Eetris on teatriluuk, mina olen Keiu Virro. Seekordse saatekülaliseks on kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi. Peamiselt tähendab see, et ma loodan, et ta minu saatekülaline, sest Tallinna stuudios Urmas tortumas. Urmas ma räägin Urmas ühe loo. See lugu ei ole tegelikult kuigi huvitav, ma lihtsalt täna mõtlesin raadio poole kõndides selle peale, et mis on viimasel ajal olnud need lavastused, mis on mulle päriselt mingisuguse sellise jälje või emotsiooni jätnud. Ja nüüd ma pean tunnistama, et üks neist oli Furby tagasitulek mille pärast sisustust stuudios oledki teine oli muide unistajad Juhan Ulfsaki lavastusega, siis mõtlesin, et on kaks nii erinevat lavastust sest vulistajates on kolm noort inimest, laval on jõudu ja powerit ja siis on metal kontsert, skoor tund, elang. Õnneks. Ja, ja see muidugi videod, kõik asjad, teil on tegelikult kolm inimest, seal ei ole kellasid ja vilesid räägivad täiesti tavalistest asjadest, kui ma üritan siin kirjeldada, siis see ei ole üleüldse ei kõla väga seksikalt seal argielustseenid väikese vindiga, eks ju. No ma ei tea, ma ise mõtlesin nagu kahte asja, kui selle tegemiseks läks, et et ma tõepoolest mõtlesin ka sellist argielu või, või meie tänapäevaelu või mingit sellist poliitilist olukorda ja noh, et ühes ühelt poolt panna kokku selline noh, mingi pereelu, olme ka mingisugused intiimsed momendid ja teised poolt siis midagi suurt, midagi globaalset, midagi, mis käib meist nagu üle pea, et noh, see on umbes samasugune tunne, et et sa loe, et või kuulad mingisuguseid uudiseid, kuskil plahvatavad pommid. Ja muidugi sa tunned kaasa ja sa ei tahaks, et need toimuvad. Aga ega seal midagi teha ka ei saa või tekib selline nagu tobe abituse tunne. Ja ühel hetkel sa tegelikult tegeledki siis sellel enda olme ka edasi või kuidagi see saaki. Ma ei tea, kas nagu tähtsamaks, aga et ühesõnaga jah, et ma soovisin panna neid kahte asja kokku. Kui ma mõtlen, et see olme ju tähendab see, kuidas ma ütlen, plahvatavad pommid, mis ei plahvata meie kõrval, mis ei mõjuta meid niimoodi, mõjutavad meie olmet ometigi see seeläbi, et meil on võimalus, kas elada, eks ju, edasi omaenda selles mullis omaenda elu või siis meil on võimalus näiteks hakata kõike kartma, meeletu hooga kõiki võõraid, kõike muud, mis läbi meie olme muutuks võib-olla välja. Nähtamatu ja selle lavastuse, mida me siis oleme teinud, Peeter rast, Liina vahtliku ja Aarne Soro, kes ka näitleja ja Laura pähla puu, kes on kunstnik meilt ja Priidu Adlas, kes on valguskunstnik ja seejuures väga lahe. Vot selle lavastuse juures me mõtlesime, üks oluline märksõna on võõras ja tõepoolest see on midagi sellist. Mulle tundub, et noh, me teame neid võõraid, keda me mingis mõttes ongi okei, et võõraid tuleb karta, Ta või aga et meie on aga mingisuguseid hinnanguid, et kas neid tuleb karta või mitte, et aga et on mitmesuguseid võõraid, et on tõesti selliseid võõraid, keda me lihtsalt ei tunne, kes on võib-olla teistsugused või tulevad väga kaugelt või me ei saa neist aru nende keelest, aru või kommetest. Aga siis on ka minu jaoks on hästi huvitav see nihe, et võib-olla ühel hetkel isegi sinu enda lähikondlased, sinu perekond või mis veelgi hullem, sa ise tunduda endale võõrana. Et mulle tundub, et jah, see selline perspektiiv, et kuidas me vaatame või kes meile on võõras või kes on meile oma. Et see tundub jube hägune, aga samas huvitav teema. Ka neid teemasid saab nii ilusasti lahata ju näiteks sotsiaalmeedias ja mõjutada niimoodi ühiskonda vähemalt niimoodi üks sinu lavastada selline natuke iroonilisevõitu stseen läbi Peeter Rästas ja kui ma nüüd õigesti mäletan, räägib, kes üritab väga ühiskonda muuta läbi selle, et ta kirjutab Facebooki sisse kõik asjad, mis on parajasti tähtsad. Eks, eks mingis mõttes saabki niimoodi teha, aga ega ega ma ei oska ka öelda, et kas see on õige või vale või. Seda lavastust tegime, siis me leppisime omavahel kokku, et me nagu ei põe millegipärast ei hakka mõtlema, et mis mulje me jätame või mis see sõnum on, mida me öelda tahame. Klassikaliselt küsitakse ja jah, et, et mis me öelda tahame ja ausalt öeldes ma arvan, et kõik need lavastajad, kes räägivad, et oi, mis ma nüüd öelda tahan, et noh, see kõik välja mõeldud jutt ja see on tõesti nagu mõttetu jutt, sellepärast et inimene tuleb saali ja vaatab seda ja ta mõtlebki ka nagu enda mõtet. Jah, muidugi ta noh, parimal juhul tekib mingi resonants, mingi dialoog sellega, mida ta lavalt näeb. Aga kõik see, mis on tema taust, mis on tema teadmised, mis tujuga ta tuleb võib-olla nagu ta ei saanud autot korralikult ära, Gide kõht oli tühi, aga võib-olla on väga hea meel, äkki äkki täna armunud tuleb, hea tujuga vaatab kõik, sobib ja ta mõtlebki ikkagi nagu mingite oma mõtet, et see tundub mulle täiesti jabur, et me hakkame nüüd mingisugust, et mõtlen, et mis me nüüd öelda tahame, kuidas me siis saame selle publikuni viia, et, et mulle tundub, et seda kuidagi prognoosida on täiesti võimatu. Muidugi võib mõelda ilusaid mõtteid, meie mõtlesime lihtsalt hullame. Aga te suunata ja paratamatult ikkagi teatud teemadele mõtlema, see loomulikult seda me teame kõik, et inimestel on ikkagi tendents vastu võtta ainult seda infot, mis nende vaadete mõtetega juba klapib. Aga just nimelt see võõra teema, sotsiaalmeedia teema võõras meie enda elus. Kas see on teile kõigile siis ka ühine teema, kas see on see, mis neid kõiki samavõrd puutes? Ah, ei tea, ei puudutanud midagi, mõtlesin, et mõtlesime lihtsalt tõesti, et noh, muidugi puudutab, et ega me lihtsalt niisama tsirkust ei hakanud ka tegema või et me oleme paratamatult puudutatud igasugustest asjadest, mis meil toimub igapäevaselt meie endi elus ja, ja kuskil uudistes ja nii edasi, et me ei saa olla sellest nagu mitte mõjutatud, aga muidugi meil on jah mingisugused, et me ei saa öelda, et me tegime lihtsalt nagu nalja või tulime kui lihtsalt, et igavusest, et jummel ikkagi mingid asjad, mingisugune tunne või olek, kui on ja minul endal on ka see tunne, et ma olen vahest tõesti nagu väsinud või tekib nagu mingisugune väsimuse tunne, et, et kõik, see, mida sa kuskilt Facebookist või uudistest, et vaatad, et see kõik muutub mingiks tapeediks või seinaks. Tegelikult mingisugused enda isiklikud probleemid on palju olulisemad, isegi kui nad on nagu väiksed või isegi väiklased. Või siis läheduse tunne mule lavastusest üks c mis kummitama jäi, on see, kus siis taaskord Peeter Rästas tegelaskuju klammerdub nii meeleheitlikult ükskõik mille külge, et lihtsalt oleks midagi, millega kuidagi lähedust tunda. Jajah, see on jah, mingi selline asi, mis ei ole küll kuidagi, noh, ma ei tea, päevapoliitiline noh, samas võib-olla, et tõesti inimesed tunnevad ennast tihti nagu üksi ja seesama tegelaskuju, kes siis nagu läbi selles lavastuses Peeter Rästas näol, et ongi üks väga hea normaalne inimene kes tahaks teiste inimestega suhelda takti. Aga teised inimesed millegipärast ei taha temaga suhelda. Ja kusjuures mulle endale nagu noh, see on tõesti nagu selline teema või? Kõlab nagu väga lihtsalt, aga aga mu meelest on seda, kas sügav asi, et tõepoolest, et, et on inimesi, kellega ma ei tea, kõik tahaks suhelda või on väga meeldivaid inimesi või inimesed, kes kiirgavad energiat endast välja või on mingi meeletu karismaga ja me kõik tahaks, noh, ma ei tea, kas sõbrad olla ka hea on suhelda ja ja siis on mingid inimesed, kes näevad täpselt samamoodi välja. Nad ei haise. Nad ei ole purjus, nad ei ole. Ma ei tea, rumalad, mis iganes, aga millegipärast nad mõne inimesega peaaegu keegi suhelda ei taha. Et mõnel inimesel näed palju, mõnel ei ole mitte kedagi põhimõtteliselt. Et ongi ainult sööbi see mängu loomakene ja see ainult räägib siis. Kas see on kohutavalt traagiline, see on palju traagilisem, kui paljud lood, mis räägivad stereotüüpselt traagilistest. Asjadest no minu meelest ka kõikidest nendest asjadest ma olen nüüd enda elu jooksul aru saanud või et ei saa kirjutada kuidagi otse või mingisugusest lähedusest või kontakti võtmisest teiste inimestega või või sellest, et kui raske see on, sest mulle tundub, et see läheb kohe nagu mingisuguse soigamiseks, et oi küll meil on raske, aga noh, lihtsalt peale hakata samas rääkida nagu tahaks siis peaks kuidagi leidma mingi sellise kaare või ekviivalendi või mingisuguse kummalise seose, et kuidas seda ikkagi nagu teha oleks ja seesama fööbi, kes tundub ka selline nagu lollakas laste mänguasi, ma olen kohutavalt käib see närvidele, sellepärast et mu tütrel on seal sööbi. Sealt tekkiski see mõte ka, et ühesõnaga tõesti kunagi sõitsime autoga Pärnusse ja kogu kola oli sinna peale pakitud kõik magamisriided ja niimoodi ja seebi oli seal taga mingite asjade all, aga tal on noh, niivõrd kõva intensiivne läbilõikav hääl. Et ta lihtsalt pagasnikust lihtsalt kosta, standard, teda ei saa välja lülitada, et nii kui midagi liigub, noh, auto liigub, siis ta hakkab rääkima, seda terve tee lihtsalt rääkis nagu hästi kõva häälega, hästi rõõmsalt seejuures nagu jube kohutav. Ja siis ma mõtlesin, et need kõige nagu gramm asi, et kuidas siis üksindust edasi anda oleks see, et see on üks inimene, kellega mitte keegi ei räägi. Aga vähemalt see sööbi hullumeelne fööbi, kelle silmad põlevad ja tema endiselt räägib. Debian ju, kas, kas ta ei olegi äkki mingisugust õudusfilmitegelane ka mind alati hirmutanud ja minul ei ole olnud ausalt öeldes? Ja mind ka hirmutab, ega ma ei tahakski temaga ühte tuppa jääda. Noh, kui need patareid tühjaks saavad, siis ma ei kipu neid kuidagi vahetama oma lapse elust ja ma olen palju mänguasju salaja lasteaiast ära peitnud, need eriti, mis on elektroonilised, et las nad olla kuskil keldrihämaruses. Rääkivad mänguasjad ja need klounid, minu meelest kloonid on ka ühed asjad, mis on jube hirmutavad või kuidagi kurvad. Klounid on ka mingisugune selline kummaline paradoks, et nad peavad justkui nagu lõbustama inimesi, aga tegelikult nagu kurvad ja hirmutavad. Aga mis seal midagi, midagi väga üksildast. Ma jäin vahepeal mõtlema selle peale, need kõige selline üldisem küsimus üldse selgitada, aga miks ma seda küsin. Ja siis mõtlesin, et su tuli välja hiljuti raamat nimelanud, siis tuli lavastus välja ja ma tahtsin küsida selle käest, mis tunne on küsimus, aga miks ma seda küsin, on sellepärast, et ma loen parajasti Karlova knows kaardil minu võitluse sarja kohutavalt hästi kirjutatud, kohutavalt ängistav, tema kirjeldab seal enda kui kirjaniku piinu või oht, tõsi, et kuidas temal hakkab raamat välja tulema, kuidas ta eeldab, et ta on siis hirmus õnnelik kogu aeg käima ja andma neid intervjuusid, mis ühel hetkel ta saab aru, et see üleüldse ei rõõmustanud teda nii väga, kui see oleks. Pidanud rõõmustama, tegelikult jah, et kui nüüd rääkida täitsa tõsiselt, siis ma päriselt ka nagu alati kardan, seda tuleb raamat välja või kui tuleb, lavastas välja on esietendus, et mis siis järgneb, sest ma olen tõesti sattunud mingisugusesse auku mõnikord peale esietendust eriti. Ja siis ma olen hakanud uurima seda, et mis asi see on ja seda nimetatakse saavutuse järgseks stressiks ühesõnaga lihtsalt kokkuvõttes on see, et sa, ma ei tea, kaks kuud või noh, raamatu puhul noh, seda never landi raamatut ma kirjutasin mitu aastat väga intensiivselt mitu korda ümber ja nii edasi, et noh, selline väga nagu oluline asi minu jaoks. Ja kui sa teed seda nagunii pikalt nii intensiivselt niivõrd keskendunult ja ühel hetkel see on valmis, siis paratamatult, et noh, tekib see tunne, et ma lähen sinna nii palju panustanud mulle niivõrd oluline ma kindlasti kuidagi muutun läbi selle kuidagi teistsuguseks või õnnelikuks või et veelgi rohkem, et äkki maailm kuidagi või teised inimesed muutuvad või suhtuvad minusse kuidagi teistmoodi. Ja siis, kui see kõik on nagu väljas, siis sa saad aru, et tegelikult nagu maailm on ikka endine. Sa ise oled ka endine ja need teised inimesed on täpselt samasugused, et, et midagi on ju tegelikult ei muutu või noh, see kõlab nagu väga pessimistlikult, aga aga ma nii pessimistlikult ei mõtle, et lihtsalt tulekski nagu rahulikult võtta, mis siin ikka nagu meeletult oodata, et teha lihtsalt oma asja ja tehagi seda kuidagi rõõmuga ja siis ongi hästi, et siis teine asi, mida need psühholoogid soovitavad, on see, et tuleb endale midagi kinkida või näiteks mingi reis või no kui keegi teine ei kingi sulle, et sa ootad mingit kingitustega siis kingid ise endale midagi, ostad pudeli veini või torti või sõidad kuhugi või noh, nii on nagu tore selle lavastuse puhul ja selle raamatu puhul on kuidagi täitsa nagu rahulik küll, et, et lihtsalt on nagu natukene väsimus peal, aga, aga muidu on jube mõnus. Sest et ma arvan, et kuna see prooviperiood oli meil väga mõnus, et me omavahel seal niimoodi vaikselt pusisime, saime kokku, rääkisime juttu, noh vahepeal näitlejad suitsetasid, sisime kohvist, proovisime, lugesime, mõtlesime, et ma ise olin ka hoopis teistsuguse, sellise olekuga, et kui tihti siis ma olen mõelnud, et vaat, lavastaja, noh, ma olen natuke lavastajaks õppinud, olen režiid õppinud, aga aga ega ma ju selles suhtes nagu mingiks lavastajaks Sist pole õppinud. Noh, see on nii pikk keeruline teema, et, et siis ma olen alati mõelnud, et midagi on nagu välja mõtlema. Peab midagi näitlejatel rääkimast ja huvitavalt või. Seekord ma mõtlesin, Lähen lihtsalt proovi kuulamist, nemad räägivad vahepeal, kui mõte tekib, räägin ise kui ei teki lihtsalt vait, kuulan teisi ja ja kuidagi nii mõnus oli nii, proovi teha. Aga see on muidugi ainult siis võimalik, kõne on küll selline tõeliselt hea õlg õla kõrval senine küünarnukitunnetus ja et ja seekord see oli. Ma olen selle üle väga-väga tänulik, just nimelt sellesama nagu protsessi üle ja ma arvan, et kuna tänuse see protsess oli selline mõnus rahulik voogav ei mingit stressi, et siis praegu ei ole ka mingit sellist meeletut auku. Et kutsun lihtsalt inimesi esimesel ja teisel mail Tartusse sööbi tagasitulekut vaatama, uude teatrisse. 16. mail vabal laval Tallinnas ka selline info vastab tõele. Pöörlast on kohutavalt hea meel, et ma sealt tartu poolt kätte sain ja omalt poolt veel lõpetuseks meenutan, kuidas nägin hiljuti üht näitlejat, kes oli iseendale lilled kinkinud. Meessoost näitleja, see oli minu meelest kohutavalt Orazinidega premeerida. Vot kurvalt ei kõla, ei kõla iseendale, vaid kingitusi teha, mina tahan. Vaat aga aitäh sulle, Urmas Vadi ja minge kõik, siis vaadake derbi tagasitulekut nii Tartus kui Tallinnas. Näiteks mõlemas.