Seitsmes juuni 2015. Kanade võtmine oli meil ammu plaanis aga täpsemat elu kohta neil veel ei olnud. Tundus kuidagi paslik panna nad õunapuuaeda, et väetavad seal ja saaks neid maapinnal edasi tõsta. Teele värvis lavastusest Eesti ajalugu, järelejäänud valgete seinte prussid mustaks. Ka raudast soetasime võrkaeda ja siis nokitsesin. Lubage esitleda kana elu õueaed. See on karge, unikaalne põhjamaine käsitöö disain, kus kindlasti iga jupp on veidi eri pikkusega. Hetkel pole plaanis laieneda välisturgudele, aga elame, näeme, kui kana elu teine osa siseruumid valmis saab, siis hakkan võibolla pakkuma kanadele ka joogat. Reede õhtul avastasime, et laupäeva hommikul on Äntu talu kanabuss Antsla kandis Antslasse Meilt tsirka 20 minutit autosõitu ja nii me siis Antsla turuplatsil laadisimegi põhu ja ajalehtedega turvatud koerte puuri kuus nurgana. Palju kana maksis. Kana maksis seitse ja pool eurot. Nii et kui nad hakkavad juuni lõpus munele ning munevad igaüks vähemalt viis muna nädalas, siis oma hinna ja noorkanade sööda 12 euro eest 25 kilo teevad tasa umbes kolme kuuga. Ja meie peres muna läheb. Ega ka väikeses koguses kanade pidamine, kuigi kasumlik pole. Aga see puhas emotsionaalne tunne, et teed oma kanamunast, omletti ja kooki. Ja keedumuna siinse õige värk. Kui kanadega koju jõudsime, siis tulinad sisestada kanaelusse. Kõigepealt pidime kana elu liigutama õunapuuaeda. Kõige parem moodus selleks on veeretamine. Ja siis puudutasid laudas vabapidamisel kasvanud kanade jalad esimest korda rohelist maapinda. Aga ega kõik loomulikult nii libedalt esimesel päeval ei lähe. Uustulnukate peamiseks huviliseks sai Puntsel. Myya mõistis hetkega, et need linnud on puuris ja need on omad, seega jahti pole ja kui jahti pole, siis teda alamad olevused ei huvita. Puntsel aga näitas kanade vastu üles meeletut huvi kahjuks alguses ka valjuhäälselt haukumist ning hüppas oma kahe raske käpaga kana elu võrgu vastu. Siis läks meil Puntsliga maadluseks. Järgnes ühine bioloogia tund, kus õpiti erinevaid tegelasi tundma. Päeva lõpuks ja uue päeva alguseks rahunes Puntsel mõnevõrra maha. Aga eks peab silma peal hoidma, et kana elu puuri seinad koera käppadel vatti ei saaks. Jõudis kätte eilne õhtu. Ja kuna kana elu siseruumid pole veel valmis, siis ajutiselt tuli kanadele välja mõelda. Magamisase. Silma jäi vana kapp. Kanad kapi kapiukse vahel oli paras õhupragu ning kapiukse sai igaks juhuks kruviga kinni lastud rebane ja nugis vast need kapist kätte ei saa. Kuigi jah, kana elu siseruumid on valmis ka kohe kohe. Viieteistkümnes juuni kana elu install, kana elu koosneb kahest osast. Aedik oli õunapuuaias juba nädala olnud, teisele osale ehk majale sai laastukatus lõplikult peale, laupäeval. Loomulikult tuli laastu ülejääkidest löödud katus, veits vildakas eelkõige alumine laasturivi, aga noh, mis siis Katus nähtavasti ongi see koht, mis kana elumajal kõigepealt ära kulub ja vast läheb järgmisel aastal vahetusse. Sai siis kana elumaja hinnatud ehitusplatsilt õunapuuaeda. Kui me räägime kana elu miinustest, siis jah, see on kaal. See maja on paksu laua ja korraliku konstruktsiooni ning metallnurkade tõttu suhteliselt väga raske. Üksi andis seda üle õue tirida. Aga loomulikult on paksul laual ja tugeval konstruktsioonil ka oma suur pluss. See maja peab olema rebase ja nugise kindel. Vanem koer Miia arvasist viimse hetkeni, et lõpuks ometi saab ta endale oma kuudi. No kui sa oled printsess ning sul on elus kaks unistust Lotte hommikumantel ja oma kuut, kuhu Puntsel sisse ei saaks, siis see võib teha kurvaks küll, kui üheksandaks koera eluaastaks pole sul veel kumbagi. Pärast üle tunni kestnud tirimist jõudis kana elumaja õunapuuaeda kohale ning algas kanade transport majja. Sissekolimine. Kanad harjusid oma majaga kiiresti. Meeldib neil istuda, õrrel aknast välja vaadata ning lihtsalt ringi kobistada. Pärast sissekolimist sai aedik installitud maja külge. Kanadel on nüüd rohkem ruumi ning Puntsel On veel suuremas hämmingus. Teda ikka väga huvitab, et mis need kanad seal majas sees teevad. Pühapäeval istus pikalt vihmaga ka maja juures. Munadeni need kanad pidid munema hakkama juuni lõpus. Aga me käime iga päev mitu korda pesaluuki avamas ning loodame, et äkki on mõni muna juba sees. Meeley. Kaheksateistkümnes juuni kuulen, et keegi kobistab. Nähtavasti hiir. Kuulen, et keegi lakkamatult kobistab. Tuhlon ja leian, et kilekoti sees on back ökos pakette ning hiir on seal kinni. Ei oska kilekotist enam välja tulla. Võtan kilekoti, viin majast 100 meetri kaugusele, ütlen, palun ära tule tagasi ning puistan kilekoti teistpidi. Ilus paksuke hiir paneb pikema rohu sisse minema. Vedas hiirel, et koerad on linnas ja vinnet spagetid kanadele. Las siblivad, las tunnevad end Itaalias elavat. Tulen siis tuppa tagasi ning poole tunni pärast kuulen Sabistamist samast kohast. Tõmban asjade kasti eest ja seal ta siis vaatab uuesti mulle otsa. Sellise näoga, et tere, kas pakette on? Tegin? Hetkel on ta kadunud. See tuleb raske mürgipanemine, sest sisetunne ütleb, et selle hiire saaks päriselt ka käituma õpetada. Väga entusiastlik tegelane. 22. juuni, teine päev, mil kanad munevad. Nad teevad seda hommikul ajavahemikus kell kaheksa kuni 10. Kana elu ja munemine on vist lastele noortele meeletu külgetõmbejõuga. Noorem koer Puntsel ammu hüpnoosi all, et peab kanasid passima. Aga kanamuna tahtis hommikul pesast avastada ka meil külas olev kolmanda klassi tüdruk Liisa. Liisa ootas mind köögis juba kell pool kuus hommikul et saaks minna kanamune pesast avastama. Kell seitse, kui kanade majavasin, olid pesad veel tühjad ja siis me käisime iga 20 minuti tagant piilumas, aga nägime kogu aeg, et mõni kana istub pesal ja ei teinud pesaluuki lahti. Vahetult enne kümmet ronisid kõik kuuskonna välja. Ja siis saabki justkui eriüksus. Avasime pesa luugi ja palun väga. Ühes pesas kolm muna ja teises veel üks. Palun väga emotsionaalne mäng. Munajaht. 26. juuni. Ka teine korrus sai valmis, nii et seal saab magada. Veel on vaja elekter paika seada ja küljeseinad teist korda üle värvida. Aga mõnus, suur tühi ruum. Igatahes esimesed, kes teisel korrusel magasid, olime ikka meie ise. Ning sellest õhtust tegime meeleolu foto pealkirjaga. Esimest korda Kalde talu ajaloos magatakse teisel korrusel. 30. juuni kaks maaelujaatavat stseeni, milles teisest jäime kahjuks ilma. Stseen üks on juuni keskpaik, pühapäev. Meil on maal ehitusmehed ja mõned sugulased on õue peal. Pikutan keset päeva toas, sest kirjatööst on pea paks. Abikaasa pistad pea ukse vahelt sisse. Tule õue, üks mees tuli hoovi peale ja tahab kitsedele heina tuua. Tule kohe, ta tahab suhelda. Ma olen Undi Sulev, sinu vanaisa kase. Mart oli mul väga hea sõber. Ma pole Undi Sulevit varem elus näinud. Minu vanaisa suri 19 aastat tagasi. Kiire arvutus ütleb, et hundi Sulev on nähtavasti üle 80 aasta vana. Tead, mul on see, et ma niitsin vikatiga heina. Nii umbes tonn heina. Youtube'is on ka videot, kuidas vikatiga saab kiiremini niita kui trimmeriga. Ilus peenike heina, ma panin kokku, kuivatasin, see sobiks talveks kitsedele. Uudis meie kitsadest on külas levinud. See on sündmus. Kas sul järelkäru on? Küsib Sulev. Ei ole, aga kui bussi tagant tühjaks teeme, siis saaksime selle ära tuua. Ei bussiga ei too, see on liiga suur tüli. Iha külma, ehitan ise järelkäru ning toon mõni päev ära. Ma ma tulen appi heina peale panema sinu juures või siis appi ehitama. Jäiale vajama saan naisterahvaga hakkama. Hea küll. Sulev küsib veel igaks juhuks minu numbri, siis paneb oma vanale audile hääled sisse. Ja ongi läinud. Stseen kaks möödub paar vihmast nädalat, mil halva ilma tõttu Sulevit ei tule. Eile saabus Maale Teele õde koos teise klassi lõpetanud tütretütre sõbrannaga. Vaadanud kõigepealt kanu ja kitsi, panid tüdrukud päästevestid selga ning mässasid kummirõngaga jäägitult tiigi juures. Päästevestid olid nii olulised elemendid, et nendega mindi isegi tuppa söögilauda. Lapsed maal värk. Igatahes olen ma olnud kuu aega maal ning koos abikaasa koertega sõitsime eile õhtul mõneks päevaks Tallinna. Oleme pool tundi teel olnud, jõuame tõrva kanti, kui tuleb kõne tundmatult numbrilt. Sulevi proua. Olete kodus ja me oleme siin. Teie heki taga toome kitsakestele heina. Järgnev on suures osas kirja pandud hiljem telefoni teel edastatud kirjelduste järgi. Umbes 10 paiku õhtul sõidab hoovile vana audi taha ehitatud järelhaagis, millel asetsev heinakuhi on sama suur kui linnaliinibuss. Sulev keeldub heina maha panemast, kuna see on nii kuiv, vaid nõuab võimalust heinlaka peale visata. Helistame naabripoisi appi. Kuningaid. Meeskonna komplekteerimine on Sulevi proua kitsede juures ning hakkab kitsede keeles häälitsema. Tänu sellele on ta esimene inimene, kellel meie sic. Kummels lubab endale pai teha. Naabripoiss Sulev eemaldavad kitseaedikus lõigu laudu. Võtavad lakaluugi vanadest laudadest lahti suuremaks. Lapsed, kes on vahepeal vahetanud päästevestid juba öösärkide vastu, ronivad koos Sulevi ja tema prouaga lakka. Naabripoiss hakkab heina alt üles viskama, lapsed võtavad vastu. Sulev tõstab lakas heina edasi. Proua viskab heinale soolateele, õde koordineerib kõike seda. Rõõmsad emotsioonid löövad üle pea ning inimesed sõbrunevad hetkega. 45 minutiga on tonn heina lakka visatud ja talveks soolaga kihiti ära pandud. Maal. Elu käib ja rõõmustab. Maal elavad head inimesed. Seitsmes juuli kui esimesest suuremast heina saabumisest jäime ootamatult ilma, siis teisel korral olime valmis kitseaed lahti ning õhtusel tunnil sai järelhaagis pargitud lakalla. Suleviga võtsime koormarihmad maha ning heina ülesviskamine jäi hommikusse. See on lõbus tegevus. Kuhjast paremale ja vasakule muuta positsiooni, et heina saaks kuhjast kätte ning see lendaks lakka. MART kuhja otsas teele lakkas vastu võtmas. Töö edenes kenasti. Ja väiksema konstruktsiooniga sai heina toodud ka oma metsa lähedalt. Igal kärul ja igal mehel heinaveokonstruktsioon vastavalt, et maaelu erudeeritusele. Kui nüüd annab ilma Nende suurte sadude vahele, siis saab ristikut ka Rõuku panna. Tegin ka uue rõugu redeli. 15. juulimaal on suvel elu kirev ja kiire. Heinad said meil lakka, eks näis, palju sellest jagub. Aga lakka hakkavad nüüd järjest jõudma ka vihad kitsedele talveks. Esimesed vihad läksid lakka pärast seda, kui pärnaõied said nopitud. Nimelt on meil maja kõrval üks maailmatuma suur kultuur pärn ning on hädavajalik igal aastal mõni oks maha saagida. Et trepile ka veidikenegi valgust oleks. Nüüd kitsedega on nendel okstel loomulikult ka teine väga oluline funktsioon. Kuivanud lehe vihad annavad talvel kitsedele energiat ja jõudu. Aga pärnaõite noppimine on naks naks naks naks. Kuna ilmad olid vahepeal vihmalembesed, siis nopiti teisel korrusel. Metsast tulevad teated, et mustikaid on palju. Teele marineerisi ise küüslaugu varezi vürtsikas võtmes. Esimest korda elame-näeme. Ja maitseme. Ja vahepeal sai heinateo vahele maitstud ka kääritatud, et kasemahla seda traditsioonilist suve joo. Tõmbab kuivama suu ja keha kenasti hetkega balanssi. Aga nähtavasti linna hipster-il võtaks ka sama kiiresti kõhu lahti. Aga mida kauem see kasemahlake keldris seisab, seda parema joogi saab suvel hakad maal hommikul tohkeldama. Ning ongi korraga õhtu käes. See on ikka uskumatu, kuidas aeg lendab. Vanainimese jutt. Aga eks aeg lendab siis, kui päev on huvitav. 20. juuli Hummels on meie sikk meessoost kits. Lapsepõlves võivad sikud ja kitsetalled koos elada. Ühel hetkel läheb sikku looduse poolt sisse programmeeritud kihk liiga suureks ning ta peab kitsadest eraldi elama kolima. Meie Hummelson häbelik noorhärra. Nii, ta jooksis aedikus koos teistega ringi veel ka nelja kuu vanuselt. Eks ta kuulas karja juhi preili Frau sõna. Humelsi suvekodu ehitus algas vist isegi üle kuu tagasi. Kõigepealt vinnasin metsast palgid jälle kohale ning tagusin masse 50 sentimeetrit maa alla ja ekspalkide auku lükkamiseks pidi kasutama ka ekstreemseid, et ehitusvõtteid. Siis seisis ehitus teiste asjatoimetuste tõttu pea kuu aega. Kui oli selge, et möödunud nädalavahetusel tulevad meile talgulised, siis ühe algatusena võtsime ette Hummelsi suvemaja ja aiaehituse. Pärast kalalkäiku pikkjärvel, kui talgunaised värvisid aeda ning talgulapsed mängisid koertega ja püügipüüdsid tiigist Cocrasid kerkisid Hummelsi elamu ja aed üles nelja tunniga. Eks see oli erinevate ajastute ehitusjääkidest ehitamine, aga maja ja aed said valmis. Igatahes uus nädal algas Hummelsil teistmoodi. Kõigepealt sai härrasmehe kinnisvarasse paigutatud maal ning silt. Siis võtsin Hummelasse sülle ning viisin uude koju. Loomulikult oli memmepoja kalduvustega Hummels selle esimestel tundidel uues kodus mürgitamist kõvasti. Kus on Frau, kus on õekesed Kiira ja Sonja samuti võib-olla tundub talle uus, on hirmuäratavalt suur. Kuid küll ta paari päevaga ära harjub. Aeg on meheks hakata ning ringjulgust täis ajada, seda enam, et küll need naised ka veel kõik kuu või paari pärast külla tulevad. Igatahes Hummelsi poissmehehäärberi esimesel päeval on meil täis sadu ning on selge, et vanast eterniidist pandud katust on mõne koha pealt vaja korralikult plekiga turvata. Kummels võta teatavaks, et väga vähestel meestel maailmas on selline privaathäärber. Sellise vaatega. 21. juuli sik Hummels elas oma õuehäärberis esimese öö kenasti üle. Mürgitab siis, kui kedagi kuuleb või näeb. Kui värsket ristikut ette panen, siis läheb Suumatsuma, Su peab Matsuma. Pean tooma metsast pakud, et Hummeltsi häärberi juures oleks istekohad ikka hea iiri setteritel tagumikku toetada. Meil saavad loomad omavahel hästi läbi, välja arvatud Puntsel ja kanad. Üks päev hammustas Puntsel kana elu ümberpaigutamise hetkel ühelt kanalilt pooled tagumiku suled ära. Põmpsti hambad kokku ja enam lahti ei lase. Päris hull situatsioon, aga õnneks tulid kanal ära ainult suled ja hommikul oli pesas ikka kuus muna seega ka sulgedeta tagumikuga võimalik pesal istuda ja muneda. Puntsel on jah, toitu omast arust valvab ja samas ka jahib oma kanu. Seitse korda seletad, talle ikka ei saa aru. Miia, kes on sündinud jahimees, jahib ainult metsloomi ja linde. Aga amatöörspordiga tegelev Puntsel ei saa aru, kust läheb spordi ja hobipiir. Algajalik maaelu on muutnud ühte asja. Mul on hiirtest ja ussidest ikka väga savi. Vanasti ikka erutas, kui nägid nastikut mööda hoovi ringi jõnksutamas. Nüüd lihtsalt nagu näe, nastik läheb. Täna just roomas kanade lähedal punases tral. Eks nastik pistab mõned konnad nahka, aga rästiku hoiab hoovi pealt eemal. Hiired häirivad siis, kui päris köögis jooksevad, pole näinud, nüüd paar nädalat. Kui mööda hoovi mõni jookseb, siis las jookseb. Ega talle elu kerge ei ole. Nastikute siilide ja kahe ebastabiilse koera seltsis. Kõigil on õigus siblida ja Mäkitada, kui just teisi ülearu segama ei hakka. Aga vast ümarmudil ja kormoran ei jõua kunagi siia hoovile.