Häiris olenüüdsis siinsesse olustiku enam-vähem sisse elanud, nagu sa vast mu telefonikõnedest võiksid järeldada kui mitte juba harjumas, mis ei tähenda, et ma sind siia ei ootaks. Kurb muidugi, et sul selleks näituseks valmistumisega nii palju tegemist on ja seepärast siiasõit kipub edasi lükkama. Aga ma ootan sind ikkagi iga päev. Ilmad meil siin lõunapiiril, et mitte öelda kagunurgas on pidevalt olnud ilusad, justkui ootuslikud enne suve ametlikku algust ja aed kutsub ennast üha tugevamini endaga tegelema. Kardan vaid, et mulje jääb oskustest väheseks. Avastan küll Johannesele igasugust marjapõõsaste ja viljapuudealast kirjandust, kuid kirjandus ei korvaiu tõelist kogemust. Söögiasju pean hankima linnast, ma neid ligemaid maapoode ei usalda. Eile pakkisin Johannese raamatuid, tegelikult koondasin üksikuteks pampudeks, et siis kuuri tassida. Seal olid mingid vanad riiulid, see tähendab neile muidugi ühest otsust. Sest vaevalt et neid kunagi vastassuunas tagasi tooma hakkan. Mehis on mingi hirm asjade lõpliku äraviskamise ees. Kardan, et raamatud kuuluvad küll eri kategooriasse, ehkki nad võivad olla moraalselt täiesti vananenud. Ikka oskama ennast veenda, et ehk keegi kunagi tahab seda või teist lugeda, sealt midagi kasulikku omandada. Aga kes need keegi on? Karda, nad hakkavad seal endasse niiskust imama ja see on raamatute ots. Mõtlesin küll vahepeal neid linnas antikvariaati pakkuda, aga see oleks tüütu ettevõtmine ja ei annaks mingit efekti, mis raha sealt tulekski. Asi on selles, et need on valdavalt oma aja ära elanud raamatud. Samas annavad nad pildi Johannese huvidest ja tema maailmast, mis on olnud üsnagi lai. Üldises mõttes valdab kaks temaatikat saksakeelsed ajaloo või poliitika raamatud, nagu näiteks Pearl Harbor, Hongkong, Singapur ja ka saksa TV-s välja antud kriminaalromaanid. Raamatut täitsid tal kolme omavalmistatud riiulit. Üritasin nõnda, et parematest jääks alles vaid üks riiulitäis. Mõnest kopsakamast on omamoodi kahjugi. Näiteks halastasin untseti saksakeelsele Kristiina lauritsa tütrele. Ehkki meil on eestikeelne teos ammu olemas. See on võimas romaan, oled ju lugenud? Teine selline on Aksel münte rootsikeelne Sandmi keeleraamat. Johannes on selle sisse oma käega kirjutanud, et kahel aastal peeti seda maailma parimaks raamatuks. Huvitav, kust selline teabe pärit on ja kes seda otsustas? Muidugi on seegi raamat Meil linnas olemas tõlge küll üsna konarlik, ei mäleta, kes tegi, sõjaeelne igal juhul. Kõigele lisaks on tal siin virnade viisi ajakirju, sotsialistliku põllumajandusse ja tehnika ja tootmisesse. Suhtun kõigele õigemalt. Arvatavasti hakkan kasutama tulehakatuseks. Ma räägin raamatuist nii pikalt seepärast, et sellega on seotud omalaadne eetiline imperatiiv. Kui võiks nõnda öelda. Lihtsamalt mõttekrigin maju, hävitan ühe inimese mälestust tema maailma selle asemel, et seda võimalikult pikendada. Kas ma telefonis ütlesin, et siin seinal rippus ta portreekunstnik Polli tehtud? Muidugi tahaksin mäletada Johannest, aga ma ei tea tema kohta paljutki. Ühtlasi oma ema kohta, näiteks seda, miks ema siit maalt ikkagi ära tuli. Või kellepoolne see jahenemine oli. Või polnudki muud kui elustiilivahetus, sest Johannes käis ju ikka edaspidigi meie pool. Mingit sätet sellest küll ei jäänud. Mul jäi eile kiri pooleli, aga täna hommikul kirjutuslaua sahtlist sorides leidsin ühest sahtlist terve hulga postkaarte ka brošüüre reisist Krimmi. Sain vastuse ka oma küsimusele. Seal nad omavahel tutvusidki. Ema jutust see oli vist Johannese juubeli aegu. Olin sellest ka lähemalt kuulnud, aga olin kõrvust mööda lasknud. Ja see oli mingil moel seotud Savimäe tagatoas aastaid olnud Palmiga. Selgus, et see oli pärit kuulsast Nikita botaanikaaiast Krimmis, kus üks aednik, kellega Johannes jutule sai, neile selle kaasa pani pakkides pikaks teekonnaks korralikult sisse. Kogu nende grupidi ema ja Johannest kannatlikult ootama. Ka keegi ei teinud etteheiteid. Krimmist oli seal rida postkaarte tänastega võrreldes tõesti värvi vaesed. Mõnede postkaartide taga on ema käekirjas lühiiseloomustused mõned üsnagi emotsionaalsed. Samas pakis leidsin ka mõned ema kirjad Johannesele. Neist lähtub, et neil oli omavahel, kuidas ma ütlen, täiesti korralik armastus. Kas just too pall polnud selle kõige selgem sümbol? Jah, peaksin ütlema, et oli. Võõramaalane, oli oma nelinurkse puukastis sirgunud toa kõrguseks, aga viimasel kevadtalvel, kui Johannes juba haiglas pidi viibima, sai taim nähtavasti külma ja jäigi tuuma. Ma leidsin ta haledas seisundis ja üleeile pidin tema jäänuse minema viskama. Ta juured olid täiesti mädanenud ja kasti põhjas oli tolli jagu kollast haisvat vett. Anna andeks kirjeldus. Nüüd siis sai ka palmiaeg otsa, mõni aeg pärast neid kaht. On veel üks tellikaatsus, ma peaksin kuidagi neid vanu Johannese riideid likvideerima. Paljud on väga mustad võidunud. Kas peaksin tegema mõnel vaiksel õhtul aeda lõke või kaevama maa sisse lihtsalt suure augu ja Sa saaksid mulle vähemalt nõuga abiks olla? Abist ootan sinu ikkagi ära. Kui nüüd peaks jälle ajaauke tekkima, siis tahaksin tõlketööga jätkata. Mul vist pole tarvidust rõhutada, et siinne loodus on üsna aldis et horo maailma sisse elada. Muidugi järv mäe all pole Voldeni tiik seal hoopis suurem ja avatum vesi ja pole seetõttu nii intiimne. Aga läänepoolses sopis suubub järve üks rõõmus, üle kivide hüplev oja, milles olen tabanud midagi sugulasliku. Sa peaksid seda tingimata nägema. Kui saabud, siis kõnnime sinna. Muidugi tahaksin, et oleksid mulle igapidiseks seltsiliseks minu kõrval, et saaksime lihtsalt kahekesi olla. Õhtud on nii pikad, kõik aeg ei jõua tegeleda kirjatööga. Tervitades sinus Sven. Minu suvistepühad, mis sel aastal olid taas nihkunud juuni teise nädalasse, algasid tõotuslikult, kui nii võiks öelda. Ärkasin sel hommikul harjumatult varapäev oli nüüd lõputult pikk unevajadus peaaegu olematu nagu mingi hüüd või sosin käinuks üle taevaaluse. Kui ma majast välja astusin ja keset õue oma liikmeid sirutasin. See tunne või looduse meeleolu haaras mind kohe endasse. Muidugi oli mu esimene käik kaskede järele. Selle nõude või kohustuse leidsin Johannese kausta lehekeselt number 17 ja see kõlas nii. Igal suvistepühal tuleb järve ääres tuua siia üles seitse kaske. Igasse ruumi üks ja kaks tuleks panna välisukse kõrval. Niisiis oli kaskede raiumise kohtki mulle ette määratud järve äärest mõlemalt poolt teerada aga nii, et see silma ei paistaks. Ausalt öeldes oli mul soo-roo tõttu kerge tõrge puukest ohverdamise vastu ühele kiriklikule kombele. Või oli tegemist rohkem rahulikuks muutunud kombega raiutud kaskede mäele tassimine võttis üksjagu aega ja ajas võhmale. Üleval leidsin kolmeliitrised purgid, täitsin tiigiveega ja seadsin puukesed neile määratud kohtadele. Selle käigus sattusin igasse tuppa ja registreerisin seejuures asju, mis olid senini kahe silma vahele jäänud. Näiteks silmasin, et kõikide tubade laealune oli üle löödud odava papiga, mis kippus juba habrast oma. Et maja soojus tuli mitte ainult vanast pliidist ja sellega kokkukuuluvast soemüürist, vaid ka kahest mustaks värvitud raudahjust mis puutus köögis olevasse pliiti, siis tulnuks sele ladu ja pool sajandit hiljem vastutusele võtta. Nii käpardliku oli ta töö. Kuidagi ei tahtnud uskuda, et see võinuks Kaarel ise olla. Nõnda sattusin justkui esimest korda nurkmisse kõige väiksemasse tuppa, mis nägi ühte kanti välja kui Johannese väärks tuba. Ja samas kui mujalt välja tõstetud asjade panipaiku. Selle lävel seistes kask lõhnamas näo vastas, avastasin korraga veel ühe Johannese hobi. Ta oli olnud ka raamatu köitja. Toanurga väikesel riiulil oli talv kümmekond köitmata vana raamatut teiste hulgas Araabia Lorentsi seitse tarkuse sammast. Samuti raamatu Sevastoopoli rasked päevad, kaanteta blokid, üks raamat koguni pitskruvide vahel, pruunid omaalgatuslikud kaaned juba ümber. Huvitav, kust, millisest trükikojast või kelle käest need raamatupoolikud oli hankinud? Teiseks lisategevuseks lähistel olevat kingaparandus, millest andsid tunnistust ka vastavad tööriistad, puudikud ja püstine kinga põhja tugi. Head suvistepüha, Johannes sosistasin tühjale maja kõige kõledamale toale, sest siin võinuks olemus vabalt hõljuda. Seejärel seadsin kasekese oma kohale aknakingsepa tooli vahemikku, nii et selle oksad puutusid ka pooliku välimusega raamatuid väikesel riiulil. Siis hakkasin mõtlema üksiku mehe pidulikumale toidulauale. Olin selle tarbeks koguni ühe veinipudeli ostnud, selleks oli saksa riisling otse Mooseli orus pudelisse pandud. Ei võtnudki kaua aega, kui võisin maha istuda ja lausuda endalegi head suvistepüha. Sven, siin savimäel. Ent edasi peaksin küll jätkama hoopis teisel lainel. Peaksin rääkima ootamatusest, mis rikkus kogu mu suvistepüha. Ei, mitte kellelegi ebameeldiva persooni ilmumise läbi, vaid siiski siiski sissetungijad Savime majja olid ju nemadki. Aga kõigest järjekorras kui olin end õhtu saabudes tagatoas mõnusaks lugemiseks sättimas. Sel korral olin Johannese juhatusele kui selleks pidada ühte paljudest järjehoidjatest leidnud Tuglase novelli viimne tervitus, mille alapealkiri on teatavasti simplani tunnelist leitud käsikiri. Ja mis elustas minugi Naapoli külastuse päeva hakkas minu keskendumist segama mingi imelik sabin lae all laelambi ümber ning hüppab otsataski sealt alla, esimene sissetungija. Mingi putukas herilasest suurem, mis sai nähtavaks kohe, kui ta uuesti lendu tõusis. No tõesti nagu minikopter. Hetke tegi asi mulle nalja isegi veel siis, kui esimesele sissetungijaile järgnesid, teine ja kolmas. Kas ma siis juba sain aru, et neil oli seal laepapi peal pesa, kuhu nad pääsesid väljast palgi vahe kaudu? Vaevalt küll. Igatahes olid nad avastanud laes lifti kohal oleva augu ja muidugi pürgisid nad tuppa elektrivalguse kutsele sunnil sest laelamp oli neile antud juhul päikese asemel. Aga mina ei tahtnud olla nende jumal, vastupidi, ma pidin neist kuidagimoodi vabanema. Nõnda siis rutasin lendajaid toast välja laskma ja selleks hetkeks oli mul peas vasardas ka putukate tegelik nimi. Varblased. Avasin akna, kiskusin kardina eemale. Aga nad muidugi keeldusid ühe kadumast, neid lummas endiselt lambi valgus, mille ümber tiirles nüüd oma kümmekond lendajat. Muidugi polnud oma elus kunagi varblasi näinud, üksnes neist lugenud. Nii et ma muudkui vehkisin käterätikuga ja olin juba higine, mis sai mulle saatuslikuks. Kui esimene neist mu kuklasse juuste sisse takerdus ja oma sutsu ära tegi. Ning teine tabamus sattus mulle parema silma alla ja järgnes peaaegu sama kiirelt. Katkestasin oma õnnetu ürituse. Mul hakkas võimatult valus, heitsin kussetile pikali. Mind täitis vaikne õudus, ma ju ei teadnud, kuidas mu organism reageerib taolisele mürgile. Selle võisid olla väga pahad tagajärjed. Pealegi olin majas üksi, mu põhiaitaja oli rohkem kui 300 kilomeetri kaugusel, see tähendab pealinnas. Või mida ta oskaks mulle öelda. Kui ma saaksin ta praegu unisena telefoni abiga kätte, ütleks vastet helistagu ma maakonna kiirabile. Ma ei tahtnud nõnda abitu olla, aga teadsin, et asja nii et selliskeerin üsnagi. Märg käteräti ümber pea, ootasin looduse otsust. Palavikuline mõte jõudis isegi selleni, kas see rünnak pole äkki mingi karistus mu senise eksimuse eest siinse looduse vastu millegi vastu, mis ma savimäel valesti olen teinud või hoopis tegema Ta märkamata jätnud? Jah, ma võtsin talli tagamäelt maha ühe täisjõus haava, looduse, radar, puu, aga mul oli vaja maja ette istumiseks pinki, selleks kaht posti, mis ulatuksid maa sisse. Igal juhul Saimu eetika igas mõttes avalik istud. Ent valuga võideldes jäin kuidagi magama, vaablased ikka keerlemas ümber tule, mida ma ei taibanud kustutada. Hommikul olin elus aga tublisti paistes. Laealune oli endiselt vaablaste päralt, kuid osa neist oli avatud akna siiski üles leidnud. Peeglist vahtis mulle vastu täielik pannkooginägu, nii et mul hakkas endast hale. Järgnevalt võtsin vihaga ette midagi säärast, mida poleks eales heaks kiitnud, kui Talga Voldeni onnis midagi taolist oleks ette tulnud. Viisin Savimäe talu lühema redeli toa otsa ja leidsin üles tolle prao vanade palkide vahel, mida aeg oli küllap laiendanud. Mul oli juba eelnevalt valmis puugil sellesama kõnes olnud haavapaku küljest, mille pidin taguma sinna palgi vahesse, et nad enam oma pessa ei pääseks. Aga enne sai teoks mu tõeline kuritegu. Ma lasin sinna avaausse mürki, mina olin leidnud Johannese riiulilt millest järeldasin, et küllap temalgi oli olnud kellegagi varasematel suvedel tüli. Ja alles siis tagusin kiilu paika. Ühtki varblast ei keerelnud ümber. Küllap nad olid väljalennul, aga need, kes olid seal sees Nemad olid määratud hukule. Õigustasin end tavainimese loogikaga ja kandsin osa süüst Johannese arvele, sest tema oli ju hankinud selle mürgi, mille nimetuse tahtsin kohe oma mälust maha kanda, niipea kui balloon tühjaks sai. Nõnda tabas mind esimene lüüasaamine, ehkki tahtsin olla suure looduse mõtleja mõttejärgija. Õigustasin end oma valutava peaga, ehkki pidanuks kiruma oma juhmust. Mul oli seejuures lootused, järsku polegi neid seal laevahes kuigi palju, et enamik on ikkagi väljalennul toas rahuliku maabumiskoha leidnud vaablased lasin päeva jooksul välja. Nad pidid leidma uue maailma, mitte sellise nagu siin inimese naabruses. Kõige selle kokkuvõttes võisin korrata targemate loodusetundjate kombel. Loodus on omal kombel pime. Alles seejärel helistasin Iirisele. Ta ohkas valuliselt ja kergendatult ütles, et oleksin pidanud ikkagi juba õhtul helistama, et oleks paremat kompressi soovitanud. Millist, see jäigi saladuseks. Ja kõne lõpuks teatas ta, et istub juba nädala lõpus bussile ja võtab kaasa mõningaid elementaarseid arstirohte, mille järele näib olevat igapidine. Vajadus. Sellest kõlas varjatum teade. Enne kui sa seal midagi hullemat kokku keerata. Tundsin korraga. Mul on siiski tubli ja vastutustundlik naine, mis sest, et kunst mõnikord teda endale nõuab. Antud juhul pidi kunst pisut kannatama. Pealegi tuli jaanipäev igapäevatõusuga aina lähemale. Järsku anna piirist siin nii kaua paigal hoida. Mõtlesin, et peaksin mingisuguse välikamin õuele tegema. Telliseid paistis kuuri kõrval selleks küllaldaselt olevat. Siis korraldaksime ehtsa välipeo gruusia moodi, šašlõki ja veiniga. Ükskõik kui valuline, aga kõik polnud, aga see seik vaablastega peaosas aitab mul naise Savimäele tuua. Järgmine hommik oli ootamatult lämbe ja rõhuv hilishommikuks kohus pilvi. Need ilmusid savimäe puude kohale nagu tohutu villakuhila Kalambukeste parv, kõhualused, mustad ja keskpäevaks puhkeski talu kohal äike. See oli tõsine välgutamine, mitte niisugune nagu mõnel korral varem. Ma ei mäletanud, kas rool oli oma päevikus või Voldenist suvise äikesekirjeldust seal Uus-Inglismaal. Kõige järgi oli sealne loodus üsnagi meie oma analoog, kui vaid mõned üksikud puuliigid välja arvata. Talu on kuidagi alastisele tumeda rõhuvuse all, kus iga mõneteistkümne sekundi järel sähvatas välgurajakas, järgnes peaaegu silmapilkselt pikse raksatas. Minu arust polnud mingit hirmu, see oli ammu lapsepõlves välja elatud. Üks soodustavamaid põhjuseid oli muidugi pikaaegne linnas elamine. Suurlinn hajutab ja nõrgendab äikest maal, kus silma piirgi täielikum, oled selle taevavõitlusega palju enam vastakuti. Esmajoones muidugi silmitsi. Korraga meenus Johannese lause Annist õe kohta üldiselt asjalikus ülevaates. Aga sel võimukal annil on üks nõrk külg. Ta kardab juba lapsest peale äikest ja seepärast väldib pikemat maal viibimist. Ma olin äikese puhkedes majast hoopis väljas ja otsustasin, et ei lähe nimelt sisse. Olin talli suhu selle laia räästa varju nihutanud istumise alla ühe puulõhkumispaku. Jälgisin nüüd äikese arengut. Nii et maja kui ikkagi ka olevus, püsiku üksi, äikesehirmus küürus ja vait nagu kummaline loom. Nagu ükskõik milline maja selle taevatule all. Paar korda raksatas kusagil ligidalt püstjalt alla, aga see polnud justkui enam Savimäe maade kohal. Maailm on ju avar, täis igasuguseid muid tähiseid, peaasjalikult puid. Välk ise, kitsuke ja valiv. Talle sobivad just mõned puud. Need, mis kasvavad veesoonel. Veelgi enam. Veesoonte ristumiskohal, nagu olin lugenud või kuulnud. Ja mulle polnud teada, kuidas savimäel nende veesoontega lugu võiks olla. Polnud siin ühtki vitsa või raami meest käinud. Õu oli lühikese ajaga vett täis mahaniidetud rohi, mida ma polnud ära koristanud, lausa ujus tuustakutena selles vees. Aga siis tekkisid veepinnale suured mullid, mis olid rahvatarkuse järgi saju lakkamise tunnused. Küllap tõesti tähendas nende mullide lõhkemine mingit õhurõhu muutust, muud küll ei osanud selle kinnituseks öelda. Raksatused kestsid ikka edasi, aga nõrgemini ja lapsepõlveharjumusest sekundeid lugedes sain aru, et äike kaugenes Venemaa suunas. Igatahes üle järve üle nende teiste järvede, mis olid meist idas ja kus ma polnud veel jõudnud käia sest omaenda järgi oli korralikult üle vaatamata. Nii et seekord elasin koos majaga pikk see hoo üle. Ja ma võisin üle vesise õue tagasi oma toimetuste juurde minna. Õhk oli sellest vihmast ja elektrilahendusest kui puhastatud ja mõnus hingata. Ta mujal juba maa auras ja majaesised päevakübarad, mis kasvasid iseenesevõimust, ajasid end taas püsti. See juhtunu tõesti sel korral, nii et mu teatud kahtlusel savimäe osas oli siiski alust. See juhtus sel päeval seal päeva poolel, kui olin Iirisel maakonnalinnas bussi vastas ning sinnagi ulatusse pilv, ma loodan, et vaid oma servaga. Nii et me pidime mõnda aega istuma autos, mis oli iirise soov enne kui sõitma hakata. Ja kui ilm klaarus arvas tema muutliku moega, nagu ta mul on, et me võiksime külastada teda uut kohvikut, millest ta just enne ärasõitu oli lugenud. Abikaasa soov oli mulle püha, viisingi ta järveäärsesse kohvikusse. Seal kõrval oli ilus liivane plaaž edasipark, kohvik ise oli meeldiv, kogu seina kattis maitsekas mosaiiklaudade vahel olid postamentidel sõnajalad ja veel mingid võõrama hellikud. Meie järv, seal Savimäel on pea sama mõõtu muidugi mitte nii lai ütlesiniirisele ja tal tekkis selgelt elevus, kõike seda talu ja järve näha. Juba peaaegu kohal olles. Küla teele keerates kohtasime võimsaid lompe, kust vesi kahele poole lendas. Kui olime juba õuel ja autost väljusin, sattus mu pilk tallitagusele mäele, kust olin mõni aeg tagasi tolle haava maha võtnud. Adusin kohe, et midagi on teisiti. Aga ma jätsin sellepärast ise mureks, enne viisin iirise tuppa ja tutvustasin talle põgusalt kogu majapidamist. Talle hakkas kõik see kohe meeldima. Alles pärastpoole läksin üksi välja, jah, välk oligi löönud mäe rünka kõige suuremasse puusse ainsasse kaske ja pilvastanud selle ülevalt kuni maapinnani välja. Ja maja oli see läbi säästetud. Minu osaks, kes ma kohapeal polnud, jäi vaid fakti tunnistada, Bilbastunud kasetüve pildistada. Need puukillud olid nagu pikad imelikud piigid. Ma isegi ei katsunud neid, justkui elaks seal edasi pikseviha. Vanarahvas arvas vist põhjusega, et piksepuid ei tohiks kütteks kasutada. Sellega tooksin taeva viha otse oma elamisse. Maa kuuletusin sellele nõuandele. Jätsin need puujäänuseid sinnasamasse mäele vedelema. Igatahes olin teada saanud, millele talu nimi vihjab ühtlasi ka ohule. Et selles mäe rünkas, mis jäi tallihoone taha mille sisse tall oli osaliselt isegi tunginud ja mille savist olid selle seinadki mätsitud. Et selle mäe enda sees peitub mehine savilääts. Jah, raske savi, mis just tõmbavadki välku ligi. Kõik selle otsustasin enda teada. Õhtul keetsime ehtsat vaarikateed ja ma otsustasin veel kord Foro ette võtta. Ning seegi kord otsisin tekstide hulgast midagi igisuvist. Pika otsimise peale leidsin täpselt kuupäevapealt sobiva sissekande. Niisiis Henry David Faroo päeviku tekst seitsmeteistkümnendast juunist 1854 On kuivsume juuni ilm. Me oleme neil päevil pigem maised, igatahes taevasest olukorrast eemal. Me elame suuremas keskkonnas. Me ulatame sügavamale maa udususse. Isegi linnud laulavad vähema innukuse ning elevusega. Lootuste ja lubaduste aasta hetk on möödas, juba on saabunud esimeste viljade aeg. Indiaanlastele tähendab kesksuvi marjade valmimist. Meil on pisut kurb, kuna me hakkame aduma erinevust oma lootuste ja nende täitumise vahel. Lootus paradiisi-le on kadunud ja me osaks saavad vaid mõned üksikud väikesed viljad. Kui olin selle tekstiga lõpuks ühele poole saanud selg kušetil mugavleva iirise poole, kes oli pikka aega vait olnud ja mind kõiksugu küsimustega pommitamisest loobunud. Ja kui ma siis lõpuks tema poole pöördusin, mõttes valmis isegi lause, mida talle öelda, siis nägin, et minu päevast väsinud naine magab paks raamat põse all. Kustutasin lambi ja laotasin talle vaid pleedi peale. Ses toas polnud üldsegi jahe. Ise heitsin teisele kussetile, mis asus vastasseinas. Higistasin terve tunni, küllap kange tee tõttu, siis vajusin unne, kus nägin selle talu endisi elanikke. Neil oli mulle hulk etteheiteid. Lõpuks ma lausa põgenesin nende eest sinna talli, kus seisis meid kohale toonud Volvo. Hobuste asemel kesin kord kündsid ja raadasid ja külvasid Polnud mõeldav, et nende aeg kunagi tagasi tuleks. Niisuguseks kujunes mu esimene õhtu iirise seltsis. Ehkki ma polnud seda sellisena ette kujutanud. Mingil moel oli selles süüdi ka äike. Äike talu kohal sosistasin toa pimedusse. Ilusaid unenägusid, mu naisuke. See on ju nüüd meie teine kodu.