõmustasin. Ma olin isuri, rõõmustasin endale siis uue mandoliini ja, ja nüüd ma siis tegelen sellega ennast arendada mandoliinimängus ja, ja sinna juurde tegelikult on veel üks suur armastusse, on lõõtspill. Olen Austria Stayricharmoonikat natukene saanud, katsuda ja puutuda, käinud ühel seminaril, nii et küllap ma endale ka lõõtspilli üks hetk muretsen, et siis ka selles veidike osavamaks saada, kui ainult lärmi tegemine. Millisele publikule te ennast näitate ja kus me näitame ennast neile, kes tahavad kuulata ja vaadata, meil ei ole nagu sellist sihte. Austrias on olnud lihtne, et kuna Eesti muusikat ju ei ole seal väga palju klassikalist muusikat muidugi natuke ikka leidub ja Pärti mängitakse. Aga pärimusmuusikat, et ei ole väga palju ja kuna me ise seal elame, siis on, on lihtne seda austalasele tuua, neil on see midagi väga uut, väga põnevat. Austerlased on hästi soe, publik näeb, võtavad ka sellised hobi muusikat, nagu me oleme vastu väga suure ja sooja aplausiga sisevad. Braavo, tulevad tänama. Võib-olla see tuleneb osalt sellest, et nad on väga paljud iseõppinud lapsepõlves pilli aga niimoodi natukene paar aastat, et nad saavad täpselt selle maigu suhu, et see ei ole päris käkitegu, need, igaüks ikkagi ei saa seda pillimängu piisavalt selgeks, et võiks kellelegi ette astuda. Ja seda enamat hindavad kedagi, kes, kes julgeb siiski hoolimata sellest, et see ei ole tema elukutse kusagil üles astuda ja midagi teha, et nad tõesti väga-väga hindavad igasugust muusikalist julgust, ükskõik, kas sa siis oled professionaal, mis sa oled hobimuusik. Nii et austasime jah, olema ikkagi osta lastele, aga kohalikele eestlastele, kes seal on, no kuidas see publik erineb? No selles mõttes seal ei erine, et minu meelest need eestlased, kes Austrias elavad, on võrreldes võib-olla kodueestlastega ikkagi palju lahtisemat avatumad, et nemad on ka väga-väga-väga soe ja avatud, publik tänulikud selle puudutuse eest, tänulikud ma loodan ka, et tänulikult selle puudutuse eest ja, ja meie oleme ka väga tänulikud, et üldse keegi soovib meid kuulata, sest tegelikult me ei ole, anname kõigepealt iseendale see, miks me teeme seda, et see puudutab meid endid ja ja seal tohutu tohutu au meile, kui keegi veel võtab kuulata või, või jääd kuulama või tuleb pärast ütlema. Ta ütles, et nii tore oli. See puudutab hästi sügavalt ja väga-väga soojalt. Eesti enda publiku ees tellite hiljuti Viljandi pärimusmuusika festivalil ja ma saan aru, et lausa mitu korda. Et kui tihti Eesti publik teid näeb? Jah, meil õnnestus Viljandi seal rohelisel laval ehk siis Vaba laval kaks korda, neljapäeval ja laupäeval. Tegelikult Eesti publik ei näe tihti, sest et me oleme suurema osa ajast Austrias, aga meil on õnnestunud, me olime eelmine aasta ka Viljandis ja meil on õnnestunud veel Tallinnas Viimsis Viimsi kirikus paar kontserti anda. Et sellega ongi selline lugu, et kui ülejäänud bändid ja muusikakollektiivid, kes Eestis on üritavad ikkagi saadud välismaale ja Euroopasse Eestist välja piire laiendada siis meie väga suureks sooviks on olnud just vastupidi, esineda Eestis. Ja, ja me oleme väga tänulikud selle võimaluse eest, et me oleme nüüd õõnestanud Viljandis laulda ja, ja, ja Viimsis, et see on nii tore näha, et ka eesti publik jäätmed kuulama. Jah, et siin on seda pärimusmuusikat, vesti jalaga segada ja väga-väga häid tegijaid. Ja see on mõnevõrra erinev nagu Austriast, kus ei ole jõudnud kätte veel see, et pärimusmuusikat teevad, noored teevad seda selliselt popipäraselt, panevad tümpsu taha või džässipäraselt seal on ikka pigem vanade meeste pärusmaa ja nagu ma olin lõõtspillilaagris, siis minust tehti pilti seal ja lubati saata oma lapselapsele. Ma saadan näitanud, see ei ole ainult mingi vanaisade värk siin, et siin on noored k ike, kes tegelevad lõõtspilliga ja rahvamuusikaga. Seda soojendavam ja, ja, ja kuidagi noh, ikka mõnevõrra tunnustus ka on see, et isegi meid jäädakse Eestis mõnikord kuulama. Kui tihti te täies koosseisus siia Eestisse satute, kas juhtub ainult suvel täies koosseisus ja enamjaolt suvel ja siis ka teatud ajaks, sest et igaüks erineva pikkusega siin mõni kuu kuni kaks kuud, mõni invad ei, paar nädalat ja vahel harva siis ka aastavahetuse ja jõulude paiku, aga, aga üldiselt suvi on see aeg, kus me oleme kõik Eestis. Aga nagu sa ütlesid, et te tahaksite eestlastele isegi rohkem pakkuda, siis tegelikult nüüd ongi see ju juhtumas, et ma saan aru, te olete sel suvel jõudnud ka plaaditeoni, kui kaugel selle plaadi valmimine on? Jah, me tõepoolest oleme jõudnud Klaadini meile on asjad lindistatud, veetsime liinis paar päeva hommikust õhtuni stuudios meie jaoks oli see jällegi uus kogemus, väga-väga põnev kogemus. Ja nüüd on tegelikult asi sealmaal, et tuleb anda lugudele viimane viimistlus ja miks vähe, ma isegi ei tea, mis seal täpselt tehakse nende lugudega, kes loodetavasti juhtub neid augustikuu jooksul ja siis me saame asjad plaadile panna ja plaadiga lõplikult välja anda. Mis on plaadi pealkiri? Alapealkirjaks tuleb Maarja kuld, Maarja kuld on üks lugu, mida me vist laulame küll igal oma kontserdil ja ülesastumisel. Selle sõnad on pärit Kihnust, aga viisen kirjutanud Kaarjas Jaan Leppik ja mina olen kunagi väga, väga ammu kuulnud jaaniseda laulu laulmas ja see jäi mulle meelde. Ja, ja see oli üks esimesi seadeid, mis ma vöödile tegin. Ütlesin, teate, mul on nii ilus laul. Me lihtsalt peame seda laulma. Nojaa, Liisbet Rutt olid ka ikkagi esimesest hetkest kohe võlutud sellest laulust. Ja jah, sädame, laulame ikka alati ja igal pool ja sellepärast ilmselt ka maarjakulg. Kas on plaanis teha ka plaadiesitluskontserte Eestis? Me ei ole hetkel üldse midagi selles osas plaaninud, kõik on, kõik on nii lahtine, et kõigepealt me ikkagi loodame plaadi kätte saada ja siis hakkame edasi plaane tegema. Et see oleks väga tore, kui meil õnnestuks teha plaadiesitluskontsert ka Eestis, Austrias kindlasti tuleb, aga võib-olla siis mõnevõrra hiljem ka Eestis millised lood seal plaadi peal andmistervikut nad endas kannavad. Terviku moodustab siis see, et nad ikkagi on pärimusmuusikavõiga pärimusliku stiilis kirjutatud muusika. Et ma ei tea, kas kuulaja jaoks sealt mingit sellist sügavamat tervikut tuleb, aga, aga meie endi jaoks on need lihtsalt lood, mis on jõudnud meieni ja meie jaoks tervik on see, et see kõik on seotud Eestiga. Kui oled ikkagi juba aastaid kodust eemann, siis see ongi see piisav sild nende asjade vahel. Ja see on meie jaoks võib-olla see tervik, et seal nagu eraldi teemat ei ole nendele lugudele, et mõned kristlikud lood, mõned on siis mittekristlikud, seal on igasuguseid. Meil on ka kaks muudelt maadelt pärit lugu, eks on siis Gruusia lugu, mida me väga hea meelega laulame ja üks ukraina jõululaul. Meie jutuajamise alguses jäi mul küsimata või läks kõrvust mööda, et mis ajast müüt üldse ellu on kutsutud? Eks me niimoodi natukene siin ja seal oleme laulnud tegelikult juba varem ja niimoodi pikemalt ja mina rutt tegelikult ju väga ammu, aga sellisel kujul, nagu see vööt on kaks ja pool aastat liistud kusagil 2015 veebruar oli see, kui meid paluti laulma esimest korda sellises koosseisus võime, õigemini tekitasime ise sellise koosseisu, me laulsime Olav Ehala lambalaulu ja sealt saime mesele kuidagi pisiku, et kui tore on koos laulda, et me meile kõigile meeldib väga laulda, eks me ole kõike seda tüüpi inimesed, kes kodus duši all laulda Jürgevadega hommik ja õhtu. Aga sellest lambalaulust saime me selle kooslaulmise pisik vaid just meie kolm koos, et kui palju väge selles on meie endi jaoks. Ja sealt sai alguse. Te olete öelnud, et oma muusikaga tahate ühelt poolt hoida ja edendada ja teiselt poolt jälle tutvustada Eesti kultuuriAustrias, kuidas see viimane õnnestunud on? No ma loodan, et on hästi õnnestunud, et me oleme varasemalt väga palju laulnud Eesti suursaatkonnaüritustel. Et Eesti endine suursaadik Eve-Külli kala on meid kutsunud ikka jälle laulma oma üritustele ja ühest küljest siis diplomaatidele, kes seal on ja ka kultuuriinimestele siis on meil olnud paare kontserti ja eks me ole mõnevõrra selline nišivärk Austrias, et kes see siis seda Eestit ikka väga palju teab, kuigi meile meeldiks mõelda, teab, aga no üldjuhul pakutakse pealinnaks ikkagi Riiat. Nii et selles osas ei saa kindel olla, et astelane teab, mis Eesti on või kus ta asub. Ja noh, Eesti pärimusmuusikast ei pea nad üldse ju midagi. Et kui, kui me kuulutame välja laulame, siis ei ole neid kuulnud, ei oskagi võib-olla tulla sinna. Ja seepärast me oleme ka mõnikord lihtsalt astunud üles tänaval jäänud seisma hakanud laulma ja et inimesed on ka siis kuulnud ja tulnud küsima ja niimoodi vaikselt-vaikselt ikkagi oleme äratanud seda huvi, aga eranditult alati, kui on olnud mõni ülesastumine või, või kontsert. Ta on väga-väga-väga soe, vastuvõtt olnud. Ma julgen sinult küsida, kes sa oled nüüd seal Viinis elanud kaua aastaid, et kuidas Eesti kogukonnal või eesti kultuuril seal Viinis üldse läheb? Noh, see on selline trikiga küsimus, et läheb ju hästi, võiks alati veel paremini minna. Et noh, liinis on klassikalist muusikat eriti ikkagi väga palju ja igal pool ega nurga peal igal tasemel. Ja võimalusi on palju, aga, aga kahjuks minu kogemus on selline, et kui meile meeldib mõelda, et Arvo Pärt, Ta on Eesti kultuuri Nokia ja, ja kindlasti on enim mängitud elav helilooja maailmas juba ma ei tea, mitmendat aastat järjest, eks ole, siis tegelikult selline tavaline inimene, kes niimoodi pühapäeviti kontserdil käib, ei tea temast suurt midagi enne enam ikkagi inimesed, kes on väga-väga-väga muusika sees, nemad teavad, et aastaid oled Eestist Arvo Pärt ja kui väga hästi läheb, siis osatakse veel öelda, Veljo Tormis. Aga, aga muidugi moodsate kõrvale jääda ta hetkel panna ei saa. Või Beethoveni, et keda tõesti noh, iga laps oskab nimetada une pealt, et siis päris nii need lood veel ei ole. Aitäh sulle, Triino Villukes stuudiosse tulemast elust ja muusikast rääkimast. Ja ma arvan, et me võiksime siia lõpuni kuulata midagi ansambel müüti esituses, mis see võiks olla, juhatas sisse. Võiks kuulata meie tahme taeva minna, mis on siis kristlik rahvalaul ja ega selle kohta ei olegi väga palju öelda, et seda tuleb kuulata, see on selline väga lihtne, lihtne viisik, olge seal palju ei toimu. Ja võib-olla selline põnevam fakt selle loo kohta. Seade sündis autos, ma olin teel Viinist Tallinnasse eelmisel suvel ja minu vend oli roolis, mina istusin seal kõrval ja, ja viimasele seade tegin, nii et see on selline tee peal sündinud seade. Aga Meile väga meeldib see lugu, meile meeldivad kõik meie lood muidugi, aga, aga see on selline hoogne ja eriti kuidagi rõõmsameelne lugu. Aitäh, Triinu. Aitäh kutsumast. Kuulame.