Nõlvakust laskumisel lülitus auto mootor iseenesest välja justkui teadaandes, et pikk sõit on lõpuks otsas. Ja edasi veeres masin juba puhtast inertsist, jäädes pidama hämarale talu õuele, kus kõrge niitmata hein enda aeglaselt rataste ümber mässis. Avasin auto ukse ja astusin välja. Mu vastas süvenevas. Õhtupimeduses oli elumaja massiivne kelpkatusega hoone aknad nagu pimeda silmad otse mulle vastu kaemas. Muidugi ei saanud siin kedagi olla minu saabumist ootamas. Mul tuli tükk aega seista, selle harjumatu vaikusega kohaneda. Siis hakkasin kuulma puude kohinat õhtuvaikuses. Puid oli maja ümbruses rohkelt, see lõi kohe usaldusliku tunde. Niipalju kui puude tõttu võimalik, ei näinud ma lähemas ega kaugemas ümbruses ühtki tulemärki. Talu asus niisiis teistest eemal. See sobis mulle. Sealsamas tunnetasin kuidagi tabamatul moel juba neil esimestel hetkedel talu omaette olekut. Talu oli kui tumm, ent samas mõndagi talletav olevus. Sellest hoolimata, et siin kedagi ei elanud. Nüüdsest oli see siis minu nimel minu oma. Õigupoolest polnud ma siin esimest korda, kuigi tollest esmakordsest käigust oli möödas seitse aastat ja mingit pilti sellest, mida praegu nägin ja tundsin, minust küll polnud. Pealegi oli too käik olnud põgus, ühe pidulikuma sündmusega seotud, mis iseenesest varjutas kõik teised muljed. Jah, ma olin sabi mäel ja mu sõit siia kaasa arvatud peatus maakonnalinnas oli kestnud üle viie tunni, mis polnud küll nii pikalt mõeldud. Sellest siis ka pimeda peale jäämine. Mingiks põhjuseks võis olla viimastel kilomeetritel mind tabanud udu, mis muutis May ö harjumatult läbi nähtamatuks ja ebamaiseks ning sundis ettevaatuse deskiirust vähendama. Omamoodi harjumatu oli mulle kui pealinlastele ka Lõuna-Eesti kupliline maastik, kus iga käänaku või languse järel võis järgneda mingi ootamatus. Võtsin volvo kõrvalistmelt oma reisivarustuse raske presendist, pool koti ning lükkasin auto ukse lihtsalt kinni. Sest siin üksildases paigas Eestimaa serval polnud mul põhjust seda lukustada. Liikusin läbi niiske rohuelumaja ukse poole, kobades taskus võtmekimpu. Madalal trepil vaatasin millegipärast ümber. Seal küüni varemete juures oleks keegi nagu seisnud üsna pikka kasvu mees, pealegi pikas sõjaväemundris, mis tegi teda veelgi pikemaks. Tõstsin käe ja hõõrusin silmi. Järgmisel hetkel oli kuju hajunud, kuid mõttesse jäise viirastus ometi püsima. Pagan küll, aga ükski võtmetest ei sobinud vähemalt esimesel katsel. Ehk oli see halb enne, kuigi ennetest eriti ei pidanud. Võtmed olid kahtlemata õiged, nähtavasti olid mu sõrmed kanged. Siis aga andis üks võti teistkordsel katsel lootust, kuid järgnevalt tõrkus omakorda uks, see oli selgelt pundunud. Esikus võttis mind vastu sumbunud õhk, kirusin end, et polnud taskulampi taibanud kaasa võtta. Teisisõnu ma olin kogu olukorda pisut teisiti ette kujutanud. Klõpsisin esiku lülitit ja sain teada, et elekter on majas välja lülitatud. Ilmselt polnud Johannes suutnud viimasel ajal selle eest maksta või oli valgus talle juba täiesti ükskõik. Pidin otsima taskust tulemasina, mis mul kui suitsumehel alati kaasas olin, selle kord Veneetsiast ostnud. Köögiuks jäi mäletatavasti vasakule, see polnud lukus, ehkki seal kimbus oli ilmselt sellelgi oma ettevõti. Ümmargusele köögilaual, niipalju kui silm tulemasina tulukese valgel seletas seisis vaas kuivanud põllulilledega ja keset lauda alustassil oli ära põlenud küünal. Jämesti Ariini saba küljes. Sealsamas kõrval oli tikutoos. Õnneks laskis üks tikkudest end tõmmata, köök täitus kohe varjudega. Seal polnud vist aastaid midagi muutunud, mingitki remonti tehtud. Üks ehtne vana taluköök. Küünla järgi sai mulle selgeks, et siin oli viimati pikka õhtut peetud. Võimalik, et see oli nõnda jäänud peietest saadik. Millal just neid võidi pidada, seda ma ei osanud arvata. Johannese ärasaatmise koha ja isegi kuupäeva suhtes polnud mul mingit teadmist. Mis oli pisut veider, kui arvestada, et olin nüüd ta pärija. Võib-olla tõesti olid mõned ümberkaudsed inimesed siia kokku tulnud, sest Johannes oli siin kaua elanud. Ta ei saanud ju olla mingisuguse suhtluseta. See oli minu põgus arvamus, ma ei teadnud ta lähemast elust eriti just üksijäämise järel, kuigi palju. Sealhulgas ta sugulastest, kes olid kindlasti siin käinud. Sel juhul pidid ju kellelgi veel Savimäe võtmed olema. Igatahes kõik muud viimase riituse jäljed peale lillede ja küünla olid ära koristatud. Ei, siiski mitte. Seina ääres paistsid mõned tühjad viinapudelid. Jah, maja sisemine plaan polnud mul tollest esimesest ja ainsast käigust kuigi hästi meelde jäänud. Aga ilmselt pääses köögist kõikidesse tubadesse. Avasin vasakpoolse ukse, mis avanes kahetseva käeksuga ja justkui minu sisseastumisest täitis kevadeöö toa oma tuhmi piimja kumaga milles polnud küll suurt abi, et toas olevaid esemeid paika panna. Aga seda aitas mõnevõrra küünlatuli, mille köögist tuppa tõin. Küünlarasv põletas korraks pöialt, pidin alustati peaaegu maha pillama. Ühtse heina varjasid raamaturiiulid. Sellest toast pääses teise ilmselt aeda avanevate akendega tagatuppa, kus ma polnud küll kunagi viibinud. Toal oli kaks akent, ühe akna all seisis väike ümarate servadega 50.-test pärit kirjutuslaud. Üks sahtel pärani lahti ja täiesti tühi. Tekkis tunne, nagu oleks sealt midagi otsitud ja võib-olla ka leitud. Kuid otsijal oli igatahes hästi kiire olnud. Siseseina ääres oli otsakuti kaks ühesugust kušeti. Ühel neist hunnik vaipu, voodiriideid ja patju. Korraga tabas mind kellelegi pilk. Ja kerge ehmatus läbis mind nagu ennist trepil. Kui küüni varemete taustale ilmus talle tundmatu sõdurikuju. Küünla vaistlikult kõrgemale tõstnud, taipasin kohe, et kahe aknavahemikust vaatas mulle vastu Johannes ise. See tähendab teda, kujutav õlimaalikunstnik oli tema olemuse üsnagi loomutruult tabanud. Nii palju, kui ma oskasin öelda, ehkki tegemist oli mõnevõrra noorema Johannes, aga keda mina ei saanudki mäletada. Tere, Johannes. Ma olen nüüd siis kohal. Oskasin vaid sellele pildile öelda. Aga portree vaikis nagu kõik portreed maailmas. Muidugi polnud mul enam tahtmist mingiks pikemaks revisjoniks köögist otse edasipidi olema veel kaks tuba, üks neist hoogus, tol mälestusväärsel õhtul oli peetud Johannese juubelit. Ma istusin ühele kušetil ja asetasin küünla kontsuga, alustassi põrandale. Teistmoodi varjud ruttasid tuba täitma. Kiskusin sellest hunnikust endale vaiba ja padja ja heitsin kõigi riietega pikali. Majas oli üksjagu jahe ja sellest rõivahunniku liigutamisest tuli tuppa pääsenud midagi unustusesegust, et mitte öelda kopituse hõngu. Korraga meenus mulle üks täitmata kohustus, tõusin uuesti istukile ja kobasin taskutest mobiili. Pidin helistama Iirisele oma naisele sinna linna, et öelda mida ma tahtsin öelda. Nojah, et olen lõpuks kohal ja leidsingi varsti mobiili üles, kuid avastasin, et olin jätnud aku laadimata. Aga laadija olin kindlasti kaasa võtnud ja see oli vist kusagil koti põhjas. Kuid sellest ei oleks nüüd mingit abi, meenus mulle, elektrit ju polnud. Algul taskulamp ja nüüd mobiil, kaks mõtlematust minu poolt. Selline ma olen, kuid helistamiseks olekski juba liiga hilja. Iiris kindlasti magab, tan õhtuse unega, taipasin, siis kiskusin end uuesti kerra. Tuli põrandal põles edasi, nii oli kuidagi seltsil. Olen lapsepõlvest peale pimeduse kartlik, mis teha. Midagi tukastuse taolist vajus mulle peale, kui kuulsingi summutatud häält. Kuidas siis kohale jõudsid? Hästi, pomisesin selles poolunes. Olen tähele pannud, et pooluni ongi kõige tõotuslikum ja ühenduslikum tabamatu maailmaga. Ja portree oli justkui kõnelema hakanud. Dorian Gray portree eest oli see muidugi kaugel, kuidagi tume ning kontrastne. Seda ma arvasin, aga ma olen sind juba mõnda aega oodanud. Tõsi või, vastasin. Puhka nüüd ennast teekonnast välja küll homme, tutvuvad majaga ja kõige muuga edasi. Aga kustuta küünal ära, muidu juhtub õnnetus, ütles portree. Jama, kuuletusin ning puhusin küünla ära. Kirbus kustunud tahist jäi tuppa tükiks ajaks püsima kuid saabunud pimedus oli suhteline. Aeg võis juba olla üle keskühtki, kella polnud majas veel märganud. Aknast tungis nüüd sisse teistsugust valgust. Ilmselt oli udu hajunud ja tähed sirasid üle Savimäe talu. Niisamuti nagu üle kogu ilmamaa ning üks neist torkis kardinapilust Musilmigi. Korraga polnudki mul enam und ning seni vaikuses viibinud maja aitas sellele omamoodi kaasa. Jah, kohemaid ärkasid mingid hääled. Kusagil üleval laepapi vahel ajas keegi kedagi taga. Kostis kiitsumist korraks ja vaibus, siis algas kõik otsast peale. Ma ei olnud neis asjus kindel, aga mu kujutlus joonistas, et seal võis nõrgeldada nirk väike kodu, kiskja, kes jahtis hiiri või rotte. Järelikult polnud maja päriselt asukateta ja minu tulek polnud piisav põhjus, et midagi selle iseseisvas ja teises elus peaks muutuma. Too möll üleval kestis ligi pool tundi. Siis saabus vaikus. Seejärel hakkasin kuulma naksatusi. Seletasin endale, et küllap on seina palkidesse kogunenud pinged. Meil on harjumus just öös temperatuuri muutumisel järele anda. Olin seda muidugi lugenud, mis pinged saavad olla linnamajas, need ju kivist või betoonist? Võimalik, et seda häält oli kuulda ka päeva ajal, aga siis varjutavad seda teised hääled. Nii et kuuldavaks saab see ikkagi täielikus vaikuses. Ja siis täitis mu mõtet teistsugune kujutlus, et kõik elumajad muutuvad kurvaks, kui neist kaob ühel hetkel elu saatev soojus ja liikumine. Ning seda tunnet on raske sinna jälle tagasi tuua. See saabub järkhaaval ning minu ees seisiski just säärane ülesanne. Vatitekk, mille ma endale lõpuks tavalisele tekile peale kiskusin, oli raske ja niiskust täis. Ma olin seda esimest ööd siiski kuidagi mõnusama ja mugavamana ette kujutanud. Nõnda siis magasin esimese öö savimäel halvasti, virgusin iga natukese aja järel ega saanud kordagi aru, kus ma viibin. Ma ärkasin varakult, mida tunnistas mu käekell, ehkki see ei toimunud loomulikul moel. Mingi väline hääl oli põhjuseks, keerasin enda asemel ja kuulatasin. Ei, see polnud äratuskell. Sest säärast asjandust mul kaasas polnud ka mitte telefonihelin, mis oli ju veelgi võimatum. Seejärel kahtlustasin jälle Johannest, kuid ei, ehkki ta pilk, mis oli otse portreed minule suunatud, ei tundunud enam nii elav ja intensiivne nagu öösel. See oli koguni ükskõikne. Mind oli äratanud hoopis varese kraaksumine õuel tarele kõige ligema kase otsas. Nagu ma köögiaknast veenduda võisin, oli see noor ilmselt selle aasta esimese pesakonna lind, kes kiikus Kase alumisel oksal ja teatas kõigile omasugustele tähtsat uudist, et pärast üksiolekut on majja asunud uus asukas. Ma kiitsin linnu innukuse heaks. Varesed on mind lapsest peale huvitanud ka nende omapärane hääl ja käituminegi. Teisisõnu ei kuuluma inimeste hulka, kes peavad varese kraaksumist vastikuks enneliseks linnulaul nagu iga teinegi. Saroo kool sobiks juurde lisada. Tema ju märkas nii linde kui ka taimi. Ja ta oli mul siin igapidi kaasas. Ma mõtlen raamatuna ja ühteaegu tõlketööna. Astusin õue ta ära käia sirelipõõsa taga. Jäin seejärel seisma talule ka päevavalguses pilk heita, sest öösel olid muud hooned olnud vaid tumedat siluetti. Ja ma märkasin ka talukompleksi ülejäänud lülisid. Kõige lootusetum neist oli igatahes küün. See oli pigem vare katus auklik ja roovlatid kohati paljad nagu kummaline roiestik, osa neist koguni püstjad. Nii et see hoone mõjus nagu keset maismaad madalikule jooksnud räsitud taglastikuga purjelaev. Paremat kätt kui jääda seljaga tare poole otse vastu mäekuplit, mis oligi vast talule nime andnud tungis lausa selle mäe sisse savist seintega tallihoone. Kõigist talu hoonetest näis see tõesti kõige paremini säilinud olevat. Sellel hoonel oli lai kahe poolega uks. Küllap saaksin sinna talli alla tulevikus oma auto paigutada. Talli teine ots oli ilmselt kasutusel kuurina. Kusagil tiigi taga ja puude varjus pidi olema ka madal palksaun. Ma nagu mäletasin seda ähmaselt oma esimesest käigust siia. Ühte olulist asja teadsin muidugi esimesest siin käigust. Seda, et talu tervikuna asub suuremal nõlvakul ja et vaid mõnisada meetrit edasi asub all orus pikk ja kitsasjärv mida on siit talu õuelt isegi raske ette kujutada. Sest aed ja suured puud varjavad esialgu vaadet. Veelgi olulisem oli muidugi teada, et sellest järvest kulgeb nüüdsest riigipiir ja seal üle järve on juba Venemaa. Ehkki järv kuulus riigile, oli see mingil moel ikkagi ka Savimäe talu osa ja seda eriti minevikus, kui riigipiir asus palju kaugemal ja kui siin elasid need inimesed, kelle elust ja saatusest polnud mul hämarat aimugi. Mu volvo seisis seal, kuhu olin selle õhtul jätnud ja esiklaasi ning kapoti kattis kastekord. Otsustasin, et las auto jääb esialgu samasse kohta. Ma pöörasin ümber ja pilk libises elumajale. Midagi hoolitsetud ja korras olevat, see tõesti ei olnud. Ukse avaja, sellele lähimat seina kattis metsikuks lastud viinapuu, mis oli ronimisega jõudnud juba poolde katusesse. Seda vist ei saanud heaks nähtuseks pidada. Katus ise oli eterniidist kohati juba Samlikust haaratud kahest korstnast üks vajas kindlasti kohendamist. Kõik elumaja aknad olid uuendamata. Seinapalgid ilmutasid kergeid kõmmelduse märke. Välisuks, millega õhtul tükk aega vaeva olin näinud, vajas ilmselt samuti väljavahetamist. Elektriliin sammus küll otsesihist alu poole, kuid mõned puud, õigemini puuoksad, olid varsti liini segamas ja mõne tormi ajal võis mõnigi puu liinile langeda. Imestasin lausa oma hindamistegevust. Minus tõesti oli ärkamas uus omanik. Ent oli ka meeldivat. See käis esmajoones aia kohta, millega tutvumine mul alles ees seisis. Kuid juba eemalt meeldis mulle selle õiterohkus. Maja eest suundus tee poole kuuest arukasest puuderivi. Kõik oma täisjõus, kõik õrnas suve alguse lehes, mis näis rohelise Bidzina meeldiv oli mõelda, et need kuus ehk sümboliseerivad talu omaaegseid elanikke. Või polnud istutajase üldse mõttes? Mina teadsin vaid Johannest juubelilauast selle teisest otsast mäletasin siiski, et tal oli kaks õde mõlemates tükk maad nooremad, aga nende näod olid mu mälus laialivalguvad. Ma olen üldse halb nägude ja nimede meeldejätja. Ühtaegu olin nüüd esimese hommiku jaheduse Savimäel kätte saanud ja võisin mõelda edasisele. Mis see võiks olla? Jah, kruus, mõnusat sooja kohvi kõigepealt. Kuid kohe tuli meelde too elektrivärk, mis tähendas, et ükskõik, mida ma selleks esimeseks päevaks olin planeerinud enne elektriasjanduse korda ajamist, ei saama millelegi muule mõeldagi. Ja mitte ainult kohviaparaat või röster, kui need peaksid Johannesel ikka olema. Voolu vajas ju ka mu põhiline töövahend läptop, mille ma olin jõudnud õhtul tagatoas, puldan kotist välja koukida ja kirjutuslauale panna. Muidugi oli selles patarei näol väike tegutsemisvaru, kuid ilmselt mitte kauaks. Mulle oli vaja kindlamat ja pikaajalisemat garantiid. Ma olin saabunud mitte niivõrd taluga tutvuma, vaid lootsin siin alustada oma tõsist kirjatööd. Oli juba ette kindel, et siinne eraklikus ja looduse ümbritsus sobisid sellega vägagi. Linnas olnuks sama seisundit hoopis raskem saavutada. Selles mõttes oli savimäe mulle tõeline kingitus, mida küllap kinkija oli silmas pidanud. Ja uue omanikuna kavatsesin Savimäele pikemaks pidama jääda. Küllap terveks suveks ja sügiseks Ki. Nõnda olin ka oma linna jäänud abikaasale teada andnud, millele toll polnud suurt vastu väitmist. Pärast hädapärast kuiva hommikusööki tuli uuesti õue minna. Ikka selle elektripärast mäletasin, et kui öösel maja poole liikusin, olin sattunud betoonpostile mis oli nüüd hommikul veel selgemini paigas. Selle küljes üsna käeulatusse oli kinnitatud plekk-karp, mis aga kus juhtmed posti küljes suundusid, maja seina ei olnud läbi lõigatud ega abitult rippumas. Nagu olin vahel näinud hüljatud eluasemete puhul. Ja see sisendas lootust, et vool on lihtsalt sellest samast karbist välja lülitatud. Aga sinna puudus mul ligipääs ja luba midagi omapoolset ette võtta. Nõnda siis oli selge, et esimene täispäev Savimäel läheb untsu. Mind ootas ees sõit maakonnalinna. Muidugi võiksin üritada neid elektriasju ka telefoni teel korda saada, kuid mu telefon oli ju tarvitamiskõlbmatu. Teiseks, ma olin kindlasti lubanud kohe pärale jõudes Iirisele helistada ja nüüd oli juba hommik ning ta võis närveerida. Kust ma tean, mis kujutlused tal seal linnakodus liiklusavariidest võisid heiastuda? Kui nüüd selgub veel, et mulle ei jagu selleks sõiduks ka bensiini, noh siis on mu mõtlematust täielik. Aga minu puhul ei oleks säärane asi esmakordne. Õnneks pole mu naine panic kör ega ka tänitaja tüüpi, ta pigem tunneb Moveidrustele kaasa. Maakonnalinna, nagu ma mäletasin, sai oma poolsada kilomeetrit sõit südapäeval sinna, võttis vähem kui tunni linnaski kulustavale elektriasutuse ülesleidmiseks üksjagu energiat. Üldiselt ma ju ei salli kõiksugu asjaajamisi ja püüdsin neid oskuslikult oma abikaasa kanda jätta. Ehkki temagi pole mingi asjaliku see mudel. Seekord tuli ise asi korda ajada. Ma esitlesinenud talu omanikuna, milleks polnudki suurt vajadust, nad olid seal asjalooga kursis. Eelmisel omanikul on viie kuu võlgnevus pluss viivis. Kuidas, kas tasuta kõik korraga ära? Seda ma muidugi tegin. Nad ulatasid mulle kolmnurkse avaga võtme. Sellega teete maja otsas asuva posti küljes oleva karbi lahti. Seal lüliti all asendis on pool sees ülemises väljas. Nii lihtne see oligi. Tolle võtme võinuks ma ka kohapeal leiutada või karbi lihtviisiliselt, see tähendab jõuga lahti teha. Kuid see poleks olnud lahendus. Mu esimene missioon pärast elektrimajja saamist oli teha inventuur kõigist Johannese elektri riistadest. See oli kui võõra elu taasäratamine ja selle avastamine ühe korraga. Leidsin selle käigus ühe õliradiaatori ja lihtsamat tüüpi kiirgaja radiaatori, viisin oma magamisaseme kõrvale ja rakendasin kohe töösse, sest tagatoas valitses endiselt vilu õhustik. Leidsin ka elektrikannu ning pooliku kohvipaki, mis oli pesulõksuga kinni. Nii sain lisaks linnas rõibatud kohvile ka esimese kruusitäie savimäe oma linna kohtundus siiski etem. Ülejäänud aja otsustasin pühendada mõtisklustele ja nendeks oli sobivam moodus pikutades, sest kirjatööst sel päeval ei paistnud midagi välja tulevat. Selleks on ikkagi vaja häälestust ja häälestust. Kohe hommikust alates. Olin niisiis olnud savimäel vaid korra. See oli maikuu keskpaiku, kui oli Johannese sünnipäev tol korral lausa 75.. Samas olid mu meenutused üsna katkendlikud. Kahtlustan, et võtsin seal pika laua taga, mis oli üles seatud keskmisse kõige avaramasse tuppa mõnegi pitsi rohkem, kui mulle sobinuks. Nõnda ei mäletama sedagi, kas me väljas aias või all järve ääres üldse olime käinud. Ilmselt mitte. Ma polnud iseenesest Johannesele sugulanegi. Olin lihtsalt oma ema poeg ja mu ema oli kõigest Johannese ka vabaabielulises ühenduses kui nõnda keeruliselt väljenduda. Aga üldine atmosfäär oli justkui soosinud seda kerget tegelikkuse eitamist ja mingit eufoorilist õhkkonda. Ma mäletasin teda tollest õhtust haruldaselt joviaalsena justkui oma east väljaspoolsena jah, palju joviaalsemana kui muudel aegadel, mil temaga kokku puutusin. Ja minu ema vaatas seda kõrvalt, selge imetlusega, mis mind pisut nagu torkis, aga samas ka rõõmustas et ema pole enam üksik, nagu ta oli minu isast järgnenud aegadel. Ja muidugi rõõmustas mind, et Johannes oli sisemiselt just sisemiselt tõeliselt intelligentne mees. Niisugune oli too minu segane tunnete kompleks, mida ma kibe veelgi segasemaks muutis. Jah, see oli ette teadmatult mu ema viimane aasta. Kes seda oleks võinud arvata või ennustada. Ning nad elasid terve tolle suve siin maal, tegeledes aia ning viljapuude-põõsastega, mis oli imesteldav mu ema puhul, kes oli ju linnatüdruk ja kõige Lindliku endale nagu sisse söönud. Aga see oli veelkordne tõend Johannes Veinbergi mõjust temale. Ja seegi üksnes rõõmustas mind tema poega ning minus polnud absoluutselt mingit etteheidet oma emale, justkui oleks ta minu isa üha kaugemaks muutuvat mälestust miskitmoodi reetnud. Lihtsalt elu läks edasi, emal oli vaja kellelegi selles elus toetuda. Imelik vaided ma neid tol suvel kordagi ei külastanud. Küllapolineerisest linnast hõivatud. Kui peaksin veelgi enam ajas tagasi kanduma siis peaksin jõudma suve 80.-te algupoolel. Sel suvel reisil lõunasse oligi ema Johannese kadutvunud. Ema oli siis 40 ringis Johannest tubli 10 aastat noorem. Aga sellest juba kunagi hiljem, sest mu mobiil andis märku, et on laadunud ja ma peaksin lõpuks ometi helistama Omairisele. Ta hääl oli unine, nagu kulgeks seal linnas aeg teistsuguses rütmis ja meeleolus. Samas ikkagi natuke ärev põhjus ikka seesama, mida ma hästi teadsin. Rutasin kohe kirjeldama oma teekonna raskusi ja seejärel seda elektri värki, ilma et oleksin maininud helistamata jätmise tegelikku põhjust. Mu naine ikkagi rahulolematuks jagas mulle rea soovitusi, mida kergekäeliselt lubasin täita. Sel õhtul põles välisukse kohal üle pika aja jälle elektripirn. Igatahes märk sellest, et elu on vahetumas ja keegi uus Savimäele asunud. Niisiis heitsin teisel õhtul magama natuke reipamas meeleolus, ehkki majas püsis edasi too kerge niiskuse või unustuse hõng. Et ära hoida eelmise õhtu kujutluse kordumist, võtsin seinalt alla tolle Johannese portree teinud enne kindlaks, et see on Kaljo Polli signatuuriga õlimaal aastast 1982. Ilmselt oli kunstnik olnud Johannese tuttav. Seegi oli kõnekas detail Johannese biograafia juurde, millest ma lootsin aina rohkem teada saada. Jah, mulle näis, et portree hakkab mind ka mu tulevases kirjatöös segama. Ta oli tõesti liiga intensiivne, kui nii võiks öelda. Torkasin maali plastikaatkotti, pakkisin selle omakorda pruuni jõupaberisse. Tõmbasin veel pabernööriga kinni ja tõstsin valge kapi otsa, mis täitis toa kaugemat nurka. Kapise oli lukus, aga lukus asju ei hakanud ma ju ometi lahti murdma.