23. märts 2015. Pean meenutama eilset tööde päeva. Hommikul teadsin, et üleval tuleb värvida veel kaheksa seinalauda. Värvi jätkus ainult seitsme jaoks, järgmise Potška värvid on kaasa kahe nädala pärast. Kui jälle maale tulen siis tahtsin minna kive laudast välja tõstma. Lauda peab kitsede jaoks tühjaks tegema. Aga juhtus järgmine lugu. Teelel kukkus vetsupuhastushari toa kuivkäimlat. Ma siis läksin olukorda uurima ja hari oli potist näha, nii et võtsin riided seljast ja urgitsasin harja kätte. Aga see, et ma harja niimoodi kätte sain, oli puhas ohumärk. Miks potist ei toimu vabalangemist? Õues võtsin kuivkäimla kaane lahti ja selge pilt täis. Kas midagi on elus ka? Hullemaid töid? Võtsin vana pange ning hakkasin inimvirtsa põllule kandma. Kuna küntud maale pole veel seemet külvatud, siis tegin viis auku ja valasin igaühte umbes 10 pangetäit virtsa. See oli pooleteist tunnitöö. Ehk see rida kommunaalarve peal, mille nimi on asustatud paikades, kanalisatsioon. Igatahes, kui peldik oli tühjendatud, viisin laudast välja ka kiviplokid ning kuna kive niisama hunnikusse panna, nii kaob, siis ehitasin disainlahenduse. Nimeks sai see varjualune kuuskede varjus. Pärast seda sulgesin kõik kasepuud, kust mahl jooksis. Külmaks läks mahla ülearu palju ei saanud, aga loodame, et kahe nädala pärast mahl veel jookseb. Pärast koristasin väljas ning sulgesin uksed. Käisin saunas, sest virtsalõhnast oli vaja ainult puhtaks pesta ning enne kui sõitma hakkasime, oli vaja ka lollusi tegev Puntsel kinni püüda kepsles ringi ning keeldus autosse tulemast. Ta on suureks saanud. On naljakas ja ülbe. Neljas aprill. Eile magasin makaronid külje all. Jõudsime maale neljapäeva õhtul suhteliselt hilja. Mis seal ikka, tuli pliidi alla ning magama. Hommikul leidsime, et sängis makaronid. Mitu korda oleme avastanud, et padja all on neljaviljapuder. Veel oleme leidnud voodist kenasti kuhjadesse sätitud seemneid. Sümpatiseerib, et meie hiired on heatahtlikud ning korraldavad elu ümber loominguliselt. Pelglikud on ka, pole neid ammu majas oma silmaga näinud. Õues küll, sest vanem koer myya kaevas näiteks eile põllu pealt kümmekond hiirt välja. See on jahimäng. 16. aprill jõudsime umbes 16 30 maale kohtumine tee-ehitajatega ning kasemahl puudest jooksma. Jah, ikka tuleb veel kasemahla ja hetkel lausa sellise tempoga, nagu sel aastal veel tulnud polegi. Maja juures saab kolmest puust kolme tunniga 15 liitrit. Kuna täna jookseb vast öö läbi mahl tempokalt, siis võib-olla peab öösel käima puud läbi ja valama ümber teise anumasse, sest muidu ajab hommikuks üle. Käsil on lauda puhastamine vanadest sulgudest vanast sisust ning milline ilus vaade avanes täna, kui vana sõnnikuluugi lahti saime. Puntsel hüppas sealt muidugi kohe välja ja pärast hüppas ka tagasi sisse. Ehk kui loodus on andnud sulle tugevad käpad, siis hüppamine on lõbu. Homme peab lauda seest tühjaks saama. Ja see hetk, kui lähed kannuga puu juurde ning valad kannutäis värsket kasemahla, mis on parajalt külm ja parajalt magus ja paned selle lauale. See on see hetk, kui saad aru, et et nendel kahel õllel, mis on külmkapis, pole täna vähimatki võimalust, sest kasemahl on nõnda mõnus. Millised tõesti, millised olid pilved ja valgus? Kui täna sõitsime siiapoole? 21. aprill. Lõkke puhastab. Vabastab vanadest asjadest, teeb ruumi. Nädalavahetusel põletasime lauda vana sisu ning lakast ajasime vana heina alla. See oli teistpidi heinategemine. Aastakümneid tagasi on see hein käsitsi üles aetud ning nüüd ajasime käsitsi alla. Hein muutub seistes raskeks pudedaks. Suurem osa heinast kadus lõkkesse. Ilm on olnud umbes kuus nädalat, täpselt samasugune. Loodus sel aastal lõunas üldse ei lähe edasi. Oodata on järsku ja suuremat sooja. Alati, kui maal lõke põleb annab ta lisaks praktilisele hävitustööle ka hingesooja. Lõke kuulub maa juurde. Praegu on tuld hea teha, maapind on veel märg ja miski veel ei tärka. Ei mingit hirmu, et suureks paisuv tuli võiks kuhugi suunas putku panna. Praktiliste lõkete päevad. 25. aprill. Kolmapäeva õhtul selgus, et heinaseemet külvata hästi ei saa sest põllul on liiga palju lahtiseid kive. Kivid on välja tulnud pärast sügisel küntud põllu kevadist silumist. Laupäevase talgumeeskond Mart Teele ning enam Belarus koos lustliku juhiga. Vahelduva eduga lõid kaasa ka kaks iirised terit. Missioon umbes kümnehektarilise Altpõllult kokku korjata. Lahtised kivid. Missiooniks kulunud aeg, viis tundi. Missioon täidetud. Mõni töö lihtsalt on selline, et peab jõuga ja järjest ära tegema. Velarussi esilaadurile viskasime kivid peale ning kõndisime, sõitsime süsteemselt põllu läbi. Teele ja Puntsel ronisid õnnelikud ööpäeva lõpuks kivikuhja otsa. Nad olid seal hetkeks justkui rannaküla tüdrukud. Kuigi mererand on siit kaugel. Vägisi ei saa maal oma meelt lahutada. Vägisi ei saa hommikul kalale minna. Vägisi ei tule kohe kindlasti ühtegi kala. Ehk kui ärkad hommikul küll vara, aga ei viitsi kohvi ära joomisega kiirustada ning tahad internetist vaadata eile maailmas toimunud jalkamängude väravaid ja tahad lugeda ka veidi raamatut, siis pole mõtet kalale minna. Pealegi on ka ettevalmistused kalale minekuks tegemata. Ussid peaksid olema eile valmis korjatud ning õnged üle vaadatud ja nii edasi. Mõnikord on parem juua aeglaselt, et kohvi teha pliidi alla rahulikult tuld ja praadida, kiirustamata muna sööta koertel kõht täis. Ja vaadata, kuidas nad siis pärast väikest õue ringi uuesti norskama hakkavad. Kalad, ma tulen varsti. Võtke täna rahulikult. Seitsmes mai on varahommik aega kirjutada. Väljas sajab vihmajoon köögis pool kuus hommikul kohvi, näen aknast tiigi peal parti. Koerad põõnutad koridoris. Paari tunni pärast, kui Miia ja Puntsel lähevad oma hommikusele ringile, aetakse partigi pealt ära. Aknast vaadates tunneb see part end päris bossina. Kui ta siia tiigi peale mõnel ööl pojad toob, siis läheb asi käest ära. Eile tegin metsas aiaposte ning vinnasin postid koju. Kaks pool meetrit pikad, umbes 15 kuni 20 sentimeetrise läbimõõduga. Jõudsin koju tuua 22 posti, kuusest ja männist. Saetöö mulle loomulikult väga meeldib, aga üle põllu käsikäruga postide koju tarimine mitte nii väga. Aga korraliku traktori jaoks veel finantsi pole ning halba traktorit pole mõtet osta. Ma ei ole mehhaanik. Eile 100. ka vihma ning metsaalune oli veidi märg. Seega tegin vea, kui läksin alguses metsaga lossides jalad lõunaks märjad aga lõuna ajal peab nagunii tegema töösalatipausi, peab istuma kööki ja sööma sooja toitu. Teele tegi üleeile õhtul suure potitäie lambaribi oblikasuppi. Toitev. See part on endiselt tiigi peal. See tiik on talle vist kõigi mugavustega kahe- toaline Mustamäe korter. Vaatasin just netist ära ka eilse Barcelona Bayerni mängu videomessi on ka seal Campi staadionil nagu omas kodus. Boateng jääb nüüd igaveseks jalgpalli ajalukku ja internetti meemidesse mehena, kelle Messi haledalt kukutas. Karm. Aga ma loodan, et meistrite liiga finaalis 2015 kohtuvad Juventus ja Partsa ning Pirlo lööb karistuslöögist võiduvärava. Pirlo on veiniistanduste mees. Stiilne maamees. 14. mai võtsime endale viis kitse. Tahame teada saada kahte asja. Esiteks, kas meile meeldib loomapidamine? Teiseks, kas suudame teha väga head kitsejuustu? Umbes kahe aasta pärast peaks mõlemale küsimusele vastused hakkama vaikselt valmis saama. Igatahes praegu on väga põnev ning väikestel talledel käisime järel, 11. mail. Aga kõigest järgemööda. Kitsede saabumisele eelnes see, et olin maal kolm päeva üksi ja ehitasin aediku. Enne käisin ehituspoes ja ostsin elu esimese nurgasae. Seda lahti pakkides pidin veel paarile sõbrale helistama ja küsima, et kuidas ikka paremini selle riistapuuga laudu lõigata. Igatahes metsast sai postid kohale tiritud ning pool meetrit maa sisse kaevatud. Kõige olulisem oli kogu aeg kasutada loodi sest kõik, mis tundub pilgu järgi sirge ei ole tegelikult sirge. Aga kitsede saabumiseks oli aedik valmis, uksed veel tegemata ning ka heina ja põhupallid hoovi peal. Meie viis talle neli kitse ja üks sikk on pärit Andri Peedo talust Missost. Need on Tüüringi kitsed. See on uhke ja haruldane tõug Saksamaalt. Nad on rahulikumad ja sitkemad kui tavalised Eesti päritolu segaverelised, kitsad Tüüringi, kitsede piim peaks olema just nii pehme kui kõva kitsejuustu tegemiseks paslik. Igatahes on meie kitsad uhkete sugupuudega, mis on kuni vanavanemateni paberite pealkirjas. See on tähtis. Missosse läksime kitsedele järele oma minibussiga sees põhk ja algile. Alguses loomulikult Puntsel tahtis kaasa tulla, ta tundis, et midagi on toimumas ja ronis bussi põhu sisse, kust me ta siis maha tõstsime? Loomadega tagasisõit läks kenasti, eks nad võõristasid, pelgasid ka, aga loomult on nad uudishimulikud. Kui kitsad jõudsid kohale siis see, kuidas Puntsel hakkas erutusest värisema, oli väga siiras. Nimelt on meie noorem iiris etel Puntsel hingelt ja päritolult maakoer. Nüüd vaatavad kitsad ja Puntsel 11 tundide kaupa üle aia ning kui Puntsel tuleb lauta, siis ta tahaks kohe kitsekarja punti hüpata. Aga päris seda lubada ei saa, sest kitsad ehmatavad ja võivad Puntslile haiget teha. Kitsed saavad kolm korda päevas lutinõust piimajooki ning muidu gepsutavad ringi. Üldjuhul päris palju pikutavad ja magavad muutuvad iga päevaga järjest julgemaks. Väärikad loomad. 18. mai. Kuna ehitus ja leiutamine on hakanud meeldima ning ka raudas ja mujal samasugustes on tegelikult kõik jupid päris kallid siis ehitasime käepärastest vahenditest väikese lipp, klipi peal, lapp lapi peal, kasvuhoone, kolm ülikena ja võimekat tomatitaime, tõime suurest linnast kaasa. Igatahes, mis seal ikka, mingid vanad postid püsti, vanad lauajupid ja ehituskile peale vana uks ette. Ja valmis ta ongi. Loodame, et tuul ära ei pühi ning ehituskile ikka päikesekiiri läbi laseb. Lauda taga on meil nõnda soe koht, arvatavasti võib varsti tomatit saada. Kasvuhoone kõige kallimad jupid on kruvid. See kruvi äri ka rauda, see on täitsa lõppkruvid, ei ole kaaluga odavad ning see kuuskantotsikute kulumine, see on košmaarne, need kuluvad ju kogu aeg otsast ära. Oleme loomulikult eelkõige usin teele igasugu häid asju maha pannud juurvilju ja nii. Pühapäeval jõudsime kartulipanekuni, saime maha õige mitu vagu. Kui varajane kartul uhama hakkab, siis hakkan seda Tallinna linnainimestele tooma. Meie kitsetalled elavad suurepäraselt, võtavad niimoodi juurde, et kutsume neid juba paksukestaks. Küll võib mõni ahmida endale sisse. Kitsed on saanud endale ka nimed, aga neist mõni teinekord. Täna tuli üks metskits keset päevamajale päris lähedale väga eneseteadlikult patseeris ringi. Tahtis vist meie kitsedega suhelda, kuigi tõenäolisem on see, et noorem koer Puntsel käib metsas loomi külla kutsumas. Täna õhtul sõime just teele tehtud suurepärast rabarberi-kohupiimašokolaadikooki ning elu on idüll. 21. maini üksi maal. Totaalne vaikus välja arvatud linnud ja konnad. Koridoris norskavat kaks koera ja laudas viis kitse. Ja vot see ongi see hetk, kui käsi ei tõuse aktuaalset sisse lülitama. Kas maailma sündmused saavad kuidagi mõjutada minu vaikust ja loomade und? Ei. 29. mai. Mõni päev on kurvem. See kurvem päev oli eile. Meie kitsetallede noorim uta. Lahkus kuldsematele kitsetalle radadele. Lahkamise tulemusel selgus, et maokeerd ja äge soolepõletik nelja ülejäänud kitsega on kõik korras. Uta oli teistest väiksem ja elul olid temaga kahjuks karmid plaanid. Täna läheme juba oma eluga edasi. Aga päris nii lihtsalt asjad ei käi nagu vanasti, kui vanaisa mattis talus surnud loomad metsa või põletas ise ära. Kuna Uta oli tõuloom, kes PRIAs arvel ja järelvalve all, siis läheb tema korjus Väike-Maarja loomsete jäätmete tehasesse. Elu maal on kaunis ja karm ning oleme kitsetalle kaotusest üle. Loomulikult karja suurendamisega läheb meil aega, aga meie mõte on see, et teeme rahulikult. Maaelu ja kitsekasvatus ei ole sprint. Ja nii on ka igas kurvas loos palju õppida. Ilm on meil siniluus, maasikataimed on läinud kenasti kasvama, õunapuud õitsevad. HEAD lendlemist Uta hing lähedale jääd sa ikkagi. Ja jätkame formaadis kaks kaks neli teele ja Mart Miia ja Puntsel Frau Sonia Kiira jahumels. Eks kitsede nimede päritolu kirjutame teinekord lahti. Kuigi jah, vähemalt sikunimi ja päritolu on jalkasõpradele seletamatagi äratuntav. Esimene juuni. Nimi on äärmiselt oluline osa tegelase eksistentsist. Seda ei tasu alahinnata ühegi olevuse puhul ei inimese ega looma. Iga nimega kaasneb lugu, mis kleepub karakteri külge ning saadab teda kogu elu. Järgnevalt seletame lahti meie loomade nimed. Koerad, jõgitsed. Printsess Mia, Miia-Ann, printsess Ta on linnapreili, aga temas on välja arenenud metsikult tundlik nina ning jahikirg võtab linna preilis lainetena võimust. Ja kui jahikirg peale tuleb ning lõhn ninna lööb, siis ei suuda myya paigal seista ega iseend kontrollida. Iiri setter on koeratõug, kes võtab lõhnu õhust. See on päris müstiline vaatepilt, kuidas on võimalik maa all askeldavad hiiri nii täpselt tajuda. Maailma suurim sõber Puntsel Puntsel on koer, kes pole küll hea jahimees, aga ta elaks looduse keskel. Kui Puntsel jookseb, siis ei jõua talle keegi järele. Tal on suured käpad, suur süda, suur süda, nii füüsiliselt meeletu rind pumpab lihastesse veret tempokalt peale. Kui ka hingeliselt armastad kõiki olevuse. Loomulikult on Puntsel Ettevaatamatu. Temaga juhtub kõige suurem kaelkirjak. Rauakitsede juht, kits ja ka kõige vanem, kõige suurem kits on frau. Talle suu kogu aeg Matsub. Ja pea tõuseb alati hästi kiiresti kuskilt suunast kui lähened aadikule. Veel parem, kui läheneda aednikule toiduga. Emasloomade nimed pidid algul olema maailma supermodellide nimed. Aga kuna meie kitsed on ikkagi puhastverd sakslased, siis tundus paslik teha lahti saksa telesarja kirgede torm, tegelaskujude ja näitlejate nimistu ning sealt tuletada naisterahvaste nimed. Vaikne Sonja, Sonia on pelglik. Tema ennast inimesel puudutada ei lase. Aga ta on tragi ja ilus kits. Kaunitar, kiira. Loomulikult on kõik kitsad, meil kaunitarid, aga mõni kits võib kanda ka lisakomplimenti ilu suhtes. Kiira ja Sonja on õed. Meesterahvas Hummels kui Hummels meile saabus, siis oli ta äärmiselt pelglik meesterahvas. Nüüd juba julgem, jalutab juba Frauga nagu noorpaar ringi. Varsti on Hummelsil aeg üksi elama kolida. Kummelsi nimi on pärit Borussia Dortmundi ja Saksamaa koondise jalgpallur-ilt Mads Humeliselt. Kaitses kõva. Igatahes saavad meie loomad omavahel hästi läbi. Isegi Miia on võtnud kitsad omaks, tahab neid keelega lakkuda ning kaitseb neid Puntsley aiataguse maratööritsemise eest. Lisaks loomadele on uued tulijad sel aastal ka maasikad kuus erinevat sorti katsetamiseks. Hetkel tundub, et katsetamine läheb päris hästi. Taimed kasvavad, eks näis, kas ja kui palju sel aastal saaki tuleb. Ja kogu õu on kogu aeg õunapuu lõhna täis. Õunu tuleb sel aastal tõesti palju. Kolmas juuni abikaasa ja koerad on 260 kilomeetri kaugusel. Mina olen kitsedega maal. Ärkan siis hommikul üles ja kuulen, kuidas koerad koridorist nahistavad. Ei saa olla, koerad on ju Miidurannas. Aga nad mahistavad koridoris väga selgelt voodist, kuulen. Keegi jalutab teises toas, põrandalauad maksuvad teelevist, paneb riidesse, et minna kitsedele hommikus piima andma. Väga hea, kindel tunne on ärgata. Vana puumaja salvestab hinged väga tugevalt enda sisse ja nii pole sa seal mitte kunagi üksi. Mõnus.