Ma olen täna külas kunstnik Haya klaaril ja meie ees siin laua peal on üks tore kuldmuna halja klaar eestikult tuur kapitali, audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutöö preemia 2016, mis anti teile siin kätte aasta alguses, halja, kas see suur tunnustus on nüüd toonud teile ka mälestustest nagu filmi lindina esile need filmid, millega te olete tegelenud mängufilmid, nukufilmid, joonisfilmid, siis ma olen teinud ka ühe telelavastuse ja siis ka telefilme mis kõigepealt meenub sellest pikast elutööst, neid filme on olnud üle 30 ja kokku üle 30, ma ise ka üllatusin, kui mulle öeldi, et et ma olen teinud üle 30. Aga ma nägu hakkasin siis, kui ma koju tulin sealt Kohtla-Järvelt, kus siis ja Läti neid elutööpreemiaid ja siis ma hakkan siis siis nagu nagu filmilindist mõtlema, et kus siis need 32 filmi. Aga elu on niimoodi, et igasugused muud huvitavad asjad tulevad, unustad ka omad eelmised tööd ja siis ma hakkasin noh, nagu mõtlema, et kas ma siis tõesti nii palju olen neid teinud, hakkasin lihtsalt nagu filmilinti kerima ja meenutama, mõni asi tuli meelde, mis oli nagu südamelähedasem film aga mõned jäidki kusagil tahaplaanile. Noh, nii see on jah, ja mulle veel seal öeldi niimoodi. Ja Kohtla-Järve üks minu kolleeg ütles, et taeva Genelt saaled küll imeinimene, kuidas, võib-olla 32 filmi ka, noh, nii ta oli jah, sest et Mikuma instituudi lõpetasin, siis ma ju läksin Tallinnfilmi tööle ja see tööle minek oli ka täitsa üllatus. Sest et kui ma diplomitööd tegin, siis kunstiinstituut, noh, ta oli väike, nagu ta oli. Ja siis filharmoonia oli nii lahke ja andis meile kaks ruumi. Mina sain esimesel korrusel selt külje peas läks uks sisse ja sain omale ateljee ja seal siis oma diplomitööd hakkasin ette valmistama. Ja muidugi tore oli see, et mina sain väga hea muusikalise hariduse seoses sellega, kuna läksin lihtsalt trepist ülesse, see oli teisel pool piletikontrolli, läksin trepist ülesse ja õhtuti istusin rõdul ja kuulasin muusikat. Ja ma pean ütlema, et see oli väga minu jaoks niisugune suur elamus. Noh, noorest peast nagu eriti ei tegelenud selle tõsise muusikaga ja aga see oli selline minu jaoks väga hea. Ja siis peale selle sain ka veel teatrietendustel käia, Estonia teatrietendusel, kusjuures ma õppisin ju teatrikunstnikuks maali fakulteedis ja siis meil nagunii oli meile ettenähtud kontrolletendused olid siis me olime kolmekesi, kes me õppisime teatrikunstnikuks ja siis, kui oli control etenduses me nägime kõik need etendused ja ma pean ütlema, et seitse aastat ma nägin kõiki Estonia etendused ära ja filharmoonias diplomitöö ajal lihtsalt istusin ja kuulasin muusikat, kas oli meeskoori kontsert või oli siis ma mäletan, Saaratolohhaanova oli vist üks lauljanna siis olid igasugused sümfooniaõhtut ja see oli väga minu jaoks väga hea stuudium ja mis teemal oli diplomitöö? Diplomitöö ma tegin Evaldava Vikerlased ja millegipärast eriti nagu nad ei tahtnud seal õppenõukogu seda teha, aga ma ei tea, ma ikka surusin selle läbi ja tegin selle. Ja siis Voldemar Haas olis minu juhendaja, tema oli Estonia teatrikunstnik ja seal ma siis tegin diplomitööd, muidugi ma pidin koguma materjali, siis ma sõitsin Tartusse Rahva muuseumisse seal uurisin siis igasuguseid vanaaegseid, neid ürikuid ja lugesin palju ja ühesõnaga eeltöö on alati väga suur ja väga oluline, et teha need dekoratsioonikavandid kostüümi kavandit. Nii et siis selle diplomitöö ma seal koos selle filharmoonia muusikaga siis tegin ära, kas see jõudis ka lavale ei seest ega üliõpilasele ju keegi ei anna. See jõudis lavale, aga seda tegi Voldemar Haas, kujundas Evaldava. Aga seoses sellega siis ajalehes vist kirjutati, et üks diplomand teeb diplomitööd Eevaldava Vikerlastest ja siis tuli minu juurde instituuti üks ora proua ja tutvustas ennast, ütles tema Friida rukki ja ütles, et tema on Eevalt haavaõde. Ja siis ma sain temaga sõbraks, ta kutsus siis enda juurde, kinkis mulle Evaldava foto autogrammiga ja rääkis Eevalt haavast ja, ja tema abikaasast oli lauljanna iidol Iida loo. Ja siis see näitas neid fotosid ja rääkis seal tavanoorusest ja, aga muidugi kahju ta noorelt, siis Surju. Kas diplomitöö jäi ainukeseks muusikaga seotud kujunduseks? Tegelikult jah, sest ega muusikalisi filme ma tegin küll ühe muusikalise filmi, selle nimi oli uksed, kus oli Eesti kerge muusika, kus siis laulsid Els Himma ja Uno Loop ja Heidy Tamme ja, ja kes seal siis oli, see oli siis küll sihuke muusikaline film Eesti kergest muusikast. Aga filmitöö algas teil ju tegelikult Eesti ühe esimese ja väga populaarse filmiga vallatud kurvid? Jah, vallatud kurvid küll, aga enne seda ma tegin ikka assistendina ka. Sest kui üliõpilane alles lõpetanud ja tuleb tööle ja ma õppisin ju teatrit, ma ei õppinud juht filmi kunstnikuks. Ja siis väga hea oli see, et assistendina ma nägin siis Peeter Linzbachis oli kunstnik-lavastaja esimese järgu kapten, see oli venekeelne film, kus oli Vene režissöörid ja veneoperaatorit ja vene näitleja. Ja siis ma lihtsalt selle olukorraga tutvusin, kuidas filmi tehakse, mis filmimaailm üldse on ja see minu tööletulek oli üldse kummaline Tallinnfilmi. Mina olen seal filharmoonias ja teen oma diplomitööd ja kaks meest tulevad sinna sisse, üks kaks härrasmeest, üks ütleb, et mina olen Tallinnfilmi direktor, Danilo vits on minu nimi ja temaga kaasas oli Mosfilmikunstnik. Miltsin oli ta nimi, mis on meelde jäänud ja tulid vaatama minu töid ja ütles, oi, väga hea, et teete dekoratsioone, teete kostüüme ka, et kas te ei taha Tallinnfilmi tööle tulla? Ma ütlesin, et ei, et mul veel pakutud midagi ei ole, aga ma ise mõtlesin, et võib-olla ma lähen Vanemuisesse teatritega tegema ja, ja siis ta ütles, no mõelge, mõelge hästi ja et tulge siis, öelge, kas te tahate tulla filmistuudios ja siis ma jäin mõtlema, ega filmist suurt midagi ei teadnud ju filmitegemisest ja siis oligi nii, et otsustasin filmistuudio kasuks. Ja nii saigi minust siis filmikunstnik ka muidugi ealid see, et meil oli kunstiinstituudis maali Facol teed, aga meie tegime kolmekesi, kes me olime, tegime kompositsiooni, pidime tegema siis teatrilavastustes, mäe Tšehhovi tegime ja Rannetti tegime mäletagi enam nende nimesid. Nukuteatri jaoks tegime nagu tööd, maalijad tegid, siis maalisid kompositsiooni ka meie tegime nagu teatri jaoks, aga maal ja joonistamine, see oli meil koos maalijatega, nii et tänu sellele sai siis ka selle maalihariduse. Ja peale selle oli meil veel sellised erialad, olid teatriajalugu, Alberti üksi, luges meile teatriajalugu, siis oli meil etnograafiakostüümiajalugu Natali Mei. Väga huvitav inimene oli väga huvitav, õppejõud luges meile ja siis oli meil Panso, luges reisi põhialuseid. Ja see töö siis käis meil siis eksam nagu eksamid nagu ei olnudki. Ja siis Panso palused, võtke nüüd üks kaust ja kirjutage elust, mida te näete elus huvitav inimene või huvitav sündmus või mingisugune, et kirjutage oma elust igasuguseid nähtused ja siis ikka kirjutasime ja siis ta luges selle läbi ja kirjutas siis alla, et arvestus tehtud, kirjutas ja teil on head silma. Mul oli ta veel alles tükk aega see kaust. Ja siis peale selle on meil oli meil veel joonestamine ja see oli ka väga hea, sest et kui ma hakkasin tegema filmideklaratsiooni kavandeid, ma ju tegin, pidin projekteerima, ma pidin tööjoonised tegema, pidin detailjoonised tegema. Nii et see oli ka hea, et see õppeaine oli joonestamine. Aga lähme nüüd nende filmide juurde tagasi, et et vallatutes kurvides olite siis assistent kunstniku assistent, aga sealt saite sellised võimsad tuleristsed järgmisteks filmideks, kas oli nii? Ja mina läksin Tallinnfilmi tööle siis, kui juunikuupäevad olid juba filmitud ja kehtiv viimast episoodi oli see pidu juunikuupäevadel, kus on see seltskond koos ja kõik võtavad seal napsu ja peavad pidu. Ja siis mind saadeti sinna, et mine nüüd, vaata kuidas filmi tehakse. Esimesed päevad, kui ma Tallinnfilmi tööle tulid, need seda vaatasin pealt ja vot siis oli esimese järgu kapten. Hakkas film, see oli esimene laiekraanfilm üldse Eestis ja selle operaatori juuli kun Mosfilmist, kes siis hakkas seda laiekraani Eestis juurutama ja kunstnik-lavastaja oli Peeter Liisbart, mina olin assistent, selle filmide, aga muidugi mul oli väga palju tööd, ma tegin need tööjoonised, dekoratsioonide, tööjoonised, detailjoonised, ühesõnaga sain väga hea kooli. Nii et Peeter Lints ütles, tee aga teetööd, see on sulle kõik vajalik. Ja pärast seda tulid vallatud kurvid. Peeter Espak kõrvale ja tegin ka seal ikka rohkem, kui tegelikult asitõendil oleks vaja olnud, see oli kõik väga hea õppetund mulle ja pärast seda oli film kutsumata külalised, see oli spionaažilugu, kuidas Eestisse tuleb üle piiri Nõukogude liitu tulevad üle piiri siis mingisugused mehed, ma mäletan, et seal mängis Rein Aren ja siis mängis mandri ja mandri oli just siis tulnud Siberist vanglast, siis oli tema esimene roll üldse filmis kui näitlejana. Ja vot seal ma olin kunstnik-lavastaja seal ma tegin seda iseseisvalt kõike tööd ja siis, kui vallatud kurvid oli üle liidu suure menuga läinud, siis tekkis venelastel selline idee, kuna ameeriklased avastasid või leiutasid sellise võimaluse teha panoraamfilm, kus on kolm kaamerat, kolm optikat ja mis siis haarab kogu selle panoraami ja siis venelased tahtsid teha, et kuna ameeriklased teevad mingisugust panoraamfilmi ja nemad siis Kaliningrad tehase, siis töödeldi välja selline kolmeoptikaga kaamera ja hakkasin siis otsima, et mis filmi teha, ja siis kellelgi tuli idee seal Moskvas vallatud kurvid, et seal on mootorsport, seal on ilus Tallinn, seal on meri, seal on ilusad inimesed, teeks sellest esimese Nõukogude Liidu panoraamfilmi ja vot nii tuligi üllatus ja, ja siis kutsuti mind juba selle filmi kunstnik-lavastajaks. Selle filmi pealkiri sai natuke teine, ohtlikud kurvid, selle nimi oli ohtlikud kurvid. Aga näitlejad olid kõik need sama, Terje Luik ja Rein Aren ja harilyeeppinud seal kõik olid näitlejad samad. Ja ka muidugi seal tuli hoopis teistmoodi kujundada seda, kuna ta oli laiekraan, kõik need paviljonid pildi hoopis teistmoodi projekteerima, ruumid pidi tegema hoopis teistmoodi. Ühesõnaga, see oli väga raske ja väga keeruline asi seda Me filmisime Moskvas ja siis ma tegin dekoratsioonikavandid ja tööjoonised ja seal siis Moskvas Mosfilmis oli väga hea arhitektuuribüroo, kus siis tihti need need detailjoonised, Nemad tegid seal detailjoonised ja seal me ehitasime siis need paviljoni, kuna meil Tallinnfilmis oli nii väike paviljon, ei oleks sinna midagi saanud ehitada. Ja siis põhiliselt Mosfilmis me filmisime. Ja muidugi kõik need välisvõtted olid Eestis Tallinnas. Kas see film sai sama populaarseks, kui olid meil siin vallatud kurvid ja see film sai väga populaarseks, film näidati Prantsusmaal? Saksamaal, kus veel oli, ma ei mäleta, igatahes ta Euroopas käis ja Pariisis talijooksnud ikka vist ma ei tea, kaks kuud või midagi niimoodi. Ja Julius kun, kes oli selle filmi kaasrežissöör, ta näitas prantsuse ajakirja, kus olid siis fotod nendest näitlejatest, aga kui filmi reklaamiti, siis alati pandi need fotod, näitlejate fotod ülesse ja filmitegijad, režissöör ja operaator ja kunstnik ja siis mind oli pandud siis Eve Kivi, Terje Luik ja mina siis, ja siis üks rida oli siis, kus olid siis režissöörid ja operaatorid ja siis jäi niisugune mulje, et sa oled nagu oleks olnud näitleja tegelikult filmilavastuskunstnik hoopiski, nii et see edukalt Euroopas jooksis küll. Aga nüüd oli niimoodi, et sellest oli 60 aastat tagasi ja see film Moskva arhiivis leiti seda üles osaliselt filmi alguse karpe ei leitud ülesse ja seda midagi restaureeriti ja pandi kokku ja ja nüüd Tallinnas näidati aasta tagasi muidugi kutsuti meid sinna Terje ja Eve, Kivi ja Terje Luik ja mina, ja kes seal siis veel oli? Kes veel elus on, ütleme nii. Aga ma olin väga wet on, et see filmi algus oli kadunud, siis seal oli, vahepeal oli ka mingid lõigud olid kadunud ja värve muidugi ei olnud enam. Sest ma nii töötasin selle koloriidi kallal, ma mõtlesin välja, et noh, et kõik sobiks, et nüüd taust, et need ruumid ja kostüümid, kõik nad omavahel sobib ja me tegime ju sportlastele kõik ehtsast nahast uued mootorrattakostüümid, need olid ehtsast nahast, need olid värvilised, helesinised ja punased, Evel oli sinine, Terjel oli punane rein areenil oli vist mingisugune igalühel, olid ikka sellised ilusad värvilised motospordikostüümid, kiivrit ja kõik lasime ekstra selle filmi jaoks tehases, raha oli palju, öeldi, et raha, ärge mõelge, tehke mida tahate. Ühesõnaga ma võisin teha kõike, mida tahad ja siis me tegime mooto, praeguse filmikunstniku unistus, täiesti täiesti. Ja siis me tegime mootorratastele kondlid, mina siis joonistasin kondlid ja kondlite peal siis need triibud kas siis valge või roheline vastavalt kostüümi mootorspordikostüümid olid siis need kondlid ja need olid nõukogude liidus esimesed Mootorratastel kondlik. Ja pärast seda siis hakkaski Moldova sportlaselt kasutama kondleid, noh, Moskvas meil oli ikka väga hea teha Mosfilmis. Siis no me olime ikka noh, nagu Sovetski saapad nagu õeldi eurooplased ja siis, kui ma selle viimase deklaratsiooni ehitasin, selle banketisaali ja siis ma ikka väga kaua mõtlesin ja töötasin selle kallal. Sellises seinad olid niisuguseid hele türkiissinine ja keskel oli siis ümmargune baarilett mis oli musta klaasiga kaetud musta klaasiga kaetud, üleval trippusis terve grupp valgeid lampe ja moodustas sinise ja musta ja valge koloriidi ja põrand oli siis tehtud niuke meresinisega ja oli klaasist. See oli nii fantastiline klaas, põrand oli ja kõik siis need näitlejad olid taga ilusates kostüümides, mehed olid mustades ülikondades. Daamidel olid kõik need tolleaegset puhevil ilusat seelikut ja väga ilusad kostüümid ja siis. Ma näen Mosfilmitootmisalajuhataja oliks korealane, kelle nimi oli timm, korealased vist ongi kõik kinni. Ta väga hästi suhtus meisse ja aitas meid igatepidi ja me olime väga lugupeetud ja armastatud grupp seal Mosfilmis. Ja siis ta saatis siis kunstnikud, minge vaadake mind, vaadake, kuidas Euroopat teha. Ja siis tuli, tuli siis Mosfilmikunstnikud vaatamas seda meie, seda viimast dekoratsiooni kusse ballisaal oli. Nii vali see ohtlike kurvidega, aga muidugi talv väga raske, ma mäletan, ma istusin Moskva hotellis ja tegin neid tööjooniseid ja ma pidin projektsiooni tegema, mul olid need kaameranurgad, need olid kolm, aga kaameral on ju erinevad, kas siis 38 45 või kraadi ja siis ma pidin välja joonistuma kõik need proportsioonid, kuidas siis ruum paistab läbi optika ja siis ma vahepeal nutsin täitsa. Ma olin nii hädas, nutsin ja aastuses ja kiire ka ja siis ma mäletan kiisk ja kun ja käisid siis hotellis, tõid mulle viinamarju ja ja igasuguseid häid asju, kooki ja šokolaadi ja hoidsid mind ikka ilusti, töö saaks tehtud, aga väga tore oli. Väga, väga vaba oli, nii et mul on Mosfilmis jäänud väga head mälestused, aitasid meid? See filmide nimekiri on siin väga pikk, aga millised neist on nüüd veel eredamalt meelde jäänud? Siis oli jalgrattataltsutajad, kus oli jalgrattasportlasest, oli film Selga värviline film, seal mängisid vene näitlejad seal Larissa Kultšenko oli seal peaosas Dali ääretult tore ja väga lahke ja väga ta ei olnud üldse staar, nagu noh, räägitakse talistaraga, tuli väga, väga tore, ma elasin temaga hotelli 100 ütlused, läheme kahekesi kokku, et ma ei taha üksi olla ja see oli ka omamoodi huvitav, aga noh, film isegi nagu eriti ei hinnatud seda kõrgel tasemel. Siis oli siin veel rida filme. Null kolm oli arstidest üks film siis oli supernoova, mis filmisime Tõraveres observatooriumi, see oli nagu tähed igatahes oli filme siis see oli huvitav ja siis ma käisin öösel, palusin, et ma tahan ka minna vaatama Tähetorni taevast ja tähti vaatama ja Lauri, ma ei mäleta ta perekonnanimi, kes oli seal üks teadlane, kes meil siis konsulteeris. Siis oli tütarlaps mustas, see oli väga tore teha matsirannas, seal mängis üks leedulanna peaosa, Inessa koppelmann oli ta nimi vist seega niukene, lihtne, armas noh, ja siis, siis on hullumeelsust, mis on minu lemmikfilm tegelikult? Kiisk, režissöör selle hullumeelsusega oli jah, selline lugu, et Viktor Loorents, lätlane kirjutas selle stsenaariume ja ta pakkus seda läti filmistuudiosse, aga nad ei, ei võtnud seda millegipärast ja meil ka ei tahetud seda eriti nagu ma mäletan, et kunstinõukogu oli Lennart Meri oli eriti selle vastu talitoimetaja. Aga ta oli kirjutatud stsenaarium kuidagi niimoodi, et noh, et sõjaaeg ja sõda ja hullumaja patsiendid ja kuidagi jättis niuks sünge mulje ja noh, esialgu see stsenaarium, aga siis kiisk ikka väga tahtis teha ja mina tahtsin ka teha. Ja siis ühesõnaga mina keerasin kuidagi selle asja hoopis teistpidi niimoodi, et see haigla territoorium, et see on mingi vana maja, mingisugune hea turvaline koht. Seal on inimesed on kaitstud, aga väljaspool on sõda. Ja niimoodi siis ja juhtuski nii, et ma olin kunagi instituudi ajal käinud Alatskivi lossis ja siis sõitsime sinna ja kohe meeldis Alatskivi loss ja seal oli õnneks aed ka veel müür oli, siis jäi miks selle juurde ja siis kuidagi ma ehitasin üles selle nagu kontrasti peale musta-valge peale, et see haigla on, territoorium on kaitstud, turvaline helevalge, inimesed on heledates riietes, aga see, mis on väljaspool seda väravate, seda müüri, et seal on sõda, kaos, inimesed hukkuvad ja ühesõnaga nagu seda ikka. Ja vot see oligi see film, kus ma sain teha seda, mida ma tahtsin. Ja sellepärast ta mulle ongi nii väga tähtis ja armas, et ma seal sain teha kõike kuidagi ma ise nagu pöörasin selle asja teistpidi ja see meeldis kiisale ja operaator oli toole sabalotski Venemaalt, kes õnneks oli väga-väga hea operaator. Tal oli ka nii palju ideid ja ta leidis ka nii palju huvitavaid võttenurki ja, ja meil oli suurepärane koostöö, nii kiisk tooja, sabalotski ja mina. See film on mulle kuidagi jäänud väga armsaks ja muidugi kiisale kaagiski alati ka rääkis, kuid tuli juttusid alati, rääkis hullumeelsusest. Nii see oli see film, et see pakkus niisugust loomingulist eneseväljendust ja jah, see oligi niooditalis stiilne, seal kuidagi oma nägemuse, oma stiil ja täpselt operaator samuti. Tal olid ka nagu vari ja valgus ja alati leidis sellised huvitavad nurgad ja kontrasti ja ja väga hea. Vaat siis tulebki pärast hullumeelsest. Oot, tulin selline filmi inimesed sõdurisinelis. Ma ei mõelnud kunagi, et ma hakkan nüüd tegema mingit militaarset, mingit sellist filmi, aga Jüri Müür käis mulle kuidagi peale ta hirmsasti. Tule ja tule, ma ütlesin, ma ei tea midagi sõjariistadest, ma ei pea tankidest, ma ei tea mitte midagi nendest. Ja kuidagi juhtus niimoodi, et ma ikkagi hakkasin seda sõjafilmi tegema, siis ma pidin uurima täpselt, millised olid saksa tankid, millised olid vene tankid saksa tank, oli mingi TS 42, siis venelane, kui oli mingi saksal, oli vist pantservenel oli, ma ei mäleta, igatahes sai uuritud ja meil oli siis konsultant, oli Liitoja, ma ei tea, kas major Vistamis hauas teda oli ja tema oli konsultant ja siis anti siis materjali, kusagil sai uuritud neid sõjariistade kohta ja, ja millised olid need Saksa tankid venedandilt? Vene tankidest ehitasime ümber, tegime vineerist, siis uue kere ja torud, siis võeti maha saksa torud, saksa tankitorud olid lühemad ja teistsugused ja ühesõnaga sellega oli väga-väga palju tegemist sisse Siber, kulli, kus eestlased siis ela, olid seal Sibergulis, kui Eesti korpus loodi ja siis Kolga metsa ehitasime, siis selle võeti seal osa puid maha ja ehitati need muldonnid ja ja sellega oli ka vaja ikka uurida materjali, milline ta oli tol ajal seal siberis. See jah, see film oli raske, aga noh, nii ta oli, aga Jüri müüri esemega meeldist paugutas kogu aeg sai jälle mõne püssi kätte jälle paugutas. Ja seal olid siis kõik noored eesti mehed, näitlejad olid seal siis on siin, mida ma olen siin teinud tuulevaikus ja tuuline rand, Kalju Kiisa, aga see oli Kaugatoma ehitamisest Aadu Hindi stsenaarium, tuuline rand ja siis laeva ehitamine ja nüüd mul tuleb meelde, et ma olen oma elus kolm laeva filmi jaoks ehitanud sellegi Kaugatoma siis verekivi jaoks oli lae, kus siis need sinna karile sõitis. Ja see kolmas laev, Reigi õpetaja seal oli niimoodi, et ta oli nagu Reigi õpetajal oli nagu ei olnud terve laeva tali nagu pool laeva tehtud laeva nina ainult oli. Ja täpselt samuti siis sellel verekivi seal oli ka sel ajal tehtud ja ta ei olnud ka terve laev, vaid ta oli ka niimoodi nagu poollaev. Ja sõitma ei saanud minna, sellega ei saanud seeli toad. D 535 oli verekivi sündmused ja see laev oli Santa Maria, mis oli ehitatud 1480. Ma sain need meremuuseumis, need tööjoonised ja selle järgi siis laev ehitati, ma mäletan, üks läti kunstnik palus minu käest veel neid tööjooniseid nende mingisuguse filmi jaoks. Aga siis nagu tuligi Uku aru, kus Leida laiusega Yoko aru oli, väga armas film, tegelikult assi ma mäletan, me Leida jäis rezisstsenaariumi kirjutama ja meie läksime siis otsima ikka iga filmi jaoks on niimoodi, tuleb minna ja sõita ja otsida ainult filmimiskohad ettevalmistusperioodil, nii et terve Eestimaa on läbi käidud, kõik need lossid ja kõik need väikesed linnad ja mererannad ja kõik on läbi käidud filmi jaoks. Siis leidsimegi Aegviidu metsa, seal oli niuke jõgi ja siis oli niukene ilus kallas, aga seal oli kuusemets ja siis. No see oli vene ajal siis kuulus kõik riigile ja siis leppisime kokku, seal oli metsaülem, oli saar, oli ta nimi üks väga tore mees, siis oli niimoodi, et ta oli Filmsis, ostis ära ja siis kusagil Paide 20 puud lihtsalt võeti maha ja siis siis kui ma läksin sinna kevadel, see oli kohutav, siis see oli kõik need kännud olid ära viidud kõik õlis segamini paisatud, see muru seal ja siis sai seda pinda seal kohendatud ja kõik tehtud ja ühesõnaga ikka väga raske oli ja siis ehitasime sinna selle Uku Aru talu selle koha peale ja ait ja saun. Tal oli niimoodi ehitatud, et, et tagant siis oli avatud ja siis sai ka seest filmida, inimesel käisid seal ekskursioonil vaatamas ja, ja imestasid, et nii vana maja, aga see oli kõik uuest materjalist hakad, alli, kõik vanaks tehtud, me selleks ju kasutatakse pentsi ja värvi ja, ja laastukatused raiuti kõik otsad katki ja värviti ära ja ühesõnaga uuest mana tegemine seal on omaette kunst ja kivid, veeretasime aia, tegi me sinna ja sauna ja aga ajaloolised filmid nagu näiteks verekivi või Reigi õpetaja. Kas ajalooliste filmide ettevalmistustöö on ka pikem ja on küll ja, ja väga palju peab uurima ajaloolist materjali, tolle aja olustikku välja joonistuma, kui on võimalik lugema raamatuid selle ajastu kohta, nii et see töö on väga põhjalik nagu Reigi õpetaja ja prekivi, aga mulle väga meeldis teha ajaloolisi filme, ma oleks veel rohkem neid teinud. See oli huvitav, juba, see ettevalmistusperiood oli huvitav, sa kuidagi lülitad ennast sellesse ajastusse verekivid 1535 see sündmus ja 100 aastat hiljem siis Reigi õpetaja, nii et see oli omamoodi huvitav Reigi õpetaja, me otsisime neid kirikuid ja võtteplatsid, kus saaks seda Reigi õpetajat filmida mererand ja, ja siis tulime otsusele. Ei Me ehitame üles selle kiriku, ehitame kirikumõisa ja matsiranda sinna matšerlane lähedale, siis oli niisugune mererand ja kus oli kõrgele üles läks niuke mägi kõrge kallas ja sinna sai siis kirik ehitatud, noh see oli ka oma Te väga raske ja põnev töö. Ühesõnaga ma pidin nii välja ei joonistu nii palju materjali tolleaegsete kirikute kohta, milline on siis kantsel, milline on siis Al tar istmed, millised on ja et talimaakirik siis ta pidi olema natuke lihtsam, kui need ütleme, kotiaegset linna kirikut ja see kirik sai ehitatud ja see oli fantastiline. Ma ise ka mõtlen, et see oli omamoodi täitsa niukene ränk ettevõtmine ja kirikumõis sealsamas mererannas siis elumaja, ait, siis laut ja veel mingisugust abihoonet ja sinna siis isegi sai õunapuid istutatud sinna mereranda ja sinna kiriku juurde siis. Mul tuli niisugune mõte, et, et oleks ohvripuu, et kus ma selle leiaks vaid kuidas seda saaks. Ja siis oli kusagil ei vist üks 30 40 kilomeetrit eemal üks tohutu vana puu, mis oli juba surnud ja siis selle puu kaelatised üles ja toodi siis sinna kiriku ette ja see on seal kiriku ees oli, kus siis need lindikesed rippusid, kus siis neiud panid oma palved sinna puule, et anna mulle hea mees näiteks. Ja seda Reigi kirikut sai seest filmida ja väljast ta oli ehitatud niimoodi seest pingid, aga need pingid olid väga lihtsad, need olid niisugused tahutud pool palgid ja naiste pool ja meeste poolt siis ja nii väikeste seljatugedega ja see altar oli siis iga noh, kõrgemal kusagil. Aga ta oli kuidagi kõige lihtsam maa kiriku moodi. Ja oli ka torn ja trepp läks üles siis kellatorni. Ja sa käisid ikka väga paljud inimesed ekskursioonidega vaatamas. Taevane arm, et kirik on ehitatud nii seest kui väljast, sein oli krohvitud, kõik niimoodi, nagu oleks kivikirik ja siis mõis seal all. See oli ka omamoodi nii palkidest tehtud, aga poolpalkidest loomulikult ja ta jättis niisuguse palkmaja mulje ja sisustus oli mööbli, ma lasin teha toolid ja voodid ja lauad ja kõik tihti ekstra filmi jaoks, sest ta on ajalooline film, meil ei ole kuskilt võtta sellist materjal täpselt nii nagu kirikus, altar ja kantsel. Ja ajaloolise filmiga on jah, tööd on väga palju ja ta peab olema tõepärane ajastu tõepärane, et sa jääd uskuma, et jah, et see on tõesti mitusada aastat varem. Kui palju ühe sellise filmi ettevalmistamine ja kogu see protsess võib aega võtta. No ajaloolise filmi puhul muidugi läheb kauem aega juba see ettevalmistusperiood on pikem ja kui on suured ehitused, no ütleme näiteks nagu verekivi, kus ma tegin Kolga randa, ehitasin terve vana Tallinna üles Tallinna värava ja seda ikka mõtled tükk aega otsid materjali igalt poolt arhiividest, vanadest ajaloolistest materjalides, otsid siis teed eskiisid, siis sa pead tööjoonised tegema ja siis veel ehitamine, see võtab ju aega, selliste suurte ehitistega on ja ikka väga keeruline, väga raske. Verekiviajal oli ju Tallinna-Harju värav ja mis olid tõesti tõepärane, sest et mind aidati. Ma sain ajaloolist materjali ja ma sain selle Harjuvärava kohta täpsed joonised ja andmed ja need me ehitasime sinna Viinistu edasi natuke maad mereranda, terve Tallinna vanalinna harjub ära siis siis väravid teine välisvära sisevärav ja siis veel majad, seal oli neid fassaad, oli vist või neli-viis või midagi, nii. Ja Harjuvärava sisepind ju kaeti kõik ehtsate kividega. Seal, kus toimub siis üks Külli pea maharaiumine ja see värav, välisvärav, see oli ehitatud täpsete jooniste järgi, seda väravad tõsteti üles ja lasti alla ja ta oli ikka metalliga tehtud. Kõik need sepanaeltega, need sepanaelad niimoodi käsitsi tehtud valasi peal sepanalat, see oli suur töö ja see oli imetlemisväärne inimesed käisid vaatamas imestamast, seda terve Tallinna linn on, siin harjub ära, on sinna üles ehitatud, et filmis on see kõik näha. Siis oli üks põnev film, mida ma tegin, must nagu mina ja seda me filmisime. Tõnis Kask oli režissöör ja see oli kesktelevisiooni objetiniini ekraan, tellimuse ja seda me filmisime Krimmis elasime Jaltas ja see oli väga vahva ja tore suvi oli ja peaosa mängis üks leedulane ja see oli vahva ja seal laadal terve suvi Krimmis. Aga siis ma tegin veel tööd sakslastega, see oli juba nüüd eesti ajal, see oli filmistuudio profoobis, kes näitab televisiooniski praegu oma toodangut ja seal ma tegin kostüüme ja see oli sakslastest, kes olid elanud Krimmis ja kes oli küüditatud Siberisse ja nende sakslaste elust oli see film. Ja see oli huvitav, sest sakslastel on ikka hoopis teine see töö, kui tal kõik kõik oli täppine. Sa pidid täpselt teadma, mis on homme, millised kaadrid kõik oli täpselt ette valmistatud ja ikka väga hea oli sakslastega töötajad samuti ma võin rääkida selle punase viiuli kohta, mida me ju Saksamaal filmisime. Me filmisime osa muidugi Eestis ka, aga paviljonid me tegime Saksamaal, filmisime defas stuudios ja ka tänavat ja kõik filmisime seal. Ja siis kohe sõitsime sinna kolmekesi sinna Tehva stuudiosse lepingut tegema. Seal Defa stuudio direktsioon kuidagi suhtus meisse niimoodi. No võrdlemisi nii jaheda. Ja siis, kui me siis istusime laua taha ja tuli välja, et me kõik kolmekesi räägime ka saksa keelt mingil moel, siis oli hoopis teine vastuvõtt oli ja siis nad pärast rääkisid, et Aswabašteeni oli üks venelaste film, mida nad Saksamaal filmisid ja nad ütlesid, et nad olid väsinud ja tüdinud sellest Moskva filmigrupis ja siis üht-teist, aga teie olete hoopis teistsugused, te olete nagu meiegi, samas leidis nii, et Saksamaal oli väga-väga head tööd teha. Kõik oli täpne, kõik tehti hästi, mina sõitsin üksinda, siis sinna uuesti oma dekoratsiooni, kavanditega ja oma tööjoonistega. Ja siis mulle anti assistent sakslanna, kes siis seal aitas ja siis täpselt samuti nagu Mosfilmis oli seal ka arhitektuuribüroo, kes siis kõik need lahti joonistas, need minu kavandid, nii et alles mus ornung said, kõik peab Saksamaal olema korras ja täpne. Elutöö preemia saite te filmikunstnikuna kunstiinstituudi lõpetasite teatrikunstnikuna, aga teie kodus on igal pool maalid, nii et tegelikult olete te maalikunstnik ja muld diplomi. Peal ongi kirjutatud maalikunstnik. Teatridekoratsiooni oli siis nagu see haru, mis siis maali pakulteedis või siis juurde õppida. Ja praegu siin 86 aastasena Lihulas maalitades siiamaale iga päev. Ma olin ja ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus maalida, siis ma ei kujuta ette, kui ma olen nii vana, mida ma teeksin, vahiksin lakke või? Või, või kooksin siis varraste peal midagi, seda ma niikuinii teen. Aga see on jumala õnn, kui inimesele on antud mingi anne või, või ütleme, oskus midagi teha ja, ja eriti kui sa oled nii vana nagu mina olen, siis see ongi. See päästab mind, sellisest ei lase vanaks saada, jah, täpselt see seilase vanaks saada, nii et kui ma maalin, siis maika Glen, kogu aeg ja siis ma panin muusika mängima, siis mul mul on hea plaadikogu, siis ma panen vastavalt meeleolule, mida ma maalin, ma olen siis mingisuguse plaadi oma lemmikuid kas siis Nana mus kuuri või näiteks või, või Saarapray Ta oli ju ei või hoopis panen kriidi või, või panen siis Vivaldi või vastavalt meeleolule. Nii et ma olen rahul oma eluga ja ja ma mõtlen ikka niimoodi iga päev, mis on antud, et see on ikka kingitus iga päev, mis sulle on antud, õhtul mõtlen, oh jaa, Delaware päevakene on möödas, et kõik on hästi. Tegelikult te olete Võrumaa tüdruk, kuidas seal maakohas see kunsti on esile tuli. Mismoodi teist üldse sai kunstnik? Ma ei tea, ma sündisin Antslas ja käisin koolis Antslas ja keskkooli lõpetasin Antslas. Aga isa tegi tuši jooniseid, see oli jah, ma mäletan, lapsena, need olid tal ära peidetud kirjutuslaua sahtlis tekitusi, jooniseid, niuksed, natuke niukse, fantastilisi ja järelikult tal ikka oli mingisugune oskus ja tal oli huvi, kui kunsti vastu näed, seal on praegu väga kunstiajalugu, mis on minu isa muretsenud, siis seal on saksakeelsed kunstiajaloo raamatut näed terve viis tükki ja temal oli huvi kunsti vastu ja ja ta soodustas. Kuna ma olin väike laps, siis ema rääkis, et ma siis olin mingisuguste pliiatsite tapeedi peale joonistanud ja siis mulle osteti plokk. Kui isa käis välismaal tõimule terve suure karbi värvipliiatseid, mis oli niimoodi, et mis sai nagu lahti võtta, siis oli mitmekihiline niisugune Saksamaalt. Igatahes mulle toodi need värvid ja mul soodustati lihtsalt. Ja kui ma kooli läksin, siis oli niimoodi, et siis oli moes, et lastel olid salmikud, nisukesed salmikud ja siis anti üksteisele siis sina salmikesi sisse kirjutada ja minule alati anti neid, et ma joonistaksin, et ma ikka joonistaksin ka sinna midagi. Ja niimoodi ma siis tegelesin sellega ja siis minu joonistusõpetaja nagu soovitas, et mine õpikunsti ja meil oli veel joonestamine ka keskkoolis oli tol ajal tänapäeval vist ei ole, oli joonestamine noh, et kuna ma seda joonistamist kah nagu hästi tegin ja, aga joonistamist muidugi ei olnud, ainult joonestamine oli ja siis kuidagi nagu ise ka väga tahtsin, tahtsin ja ma siis tellisin igasuguseid ajakirju, kus on kunstist ja ja ikka lugesin seda väga kunstiajalugu ja ikka ikka nagu valmistasin ennast ette, et ma ikka tahan hirmsasti kunstnikuks saada. Ja siis ma sõitsin Tallinnasse eksamitele. Ja muidugi oli üldse nimed üldse Masina kooli sisse sai, sest kui mina astusin 50. aastal lõpetasin keskkooli 50. aastal läksin sinna eksamitele siis esimest korda võeti kunstiinstituudis vastu üleliidulisi üliõpilasi, kes tulid Moskvast ja paljud tulid Kaasanis täidis. Karmašov tuli Kaasanis ja nemad olid lõpetanud kunstikooli kunstikeskkooli. Aga meie ju, kes me olime seal kolmekesi? Kolmekesi Me saime sisse, aga meid oli 12, kes eestlasi, kes jäid kahjuks ukse taha. Meil ei olnud ju veel haridust, kunsti eelharidust ja no igatahes, me keegi ei lootnud üldse me sisse saame ja lihtsalt läksime, järgmine tegime eksamid ära, meil oli siis joonistamine, maalimine, kompositsioon, vene keele eksam. Ja kirjand oli vaja kirjutada. Ja me ei lootnud ja siis läksime hommikul vaatama. Ja nimi oli kirjas, mul oli koht pea. Rein Raamat, mina ja, ja teleSildma saime siis kolmekesi ja väga palju head tuttavad, kellega ma hiljem jäi sõpradeks, kes ei saanud kahjuks siis kunstiinstituuti. Aga vene poisid neid oli 10, kes siis astusid osa graafikasse ja siis maali fakkuvalt, eriti nii, et meil oli siis jah, niukene poiste seltskond rohkem ja niimoodi siis hakkasimegi õppima ja hakkasime eksameid tegema ja iga kevadel oli vaja teha eksam ja siis mina kohe kirjutasin, et ma tahan teatrikunstnikuks. Ja siis oli kompositsiooni maalijad, tegid siis kompositsiooni lihtsalt lõuendil midagi, mõtlesid ja meie pidime siis võtma mingisuguse lavastusega siis kas siis mingi nukulavastus või mõni teatri lavastus ja siis tegime kavandid, kostüümikavandid, dekoratsioonikavandid, kostüümikavandid ja pidime, tegime ühe maketi. Meil olid kohe sellised kapid, kus oli maketi jaoks ehitades kapid, kuhu me saime maketid ja pidime sellest laastusest maketti tegema, see oli siis nagu meie kompositsiooni eksamitöö. Ja niimoodi läks esimene kursus, teine kursusest, kolmandal kursusel ma jäin haigeks. Siis kui läksime Leningradi noortefestivalile Noorte kunstnike festival oli talv, oli kohutavalt külm, meil ei olnud, me olime nii vaesed, meil ei olnud ju riideid, meil ei olnud ju saapaid ega meil ei olnud, mida. Ja külmetasin ja jäin haigeks ja siis tuli vesi kopsu- ja viidi haiglasse, siis olin haiglas poolteist kuud ja kaks kuud olin sanatooriumis ja siis mul jäi see kursus pooleli. Siiski sügisel hakkasin otsast peale ja siis ma jäin üksinda. Ühesõnaga siis hääl, Panso luges mulle üksinda siis Alberti üksi, kes teatrilugusid, mina kahekesi temaga jälle olin üksinda, nii et siis neljas-viies kursus siis siis ja kuues aasta oli diplonide, ma ei tea, praegu vist nad õpivad ainult neli aastat, aga meie õppisime viis aastat ja kuues aasta diplomid. Mina tegelikult õppisin seitse aasta, Need 50. aastal ma astusin instituuti 57. aastal, lõpetasin instituudis. Kes olid õppejõududest teile kõige olulisemad. Jah, õppejõududest oli muidugi Voldemar Haas, ta oli väga hea inimene. Ta oli rahulik ja sõbralik ja suhtus üliõpilastesse väga hästi. Tema oli siis eriala professor, kes juhendas meil siis seda teatrilavastuste kujundamist. Jaa, Valeriand loik oli maaliõpetaja, kes oli väga aristokraat härrasmees. Teda me kõik väga kartsime ja ta oli väga auväärne ja ja alati kuidagi väga lugupeetud ja tal oli väga uhke ja kena mees ja ja ma mäletan, et ta kutsus meid külla ja tal oli väga palju häid raamatuid kunstiraamatuid ja ta elas seal Instituudi lähedal ühes suures majas. Ja siis ta ütles, et vaadake väga ettevaatlikult neid raamatuid ja need ta suhtus meisse väga hästi, meie pidasime temast lugu ja teda kartsime ka, aga siis kes oli muidugi, Panso oli väga huvitav ja siis juhtus vahepeal niimoodi, et et ma jäin üksinda, ma jäin haigeks. Meil oli Leningradis mingisugune välismaa üliõpilastega festival ja meid viidi sinna ekskursioonile ja, ja vaatasime Leningradi ja pidasime siis pidu, aga talv oli koolivaheaeg oli väga külm oli. Ja misel külmetasin kohutavalt, see ühiselamu oli külm ja ma jäin haigeks ja mul oli kopsupõletik, oli vesi kopsus. Nii et mul olid Need, talvised eksamid olid tehtud. Ja siis märts, aprill ma olin haiglas ja juuni juuli olin siis Otepää sanatooriumis. Need mul jäi see aasta, hakkasin sügisel otsast peale ja siis juhtus nii, et mina jäin üksinda Pansoga. Teised läksid edasi järgmisse kursusel, mina jäin üksinda ja siis antsud tuleb uksest sisse, a 100 protsenti on kohal. Panso jäi mulle lugema üksinda seda rezii põhialuseid ja siis, kui vahel juhtus, siis ta helistas kantseleisse, ta ei saa tulla. Et tulgu ma teatrisse ja siis ma läksin teatrisse. Siis olid proovi mõne näidendi proov ja siis ta ütleb. Istuge sinna ja vaadake, need justkui te järgmine kord tundi tuli ja siis küsis, et noh, mida te nägite, MyStar, vaata sellest, mis te arvate sellest, mis te arvate sellest üldse sellest näidendist ja mis te arvate, kuidas näitlejad seal omavahel suhtlevad, ühesõnaga. Tore, aga mida alati, imestas see kõik lavaka üliõpilased rääkisid, et nad väga kartsid, Pansort kohutavalt kartsid, aga mina ju ei pidanud mingit etüüdi tegema. Mina suhtlesin niimoodi üle lauatantsuga ja mina küll, keda ei kartnud absoluutset, ainult tema tahtis, et talle vaadatakse silma kogu aeg ja kui nii kõrvale jäid vaatama, siis, siis ta jäi vait ja siis ma sain aru, et ahaa, ma tahan talle silma vaatama. Aga Evald Okas Evald Okase k oli nii, et korra ta asendas üht, aga tema mulle maali ei õpetanud. Tema oli kõrgematel kursustel, et teevad okas, muidugi ma tundsin ja pidasime temast väga lugu, see on ikka väga hea maalija olnud. Ja siis oli Kim veel, olid ka maaliõpetaja, aga mulle siiski Loitkonnagu jäänud kuidagi nagu rohkem meelde, kuidagi lähedasemaks. Instituut oli väga niisugune bow kool, sinna tahtsid kõik peole tulla, kui meil pidu oli, siis oli niimoodi ukse peal oli mitu valvurid, et ikka Piegi, kas siis saab ja, ja siis TPI poisid ja siis konservatoorium need olid, meil on alati need tantsupartnerit ja sealt siis ma neid muusikuid õppisin tundma juba instituudi aja. Jah. Aga nüüd ma küsin hoopis oma ema kohta ette, et kas teie kohtusite Antsla gümnaasiumis? Ei, mina kohtusin varem, ma arvan, et ma olin rism Õpple viieaastane või kuueaastane, sest mina elasin oma tädi juures suvel ikka ega mis need lapsed seal Atso linnas teevad, ikka tädide ja onude juurde. Ja olin oma tädi juures ja seal kuld rasked ja Kuldris ja, ja seal siis üle põllu seal silkab üks väike tüdruk ja mina ka kohe tema juurde ja ja siis me saime sõpradeks, hakkasime koos mängima, oli Inga, Inga ja tema vennad ja õed ka. Ja nii, et mina, Ingat tundsin jah, juba anud viie-kuue-seitsmeaastaselt ja siis iga soe saime kokku ja koos mängisime. Kas siis kutsuti teda Ingaks, võin gradiks, Inga, Inga, aga ema vist ütles temaga. Andres, alati proua Ženni. Inga ema oli hästi vahva ja tore naine, ta, ta oli niuke, tõeline perekonnapea. Ja lapsi oli ka ikka mitte üks, vaid ikka hulga rohkem. Seitse kokku. Jah, just. Ja mul on väga head. Ja hiljem, kui me juba keskkoolis käisime, siis me olime juba ammu-ammu enne tuttavat, istusime ühes pingis ja siis ikka tihti käisime Kuldris peol. Ikka käisime koheli, mingi tantsupidu, kus me käisime seal Kuldresk peol ja siis käisime külas, siis sealt kitse talus ja siis Ženni, mängis klaverit ja laulis ja, ja siis Roland oli siis Inga ja sõber juba koolipõlve ajal. Kuldkoolis oli ta õpetaja ja mu ema klassijuhataja täpselt oligi, oligi ja siis oli seal naabripoiss veel Endel või mis ta nimi oli naabritalu kohe kõrval, võra jõra. Jõu raksel Aksel ja ja siis meil oli väga tore seltskond, Siina, mina, Inga. Ja, aga kas Hiina, Hiina oli ka Antslast võsiinoli, Kuldre? Ei, sina oli Antslast. Tema sündis Antslasse, kasvas Antslas ja käis, käisime koolis koos ja nii et meil oli niuke sõpruskond. Siina, Inga ja mina. Ja kuidagi hoidsime kolmekesi kokku, ega meid teistega nagu nagu eriti ja me kõik, mis me tegime, korraldasime need olid ikka meie kolmekesi, Siina olime veel klassijuhataja. Meil oli veel võimlemisring, kus me tegime siis iluvõimlemist, esinesime kultuurimajas. Koorma süda, mõtled. Nii, et meil olid väga vahvad üritused siis siin, aga me joonistasime moejooniseid igasuguseid. Siin oli ka nii hea joonistaja. Ja, ja siis me käisime ikka niimoodi ikka koolivaheajal jälle Kuldress. Ja minu tädi oli sealsamas kõrval kohe üle põllu. Nii et mina tädi juures nägin, tädi Emma oli ja siis ma nägin, hinga sealt tuleb, mina jooksin üle põllu vastu ja siis seal niimoodi ja siis seal kõrval talu edasi minna oli. Tee läks nagu ülesse, seal oli üks suur vana puu, oli mingisugune kalda peal ja et osa need puujuured olid kuidagi niimoodi nagu maa peal ja siis me me mängisime, et nagu oleks mingi nõiakoobas, siis ronisime siin siniliiv oli seal, ronisime sinna sisse ja mängisime, tegime seal põnevaid mänge. Aga kas minu ema oli pigem tagasihoidlik või, või selline ei olnud? Ei aa ema oli tagasihoidlik, sinu ema olite jah, tagasihoidlik aega talli, rõõmsameelne, hästi-hästi rõõmsameelne ja, ja kuidagi väga-väga sõbralik ja ma mäletan juba lapsepõlvest ja keskkooliajast see niisugune südamlikus ja niukene headus, ina olin niisugune natukene võimukam, aga Inga oli väga-väga sõbralik ja lahke ja leebe plik, ma pean ütlema. Leplik kuidagi. Aga mul on jälle meeles siis, kui me väiksed olime, ma ei tea, kuue seitsme aastased, mängisime seal teie maja juures ja siis seal maja otsas oli redel ja siis seal redeli talistusime ja ja ikka üles-alla ja, ja ema Ženni küpsetas pannkooke ja meie jälle jooksime, Götja jälle pannkoogid ja jälle sillad maja otsas, redel redeli peal ja siis, kui Kunsisse seni ei öelnud midagi, saba naeris ainult ja siis, kui see laua pääl pandi see pannkoogikuhi. Ja siis öeldi, noh, tulge nüüd sööma ja siis hakati sööma meega pannkook ja siis Ženni ütles, aga teie kõht on täis juba teie ela meega, kookia isa. Me saime nagu karistada. Aga ta ei öelnud midagi, et ärge võtke. Emaseni. Kärsakas tali köstri tütar. Ta mängis, ta oskas saksa keelt. Ta mängis klaverit, ta oskas laulda. Väga tore. Sinu. Tore oli, aga isa oli kuidagi isa oli Jaan või vanaisale Julius Julius Julius, tema oli tõpratohter täpselt. Loomaarst oli, oli suur näitemängutegija. Juust oli mongoli kodunt, Kuldress oli näitering, kus nad tegid kasugused. Aga kitsetalu oli ja siis teed kõiki, hüüti niimoodi. Seal. Võrumaal hüütakse Ginimaid. Kitse, Inga kitse, Jaan kitse, Ast, Asta, kitse Ženni. Kõik oli talu järgi nimetati ja ja mina sain oma vanaema tegeliku nime teada hauaplaadi pealt. See oli Ženni munni, Hedvig täpselt ja minu vend pani oma keskmisele tütrele nimeks Hedvig. Ja ja oligi kogu aeg oli jutt, kitse sõnni ikka ikka Ženni agi kitsessi. Ja minu ema ütles niimoodi ära, ütlesin Ženni peab ütlema. Ženni. Ja minu ema oli sinu. Oligi kõige vanem Stahli õdedest, kõige vanem vanem oli Leonhard, kes Saksamaale õiglus ja minu ema oli ristiema. Sinu tädi aastale ja, ja mina ja tädi Asta oli minu ristiema. Nii et vaata, kui tore ring, kuidas seal on põimunud need meie elud siis niimoodi noorepõlvest ja kuidagi. Aga seal Võrumaal on üldse toredad inimesed, nad on kõik niisugused väga avatud ja lahked ja rõõmsad ja ja ma ei mäleta isegi sõda oli ja sõjaaeg oli, raskus oli kõik ja, ja kuidagi ma mäletan, isegi kui me keskkoolis käisime, Inga, mina, Hiina ja kõik teised. Me olime ju kõik vaesed, meie kodu, minu kodu oli hävitatud. Johansson oli ju väga ilus linn, tali väikene, keskel oli niuke kolmnurkne linna platsis, kus kolm tänavat, kolm peatänavat läksid Jaama, Veski ja Jaanidena ja seal olid ilusad kivimajad, mõni oli kolme korruseline Antslas oma näe, tänulik kaks restoran, õli, lobby, restoran, Kuke restoran, siis oli Konsbergi kohvik, kes oli pagar, seal me ikka käisime kommi ostmas, tilk piima oli niisugune eestiaegne kom. Niiet kahe või ühe sendi eest said kaks kommi, viie sendi eest said juba rohkem. Ja, ja mul on kohutavalt kahju, et see linn täielikult hävitati, täiesti. Minu kodu hävis paljude teiste kodude, hävisid. Mu isa ja ema jäi paugupealt vaeseks. Elu kulges kuidagi omamoodi haka, pidime ära kannatama ja midagi ei olnud teha. Mu isal oli ju äri, mis 40. aastal ära võeti ja siis nimetati, et see on natsionaliseerimist, nimetati niimoodi, isal oli, see tal oli, ühesõnaga, tal oli niisugune, kus olid rauakaubad, ehitusmaterjal, põllumajandusmasinad, jalgrattad, siis ma mäletan siis üks riiuleil, kus olid kõik portselanist, serviisi köögitarbed ja, ja kõik sellised ja väga heal järjel oli see ja ikka oleks väga hästi läinud, aga 40. aastal konfiskeeriti kõik ja öeldi, et, et seal natsionaliseerimine, kõik võeti ära kõik. Ja mingit dokumenti anti vist küll ja see oligi ja siis paugupealt, ühesõnaga isa läks siis tööle, kindlustusse, kuidagipidi ära elama, kodu meil oli alles, aga siis, kui punaarmee tagasi tuli, siis tehti puhas töö siis täiesti seal linn hävitati täielikult. Kõik see kesklinn, seal olid ikka ilusad majad ja kui ilus raekoda, seal oli valge kolmekorruseline kellatorniga, niisugune ilus raekoda oli, mis 36. aastal või kolm seitsmendale alles valmis sai. Ja kõik hävitati ära. Aga sakslaste aeg oli kõik alles veel. Siis mina mäletan veel väga hästi saaks aega. Kuidas siis venelased tulid 40. aastal ja mul oli sõbranna, oli Aino Kalinintäisaali lätlane, aga et tema ema oli vene perekond, kes tulid, Tubiininid olid, kes tulid peale revolutsiooni aeg Eestisse ja nad olid väga rikkad, jõukad nendel oli, kaks äririideäri oli ja siis veel oli üks äri ja oma uhke elumaja oli ja siis aga nende kodus räägiti vene keelt ja siis kui venelased tulid ja me läksime siis parkija Aino, siis oskas vene keelt, siis vene sõdurid tegid seal mingisuguseid etendusi, olid punased, sametpüksid jalas, tegid püramiide, niimoodi rahvale tahtsid niimoodi näidata, siis Aino, siis rääkis nende venelastega seal vene keeles. Nii et mina mäletan lapsepõlves ikka niimoodi jänni, katsu alati, kui ta ütles, et süüa ei ta ikka need venekeelsed sõnad jäid mul meelde. Ja siis meil oli veel üks tore perekond, olidki leebedevid, kes olid ka Venemaalt tulnud, aga muidugi nad kõik valdasid eesti keelt kohe õppisid ära, nendel oli siis niisugune mahla limonaaditehas. Siis need tuli siis nagu minu isa tuttavat või kuidagi perekonnatuttavat kleebedelid ja neid ja, ja siis oli minu pinginaaber. Algkoolis oli Kiisele Unger sakslanna, kelle vanemad olid apteekrit ja nendel oli apteek, Antslasse oli väga-väga ilus apteekrid, niuksed punasest puust olid need kapid ja letid ja ja, ja tal oli siis Robert oli siis vanem vend ja Nulli oli siis noorem õde ja kiis Elalis minu sõbranna ja sealt ma siis kuulsin saksa keelt, kogu aeg. Käisin seal peres, siis mul olid ikka saksakeelsed sõnad meeles. Aga kuidas läti keelega Arry saajatlane jah, aga läti keelt jama ikka saan aru ikka ka, ega ma nüüd ennast kotti lase ajada. Aga no nüüd ma enam ei ole tükk aega nagu läti keelt, kuigi ma käin jah, Riias käin tihti ja mul seal tuttavad ja sõbrannad jäänud ja aga kooli ajal muidugi siis ma kirjavahetus pidasime vene keeles, suhtlesime vene keeles. Aga kuidas te tuttavaks saite? Tuttavaks oli väga huvitav. Ma olin Pärnus. Tähendab, meil oli suvelaager, meil oli alati niimoodi, et kevadel tegime eksameid ära, siis oli juuni juuli oli kaks kuud, oli siis praktikasse nimetati kas siis me olime üks ükskord olime uue elu kolhoosis miljonär kolhoosis, siis olime Pärnus, elasime raeküla koolimajas ja siis oli meil tunnid seal keegi kalur või keegi naisterahvas, õige või tulid poseerisid. Me joonistas siis me pidime käima maalikastiga mere ääres merd, maailm vot sealt ma saingi merekivid ja ja mere. Ja seal oli kolm noormeest, olid Lätist kes oli siis meile nagu saadeti siia praktikale ja siis oli niimoodi, et Jurgis. No ta teadis, üks nendest poistest oli tema sõber ja ta tahtis tulla Pärnusse, et põhjus on kohe tulla, ta läheb, vaata kuidas nende Läti poistel seal Eesti Instituudi Tallinna Instituudi praktikal läheb. Ja oligi niimoodi, et mina tulin. Niimoodi rihmaga üle õla ja, ja neli meest istuvad seal trepi peatse raekoja koolimaja, see oli vist mõisahoone kunagi olnud vanasti ja, ja ma ei tea, kolm on need, jah, need Aivar ja see teine, kolmas üks poiss on nagu uus seal ja, ja tulen ja lähen nendest seal mööda ja see uus poiss tõuseb püsti kuidagi niimoodi, et palune uksest ma lähen siis siis ma läksin, siis oli õhtusöök ja, ja siis siis tuli üks nendest, Edward Aivar ja ma ei mäleta, mis kolmandal nimi, ühturid kuule, et kas sa ei taha, et kutsu veel paar tüdrukut, et me tahame minna Pärnu restorani tantsima. Aga see on vist kaks kilomeetrit või kolm kilomeetrit sealt raekülast? Ei, ma ei tea ja siis ma kutsusin veel kaks tüdrukut ja siis läksimegi kampas sinna Pärnu restorani, see oli õudselt vahva õhtu. Siis tellisime, löödi lauad kokku, meid suur seltskond ja, ja siis tellisid seal vein ja siis poistel palju raha ja veel ka kellelgi polnud midagi raha. Ja siis midagi seal telliti. Lätis oli tants ja muusika just ja, ja siis. Ühesõnaga, niimoodi me saime tuttavaks ja siis siis tantsisin temaga ja teistega ja pärastika ainult temaga ja ja siis läks kaks nädalat mööda ja meie pidime minema Kihnu saarele. Tähendab, oli organiseeritud meie kunstiüliõpilased, et lähme Kihnu saarele sõidavad. Ja tema siis sai selle teated, oi Kihnu saar oigub, põle enam, mina tahan ka. Ja siis läks, kaks nädalat mööda oli tema jälle kohal Pärnus oma maalikastiga ja siis sõitsime koos Kihnu saarele. Ja siis ajasime seal kõik, kõik läksid laiali, kuhu keegi midagi maali on, kõigil olid jumaali kastid kaasas, pliiatsid ja paberid, joonistustarbed ja tema ikka läheme, läheme kahekesi kuidagi. Ta oskas niimoodi organiseerida, teised jäid maha ja ikka meie kahekesi ja siis läksime sinna Kihnu tuletorni juurde, tema kukkus seal siis maalima. Minul ei olnud maalikasti kaasas, mul oli ainult plokk, joonistasin kive, seal, joonistasin kive ja tema maalib Maku cooleri, keegi kusagilt midagi hüüab siis. Tagasi sõitma Pärnusse ja meid oodati ja siis meie kahekesi jookseme. Kui siis tal oli siis maalikaste, siis märg, kuivamates maal oli näpus jooksele köik naeravad ja plaksutavad. No mis te seal tegite, kuidas me peame, teid ootab ja nii jäigi ja, ja siis läks jälle mööda. Siis me hakkasime lõpetama vist seda praktikat ja siis oli suur pidu Eestis, tali jälle kohal. Pärnus, nii et talle kohutavalt pärnu meeldis nüüd vanas peas, ta käis tihti Pärnus ja, ja siis me käisime juba siis me juba kahekesi käisime seal rannakohvikus tantsimas ja siis ta ikka seal moes oli üks laul, Domino, Domino, mäletad seda? Ja, ja, ja siis siis ta ütles, et seal nagu mingi moto, et kui ta mulle kirju kirjutas siis ta ikka kirjutas sinna domino, et tal on kogu aeg, see, ta mängis klaverit, nendel oli kodus klaver ja ja siis ma käisin külas Riias, siis kutsuti mind külla, siis ma elasin nende kuuetoalises korteris. Isa oli tal kunstiakadeemia professor, isa ema oli meditsiini Ülikooli professor, emali Tietoloog, Tietoloog tähendab toitumise. Ja isa oli hästi tore mees. Uugas kuulan, mul on siin tema raamatuid, mis ta kirjutanud, jogurtisse raamatuid ja, ja siis mind võeti väga hästi vastu seal perekonnas. Väga tore oli, neil oli auto juba siis Volga ja siis käisime ikka, sõitsime lähistele Jurmalas ja mereranda ja ja väga tore oli, aga noh, näed elus juhtub imelikke asju, ootamatuid asju. Nii et, aga me jäime eluks ajaks sõpradeks ja kuni tema surmani need. Me käisime Riias ja tütar käis kogu aeg Riias ja tema kaaslaste kuus praktiliselt ka elasite mõnda aega. Noh, see see oligi, see kooselu oligi siis seal visiit. See oli jah, niimoodi nagu instituudi lõpuaastatel kusagil. Ja vot siis juhtuski. Ühesõnaga mina tahtsin Tallinnfilmi tööle minna ja mind aga huvitas filmikunst ja ma olin sellest väga huvitatud ja ma ei tahtnud Riiga minna, kuigi ma seal Riia akadeemias tihti käisin ja mul olid seal nii palju sõpru ja siiamaani on mul sõbrad.