Kui räägitakse Korsikast, kasutatakse tavaliselt epiteete, mis on ümarad nagu Vahemerelainetest, poleeritud kivikesed, karsika, ilusaar, armastuse saal, valgusesaar, lõhnade saar. Kui aga vaadata, mis seal nende kõlavate kõik mehaaniliselt korratavate sõnade taga siis näeme, et lugu on tegelikult veelgi kaunim, kui sõnad seda väljendada suudavad. Nii kirjutab prantsuse muusikateadlane morismiteer Elizabeth, olles Korsikal, peab ta alati õhkama Ookiv fortuuna. Oh mis õnn see on muide ka praegugi oleval laulupeol. Vanarahvaviisi taustal, milles lauldakse sellest, et lagunenud veskil on alati midagi puudu, nagu abi kaasalgi loeme veel miteeri, ülistuslaulu, Korsikale. Mul on olnud võimalus käia seitsme maa ja mere taga. Kõik vaatamata sellele võin ma rahulikult ja täie objektiivsusega öelda, et Korsikal kuulub ilu võlu ja maalisuse poolest tiks esimesi kohti maailmas. Nende omaduste segu ja ühendus Korsiklaste külalislahkusega muudab saare suursem merega ümbritsetud hõbedase kilbi sarnaseks. Ja need, kes nüüd mulle liigset turismiette heidavad, pole selle saarega tuttavad ega mõista seda kindlasti üldse. See on koht, mille plaasid kuulatakse puhkuse ajal hasartselt üle kuid mille sisemised salavõlud jäetakse tähele panemata. Võlud, mida tuleb otsida nagu tõde küll mõningase vaevaga. Kuid kui olete kord leidnud, ei jõua teda ära imetleda. Nagu hiljuti meiegi ekraanidel võis näha, on Korsikal siiani au sees Vendeta veretasu filmis veretasu kursika, muud ei olnud aga leidnud kajastust. Üks teine ja peab ütlema tunduvalt sümpaatsem nähtus, mis samuti Korsikal ikka veel au sees. Ja selle teise asja võiksid meiega tihedamaks, et siis näiteks minul kui naiste lahti ei oleks midagi selle vastu, kui mu kallim mulle õhtuti akna all serenaadi laulaks. Sest seda toimingut praegu just kuulemegi. Kuul hakanud paistma. Ma tulen oma kallima aknal laulva Kibutsevalt selgust ilust, näha tema nägu aknas ja lõpuks teda kallistada Eveliks armastuslaul. Üks mees on hämmastunud enda ümber, nii palju armastajaid. Ise pole ta armastust tundnud, suuda kaaslastest kuidagi aru saada. Kaaslased ütlevad talle. Maailmast pole mitte midagi loomulikumat kui armastus. Ja inimest, kes sellele vastu vaidleb, tuleb lihtsalt imeks panna. Varsti peame meiegi valimi surmide juurde astuma. Korsikal käib see asi kõva lauluga, mille nimi on kastan. Valimiste ajal harvad ka kortsukesi poliitilised kired mis lausa laulma panevad. Praegu lauldakse sellest, et kaks võistlevad erakonda sarnanevad Korsikaste lemmiktoidule kastenile mis sündiski valgena põide muutus, kasvades mustaks. Ja veel üks valimiste laul. Selles laulus võetakse võrdluseks topi kraadiklaas, mis peab näitama, kui kanged kavatsused kellelgi on. Teie parteil on 39, aga meie omal 40 kraadi. Meie võidame. Korsiklane laulab ka tööd tehes rehepeksmise laul. See vana viis on lindistatud mägedes, mõne kilomeetri kaugusel Korsika kunagisest pealinnast kortest kastani Chia külas. Kuuleme veskikivi keerama härja kella tõlksamist, kaaslaste ergutavaid hüüdeid ja tänu paikades laulab. Sellel, kes meile viljast maitsva leiva valmistab, ei pea millestki puudus olema, isegi ilusti mitte. Kui juba laulurahvaga tegemist, siis peavad ka võistulaulmised olema. Marismiteer kirjeldab lauljaid nende Üks neist on löökad, Ufurkatu 70 kaheaastane noormees, silmis kelmikas tuluke. Teine aga aita küla Pagarist, poeet, kes venitas poolteist minutit tööd teha ja tuli siis üleni jahusena küla peale vaeva ja väsimuse üle kurtma. Selles olukorras selles koha peal küsimustele vastamist ja laul, kusjuures peab märkima, et read on omavahel kenasti. Aga ma olen nii läbi ja mul on nii palju. Aga mõtle, kui tore on, et mandril meist aru saadakse. Kes mõistab Korsika keelt. Meil on palju sõpru, aga siin saadakse meist samamoodi. Need vahetpidamata improviseeritud laused on originaalis muidugi värssides ja selline vastamisi laulmine võib kesta tunde. Nüüd lähen aga kõige huvitavama nähtuse juurde Korsika muusikas. Pageeella nii kutsutakse seda kolme mehe laulu Korsikal. Esimene mõte, mis pähe tuleb, on, et tollel äkki Korsikal kusjuures sattunud nii sarnaseks kipp, vahest harmoonia, eks ole, melismaatikas kiidame, muusika mängib tunda. Püüame nendega sügavamalt pagiella olemusse tungida. Kolm lauljat, kes esitavad pagillat, sõbrad või sugulased, kes on 11 kaua tundnud ja kes ei laula iialgi ilma oma kaaslaseta. Esimene tegelikult pärit repertuaari, on nad ilma mingit rotatsiooni kasutamata koos Nad juures võib-olla ka lauljaid, kes kedagi vahest asendavad, kuid ka nemad peavad olema nii-öelda omad inimesed. Lauldakse kurguhäälega meloodia liigub aeglaselt ja on kaunistatud ornamentidega. Praegu kuuleme rukkimaarjapäeva missat, mida lauldakse 15. augustil. Ladinakeelset teksti hääldatakse üsna lohakalt konsonandiga pehmendatud ja osa silpe välja jäetud, ühesõnaga toimub umbes samasugune asi, mis Korsiklased Itaaliast elt rääkides teevad. Mõnikord eriti pingutust nõudvate kõrgemate nootide puhul tõstab laulja käe kõrva juurde, et ennast paremini kuulda. Ilmalike kellade puhul hoiavad lauljad hästi ligistikku, sest nad peavad vajalikuks 11 puudutada ja panevad vahel ka käenaabri õlale, et teda paremini kuulda. Kirikus aga ei tule käe õlalepanek kõne allagi. Keskel seisab laulja, Kanda juht keskaegsete niiskondiga teha, keda siin hüütakse, see kullaks. Tema kõrval seisavad passuh jattertsa. Selle traditsionaalse polüfoonia analüüs juhib mõtted keskaja polüfoonia-le ja siin võib leida rabavaid kokkulangevusi. Need on isegi lauljat. Mõte siis selles, et juhtel keskel annab vajaduse korral tagasihoidlikult märkagi sellisest asjast on 13. sajandil kirjutanud Elias Saalomon oma teoses sensia säudoktrina muusike Tartus. Pageerla tehnika muutub arusaadavamaks, kui tutvume 13. sajandi künnist pärineva õpetusega. Selle kohaselt pidi komponeeritama iga hääl eraldi tähtsuse järjekorras. Kõigepealt pidi valmis tegema Vox printsipaalise ehk põll hääle ja tegema seda nii nagu ta peakski ühe häälseks jääma. See hääl keepageeellase kulda, kellele keskajal vastast, Tõnu mis tuleb muuseas sõnast pidama enda käes hoidma. Nägude loor baseerub kase, Kunda traditsioonilistel rahvaviisidel. Teisena tehakse valmis passi, millele vastab 14. 15. sajandi kontratenor. Kui sellelt partiid ära võtta kõik ilustused ja vokaalselt vigurid jättest järele. Paralleelsete Tertside ja akadeemiliste passi vaheldumine vaatamata keskaegsele tehnikale ei luba viis, kuidas hääl on välja töötatud, teda siiski vanemaks kui 150 kuni 200 aastat dateerida. Väga erineval kolmas hääl, tõrtsa ehk keskaegne Triplu mis astub sisse pärast kahte esimest. Vahel on ta hoopis väljajäetud laudu. Enamasti baseeruda paralleelsetest törtsudessekventidele terrorist kõrgemal ja kaunistustest sama rikast. Praegu kõlab, mis koosneb järgmistest osadest. Kõigepealt sissejuhatus salves, Actoparends seenel, psalm, Ernetaalit, koor, müoom, mis liigub Minorist mosoorini, nagu rahvale. Füüries vaheldub polüfooniahäälse viisiga, mis pole siiski Gregoriaaniduraal, vaid rahuliku päritoluga glooria algab Timooni kuningliku missainstallatsioonidega. Ka kreedos on tunda kummuli mõjusid. Kui kogutakse härmande peates ja siin tuleb kolmas ajal, siis alles päris lõpus. Sanctuse laulmise ajal jõuab helistik tõusta terve väikese törtsi võrra. Kuna pater noster ei kulu ta kellade hulka, kasutab vastu siin niinimetatud jahisarvestiili abilised, öised, lauldakse koguni kaks. Missa lõpeb armulauaga, peata. Kuuleme veel mõned ilmalikud keelad. Pagi Ella tallio külast sarnasele teemale, mõnikord isegi sarnastele sõnadele võib luua sama palju pagi ellasid, kui on esindajaid tänases saates esimesena kuuldud pagi. Ella oli pärit isolatšov külast. Naaberkülamehed on võtnud sama teema, aga väidavad, et laulavad tunduvalt paremini ja nende laul kajab, kuid püha Andrese kirikukellade eri. See epa kella on aga jällegi pärit isolatsioonist. Laulu Dioti salvi Regina nimetatakse aga Korsika hümniks. Tõesti, 18. sajandil loonud patrioodist karjus, kosta päästja. Esiettekanne olevat olnud 25. aprillil 1730. aastal Püha Markuse kabelis külas. Kuulsaks sai see laul aga 1735. aastal pärast Orezza nunnakloostris toimunud nõupidamist, kus otsustati terve Korsika saar neitsi Maarjale pühendada. Sellest ajast peale nimetavad Korsiklased laulu oma rahvuslauluks, kuigi sõnad on itaalia keeles. Sel ajal oli itaalia keel Korsikal nii ameti kui ka luulekeeleks. Ja meie teine kohtumine Korsikaga lõpeb lauluga las päranduse lootes. Ja veelgi üle ainult loota, et pagi ellad meie kõrvale väga tüütavaks ei muutunud ja Korsika kihlule veidi lähemale tõid. Järelejäänud 10 minutiga teenega tohutu hüppe igas mõttes nii geograafilises kui ka kultuurilises. Siirdume nimelt Važkyyriasse. Juss mullaad ilmuhameetub, mängib Baskeeride lemmikinstrumenti kuraid. Tekib kindlasti küsimus, mis seos võib olla Korsikal ja pas kyll ühe omapärase kokkupuutepunkti mine aga siiski leiame nimelt võimega Paškiiri muusika puhul rääkida mitme hääldusest ja seda koguni ainult sooloinstrumendina esineva puhkpillikurai juures. Asi on nimelt selles, et mängides Jürise pillimees ise kaasa luues nii orel punkti. Meetri pikkune kurai, mida praegu kuuleme, on uuristatud puuoksast. Tavaliselt valmistavad pillimehed selle endale ise. Vaatamata sellele, et kuradil on kokku ainult kuus sõrmeava peal viisi all üks on tema ulatus kaks ja pool oktaavi. Esimesed 17 tooni saadaksegi ta lihtsalt ülejäänud poolteist oktaavi ka ülepuhumise teel, kusjuures kõrgemates registrites suudavad meistrid ka grammatiliselt mängida. Kui mõeldud on mahedakõlaline kurai, mis selge ilmaga ka üllatavalt kaugele võib kosta põhiliselt soolopill kuid haruharva võib kohata ka kuraide duette. Suure osa Boschkyiri rahvamuusikast hõlmab epuste laulmine. Kahjuks pole meil aga võimalik seda demonstreerida, niiet püüdkem leppida lihtsalt eestikeelse katkendiga. Ühest Poskeeri tõst. Hakk muusat kurai saatel kuuleme sealt kohta, kus printsess Haifa luu jutustab oma vangistuse lugu. Ükskord sõitsin välja peal kiire kõrvi traavliga klassi neiud, parvena tulid minu järele. Aasale püstitasime, selgan järve kalda peal. Lilli korjasime kõik, vaat mis järsku nägin, siis on see karm karboni. Suurem veelgi tulid kindlalt kartmata ja mind haaras käpaga. Läksin hirmust segaseks, midagi ei teha võinud, siis läks mustaks, silme eest kehast kadus elujõud, kuid tegin silmad lahti. Taas seisid neiud minu ees kangestunud kartusest. Arad selliseid hirmu täis näod, meil kollased. Kui vasksilmadest on kadunud rõõm samuti kõik röövitud kodumaadest kaugele sõbraks sain, siis nendega. Küsisin, kust maalt nad on. Pärast tuli vana, ei nägu, täitsa kortsudes meie hulgakesi kõik tema ümber, seisime. Alguses ta kõigi käest. Küsis, kodukohtasid oma hõimust, isamaast rääkis talle igaüks lõpuks oma asjadest pikalt, rääkis vanaeit. Uurali maal, kuulsast soost oli pärit minu mees, kes ta oli teate küll, kui ta nime kuulete. Tema surmast vaikin vaid, et teist üks ei kurvastaks. Chnile ei andnud teed vapper mees surra patu. Kuid lõpuks turikaal laskis vett visata, sest seal ent neelas mu üks loom oli nõnda suur, ta lõug, Te ei puutunud hambad, mine kohtas välja, oksendas, ütles kähku välja. Poe. Seal, kus vaja oled, nüüd ütles teist, sul pole teed, kui veel elas sinu mees, ükskord tabas mind nool, öeldes, võtan naha Sult. Ta haaras oma noa. Siis ma teda anusin, lasena palusime vähesed moonutan, Terd pani ärada siis noa, ütles orje lapse east. Ema, isa pole näinud, keel ja kombed ununenud. Näen, et oled hale loom. Kuigi teine sülgeni. Kuigi olen kah Kazaa. Padi, sahhi treener, truu, kappan mööda Uuralid. Kõik, mis tee peal ära söönud. Päeval selle arusaaja õnnetust, saan see nälg või siis sees.