Mu järgmine hommik Savimäel nägi välja hoopis teistsugune. Ärkasin sootuks teise reaalsusse. Teisisõnu, ma teadsin täpselt, kus viibin. Kallutasin nende üleaseme ääre ja toetasin käe vastu põrandat, kus mänglesid päikeselaigud. Ja nõnda kogemata avastasin kušeti serva varjust raamatu mida selles toas koristanu või tegutsema polnud ehk märganud. Tõmbasin raamatu voodi alt nähtavale ja sain kohe aru, et see võis olla viimane raamat, mida Johannes siin maailmas lugeda oli võtnud. Mind ei hämmastanud raamatu pealkiri, sest tegu oli ju minu meelest ühe raamatute raamatuga Homerose hiiliasega. Vaid see ühtelangevus. Mind ikka veel vaevab lause taanauslaste kingituse kohta, mis minus jonnakalt ennast uuendas. Sest korraga sähvatas taasto lause, mis oli iiliasest pärit ja mis oli mulle esmakordselt pähe löönud seal Estonia puiestee maja portikkuses karjuvad diili kõrval seistes sedaan Auslaste kingituse lause. Huvitav, miks see mind jätkuvalt jälitas? See ei saanud olla seotud Johannes, aga ta ei saanud ju mulle mingil moel halba soovida, kui ta talu just minule parandas. Ta oli seda teinud oma kõige parema äratundmise järgi olin ma üsna kindel ja see otsus ei saanud olla sündinud niisama vaid pärast põhjalikku kaalumist. Ilmselt oli see lihtsalt mu mälu või mõtlemise kiiks, milliseid oli meil raske endalegi seletada. Nii nagu me mõtete ahelaid, kus me hüppame ühelt meenutuselt teisele ja seostame tihti seostamatuid asju. Olgu, ma loodan tolle lause edaspidi unustada. Tõstsin tolmu kogunud raamatu üles ja hakkasin seda uurima. Ka mulle kulus ära seesugune tutvuse uuendamine selle vana looga. Ja ma avastasin, kohed Johannes polnud eepos lihtsalt niisama lugenud, vaid raamatu lehekülgede vahelt paistis ridamisi rohelisi paberiribasid. Kõige viimane neist, nagu ma kindlaks tegin, märkis kohta, kus patrokros langeb ja kuidas seejärel tema laipa Rivetatakse. Mõtlesin, mis võis küll Johannest selles vanas raamatus nõnda köita? Ta polnud ju niipalju kui teadsin, ajaloolane oli hoopis õppinud juurat. Aga küllap siis oli antiikajalugu üks tema hobisid. Muidugi võis olla ka mõni muu põhjus, olgu see milline tahes, aga mulje oli igatahes lohutav teada saada, et ka elu hilisaegadel säilib meis ikkagi veel uudishimu kõige vastu, mis maailmas on toimunud või mis võiks seal edaspidi pärast meid toimuda. Sellega kaasnes muuhulgas tõsiasi, et mõnigi ei pea vanu Igigi paljuks mõnda uut keelt õppida, mõtlemata selle oskuse kasutamisele või mõnda mugavamat sorti reisi ette võtta, et oma maailma sel kombel laiendada. Ja raamatud on ju üks selle lihtsamaid väljendusi. Võib-olla ammused kauged hääled seal diiliasest, vestlesid temaga ja pakkusid talle seltsi, sest tegelikke hääli ta ümber ju napis. Igal juhul olid huumerose tegelased talle headeks kaaslasteks kuni lõpuni. Mis aga puutus Johannese päranduse täpsematesse motiividesse, siis lootsin sellest lugeda mulle adresseeritud kirjast. Kuid sel hommikul ma seda ümbrikut ikka veel ei avanud. Miski sundis mind sellega viivitama. Võib-olla polnud ma Savimäe tallu veel piisavalt sisse elanud ja mind ootas järv, mis kuulusele sisseelamise juurde täna polnud põhjustada, tutvumist enam edasi lükata. Ning kui ma pilgu kalendrisse heitsin, siis mu suureks ootamatuseks selgus, et aeg oli astunud juunisse. Järv oli suurem ja mõjusam ja maalilisem, kui ma olin ehk oodanud. Samas polnud see tüüpiline oru järv nagu paganama või Rõuge omad sest org ise oli madalam ja Moldjas. Kuid ometi ei haaranud mu pilk järve kogu selle pikkuses, vaid üksnes selle idapoolset osa, samas kui läänepoolne kadus mäenõlva ja seda katva madala metsa silu taha. Kuna hommik oli soe, siis olin teele asunud paljajalu ainult püksisääred üles keeratud. Ilmselt lootsin nõnda suuremat ja vahetumad kontakti, mind ootavaga. Mingit muud erilist riietust ega vahendeid mul kaasas polnud. Pärast küll kahetsesin, et selleks võinuks olla fotoaparaat, mille olin ettenägelikult linnast kaasa võtnud, kuid jätnud oma puldan koti küljetaskusse. Ma laskusin hästi aeglaselt mööda vonkliku rada. See oli halvasti jälgitav täiskasvanud, mis viis mind mõttele, et küllap olnud Johannes viimasel ajal võimeline majast kaugemal käima. Aga samas olin kindel, et varematel aegadel oli see käik talle üsna harilik. Võib-olla juhtus see viimast korda koguni üle-eelmisel suvel. Mul puudusid ju tema tegevuse kohta igasugused kinnitused. Lootsin neid hankida sealtsamast mapist, millega tegelemist ma olin ise või asjaolude tõttu aina edasi lükanud. Muidugi võlus mind see avarus, mis mulle kohe talu aia varjust lahkudes vastu lahvatas. Sestap seisatasin juba nõlva esimesel kolmandikul ja istusin seal asuvale lamedale kivile, kus võis olla istunud ka talu endine peremees. See oli nii mõnus ja päikesesoe kivi, paremat vaatluskohta oli võimatu ette kujutada. Märkasin kohe enda kõrval tuttavat Pütsikad, taime, mis kasvas välja kuivast kivisest nõlvast ja tegelikult alles hakkas end üles sirutama. Teadsin selle pika rootsiku ehteks saavad olema ilusad kollased õied suurepärase tee jaoks. Rahvas kutsus seda taime üheksa vägiseks ja seda ta oligi juba välimuse järgi. Mul oli mälus koguni taime ladinakeelne nimi. Verbascumthapsus. Järve Nõlvaku üheksavägine oli nagu esimene teade siinsetest taimedest, millega mul tuleb edaspidi sinasõber olla. Sest mu tulevane tõlketöö lausa eeldas seda. Ja ma olingi abimaterjalide hulgas kaasa võtnud eesti õistaimede määraja ning veel ühe abimehe Enno Väljali fotodega taimeraamatu, mis oli iirise kingitus mulle mingil uusaastal. Ja häda polnud midagi, et Eestimaad. Et horo Uus-Inglismaad lahutas pea pool maakera ümbermõõtu mõnedki taimed langesid meil ametnikku. Kindlasti oli üks neist põdrakanep, mille õitsemisaeg seisis tänavale sees. Olin piirivalvuril mööda minnes üht-teist kuulnud ka järve enda kohta. Mõningaid asju teadsin omaenese tegelikult küll internetisügavusest hangitu põhjal. Näiteks seda, et too poolsaareni, mis siit otsejoones ära paistis, ei olnud teps mitte nimetatu, vaid hoopis järve ainuke saar mis oma konfiguratsioonist meenutas kala, täpsemalt haid. Et see saareke kuulus tervenisti Eesti vabariigile, seega siis mõttelised Savimäe talu juurde. Ma ei saanud tõesti lahti kujutlusest ei talu ja järv kuulusid kokku. Seal suuremõõtmelisele kaardil, kus järvega detailsemalt tutvusin, polnud saarel nimegi. Küllap see tal rahvakeeles ikkagi oli, aga kuna ametlikult ja kaardil see puudus, siis otsustasin, et ei hakkagi kohalikus folklooris otsima vaid nimetan saare enda jaoks iirise oma naisenimega. Sest mul kui talu uuel omanikul on selleks ümbernimetamiseks mõnesugune õigus. Lasin pilgul käia mitte üksnes üle järvevee, vaid ka kõrgemal taevakaarel kus valitsesid silmapaistvad Cumulus, pilved nende vahel ja kõrgemal õrnat sirused nagu öise taeva unenäojälg. Jah, esimest korda üle mitme aja tundsin, et mul pole absoluutselt kuhugi kiiret. Ja justkui seda kinnitades laotus koguse liikumatu maastiku rahule kõige ja üle minugi. Tundsin end täiesti omas elemendis valmis edasiseks, olgu see milline tahes. Siis meenus mulle järve vastaskaldalt algab võõras territoorium, kuhu mul ka parima tahtmise juures pole võimalik pääseda. Ometi oli maastik nii pidev eeldamata mingit katkestust, teisisõnu piiri. Mingit märki näiteks piiriposti küll ei paistnud. Ja kuidas seda saigi olla, kui piir kulges tolle noore piirivalvuri sõnutsi mööda järve. Aga igatahes saare tagant. Jah, järve vastaskallas oli laugem ja üldiselt võssa kasvanud aga silma järgi madalam, nii et midagi Savime sarnast seal polnud. Ja kui ma niimoodi unelesin ning pilguga seal üle v mingit liikumist püüdsin näha, tabas mu silmi midagi lõikama, et see oli palju teravam kui lihtsalt päikesekiir. Ja see pärines sealt sellelt võsaselt Nõlvakult. Kusjuures valguse sähvaka ei saanud olla juhuslik. Keegi ilmselt nägija jälgis mind. Kõige tõenäolisemalt oli tegu tugevajõulise binokliga, mille läätsede vastu peegeldus mulle silma sattus. Põletuslahkus mu silmist. Igatahes oli see olnud ebameeldiv ja suutnud häirida kogu mu olemist. Tõusin kohe püsti, hakkasin kiirelt laskuma, aga miski eksitas mu kohe rajalt kõrvale, võib-olla seesama võõralt kaldalt pärit valguse sähvatus. Ning kui olin juba kalda leppade varjus, ründas mind hoopiski ebameeldivam mõte. See ei pruukinud olla süütu binokli vaade, see võis olla ka optilise sihikuga püssimees vaid kerge pooljuhuslik vajutus triklile ja kuid kohe raputasin selle mõtte maha. Ma ei tohtinud siin piilitsioonis laskuda hirmutavat ajalehelugude ja üleüldse üles köetud poliitika juttude ohvriks. Nõnda siis ikkagi häiritud meeleolus, kus ma tavaliselt ei suuda end kontrollida, ei märganud madeira ja harunemist. Ma vist juba mainisin, et see oligi halvasti sisse tallatud. Ja selle asemel, et jätkata umbes samas sihis ja jõuda lõpuks järve ainsale vabale kaldaalale sinna liivasesse järvesopi olin märkamatult keeranud paremale. See võis olla toosama rada, mida mööda veebel Leoskama koeraga minu juurest lahkudes teekonda jätkas. Seda oletust kinnitas ka mu hilisem avastus. Jõudsin umbes kilomeetri pärast järve, suubub ojakese äärde millest käis üle kahest tahutud prussis sillake ilmselt üsna värskelt rajatud. Samas kaldamudas avastasingi piirivalvuri saapajälje, mis tõi mulle millegipärast meelde Robinsoni ja reede loo purdest, mis oli selgesti piiri maha märkijate teema muidugi üle ei läinud. Ma vaid seisatasin ja vaatlesin seda madalat mudast järvesoppi, mis oli kuidagi kontrastis järve suubuva, kiire ja liivapõhja soojakesega. Ja mu pilk leidis sealt muudasest vaiksest sopist ühe ootamatu õitseja millel olid valged vaheaiad. Õied. Ma olen kuulnud seda taime vahel ka soo kallaks kutsutavat aga tegelikult oli tegu soo Võhaga. Seekord ma ladinakeelset vastet ei mäletanud, aga leid rõõmustas mind nii, nagu kõik edaspidised Ki taimed seal tutvumisretkel. Hakkasin nüüd pikki oja voolu vastassuunas astuma. Mägi ise ei saanud olla muud kui Savimäe läänepoolne külg. Pisut küll laugem, kuhu oja orgend aina sügavamale uuristas. Ehkki ma pidanuks selle pildi õige pidisuse huvides vastassuunas liikuma. Ja korraga sattusin madalasse männikusse. Madalate puude all oli hämaram ja teistmoodi tunne. Metsaalusest uhkas mulle vastu tihket aroomi. Kummardusin instinktiivselt ja leidsin ümara lehiste kummalise läikega taimede tihedal haigutaim ise oli mulle tundmatu. Nõnda siis korjasin ühe lehe kaasa. Kui olin seda kogemata mudinud, tõusis mulle ninna ehtne pipralõhn ja kohe meenus nimetus metspipar. Hiljem vaatasin Enno Väljali alumikesest järele, seal ta oligi. Korraga tahtsin, et iiris oleks praegu minuga. Tema oli taimede koha pealt väga asjateadlik. Ma juba kujutasin teda ette siin metsaalusel põlvitamas ja omaette ümisemas. Mõnikümmend meetrit edasi kohtasin veel kaht väljali albumikese asukat, tähtheina ja ussilakka. Milline sünnitab lehtede keskele üks kord musta marja. Tagasiteel üle Savimäe vastaskülje peatusin, et pisut jõudu koguda. Siis olin juba Savime aidataguses Haavikus. Sealsed noored haavad tõid mulle silme ette elaya sporteri meister fotoalbumist mis mul olid ju ka abimaterjalina linnast kaasa võetud. Sest need fotod olid sobitatud oskuslikult valitud horootsitaatidega. Siinkohal on vast paras hetk seletada minu sümpaatiat selle kummalise ameeriklasest erako vastu. Jah, ma olin aastatega imenud endasse paraja portsjoni. Henry David horo loodusfilosoofiat. Mingis muus filosoofias polnud ma kuigi kindel, ehkki ülikooliaegu oli üht kui teist enda jaoks passitatud. Mu armas iiris oli mu siiski läbi hammustanud, kuigi just talle ma polnud sõnaselgelt endast teada andnud. Ta taipas ise. Kui ma sind vahel kuulan, siis tundub, et sa oled Vistagnostik, kordas ta vahel. Ja mina andsin kohe vastu, aga sina oled pigem Impressionist. See oli muidugi nalja vastus. Pidasin silmas tema lillemaale, milleks ta kasutas kuivatatud taime, käies neid meelsasti loodusest otsimas. Oma olemuselt oli iiris pigem stoik, kui tema kohta üldse mingit kategooriat võis rakendada. Kokkuvõttes olime üsna toimiv abielupaar, kui mõni teravam nukk. Jõudsin Savimäe õuele hoopis ootamatust küljest, veidi kriimus jalgadega ning mudast ja samas ka männiokastest püksisäärtega kuid endaga täiesti rahulolevana. Nüüd oli mul siis ettekujutus järvest ja paljust muustki. Pärast seda, kui olin keha kinnitanud, seadsin end tagatoas Johannese laua ääres sisse. Avasin Silveti see järelt horo päevikut esimese köite, otsides sealt, mida kõigepealt tõlkida. Seejärel lülitasin sisse oma arvuti, istusin mõne minuti veel niisama, meenutades järvevaadet ja väljas valitsenud päikest. Siis leidsin kiiresti sobiva päevikukatke, kusjuures mul oli justkui juhisena silme eesjärve, suubub puhas liivapõhjale oja. Pärast mõnekordset parandamist ja ülelugemist sai sellest päeva ja üldse savimäel tehtud esimene tõlketöö. Ja see hüva algus äratas minus lootust, et järgnevad päevad võiksid kujuneda veelgi viljakamaks. Siinsenid ongi. Aeg on nagu vool, millesse ma õnge heidan. Joon sellest voolusest ning märkan selsamal hetkel liivapõhja ja tunnen, kui ligidal see minule on. Õhuke vool möödub minust, ent igavik jääb püsima. Oleksin tahtnud juua sügavletest, visata õng taeva vette, mille põhiseisab koos tähistest kividest. Kuid ma ei oska jo ühenegi lugeda. Ma ei tunne tähestiku esimest tähtegi. Mul on alati olnud kahju, et ma pole enam nii tark kui oma sündimise hetkel. Nagu lubatud, järgmisel hommikul tahtsin kindlasti oma tõlketööga jätkata. Korraga meenus mulle Johannese kiri, mis oli mul veel ikka lugemata. Nagu kogu muu mapist sisalduv. See oli viga, ma oleksin pidanud seda toimingut võimalikult edasi lükkama. Mulle tundus hiljem, et ma lasin paberil kirjas oleva tegelikkusesse valla mis oli küll üks veidra maid, mõtteid, mis mul savimäel tekkis, kuid järgnevaga sobisse siiski seal igal juhul esimene asi, mis tegi mulle nähtavaks Savimäe ümber, lehvib millegi mõistatusliku heie. Kiri polnud põgus, seda oli jätkunud kahele lehele. Johannese käekiri oli veidi konarlik, aga siiski kergesti loetav. Hea, Sven. Sa kindlasti imestad, kui sa selle portfelli avad, leiad minu kirja ning terve hulga märkmeid, mida olen paljude aastate jooksul üles tähendanud. Ja mis tahaksid kokkuvõttes olla selle talu omamoodi kroonika, mille omanikuks nüüdsest oled saanud. Aga Neist märkmetest edaspidi esmalt alust. Ma tahaksin väga, et sellest saaks sulle ja su abikaasale vähemalt suvekodu, ehkki ta asub pealinnast nõnda kaugel, nagu Eesti puhul üldse võimalik on. Kuid kõik kaugused on suhtelised selles, et pärandasin Savimäe, sulle on muidugi oma põhjus. Nagu sa aru saad, on selleks sinu kadunud ema, kellega ma elasin, hulk meeldejäävaid aastaid. Ehkki meie kooselu oli vabaabielu. Ütlen täiesti veendunult, et su ema kaunistas mu üksildasi päevi neil aegadel, kui ta siin talus viibis. Ehkki ta oli parandamatu linnainimene. Aga me veetsime siin ilusaid suvesid ja tegime ära üht-teist kasulikku. Nüüd siis ennetades küsimust, miks ma ei pärandanud Savimäed mõnele oma tegelikule sugulasele savist, mäletad, et mul on kaks õde tegelikult siiski poolõde, kellest üks elab põlevkivibasseinis ja teine Tallinnas. Mina olen neist kuus-seitse aastat vanem ja ema tüdruku ja laps. Niisiis polema Kaarliveri Kaarli, kellest sa loed samuti edaspidi. Aga nemad kaks on Kaarli lapsed ja samas ka Elfriede lapsed. Meie ühisest emast tuleb edaspidi palju juttu nendest märkmetest, mille sulle pärandan. Vastan ausalt, kumbki neist ei väärinud seda. Nad pole aastakümneid midagi selle maja heaks teinud, see tähendab, et nad pole midagi teinud ka mälestuste suhtes, mis neid selle kohaga seovad. Rääkimata muidugi nende onust, kel oli veelgi vähem Savime saatuses kaasa rääkida. Kõlab pisut veidralt, aga ma loodan, et mõistad, mida ma mõtlen. See ongi peamine põhjus. Ütlen siinkohal, et mõlemad mu õed lahkusid siit alust vara kult ja seda muidugi olude sunnil, nii et mina olin ainukene paika jääja. Ja sellest ajast peale olen savimäed edasi ehitanud ja võimete kohaselt alal hoidnud. Alles viimastel aastatel pärast sinu ema surma, on siin elukorraldus pidurdamatult allamäge veerenud. Sest mul pole enam olnud seda energiat, mis oli kunagi. See on olnud loomupärane asjade käik. Muuseas, mul oli lahendada veel üks pärimisliin nõnda kutsutud onu Oswaldi oma. Temast ei tahaks ma kogunisti rääkida. Parem, kui sa teda ei teakski, kuid ka see asi on minu poolt lahendatud. Niisiis tuleks sul olla omamoodi kohtunikuks mineviku üle, mida mina arusaadavatel põhjustel ei suutnud. Millisena just mu kasuisa, Kaarel, ma julgeksin küll tarvitada seda nimetust selle talu omal ajal maha jättis sellestki leiad kirjelduse mu märkmetest. Mis puutub õdedesse, siis on nad siin käinud harva üsna harva. Ja savimäe on nendele kurbade mälestuste koht. Nii on see olnud minulegi jah, just nimelt kurbade, sa mõistad seda minu märkmetest. Selle külje pealt saan ma mõlemast hästi aru. Samas ma tean, olen lausa kindel, et mõlemad ilmuvad kohe siia kuivaid, minu pärandi asi neile teatavaks saab. Suhtu asjasse ja neisse stoiliselt. Neil pole mingit õigust Savimäele mitte mingit õigust. Ma olen nende pärimis osakuda ausalt mõlemalt välja ostnud ja nad on seda kirjalikult tunnistanud. Need kaks paberit leiad sa märkmete hulgast sest ma ei saanud lubada, et Savimäe oleks jäänud mitme pärija vaheliseks tüliõunaks. Sa ju tead, et mul on juriidiline haridus ja ma olen neid asju alati paremini teadnud ja korras hoidnud. Aga ma tunnen neid eriti Annist, õde. Ta tuleb peale, kui tank hakkab sinult nõudma mingeid oma õigusi, oma olematuid õigusi. Ta räägib peamiselt oma isast ning vanaemast, kel olevat suur roll selle talu minevikus ja temal nende järglasena, temal loomulikult ka vähem armastata meenutada. Meie ema muus on taaga südikas ja viibiga kavatsuse lõpuni. Seejuures kasutab ära teiste inimeste kõik nõrkused ja kui muidu ei saa, poetab ka silmakirjalikult pisara, kui asi puudutab tema õigusi. Nii et ole temaga väga ettevaatlik. Mu teine õde on lihtsam natuur, aga samas on vanema õe mõjutada. Soovitan sulle suhtu nende kahe ilmumisse ja seletustesse erinevalt, olgu need millised tahes. Ma ei taha siinkohal selgitama hakata oma täpsemat suhet pooludedesse. Ütlen vaid, et need on lapsepõlvest peale olnud keerulised. Nemad kaks on alati hoidnud. Ja nad on olnud minu vastu üsnagi ülekohtused. Nad on eluaeg mind süüdistanud asjades, millest nad midagi ei tea. Nad ei pea mind, kuidas nüüd öelda tõeliselt Savimäe omaks, sest ma sündisin ju mujal. Kuid meie ema oli selle talu perenaine ja Kaarel pidas mind ikkagi nagu oma pojaks. Jah, mõlemad õed on uskunud rohkem kuulujutte, küla folkloori, mis ületab vahel igasuguse piiri. See sünnitab vaid väärarusaamu ja kinnismõtteid. Aga see ei tähenda, et ma neid vihkaksid. Õed on ikkagi õed. Mis puutub neid märkmeid, siis neist leiad sa ühe loo, mis on vaevanud mind kogu mu teadliku elu. Ja selleks on mu ema, meie kolme ema Elfriede kummaline saatus millest on õhku jäänud hulk küsimärke. Ükski inimene maailmas ei saa olla oma vanema ülekohtumõistja ja seda ei suuda olla ka mina. Eriti veel seetõttu, et tolle dramaatilise sündmuse aegu olin ma juba parajas eas. Ja ma mäletan mõndagi. Aga mõõdedel poole ei saa olla emast mingeid mälestusi. Nad olid sel ajal liiga väikesed. Ent nad püüavad etendada kõiketeadjaid. Niisiis usaldan ma sinule meie perekonna ja selle talu mõistatuse. Käitu sellega, kuidas oskad. Kõige enam meeldiks mulle, kui sa seda edasi uuriks, ehkki nii palju aega on möödas. Aga miski siin maailmas ei möödu jäljetult ja talu ise võiks olla mõndagi endas säilitanud. Kuula teda hoolega, käi ümbruskonnas ringi mõtiskle. See on minu arust küll pisut metafüüsiline avaldus, kuid mõnikord võib seegi aidata. Sul on kirjamehe eeldusi, ehkki sa võid mulle kohe vastu vaielda, et see on piirdunud juvaid, tõlkija karjääriga. Aga ikkagi. Ja ma tean su ema kaudu, et sul on peamist empaatiavõimet ja kujutlusjõudu. See ei tähenda, nagu kutsuksin sind seda lugu kirja panema. Kui sa seda teeksid, ei oleks mul selle vastu midagi. Nüüd, kus sa oled talu, igas mõttes seaduslik peremees ja selleks olen ma siin teinud täies teadmises, nagu vastab, fraas kõlab ning mitte üksnes su ema tõttu mu elus, vaid siiski ka sinu enda tõttu. Soovin ma sulle kõike, kõike ilusat su elus ja tegevuses ning loodan, et mu kingitus sind selles igatpidi aitab. Loodan, et Savimäe saab sulle ja ka sinu abikaasale pakkuda võimalust olla hoopis teistsuguses elemendis, mida sinu töö kogunisti nõuab. Sooviksin, et sa mäletaksid mind oma vanema sõbrana, kellena ma siiski väga vähe ja episoodiliselt suutsin olla. Või onu Jukuna, sest oma onu sul ju pole olnud. Lõpuks kinnitan veel kord, et aastad sinu emaga olid mu elu parimad ususeda. Sul oli suurepärane ema, olen kindel, sa oled täiel määral tema vääriline poeg. Sinu Johannes Weinberg. All oli kuupäev veebruar 2012. See Johannese kiri mõjus mulle mitmeti. Mulle sai mõndagi selle päranduse asjus selgemaks. Aga see kõik tegi mind ikkagi rahutuks. Ma ei tundnud end enam Savimäel, nõnda nagu esimesil päevil. Muude Johannese paberite kallale lubasin endale asuda lähemal ajal. Ülejäänud päeva tegelesin majanduslike asjadega kraami siin pisut ja tuulutasin tube. Tutvusin Johannese raamaturiiulitega. Leidsin sealt mõnedki sellised raamatud, mille olemasolust eesti keeles mul aimugi polnud. Üks oli näiteks eestiaegne sõjaromaan teekonna lõpp. Seda ma jäingi õhtul lugema. Ehkki tõlkega rahul polnud. Aga see oli ka loomulik. Teadsin ju omast käest, kuidas tõlkijad vananevad kaks või kolm korda kiiremini kui mõne autori originaalteos.