Nukuteatrimajas on ilmselt kõige toredam siis, kui siin on hästi palju ootusärevust ja laste rõõmsat sädinet. Ja muidugi siis, kui algab etendus, aga praegu istume näitleja Aita Vaheriga teatrisaalis esimeses reas. Eesriie on ees, sest alles äsja lõppes Pöial-Liisi etendus. Ja eks nii vaikne ja võib-olla veel vaiksem on siin teatrimajas ka. Öösel ja hommikul on natukene isemoodi, istutasin tühjas saalis, kõik on vaikne ja kõik on läbi. Jaan, mingi pingelangus ja lapsed on kõik ära läinud ja midagi antud. Kui te hakkasite rääkima sellest öisest teatrist siis mulle tekkis selline kõhe tunne. Et siis on ju kõik nii pime ja siin ei ole ju kuskil aknaid saalis ega lavalifis. On natuke uudne. Mina küll ei julgeks üksinda täitsa ihuüksinda siin olla, kuigi siin ei ole ju mitte midagi karta. Oma maja ja tuttav ja väike ja mis siin ikka on, aga ikkagi ta on vanalinna asjad, on. Vanaema jajah. Mina isiklikult väga kardan küll, mitte. Aga samas on muidugi ka hea tunne siis ta ei ole enam seda siginat ja kõik see saal ja kõik selle ava ja kõik saab puhata, saab nagu hingata. Aga ta ei tohi ka väga kaua hingata, minu meelest piisab täiesti ööst ja mõnest tunnist päevas, aga ülejäänud aeg peaks ikka olema. Kas siis teatrietendus, kus lapsed saavad end välja elada või, või saab neile midagi anda. Või saavad nad naerda ka suurte tükkide ettevalmistamine mingis nurgas, keegi teeb midagi väikest asja, ükskõik minu meelest sünnibki noh, et kui just niimoodi õhtusel ajal tulla siia teatrisse tühja saali tulla ja istuda nurka maha kellelegiga mõttekaaslasega, ükskõik, olgu siis nii kaks, kolm, neli, viis, siis natuke fantaseerida. Siis õhtune aeg loob minu meelest kõige rohkem just selle meeleolu. Siis on siin hea, vaikne, rahulik, siis saab kõike teha. Aga et kui siin hästi palju suminat on, siis, siis tuleb ka vahel oma lapsepõlve meelde tulek, ka mina sain kõige suurem elamus lapsepõlves siis kui ma käisin ooperit vaatama. Nii et nukuteater oli nagu teine elamus, ma elasin siis maal ja siis ma pidin maalt linna tulema, etendust vaatama sai nagu väga vähe vaadatud ja siis ei tulnud ka teater alati maale kohale. Ei mäleta, et ma oleksin oma kodukohas vaadanud. Aga sellel sumine kohta ma ütleksin niimoodi, et paistis Juminud isegi suurem olla. Aga miks ta ei ole suurem, ma arvan, sellepärast et meil ei ole oma teatripuhvet, mina arvan, et lapsed kangesti tahaksid, et neil oleks gaasin kommi närida või või väikest koogikesi ja minu meelest see tekitab veel suurema elamuse, käiakse puhvetis, kes ei käi, ei käi, aga vähemalt see mingisugune Elausid, need puhvet on ja seal saab limonaadi krabistatakse paberit. Ja praegu eriti Komiva essile ajal oleksin nii tore, kui oleks. Huvitav küll, niipalju kui isegi ennast mäletan, siis millegipärast Keitzee kommi ja limonaadi ostmine teatriskäigu juurde. Mina omal ajal ka nii alati seal ikka kõige tähtsam, et ma saaks kommiõppi endalegi mitte nagu täiskasvanudki näiteks Toldi kultuuripalee, kus tehakse ka ju palju lasteetendusi, noorsooteater annab seal. Kuigi ta on niisugune külm ja suur maja, aga ometi tal on puhveti, seal sagimist sigineb ja kõike ja palju soojemaks teeb meestele mõelnud seda, et siit nad lähevad nii ruttu ära vahed ja sellepärast, et neil ei ole siin midagi teha, ainult joosta. No kes teab, lubatakse ikka ju, et nukuteatril saab oma uued ruumid või sellest on nii palju juttu olnud. Aga noh, eks unistama ju ikka peavial unistada ikka võib. Kui mina väike olin, siis ma ikka mõtlesin, et huvitav küll, et mis pärast alati, kui etendus algab, lähed saal pimedaks, siis on natuke aega pimedas, siis hakkab hakkadees riided avanema. Et miks mitte kunagi jalgeetendus täistuledega saalis. No ei ole mõelnudki selle peale, et nagunii loomulik, et nad mingi müstikat tekitada. Igal aastaajal tahab just sedasama mingit atmosfääri, võib-olla see on nagu see kõige parem idee läheb pimedaks, siis lapsiva jääb vaikseks, aga kui on valge, siis ta võib-olla ei tunne, et äkki seda, et teater algab, et nüüd võib veel ikka lõkerdada ja rääkida ja kommipaberit krõbistada, võib-olla see ongi, see, hakkavad tuled vaikselt-vaikselt kustuma, saabub pimedus, tuleb hiirvaikus ja südamesse mingi kummaline ootusärevus ja täpselt. Aga kas samasugune ootusärevus on ka seal teist pureezry? Ei, alati on mingi erutus, ükskõik, kas ta on siis natuke vähem või natuke rohkem ja ja näiteks, kui sa avastad, et sul on nuppu parandatud või midagi, on paremini, riie näiteks lapitud või siis on alati parem teha ja siis on niisugune tunne, et oi, tänan, nii hea etendus teha. Noh, kui on palju mängib, et kui tükk ei ole veel palju mängid, alati on samasugune ootusärevuse tõid, algab ja nüüd tuleb neil kokku võtta ja sisse elada, saadab Pöial-Liisiga kellelgi teisel filmida ka niimoodi, et ega ei saagi nagu päriselt selleks ise on isegi mõnes mõttes väga hea, sa saad sealt nagu just kõrvalt vaadata ülalt kaasa sellele tegelasel ja täpselt elad kaasa sellele tegelasele. Meil on olemas selline raamat, kuhu pannakse kirja etendusest aru arvatakse, et näitlejad ei kirjuta, kirjutavad lavastaja, lavastaja, assistendid, kunstnikud ja muusikategijad. Mul tekkis niisugune mõte selle raamatu peale, et kui siin teatrisaali ees laua peal oleks üks raamat, kuhu saaksid ka lapsed, kas siis joonistada või kirjutada. Ja see oleks väga tore ajaviide vaheajal ainult et. Tekkis järjekordne. Ma kardan küll. Aga siis võib-olla mitte raamatut. Siis saaks teada, mismoodi siis lapsed nägid ja mida nad tundsid siin etendust vaadates? Jah, seda küll, aga muidugi on ka olemas nukuteatris need joonistusvõistlused ja siis nad saavad saate samamoodi neid oma nägemusi nendest tükkidest aga kirjutada vist eriti ei ole küll. Aga kas te ootate lastekiri teatrisse või endale? Minul ei ole meil midagi kirjutatud, aga kui teatrisse kirjutatakse, siis on väga tore näiteks Mart Kampus kindlasti lapsed kõik kehatada, temale on küll ikka aeg-ajalt noh, muidugi nagu televisiooni vahendusel tulnud neid kirju, aga ikkagi need, kes ka Lähevad televisioonisaateid, need ka kirjutavad siia nukuteatrisse, tänavad teda ja käivad tema, kus tema mängib sisama Pöial-Liisi, kus tema on jutustaja siis alati ikka see, kes väga väga tahab temaga sõbruneda, see tuleb alati teatrisse, tema tükki vaatame, mitu korda, kirjutab talle ja tänab teda ja joonistage, see on niivõrd tore. Ta alati näitab mulle, siis on nii tore vaadata ja lugeda ja need on nii toredad, need kirjad. Südamlikud ja vahvad. Lapsepõlves on ikka nii, et palju asju maailmas ja paljud ametid tunduvad ime huvitavatena kui tee lapsurite, missugune oli teie jaoks kõige põnevam amet maailmas? Nii naljakas nende häälte, nagu ma ennem ütlesin, et ma sain suure elamuse ooperiteatrist see jäigi mulle nii. Niivõrd hinge või. Või pähe või ma ei tea kuhu. Ja siis ma tahtsin kohe kangesti saada ooperilauljaks, see oli kõige põnevam amet maailmas. Aga nüüd ma olen siin nukuteatris ja siin saab ka laulda ja seal on kõike teha. Lapsed laulavad tavaliselt lasteaias peole koolipeol ja ega niisama enam ei laulda, niipalju kui te väike olite, kas siis laulsite kodus ja laulsin kindlasti mulle väga meeldis külalistele laulda ja sellepärast, et mul ema ja isa alati laulsid mulle õhtul või ükskõik millal siis ema alati ümises ja kuigi tema suur laulja mingi polnud, aga tema alati ümises mingit viisi, ükskõik olisi siis täiskasvanutele all või lastelaul. Ja ma arvangi, et sealt ongi jäänud see, et ja isa mängis akordioni ja õpetas mulle ka ja ühesõnaga lihtsalt niisugune vaikne kodu musitseerimine absoluutselt mitte niisugune. Mõnedes kodustasin kohe tõsiselt, kohe teevad ema ja isa ja kõik vend ja õed ja lihtsalt niimoodi natuke sai akordionit õpitud ja natuke sai lauldud ja ikka musikaalselt kikka suunati. Aga nüüd ma näiteks ise oma lastele laulan ka, aga vahel vahel on ka niimoodi, et sugugi taha laulda. Sellepärast, et loomulikult, et nemad tahavad ka, et ma laulaksin neidsamu etenduste laule, vanem poiss on kuulnud ja, ja kõik ta alati nõuab, et ma laulaksin talle põhjalisi laule, aga kui see kogu aeg etendusest etendusse neid laulad? No kui on niisugune periood, kus hästi paljudele etendusi anda, siis on küll selline tunne, et et ei tahaks mitte piiksu ka välja laulda, aga siis jälle mõtled, et ta ju nii tahab, siis ikka jorisid selle laulu kuidagi maha ja siis siis tal on muidugi hea meel. On mõni laul, mida tahaks sel hetkel hoopis rohkem laulda? On küll, siis ma ütlen, et ma laulan sulle mingeid muid laule, Need, ei, meil meil kohe kuidagi ei tule, seda kohe. Need, ma ei taha seda laulda. Ja siis vahel laulame teisi lastele ka suguseid, tuttavaid, laste laulu, kui ma praegu parunite siin Miidri saate lastele ka ühe laulu laulate. Te ei võiks ka niimoodi, et kui nüüd on vaja, siis ma võin laulda, aga kui, kui ei ole vaja sisi laule? Laulda. Ükskõik mida, oli tule ju ka kohe niimoodi jumala lusikaga või eliidi laulu. Kui kitsas on mõnikord tuba, kui väike on mõnikord ma malendaks malendakski juba oma tiibu, ent kätt. Sa kodutööd aga KUS helised menetu mis tuleb kui lehmaga ja mängib su südame pääl. Kuni hommik. Ka on jälle mu juures taevas leegitsev päikesesaar. Ja nimetus helinas suures mulle käe annad Vikerkaar ja nimetus heline suures mulle käe annad Vikerkaar. Muutumises Pöial-Liisi ka üks teie lapsepõlve lemmiklugudest, mulle meeldisid kõik muinasjutud, kus olid ilusad pildid, kus olite just ilusaid selles mõttes, et et need olid loomulikud ja nad olid sellised poeekilised pildid minu meelest üldse ma arvan, et see niisugune õrn poeesia ongi, mis elab, üleneb ajad, temas on nagu väikest vallatust ja väikest üllatust ja samastan hästi õrn. Minu meelest kõik sellised õrnad muinasjutud, mis natukene õhulised, natuke läbipaistvad, elavad üle kõik sajandid ja meeldivad kõigile ja nii täiskasvanutele kui lastele. Ma usun, et peale selle, et lapsed teilt kodus laulu nõuavad igal õhtul ja päeval ja hommikul võib-olla ka ootavad nad ka muinasjutu vahel, me mõtleme abikaasaga koos neid välja, noh niimoodi lihtsalt hakkab jutustama hoopis mingisugusest suvalisest loomast või asjast ja siis sellest areneb väike muinasjutt. Aga kui nad nüüd hakkavad paremini rääkima ja kuulama, siis ma hakkan neile kindlasti lugema kõiki muinasjutte. Aga praegu on teil kaasas üks raamat. Jah, see on nüüd raamat, väike raamatutuba. Ega ainuke raamat pole, mis mulle meeldib, on kõiksugu võimalike muinasjutte, tegelikult ma loen väga palju muinasjutte, kui mul on mingi lugemisisu siis ma tahan kõige rohkem lugeda muinasjuttu. Ma ei tea isegi, miks ma tunnen, et, et ta aitab väsimusest üle saada ja ta on nii aru saada, ta on niivõrd selge. Ja see ongi, mis paneb lugema ja siis on kohe hea olla ja ma usun, et nüüd need, kes arvavad, kui oled juba seal teises, kolmandas, neljandas klassis, siis ei sobi enam muinasjutte lugeda, said kinnitust sellele, et sobib ikka küll, muidugi mina arvan, et et paljud, paljud täiskasvanud tahavad lugeda muinasjutt. Ma olen täiesti kindel selles tõsiseid raamatuid ka loomulikult suuri ja pakse ja arukaid. Aga selle kõrval on vaja ka midagi muud. Praegu ma siis loe, pakkisin Elineer faasini raamatust väike raamatutuba muinasjutu noor keik. Ükskord ammu elas linna servas ühes väikeses majas Vanamistu ja noor Keit oli tema teeni abiga. Ühel päeval saadeti pööningule aknaid pesema ja pesemise ajal nägi tüdruk kõiki aasu mis haljendasid linna ümber. Kui töö oli tehtedki, siis köitmist hoolt. Perenaine, kas ma tohin väljasedele minna? KOV-i vastas, mis too Aasedele minnes ei tohi? Mispärast perenaine? Sellepärast, et seal võid sa murueite kohata, pane värav kinni ja otsi oma nõelumist töö välja. Järgmisel nädalal pisi keik jälle aknaid. Ja nägi pestes orus voolavat jõge. Kui töö oli tehtud, küsistamis toolt, perenaine, kas ma tohin alla jõe äärde minna? Oh ei, vastas, mis too jõe äärde ei tohi seal ilmaski minna. Mispärast Mikke perenaine sellepärast, et sa võid kohata vetevana. Pane uks riivi ja hakka vasknõusid nühkima. Järgmisel nädalal, kui Keit pööningu aknaid pesi, nägi ta metsa, mis kasvas ülal mäeküljel ja kui töö oli tehtud läkstamisto juurde ning küsis. Perenaine, kas ma tohin üles metsa minna? Oh ei, ütles mis too, ära sa kunagi üles metsamine. Oi perenaine, mispärast? Sellepärast, et sa võid kohata, tantsivad poissi. Tõmba akendele eesriided ette ja hakka kartuleid koorima, mis too ei saatnud kikki enam pööningule. Ja kuus aastat püsis Keit majas nõelus sukki, nühkis, vasknõusid ning kooris kartuleid. Siis mis too suri ja keik pidi teise töökoha otsima. Tema uus töökoht oli linnas, teisel pool mägesid ja kuna ketil ei olnud raha, et sinna sõita, pidi ta minema jalgsi. Aga ta ei läinud mööda teed nii pea kui võimalik pöörduste ära aasa, tele ja esimene, keda ta seal nägi, oli murueit, lilli istutamas. Tere hommikust, noor keik, ütles too. Kuhu sa lähed? Üle mäe linna. Kui sa tahad kiiresti kohale jõuda, oleksid pidanud teed pidi minema, ütles mureid, sest mina ei lase kedagi oma asendit läbi ilma mõnd lille istutaks. Teen seda hea meelega, vastas Keit, võttis murueided labidakese ja istutas ühe karikakra. Aitäh. Ütles murueit. Noppinud endale lilli, missuguseid, aga ise tahad. Keit noppis peotäie lilli ja mureid jätkas. Iga istutatud lille eest võid sa alati noppida 50. Siis läks Keit edasi orgu, kus jõgi voolas ja esimene, keda ta seal kõrkjate vahel nägi, oli vetevana. Tere päevast, noor keik, ütles too. Kuhu sa lähed? Üle mäe linna, tastes keelt. Kui sul kiire on, oleksid pidanud teed pidi minema, ütles vetevana. Sest maa ei lase kedagi oma jõest mööda ilma etta mõnd laulu ei laulaks. Teen seda rõõmuga, vastaskeik istus kõrketesse ja hakkas laulma. Aitäh. Ütles vetevana, nüüd kuula mind ja vana laulis ühe laulu teise järel. Õhtu aga edenes. Ning kui ta lõpetas suudlesite tüdrukute ütles, iga lauldud laulu eest saad alati 50 vastu. Siis ronis käit mööda mägesid üles, metsade vahele. Esimene, keda ta seal nägi, oli tantsiv poiss. Tere õhtust, noor keik hetkesto. Kuhu sa lähed? Üle mäe linna, vastas Keit. Kui sa tahad enne hommikut linna jõuda, oleksid pidanud teed mööda minema, ütles tantsiv poiss. Sest ma ei lase kedagi oma metsast läbi ilma. Ta ei tankiks. Ma tantsin meelelgi, vastas Keit ja tantsis poisile nii hästi, kui vähegi oskas. Aitäh. Ütles tantsiv poiss, nüüd vaata mind, keda tantsis tüdrukule, kuni kuu tõusis ning tantsis kogu öö kuni kuulu ja läks hommiku saabudes suudlesite tüdrukute ütles. Iga tantsitud tantsu eest tantsitakse sulle tasuks alati 50. Noor keik jätkas oma teekonda linn, kus ta ühes teises väikeses majas hakkas teenima Vanamis truud kes ei lasknud teda ilmaski välja aasadele, metsa ega jõe äärde ning keeras ukse alati keelseidzee lukku. Mõne aja möödudes läks aga noor Keit mehele ja tal olid lapsed ning oma teenija piigake. Kui päevatöö oli tehtud, lükkas käit ukse pärani ja ütles. Lepakeneid, lapsed välja aasadele või jõe äärde või üles mäele. Ma ei imestaks, kui teil veab, Milk, te kohtate muru, äike või vetevana või tantsivad poissi lapseke teenijapiiga lippasidki välja ja Varstkinegi keikneid jälle koju tulemas. Nad tulid lauldes ja tantsides ja peod olid neil lilli täis. Te ütlesite, et olete kasvanud maal, seal oli kõike mägesid, orge, lets, raasu, karjamaad, see oli Kose Kehra maanteel kosest natuke edasi üks 40 47 48 kilomeetrit Tallinnast. Siis oli seal ainult kaks maja, ei, kolm maja, aga nüüd on natuke rohkema juurde ehitatud nagu ikka, maale juba ehitatakse rohkem rohkem uusi maju ja nüüd on nagu küla nimi oli, nendel niisama lihtsalt ei jääajad. Kuna teile meeldis laulda ja fantaseerida ja siis kindlasti juhtus seal metsas ja seal ka midagi päris põnevat ja kõige lemmikkoht oli ikka käia, lehmakarjamaal jäi ja siis oli natuke põnev, et äkki mõni lehm tuleb ju purskab ja niimoodi ja siis käisime lehmi lüpsmas ja muidugi me ei osandis isegi rihmad kinni ja ja, ja siis sai ikka puu otsas käidud just selliste puude otsas, mis olid üksinda keset välja, see oli palju põnevam kui metsas mingid puud. Ja siis sai kõvasti suusatatud. Muidugi seal olid väiksed mäed, aga minu jaoks oli siis nii kõrge kõik ja isa väga-väga hoolitses selle eest, et läheks kõvasti käia suusatamas. Kas mõnikord käisite ka metsavana otsimas? Ma ei tea, kas metsavana otsisime aga igasuguseid asju, teisi asju ja muid asju, kõik, mitte võimalike asja sai küll otsitud. Kodu jäi ikka kitseksise, ikka käitute metsas hästi palju. Vahel sai mõne mammu korjata vaenlane lille. Sinililli muidugi käisid alati metsas korjamas. Ja, ja siis olid pikemad teed olid piima järele, kui me pidime sealt veel edasi sõitma üks paar kilomeetrit. See oli ju nii pikk tee lapse jaoks ära minna piima järele, siis seal sai alati oldud hästi kaua ja ja teiste lastega mängitud või siis kolistatud seal ringi ja vaadatud teiste kanu ja teiste lehm, kuidas nemad seal elavad? Küsisin seda selle peale. Siin lõpus oli see lõpp, oli nii ilus, kui Keit ütles oma lastele, minge õue ja metsa ei sündinud olema toas istuma, nina vastu aknaruutu ja vaatan maailma läbi klaasi. Jah, see on nii kurb. Ja kurb on just ka see, et paljud lapsed peavad seda tegema kes on kas haiged või kes, kes ei saa mitte kuidagi õue. Või kes, kes on üksinda päevad läbi vanematele, on ju nii kiire. Siis tuleb kutsuda endale appi muinasjuttudki. Jah, muinasjutud ja paberi-pliiatsi ja laulud ja. Raadiot kuulata. Ja üks mäng, mida lapsed ikka mängivad, on ka teatrimäng või siis tehakse nukuteatrit ja nukuteatrit teevad juba minu väiksed pätakad ka. See on muidugi niisama. Aga mul on muidugi naabrilapsed on ka käinud nukuteatrit tegemas siis pannakse kõik toolid virna ja, ja tekib peale ja siis kõikvõimalikud piiksud ja püksilukud ja, ja muud pudulojused lähevad mängu. Noh, kes päris teatris käivad, need saavad siit ka natukene kogemusi teie päris näitlejate käest. Ja muidugi seda nad püüavadki jäljendada, aga neil ei ole ju neid, kes siis nad annavad selle teksti mõnele loomale hoopis inimese asemel ja see, see on väga tore. Või saateaeg on ainult pool tundi, joon teil lastele mõned soovid või midagi sellist, mida te kindlasti tahate nüüd ära öelda. Kuna me ise oleme väga spordilembelised ja teeme oma lastele trenni, siis ma soovitaksin kõige rohkem lastel välistada nende emme isside peale ja ikka joosta rohkem väljas ja käia ujumas ja teha trenni siis on põsepuna-valgel ja tervisel alata kiirkorras. Minu meelest see on nii emmedele, instidele kui lastele endale kõige mõnusam asi ja siis on tuju hea. Jaksu, jõudu ja tahtmist igale poole minna ja kõik teada saada ja ma pean ütlema, et minu lapsed on nüüd tänu sellele, et me oleme, nad on nii väikesed, me teeme vannis neile veitsis yles korteri vannis vanni. Siis nemad on nüüd olnud üks aastate täiesti terved, see väike nohu või väike kähke ei tee mitte midagi, aga tuleb üks hiigla vahva aeg, see on see lumelemme ja kelgusõiduaeg ja, ja see ongi ka selle basseini asemel täiesti seal lumes möllata ja, ja mängida. Me olime talvel ka alati väga-väga palju õues, kui ma maal elas. Ja muidugi. Et ikka siin nukuteatrimajas oleks hästi palju külastajaid. Ma arvan, et seda soovivad kõik näitlejad ja kõik need inimesed, kes tööd teevad. Jah, tulge aga teatrisse pettumuse osaliseks, arst ei saa kunagi midagi, leiab ikka. Tõi ta suunda iga ja fotograaf. Kell. Meikari tung ei tundnud.