Kagu-Aasia maadest oleme seni tutvust teinud Vietnami-Kambodža ja Laose muusikaga ja näinud või õigemini kuulnud et vaatamata oma geograafilisele lähedusele on nende maade ja rahvaste muusikakultuurid üsnagi erinevad. Täna oleme oma muusikareisiga jõudnud samasse kanti. Muusikakultuuri olemasolust praeguse Birma territooriumil võis rääkida juba 3000 aastat tagasi. Siis elasid seal munnid praegusteks meerida camputsia elanike esivanemad ja Bjuud, kes viiendaks-kuuendaks sajandiks lõid oma riigid peegu Jassorikse. Tore et muusika sel ajal kõrgel järjel oli, sellest annab tunnistust märge ühes Hiina kroonikas, milles öeldakse, et aastal 802 ilmus Hiina õukonda šveik Setra valitseja saatkond, mille koosseisus oli ka 35 muusikut kelle esinemised pealinna õukonnas kõigis vaimustust tekitasid. Üheksandaks sajandiks jõudsid Irawadi jõe orgu, aga ka praegustel Birma alaste esivanemad. Moraalne maad. Nende nimesid tuleb ka Birma praegune nimetus, Birma keeles kõlab see hiidowne suu. Janmana hingan. Birma pinnal tekkis esimene tsentraliseeritud Rilk. Pagan, paganni kultuuri põhiliseks mälestusmärkideks on paljud templid ja Pakoodid, mis paistavad silma omapärase arhitektuuriga. Poolest, et aga ka muusika ja tants suure au sees olid, sellest annavad tunnistust raidkirjad mitmete pagoodide seintel. Nad jutustavad, et tantsijad ja muusikud olid kõigi pidustuste nii budistlike kui ka paganlike lahutamatuteks, kaaslasteks. 12.-ks sajandiks oli välja kujunenud juba Birma rahvas. Ühtsuse huvides oli tarvis ka ühtset usku. Selleks sai budism kuningas aru ratsakäskis rahvast õpetada tripitaka budistliku kaanoni järgi. Kuid nagu teada, ei suru budism ennast kunagi peale vaid kohaneb suurepäraselt kohalike tingimuste ja kultuuriga. Kõrvuti budismiga säilis ka Natide vaimude kultus Neile pühendatud rituaalid. Natveed, millest üht praegu kuulemegi koosnesid tantsust ja naispreestrite meediumide deklaratsioonist. Veel võib pidada traditsioonilise muusikaliste atraalse etenduse vanimaks vormiks virmas millest kasvasid välja põhilised laulu ja tantsustiilid, samuti ka instrumentaalansamblite tüübid. Väga suur osa oli tantsul, mida esitati nii üksikult kui karismiti ja mille juured ulatuvad kaugele minevikku. Viljakus ja saagikus rituaalidesse. Tervet rituaali juhtis naispreester, kellesse oleks just nagu asunud üks peanattidest. Iga vaimu poole pöörduti laulu ja tantsuga, mis oli spetsiaalselt temale pühendatud. Alles seitsmeteistkümnendal sajandil hakkasid naispreestrite kohustusi üle võtma meessoost maagid ja astroloogid. Sotsiid. Nüüd aga veidi lähemalt Natidest enestest, kes nad siis õieti on ja mis asju nad ajavad. Virmalastele on isegi kanaliseeritud panteon, kuhu kuulub 37 põhinati. Peale nende on olemas veel suur hulk teisejärgulisi, just nagu abinate. Nende funktsioonid on väga erinevad, näiteks number kahe all on suure mäena. Kuueteistkümnendat numbrit kannab aga suure vii Kibuna. Need latid ei olegi niivõrd vaimud kui lihtsalt virmaliste iidsete austamisobjektide personifikatsioon. On laptemis, kaitsevad teatud maago külasid ja linnu, on loodusjõudude käskijaid, näiteks aeglaste sisenete Nat soolaste vete ja iravaadideltanat ja suure ookeani. Natide kuningas on india minn, kes igal uusaastal ka maa peale lasku, et isiklikult järele vaadata, kas inimesed ka korralikult elada. On ka naissoost Nate kusjuures ei saa märkimata jätta ka nende erakordselt kauneid nimesid, nagu näiteks kuldpalgeline käskijanna käskijanna kulid hõlstis või siis kolm korda päevas oma iluga. Vapustav kuninganna. Muusikamaagia rajajaks peetakse flöödineidu. Matu mong Paktuur, kes ratsutab tiigri seljas, olla Birma alastel, pakkus piltidel kujutatakse teda, käes pudel palmiviina. Nartideks võisid muutuda kunagi elanud inimeste hinged. Nii on pantheonis mitu endist kuningat ja vahvad sõdalased. Huvitav on märkida, et võitluse ajal inglise kolonisaatorite vastu kuulutati Natideks ka mõned veel elavate kirjas olevat sangarit. Mis puutub budismi ja nati kultuse kuuseksisteerimisse, siis on ilmekaks näiteks selle kohta Šveitsi con kloostrikompleks kus peapa koodi Oreljeefidel on kujutatud kõigi 37 peanati kujud. Peale selle on ka igale natile eraldi pühendatud palvemaja. Nende rituaalide Latvede põhjal sündisid omapärane tantsuline pantomiim mis mõnes mõttes meenutab Camportšea ja siiani klassikalist balletti ja sai väga populaarseks õukonnas. Sealjuures etendus puhtal kujul vaatemänguline ja juba kaotanud oma esialgse kultusliku tähenduse. Tantsi, altarid ei pöördunud enam lappida, vaid juba vaatajatekogule. Nüüd siis veidi lähemalt pillidest, mida kuuleme ja firma traditsioonilisest orkestrist. Firma klassikalise muusika teke oli seotud eelkõige instrumentaalsete vormidega. 15.-ks sajandiks olid välja kujunenud virma orkestrite põhilised tüübid mida helistati kogu Kagu-Aasias tuntud printsiibi järgi. Esiteks väikese koosseisuline orkester, mis oli ette nähtud musitseerimisega ruumis ja teiseks, orkester sain vain, kuhu kuulus suur hulk pille ja mis mängis vabastada. Sain vain täitis väga mitmesuguseid ülesandeid. Tema ülesannete hulka kuulusid nii kellaaja teatamine, vahtkonnavahetuse kuulutamine kui ka laulu-tantsuteatrietenduste ja isegi Natvee saatmine. Väikese orkestri koosseisu kuulusid järgmised pillid. Harv saun, üks vanemaid ja tähtsamaid Pille Birmas. Väliselt meenutab ta tugevalt painutatud paati või kala on kaetud kaunite nikerdustega ja kullatud. Saunil on 13 keelt, mis varem olid valmistatud siidist, nüüd aga peamiselt nailonist. Saun on muuseas ainuke Pill Birmas, mida võivad mängida ka naised. Mambudes ksülofon patala, mis on soolopilliks ka praegu kõlavast loos ja koosneb 24-st plaadist ja flööt, Joey. Peale nende kuulusid väiksesse orkestrisse veel kaks pilli, mis nüüd juba kadunud on suupill fini? In ja kolmekeelne harf. No Laun saun, mis väliselt meenutas krokodilli, kelle seljale on tõmmatud geenid. Sain Vaini vaata et kõige tähtsamaks komponendiks oli taga fikseeritud helikõrgusega löökriistad. Trummide arv orkestris ulatub 30-ni. Orkestri põhipilliks ongi patving, mis koosneb juba ise Ühes trummist. Need on riputatud kindlas järjekorras ringikujulisele puust kullatud raamile. Pillimees ise istub ringi keskel. Peale Patwangi kasutatakse veel kuut seitset abi trummi nagu pama. Suur kahe poolega trumm, sakk, vun, väike kahe poolega trumm ja džaulong, pat kombinatsioon viiest väiksemast trummist. Trummide helikõrgust reguleeritakse liimiks kasutatava riisimassihulgaga, mida mätsitakse membraani keskele. Seetõttu saab Patwaingil esitada ka meloodiaid. Ja kuna Patwaingi loetakse juhtpilliks, siis on ka pillimees, kes sellel mängib. Orkestri juht Jon Chara ja tema nime kannab tavaliselt ka terve orkester. Samal ringravi printsiibil mis Patwaing olla ehitatud Katšeivaim, ainult trummide asemel ripuvad mängija ümber kaheksa, teised kongi, mida lüüakse puupulgakestega. Samuti ka mango hingaa, kus kongide küljes ripuvad veel kellukesed. Sellised pillid, mida kasutatakse laialdaselt nii Birmas kui ka Tai, Laose ja Kambodža klassikalises muusikas jõudsid Indo-Hiinasse Indoneesiast. Meenutagem kas või Cameron orkestrit. Valizard. Peale eelmainitud löökriistade onsain mainis kasutusel veel suured ja väikesed taldrikud, lill, rinn, bambus, käristid, Hualeco ja kellukesed Tangli. Puhkpill, mis praegu botalaga dialoogi peal on hai. Kahekordse palmilehest trostiga sarv, millel on peal seitse allpool. Avapuhkpillidest tuntakse veel bambuse poel need ja flööti Blueid. Selline sain, laine koosseis on püsinud kuni tänase päevani. Nüüd kuuleme tantsu Ching John pilliroopall. Tantsijad liiguvad selle muusika saatel kergelt ja kiiresti regulaarselt pööreldes. Bioi ja patala mängivad koos rütmi, pulssi katkestavad aeg-ajalt trummisoolod. On kuulda, kuidas pillimehed tantsijaid hüüetega ergutavad. Sain vannikompositsioonid iseloomulikuks jooneks ongi orkestri eri pillide vastastikune tegevus. Orkestri üldine kõla on küllaltki ühetasane ja sile. Põhimeloodiat mängivad ksülofoni dekongid Patwandy osavõtul. Kui mängu tuleb Hay, siis kõlavad tema passaažid küllalt läbilõikavalt. Nad on põhiliselt organisatsioonilise iseloomuga, räägivad mõnikord meloodia põhiliikumisele isegi vastu. Opositsioonistruktuur on paljus tingitud valitud laadist, mis võib pala jooksul aga mitu korda muuta. Muusikalisi laade on Birmas palju. Praegu kõlavas loos kuulemegi mitmeid laadi muutusi. Muusika kõlab saateks tantsule kastidel, mida esitavad mehed tehes tantsu vahele mitmeid keerulisi akrobaatilisi trikke. Birmas tuntakse nii seitsmeastmelist helirida kui ka mitmeid penta toonilisi laadal. Seitsmeastmeline helirida kõlab umbes nagu teatooniline mosoor, mille seitsmes ja kolmas aste all veidi madaldatud, nelja aasaga pisut kõrgemale tõstetud. See räägib püüdest jagada helirida võrdseteks osadeks, mis on ka ksülofoni diakongide häälestuse. Kompositsioon, mis kestab tavaliselt 15 20 minutit väljendab mingit kindlat emotsiooni, reaalset seisundit, mille tingib laadi valk. Trummid taldrikud, käristide kellukesed õhutavad kasutatavate rütmivormide põhilisi rõhke. Iseloomulik on tempo mõnikord kuni kahekordne kiirenemine, pala lõpuks. Kuna firma muusika on väga tihedalt seotud traditsioonilise teatriga oli ju üks, sain Vaini põhifunktsiooniga teatrietenduste saatmine vaatleksimegi lähemalt Birma teatri rahvuslikke vorme. Firma teatri juured ulatuvad kaugele minevikku. Esimesed meenutused teatrietendustest kuuluvat 11 10.-sse sajandisse. 15. sajandil hakkas arenema müsteeriumilaadne ribatking mida esitasid elukutselised rand. Näitlejad, kes ise ka tantsisid, laulsid ja mängisid pille. Grimat kingi eelkäijaks tuleb pidada niinimetatud liikumatuid pilte, milles külaelanikud seisid kostümeeritud, kuid liikumatult dekoreeritud vankritel mida mööda külavahe teed veeti ja kujutasid erinevaid stseene seathakatest lugudest, mis jutustavad buda erinevatest kehastustest. Kuigi Nibatkongidel puudus kindel tekst, avaldasid nad suurt mõju seitsmeteistkümnendal sajandil tekkinud Birma dramaturgidele. Esimeseks kirjutatud näidendiks oli ministrist luuletaja Padaita Jasa manikek kalliskivi silm. See pani aluse õukonna draamale. Linzale. Kui 1767. aastal firma väed vallutasid siiami pealinna juut ja toodi sealt Birmasse ka siiami näitlejaid kelle kaudu jõudsid kohale süžeed India eeposes tramojana. Seetõttu oli kangelane raama firmas nagu siia miski üks buda, aga mitte Višnu kehastus, nagu see on vara hindajaid. Näidendeid, mis põhinesid Rama jaanal, nimetati raama mängudeks Ramosoft ja nad võisid kesta kuni 50 õhtut järjest. Nii et võib arvata, millise uuendusega sai hakkama dramaturg Hill u, kelle näidend kestis ainult ühe õhtu. Praegu eksisteerib neli Birma klassikalise teatrivormi. Need on varjude teater, nukuteater jõud ei mitmetunnine muusikaline draamatee ja Annimpe, mis mõnes mõttes meenutab meie varieteed, kabareed. See on puht meelelahutuslik programm, milles üks lõbus number lihtsalt järgneb teisele. Varjude teater, mis on levinud rohkem lõuna- Birmas on pärit Indoneesiast, kus teda kutsutakse langes back. Sealt on üle võetud ka lukkude kujud, nende käsitsemise, tehnika ja repertuaar. Neid etendusi saadab tavaliselt väike ansambel, mis koosneb mõnest trummistu poest, taldrikutest, jama hambus, karistitest. Erilist tähelepanu väärib aga muusikaline draama, satub tee. 18. sajandil kujunes üheks tähtsamaks klassikaliseks Birma kunstiliigiks. Etendused kujutavad endast omapärast pantomiimi, laulu ja tantsusulamit, mida saadapsainwain kombe kohaselt ei toimu. Etendused mitte laval, vaid väljakul, mille ümber koguneksid publik. Süžeed ammutati mütoloogiast ja ajaloost. Kostüümid ja grimm olid väga keerulised ja omanäolised. Erandi moodustasid vaid narrid, kelle tantsu muuseas praegu kuulemegi pühakute ja bodhisattva osi esitasid ainult niinimetatud õilsad näitlejad, kes ei tohtinud end roojastada madalate näiteks narri rolliga. Nende kostüümid sätendasid õhtupäikeses. Muudate ennast kujutati aga sümboolselt kassis annetuste viimisega. Altarile võib valgusefektidega mütoloogilise tegelasi nagu lind, kaloon, madu, noaga hiiglased kulutati maskides. Huvitav on märkida, et hiiglaslike koletiste maskides ilmusid lavale ka need näitlejad, kes mõnes 19. sajandi näidendis kujutasid inglise kolonel A. Vokaalsed osad vees kujutavad endast melodeklamatsioone kuid palju on ka igasuguseid laule, mis on meieni jõudnud tänu spetsiaalselt koostatud kogumitele maha kiita ja niita viitton teeni. Igasse etendusse on lülitatud mitusada rahvalaulude luuleteksti mitmetes stiilides. Stiili on väga palju. Nimetagem neist ainult mõned John vee Titšin, kand, pat, Jon. Kuna puudub rooli Jüri võib üht ja sama laulu esitada piiramatul variantide hulgal, mis sõltuvad väga mitmetest asjaoludest, näiteks sellest, kelle juures esitaja õppinud õilis Vees kasutatavad laulud on pärit enamasti õukonnas mängitud muusikast kuid on olemas ka palad, mis on loodud spetsiaalselt muusikalisele draamale, mida kasutati mitmes etenduses. Need olid tavaliselt laulud, mis sümboliseeris mõnda konkreetset mütoloogiliste tegelast. Näiteks mungin laul, mis oli seotud mütoloogilise hobuse Monikaga kuid need võisid väljendada ka kangelase emotsionaalset seisundit või olla lihtsalt kui tegevuse vahele lülitatud intermeediumid, mis süžeega isegi seotud ei olnud. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul tekkis siiami näitlejate mõjul uus laulustiil Jondajaatidži siiami laugud, mis kujutavad endast siiami firma muusikakultuuride omapärast segu. Sain vain omas etenduses väga tähtsat osa. Tal olid oma eraldi etteasted märkimaks igast stseeni algust ja lõppu. Samuti mängiti laulu ja tantsusaateks. Muusika osa etenduses oli rangelt reglementeeritud. Oli täpselt teada, mis pill millal võib mängida ja mida saata. Laulu võisid näiteks komponeerida saun ja patala tänapäeval ka Euroopa viiul. Muusikaline materjal instrumentaalosades võeti reeglina rahvalauludest. Tantsunumbreid käisid läbi terve etenduse, ligikaudu näidendi keskel katkestas tegevuse pikem tantsustseen, mis koosnes mitmest osast. Printside tants, mind haa, printsesside tants, mind Hani soolonumbreid, paarisnumbreid, mida esitasid nii mehed kui naised ja grupitantsud, osalesid ainult naised. Lugu, mis praegu kõlab kannabki pealkirja. Printsi tagasitulek taksivast. Nüüd aga kurameerimise tantse. Poola ajakirjanik Monica Farnenska kirjutab oma raamatus 1000 Pakoodi maa. Väga populaarsed on koomilised stseenid, mida mängivad rändnäitlejad kortse silma hulk aega tänaval võõraste hulgas. Jälgisin ühe sellise trupi esinemist. Etenduse sisu oli küllaltki primitiivne. Kaks konkurenti löövad külge noorele tütarlapsele armugadetsevad ja võistlevad. Kuid muusikalinäitlejate väljendusrikas mäng, mida aeg-ajalt katkestasid naljakas kate, marsside lõbusad intermeediumid. Kõik see kokku lõi huvitava ja värvika vaatepildi. Tänu näitlejate väljendusrikastele žestidele Jamiimikale on ka võõramaalasele enam-vähem kõik arusaadav. Firma teater näitab tagasihoidlikku inimest ja kehkenpüksi. Kergeusklikku ja tuulepead. Klassikalise tantsukoolid asutati juba 13. sajandil ja need tegutsevad siiani. Õpinguid alustatakse väga varakult, tüdrukud nelja ja poisid kuueaastaselt ja nad kestavad küllalt kaua. 10 kuni 12 aastat. Järgmises tantsus jäljendatakse nukke. Loo alguses soleerib Hay kõrged noodid vahelduvad madalatega, tihti kasutatakse klist saldot. Iga passaaz toob kaasa ka registri muutmise ootamatult aktsendid, loovadki justkui mängulise öelda nukuliku kõla. Ka Birma nukuteater ei olnud, ei tekkis 18. sajandil. Repertuaar ei erine suuresti hariliku teatri omast. Kaasa teevad 28, kahe ja poole kuni kolme jala kõrgust nuku kes on küllaltki rasked, kuid suurte liikumisvõimalustega. Nukkude hulgas on kuningas, printsid, üks printsess, neli ministrit, üks osav kui hiigelsuur võlukärbes. Kaks nati, kaks piilut, inimsööjat ja hulk igasuguseid loomi. Eelmengus jutustatakse maailma loomisest, millest võtavad osa loomade väljamõeldud olendid. Sellele järgneb lugu kuningriigi loomisest ja välja ilmuvad ministrid koos kõigi ülejäänud tegelastega. Algab õige mäng, mille jooksul jutustaja ja laulja ühes isikus esitab vaheldumisi kõigi tegelaste parting. Nukuteater tekkis kuningas singuse valitsuse ajal. Tema järeltulija Bodempaia tõi valitsusse juurde koguni lavakunstiministri ametikoha, kes pidi eriti nukuteatrite asja eest hoolt kandma. Inglaste valitsusajal sattus nukuteater aga ebasoosingusse ja kolmekümnendatel aastatel tegutses Birmas ainult kaks nukutrupi. Viimasel ajal on see kunstiliik siiski jälle au sisse tõusnud ja võidab rahva seas kiiresti populaarsust, mida näitab kasvõi nõukogude Tšehhi ja Saksa nukuteatrite külalisetendustele osaks saanud surme. Ja nüüd läheme siis ka Paresse Anniend teesse. Kannient vees ei ole numbrid üksteisega süsi eeliselt seotud. Soolonumbrite vahel tulevad välja narrid, kes esitavad mitmeid päevateemalisi piladialooge teevad akrobaatilisi trikke ja löövad nalja. Tantsu. Muusikaliseks saateks on väiksem ansambel, kus juhtpilliks con trumme parajasti kasutatava trumminime järgi kutsutakse. Ka kogu ansamblit on võimalikult näiteks Docati ansambel või siis peavy ansambel. Veavy loetakse rõõmu ja lõbutoojaks ja ta mängib tavaliselt etenduse lõpul, soovides sellega publikule kõike head. Praegu mängitakse aga osi trummidel, kusjuures mängijad ise samal ajal tantsivad improviseerida teksti ette antud viisile. On kuulda, kuidas kõrvalseisjad tantsijaid ergutavad ja nende esinemist kommenteerinud. Virmalane mang int v on oma artiklis kuulake, kuis kõlab osi kirjutanud. Nii nagu saund hai ja patala olid aukohal õukonnas, jälitasid vaid väheste väljavalitute kõrvu. Nii oli Osii seotud tihedalt laiade rahvahulkadega. No siis on naer, see on ka ohjeldamatu huumori ja terava sotsiaalse satiiri tuli. Osiid tögab ja naerab välja kõiki ja kõike naeru jaoks pole midagi püha, võib naerda isegi valitsusele virmalase iseloomu, sellised jooned nagu nalja, armastust, patriotism, filosoofiline vaade elule. Kõik see leiab väljenduse osi pidudes. Ükski tähtpäev, olgu see siis Rahva Ühtsuse päev, 12. veebruaril talupojapäev või töölise päev, ei möödu ilma osi ansambli esinemisi. Iga pealtvaataja võib vabalt tantsijatega ühineda, sest rütm on ju kõigile teada. Igal pool üle maa ühesugune. Lõpetuseks kuulame muusikat, mille järgi tantsitakse tuledepühal. Tantsijatel on käes põlevad küünlad. Tuledepühal tähistatakse buda tagasipöördumist teispoolsest maailmast inimeste hulka. Linnad ja külad on rikkalikult valgustatud. Verandadele treppidel põleb lugematu arv õlilamp ja küünlaid. Välisuste kohal rippuvad värvilised laternad. Kolm kuud kestnud paast, mille jooksul ei tohtinud abielluda, elukombeid muuta, reisida ja elukohta vahetada. Genud tulede püha laetakse parimaks ajaks, et abiellu astuda. Kõige suurem püha on aga tsingi, on uus aasta. Kõige tähtsam rituaal, millest eranditult kõik kinni peavad, on need pea pesemine kunagi kuninga õukonnas isegi vastavad ametimehed uusaastal kuninga pea pesnud. Teisel päeval minnakse suure hulgaga Buda kuju juurde valatakse see ülelõhnaveega. Paljud ostavad turult linnukesi loomakesi ning lasevad need lahti, kuid lõhnaduši osaliseks ei saa ainult buda veega kallatakse üle ka 11, olgu see siis tuttav või tundmatu möödakäija. Pahandada on väga rangelt keelatud ja pole ka eriti põhjust siinses kliimas kuivavad riided. Sellega on meie väike reis Birmasse lõppenud ja kuni saate lõpuni laseme veel tantsida tantsijat äridel, küünaldega.