Küllap meie tänastest noortest kuulajatest enamus on lugenud Aleksei Tolstoi raamatut Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused. Arvata võib, et paljudel on see raamat koduski. Ja kui ka on lapsi, kellel kuldvõtmekest raamatut pole ja seda pole juhtunud ka lugema on vembumees Buratino ikkagi kõikidele tutta. Esineb taju kuuldemängudes ja nukuteatri laval seikleb televisiooni ekraanil. Me oleme temaga nii suured tuttavad ja sõbrad, et kipume juba unustama, et Buratino polegi sündinud ja kasvanud Eestimaal vaid hoopis Vahemere kaldal. Ühes väikeses linnas. Mäletate, seal elas vana tisler Giuseppe, keda kutsuti siini ninaks. Ja ükskord sattus tema kätte päris tavaline puuhalg. Giuseppe pani ette vanad nööriga parandatud grillid ja asus puu algul taguma et meisterdada lauajalga. Aga vaevalt sai ta paar korda kirvega lüüa, kui puualust kostis. Nii algab raamat puunukk Buratino seiklustest. Ja kuna see lugu on kõikidele lastele nii armsaks saanud kirjutas helilooja Moissei Vainberg balletikuldvõtmeke. Laval hakkavad elama taas tuttavad seiklused, tantsib, rõõmus ja vallatu Buratino tantsivad malbe Malviina ja veidi nukker luuletaja PRO. Kohal on õilis koer, Artemoon muusikatactysiilivad, kurjad ning õelad rebane Aliis ja kass, passilio. Ei puudu loomulikult ka ahne ning tige lugu teaduste doktor. Seenioreid Karabas-Barabasi ja teised kuldvõtmekest tegelased. Üks kuldvõtmekest sümpaatsemad ja toredamaid tegelasi on papa Carlo. Papa Carlo oli vana leierkastimees. Kunagi oli ta linnast linna ringi rännanud, toreda väntoreliga, laia ääreline kübar peas ja endale laulu ning muusikaga leiba teeninud. Nüüd tuli aga Carlo juba vanaks ja haigeks jäänud ning tema väntorel ammugi katki läinud. Papa Carlo oli Puusepp Giuseppe suur sõber ja nii ta juhtuski parasjagu siis oma sõbrale külla tulema, kui too oli üsna ära kohkunud piuksuvast puualust. Giuseppe andis rääkiva puuhalu Carlole ja käskis tal halust nikerdada nukk hõbedase laulma ja tantsima ning käia siis nukuga õuest õue ja teenida leivaraha. Karlo läkski oma koju trepi all olevasse väiksesse kambrisse, kus tal polnud midagi peale kena kolde. Kuid isegi kena kolle ja tuli koldes ning katel, mis tulel kees, polnud tõelised vaid kolid maalitud vanale lõuenditükile. Niisiis Carr läks koju ja hakkas noaga puualust nukku meisterdama. Nii saigi vanast leierkastimehest Carlast papa Carlo puupoiss Buratino, isa. Kuulake nüüd muusikakatkendit. Papa Carlo. Balletis kuldvõtmeke on tegelasteks palju loomi teiste hulgas ka jaaniussid. Järgmine muusika katkend ongi jaaniusside marss. Mäletate ju lapsed, et Buratino sattus kergeuskliku seetõttu lollidemaale? Seal õnnestus rebasel ja kassil meelitada Buratinos kaevama oma neli kuldmünti prügimäel auku. Et sealt kasvaks siis rahapuu. Ise aga käskisid nad nuuskuritel Buratino kinnivad, et siis maasse kaevatud raha endale saada. Nuuskurit viskasite vaese Buratino linna tahatiiti. Kuna ka Buratino oli puust, siis ta ei vajunud keegi põhja, vaid ujus sogastel lainetel. Lõpuks ronis ta vesiliilia suurele lehele hinge tõmbama. Äkki märkas ta, et roheline vetika kirmetis hakkas tiigi pinnale õhtsuna ning veest ilmus suur ja kohutav maa pea. Kuid see polnudki madu. See oli vana ja poolpime kildkond tortele. Buratino jutustas tortylale oma kurva loo. Kuidas rebane ning kas röövisid talt kuldmündid ja kuidas ta ei julge nüüd koju minna. Kõikkonnateegis palusid Buratino eest, et tortilla teda aitaks. Kilpkonn vaatas kaua kuud ja tuletas midagi meelde. Kord aitasin ma ühte inimest aga tema tegi pärast minu vanaemast ja vanaisast kilpkonnaluu kamm ütles ta. Ja vaatas jälle kaua kuu poole. Hea küll, väike inimesehakatis ootasse heinmaa, rooman tiigi põhjas natuke ringi. Võib-olla leian mõne vajaliku ja. Nii ütles kilpkonn tortilla. Ja tõi Buratiinule tiigi põhjast kuld võitmikese. Kuulake nüüd järgmist muusika osa balletist, mis kannabki pealkirja. Kilpkonn. Balletis kuldvõtmeke on kahtlemata kõige kurjem ja metsikum senjoora Karabas-Barabasi. Taali nukuteatri direktor ning vaesed nukud elasid tema valitsuse all hullemas kui orjapõlves. Nadolid, naljas ning piitsahirmus, sest Karabas-Barabasi plaksutas alatasa oma seitsme harulist piitsa. Kord, kui Karabas-Barabasi tahtis Buratiinud koldesse heita, et küpsetada niimoodi küülikud ja kanapoegi kargas koldest üks tuulines süsinukuteaduste doktorile ninna. Kui ta aga aevastama hakkas, aevastada 50 või 100 korda järjest ning siis muutus ta jõuetuks ja süda läks leebemaks. Buratino hakkaski aevastamise vahel armu paluma. Muuhulgas ütles ta, et ta teab lõuendile maalitud kollet. Kus kohas sa nägid lõuenditükile maalitud kollet ja tuld ja katelt? Papa Carlo kämbris. Sinu isa on Carlo. Argas Karabas-Barabasi toolilt püsti ja vehkis kätega, nii et tema pikk habe lehvis. Ähendad vana Karlo kambris ongi sala? Äkki topist Karabas-Barabasi mõlema rusikaga oma suu kinni sest kartis vistet, lobiseb muidu saladuse välja. Tähistus niimoodi natuke aega ja vahtis oma pungist silmadega, kustuvad tuld. Hea. Ütles ta lõpuks. Olgu siis pealegi mu õhtusöögiks pooltoores, küülik ja vintsked, kanad vajad. Ma kingin sulle elu Burratiina. Vähelselest. Ta ajas käe habeme alla vestitaskusse võttis sealt viis kuldmünti ja andis need Buratiinole. Nüüd kuulakegi, kuidas Karabas-Barabasi ja Buratino vaheline vestlus kõlab muusikas? Lollidemaa politseijaoskond oli maani täissuitsetatud Toas, kus üleni endise laua taga norskas valve korras olev buldog. Kui rebane Aliis, kas passilja tulid ütlema, et Buratino kinni võetaks hakkas buldogi korrapidaja vihaselt urisema ja helistas kella. Tuppa tormasid kaks toberman printserit. Nuuskvurrid, kes iialgi ei maganud ega kedagi usaldanud ning kes vahel kahtlustasid iseennastki kurjadest kavatsustest. Korrapidaja käskis hädaohtliku kurjategija elusalt või surnult jaoskonda tuua. Niisugune oligi see lollidemaa politseijaoskond. Muusikas kõlab see nii. Ja meie saate lõpuks kuulake veel balletist Kuldvõtmeke muusika, katkendit, mis kannab pealkirja hüppenöör.