Niisiis oli järgmine hommik. Istusin köögilaua äärde, mõnuleda kohvitassi taga, kui õuele veeres hele pikap. Mai kuulnud seda pigem, tõstsin vaistlikult silmad üles. Hea, et olin eelmisel päeval oma volvo sinna talli alla ajanud, kus, nagu selgus, oli ruumi laialt, jah, muidu oleks saabujale ette jäänud. Tegelikult oli saabujaid koguni kaks Johannese poolede anni, kelle ma kohe ära tundsin. Ja tema tütar Veronika, mis selgus hiljem, kes oli emale rohkem autojuhi kui liitlase eest kaasas. Tema vastupidiselt oma emale osutus sõnakehvaks, kuulsin ta suust vast paari lühikest lauset kogu olemise aja jooksul. Ja nägin vaid ühte kitsid naeratust, kui laususin, et ta on oma ema moodi, milles ma polnud kindel, oli lihtsalt midagi lausuda. Mehed on neis sarnasust otsimistes nägemistes küllalt kehvakesed, mina küll. Mõtlesin, et nooremale on sõnad peale loetud, kuidas olla, aga hiljem järgmisel kohtumisel temaga sain aru, et see on pigem natuuri külge, kuulub see kidakeelsus. Mulle tegi see mõistetamine mõnevõrra nalja, aga üldiselt, kui esimene ootamatus välja arvata, olin tänu Johannesele selleks kohtumiseks valmis ja arvasin olukorda valitsevat. Kõige järgi otsustades pidid nad sealt Virumaalt üsna varasõitu alustama. Ju siis ikka oli ka põhjust. Olin kindel, et nõndanimetatud džunglitelegraafi kaudu oli teade neile kohale jõudnud, et ma olen juba savimäel. Küllap olid teada ka mu notari juures käigu üksikasjad. Arvasin seda õigesti, too noor mets polnud oma ameti kõrgusel ja tal jäi just diskreetsust puudu. Aga tegelikult oli neile vaja üksnes näha, kuidas mina olen end sisse sättinud ja veel mõned muud huvid, mis said selgeks selle lühikese külaskäigu lõpul. Tõusin ümmarguse köögilaua tagant ja läksin neile trepile vastu. Hea, et olin sobivalt riides, mitte trussikute ja maika väel. Too anni jäi see aeg keset õue seisma, aga see polnud kõhklev seismine, vaid kuidagi enesekindel. Oli ta ju tuttavas kohas ja endises rollis. Aga tervitusi tahtnud talle kuigi kergesti üle huulte tulla. Veel vähem ta tütrel, keda vabandas seekord välja autoukse kinni lükkamise klõpsates. Ei mäletagi, millisest lausest just jutt käivitus, mõlemal poolel oli olukorrast tingitult raskusi. Me tulime vaatama, kuidas siin on, oli vist too esimene lause või hoopiski. Ah, siin sa siis oledki hii, selleks oli siiski suitsu katteline, palju neutraalsem ning samas üsna loogiline. Me tulime surnuaiale ja mõtlesime, et astume läbi. Nii, algus on üsna rahulik, aga ma ei osanud seepeale midagi vastata, kui surnuaiale, siis surnuaiale. See käib ju lausa kirjutamata kohustuste hulka. Anni hääl kärises, nagu oleks ta selle ära külmetanud. Kas mitte talvel, kui ta veel rongide koostajana seal Sompa jaamas töötas? Kust mul küll see teadmine tema töö kohta, seda ma hetkel ei teadnudki. Johannese kirjas polnud sellest küll sõnagi. Või ikkagi? Kujutasin üsna selgelt seda rasket tööd etteööl, kui päeval kõndida pikki koosseise, märkida kriidiga vagunikülgedele, kuhu üks või teine vagun peaks minema. Igatahes nii käis see vene ajal, kas ka hiljem veel see polnud teada. Ja nüüd oli too Annist õde ilmselt juba tükk aega pensionil, näe, tütargi juba kaunis kesk-eas. Või oli see hääl hoopis pidevast suitsetamisest? Õhtul, kui võtsin lõpuks ja seda juba teatud uudishimust Johannese mapi ette. Lugesingi lehelt number neli Johannese poolt kirja pandud anni lühiiseloomustust. Ja ka loomult mitte oma ema, hoidku jumal, vaid oma vanaema parim koopia. Eriti kõnni poolest harilikult käed seljal, vast siiski töökam, kui vana minna. Tal on annet õmblemise peale vedas end koolist läbi, hakkas olude sunnil varakult teenima, läks varakult mehele kaks last. Esimene ja teinegi mees, surnud, praegu kolmandas abielus. Millal praegu oleksin tahtnud teada, sest kuupäev ja aasta puudusid. Kuidas Johannes seda polnud taibanud juurde märkida. Vahepeal võis mõndagi muutunud olla. Mulje lisada vaid üks lause sellele tabavale ise loomustusele. Nüüd, kus sind Johannes enam elavate kirjas pole, tunneb ta end taas siin savimäel mingil moel. Asjalisena. Kavatseb vähemalt kaugsuhte korras kõigel silma peal hoida, sest mine tea. Vast kutsud edasi ka? Küsiti seejärel mult ehk veidike irooniliselt, jah, mind rahulikult sinatades, nagu oleksime ammused tuttavad. Mis seal ikka, Savimäe värk, kutsun, kutsun, kuidas muidu laususin mõttes ja lükkasin esiku ukse valla, jäädes ise hetkeks trepile. Mõtlesin, näis, kuhu majapoolde nad tahavad minna. Lasin ema ja tütre kui majaga tuttavad inimesed endast ette. Mis oli tagantjärele mõeldes minu poolt vale liigutus, nii, andsin mingi osakese initsiatiivi käest ära. Ja seda näiski toa Niiu taotlevat, et minust tugevam olla. Anni valis kõhklemata keskmise kõige suurema toa samal ajal kui tütar jäi kuidagi kõheldes minu seltsi kööki seisma. Jah, just selle toa maja kõigist neljast toast, nagu oleks mingil kombel rohkem nende jagu kui muud toad. Muidugi, selles toas olime esmanägemine toimunud ja seda mäletas ka toa keskel laiali tõmmatud laud mis võis nii olla pigem jäänud peied ajast, nagu ma alles mõnevõrra hiljem taid basin. Mulle see eriti ei meeldinud, sest ma olin oma kraamimisega poole peal ja see riivas mind kui uut peremeest. Ani oli seal sees mitu pikka minutit, siis väljus tõsisel ilmel ja kuulutas venna poolt ennustatud toonil. Palmi olete ka raisku lasknud? See polnud küll kuigi delikaatne lausega vastas ometi tõele. Too toapalm, mida ma mäletasin Johannese juubelist saati, oli tõesti kiduraks jäänud. Keda Annisele olete all täpsemalt silmas pidas, ei saanud ma hästi aru või mis seal aru saada, etteheide oli ju selgesti minule suunatud. Ehkki ma olin koha peal alles neljandat päevaanni korjas esimese enampunkti. Neelasin etteheite vaikides alla ja asusin hoopis lauda katma. Nad vaatasid seda imestunult ja sõnatult, pealt ei olnud midagi taolist vist oodanud. Midagi tuli ju inimestele pakkuda, kes nad olid hommikul vara teele asunud. Leidsin köögikapist sinise äärega tassid, mis tuletasid mulle tahtmatult meelde Underi luuleridu. Muidugi hoopis teistsuguses kontekstis. Õnneks olin keetnud terve kannutäie kohvi, mõeldes tol hetkel enda peale, sest kavatsesin teab juba mitmes kordama tõlketöö kallale asuda. Lõikasin taldrikule ka paar-kolm lõiku linnast ostetud keeksi. Ei, neil polnudki eksist suurt lugu. Kohvi rüüpasid küll ja näised köögilaua ääres istudes jõudsid nad isekeskis mingile otsusele. Ise ma nende juurde ei istunud, läksin nii-öelda oma poole peale ja tegin seal asja. Las inimesed elustavad oma mälestusi. Ma mõtlesin rohkem Annit tema tütre sidemete kohta, selle taluga puudusid mul igasugused andmed. Kas ta üldse selle maja õhku oli hinganud? Sinna tagatuppa kostis minuni vaid nende summutatud tasane kõne toimus mingi edasiste asjade arutamine, peaaegu et vaidluski. See asi meeldis mulle üha vähem. Kui uuesti kööki läksin, siis nägin, et mõlemad noor ja vana suitsetasid. Ja kusagilt oli leitud ka rohelisest kuumakindlast klaasist tuhatoos. Huvitav, et tütrele sobis sigareid kuidagi loomulikuna. Emalemiteeriti suits keerles lae alla, mõlemad tundsid end pealtnäha mõnusalt. Annist, õde ei tahtnud juba korra saavutatud initsiatiivi kaotada, vaid osutas aknast välja ja teatas veidi vähema nõudlikkusega. Õue peaks ka niitma ja tiiki oleks vaja puhastada. Tiiki ka, kordasin ma ja imestasin samas, millal ta küll jõudis seal käia. Ilmselt siis vahepeal pärast kohvi. Ta sinatas mind endiselt. Jah, meil oligi üsna suure hea vahe seejuures tema kui vanema inimese kasuks, mis teeks teietamise naljakaks? Ta pöördus uuesti juba kõnes olnu juurde tagasi. See palm, see oli peiete ajal veel heas seisus. Minu siia tulles oli ta küll päris kidur. Küllap sai talvel külma kütmata Dubaiu. Vaidlesin vastu, aga tundsin, kuidas mu intelligentsi jääb tema peale tungivale maneerile taas alla. See on elus ikka nii robustne, võidab reeglina alati. Seejärel saabus taas vaikus, mille täitis tütar Veronika lause algus. Ema Me. Samal ajal taipasin ma öelda sügavamat mõtet, et tema Anni oli olnud üks Johannese kurvale teekonnale saatjaid seega veel midagi tema kasuks. Ta tuli lihtsalt platsi üle vaatama, tal oli selleks õigus. Ta oli ikkagi sugulane ja nõnda edasi. Mõtlesin, kas peaksin nüüd huvituma, kuidas see kurb tseremoonia singa toimus, kuid mõtlesin ümber. Parem kui ma seda teemat üldse ei arenda. Niisiis ma pigem vaikisin või piirdusin lühemate lausetega. Õnneks ei pidanud ka tema seda vajalikuks. Palmi saatus oli palju tähtsam. Mõtlesin see aeg hoopis, kui kauaks nad on tulnud. Ega ma ometi pea neile öömaja pakkuma. Tütar mahedate näojoontega oli endiselt vait ja mulle otsa ei vaadanud. Niisugused pilku vältivad ja iseendas inimesed äratavad minust teatud võõrastust, nagu nad tegelikult mõtleksid kõigist ja kõigest palju halvemini kui kärarikkad ja samas ka arusaadavamad inimesed. Nii palmi eest olin ma oma etteheite kätte saanud, näis, mis edasi. Külma kahetsesin, tiirist polnud hetkel minu kõrval, tema oleks kindlasti midagi vastu põrutanud ja selle anni naiselikult moel paika pannud. Muidugi muidugi ma ootasin seda peamist. Et mul pole selle maja peale mingit moraalset õigust, kuigi sõna- moraalne polnud Johannese poolõele kindlasti omane. Ta kasutaks selle asemel midagi muud rohmakamat väljendit. Kuid minu kergenduseks seda kõnet ei järgnenud. Nagu ma pärast taipasin, see lahing jäeti teiseks korraks. Veidi hiljem käisid kaks naisteaias ringi just nagu hindaks, millist saaki võiks edaspidi pakkuda. Korraks peatuti nartsissi peenra juures ja Anni kummardus ning näpistas mõned õied lapsepõlvekodust mälestuseks kaasa. Või hoopis surnuaia peale mõeldes. Millisest liigutusest sain aru, et kallid külalised ei mõtlegi kauem peatuse peale. Korraks käidi taas suurtoas ja kui vanem pehlakutest sealt välja tuli, oli tal käes kaks eset, mida ta pidas ilmselt endale kuuluvaks. Üks neist oli vasest uhmer ja teine Wiiralti klaasitud koopia. See Monika nime kandev pilt. Tahtsin juba öelda, et viimasel pole ju kunstilist väärtust, aga loobusin kohe. Korraga meenus mulle too Kaljo Polli maalitud Johannese portree ja ma pakkusin seda, et lähen ja toon tagatoast, et maal on koguni pakitud ja meenutaks venda, mis oli minu poolt küüniline, teades nende tegelikke suhteid, kuid minagi pidin ju mingi enam punkti saama. Ah see jõledus, teatas anni. Ei, seda ei võta ta mingil juhul ja tegi mingi põlastava liigutus, andis käesolevad asjad tütrele, kes need auto tagaistmele sättis. Niisiis mitte vend Johannese mälestus polnud oluline, vaid jah, uhmer olevat talle seal Virumaal vajalik. Tal olevat vaja nimelt rohtusid tampida ja segada. Ja see olla juba isa ajas säärast ülesannet täitnud, sest isa oli kehva tervisega. Ma ei osanud midagi sellise omavoli peale kosta, minu käest ei küsitud mingit luba, ma olin kui kõrvaltegelane. Siis sain teada kiirustamise põhjuse. Põlluküüru tagant tõusis äikesepilv, juba kostis summutatud müristamist. Hiljem sain Johannese märkmetes teada, et ta võimukal vanemal õel oli siiski üks nõrkus, nii nagu kõikidel seesugustel inimestel. Anni kartis hirmsasti äikest juba lapsest peale. Sellise kartuse taga on mingi alateadlik süü, olin ma kindel mille võis olla parandanud juba ema sel ajal, kui ta last kandis, aga ei tea, ei tea. Nii et mind valdas teatud kergendus, kui auto lõpuks käigu sisse saiamäeküüru taha, kadus vist ka head aega, sõnad jäid kummalgi ära, nagu oli olnud ka teretamisega. See oligi sellest käigust kõige kõnekam detail. Seegi päev oli kergelt segamini löödud. Käisin mõttes taas läbi kogu selle tunnikese, mis need kaks savimäel olid olnud. Ja mul olid kuidagi silme ees too Annist õe vilav pilk ja ta sõrmed, mis kogu aeg liikusid nagu midagi otsides. Mul ei olnud mingit kahtlust, et ta on siin mõne aja pärast tagasi. Nüüd kos, Johannest ja perekondliku kiuslikust enam takistuseks pole. Niisiis ka Johannese sünnipäev oli peetud selles samas suur toas, kus ta õde Anni oli käinud endale mõned asjad omandanud kus nurgas nelja nurgelises puukastis oli olnud too kiduv Palm. Ja kus ma polnud jõudnud veel koristada pika üksioleku tolmu. Ja seal oli endiselt topic kokku lükkamata laud, nagu oodataks sinna tagasi kõiki selle majaga seotud inimesi, mis oli ometi mõeldamatu. Sellel mõttel oli vaid ilusa lause maik. Nüüd oli mul võimalus seal tühja laua taga istuda ja ma lasksin ilmuda neil seitsme aasta tagustel mälestustel Guybeedi Johannese 70 viiendat sünnipäeva ja maja oli täis inimesi ning liikumist. Ma olin tulnud tookord maakonnalinna õhtuse rongiga ja siis mingi juhusliku autoga ning viimase otsa lausa jala. Ema kui peo peakorraldaja oli muidugi mitu päeva varem kohal oli haruldaselt sume. Mai õhtu. Ma kuulatasin korraks ukse taga ja sain aru, et pidu oli oma loomuliku hoo sisse saanud. Kõneldi läbisegi, levis toidulõhnu köögis, pliidil ootas pikk kandiline pann seapraega. Ma olin jõudnud vaevalt peo tuppa siseneda, kaenlas kingituseks mõeldud graafika. Ott Kangilaski Fort rannas. Kui Johannes tõusis laua tagant üles, võttis mul isalikult ümber õlgade kinni, ehitlesi mind kõikidele kohalolijatele kui oma noort sõpra. Ja nood, tema sugulased vaatasid mind sõnatult mingisuguse ehmatusegagi kuni sai teada, et olen tegelikult ole Johannese kõrval istuva naise poeg tema esimesest abielust, mis tõi pooltele laua taga istujatele nähtava kergenduse. Ma nägin juubilarile, oli mu kingituse üle väga hea meel, sest ta võttis pildi kohe paberist välja ja näitas seda kõigile. See oli endiselt suure toa seinal. Nüüd siis taas minu oma. Ime, Danny seda polnud tahtnud, aga ei saanud ju tahta. Seal oli ju taga minu kinkelipik kõvasti kinni kleebitud. Seltskond oli muidugi vanemapoolne, ent juubilar tundus ühe nooremana, kuigi ta seda tegelikult polnud. Ta tundus seda oma ülalpidamisel, et ta oli üldse sel õhtul haruldaselt sõnakas ülikooli mälestusajas, teist taga keegi, kas mitte ta ülikoolikaaslane, kiitis vahepeal Johannese mitmekülgseid huvisid ja lisas, et võib-olla on need liiga laiahaardelised. Seda võisin praegugi öelda Vahindra raamaturiiulit ja neid ajakirjahunnikuid, mis on tal osaliselt köidetud, muuseas ta enda poolt võiks öelda, et Johannes dikteeriski kogu õhtut mitte nagu seitsmekümneviiene, vaid nelja-viiekümnene mees. Ja hiljem, kui oli võetud veel mitu tervisenapsi, hakkas ta laulma operetiviise ja seda ilma naisteta on kurb maailm. Mu ema istus tema paremal käel ja muudkui naeratas. Keskmise toa aken oli pärani aeda, kust tuli sisse ööõhku ja lõhnu. Valgus meelitas ka ööliblikaid. Paar agaramad neist uppusid koduõlle sisse. Ja veel oli mul meeles, et me läksime kevade öösse kõndima ja ema võttis mul kaenla alt kinni ja küsis naerdes. On sul ikka lõbus? Siin Sven ja mina vastasin, et Johannes on maruvahva mees. Võimalik, et me käisime mäenõlval ja imetlesime hilises loojangu punas järve aga kui ka ei käinud ja olime üksnes aias, siis see jäi küll meelde, et Johannese õed ei tulnud kumbki seltskonnaga kaasa. Tookord jah, ei saanud neist aru, nüüd aga küll. Nad ju võõristasid terve selle õhtu, mu ema, kes nägi üllatavalt nooruslik välja ehkki nad kõik kolm olid selgesti eakaaslased, oli ka muid vaikse loomulisi sugulasi, aga mulle ei jäänud neist keegi meelde. Ole üldse inimeste nimede suhtes halva mäluline. Ma sõitsin tookord linna üksinda, sest ema jäi Savimäele. Mõneks ajaks ütles ta mulle hüvastijätul. Aga mitte kogu suveks, lisas ta. Täpselt nagu mulle lausus ka iiris, kui sain talt lubaduse siia sõita. Ta oli siiski kauem, küllap Johannes keelitas teda jääma. Jah, see oli igati ilus suvi. Hiljem ma enam Savimäel ei käinud ja siis lahkus ootamatult mu ema Johannesel, kui temast vanemal oli raske ette kujutada, et ta elab mu emast kauem. Kuna olin need nii-öelda pikk või klubi järelejäänud paberid eelnevalt ära nummerdatud siis asusin nendega numeratsiooni järjekorras tutvuma. Aga enne, kui ma üldse paberitesse süvenesin, tabasin end mõttelt delt. Sven, kullake, see siin nüüd on midagi, mis sul edaspidi küll kohe su meeliskirjatööga tegeleda ei lase. Ehkki Johannes oli mõelnud parimat. Kuid, kuid kõik võis tema ja minu tahtest olenemata siiski ebasobivas suunas käänduda. Umbes niisugune oli mu aimus Savimäe looga tegelema hakates. Peagi selgus mulle, et mingit loogilist rida Se kirjutiste kogum ei kujuta et mul tuleb endal neist tegelikult juvaid fragmentidest tervik luua. Unustasin vist öelda, et portfelli teisest sahtlist leidsin lisaks Johannese ülikooli diplomile kadagümnaasiumitunnistuse samuti paar minu ema kirja talle muidugi ka õdede vabaks ostutunnistused. Ja veel mõned kompromiteerivat paberid Oswaldi kohta, mida ta polnud üldisesse loosse tahtnud lülitada. Nii sain ma Johannese mõttest aru. Need lisandid ei kuulunud küll põhisisu hulka, kuid olid mitmes mõttes kõnekad ja nagu hiljem selgus, ka väga asjakohased. Kõik see kokku tähendas, et Johannes oli mulle parandanud kogu oma isikuloo, mida sa ei pidada vaid temapoolseks usalduseks. Kas ma suudan seda usaldust õigustada nagu edaspidine näitas ainult teatud loobumise hinnaga? Nii nagu ikka elus. Johannes ja mu ema olid mulle siiski väga olulised inimesed. Mida edasi ma neid lehti ja katkeid lugesin, seda enam sai mulle selgeks, et Johannese märkmed on sündinud üsna pika aja jooksul. Kui pika just sellest oleksin aimu saanud kuupäevade järgi mida, nagu juba eespool öeldud Johannes polnud taibanud lisada. Ja veel võisin öelda, et need märkmed olid sündinud erinevates meeleoludes. Seal oli mitut tonaalsust kordama õdesid, mõistvaid, kord neid eitavaid. Seal kohtas ka mitmesugust intensiivsust. Samas mõnigi kordus. Ning hiljem juba leidsin ma mitu vastuolu, mis tunnistas kas Johannese mälu eksimusi või hoopis ta kõikumisi. Teine järeldus oli aga sisuline. Kõige sagedamini kordus seal nimi Elfriede, kuni ma üsna varsti taipasin, et tema oligi Savimäe noor perenaine. Johannese ema ja see, mille pärast Johannes kõige enam muretses, oligi tema lugu. Et asi oleks selgem, koostasin kohe sealsamas ja otsekui oma järgnevate uuringute sissejuhatuseks savimäelaste nimekirja. Ja siinse ongi savimäe vana elumajaehitaja Ludwig, kellest küll kõige vähem juttu tema naine, minna kavana minna. Karl Kaarel või Karla, tema vanem poeg, elumaja, ümberehitaja Osvald, tema noorem poeg, Elfriide, Carli naine, minna minia. Mulje oli selgemast selgem, et Savimäe talu teeb end mulle omaseks, samas köidame nende külge. Mõistad, Sven, ütlen, ma endale ei saa olla nii, et sa omandad midagi ja see ei too kaasa lisamuret või kohustusi. Ja korraga meenubki mulle väikese printsi ja rebaselugu see kodustamise motiiv. Nendes paberites, mis pole Johannesel nummerdatud ega mingigi kuupäevaga varustatud, mis tunnistab, et need on eri aegadel ja seejuures pika ajavahemiku jooksul kirjutatud pole üht ega teist. Niisiis, need märkmed ei kujutanud tõesti mingit kindlat käsikirja mis pani mind kergemalt hingama. Mille peale taipasin kohe, et see tuleb ilmselt mul endal luua. Ja mul oli selge, et Savime oli mind ootamatult ja samas ka mingi õigusega enda külge köitnud, meeldis mulle või mitte? See kõik sai mulle selgeks, muidugi edaspidi esialgu olid vaid aimused. Jah, Johannes oli samaaegselt oma ema looga katsunud luuaga laiemat Savimäe talukroonikat. Ma ütleksin, et talusalatud ajalugu kuid see oli osutunud talle, kes seisis neile asjadele ju nõnda lähedal üle jõu käivaks. Ja ta oligi kõik minule Telegeerinud. Vahest takistas teda just lähedane seotus nende inimeste ja nende sündmustega. Loos oli palju hämarat selgitamatut. Aimasin palju keerulisemaid inimsuhteid, kui lähtus kirjapandust. Kuid ma pidin talle au andma, ta oli siiski teinud kohati suurepäraseid asjaarmastajalik, vaatusi ja tähelepanekuid. Oli ka puht intuitiivsed järeldusi. Öeldu puudutas eriti ta vanaema minna kelle ütlusi oli ta lapsepõlvest peale teraselt meelde jätnud. Just too vana minna tundub mullegi kõige vastuolulisema kujuna selles loos, kui nii võis öelda. Siinkohal vaid üks Holmeline ja näiliselt tähtsusetu leheke, mis kandis Johannese paberites minu lisatud numbrit 42 ja millel kirjas, kuidas Savime köök varem välja nägi ja kuidas käis põranda pesemine. Laupäeviti pesi vanaema Minna köögipõrandat, põrand oli poolest saadik serviti telliskividest ja pooleldi paksudest põranda plankudest. See pesemine reeglina laupäeviti käis nii pauh terve puust ämber vett põrandale ja siis luuaga sinna otsa, nii et luua vitsad lõpuks osa endast maha jätsid ja seejärel käpuli olles lapiga kõik see kuivaks. Aga osa vett tungis paratamatult põrandalaudade ja kivide vahemikku ning seda ei saanud sealt enam kuidagi kätte.