Järgmisel hommikul olin otsustanud alla järve äärde minna. See tundus igati loogilisena, sest taluga olin enam-vähem tuttavaks saanud ja järv, nagu juba öeldud, kuulus talu juurde. Kuid kogumu plaani muutis, õigemini lükkas edasi ükse ununenud asi. Ja see meenus mulle kohe, kui ma oma truud volvot silmasin. Õige, seal pidi olema too portfell, portfell, millega kõik siinne kõige otsesemalt seotud oli. Kuidas ometi? Justkui oleksin alateadvuses seda kõike endast eemale tõrjunud. Aga ma ju enam-vähem teadsin, mida see portfell sisaldas. Maalin ta ju seal korraks isegi lahti teinud ja teadsin, et portfelli sisuks oli üsna paksma tulvil märkmeid, mida Johannes oli kirjutanud erinevatel aegadel. Sest seda reetis käekiri ja tekstide erinev väljanägemine. Kuid mida see kõik kokku tegelikult mõjutas? Selle olin jätnud hilisema tutvumise puhuks, kui olen kohapeal. Ja nüüd oli see aeg igatahes käes. Aga see portfell võinuks ju vahepeal kaduma minna näiteks linnas olles, kui ma seal elektrikontoris sees käisin või siis hiljem avasin auto, tagaukseportfell oli muidugi alles, istmekatteriie oli lihtsalt sellele peale vajunud. Seepärast siis ta mulle vahepeal silma ei hakanudki. Haarasin portfelli kätte ja sulgesin taas auto ukse. Ühtaegu meenus mulle, kuidas kogu too protseduur oli toimunud. Ma sain kutse sinna Estonia puiesteel asuvasse kontorisse ilmuda maikuu keskpaiku. Kusjuures mul puudus tol hetkel täielik ettekujutus, mis on säärase kutse põhjus. Ja üldse ma polnud kordagi elus notariga tegemist teinud ning kujutasin ähmaselt ette, mis asju need ametimehed maailmas ajavad. Mis polnud minu elukauguse puhul üldsegi imestamisväärt. Iiriselema tollest kutsest sõnagi ei maininud, mõtlesin, tagantjärele jõuan seda nagunii teha. Maja ise oli küllaltki silmapaistmatu, välja arvatud üks iseloomulik arhitektuuriline lisand, mis mulle kohe meelde jäi. Varem polnud ma seda märganud, kuigi olin sealt kümneid kordi mööda käinud. Välisukse kõrval seisis nimelt karjujatiid täiesti korralik ja ajaproovile kenasti vastu pidanud kuju. Isegi nina oli seal vigastamata, vastupidiselt tõelistele karjuvatiididele. Notar nimega Noormets, kelle juurde oli nii ootamatult kutsutud resideeris üsna välisukse ligidal ses ruumis. Ta oli pikka kasvu peadlegi juustega noormees käitumiselt ja hoiakult oma ametisse sisse elanud ja omal kombel väärikaski, mida ju eeldad igalt riigiametnikult. Ta kõnetas mind ettevaatlikult, sest ilmselt aimas, et see visiit on minusuguse jaoks küsimärke täis. Mida see jooligi? Nii et siis ikkagi tundsite Johannes Veinbergi? Oli ta üks järgnevaid küsimusi? Jah, ta oli. Kuidas ma ütlen, mu ema elukaaslane, ah nõnda siis ma juba mõistan olukorda paremini. Nii et siis selline seos. Ma ei taibanud ikka veel midagi, kuni selle hetkeni, kui ta mul istuda palus ja mu ette ühe dokumendile, kas asi on selles, et ta on teile pärandanud oma maal asuva kinnisvara kuigi tal olnuks põhjust parandada see mõnele oma lähemale või kaugemale sugulasele? Mainin seda seepärast, et mitte just iga päev ei esine selliseid asju, ma mõtlen suguvõsaringist väljapoole. Õigupoolest ma ei oleks pidanud seda ütlemagi, lihtsalt lipsas suust. Onu Johannes, tema, mis talu, ei saanud ma ikka veel aru. Tema Lõuna-Eestis asuva talu, mis kannab Savimäe nime, täpsustas notari justkui aimates minus keerlevad küsimust. Kuuldu ajas mu tõelisse segadusse ja see kestis edasi, nii et ma maksin pigem automaatselt kui teadlikult ära riigilõivu ja veel mingi maksu ja olin korraga millegi suure ja ebamäärase ja siit pealinnast kaugele jääva valduse omanik. Aga see polnud veel kõik, kui see paberlik toiming oli möödas, ütles notar, too noorepoolne mees, noor mets nimelt. Aga siin on mul teile veel midagi nii-öelda deponeeritult kaasa anda. Ja ta avas oma selja taha jääva helehalli seifi, kummardus madalasse ja võttis alumisest sektsioonist välja üsna kuulunud naastudega portfelli. Päranduse juurde käib seegi, teatas ta. Portfelli küljes rippus neljanurgeline läpakas minu nimega ning kaks võtit, mis olid ilmsesti portfelli omad. Ehkki piisanuks ühestki. Mis see veel on, ei saanud ma aru. Ei mina seda ja see käib samuti minu kohustuste hulka teile edasi anda. Andke nüüd siia raamatusse allkiri, et olete ka portfelli kätte saanud. Ja ta lükkas mu ette mingi kontori raamatu, kus paistis veel teisigi sääraseid allkirjaga kinnitatud edasiandmisi. Nüüd alles tundsin mõnesugust uudishimu, millega siis Johannes mind veel üllatab. Kõige tõenäosem oli, et portfellis on mingid muud dokumendid, mingid koduloolised, materjalid, mis aitavad mind taluga ning selle ümbruskonnaga kurssi viia. Või. Või oli ta salamahti kirjutanud midagi romaani taolist. Ta ju rääkis tihti oma mälestusi sõja ajast ja hilisemast, kui ta oli juba noormehehakatis. Teeks ehk lahti, notargi näis huvi tundma, et aga ei, mõtlesin siis ümber, et jätan selle võõra uudishimu rahuldamata. Notar taipas, muutus jälle ametlikuks, surus mul kätt, mis oli märk, et toiming on möödas ja meie kohtumine ammendatud. Väljas jäin Toole karjujatiidi kõrvale seisma ja libistasin seejärel käega üle ta kivise tooga. Millegipärast polnud mu sisetunne kõige kindlam. Kõik see oli olnud nii ootamatu. Hoomasin mingeid tagamaid ja seda suurendas just too portfell, mis mul nüüd sangapidi käe otsas ja kusagilt võib olla. Ülikooli aegadest tõusis korraga meelde lause, mis ei saanud pärineda mujalt kui hoomeroselt. Ärge usaldage ta näoslaste kingitusi mille kohta see õietisel iiliases käis õigus tolle hiiglasliku puuhobuse kohta. Ja lausus selle vististi Lancoon, keda selle eest hiljem rängalt karistati. Kuid siin oli tegu hoopis teiselaadilise kingitusega. Johannese ei saanud küll midagi halba mulle soovida. Mul oli ikka veel meeles tema suhtumine minusse, see oli alati olnud hästi südamlik. Võimalik, et talle meeldisid mu huvid. Juba tollal tegelesin ma väikselt vaikselt Ameerika kirjanduse tõlkimisega aga ilmselt oli kõige taga tema kiindumus mu emasse. Kuid miks mulle meenus just too lause kas minule langenud pärandus ei too ometi kaasa mingit suuremat konflikti, esmajoones ta õdedega, keda ma sealt juubeliõhtul seitse aastat tagasi mäletasin. Üks asi veel pärast ema surma oli mu side Johannes ega peaaegu katkenud vaid mõned tähtpäeva kaardid ja paar telefonihelinat. Korra olime siiski ka linna peal kohtunud tema ettepanekul ent kummagi jaoks oli see kohtumine mõjunud kui ununenud valu. Meeldetuletus. Sellepärast mõtlesin ma lahkuminekul. Mäletan seda nii selgesti, et parem, kui seda kohtumist poleks üldse olnudki. Nii et tegelikult olin ma just notaril teada saanud Johannese lahkumisest siit ilmast, aga isegi temalt mitte seda täpset kuupäeva. Sel kevadel oleks ta saanud 80 kaheseks aga seda kuupäeva ta vist ära oodata ei jõudnudki. Nõnda siis seisin veel mõnda aega seal portikkuses, selle kips naise kõrval ja mõlgutan siin mõtteid elu ootamatuste üle. Muidugi rääkisin kodus Iirisele toimunust end, jätsin targu portfelli kõrval nähtuse mainimata. Kuidas iiris sellesse ootamatusse pärandisse suhtus. Ma ei ütleks, et ta just ülevoolavat rõõmu oleks tundnud aga oli asjast siiski üsna huvitunud. Tema polnud Johannest muidugi kunagi näinud, aga kuulnud tast mu emaga seoses, ometigi leppisime kokku, et ta tuleb tingimata talu vaatama, aga mina ise sõidan sinna muidugi võimalikult ruttu, et kõik üle vaadata ja nõnda edasi. Siin ma siis olingi ning mul seisis lõpuks ees tutvumine selle pisut salapärase portfelli sisuga. Selleks näis olevat kõigiti sobiv aeg ja koht, nii ilus hommik siin Savimäel. Pealegi istusin Johannese enda kirjutuslaua taga, kus olid ilmselt sündinud need tema kirjutised, mida ma uurima asusin. Seesama laudika, mille üks sahtel oli olnud avali, kui ma tol esimesel õhtul tuppa sisenesin ja mis mind millegipärast oli häirinud. Ma olin pidanud selle jõuga kinni lükkama, sest toa niiskus oli jõudnud mõjuda sahtlitelegi. Kuid ma siiski viivitasin portfelli sisu kallale asumisega. Kas ma aimasin tõesti tol hetkel juba, et selles leiduv paberikogum paneb minu peale rea ootamatuid kohustusi, millega ma ei pruugigi hästi toime tulla? Või hoopis mingeid valikuid? Ma ei tea? Vist mitte. Igatahes tulin laua tagant ära ja istusin, portfell käte vahel kägisevasse kiiktooli, mis näis veel säilitavad Johannese olemust. Ja mõtlesin taas küllap 405. kord sellele tema imelikule pärandusele ega teadnud endiselt, kas rõõmustada või muretseda. Nüüd, kus mul pärandist enamvähem mingi ettekujutus olemas. Selge see, taluga seotult tekib mul rida kohustusi, milleks minusugune pole päriselt valmis ega ka selleks sobiv natuur. Juba see elektri asi oli mind parajalt häirinud ja nagunii ei saa siin läbi mõnesuguse remondita. See kõik oli muidugi vaid asja üks pool, hoopis sügavamat analüüsi vajas Johannese valik. Ja justkui selle küsimuse vastuseks kuulsin taas, kuidas too noorem Johannes, kes oli paraku paberisse pakitud ja kapi otsa tõstetud, lausus justkui minu mõtete vaigistamiseks ja mõnevõrra summutatud häälel. Teatse Venn Nad kõik unustasid aastakümneteks Savimäe olemasolu ja käisid siin vaid hädapäraselt. Kuid aitas meelisklemisest. Tegin portfelli lahti ja võtsin mapi välja. Kõige peal oli ümbrik minu nimega suletud ümbrik, nentisin ma. Edasi, tuli kokku volditud suurem leht, ilmselt Savimäe taluplaan. Piisas põgusaltki pilgus sellele, et veenduda, osa taluhooneid oli tõesti hävinud, laut ja ait esmajoones. Edasi tulid juba eraldi paberilehed, mõned servast servani täis mõnel vaid paar lauset. Mõned lehed olid poolikud, justkui oleks üleliigne ära rebitud. Oli ka maha kustutusi, aga nii hoolikaid, et esialgset polnud võimalik tabada. Ehk siis ümber mõeldud tekstis, ma võisin seda vaid oletada. Aga mida mul kohe kindlasti polnud vaja oletada, kõik need tekstid käisid Savimäe talu, esmajoones ta elanike kohta. Ühel lehel oligi lühike nimekiri Savi Mäelastest juures, ka selgitus, kes keegi oli. Nimekirja juurde, kuulusid eraldi ümbrikus, mõned kehva kvaliteediga fotod, mida ma ei hakanud esialgu silmitsema. Ma pidin end enne põhilisega kurssi viima. Kuna ma ei märganud nende kirjalike märkmete osas mingit süsteemi ega kuupäevi leheservadele, mis oleksid teada andnud nende kirjutamise aega siis otsustasin, et vähemalt selles järjestuses, nagu nad seal mapis lebasid, ära nummerdada lootes, et seminud edaspidi mõnel määral abistada, võiks. Sellega valmis. Kavatsesin avada tolle ümbriku, millel oli minu nimi Johannese püstias käekirjas Sven. Kuid just selle olulisel hetkel mind segati, kuulsin koputust välisuksele, tõusin ja läksin vaatama. Äärepealt oleksin kirjutanud esimene külaline. Seda ta ju polnud, ta oli ikkagi juhukülastaja ametimees, Eesti piirivalvur, pealegi hundikoeraga pikka kasvu noormees, kes muidugimõista, ent ka kohe esitles veebel Leosk selle piirilõigu eest vastutaja. Taali korralikus mundris vööl hulk vajaliku tugevatoimeline taskulamp, kompass, kaarditasku, puusal kaburis, relv, koera jaoks kokku lapatud pikk peenike rihm. Midagi veel. Ma kutsusin nad edasi kööki. Koer käitus kuidagi kummaliselt, käis kogu köögi läbi, vaatas siis toa ukse poole nagu mõistes teenistuskoera huvi, tegin ukse lahti, aga loom jäi lävel pidama, tuppa ei sisenenud. Küllap see oli mingi teenistuskoera instinkt, ma ei solvunud selle koera ülalpidamise peale. Vastupidi, märkasin laual poolikut vorstikangi, mille olin sinna ennist jätnud. Võtsin ja lõikasin sealt paari viilu suuruse lõigu, et seda nüüd maha peremehe jalge juurde laskunud, koerale pakkuda. Koer oli veebel Leovski jutu ajal mind oma tarkade kahekordsete silmadega vaadanud. Ent ta peremees peatas mu poolelt toimingult. Ei ole soovitav, te olete võõras. Nii võib toimida ka halbade kavatsustega isik. Pealegi ta ei võtakski vastu, on nõnda õpetatud, isegi kui oleks näljane. Me mõlemad kinnitame enne marsruudile asumist korralikult keha. Ning Leosk naeratas. Tal olid pisut puseriti hambad, aga muidu tore poiss. Küsisin jutu jätkuks, et kas ta siis mäletab endist peremeest ja kas on ka tema ajal siin käinud. Teda pani see jutt justkui imestama, ei, ta on esimest korda sellel lõigul ja üleüldse alles kolmandat kuud piirivalves. Ja teenistusse tuli siit mitte just kaugelt saatsest. Kas ma tean seda kohta, oh muidugi olin ma kuulnud saatsest. Isegi üks buss käis Tallinnast sinna. No vot siis on kena. Aga täna ta lihtsalt nägi korstnast kerkivat suitsu ja tuli tutvuma. Siinkandis on ju ka mitmeid tühje maju, näiteks siit mõni kilomeeter edasi on ilus ja korras talukompleks müüa. Aga mis põhjusel ta läbi astus, söandasin küsida, kas midagi on korrast ära? Eiei asja huvides? Teate, see on ju ikkagi piiri talu. See on midagi muud kui elada näiteks kusagil sisemaal. Siin tuleb olla teistmoodi tähelepanelik ja Leosk jäi vait. Aga asi oli mulle niigi selge, kas see mitte ei tähendanud, et minust soovitakse teha piirivalvurite koostöö osanik. Et ma jälgiks ja fikseeriks kõiksugu liikumisi, nii see vist oli mõeldud. See mulle küll ei sobinud, aga ma vaikisin, mis tähendas Liovski levist teatud nõusolekut. Sest ta muutus korraga rõõmsamaks, nagu oleks saanud ühest peale pandud kohustusest üsna kerge vaevaga lahti. Ja kuigi ma olin juba tuttav kaardipildiga ja sellegagi, kus Savimäe talu asub Saimule veel kord selgeks, et asun nüüdsest eestimaa äärel siinsamas üle järve, oli Venemaa täiesti äraarvamatu, nagu ajakirjandus püüdis mulle ja paljudele teistelegi sisendada. Siit mäelt ei paistnud maastikus, mis üle järve, mingit erilist muutust, aga asi polnud ju maastikus. Oli veel üks aspekt. Neil aegadel, mil see talu loodi, oli see järv täielikult meie oma ja Eesti vabariik jätkus üle selle veel palju verstasid. Kuid selle osa olime nüüd vististi lõplikult kaotanud. Aga ma ei saanud ju noore piirivalvuriga sellest ajaloo ebaõiglusest pajatama asuda. Küsisin talt hoopis piirilaiu kohta. Loodus on ju ikka erapooletu teema. Veebel tuli oodatult kaasa, teate, siin on kohe mitu järve ridastiku, see siin on neist suurim. Järvede vahel on lühikesed jõed ja ojad. Siinpool on veel mõni talu, aga imelik, Venemaa poolel ei paista mitte ühtegi täielik tühjus. Ka nende piirivalvet näeme harva. Ei tervita küll, aga vahel viipame niisama ikkagi ühe alamehed. Edasi selgus, et veebel Leovskil on mulle ka midagi poolametliku teate taolist edasi anda. Ta tegi nimelt juttumine õigustest järvele, ma võin järvel ja isegi järve saarel viibida ja meie poole peal ka kalastada, sest mul on arvatavasti ka paat, millest mul polnud veel aimugi, aga tõsi, ma leidsin ülejärgmisel päeval roostikust pooleldi vett täis kohmaka rohening pajuharude vahelt mõladki. Kuid pärast pimenemist ja eriti öösel teatas ta, ei ole mul lubatud järvele minna. Võib tekkida soovimatuid intsidente. Nii et pidagu ma seda edaspidi silmas. Lubasin, et teen seda. Aga üldiselt on siin vaikne, isegi väga vaikne piirilõik, nii et ta soovib mulle head äraolemist ja tulemusrikast kirjanduslikku tööd. Ah et seegi minu tegevusala on neile teada? Ei noh, mis siin imelikku, mingi saladus see ju polnud. Tahtsin seepeale midagi vastata, ilmselt midagi kahemõttelist, kuid sain sõnasabast kinni. Ta oli ju tore poiss, maapoiss omal kombel isegi viisakas ja tegi oma tööd. Siis ta lahkus, koer ikka kõrval. Roheline munder, noormees, relvligi, kadus sinna allamäge, puude varju. Tema piirilõik, nagu ta mulle tunnistas, oli kokku 11 kilomeetrit pikk. Võib-olla oli see väike riiklik saladus, võib-olla mitte. Lootsin teda edaspidigi näha, see vast oligi too ütlemata lause. Me olime nüüdsest nagu ühes paadis. Kuid mida see külastus veel tähendas? Jäin ma pärast Leovski lahkumist mõtlikuks. Kas selles ei sisaldunud mitte suuremat hoiatust, kui välja öeldi? Kas ei peaks minus hoopis teatud ärevust tekitama? Teisisõnu mõni muu põrgupõhja kusagil sisemaal oleks mulle mõnusaks erakluseks palju sobivam koht olnud. Ja sõidupikkuse mõttes kah. Kuid polnud minu valida. Savimäe oli seal, kus ta olema pidi. Piirivalvuri külaskäik oli ikkagi nõnda palju sügavalt mõjunud, et Johannese mappi sel päeval enam ette ei võtnud. Või hoomasin hoopis, et Johannese mapis leiduval aga esmajoones seal mulle adresseeritud kirja all võib-olla mu päeva algust häiriv aktsentigatahes, jätsin ma selle avamata. Sulgesin mapi, kuid ei surunud tagasi portfelli, vaid otsisin sellele ruumi kirjutuslaua sahtlis meeles, et üks neist oli olnud lausa tühi. Nõnda ma siis avastasin Johannese varamu või tema hobi või selle, mis moodustas ühe osade päevadest siin sellest Savimäe üksinduses. Sõnaga, tollest tühjast sahtlist, järgmises, mille ma kogemata lahti tõmbasin, lebasid kaks mõnevõrra võidunud kaanega aidaraamatut, üks neist täis saanud ja teine poolik. Tõstsin pealmise neist lauale ja avastasin, et tegu oli lihtsakoelise ilmavaatluste kaustaga. Viimane selle sissekanne kandis kuupäeva 12. veebruar 2012 mis oli kõnekas mitmes mõttes. Sel päeval viidi siis onu Johannes siit kiirabiga haiglasse, kus ta enam tagasi ei jõudnudki. Selle silmapäevikus oli kuupäeva järel mitu lahtrit välistemperatuur kolmel korral hommikul lõuna ajal, õhtul, mille jaoks olin köögiakna küljes märganud termomeetrit õhurõhk hommikul ja õhtul, milleks oli eestoa seinal puualusel vanamoodne baromeeter andmed pilvkate ja sademete ning muude atmosfäärinähtuste kohta. Kuid seal oli veel üks vaba lahter, kuhu ta oli kirja pannud oma siinse elu väikesed sündmused kes oli siin külas käinud, mida suuremat ja olulist oli ostetud muretsetud, mis üldisi muutusi, oli taluelus toimunut. Kuna ilmapäevikuid oli alustatud juba kümmekond aastat tagasi ilmselt Johannese pensionile jäämise järel siis nõnda kogunes üsna suur hulk nimesid, kellest ma midagi ei teadnud. See oli omamoodi maja kroonika hüüatasin mõttes ja kiitsin samal ajal maja peremehe nutikust. Otsustasin korrapealt, et mul tuleb seda üritust jätkata. Nõnda siis koputasin eestoas vastu baromeetri klaasi, nagu olin näinud kedagi kusagil tegevat ja märkisin üles oma esimese õhurõhu näidu 763,3 millimeetrit elavhõbedasammast. Seejärel võtsin köögiakna taga asuva termomeetri näidu pluss 11,4. Ja seejärel kirjutasin üldiste ilmanähtuste lahtrisse selge taevas, mitte ühtegi pilve. Ning lõpuks, viimasesse lahtrisse käis piirivalvur Leosk kõik nõnda nagu Johannes oleks seda ise teinud. Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütt Ta muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kordad. Olin juba varemalt aru saanud, et Johannese puukuur asub tallihoonega ühe katuse all ja köögiuksepiida küljest olin leidnud ka võtme, mis selle lahti pidanuks tegema. Kuid kuurist leidsin eest vaid majapidamises ära visatavate esemete, lao ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud. Ning mulle selgus, et Johannes oli ka selle eluvaldkonna käest lasknud. Või polnud tal enam elu üle võimu olnud, seda ei saanud ühele haigele mehele muidugi pahaks panna. See avastus ei rõõmustanud mind üldsegi. Samas sain ma aru, et Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. Nõnda siis olin taas nõutuna keset õue ja seal ringi vaadates justkui midagi juba nähtut meelde tuletades sattus mu pilk küüni Varele. Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem ju siis sügisel saaja kirvega asunud küüni palkide kallale. Justkui selle kinnituseks leidsin sealt mõned lõhkumata, pakud ühe sees veel kirveski, nagu oleks ootamatu terviserike Johannese tegevuse peatanud. Sain kirve pakkust kätte ja lõin pakku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puu säsi lendas igasse kaarde laiali, mis tunnistas, et see palgi ott polnud kõige parem tuleroog. Tõin ikkagi paar sületäit puid sisse, aga tuli ei võtnud kohe hoogu. See tähendab, et tõmmet polnud peaaegu üldse, nagu oleks korstnas vareste pesa. Alles kahes kohas ahjus ja pliidi alla ajaleht ja pilpaid eelnevalt põletades sain tõmbe kätte. Esimest korda levis majas inimlikku soojust. Lükkasin aknad, vallamaja vajas ka värsket õhku. Siis läksin ja tõin autost eelmisel päeval sinna unustatud koti toidukraamiga. Mu hommikusöögitipuks oli tuura konserv. Süües silmitsesid kööki vana taluköök, muutumatu kolmveerand sajandit kaasa arvatud madal pliit, mis oli pragunenud pliidirauaga ja konarlikud laotud tõeliselt hooletu pottsepatöö. Avastasin sellelegi, et köök on selle maja kõige vanem osa. Põrandad olid laiadest laudadest servad juba mädad. Ent teine pool põrandast oli hoopis serviti tellistest pilt, mida ma polnud veel kusagil kohanud. Piirivalvur, Leoski, külastusmaja üleskütmine õhutamine, köögikappide korrastamine lõid mu selle päevakava üsna segamini. Nii et mu põhisoov alla järve äärde minek lükkus iseenesest edasi, paremasse aega. Võisin vaid soovida, et järgmine päev või järgmised päevad on sama soodsa ilmaga. Ei mäletagi, mida pika õhtu jooksul veel ette võtsin, Ahja, ajasin oma volvo talli alla, olles enne tükk aega otsinud selle võtit kuni avastasin selle köögiukse kõrvalt piida küljes oleva konksu otsast, kus palju kordi silma pidi vaatama.